Looduskaitsebioloogia (0)

Esimene slide näitab metsalindude arvukuse muutust. Käesoleval sajandil on Eestis toimunud
suur metsalindude arvukuse langus. Miks see nii on?               Teine slide käsitleb globaalset puidumajandust. Punane joon näitab erinevate tööstusharude ja
ühiskondade vajadusest kokkupandud puidu vajaduse prognoosi. Hall toon näitab seda, mis 
metsast võtta on. Musta joonte vahe näitab, mil määral on mets võimeline puiduvaru 
taastama.                 Eesti ekspordib puitu päris palju, raiega hävitame lindude elukohti.  Looduskaitse puudutab ökosüsteeme, kaitsealuseid loomi ja taimi… Kõik põhineb sisendenergiast ehk peamiselt päikeseenergia. Taimi söövad 1. järgu 
konsumendid ja neid jälle 2. järgu konsumendid ja nii edasi ja energia/ aine kadu sealt 
vahepealt läheb laguahelatesse. Meil on piiratud sisend kogu süsteemis. Inimene on tõhus 
konsument.  Mingisugune osa primaarsest puhasproduktsioonist on ühik, mis kajastab inimkonna ja 
ökosüsteemi tarbimist (HANPP). Põhimõtteliselt on see see osa, mis elus ökosüsteemidest 
võtta on inimesel konsumendina.  Inimesed muudavad ökosüsteeme sellisteks, et need võimaldavad vajalikke produktsioone 
toota, nt põllumajandus.  Väga suur osa toorainest, läheb infrastruktuuri ülalpidamiseks. Praegune rahvastki püsib 
varem kogutud (energeetiliste) varude arvel.  Elurikkus ehk bioloogiline mitmekesisus.   Väärtus, mis evolutsioonikäigus mutatsioonide kaudu on sündinud geneetilisel 
tasemel, mis võimaldab elusorganisme kokku panna, võib olla väärtuslik liikide 
populatsioonide sees.   Liigiline mitmekesisus. (liikide arv ja jaotus)  Kui liigi üksuseid komineerida siis me räägime kooslustest. Sama liigi komplekt võib
moodustada funktsionaalselt erinevaid koosluseid.  Neil on neli olulist omadust:  Elurikkusel on väärtus ja see võib olla väga erinev .  Elurikku on materiaalselt olemas aga see muutub ajas. Muutuvad genofondid ja 
kooslused ja see on suuresti varjatud, me ei tea täpselt, mis toimub.   Küll aga me saame seda mõõta, kuidas see muutunud on.  Teadlased uurivad mis, kus ja miks elurikkus on. Inimtegevus seisneb ökosüsteemide poolt pakutavatel hüvedel. Hüved kujundavad protsessid 
ökosüsteemides (produktsioon, aineringe, stabiilsus). Inimtegevus oma mahutõttu vähendab 
elurikkust. Kas ja kuidas mõjutab see neid samu protsesse, millel põhinevad ökosüsteemide 
poolt inimestele pakutavad hüved.  Globaalsete piiride kontspetsioon käsitleb kõige kriitilisemaid omadusi ja protsesse, mis 
võimaldavad inimtegevuse püsimist. Lämmastiku üleküllus/rohkus/saaste ja geneetiline 
mitmekesisus on kaks kriitilist piiri, mis paistavad olevat ületatud ja need hakkavad 
mõjutama oluliselt globaalset ökosüsteemi. 


Looduskaitse bioloogi tegeleb kolme küsimusega: 1. Mis ja kuidas toimub? Kirjeldame seda, mis toimub, nt seire.
2. Mis sellest tuleneb? Inimpõlve jätkumine ja ökosüsteemide tulevik, neid tagajärgi  peame prognoosida, aga selleks peame tundma süsteemi põhjuslikke seoseid. Teame 
mida need protsessid reaalselt teevad ökosüsteemides. 3. Mida ja kuidas saab teha? Alternatiivid, ei ole ühte ja õiget lahendust.  Looduskaitsebioloogia on elurikkuse kaitseks vajalike rakendusliku eesmärgiga uuringute 
kogum. Objekt ja lahendusviisid on mitmekesised (loodusteaduslikud aga ka 
sotsiaalteaduslikud). Tänapäeval räägime kogu elurikkuse kaitseks aga anname aru ei see 
kogumahus ei ole võimalik (mikroobide kaitse..).  Kui inimest ei oleks toimib loodus kahe protsessi tulemusena: 1. Aeglased evolutsiooniprotsessid 
2. Ökoloogilised seosed, mis moodustuvad lühiajalisemalt ja mille piires liigid ja nende  keskkond niimoodi suhtestuvad, et evolutsioon võtaks mingisuguseid suundasi.  Looduskaitsepsühholoogia – bioloogiliste objektidega tegelemine, nendest arusaamine ja mis 
me sellest arvame ja kuidas selle tulemusena käitume.  Ökoloogiline majandusteadus – väärtustatakse midagi. Tegeleb sellega kuidas looduse hüved 
ja kuidas inimene nendega suhtestub toimivad majandussüsteemides, mis hoiavad üleval 
inimühiskondi.  Globaalprobleemi lahendamise kolm etappi: 1. Visiooni tekitamine praegusest ja tulevasest soovitavast maailmast.
2. Tulevikuvisiooni süstemaatiline analüüs.
3. Visioonile vastavad rakendused.  LOODUSKAITSEBIOLOOGILINE MÕTTEVIIS Väärtused jagunevad:  Kasutamisväärtus. Mingi osa elurikkusest annab meile ainelisi hüvesid. Näiteks 
tolmendamine võimaldab meile teatud protsesse, millest saame hüvesid. Looduslikes 
liikides leidub geneetilist informatsiooni, mida inimene saab kasutada. Vaimne ja 
esteetiline väärtus.   Iseväärtus. Väärtus, mis ei olene sellest kuidas inimene seda omistab. Tunnused, mis 
on olemas inimestel ja teistel organismidel, kuid mida masinal ei ole. (Viimase 
esindajana ei ole lubatud võtta teiste elu). Samblike liigirikkus on seotud suremusega kopsuvähki Põhja-Itaalias. Samblikud väga 
tundlikud õhusaastele ja see on kopsuvähi üks oluline riskifaktor.  USAs on 118 enim välja kirjutatud 150 ravimist saadud elusorganismide baasilt. 
Röövtoiduliste tigude perekond, liigid, kes püüavad oma saaki mürgi abil. Biomeditsiin otsib 
bioaktiivseid aineid. Bioaktiivsete ainete sünteesime laboris on võimalik aga väga aja ja 
energia mahukas. Ravimitööstus on huvitatud selle ressurssi kaitsmisest.  Elurikkuse seos ökosüsteemi protsessidega:


 Tõenäoliselt mitte lineaarne.   Olulisim funktsionaalne mitmekesisus = seire  Edifikaatorid – liigid, kes kujundavad koosluste põhiomadusi, nt metsades 
puud ja rabas turbasammal.   Haruldustest funktsionaalselt erilised liigid ehk tugiliigid  Looduslikult liigivaese ökosüsteemi rikastamine (viime liike juurde) ei pruugi 
anda tulemust  Kahjustamise sotsiaalne mõju: ebavõrdsus suureneb  Isegi kui keskmine tulu kasvab võib suureneda ebavõrdsus. Need kogukonnad,
kes enne sellest ökosüsteemist olenesid saavad suurt kahju ja mingi osa 
inimesi hakkavad elama veel paremini, seega suurenev ebavõrdsus.  Ohustatumad inimgrupid ei saa tavaliselt protsesse ise mõjutada (üleujutatud 
piirkonnas elamine). Tingliku väärtustamise meetod:  Loodusobjektide hüpoteetilise seisundi väärtuse tervikhindamiseks.   Siis on küsimused: maksevalmidus, kompensatsioonivalmidus ja nende suhe Maksevalmidus – palju on inimesed nõus maksma, et neil miski oleks. Kompensatsioonivalmidus – palju inimestele maksta, et nad millestki loobuksid.  „Metsiku“ looduse rahalise väärtuse hindamise meetodid:  Asendamisväärtus – looduskülastus on hea vaimsele tervisele, mõõdetakse vähenenud
haiglakuludes. Aga võib ka olla vastupidine, likvideerime pargi ning oleme nõus oma 
tervise eest rohkem maksma.  Panus tootmisahelasse – elurikkuse panus mullaviljakusse.  Reisikulutuste prognoos – palju oled nõus maksma, et minna nt Yellowstone 
rahvusparki.  Miljööväärtuse vahe – kinnisvara hindamisel, kui maja taga on mets siis kuidas turul 
inimesed võitlevad selle üle. Üldprobleem: elurikkus komponente raske eristada. Visioonid seovad suurel hulgal keerulist informatsiooni.  Kui kõnekas pilt on edasi antud siis
inimene oskab sellele anda oma hinnangu, millega kaasnevad terve hulk eesmärke ja 
rakendusi.  „ökoloogiline jalajälg“ – maa- või vee-ala, mis tasakaalustaks tarbimise ja heitmed, kas 
samalt alalt või mingilt suuremalt. Saab hinnata globaalset inimmõju keskkonnale, kui palju 
on neutraliseerimiseks vaja. Kliimasoojenemine nt kui palju oleks vaja pinda, et see CO2 
siduda.  Säästev areng – inimkonna jätkusuutlik elu Maal. Inimkonna tänaste vajaduste rahuldamine, 
halvendamata tulevaste põlvkondade võimalusi oma vajadusi rahuldada.  Jevonsi paradoks (1865) – Inglise teadlane, kes avastas kivisöe kaevandamisel, et 
loodusressurssi kasutamise efektiivsus ei kahanda kasutamist vaid suurendab. 


Lauderdale’i paradoks (1804) – üldine heaolu ja individuaalne rikkus on pöördseoses. Nt 
külakaevu kasutamine, kõik saavad kasutada ja sellest kasu. Kui see ära erastada siis üks 
saaks kasu ja teised peavad hakkama vett ostma.  Säästlikus on olukord, kus hüve või väärtust on ka tuleviku vajaduste jaoks.  Nõrk säästlikus – loodusliku kapitali saame ümber konverteerida inimkapitali, nt 
elektrisaamiseks põletame põlevkivi ja müüme elektrit. kui selline asend on võimalik siis 
sellisel juhul on tegemist jätkuvalt säästliku kasutamisega. Püüame kõik vaalad ühekorraga 
välja, ühekordne rahaline väljaminek.  Tugev säästlikus – looduse paljusid hüvesid ei ole võimalik konverteerida inimkapitaliks, 
muld või osoonikiht on hüved, mida tuleb hoida sellisel kujul ja määral ja nende asendamine 
teistpidiseks kapitaliks ei lähe säästlikus arvesse.  LOODUSKAITSEGENEETIKA Elurikkuse komponendid:   Koosluste mitmekesisus  Liigiline mitmekesisus  Geneetiline mitmekesisus – selle hindamiseks on vaja läbi teha mitu etappi, et see 
silmale nähtavaks muuta. Ajamahukas ja kulukas.  Looduskaitsegeneetika – geneetiliste meetodite ning teooria kasutamine elurikkuse käiste-  ja 
taastamistegevuse korraldamine. Kaugem eesmärk on säilitada liikide evolutsiooniline potentsiaal, mida saame mõõta hinnates
bioloogilist mitmekesisust:  Populatsioonigeneetika  Ökoloogia  Molekulaarbioloogia  Evolutsioonibioloogia (liikide võime kohastuda)  Süstemaatika   Taksonoomia jne (klassifitseerimine) Mis on geneetiline mitmekesisus – DNA järjestuste erinevused (alleelid), mis mõjutavad (aga
ei pruugi, nende fenotüüpi, välimust, käitumist jne). Tasandid sõltuvad sellest mis on 
uurimisküsimus. Süstemaatiline või taksonoomilise küsimuse puhul (kas nad on ühest liigist 
või erinevast liigist või alaliigist) siis võrdleme liikide vahelist varieeruvust. 
Liigisisenevarieeruvus, ka sellel mitu tasandit aga peamised populatsioon – isendite kogu 
ruumis, populatsiooni geneetiline mitmekesisus kui sarnased või erinevad nad on jne.  Geneetilise mitmekesisuse tasandid:  Liikidevaheline  Populatsioonidevaheline  Populatsioonidesisene  Isendisisene (kui palju homo-või heterosügoote on)


