Looduskaitse alused Eksam (0)

Mõisted:
Elurikkus , seda ohustavad tegurid, elurikkuse tähtsus:
Looduskaitse - hõlmab loodusvarade, looduskeskkonna, biodiversiteedi kaitset inimmõju negatiivsete aspektide eest, hooldamist ja võimalusel ka taastamist.
Looduskaitsebioloogia - uurib elurikkust ja seda ohustavaid tegureid ning on aluseks praktilisele looduskaitsetööle.
Keskkonnaeetika - analüüsib ja väljendab loodusmaailma eetilist väärtust ning käsitleb inimese suhet loodusega.
Elurikkus - meid ümbritsev loodus kõigis oma eluvormides hõlmates nii geneetilist, liigilist samuti elupaikade ja ökosüsteemide mitmekesisust.
Elurikkuse iseväärtus - eetiline väärtus, mis on objektil (nt liigil) ainuüksi olemasolu tõttu.
Geen - kromosoomi osa, mis kodeerib valkude ehitust.
Populatsioon - samal territooriumil koos elavate ning omavahel vabalt ristuvate ja järglasi andvate isendite rühm.
Elupaik - mingi liigi (populatsiooni) eluks vajalikke biootilisi ja abiootilisi tingimusi rahuldav paik.
Elupaikade killustumine - pideva elupaigalaama jagunemine mitmeks väiksemaks elupaigalaiguks. Suureneb elupaigalaikude arv ning väheneb üksikute elupaigalaikude pindala.
Kooslus - eri liiki organismide eluskooslus, mis asustab ühetaolise tingimustega alal ehk biotoobis.
Õkosüsteem - isereguleeruv ja arenev tervik, mille moodustavad toitumissuhete kaudu üksteisega seotud organismid koos neid ümbritseva keskkonnaga.
Koosluse/ökosüsteemi vastupanuvõime ehk taluvus - “kaugus”, kuhu kooslus tõugatakse mingi häirimise tagajärjel tema tasakaaluolekust.
Koosluse/ökosüsteemi taastuvus - häirimiseelsesse olekusse naasmise kiirus häiringu järel.
Liigirikkuse tulipunkt - piirkond, kus esineb märkimisväärselt endeemilisi looma- ja taimeliike, ning mille elurikkust ohustab tugevasti inimtegevus. Enamik asub ekvaatorilähedastes piirkondes.
Ökoloogiline jalajälg - mõõdab inimtegevuse mõju Maa ökosüsteemile. Ökojalajälge ja eluslooduse kandevõimet mõõdetakse globaalhektarites inimese kohta aastas.
Endeem – liik, mis esineb üksnes teatud piiratud alal. Endeemse liigi levila ei pruugi olla väga väike.
Võõrliik - liik, alamliik või madalam taksonoomiline üksus, mis on introdutseeritud väljapoole tema harilikku levikuala , kus liik on elutsenud minevikus või kaasajal .
Bioinvasioon - nähtus, kus mingi võõrliik ulatuslikult levib ja naturaliseerub.
Invasiivne võõrliik - selline võõrliik, mis võib ohustada ökosüsteeme, elupaiku või liike, tekitades majanduslikku või keskkonnakahju.
Introdutseerimine - inimese tahtlikul või tahtamatul kaasabil satub liik uude regiooni. On liikide teadlik sissetoomine antud alale .
Punane nimestik - koondandmestik liikide ohustatuse kohta.
Must nimekiri - koondab ohtlikke võõrliike.
Liigikaitsebioloogia. Koosluste kaitse. Looduskaitse kaitsealad:
Heterosügoot - ühe geeni erinevad alleelid (üks dominantne teine retsessiivne ).
Homosügoot - identsed alleelid, mis määravad ära kindlad tunnused (alleelid on kas dominantsed või retsessiivsed ).
Geenitriiv - alleelide sageduse juhuslikud muutused populatsiooni uutes põlvkondades, mis tulenevad sellest, et paljunemisel antakse edasi juhuslik valik alleele.
Geenivoog ehk geenisiire - isendite liikumisega kaasnev geneetilise materjali vahetus populatsioonide vahel suurendab varieeruvust.
Geneetiline pudelikael - järsu arvukuse languse läbi teinud populatsioonis geneetiline mitmekesisus oluliselt vähenenud geneetilise “pudelikaela” efekt.
Lähiristumine ehk inbriiding - suguluses olevate isendite ristumine .