Geneetiline mitmekesisus pikemas perspektiivis annab ehituskihivid kohastumisteks, olgu 
selleks kliimamuutused või patogeenide rünnak. Mitmekesisemad populatsioonid on 
kohasemad, näide meemesilastel esineb polüandria (üks emane mesilane ja mitmed isased), 
kui paaritada vaid ühe isasega ja võrrelda tulemust kolooniatega kus emamesilast on 
paaritatud mitmete isastega. Jälgiti kolooniate käekäiku 1a ja geneetiliselt mitmekesisemad 
kolooniad olid mitmete parameetrite poolest kohasemad, nt kaalusid rohkem, suutsid varuda 
ressursse paremini. Geneetiliselt vaesemad ei suutnud üle elada ebasoodsat 
keskkonnatingimust talvel, kaalusid vähem, kogusid ressursse ka halvemini.  Liigipaarid kus üks liikidest on haruldane ja teine muutumas või hiljuti muutunud 
haruldaseks siis reeglina haruldasi liike iseloomustab madal geneetiline mitmekesisus. 
Geneetiline vaesumine on üks olulisi liikide väljasuremise põhjuseid.  Kuidas geneetilist mitmekesisust mõõta, neid meetodeid on tegelt palju, aga mõned:  Proovide kogumine, milline proov (koetükk, vereproov, karvad, luud, seemned, 
herbaarium jne), sõltub uurimis küsimusest, uuritavast organismist. Et teha järeldus 
populatsiooni mitmekesisuse kohta peame valimi proove saame populatsioonidest.   Pärast proovide kohumist DNA eraldamine, sõltuvalt organismist ja proovitüübist on 
selleks erinevad tööriistad.  DNA-le järgneb geneetilise mitmekesisuse uurimine ja hindamine. Looduskaitse 
alastes töödes ei ole realistlik järjestada kogu proovide genoomid. Kasutakse DNA 
järjestuse lõikusid või osi, ja oletame, et nendes järjestustes olev mitmekesisus 
peegeldab ka üle genoomset mitmekesisust. Need järjestused on kokkuvõtlikult 
markerid. Markereid on erinevaid:   Mikrosateliidid – lühikesed DNA järjestuste kordused, kahe kolme või nelja 
nukleotiidid kordused ja vaatame nende korduste arvu, kas kordusi on näiteks 
20 või 23(teine alleel). Tavaliselt on nii 10-20 üle kogu genoomi, resolutsioon 
ei ole nii täpne.   SNP – laialdaselt kasutused, üksik nukleotiidsed polümorfismid, võrdleme 
nukleotiidide erinevusi. Võib leida isegi tuhandeid   AFLP    Valkude järjestused (allosüümid, isoensüümid) – valgud indikeerivad 
erinevusi DNAs Polümorfsete lookuste osakaalu hindamiseks jagame polümorfsete lookuste arvu, kus 
leidsime mitu alleeli kogu lookuste arvuga.  Alleelide mitmekesisus lookuse kohta ühes populatsioonis, igas lookuses leitakse mingi arv 
alleele, kõik alleelid liidetakse kokku ja jagatakse kõigi lookuste arvuga.  Keskmine heterosügootsus, kas vaadeldav isend on mingi lookuse suhtes homosügoot või 
heterosügoot (ühelt vanemalt pärinud ühe variandi teiselt teise variandi).  Sageli huvitab ka kui sarnased on erinevad populatsioonid geneetiliselt, kas nende 
populatsioonide vahel toimub geneetiliseinfo vahetust või ei toimu ja miks. 
(Fikseerumisindeks varieerub 0-1, 0 lähedane indikeerib,et populatsioonid on geneetiliselt 
väga sarnased.Suurem kui 0,2-0,3 siis on üsna suur geneetiline erinevus). Neutraalne geneetiline varieeruvus: 3%-98% genoomist.


Adaptiivne geneetiline varieeruvus – loodusliku valiku all olevad lookused Erinevat tüüpi markerite kasutamine võimaldab vastata erinevat tüüpi küsimustele.  Mikrosateliidid pärineva üldiselt mite kodeerivast DNA osast.  Adaptiivsed markerid (geenijärjestused, SNP-d kodeerivast piirkonnast). Keskkond – nt 
võime kohaneda kliima- või muude keskkonnatingimuste muutustega. Neutraalsed markerid (nt mikrosatelliidid, AFLP-d). Geenisiire – nt barjäärid, 
populatsioonidevaheline sidusus, süstemaatikat puudutavad küsimused.  Geneetilise varieeruvuse allikaks on mutatsioonid. Neutraalsed mutatsioonid – mutatsioonid 
DNAd mitte kodeerivas piirkonnas, need mutatsioonid võimaldavad leida markereid isendite 
vahel. Mitte neutraalsed mutatsioonid võivad olla negatiivsed (letaalsed) ja positiivsed. 
Probleeme tekitab mõõdukalt kahjulike mutatsioonide kuhjumine ja geneetiliste haiguste 
sagenemine.  Looduslik valik – geenide mittejuhuslik edasikandumine järgnevatesse põlvkondadesse, mis 
on põhjustatud erinevate genotüüpide ebavõrdsest paljunemisest. Adaptiivse potentsiaali 
säilimine, evolutsiooniline potentsiaali kadu väikestes populatsioonides, kas paljundatakse 
vangistuses (kohastumine vangistusele), ümberasustatud populatsioonide võime kohastuda 
keskkonnaga (uues kohas on uued tingimused).  Geenitriv – alleelide sageduste juhuslikud põlvkondadevahelised muutused populatsioonides.
Eriti tundlikud geenitriivi suhtes on väikesed populatsioonid. Neis on geenitriivi roll 
geneetilise mitmekesisuse määramisel suurem, muudab väiksemad populatsioonid 
haavatavaks. Erijuhud: rajajaefekt – väike arv isendeid suuremast populatsioonist paneb aluse
uuele populatsioonile. Pudelikaelaefekt – populatsiooni suuruse ajutine märkimisväärne 
kahanemine. Pudelikaela läbinud populatsioone iseloomustab sageli olulisemalt madalam 
kohasus. Geenisiire – populatsioonidevaheline geneetilise materjali vahetus (taimedel seemnete ja 
õietolmu leviku tee). Geenisiire kahandab populatsioonidevahelist erinevust ja suurendab 
populatsioonisisest geneetilist mitmekesisust. Geenisiirde puudumine suurendab 
adaptatsiooni kohalike keskkonnatingimustega ja võib viia uue liigi tekkeni.  Populatsiooni (geneetiliselt) efektiivne arvukus Ne – paljunevate isendite arv populatsioonis; 
ideaalse populatsiooni suurus mis kaotab geneetiliselt mitmekesisust sama kiiresti kui uuritav
populatsioon. Palju väiksem kui vaadeldav populatsiooni suurus. Võib moodustada kohati 
vaid 10% vaadeldud populatsiooni suurusest. Ideaalne populatsioon – juhuslikult paarituvate isendite, kõik isendid on hermafrodiidid, 
põlvkonnad ei kattu, arvukus püsiv, ei esine looduslikku valikut, mutatsioone ja geenisiiret.  Fragmenteerumine – elupaikade pindala vähenemine ning elupaikade vahelise kauguse 
suurenemine (geenisiire väheneb). Fragmenteerunud metsalaikudes toob kaasa geneetilise 
mitmekesisuse languse.  Lähiristumine – omavahel ristuvad isendid, kelle sugulus on suurem kui populatsioonis 
keskmiselt. On kahjulike mutatsioonide kuhjumiseks. 


Kaugristumine – omavahel geneetiliselt erinevad (kuid samast liigist) isendid. Järeltulijad 
pole keskkonnaga kohastunud. Geenikomplekside lagunemine.  Hübridiseerumine ja introgressioon – geneetilise info kandumine ühelt liigilt teisele ristumise
ja tagasiristumise tulemusena. Ohud: tavaline liik „neelab“ haruldasema sõsarliigi, järglased 
on viljatud.  Veel hiljuti peeti saaremaa robirohtu ühe teise robirohu alamliigiks. Geneetilise analüüsi 
põhjal võib aga öelda, et saaremaa robirohi väärib endeemse liigina eraldi kaitset.  Populatsioonide taastamiseks ning väiksemate populatsioonide turgutamiseks on oluline 
teada:   Kas doonorpopulatsioonid on geneetiliselt mitmekesised  Kas doonorpopulatsioonid sarnanevad geneetiliselt taastatavate populatsioonidega   Kas doonorpopulatsioonidest pärit isendid on kohastunud taastatava piirkonna 
keskkonnatingimustega.   Mitmete looma- ja taimeliikide taasasustamine eeldab paljundamist tehistingimustes 
(loomaaiad, seemnefarmid). Ohud: geneetilise mitmekesisuse kadu, lähi- ja 
kaugristumissurutis, kohastumine kunstlikele tingimustele.  Geenisiiret võib takistada ka maastiku omadused, nt taraga piiratud kiirtee. 
Maastikugeneetika aitab võimaldada hinnata geenivoolu hõlbustavate või takistavate 
maastikuelemetide mõju.  LOODUSKAITSE DEMOGRAAFIA Kui väärtuslik on ala/kooslus – vastuse annab looduskaitseline inventuur. Piirangud: aeg, 
raha, tööjõud. Kus elab ohustatud liik – vastuse annab elu-uuring + leviku modelleerimine. Piirangud: aeg, 
raha, tööjõud. Mis juhtub loodusväärtustega, kui – populatsiooni elujõulisuse modelleerimine ja 
ökosüsteemi dünaamika modelleerimine. Ei saa reaalselt läbiproovida. Looduskaitselised lahenduse – kaitsealade võrgustiku kujundamine ja otsustusahelad. Ei saa 
reaalselt läbiproovida. Mudelit on võimalik kujutleda kui mingi tulemuse seost mingite asjaoludega. Matemaatiline 
vorm võimaldab mudelite: lühidust ja head formaliseerimist, väga objektiivsed täpsuse ja 
usalduse hindamisel. Mudeli lahend kirjeldab kas dünaamikat, tulevikku või lõpplahendit  Mudeleid on mitmeid, lihtsad mudelid on teoreetiliste probleemide lahendamisel, 
Keerulisemate mudelid rakenduslikuks lahendamiseks. Deterministlik mudel – ainult üks lahend.  Populatsiooni elujõulisuse modelleerimine – selline modelleerimine püüab mõista 
populatsiooni püsivust mõjutavaid tegureid ning määrata nende kaudu väljasuremise 
tõenäosust. Enamasti simulatsioonimudel. 


EKSAMIL:  Kui suur on tõenäosus, et pragune populatsioon püsib elus X aastat? – üldkujuline 
populatsioonielujõulisuse küsimus.  Ajalooliselt pärineb see aga teisest arvestusest, 70-ndate lõpul kui 
looduskaitsebioloogia tekkis tegeleti väikeste populatsioonidega ja mõisteti asja nii, et
populatsioonis peab jätkusuutlikuseks olema teatud arv isendeid. Kui palju isendeid 
peab olema populatsioonis, et see tõenäosusega P püsik elus X aastat? – minimaalse 
elujõulise populatsiooni küsimus. Matemaatilise mudeli eelised:   Objektiivsem (erapooletu)  Selgem, paremini kritiseeritav  Kergemini muudetav Subjektiivse hinnangu eelis (elukogenud eksperdi hinnang):  Kiirem  Odavam EKSAMIL Tehakse nelja asja: Modelleeritakse populatsiooni ruumiliselt ja erinevad osad peavad kokkupanduna andma ühe 
suure populatsiooniks.   Tehakse struktuuriga (mingid raamistikud, sooline tasakaal populatsioonis) 
dünaamiline (muutuv ei ole fikseeritud) deterministlik (üks lahened, juhuslikkust pole
sisse pandud) mudel.  Elutabelisse lisatakse juhuslikkus (stohhastiline mudel), erinevad elutabeli mudeli 
komponendid pannakse võnkuma ja seda tehakse simulatsioonil ja nendel võngetel on
veel eri varinat, nt katastroofid (väga suured ja ebaregulaarsete pikkade ajavahemike 
tagant toimuvad võnked) ja autokorrelatsioonide lisamine.  Kõige raskem komponent, mida lisada on asustustihedus, sest seda keerukas mõõta. 
Ehk mis hakkab juhtuma populatsiooni parameetritega kui arvukus kujuneb teatud 
tasemele.  Ruumiline modelleerimine. Eestis seda tehtud pole. Elutabel (demograafiline tabel) – tähtsaimate populatsiooniparameetrite struktureeritud 
kogum; sageli ainult selle populatsiooni segmendi kohta, kellest populatsiooni põhiline kasv 
oleneb, nt ainult emasisendite kohta.  Põhiparameetrid:  Px – ellujäämus (Lx – isendi tõenäosus elada vanuseni X)  Fx – viljakus (isendi keskmine järglaste arv vanuses X) Nende kominatsioonidest on võimalik välja arvutada, milline on isendi tõenäosus teatud 
vanuseni elada. 


Kui teame kui tõenäoline on, et isendid mingisse vanusesse jõuavad ja teame kõigi 
vanuseklasside kohta, milline on sinna jõudnud isendite keskmine viljakus siis need 
omavahel korrutades ja kõiki vanuseklasse summeerides saame isendite oodatava keskmise 
järglaste arvu kogu elu jooksul.  Maatriksmudeli plussid:  Võimaldavad populatsiooni struktuuri väljendada mitmeti (vanuseklassid, 
arengujärgud)  Võimaldavad tundlikkuse analüüsil kergesti leida kriitilise tähtsusega parameetreid  On kergesti tuletatavad arvukuse muutuse skemaatilisest esitusest.  Võimaldavad juhusliku muutlikkuse, tihedusliku regulatsiooni jt. parameetrite 
väärtusi mõjutavate tegurite kerget ja väga täpset lisamist Leslie maatriks on vanuseline mudel ja meil on ranged eeldused vanuse struktuuri tekkele ja 
andmetel (kõikide vanuseklasside kohta peaksid olema väga head andmed). Väga sageli see 
ei ole põhjendatud, eriti kui organismi ellujäävuse viljakus ei ole otse seotud vanusega vaid 
millegi muuga, nt arengujärkude või suurusklassidega, neid väivad isendid püsida erineva aja.
Lesli maatriksi alammudel Lefkovitchi maatriksmudel (populatsiooni arengujärkude põhine), 
otseselt eei ole viljakud seatud vanusega vaid arengujärkude või suurusklassidega.  Juhuslikke muutuseid on 4 tüüpi:  Demograafiline risk – juhuslik varieeruvus isendi sigimissedukuses ja ellujäämises.  Keskkonnast tulenev risk – muutlikkus elupaiga kvaliteedis ja suhetes teiste liikidega, 
mõju sündmusele ja elumisele.  Katastroofid – pikkade juhuslike ajavahemike järel toimuvad, pideva mõjuta 
sündmused.  Geneetiline risk- alleelisageduse juhuslik muutumine populatsioonis.  Need muutused viiakse samasse maatriksmudelisse, simuleeritakse. Simulatsioon – kui palju viljakus ja ellujäämine võib kõikuda.  Normaaljaotuse määravad standardhälve ja tulemuste keskmine.  Tõenäosuste vahel on erinevad seosed:  Erinevate tegurite dünaamiline liitumine. Halvad toitumistingimused vähendavad ka 
sigimist.  Häiringute tugevuse ja sageduse pöördseos (1/f-sagedus). Tugevaid kõikumisi on 
harva. Mida rohkem on pikemaajalist informatsiooni seda parem hindmaks 
katastroofe.  POPULATSIOONI ÜLETARBIMINE Ületarbimisviisid:  Kalandus – intensiivne kalapüük  Jahindus – trofeejaht  Metsandus – väärispuuliikide raie (eriti troopikas), raiete kaasmõjud


 Illegaalne meditsiin – suurimetajate kehaosad, eriti Aasias  Lemmiklooma- ja toa-/aialilledepidamine – papagoid, orhideed, kaktused  Kollektsioneerimine – liblikad, teokarbid, linnumunad, topised jm. Taastumatud loodusvarad: ammendavad loodusvarad (nafta, kivisüsi) ja korduvkasutavad 
loodusvarad (metallide ümber töötlemine). Taastuvad loodusvarad: abiootiline loodusvara (päike ja tuul, ei ole põhimõtteliselt 
ammendatavd) ja taastootev loodusvara (puit). Suurima toodangu saame kõige kiiremas kasvufaasis.  Säästlik kvoot on max säästvast saagist alati väiksem.  Ületarbimise sotsiaalsed põhjused:  Majanduslikel põhjustel on mõistlikum kogu ressurss korraga rahaks teha. 
Finantssüsteemides on sellel mingi tootlikus, mille põhjalt kasumit kasvatada.   Psühholoogilane efekt. Inimesed eelistavad tarbida praegu, mitte lükata seda kaugesse
tulevikku.   Ühiskasutuse tragöödia. Mida rohkem me püüame nt kala seda suuremad on 
kulutused.  Rakendusteadus (soovitakse täpseid hinnanguid) – vajatakse andmeid. Peame tõlkima 
tulemused keelde, milles poliitikud ja otsustajad arusaavad ehk soovitused ja küsimused.  Looduskaitse teadlase põhuoskused:  Võime ise eristada ja leida olulisi küsimusi  Nendele küsimustele vastamist peab oskama ka ise teha  Tulemus tuleb esitada rakendaval moel.  Looduskaitse põhimeetodid:  Kus loodusväärtused on – looduskaitselise inventuurid ja loodusseire  Mida kaitsta – looduskaitseteaduslikud rakenduslikud uuringud  Kuidas edasi (mis neid väärtuseid mõjutavad ja mis neist saab) – rakendusuuringud, 
teaduslike meetodite loomine käib ka sinna alla.  Prognoosi mudeleid tehakse geoinformaatiliste programmidega. GIS – geograafiliste 
asukohtadega seotud andmebaas.  Häiring – väline sündmus, mis muudab süsteemi ökoloogilisi seoseid.  VÕÕRLIIGID Pärismaine ehk looduslik liik – asutab või on varem asustanud kõnealust piirkonda  ja ei ole 
sisse toodud sellest väljast poolt. Võõrliik – on inimese tahtliku või tahtmatu tegevuse tõttu sattunud väljapoole oma 
kaasaegset või ajaloolist looduslikku levilat. 


IUCN (Rahvusvaheline Looduskaitseliit) soovitab võõrliikideks nimetada ainult selliseid 
liike, mis esinevad väljaspool oma looduslikku levilat tänu inimtegevusele.  Juhukülaline – loomad, kes ise siia sattuvad ja võivad hiljem kuuluda ka floora ja faunasse, 
inimene ei ole neile kaasa aidanud. Invasiivne võõrliik on aga selline võõrliik, mis võib ohustada ökosüsteeme, elupaiku või 
liike, tekitades majanduslikku või keskkonnakahju Pärismaine e looduslik liik – asustab või on varem asustanud kõnealust piirkonda ja ei ole 
sisse toodud väljast poolt. Võõrliik – on inimese tahtlikul või tahtmata tegevuse tõttu sattunud väljaspoole oma 
aasaegset või ajaloolist looduslikku leviala. Võõrliik ( täpsustus) – takson, sageli on tegemist ka liigist väiksemate (alamliikide) või 
suuremate (perekondade) ühikutega. Tuleb arvestada,  sugurakkude, munade, seemnete vm 
levistega, mis suurendavad populatsiooni. Tulnukliik – liigid, kes on siia sattunud kuid kui nende looduslik leviala asub kaugel siis 
tegemist invasiivse võõrliigiga, sest inimene on ilmselt levikule kaasaaidanud. Ülemaailmne põllumajandus, kaubavahetus ja tööstusettevõtted on põhjustanud olukorrad:  Et liigid satuvad paikadesse, kuhu nad looduslikke levikumehhanisme kasutades 
poleks iial (või nii kiiresti ja suurel hulgal) jõudnud  Et seni vaid üksikute saareriikide probleemiks olnud võõrliikide sissetung on tänaseks
muutunud üleilmseks ohuks.  Täpsem oleks kasutada liigi asemel takson, sest sageli on tegemist ka liigist väiksemate 
(alamliik) või suuremate (perekond) ühikutega. Mõiste hõlmab ka nende taksonite osi 
(sugurakke, mune, seemneid, vm leviseid), mille abil populatsiooni arvukus suureneb.  1/10 reegel – valdavalt 10% immigrantidest naturaliseerub ja neist omakorda 10% muutub 
invasiivseks.  Invasiivne ehk sissetungiv võõrliik. Agressiivselt laiendab levilat ja hõlmab uusi elupaiku. 
Ohustab ökosüsteeme: pärismaiseid liike otseselt või nende elupaikade muutumise kaudu. 
Tekitab majanduslikku või keskkonnakahju. Sageli rõhutatakse eraldi ohtu inimese tervisele.  Invasiivne võõrliik agressiivselt laiendab oma levilat, ohustab ökosüsteeme ja pärismaiseid 
liike ning nende elupaiku, tekitab majanduslikku või keskkonnakahju, oht inimese tervisele 
(nt haigused). Invasiooniprotsess: saabumine -> püsimine -> edenemine  Biokontroll – kahjureid söövad, nt lepatriinud lehetäisid, muud kahjuri haigused. Biotõrje etapid:  Klimaatiline sarnasus  Otsitakse tegelane kes kahjurit hävitaks  Kogutakse kokku  Karantiin ja testimine, et ei tooks endaga kaasa muid haiguseid


 Põllule laskmine Invasiivsete liikide kahjulikkus:  Sisenevad kohalikku toiduahelasse ka konkureerivad kohalike organismidega täites 
samu nišše  Võivad olla kohalikele toksilised (inimene s.h)  Kannavad parasiite ja patogeene  Hübridiseerivad lähedaste liikidega ja vähendavad geneetiliselt kohalike 
populatsioonide kohastumust (geneetiline soostumine) Võõrvihmaussid võivad oluliselt suurendada orgaanilise aine lagunemise kiirust ja hulka.  Herbivoorid käsnalainelased takistavad otsest energiavoogu taimedel, päikeseenergia 
jõudmine taimedeni. Harilik kukesaba on USAs niisketes kasvukohtades muutunud dominantseks liigiks ja 
mõjutab otseselt koosluse teisi taimepopulatsioone. Invasiivsed N-siduvad liigid nagu Madeiralt pärinev porsale lähedane liik Morella faya 
suurendavad mulla N-sisaldust Hawaii saartel. Euraasiast pärit invasiivsete tamariski liikide suur transpiratsioonikiirus (taimedest vee 
aurustumine) alandab põhjavee taset ja võib aeglustada ojade ja jõgede voolukiirust.  Üldiselt soodustavad häiringud invasiooni, kuid invasiivid ise võivad muuta häiringute 
sagedust.  Ohustatud liik broodia perekonnast konkureerimas üheaastaste invasiivsete kõrrelistega. Hinnanguliselt avaldavad invasiivsed liigid USAs kahjulikku mõju 30%-50%-le ohustatud ja 
eriti ohustatud liikide nimekirja kantud liikidele.   Invasiivsed võõrliigid levivad agressiivselt, sest:  On kohalikest edukam konkurentsis (toidu-, vee-, valgus- vms konkurentsis)  Ja tõrjub kohalikud liigid nende elupaikadest välja. Sissetungijad on konkurentsis kohalikest üle. Invasiivide mõned tunnused:  Suur sigivus (kiirest ja palju)  Põlvkondade kiire vaheldumine (lühike eluiga)  Pikk eluiga (palju järglasi pika aja vältel)  Suur levikukiirus  Ulatuslik looduslik levila  Arvukas loosusliku levila piires  Pioneerliigid (ei ole kitsaid nõudmisi, N-siduvad liigid) Edu põhjused:  Vaenlase eest põgenemise hüpotees. Kahjureid, haigusi jm. vaenlasi ei võetud kaasa 
ja uues kohas ei hoia keegi arvukust kontrolli all. Seda toetab asjaolu, et enamus 
invasiive i ole silmapaistvalt edukad oma loodusliku levila piires. Selletõttu on 
biokontrolli meetod tõrjes edukas. 