Lähiristumissurutis ehk inbriiding depressioon - inbriidingu tagajärg, väiksem elumus ja paljunemisvõime .
Populatsiooni efektiivne arvukus - isendite hulk antud populatsiooni ideaalses variandis, põlvkonnad ei kattu, on püsiv arvukus ja võrdne sugude suhe, puuduvad ränne, mutatsioonid ja looduslik valik.
Taasasustamine - liigi looduslikust asurkonnast pärinevate või tehistingimustes kasvanud isendite asustamine liigi kunagistesse leiukohtadesse, kust ta on kadunud või kus väljasurnud.
Tugiasustamine - olemasolevasse populatsiooni täiendavate isendite lahtilaskmine populatsiooni arvukuse ja geneetilise mitmekesisuse suurendamiseks .
Uusasustamine – tehistingimustes kasvatatud või loodusest kaugenenud isendite asustamine neile sobivasse elupaika väljaspool nende ajaloolist levilat.
Ümberasustamine - isendite looduses ühest elupaigast teise üleviimine ehk terve populatsiooni ümberkolimine.
Haruldus – looduslikult väike levila.
in situ kaitse – koosluste ja populatsioonide säilitamine otse looduses ehk kohapeal, see on parimaks elurikkuse pikaajalise kaitse strateegiaks.
ex situ kaitse - liigi kaitsmine inimese järelvalve all kontrollitavates tehistingimustes. Seda kaitsemeetodit rakendatakse juhul, kui haruldase või ohustatud liigi allesjäänud populatsioon on liigi allesjäämiseks liiga väike või kahaneb looduskaitselistele jõupingutustele vaatamata edasi
Metapopulatsioon – „populatsioonide populatsioon“ ehk rändavate või passiivselt levivate isendite kaudu omavahel seotud ja nii tervikliku süsteemi moodustavate populatsioonide kogum.
Dominantliik – katvuse või biomassi järgi ülekaalus olev ja aneringes kõige tähtsam liik.
Indikaatorliik – bioloogiline liik, mis on tundlik keskkonnategurite muutuste suhtes.
Katusliik – ohustatud või haruldane liik, kes vajab elamiseks suurt puutumatut ala. Nende jaoks moodustatud kaitsealal leiavad eluvõimalusi teised, väiksema ruuminõudlusega liigid. Meil: must-toonekurg, kotkad, metsis, lendorav.
Tugiliik - liik, mis vajab oma elutegevuseks suurt piirkonda ning mille kaitsmiseks tuleb seetõttu paratamatult kaitse alla võtta ka suur hulk teisi, sama elupaika asustavaid liike. Suurkiskjad ja suured rohusööjad.
Looduslik kooslus – kooslus, kus inimmõju on suhteliselt väike ja piirdub peamiselt õhusaastega. Näiteks kuivendamata rabad ja põlismetsad.
Pool-looduslik kooslus – pärandkooslused on kujunenud mõõduka inimmõju tingimustes, kusjuures inimene on koosluse pakutud ressursse küll tarbinud, kuid ei ole koosluse liigilist koosseisu teadlikult kujundanud ega koosluse struktuuri kardinaalselt mõjutanud.
Kliimakskooslus – koosluste või ökosüsteemide arengurea suhteliselt püsiv lõppjärk, kus suktsessiooni enam ei toimu, ehki fluktuatsioonid ning klimaatilised ja evolutsioonilised muutused jätkuvad.
Suktsessioon –koosluse/ökosüsteemi muutumine sadada kuni tuhandete aastate jooksul.
Ökoloogiline taasatmine - ökoloogilise looduse taastamise eesmärgiks on viia inimese muudetud ökosüsteem tagasi võimalikult looduslähedasse seisundisse.
Häiring – iseloomustatakse sageli kolme tunnuse abil: sagedus, ulatus ja magnituud. Sagedus mõõdab häiringute arvu ajaühiku kohta. Ulatus näitab, kui suur ala on häiringu poolt mõjutatud.
Servaefekt – ökosüsteemi servaalal või oleluskeskkondade piirialadel avalduv struktuuri mitmekesistumine ja liigirikkuse suurenemine.
Väljasuremisvõlg – liikide hulk, mis juba toimunud inimmõjuliste keskkonnamuutuste tagajärjel mingi aja jooksul suure tõenäosusega välja sureb . Hulka ei arvata neid liike, kes surevad välja juhuslike looduslike sündmuste tagajärjel.