 Püsimist ja edenemist soodustab häiringulise elupaiga olemasolu (taimedel) Võõrliigid on kokkuleppeliselt sellised liigid, mis on Eestisse jõudnud 19.saj lõpul, taimede 
puhul loetakse piiriks 18.saj keskpaika, siis ilmusid Kuramaa ja Eesti floorad. 
Looduskaitseseadus keelab võõrliikide loodusesse laskmist.  KK (keskkonna) ministri määrusega kehtestatud nimekiri liikidest, mida ei või Eestisse sisse 
tuua ka kodus pidamiseks või aias kasvatamiseks ilma KK ministri eriloata.  Tähnikhirv on võõrliik, pärit Jaapanist ja ilupärast toodi aadlikele. Punahirvega ristuvad ja 
sundivad hübriidid ei saa enam järglasi.  Hall orav, pärit Ameerikast. Agressiivne tõrjub välja punaoravat ja kannab haigust, mis teda 
ennast ei ohusta aga punaoravad surevad.  Meetodid invasiivsete liikide kontrolli all hoidmiseks:  Mehhaaniline (füüsiline hävitamine)  Keemiline (pestitsiidid)  Bioloogiline (loodusliku vaenlase sissetoomine)  Ökoloogiline (keskkonnategurite abil mõjutamine)  VÄLJASUREMINE JA OHUSTATUS  Väljasuremine – protsess või sündmus, mille tulemusel ei ole elus liigi (populatsiooni) ütegi 
isendit. Selle põhjuseks võib olla demograafiline mehhanism, mõni keskkonnategur või 
juhuslik tegur.  Erijuhud:  Alles üks sugupool, tehakse lähis liigiga korduvat tagasiristamist.   Ökoloogiline väljasuremine – liik on isenditena alles aga arvukus on nii madalaks 
langenud, et tema ökoloogiline mõju ökosüsteemis kaob (Eestis nt kobras).  Väljasuremine looduses –liigi isendid on alles kuid nad ei ela enam looduslikul 
areaalil, ainult tehislikes tingimustes, nt üksküürkaamel. Eevolutsiooniline LKB eesmärk – tulevikus geneetilise materjali hoidmine, väljasuremiste 
vältimine on liigikaitse eesmärke.  Liikide keskmine eluiga 1-10 miljon aastat. Maal kunagi elanud 99% liikidest on välja 
surnud.  „Elus fossiil“ Latimeria (kala).  Viis massilist ajaloolist väljasuremist:  Suurimad Permis (95%liikidest), suurel määral veeelustik. Ilmselt oli põhjuseks 
asteroid või asteroidid.  Hilis-Kriidis (nt dinosaurused). Põhjuseks ilmselt asteroid või asteroidid.  Ordoviitsiumis-Siluris, seostatakse merevee jäätumistega ja uuesti sulamistega, kõik 
organismid ei suutnud sellega kohaneda  Devoni lõpp, ei teata millega täpselt seotud on


 Triiase lõpus, seostatakse totaalse il soojenemisega. Väljasuremise suured lained on Maailma ajaloos olemas olnud aga need on võtnud aega 
miljonid aastad. Põhjused on kõik abiootilised (vulkaanipursked, asteroidid, 
kliimamuutused). Taastumis ajad pikad. Praegu kuues biootiline väljasuremine? Põhjuseks inimene, ei ole seotud laavavoolude või 
asteroididega.  Kui elupaigad kaovad siis liigid on seal veel mõnda aega alles, ei saa veel lugeda 
väljasurnuteks. Kuivad troopilised vihmametsad on head põllumaa allikaks, mis muudetakse 
siis sojaoa või õlipalmi istanduseks. Protsessi enam tagasi pöörata ei saa, liigid, kas peavad 
kohanema eluga väikestes vihmametsa tükkides, mis sinna on alles jäänud või on määratud 
väljasuremisele.  Väljasuremist on raske tuvastada. Kui 50a jooksul ei ole isendit kohatud siis pannaks 
väljasurnud kategooriasse. Bermuuda tormilind aga ilmus uuesti välja aastal 1951, 19.saj 
märgiti väljasurnuks. Kui ökosüsteemi muutused on ilmselged ja pöördumatud siis võib seda 
ka arvesse võtta väljasuremisel, ei pea ootama 50a möödumist.  Enamik ajaloolisis väljasuremisi toimub saartel. Mida väiksem pindala seda väiksemad 
asurkonnad ka need on altimad näiteks mingitele katastroofidele.  Punased raamatud/nimestikud/andmebaasid –väljasuremisohus olevate või juba välja surnud 
liikide nimestikud koos ohutegurite kirjeldusega. Punased nimestikud on liigikaitse teaduslik 
alusdokument, sellele peale saab järjestada näiteks erinevaid rakendusi sest rahalised 
ressursid on alati piiratud. Punaste ohuhinnangute kaudu võib hinnata, mis suunalised 
muutused on, seda märgitakse red list index-iga. Sellega saab avalikkusele tutvustada 
väljasuremisohus olevaid liike. Ideaalis: kaasaegne info iga liigi kohta, reaalsus on see, et globaalsed ja piirkondlikud 
ohustatudliikide hinnangud on vaid teatud liikide kohta. Nimestiku reaalne mõju väike, peab 
leidma muid elurikkuse katse meetodeid.  Ohuhinnangud punases raamatus peegeldab väljasuremise tõenäosust, mida kriitilisemas 
seisus seda suurem väljasuremise tõenäosus.  IUCN on 4 peamist kriteeriumit, mille järgi on võimalik hinnata liikide ohustatust:  Asurkonna suuruse vähenemine, rakendatud arvukatel suurte populatsioonide puhul. 
Kui toimub suur populatsiooni langus siis nad on altimad väljasuremisele.  Väike levila, areaal võib olla killustunud erinevate asurkondade vahel, 
arvukuse/elupaiga jätkuv langus, arvukuse äärmuslik kõikumine.  Väike asurkond ja seal toimub jätkuv langus, seda hinnatakse suguküpsete isendite 
kaudu.   Väike või piiratud asurkond, mitte pindala mõttes vaid suguküpsete isendite arvul. 
Liiki võib tulevikus ohustada reaalne oht, mis võib selle viia kriitilisse seisu. Tähtsamad liigikaitse andmed:  Loendused, inventuurid, ekstrapoleerivad mudelid – arvukus  Seire, tagasivaate-uuringud –arvukuse pikaajalised muutused


Looduskaitsebioloog peab neid valdama arvukuse hindamisel.  Väikseim elujõuline populatsioon – isoleeritud populatsiooni suurus, kus igasugused 
loomulikud protsessid ei põhjusta väljasuremist.  Väljasuremise keeris – isevooluline lõppfaas väljasuremisel, tuleneb sellest, et populatsiooni 
või asurkonna vähenemine juhuslike või deterministlike põhjuste tõttu. Jõuab kriitilisse piiri 
kus liik enam ei suuda taastoota. Determnistlik: ületarbimine, elupaiga hävitamine, võõrliigid. Stohhastiline: katastroof Madalast arvukusest tulenev vähenemine:  Allee efekt – ei leia paarilist, sotsiaalne stimulatsioon kaob  Negatiivne geneetiline mõju – pudelikaela efekt, geenitriiv, inbriiding Sekundaarne väljasuremine on tingitud teiste liikide väljasuremise tagajärjel.  Väljasuremis ahelad, nt ühte toiduahela osa süüakse rohkem ära kuna eelmise arvukus on 
suur.  Sekundaarne väljasuremine võib toimuda enne primaarset. Nt toiduahela tipulüli sureb välja 
kõigepealt, sest saaklooma arvukus langes.  ELUPAIGA HÄVIMISE JA FRAGMENTEERUMISE SEOS POPULATSIOONI 
ELUJÕULISUSEGA Vihmametsades kasvab ligi 4% kogu maailma taimeliikidest.  Maastik – elusolendi jaoks heterogeenne ruumiosa, mis jaguneb erineva kvaliteediga 
elupaikadeks. Maastik jaguneb organismi seisukohalt eluspaikadeks, neid ühendavateks 
koridorideks ja tasutakeskkondadeks.  Elupaik – ala, mille ressursid ja tingimused võimaldavad organismil seal asustada, seal ellu 
jääda ja paljuneda.  Maatriks ehk tasutakeskkond – eluks mittesobiv ruum, mis ümbritseb organismi.  Reaalsed maastikud koosnevad rohkem sobivatest ja vähem sobivatest biotoopidest niing 
täielikult sobimatut taustakeskkonda sageli ei ole. Biotoobid – ühetaoliste keskkonnatingimustega asustus alad, kus elavad seal kohastunud 
loomad ja taimed.  Ruumiline hierarhia:  Biogeograafiline mastaap ehk liigi areaali mastaap, milleks võivad olla nt sobivad 
metsatüübid  Regionaalne mastaap ehk populatsiooni mastaap, sellel tasandil võiksime elukaid 
(antud juhul Kuuse-puidusikk) otsida jõeäärsetest vanadest kuuskikutest   Territooriumi paigutumise või isendi liikumise mastaap, nt seisnud surnud kuused


 Mikroelupaiga mastaap ehk territooriumisisene mastaap, Funktsionaalne liigestatus – vabalt liikuval loomal võib elupaik jaguneda sigimis-, toitumis- 
ja redupaigaks.  Erinevad metsakasvukohad moodustavad elupaiga „saarekesi“. Arumetsade tüübid (mineraalsed mullad):  Loometsad  Nõmmemetsad  Palumetsad  Laanemetsad  Salumetsad  Soovikumetsad  Rabastuvad metsad  Soometsa tüübid (turbamullad, turbahorisont üle 30cm):  Samblasoometsad  Rohusoometsad  Kõdusoometsad Saare (elupaigalaigu) liigirikkus seostub positiivselt saare pindalaga ja negatiivselt mandri 
(levikukolde) kaugusega.  Reegel: kui saare pindala väheneb 10 korda siis kaob 40-60% liikidest.  Hõlmatus – objektide või liikide korrapärane paigutus, mille puhul väiksema arvulise rühma 
objektid on esindatud ka kõigis suuremaarvulistes kooslustes.  Hõlmatust saab kasutada selleks, et hinnata ja ennustada väljasuremist.  Metapopulatsioon – populatsioonide kogum milles üksikud populatsioonid on teineteisest 
enam või vähem isoleeritud, elupaigalaigud on sarnase kvaliteediga. Metapopulatsiooni 
dünaamika: osad lokaal populatsioonid surevad välja taasasustatakse uusi elupaiku, kogu 
metapopulatsiooni arvukus oüsib suhteliselt stabiilsena.  Metapopulatsioonina esineva liigi hoidmiseks on oluline tähtsustada lisaks asustatutele ka 
parasjagu asustamata elupaigalaike.  Läte – mülgas mudel. Lätte või muutuda mülkaks ja vastupidi. Lättes sündivus suurem kui 
suremus. Mülkas suremus suurem kui sündivus. Isendi liikumise bilanss on lättest mülkasse.  Metapopulatsiooni hoidmiseks on vaja kaitsta eelkõige lätteid, sõltumata nendue suurusest 
või isendite asustustihedusest. Ökolõks – atraktiivne mülgas, kus tingimused ei ole piisavad iseseisva populatsiooni 
püsimiseks.  Pseudomülgas – näiline mülgas, kus ilma lätteta arvukus langeks ja populatsioon jääks 
püsima ka iseseisvalt. 


Suur osa Euroopast on killustunud linnastumise ja infrastruktuuri rajamise tõttu. Kõige enam 
siis Saksamaa alad, sest seal on ka suur inimeste asustustihedus ja tihe teedevõrgustik. 
Saksamaa omab Euroopa keskset rolli, neid maid tuleb Euroopas liikumisel mingit moodi 
läbida. Elupaikade vähenemine on tingitud kahest aspektist:  Liigne majandamine ja elupaikade hävitamine. Eestis lendorva haavikute maja 
raiumine.   Mitte majandamine või majandamise lõpetamine ja elupaikade kinnikasvamine ja 
hävimine, näiteks rannaniidud.  Killustumine – kui elupaigad killustuvad siis killustub ka populatsioon ning selle arvukuse 
langus, mis võib viia väljasuremiseni.  Tasakaalustatud hajuvuse mudelites on elupaikade kvaliteet erinev, kuid tõelisi mülkaid ei 
ole.  Lätte-mülgas mudel vs tasakaalustatud hajuvuse mudel:  Osapopultsioonide püsivus. L-M mudelis on osa neist mülkad pidevad ebastabiilsed 
muutustes. TH mudeli puhul võib elujõulisi isendeid leida kõigis elupaiga laikudest 
ehki ajuti tasub neil sealt välja rännata.   (välja)rändele asetatud piirangud.   Osapopulatsioonide kvaliteet Servaala on kuivem, valgusküllasem, kindalasti soojem võrreldes siseosaga.  Elupaiga killustumist iseloomustatakse parameetritega:  Laikude hulk  Keskmine laigu suurus  Keskmine lähima naabri kaugus  Servaala hulk  Suurima laigu pindala Killustumise tugevus sõltub maastiku liigestatusest, koloniseerimispotentsiaalist, isendite 
liikuvusest.  Elupaiga suuruse vähenemisega kaasnevad:  Väiksemad populatsioonid, mille väljasuremise tõenäosus on suurem  Väheneb keskmine laigusisene heterogeensus, ehk mingi mikroelupaik on sealt 
puudu. Mida väiksem on populatsioon seda suurem on tõenäosus, et surrakse välja 
ettearvamatu asjaolu tõttu nt katastroofid. Elupaiga killustumisega kaasnevad:  Takistatud on isendite sisseränne  Suurenevad energeetilised kulutused alalt liikuvatel organismidel, kes liiguvad 
erinevate leupaikade vahel, suurem oht langeda kiskluse ohvriks. 