Väljasuremiskünnis – seletatakse liigi, populatsiooni või metapopulatsiooni sellist arvukust, mille juures tõenäoliselt arvukus järsult langeb.
Kaitsevajakute analüüs – analüüs puuduste tuvastamiseks kaitsealade võrgustikus.
Kordamisteemad:
1. Elurikkuse avaldumise tasemed.
Elurikkus (looduse mitmekesisus, bioloogiline mitmekesisus, elustiku mitmekesisus), loodus kõigis oma eluvormides, hõlmates nii geneetilist, liigilist kui ka elupaikade ja ökosüsteemide mitmekesisust.
2. Geneetilise mitmekesisuse olemus, tähtsus, seda mõjutavad tegurid.
Geneetiline mitmekesisus on liigisisene mitmekesisus. Kromosoomid , geenid, DNA (ehk elu alustalad) määravad iga liigi ning indiviidi ainulaadsuse. Kõigil organismidel on erinev geneetiline ülesehitus, mida kutsutaksegi geneetiliseks mitmekesisuseks. Geneetiline mitmekesisus pakub kaitset kahjuritest ja haigustest tingitud saagikao, keskkonna- (sh kliimamuutuste) mõju vastu. Kui mingi liik kaotab liiga palju oma indiviide, siis ta muutub geneetiliselt ühtseks ning on seetõttu palju väiksema kohanemisvõimega.
Mõjutavad tegurid:
1. Mutatsioonid;
2. Geenivoog ehk geenisiire;
3. Geenitriiv;
4. Lähiristumine ehk inbriiding;
5. Looduslik valik.
3. Liigilise mitmekesisuse olemus.
Liigiline mitmekesisus - liikide rohkus mingis koosluses, maastikul või ökosüsteemis. Eristatakse alfa-, beeta- ja gammamitmekesisust.
Kirjeldab antud piirkonna liikide hulka.
1) alfa (ά) - kõige lihtsamal tasandil koosluses leiduvate liikide arv;
2) gamma (γ) – mingi suurema piirkonna või kontinendi summaarne liigirikkus;
3) beeta (β) – iseloomustab koosluste erinevust.
4. Ökosüsteemide/koosluste mitmekesisuse olemus.
Koosluste mitmekesisus hõlmab kõikvõimalikke koosluseid ja nende seoseid oma keskkonnaga ehk ökosüsteemi.
5. Peamised elurikkust globaalselt ohustavad tegurid.
1. Kasvukohtade/elupaikade hävimine :
- põllumajandus;
- puhkus looduses;
- kariloomade karjatamine;
- reostamine ;
- metsaraie.
2. Kasvukohtade/elupaikade killustumine:
- ühtlase/sidusa kasvukoha või elupaiga jaotumine väiksemateks osadeks .
- põhjustavad peamiselt põllumajandus, metsandus.
- võib piirata liikide levikut
3. Kasvukohtade vaesestumine ja reostumine :
- põllumajandus;
- naftareostus;
- happevihm .
4. Globaalne kliimamuutus:
- kasvuhoonegaasid .
5. Võõrliikide invasioon
6. Suurenenud haiguste levik
- kodustatud loomad;
- ilutaimed, puit.
6. Võõrliigid globaalset elurikkust ohustava tegurina, invasiooni protsess (ehk invasiooni etapid).
Võõrliigid on liigid, mis on inimtegevuse tõttu sattunud elama väljapoole oma looduslikku leviala. Teatav osa võõrliike suudab uues elukohas kanda kinnitada, osa neist sobitub aga uude keskkonda niivõrd hästi, et asub jõudsalt levima ning selle käigus kohalikke liike välja tõrjuma ja kohalikke kooslusi muutma – neist kujunevad invasiivsed võõrliigid.
Invasiooni etapid:
1. Sissetoomine;
2. Naturaliseerumine;
3. Kohastumine;
4. Levik;
5. Interaktsioon ;
6.Stabiliseerumine.
7. Selgitage looduskaitsebioloogia olemust ja eesmärke.
Looduskaitsebioloogia on interdistsiplinaarne teadus, mis võtab kokku liikide, koosluste ja ökosüsteemide kaitsega tegelevate erialaspetsialistide püüdlused ja kogemused.