 Tõuseb ebasoodsate juhuslike populatsioonigeneetiliste protsesside tähtsus, 
geenitriiviga kaanevad hädad (pudelikaelaefekt – ajutise geenitriivi erijuhtum, mis 
tuleneb populatsiooni arvukuse järsust kuid mööduvast arvukuse langusest).  Pudelikaelaefekt – ajutise geneetilise triivi üks erijuhte, mis tuleneb populatsiooni arvukuse 
järsust kuid 1-3 põlvkonna jooksul mööduvast arvukuse languses. Tekitajaks inimtegevus või
erinevad looduskatastroofid.  Kui elupaigast on järgi kuni 60% - ühte elupaik jaguneb fragmentideks, see tähendab, et 
isendid peavad hakkama ületama maatriks-biotoopi ja elupaiga hävimise mõjule lisandub 
killustumise oma. Kui elupaigast on järgi 20% - fragmentide vahelised kaugused tõusevad eksponentsiaalselt ja 
paljud elupaiga laigud muutuvad üksteisest täielikult isoleerituks.  Killustumise mõju on nõrgem sagedaste häiringutega maastikel.  Ökoton – kahe ökosüsteemi siirde ala või piir, nt veekogu kaldavöönd või metsaserv. Servatundlikud liigid ehk siseliigid – väldivad ökotoni (must toonekurd) Pindalatundlikud liigid – esineb künnisväärtus sobiva elupaigalaigu pindalale. Väljasuremisekünnis – künnis elupaiga hulgas, millest madalamatel väärtusetel populatsiooni
elujõulisus väheneb kiiresti.  Tavaliselt sureb liik välja, kui algsest elupaigast on järel 5-10%. Väljasuremisvõlg – võrreldes elupaiga kadumisega levivad liikide väljasuremised üldiselt 
aset nihkega. Tulevane liikide kadu praeguse inimtegevuse tõttu. Keskkonna kandevõime – populatsiooni asustustihedus, mille juures keskkonna ressursid 
taastuvad sama kiiresti kui populatsioon neid tarbib.  Looduslikud tõkked: meri, maismaa, mäeahelikud.  Ökoduktid – rohesillad, et loomad saaksid liikuda ohutult üle teen.  Maastike muutumine põhjustab elupaikade pindala vähenemist ja killustumist. Inimtekkelised muutused on organismidele sageli rängemad kui looduslikud. Seos elupaiga hulga ning populatsiooni elujõulisuse ja tiheduse vahel ei ole lineaarne, esineb 
väljasuremisekünnis, väljasuremisvõlg ja kuhjumisefekt.  Väljasuremisvõlga on võimalik vähendada elupaiku taastades.  KAITSEALADE PLANEERIMISE ALUSED Kaitseala planeerimise algetapid:


 Üldterritoorium  Osapooled   Looduslik ja sotsiaalne kontekst  EESMÄRGID Põhieesmärk – tavaliselt säilitada elussüsteemide ja ökoloogiliste protsesside mitmekesisust, 
mis võib inimtegevuse mõjul hävida. Selleks peavad kaitsealad sisaldama piirkonna 
elurikkust esinduslikult ning vältima ohtusid elurikkuse püsimisele. Kaitsealad oma 
eesmärgilt jagunevad: ökosüsteemide kaitse, liigirikkuse kaitse, üksikute liikide kaitse. Ökoloogiline kontekst – ökosüsteemide toimivus, millised protsessid neid kujundavad, 
millised liigid seal elavad jne. Antropoloogiline – põlisrahvaste või kohalike elanike traditsiooniliste tegevuste 
võimaldamine.  Poliitiline kontekst – olemasolev seadusandlus ja selle muutmine; majandushuvid.  Strateegiline planeerimine (põhireeglistik, põhieesmärgid konkreetsel territooriumil)  Adekvaatsed – kas kaitseala täidab mingit eesmärki  Ammendavad – kui lisame kaitseala olemasolevasse võrgustikku või loome uue  Ohtusid teadvustavad – kaitseala ohustavad tegurid praegu ja tulevikus Taktikaline planeerimine (võtted, esinduslikkuse tagamine)  Piisavus   Komplementaarsus – erinevad kaitsealad peaksid üksteist täiendama.  Gap analysis (lünkade analüüs) – võte, mis võimaldab kaitsealade võrgustikust puudu 
olevat osa täpsustada. Operatiivne planeerimine (elluviimine, rakendamine)  Loomine, valitsemine, tähistamine  Tsoneering  Elupaikade hooldus Tulemuslikkus looduskaitses on pikaajaline edu. Koosneb põhiliselt adekvaatsusest 
(eesmärgid mida tahame saavutada, kaitsealad on adekvaatsed siis kui nad aitavad neid 
eesmärke saavutada) ja piisavusest (meil oleksid kõik elurikkuse komponendid kaitsealade 
võrgustikus olemas).  Liikide elupaikadest lähtuv valik (bottom-up) ja eluspaigatüüpidest lähtuv valik (topp-down). Kaitsealade suurus – suuremas kaitsealas on väiksemad väljasuremisvõimalused, sest liikude 
suurem asurkond.  Kaitsealade heterogeensus – mosaiikses maastikus on rohkem võimalusi erinevatele liikidele.
Oga osad liigid vajavad ka oma elujooksul erinevad elupaigatüüpe, nt kahepaiksed. Kaitsealade paiknemine maastikul – kaitseala piiritlemisel on oluline arvestada looduslikke 
piire ja võimalikke välismõjusid.  Kaitseala kuju – suhteliselt pikema piiriga kaasneb tugevam mõju väljaspoolt.


Kaitseala ühendatud teiste kaitsealadega – üksik kaitseala ei pruugi tagada populatsiooni 
püsimist. Kaitsealad teiste ühiskonnaelu valdkondadega – põliselanike tavad ja nt loodusturism. Kaitseala tsoneering – rangemad ja leebemad alad Väikeste kaitsealade eelised:  Heterogeense maastiku parem hõlmamine  Ökoton on sageli produktiivsem ja liigirikkam kui siseala  Suure ulatusega häiringu üheaegne esinemise tõenäosus paljudel aladel on väike  Kaitstavate elupaikade kvaliteet on keskmiselt kõrgem Suure kaitse ala eelised:  Rohkem varieeruvust väiksemates mastaapides  Rohkem võimalusi pinalatundlikele liikidele  Väiksem liikide väljasuremistõenäosus  Minimaalne dünaamiline pindala – kaitseala suurus, millest alates sisestruktuuri pideva 
muutumise juures ükski oluline elupaigatüüp kordagi ei kao.  Loodusreservaat – täielik majanduspiirang ja inimeste viibimiskeeld, väljaarvatud eriloaga. Looduslik sihtkaitsevöönd – täielik majanduspiirang ja osaliselt piiratud inimeste viibimine. Hooldatav sihtkaitsevöönd – lubatud on kaitse-eesmärki mitteohustavad tegevused ning 
nõutavad on kaitse eesmärgi saavutamiseks vajalik inimtegevus (heina niitmine). Piiranguvöönd – keelatud on suurema mõjuga majandustegevus.  Parimaks kaitseala kujuks peetakse ringikujulist, mille puhul on servamõjud kõige 
väiksemad.  Ühendatuse tagamine on üks olulisemaid eesmärke. 1. Tagada kõigile liikidele elupaigalaikude ühendatus
2. Säilitada ka hetkel asutamata elupaigalaigud
3. Elupaigalaigud peavad olema piisavalt suured, et olla potentsiaalsed emigratsiooni  allikad Elupaiga-tuumalavahelisi koridore võivad moodustada:  Kitsad elupaigaribad – kraavide äärsed puittaimede read põllul või jõeäärsed niisked 
puistud ja rohumaad, mis ei sobi intensiivseks põllumajanduseks  Ajutist elupaika pakkuvad fragmendid – hooajati kuivavad veekogud  Madala kvaliteediga elupaik – majandusmets põlismetsa liigile LOODUSKAITSE FÜSIOLOOGIA Füsioloogilisi meetodeid on kasutada aasta kümneid.


60-70-ndatel kasutati PCB ühendeid tööstuses, õlide ja värvide koostises, kodumajapidamises
jne, need ühendid levivad ka atmosfäärse saastena ja toituahelas. Akumuleerub rasvkoes, 
maksas, neerus ja põhjustab loote arengus defekte ja vähendavad sigimis edukust. Üks 
mõõkvaalade punt pole siginud juba selle tõttu aastast 1992. DDT taime kaitse vahend ja Aafrikas malaariasääskede tõrjes, põhjustab loomadel sigimis 
häireid. Mõjutab kaltsiumi ainevahetust lindudel, mis on oluline munakoore ehituseks.  Looduskaiste füsioloogia (LKF)- teadusharu,mis uurib füsioloogilisi muutusi vastuseks 
keskkonnamuutustele, mis on peamiselt inimtekkelised. LKF meetodid:  Loomadel: ainevahetuse intensiivsus, endokriinsed (hormonaalsed) ja 
immunoloogilised indikaatorid.  Taimedel: biokeemia ja taimefüsioloogia, kemikaalide määramine taime kudedest, 
seemnete säilivus ja idanevus. Stress on negatiivne emotsionaalne kogemus, millega kaasnevad käitumuslikud ja 
füsioloogilised muutused. Stressi eesmärk, loom püüab midagi muutes kohaneda vastavate 
tingimustega.  Stressor –kahjulik stiimul mis põhjusta stressi, nt kiskja nägemine Stressivastus – organismis toimuvad käitumuslikud ja füsioloogilised mehhanismid, nt kui 
loom kohtub kiskjaga siis aktiveerub närvisüsteem (süda hakkab kiiremini lõõma, rohkem 
verd lihastes) Akuutne stress – lühiajaline stress, nt kiskja rünnak või järsk temperatuuri muutus. Krooniline stress – pikaajaline stress, nt kliimamuutus või kisklusriski suurenemine. Allostaas – homeostaasi säilitamine kohanemise ees, seda sageli ei märka, nt kuumakäes olles
tekib janu, limaskestad kuivavad ja väheneb uriini eritamine, et kompenseerida veepuudust. Allostaatiline koormus – organism kohaneb muutunud keskkonnatingimustega, et 
normaalselt toituda ja sigida, kuid mõnikord on tingimused taluvuse piiri lähedal. Nt 
rasvavarude kasutamine ebasoodsates tingimustes. Allostaatiline ülekoormus – organismi seisund, mis ei võimalda enam tavapärast kohanemist 
välistingimustega. Ellujäämiseks peavad organismis tekkima märkimisväärsed käitumuslikud
ja füsioloogilised muutused. Tõeline stress. Nt toidupuudus muutub väga pikaks ja varudest 
enam ei piisa siis tuleb ümber kohaneda. Tekkemehanismid: psühholoogilised – energiakulu 
ei suurene aga pideva häiringu tõttu loom ei suuda efektiivselt toitu omastada ja sigimine on 
pärsitud. Keskkonnastress – toitupuudus, põhjustab kliimamuutumine või muutused 
elukeskkonnas, tekib energia puudujääk.  Võtmestressor – stressor, mis mõjutab isendi elutegevust kõige drastilisemalt. LKF meetodid:  Ökofüsioloogia  Endokrinoloogia ehk hormoonitaseme mõõtmine