Kolm eesmärki:
1. Dokumenteerida bioloogilise mitmekesisuse ulatus kogu maailmas;
2. Uurida inimtegevuse mõju liikidele, kooslustele ja ökosüsteemidele;
3. Töötada välja praktikas rakendatavad võtted negatiivse inimmõju peatamiseks ja selle tagajärgede leevendamiseks.
8. Looduskaitse põhiprintsiibid.
Ettevaatusprintsiip . Kui otsuste tagajärjed ei ole täpselt teada ning ei ole välistatud negatiivsed tagajärjed, siis peab pigem eeldama, et negatiivne tagajärg ka realiseerub ja otsustamisel sellest ka lähtuma.
Dünaamilisuse printsiip. Loodus ei ole tasakaalus. Kõik, mis on elus, muutub ja areneb.
Evolutsioonilisuse printsiip. Elurikkus sõltub sellest, millised arengud toimuvad looduses. Looduskaitse peab tagama evolutsiooniliste protsesside jätkumise.
Pideva valveloleku printsiip. Ühegi liigi või piirkonna kuulutamine kaitsealuseks ei garanteeri selle säilimist. Olulisem on varakult tunda ära ebasoovitavad arengud ning neid ennetada.
Inimese juuresoleku printsiip. Looduskaitses ei ole võimalik ega ka vajalik inimest looduslikest süsteemidest täielikult välja tõrjuda. Pigem tuleks inimese juuresolekuga looduskaitse planeerimisel arvastada ning leida võimalused negatiivse inimmõju vähendamiseks.
9. Looduskaitse eetilised alused.
1. Elurikkus tuleb säilitada ning populatsioonide ja liikide enneaegset väljasuremist vältida.
2. Ökoloogiline terviklikkus ja ökosüsteemide keerukus peavad säilima.
3. Evolutsioon peab jätkuma.
4. Elurikkusel on iseväärtus.
10. Miks on geneetilise mitmekesisuse kadu populatsioonides ohtlik?
1. Geneetiline mitmekesisus kui evolutsiooni toormaterjal, mis on vajalik muutuvate keskkonnatingimustega kohanemiseks
2. Geneetilise mitmekesisuse vähenemine on seotud paljunemisedukuse vähenemisega
11. Väljasuremiskeeris (selle olemus).
Protsess, kus populatsiooni geneetilise mitmekesisuse kadu koos lähiristumissurutisega, demograafilised kõikumised jt tegurid koostoimes ja üksteise mõju võimendades vähendavad populatsiooni arvukust igas järgmises põlvkonnas kuni populatsiooni väljasuremiseni.
-> Protsess, kus kuhjuvad sündmused, mis muudavad asurkonna üha väiksemaks, viies lõpuks väljasuremiseni.
12. Millised tegurid ohustavad väikeste populatsioonide säilimist oluliselt rohkem kui suurte populatsioonide säilimist?
1. Ootamatu sündmuse tagajärjel võivad kõik isendid hukkuda või kõik paljunemisvõimelised isendid hukkuda.
2. Palju väiksem arvukuse langus viib väikse asurkonna väljasuremisele.
3. Sageneb inbriiding, geneetiline vaesumine, tundlikumad ka keskkonna suhtes.
4. Satuvad „ väljasuremiskriteeriumisse“... protsess, kus kuhjuvad sündmused, mis muudavad asurkonna üha väiksemaks, viies lõpuks väljasuremiseni.
13. Populatsiooni elujõulisuse analüüs.
-> ennustab tulevikustsenaariumeid, ennustab väljasuremisriski. Arvestab erinevaid mõjutegureid, sh juhuslikke. Ökoloogilis -statistiline meetod, demograafiline mudel. Vajalikud andmed.
1. Asurkonna reaalne dünaamika - erinevates keskkondades ;
2. Võimalikud ohutegurid.
Turvaliseks ja elujõuliseks loetakse asurkonda, mis säilib 95% tõenäosusega 100 aasta vältel.
14. Mis on populatsiooni pudelikael ja milles seisneb selle oht populatsioonile?
-> populatsiooni äkiline ja ulatuslik vähenemine. Võib viia asurkonna väljasuremisele, vaesumisele.
15v. Ex situ ja in situ kaitse eeliste ja puuduste analüüs.
In situ - koha peal, looduses elujõuliste asurkondade säilitamine või taastamine looduslikes tingimustes.
Ex situ - liigi isendite säilitamine kunstlikes tingimustes.