 Immunoloogia ehk immuunvastus  Keskkonnatoksikoloogia, määratakse mürgiseid ühendeid kudedes   Füsioloogiline genoomika, genotüüpidest tingitud muutused füsioloogilistes 
protsessides  Neurofüsioloogia,   Taimefüsioloogia ja biokeemia Ökofüsioloogia – mõõdetakse ainevahetuse inensiivust erinevate meetoditega, kas otseselt 
hapniku või CO2 tootmise kaudu respiromeetriga. Kaudsemad viisid liikumisaktiivus 
(filmiminr), südame tegevus ja kehatemperatuur.  Hapniku tarbimine või CO2 tootmine, looma pannakse mahutisse ja mõõdame sisenevate ja 
väljuvate gaaside hulka.  Veres olevate isotoopide analüüs, palju ei kasutata kuna keeruline. Vabalt elav loom tuleb 
kinni püüda 2 korda, esimene kord sisestatakse tema kehasse isotoope ja siis 5 päeva 
möödudes võtame uue vereproovi ja vaatame palju isotoobi kontsentratsioon on vähenenud. 
Mida kiiremini väheneb hapniku isotoobi kontsentratsioon deuteeriumi suhtes, seda rohkem 
toodetakse süsihappegaasi ja kulutatakse energiat.  Biotelemeetria kasutamine, saatja on varustatud erinevate füsioloogiliste anduritega. Sensorid
tuleb implanteerida või liimida nahakülge või „traksidega“ ümber keha.  Andmelogerit kasutataske kunstmunades, mille abil määratakse hauduva emaslinnu 
südamelöökide sagedust, emaslinnu kehatemperatuuri mõõtmine (pingviinid, haned, 
kajakad).  Endokrinoloogia – verest, uriinist, ekskrementidest steroidmetaboliitide kogumine ja 
stressitaseme määramine.  Glükokortikoidid – steroidhormaanid, mida toodetakse neerupealiste koores; nende toimel 
mobiliseeritakse organismis jõuvarud.  Stressi indikaatorina mõõdetakse glükokortikoide, inimesele kortisool ja lindudel 
kortikosteroon.  Östrogeen – munasarjades toodetakse, saab mõõta verest, mida rohkem seda hormooni seda 
sigimisvalmiv loom on. Prolaktiin – toodetakse ajuripatsis, tiinuse ajal tase kõrge. Rinnapiima tootomise ajal 
suureneb see kuni 20-30 korda võrreldes nö normaalsega. Isaslindudel mõjutab nende poega 
eest hoolitsemise valmidust.  Immunoloogia – immuunvõime hindamine. Parameetrid jagunevad kaheks: hormonaalne 
vastus (vereplasmast), vaktsineerimine (antikehade teke) ja rakulise immuunvastuse 
mõõtmine (laialdaselt kasutusel lindudel ja imetajatel).  HSP-valgud – stressivalgud, mis kõrvaldavad või parandavad stressi tõttu kahjustunud valke, 
takistades teiste rakuvalkude muteerumist. Kontsentratsiooni mõõdetakse kudedest, 


vereplasmast. Leitud seosed kliimamuutustega, toidupuudusega, raskmetallid ja pestitsiidid, 
parasiitidega nakatumine, hirmustress.  Keskkonnatoksikoloogia – toksiliste metallide ja pestitsiidide akumuleerumine organismi 
kudedesse ja nende füsioloogilise mõju hindamine.  Neurofüsioloogia – võimaldab hinnata stressi mõju neuropeptiidide kaudu ajutegevusele ja 
käitumisele.  Taimefüsioloogia ja biokeemia – saab mõõta keemilisi ühendeid taime kudedest, varrest ja 
lehtedest. Saab hinnata aminohappe proliini tootmist. Saame hinnata kui hästi seemned 
säilivad ja idanevad. Taimed väivad eritada signaalmolekule, mis indutseerivad 
naabertaimedel biokeemilisi muutusi, hakkavad eritama mürgist ainet parasiitide vastu.  Võtmestressor – kõige tugevam stressor, mis mõjutab uuritava liigi stressitaset ja selle kaudu 
elutegevust kõige drastilisemalt. Neid on kahte liiki looduslikud (kiskjad, parasiidid, kliima 
muutused jne) ja antropogeneesed ehk inimtekkelised (muutused elupaiga kvaliteedis) Järgmiseid stressoreid hinnatakse vereplasmas või ekskrementides sisalduvat kortikosterooni 
taseme järgi:  Liiklus ja müra  Ökoturism  Elupaikade fragmenteerumine   Mingi teine liik (introdutseeritud kahepaiksed)   Elupaikade saastatus  Muutused kliimas Probleemide lahendamine ex situ (vangistuses):  Sigimisedukuse suurendamine. Paarumisvalmiduse hindamine mõõtes östrogeeni 
taset. Hormonaalteraapia – suguhormoonide süstimine. Progesteroon – soodustab 
viljastatud munaraku kinnitumist emakale.   Isendite toidubaasi ja tervisliku seisundi hindamine.   Translokatsiooni efektiivistamine   Isendite taastusravi Segavad faktorid stressi hindamisel:  Vead andmete kogumisel või tulemuste tõlgendamisel  Populatsioonidevahelised erinevused stressivastuse tekkes  Loomade püüdmine ja manipuleerimine uuringute käigus Allostaatiline ülrkoormuse prognoosimine erinevate raskusastmega keskkonnahäiringute 
mõju hindmaine stressitasemele. Mitme võtmestressori koosmõju arvestamine (nt elupaiga fragmenteerumine ja mürastress)   KESKKONNASAASTE JA ÖKOTOKSIKOLOOGIA


Ökotoksikoloogia – toksikoloogia haru, mis keskendub looduslike või tehislike ainete poolt 
põhjustatud ökosüsteemi muutustele, mis on nähtavad loomadel, taimedel, mikroobidel või 
eelnevaid ühendavas kontekstis.  Toksilist mõju avaldav kemikaal võib olla:  Looduslikku päritolu (metallid, aromaatsed süsivesinikud) võivad olla biolagunevad  Inimtekkelised ehk antropogeensed (PAHid – põlemis saadus, PCBd, PCDDd ehk 
dioksiinid) Tähtsad pöördepunktid 50-60-ndatel:  „Silent Spring“ Rachel Carson  DDT ehk diklorodifenüültrikloroetaan Reostus kui midagi on liiga palju või vales kohas, kuid seda mõõta on keeruline. Sageli 
defineeritakse kui kemikaalide kontsenratsioon, mis on looduslikust foonist oluliselt kõrgem 
ning võib potentsiaalselt kahjulik olla.  Biomarker – ökosüsteemis nähtavad muutused, mis on esile kutsutud toksiliste ainete poolt. 
Biomarkerid võivad esineda nii molekulaarsel, rakulisel kui ka organismi tasemel; seda võib 
mõõta numbriliselt või kirjeldada muutuseid organismi käitumises.  Spetsiifiline – plii kogus veres, ei tea küll kuidas ja kust see sinna sai. Mittesptsiifiline – ei saa teada täpset ainet, aga saame vb ainet grupi. Toksilisuse mitmekordistumine piki toiduahelat. Nähti mõjusid eeskätt tippkiskjatel.  Levinuim on keskkonna reostumine läbi maagi kaevandamise. Raskmetallide 
ümbertöötlemine, sulatamine (Venemaa, Norilsk).  Anorgaanilised ained (metallid) kaadmium, plii, tsink ja elavhõbe, raskmetallid rikuvad meie 
ensüümide tasakaalu. Paljud metallid on teatud kontsentratsioonis hädavajalikud organismi 
normaalseks funktsioneerimiseks, kuid vajalikkuse läve ületamisel muutub aine organismile 
kahjulikuks.  Metallotioneiinid – valguline mehhanism, mis leevendab ja vähendab raskmetalli 
kahjulikkust. Ümbritseb raskmetalli seega ei lase reageerida ensüümidega, ei väljasta 
organismist, see ladestub näiteks rasvkoele.  Raskmetallide mõju: vererakkude kahjustused, kantserogeensus, närvisüsteemi 
kõrvalekalded, kahjustavad hormonaalsüsteemi, mõjutavad valkude koostist.  Anorgaanilised ained (anioonid) vähetoksilised, suures kontsentratsioonis problemaatilised 
(kaudne mõju) nitraadid ja fosfaadid.  Orgaanilised toksilised ained on enamasti sünteetilised või inimestepoolt ümber muudetud. 
Nafta ja diiselkütuse põletamine. Ained millega oleme evolutsioonis kokku puutunud ja selle 
kaitseks on meil kehas olemas ensüümid mis vähendavad nende ainete mõju. Orgaanilised 
ühendid, mis sisaldavad kloori ja broomi  on halvasti metaboliseeritavad ja püsivad 
ökosüsteemis. PCB, PCDD, PBB kasutataske jahutusvedelikes, plastikus, pestitsiidid (Agent 
Orange), kummid jne. 


Pestitsiidid ehk kahjuritõrje vahendid, herbitsiidid, fungitsiidid, insektitsiidid.  DDT pooletus aeg vees 150a, mullas veel kauem.  Kuidas mõõta reostust:   Vaadata biomarkerit, kas keskkond ja looma on terved või mis seisus elustik on, seire 
ja eksperimendid.  Keemilised analüüsid, kallid, elustiku kohta raske järeldusi teha, gaas- ja 
vedelikkromatograafia. Ideaalis, et saada tervikpilt tuleks mõlemat korraga teha.  Viibeajaga mõjud – halvenenud füsioloogilisest seisundist või allasurutud kasvutempost 
tingitud nõrgenenud ellujäämus või sigimine. Esineb tavaliselt pärast otsest subletaalset 
kokkupuudet toksilise ainega. Pikaajaline kokkupuude põhjustab kroonilist mõju. Doominoefekt – laadne mõju populatsioonis, toimub läbi võtmeliikide kadumise. Muutused populatsiooni struktuuris – nt nafta toksiliste komponentide kroonilised mõjud 
nende pikaajalisel püsimisel koosluses. Mõjutab mingit põlvkond või sugu. Ökotoksikoloogiline testimine seob kemikaali, kontsentratsiooni, organismi ja toksilised 
mõjud.  Testides mõõdetavateks kriteeriumiteks on: surevus (LC50), mõju (hinnatakse 
värvust, suurust ja teisi visuaalseid omadusi), järglaste arv, mutageenus jne. Testides 
modelleeritakse ökosüsteeme, kasutades looduse süsinikuringes eri tasemetel olevatest 
organismidest koosnevat nn testpatareisid. Keskkonnaseire on võimalus kokkulepitud parameetrite mõõtmise abil jälgida 
keskkonnaseisundi muutumust ajas.  KLIIMA SOOJENEMISE MÕJU ELUSTIKULE Kliima – ilmade statistiline keskmine. Ilmade aastakümnete/sadade laad ja rütm. Ilm – atmosfääri seisund ajahetkel.  Ilmastik – pikema perioodi ilm (kuu, aasta ) Bioloogiliselt olulised kliimanäitajad: temp, sademed ja hooajalisus. Kliimamuutus – pika aja jooksul ilmnev muutus ilmastikuolude statistilistes näitajates. Täiendav inimmõju: Fragmenteerunud elupaigad, elustiku geneetiline vaesuvus, ületarbimine,
võõrliigid, õhusaaste.   El Ninio – soe hoovus Lõuna- Ameerika rannikule.  Mida kõrgem temp seda kiiremini keemilisedprotsessid toimuvad, kuid ühel hetkel 
fotosüntees väheneb, sest taimed peavad ennast jahutama transpiratsiooniga.  Viis temperatuuri mõju elustikule:


 Fenoloogiline nihe – kasvu ja paljunemisperioodid algavad varem ja pikenevad. 
Taimede õitsemine, lindude pesitsemine ja ränne. Oht: toiduahelate kaudu tekib nihe, 
ei saa enam toidutaime kätte, taim juba nö ära õitsenud. Kui toiduallikaga ei suuda 
sammu pidada siis paljunemistingimused halvenevad.  Areaalide nihkumine – kõrgusvööndite abil. Toit nihkub kõrgemale ja loomad on 
sunnitud kaasa minema. Levikuala: aheneb, laieneb, nihkub. Eestisse levinud: väike 
kiirgliblikas, šaakal, ripp-lapiksamblik. Šaakal murrab kährikut, on meile abiks, 
invasiivsele liigile vaenlane tänu kliimasoojenemisele.   Häiringurežiimide muutus – sademete vähenemine, koosluste kuivamine, biomassi 
akumuleeruvus. Metsatulekahjud sagedasemad ja suurema ulatusega. Süsiniku 
vabanemine, kaob transpiratsiooni jahutav mõju, neeldub enam päikesekiirgust.   Kahjurirünnakute sagenemine. Üraskihajustused männikutes. Pole enam külma 
talveperioodi, mis ta tapaks.   Koosluste teisendamine. Kooslustesse satuvad kokku uued liigid, väljasuremine. 
Interaktsioonid on ebasootsad, eksootilised liigid konkureerivad teised välja. 
Levikumustreid on raske ennustada.  Liikide teisenemine. Genotüüpiline teisenemine. Genofond peab olema rikas ja peab 
olema muutusteks piisavalt aega. Universaalne reaktsioon soojenemisele on 
kehasuuruse vähenemine. Looduslik valik on areaali servaaladel, kui juhtub olema 
genotüüp mis seal on edukas siis tema geneetiline materjal kandub edasi. Raja efekt – 
areaali servaaladel on vaesunud genotüübiga isendid ja isend sureb välja.  Kui temp tõuseb tõuseb ka CO2 hulk. CO2 tõus soodustab taimede kasvu, C3 taimed saavad 
enam kasu sellest, puittaimed, varjutaimed. Taimekudede koostis muutub: nektari koguse 
vähenemine, keemiline kaitse väheneb, N-puudud pärsib lehetoiduliste arengut.  Ookeanite hapestumine: pidurdab korallide kasvu, soodustab pleekimist, tolerantsete liikide 
domineerimine.  Kasvuhooneefekt – vajalik eluks maal. Päike soojendab Maa pinda, kasvuhoone gaasid ei 
lase sellel atmosfääri tagasi peegelduda aga osa muidugi peegeldub ka tagasi.  Kasvuhooneefekt on loomulik ja eluks vajalik nähtus, inimtegevuse tõttu võimenenud. 
Kasvuhoonegaasid neelavad pikalainelist kiirgust: veeaur, metaan, CO2, freoonid, osoon… Kliimat tuleks modelleerida. Tuleb arvestada tervet kliimasüsteemi, kliimasoojenemise 
analooge on ka enne olnud aga me ei oska neid tagasiside mehhanisme arvestada.  Aerosoolid vähendavad taeva läbipaistvust päevaajal seega päikesekiirgus ei saa neelduda 
aga öösel soodustavad pilvede teket ehk hoiab soojust kinni.  Autokatalüüs. Mingi protsessi toimumine kiirendab ise enda protsesse. Liustikud 
peegeldavad valgust tagasi, temp suurenedes liustikud sulavad ja tuleb välja pinnase 
tumepind, mis neelab veel rohkem päikesekiirgust.  CO2 eluiga atmosfääris 100a. Maailmameri on süsinikupuhver. Emissiooni vähendades 
kasvaks CO2 konts. ikka.  Liikide kaitsmiseks on vaja eristada tundlikumad liigirühmad ja kooslused, teha kaitsealad 
dünaamilisemaks, mida ühendatud seda funktsionaalsemad. Minimeerida stressorite mõju. 
Kasutada aktiivseid looduskaitsevõtted nt ümberasustamine. 


ÖKOSÜSTEEMIDE HOOLDAMINE JA TAASTAMINE Elurikkuse hierarhilised tasemed:  Bioom – kliimavöötmed  Ökosüsteemid -   Liigid -   Geenimaterjal – kujundab liigid Ühe ja sama ökosüsteemi sees kooslused vahelduvad, vahelduvad elupaigad ja liigid.  Häiring – sündmud, mis järsult lõhub ökosüsteemi, koosluse või populatsiooni struktuuri ja 
muudab ressursse, substraadi saadavust või füüsikalist keskkond.  Ühe puu põlemine on lõpp sellel puule ja seal elavatele liikidel.  Elurikkus on  kõige kõrgem seal kus häiringud on keskmise sagedusega.  K strateeg – annavad vähe järglasi isendi kohta põlvkonnas, asustavad paljude seostega 
väljakujunenud ökonišše, nt lajalehised puud ja suur imetajad inimesed. R strateegid – need isendid, kes annavad isendi kohta palju järglasi põlvkonnas, pioneerliigid 
nt umbrohud. Produktiivne ja energiavaene ökosüsteem reageerivad erinevalt.  Bioloogiline mitmekesisus sõltub looduslikest häiringutest, nt tormid, põlengud, üleujutused.  Väljasuremisvõlg – liikide hulk, mis inimtegevuslike mõjude tagajärjel, mingi aja pärast 
tõenäoliselt välja sureb.  Häiringurežiim – ruumiline muster muster, mis kujundab ökosüsteemi pika aja vältel.  Häiringurežiimi rakendmaine. Maastikuökoloogias, kuidas kaitsealasid planeerida, kui suur 
kaitseala või milline võrgustik tuleks võtta arvesse, et erinevad faasid oleksid olemas.  Püsiva häiringurežiimiga piirkonnas häiringud enam sealset elustiku ei häiri, on kohastunud.  Pioneerliik – esmaasustaja. Looduslikhärinig ei võrdu inimtegevusega Ajalooline ökoloogia – tegeleb maastike ja taimkatte kujunemise looga, eelkõige 
inimasustuse tingimustes. Oluline, et seletada, miks kooslused tänapäeval on sellised nagu 
nad on. Selgitab: praeguste koosluste kujunemise põhjuseid (sama niitu mujale ei saa 
tekitada), aitab mõista mis kooslustega on varem toimunud (metsapõlengud), prognoos 
tulevase koosluste omadusi.  Abruka laialehine salumets on olnud varem kuusik. Pärnad, saared, vahtrad peamised 
puuliigid.  Järvselja ürgmets oli kunagi haavik, nüüd kuuse segamets ja laiguti juba tegemist pärnikuga. 
300a jooksul pole seda rajutud. Haavik tekkis nt kunagi põlengu tagajärjel.  Rohumaade tekke põhjused: igikelts, ilmastik, vesi, jää ja suured rohusööjad.


Suurte rohusööjate hüpotees tekkis vastusena vajadusele selgitada, mis on rohumaade elustik.
Takistus on biootiline ehk suured rohusööjad nt elevandid.  Tõelised rohusööjad ehk megaherbivoorid, kes söövad rohtu. Grazer Puittaimede kärpijad ei soodusta rohumaade teket nt põdrad. Browser Tarvas Eesti suurim rohusööja.  Puistuvahetushäiring ehk domineeriv puude põlvkond hävib. Põleng, tuultest murtud puud, 
üleujutused. Puistu – ühesuguste tunnutsega metsaala, vanus ja liik näiteks.  Kolm peamist häiringurežiimid:   Häiludünaamika, mis toimub märgades metsades ja kuusikutes.  Suktsessiooniline areng, noorest vana sega metsani. Toimub puuliikide vaheldumine.   Järgutine areng, väikeste puude võidujooks ajaga, kas enne uut põlengut jõuavad nii 
suureks kasvada, et põlengus ei häviks.  ASIO mudel – metsasi raiutakse nii, et väljendada looduslike põlengute režiime. Eristatakse 4 mõjutaset:  Puuduv. Looduslike põlengute vahe 300a, kõdupuud. Kuivendamist teha ei tohi. 
Kõnealla võiks tulla raie.  Harv. Niisked kuuskud, mis põuaajal süttivad, 100a intervalliga. Valik- ja aegjärgne 
raie.  Keskmine. 100a intervalliga. Samblased metsad. Võik teha säilikpuugruppidega 
lageraiet.   Sage. Kuivad ja järguti arenevad metsad, nõmme männikud, 50a intervalliga metsad. 
Lageraie ja võiks ise ülepõletada. Eestis majandatakse nii nagu oleks kõik metsad keskmised, lageraie sõltumata metsatüübist. 
Eestis jäetakse seemnepuid, üks suurem haab on üks tihumeeter.  Kui niiske soomets lagedaks raiuda siis eluspuude transpiratsiooni vähenemise tõttu hakkab 
veetase tõusma ja seal enam ei pruugi puud kasvada.  Enamus säilikpuudest lükatakse tuule tõttu maha, u 30% jõuab järgmise metsapõlvkonnani.  Kui on muudetud maastik on ka muudetud häiringute režiim.  TAASTAMISÖKOLOOGIA JA ERILISED LIIGID Taastumatuse murdepunkt – süsteem ei suuda enam ise taastuda.  Taastumisökoloogia vajab teadmisi geomorfoloogiast, maastikuökolooigast, 
evolutsioonibiolooigast.  Jätkusuutlikus – panna süsteem ise funktsioneerima, mitte hoida kunstlikult. Sihipärane – konkreetsed eesmärgiga rakendusprojektid, seda saab teha vaid inimene. 


Tuleb uurida lähte olukordi, kõike ei ole enam võimalik taastata. Rahalised ja poliitilised 
piirangud.  Taastamise piirangud: kulud, liiga optimistlik taastamine, kõike ei saa taastada, teaduse 
piiratud võimalused, tagajärgi ei ole võimalik ette näha.  Üldtaastamine – kogu koosluse loomulikule arengule kaasaaitamine või selle uuesti loomine. 
Algse tervikliku koosluse taastamine. Sihttaastaine – keskendub konkreetsete omaduste, nt dominantse liigi või tunnuste (nt 
ohustatud liigi elupaigatunnus, veetase) taastamisele. Populatsioonide taastamise juures. Ühe 
häiringu taastamine. Sood on kuivendatud 30-40-ndatel eesmärgiga tekitada juurde põllumaad ja soodustada 
metsas puude juurdekasvu. Sood on head CO2 sidujad, tagavad magevee turvalisuse kuna 
stabiliseerivad magevee ringluste elurikkust. Läheb 10-15 aastat et lageväli kattuks 70% 
ulatuses turbasamblaga.  Tuleb tasandada pinda, tõsta veetase pinnalähedale, kraaavid aetaske kinni või tammitataske, 
turbasammalde taasasustamine.  Taastuskaitse – taastumist takistanud inimmõju kõrvaldatakse.  Tugihoole – taastumise aktiivne soodustamine. Nt niitude niitmine või karjatamine. 
Esmastaastamine nt avakarjäärid, pinnasega katmine ja taimestiku külvamine. Populatsiooni 
tugiasustamine tihti järgneb sellel riikide reintrodutseerimine.  Ennistamine – varasema seisund taaskujundmaine, nt kopra tammide lammutamine. Loomine – uudse süsteemi loomine olemasolevate liikide põhjal, nt tehiselupaigad 
voolutõkendid ja paisud.  Leevendamine – hüvitamiseks elurikkuse hävitamise eest toetatakse selle püsimist või 
paranemist teises kohas.  Taastamise tulemused:  Materiaalne – majanduslik kasu nt puhastab vett  Eksistentsiaalne – taastamine tugevdab inimese ja ülejäänud looduse suhet andes 
võimaluse positiivselt osaleda, suurendab vastutustubdlikkuse ja säästlikkuse levikut.  Heuristiline – võimalus ökosüsteemi paremini tundma õppida, tegemis 
katseeksitusmeetodiga.  Võtmeküsimus: kuidas määrata võrdluspunkti nii ajas kui koosluse tüübis, milliseks ala tuleb 
taastada. Soovitav seisund, võrdlusala, sealsed tingimused võib võtta taastamise eesmärgiks.  Võrdlusala on keerukama struktuuriga, suurem biomassiga, suurema toiteainete ringlusega.  Riskianalüüsil on kolm küsimust:  Mis võib valesti minna?  Kui pahasti minna võib?  Kui tõenäoline on, mida midagi valesti läheb?