Ex situ puudused:
1. Kogu looduse mitmekesisust ei saa tehistingimustes kaitsta;
2. Pole võimalik säilitada kogu liigisisest geneetilist varieeruvust;
3. Vähe isendeid, tehistingimustes inbriidingu oht;
4. Ei taga liigi elupaiga säilimist looduses;
5. Ei sobi kõikidele liikidele;
6. Üldjuhul väga kulukas ja väga keerukas.
16. Näited kriteeriumitest, mille järgi on võimalik otsustada, milliste liikide kaitsele pöörata eelisjärjekorras tähelepanu.
1. Väljasurnud, looduses väljasurnud;
2. Äärmiselt ohustatud, ohustatud, ohualtid;
3. Ohulähedane, ohuväline;
4. Puuduliku andmestikuga;
5. Hindamata.
1. Väike levila/ asurkond (haruldased liigis);
2. Vähene levila/asurkond;
3. Kõrge väljasuremisrisk (elujõulisuse analüüs).
18. Kaitsealade vormimise/kavandamise põhimõtted.
Parem – ökosüsteem täielikult kaitstud; suurem kaitseala ; rohkem kaitsealasid; koridoridega ühendatud kaitsealad; kaitstud on erinevad elupaigad ; kaitseala ümarama kujuga, mis vähendab servaefekti; inimeste kaasamine.
19. SLOSS - dilemma ja arutelu (suure ja väikse kaitseala eeliste ja puuduste võrdlus).
SLOSS - Single Large or Several Small – üks suur või mitu väikest. SLOSS teooria on natuke vananenud. Õige lähenemine oleks, et kaitse alla tuleb võtta palju suuri alasid.
Baseerub “Saarte biogeograafia teoorial”.
Ühe suure eelised:
1. Kaitstes ühte liiki/kooslust kaitseme ka arvuliselt rohkem teisi liike/kooslusi;
2. Väike serva efekt;
3. Sobilik suure maa nõudlusega ja madala populatsioonitihedusega;
4. Madal lokaalne väljasuremine;
5. Häiringutele vastupidavam.
Ühe suure puudused:
1. “Kõik munad on ühes korvis”;
2. Epideemiate risk;
3. Raske luua – suur maa-ala, palju omanike.
Mitme väikse eelised:
1. Panuse riskikindlus;
2. Resistentsem epideemiatele, paremini kaitstud tulekahjude eest;
3. Kerge luua.
Mitme väikse puudused:
1. Suur serva efekt ning servakoosluste suurenemine;
2. Ei ole sobilik suure maanõudlusega liikidele;
3. Kõrge lokaalne väljasuremine.
21. Süstemaatiline looduskaitse planeerimine .
1. Esinduslikkus
2. Püsivus
3. Täiendamine
4. Haruldus
5. Külgnevus
Andmete kogumine, kaitse-eesmärki seadmine, olemasolevate kaitsealade hindamine, täiendavate alade valimine, kaitsetegevuste rakendamine, jälgimine.
24. Häiringute olulised tunnused (omadused) ja tüübid.
Keskkonnahäiring - inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale, sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, heaolule või varale või kultuuripärandile.
Iseloomustatakse kolme tunnuse abil: sagedus, ulatus ja magnituud.
Tüübid:
1. Juhuslikud häiringud - maavärinad, komeedid , põlengud, jpt.
2. Regulaarsed häiringud – inimtekkelised (niitmine, kündmine), põlengud (teatud tüüpi), sügistormid, kevadised üleujutused, jpt.
25. Milliseid erinevaid punkte peaks kaaluma populatsiooni/koosluse taastamise võimalikkuse üle otsustamisel (ehk mida taastamisprojekti planeerimisel peaks arvestama)?
Taastamine kitsas mõttes on algse koosluse taastamine tema endises levimiskohas.
Aga on ka teisi võimalusi:
-Vana kooslus uues kohas
-Uus kooslus vanas kohas
-Uus kooslus uues kohas
26. Milles seisneb servaefekti negatiivne mõju elurikkusele?
Iga elupaiga servaalal valitseb teistsugune mikrokeskkond kui selle laigu keskosas. Olulisemateks servaefektideks on temperatuuri, niiskuse ja tuule suurem kõikumine servaaladel . Kuna taimed ja loomad on tihti täpselt kohastunud kindlatele tingimustele, siis tõrjutakse tekkinud muutuste tõttu paljud liigid killustunud osadelt välja.