Riskianalüüs annab vastuse kas taastada või lasta loodusel ise tegutseda.  Kui on ebaselge keskkonnamõju puhul tehakse otsused pigem keskkonna kasuks, tegevused 
millega kaasnevad katastroofilised tagajärjed tuleks keelata.  Tugiliigid – otsene tähtsus koosluse või mitmete teiste liikide jaoks. Tugiliigid – mõju kooslusele tema arvukust arvestades ebaproportsionaalselt suur, ei ole 
dominant liigid ehk kõige arvukamad. Kui tugevat mõjutab tugiliik teisi liike. Tugiliik võib 
olla tippkiskja või ökosüsteemi ümberkujundaja.  Esindusliigid – esindavad midagi, mis juhtub koosluste või teiste liikidega, aga nad ei ole 
omavahel otseselt seotud. Kolm põhitüüpi: lipuliigid, tunnusliigid (näitajad) ja 
katuseliigid/suunisliigid (tehakse majandus soovitusi).  Lipuliigid – dekoratiivsed populaarsed liigid, kellega tõmmatakse looduskaitsele tähelepanu. 
Tõhusaim viis tõmmata tähelepanu loodusele ja saada sponsoreid. Ohud: looduskaitse 
hakkabki vaid nende liikidega tegelema, tähelepanu suurendab aga ka salaküttimist.  Tunnusliigid – indikaatorliigid, bioloogilised näidikud, millega uuritakse 
keskkonnatingimusi, nt samblike järgi õhukvaliteedi hindmaine. Tunnusliigid on atraktiivsed:
hinnata inimmõju tegevust ning ala väärtust, põhjendada kaitsealade loomist või režiimi, teha 
järeldusi teiste liikide või tervete koosluste seisundi kohta. Probleemid: eri liikide nõudlused 
ei kattu, tänapäeval odavamaid ja täpsemaid tehnoloogilisi järeldusi, mittepõhjalikud seosed 
viivad eksijäreldustele.  Katuseliigid – liigid, kelle jaoks rajatavad kaitsealad või spetsiaalne majandamine pakub 
„varjupaika“ ka teistele liikidele. Suunisliigile püütakse leida oma katuseliik.  Suunisliigid – teine-teineteist täiustavad katusliikide komplekt, mille abil kaitstakse terveid 
koosluiseid. Vaja teada, millised on kooslused erinevates tingimustes.  LIIGIKAITSE TEHISTINGIMUSTESL, LOOMADE ÜMBERASUSTAMINE Ex situ liigikaitse – liiki hakatakse kaitsma väljaspool tema elupaika. Loom ei taha 
tehiskeskkonnas olla, viimases hädas vaid kasutada.  Ex situ võimalused:  Külmutatud geneetilise materjali hoidmine (seemne ja õietolmu pangad, loomadel 
gameetide pangad, embrüod, DNA.  Elusate taimede ja loomade hoidmine. Loomaajad, akvaariumid, botaanikaaed. Seemnepangad – eesmärk hoida seemneid tagavaraks juhul, kui mujal seemned hävivad nt 
mõne katastroofi tulemusel. Seemned kuivatatakse ja hoitakse madalal temp. Plussid: selline 
meetod on efektiivne, vanim näide u 2000a vana seeme mis idanes. Seemnepangas hoidmine 
võtab vähem ruumi ja on odavam kui päris taimede. Miinused: mõningate liikide seemneid 
tuleb uuendada, et nad püsiksid idanemisvõimelisena. Kõikide taimeliikide seemneid ei ole 
võimalik sellistel tingimustel säilitada. Temperatuur ja niiskus peavad olema ajas püsivad ka 
katastroofi ajal. Millennium Seed Bank (ohustatud taimeliigid) ja Teravmägede seemne pank 
(kultuurtaimede seemned).


Loomse materjali säilitamine külmutatult. Paljundamine läbi kunstliku viljastamise. Plussid: 
talletatakse geneetiline mitmekesisus mingil ajahetkel. Proovide kogumise võimalus ilma 
isendit loodusest eemaldamata. Isenditel stressi pole. Kerge transportida eri paljundusasutuste
vahel. Negatiivsed: vajab kõrgtehnoloogilisi laboreid ja hoidlaid. Külmutamisel riskid 
(jääkristallid lõhuvad rakke). Embrüode siirdamine ja kunstlik viljastamine ei pruugi kõikidel
liikidel õnnestuda. Eeldab täpseid teadmisi liigi sigimisbioloogiast, haruldaste ja ohustud 
liikide puhul teadmised puudulikud. Kunstlikku viljastamist ei saa teha kui ei ole elusat 
populatsiooni.  Smithsonian National Zoological Park ja San Diego loomaaed.  Loomaaedade positiivsed küljed: elusate loomade populatsioon. Liigi bioloogia uurimine. 
Traditsiooniline meetod, loomade toitmiseks ei ole vaja ekstra haridust. Negatiivsed: 
ruumimahukas. Loomad kohastuvad tehiskeskkonnaga. Järglased ei pruugi enam looduses 
kohastuda. Elusate loomade transport kallis ja loomale stressirohke. Populatsioon haavatav 
välismõjude suhtes (mõni haigus kimbutab).  Loomaaedades paljundatakse: Euroopa naaritsaid (u 200 isendit Euroopa loomaaedades), 
punapanda ( u 675 isendit loomaaedade peale). Botaanikaaiad algselt eraomandis, rikkad ülikud ja kuningad. Täna eesmärk liigikaitse ja 
mitmekesisuse säilitamine. Positiivsed: liike mida ei saa seemnepankades hoida on võimalik 
elus kollektsioonidena. Liigi bioloogia uurimine. Avalikkuse harimine ja panus teadusesse. 
Negatiivsed: ruumimahukas. Populatsiooniide geneetiline taust sageli teadmata. Ei ole 
täpseid strateegiat kuidas pidada ja paljundada taimi. Enamus liike hoitakse väikestes 
kollektsioonides (inbreeding).  Sumatra ninasarvik kriitiliselt ohustatud liik, teda kütitakse ja elupaik vähenb ka kiiresti. 
Tehiskeskkonnas on sigimisprobleemid.  Isendite paljundamine:  Kunstlik viljastamine (in vivo, in vitro)  Kloonimine  Elusate loomade ja taimede paljundamine Kunstlik viljastamine. Külmutatud sperma või embrüo. Embrüo siirdamine emaslooma või 
spermaga viljastada emane. Palju ebaõnnestumisi, spetsiifilisi teadmisi sigimisbiolooigast. Nt
gepardid tehiskeskkonnas ei vasta hormooniteraapiale. Mustjalg-tuhkur oli loodusest peaaegu
täielikult välja surnud. Isaste sperma kogumine ja külmutamine, u 100 isendit on selle 
meetodiga sündinud. Isased tehiskeskkonnas ei käitu sigimiskatses omaselt. Hiidpanda 
paljunudskatsed ebaedukad. Isendid eri asukohtades ja nende transport loomadele 
stressirohke. Kasutataske vajadusel kunstlikku viljastamist (nii värske kui kplmutatud 
sperma). Kloonimine. Ühe liigi rakust eemaldatakse rakutuum ja pannakse teise liigi munaraku sisse. 
Munarakk viiakse lähedase liigi emasesse või siis samaliigi teise isendisse. Kloonitud isend 
omad tuuma DNA-d sellelt liigilt, kelle keharakust DNA võeti ja munaraku sellelt liigilt, 
kellelt oli pärit munarakk. Ohustatud liikide kloonimine on keeruline, raske leida sobib 
surrogaatema, kasutatakse lähedasi liike aga õnnestumis protsent on väikene.  Elusate taimede puhul kloonimine on tavaline. Maasikate vegetatiivne paljundamine, 
võsunditest tütartaimed. 


Seemnetega paljundamine taimede puhul on tavaline, palju sordiaretuses. Tolmendamine 
viiakse ise inimese poolt läbi.  Elusate loomade paljundamine on traditsiooniline meetod. Erinevad loomaaiad märgivad oma
andmed ülesse andmebaasi, kust vaadatakse, et neid isendeid oleks vaja omavahel paaritada. 
Populatsiooni majandamisel kasutatakse erinevaid hindamiskriteeriumeid.  Rajajaisendid – isendid, keda tood tehiskeskkonda ja keda hakkab paljunema, neil põhineb 
tulevane populatsioon. Rajajaisendid ei tohiks omavahel olla suguluses, kuid väikese 
populatsiooni ja ohustatud liigi puhul ei pruugi see olla võimalik.  Kõrge geneetiline mitmekesisus on siis parem kuna populatsioon on kohastumisvõimelisem 
vastavalt keskkonnamuutustele. Taasasustamine on suur keskkonnamuut, mida geneetiliselt 
mitmekesine tehis populatsioon seda paremini saab ta ka looduses hakkmaa. Väiksem 
inbreeding. Suure populatsiooni korral on geneetilist mitmekesisust lihtsam hoida.  Keskmine sugulusmäär – numbriline väärtus, mis näitab kui lähedal on isend suguluses 
populatsiooniga. Ehk kui haruldased on isendi geenid selles populatsioonis. Kellel kõige 
väiksem väärtus valitakse paaritamiseks. Selle arvutamine eeldab, et populatsioonis olevate 
isendite sugupuu on täielikult teada ja ilmasuguste vigadeta ja rajajaisendid ei ole omavahel 
suguluses.  Lähiristumine (inbreeding) – isendid keda paaritatakse, nende sugulus on suurem kui vabalt 
ristuvas populatsioonis keskmine. Järglased võivad pärida identsed koopiad geenialleele. 
Viljakus langeb, suremus suureneb.  Geenitriiv – geeni alleelide sageduse juhuslikud muutused populatsiooni järjestikustes 
põlvkondades juhuvaliku tõttu. Mida väiksem populatsioon seda väiksem geenitriiv.  Ideaalne populatsioon – juhuslikult ristuv (täiuslik populatsioon mida tegelt pole olemas), 
igas põlvkonnas paljunev populatsioon, sugude suhe 1:1, pesakonna suurused võrdsed, 
mutatsioone, looduslikku valikut ega rännet ei ole. Efektiivne populatsiooni arvukus (Ne) – vastava ideaalse populatsiooni arvukus, mis kaotab 
geneetilist mitmekesisust sama kiiresti kui uuritav populatsioon (N>Ne). See võiks olla 
võimalikult kõrge. Kirjeldatakse geneetilise varieeruvuse hindamisel.  Reintrodutseerimine ehk taasasustamine – mingis elupaigas on liik ajalooliselt eksisteerinud, 
kuid mingi põhjusel on ta sealt kadunud, siis tehiskeskkonnast viiakse isendeid sinna tagasi. Ümberasustamine – ühes kohas on populatsioon, leitakse mõni teine sellele liigile sobiv 
elupaik siis inimese kaasabil transporditakse loomad ümber. Tugiasustamine – mingi populatsiooni arvukus langeb aga asi veel ei ole nii hull, leidub ka 
mõni teine asukoht kus seda liiki on rohkem siis ühest populatsioonist viiakse isendeid sinna 
kus neid on vähe. Liigikaitseline introdutseerimine – püütakse vältida, tuuakse liike sinna kus nad ajalooliselt ei
ole kunagi levinud. Kasutatakse liigi taasasustamiseks, kui ei leita mõnda muud sobivad 
elupaika kust oleks kõrvaldatud kõik seda liiki segavad faktorid, mis alguses põhjustasid 
väljasuremist. Enamasti on selleks saared, nt Euroopa naarits Hiiumaale. 


Taasasustamise edukust mõjutavad:  Vahetult peale taasasustamist o Kui palju isendeid loodusesse viiakse
o Milline on isendite vanus ja sugu
o Mis moodi ja kaua transporditakse
o Mis aastaajal seda tehakse (oleneb liigist)
o Kas tegemist on pehme (loomaajast isend tuuakse looduslikku elupaika kus on ehitatud talle aedik ja teda seal toidetakse) või karmi (loom tuuakse otse 
tehiskeskkonnast ja viiakse uude elupaika) lahti laskmisega.  Pikema aja jooksul o Rajajaisendite geneetiline taust, kas on alles käitumised, instinktid ja aistingud
o Milline on elupaik, kas piisavalt mitmekesine, kas on erinevaid elupaikasid,  või elupaik ei ole ideaalne Reintrodutseerimist mõjutavad tegurid:  Kui hästi või halvasti on liik kohanenud tehiskeskkonnaga. Võib hakata inimeste 
juures käima  Kui palju erineb looduslik keskkond rajajaisendite elukohast.   Kui palju vaeva näed kohaliku elanikkonnaga  Raja. Kui pikalt projekti teha saab  Kui palju aega on kulutatud planeerimisse ja teostamisse  RAKENDAMISE ALUSED