27. Servaefekti vähendamiseks kasutatavad meetmed.
Et minimaliseerida servaefektide negatiivset mõju tuleb kaitsealade suurust ja kuju planeerimisel vähendada. Kõige väiksem servade ja pindala suhe on ringil. Seega ümara kujuga looduskaitsealadel on servaefekti negatiivsed mõjud väiksemad.
28. Erinevad elupaigalaikudevahelise sidususe suurendamise viisid.
Vähim dünaamiline pindala – minimaalne kaitsealune pindala, mille korral ümber kujunev maastik ei kaota ühelgi ajahetkel ühtegi elupaiga- või kooslusetüüpi.
• Sõltub ala heterogeensusest ning elupaigalaikude vahelisest sidususest.
Elupaikadevaheline sidusus. Nt lendorav:
* Ühendus teiste lendorava leiukohtadega;
* Kasvav mets (metsaribad, koridorid);
* Pikemate vahekauguste korral varjepaigad.
29. Erinevad ökoloogiliste koridoride tüübid.
-> Looduslike koosluste riba kultuurmaastikul või mingi teist laadi loomade jt liikide rändetee, mis ühendab kaitsealasid või üksteisest lahutatud elupaiku ja võimaldab liikidel levida .
Ökoloogilistele koridoridele sarnanevad ökoloogilised astmelauad, mis aga asuvad kultuurmaastikul elupaigalaikudena ning moodustavad ühendamata "saarekestena" rändetee.
Koridoridena toimivad tavaliselt maastiku joonelemendid – võsaribad, jõeorud, samuti suuremad või väiksemad omavahel ühendatud metsaosad, mis võimaldavad nii taime- kui ka loomaliikidel jõuda ühelt tuumalalt teisele.
30. Näiteid erinevatest kaitsealade võrgustikest.
Natura 2000
1. Igas riigis peab kaitstud olema 20-60% liigi levialast või elupaigatüübist;
2. Mitmekesisus peab olema ühtlaselt kaitstud.
Roheline võrgustik
1. Funktsionaalselt täiendab kaitsealade võrgustikku;
2. Väärtuslike maastike, ökosüsteemide ja liikide kaitse.
Eesti Metsakaitsealade Võrgustik
1. Võrgustiku moodustamiseks peavad need paiknema Eesti erinevates regioonides;
2. Alad peavad esindama nii koosluste kui piirkonna erinevusi.
31. Selgitage elupaikade otsese hävitamise ja elupaikade killustamise erinevusi.
Looduslike elupaikade vähenemine, kadumine ja killustumine on peamised elurikkust vähendavad tegurid. See tähendab, et looduses elava liigi elupaik jääb nii väikseks, et seal populatsioonid enam toimida ei saa. Kui looduses on ühel alal liiga vähe isendeid, siis suure tõenäosusega sureb liik sellel alal välja. Probleemiks võib olla tõesti elupaiga vähenemine, kuid lõpuks ka selle kadumine. Teatud juhtudel võib aidata see, kui elupaik taastada enne liikide lõplikku kadumist.
Sarnaseks probleemiks on ka killustumine, kui elupaik jaguneb mitmeks osaks (näiteks ehitatakse sellest läbi kiirtee ). Ka elupaiga killustumisel suureneb liikide väljasuremise risk, sest kui mingil põhjusel olemasolevas elupaigas liik välja sureb, siis liigikaaslased seda ala suure tõenäosusega uuesti ei asusta. Seega on üheks probleemiks see, et looduslikud liigid ei suuda vähestes elupaikades elada ja nende vahel liikuda .
32. Elupaikade killustumine kui elurikkust ohustav protsess.
Elupaikade üldhulga vähenemisele toob elupaikade hävimine enesega kaasa ka allesjäänud väikeste populatsioonide killustumise ning isoleerituse teistest sama liigi populatsioonidest ning võib suureneda liigi lokaalse väljasuremise tõenäosus. Järjest kahanev elupaigalaikude pindala ja sidusus mõjutavad tõenäoliselt nendes kooslustes kasvavate liikide isendite tunnuseid ning seeläbi nende kohasust antud aladel. Sellepärast on looduskaitse teadlikumaks korraldamiseks oluline välja selgitada, milliste tunnustega taimed on vastuvõtlikumad elupaikade killustumise tagajärjel toimuvale geneetilisele vaesustumisele, mille tõttu võib alaneneda nende evolutsiooniline potentsiaal ning kõrgeneda risk väljasuremisele