Looduskaitseteadus (0)

Mõisteid ja kordamisküsimusi
1. Looduskaitsebioloogia : Mõisted:
Looduskaitse ­ Looduskaitse on mitmepalgeline mõiste, mis kokkuvõtvalt hõlmab loodusvarade, looduskeskkonna, biodiversiteedi kaitset inimmõju ( antropogeensed tegurid) negatiivsete aspektide eest, hooldamist ja võimalusel ka taastamist.
Looduskaitsebioloogia ­ teadusharu, mis uurib elurikkust ja seda ohustavaid tegureid ning on aluseks praktilisele looduskaitsetööle. Interdistsiplinaarne teadus, mis võtab kokku liikide, koosluste ja ökosüsteemide kaitsega tegelevate erialaspetsialistide püüdlused ja kogemused.
Looduskaitseteadus ­ on veelgi interdistsiplinaarsem kui looduskaitse bioloogia . Tegemist on teadusega (mille rakendus kestab evolutsioonilises ajaskaalas), mis sünteesib erinevate teadusvaldkondade teadmisi ( loodusteadused , sotsiaalteadused, majandusteadus ) looduskaitseliste küsimuste lahendamiseks. Pakub teadmispõhiseid ja tarku lahendusi inimtegevuse kahjuliku mõju vältimiseks ja vähendamiseks. Looduskaitseteadusel on kolm põhilist eesmärki: 1) selgitada välja inimmõju ökosüsteemidele: selle mõju põhjused, selle mõju tagajärjed, 2) arendada välja praktilised meetmed ebasoodsa inimmõju vältimiseks ja kahjustatud koosluste seisundi parandamiseks. Ehk siis ­ analüüsida ökosüsteemide iseregulatsioonivõime, evolutsiooni ja teiste looduslike protsesside kulgu , inimmõju neile, hinnata sekkumisvajadust ja tarvidusel pakkuda välja võimalikud lahendused.
Kordamisküsimused:
1) Looduskaitse põhiprintsiibid. Ettevaatusprintsiip ­ kui looduskasutuse või tajutava keskkonnamõjuga seotus otsuste tagajärjed ei ole täpselt teada ning pole välistatud negatiivsed tagajärjed, siis peab olema pigem ettevaatlik ning lähtuma võimalusest, et negatiivne tagajärg realiseerub. Dünaamilisuse printsiip ­ loodus ei ole tasakaalus. Ökoloogilises süsteemis saab absoluutses tsakaalus olla vaid surnud süsteem. Kõik, mis on elus, muutub ja areneb. Evolutsioonilisuse printsiip ­ liigirikkus on evolutsiooni tulem. Liikide rohkus tulevikus sõltub sellest, millised protsessid toimuvad looduses praegu. Pideva valveloleku printsiip ­ ühe liigi või piirkonna kuulutamine looduskaitsealuseks ei garanteeri selle säilimist. Inimese juuresoleku printsiip ­ inimene on samuti osa loodusest; ta on üks paljudest loomaliikidest ning vajab samuti toitu, eluaset ja paljunemisvõimalusi. See ei õigusta ülemäärast inimmõju ega vabasta inimest vastutusest hävitustöö ja ökosüsteemide rikkumise eest. Ent nendib, et inimmõju on tänapäeva looduses paratamatult igal pool olemas ning suures osas on tegu ka loomuliku nähtusega.
2) Looduskaitse eetilised alused Soulé järgi. 1. Elurikkus e looduse mitmekesisus tuleb säilitada ning populatsioonide ja liikide enneaegset väljasuremist vältida. 2. Ökoloogiline terviklikkus ja ökosüsteemide keerulus peavad säilima. Eelmise punkti edasiarendusena rõhutab see postulaat , et liikide paljud kõige huvitavamad ja väärtuslikumad omadused avalduvad ükses looduslikus keskkonnas. 3. evolutsioon peab jätkuma. Evolutsioon on protsess, mis lõpptulemusena viib uute liikide tekkimise ja elurikkuse suurenemiseni. 4. Elurikkusel (ja liikidel kitsamalt) on iseväärtus. Liigi säilimine on tähtis ka siis, kui ei too inimesele otsest mahanduslikku või puhtpraktilist kasu.
3) Võimalikud looduskaitse eesmärgid. Looduskaitse eesmärgiks ei ole niivõrd liikide praeguse seisundi külmutamine, vaid liikide adaptsioonivõime säilitamine. Kaitsta liike nende elukeskkonnas . Tagada säästev areng ning loodusressurssidega pillava ümberkäimise tõkestamine.
2. Elurikkuse kriis Mõisted:
Elurikkuse tasandid :
a) Liigiline mitmekesisus ­ hõlmab kõki maailma liike alates eeltuumsetest ja protistidest ning lõpetades hulkraksete riikidesse (taimed, seened, loomad) kuuluvate liikidega, ehkki liigi mõistet käsitletakse elupuu eri harudes erinevalt.
b) Geneetiline mitmekesisus ­ liigisisene geneetiline varieeruvus, mis hõlmab nii erisusi geograafiliselt eraldatud populatsioonide kui ka ühe ja sama popultasiooni eri isendite vahel.
c) Koosluste/ökosüsteemide mitmekesisus ­ hõlmab kõikvõimalikke kooslusi ja nende seoseid oma keskkonnaga ehk ökosüsteemi.
Liik ­ a) morfoloogiline def ­ ühte tüüpi kuuluvate, teistest isenditest morfoloogiliselt, füsioloogiliselt, biokeemiliselt või muude oluliste tunnuste poolest erinevate elusolendite rühma; b) bioloogiline def ­ elusolendite rühm, kes võivad looduses omavahel ristuda ning saada sigimisvõimelisi järglasi.
Populatsioon ­ samal alal koos elavate, omavahel vabalt ristuda saavate ühest liigist isendite kogum, mis on teistest sarnastest kogumitest teatud määral ruumiliselt erladatud.
Liigirikkus
a) Alfa-mitmekesisus ­ koosluses leiduvate liikide arv ehk teisisõnu liigirikkus.
b) Beeta-mitmekesisus ­ seob omavahel alfa- ja gamma -mitmekesisuse, esindades liigilise koosseisu muutumist liikumisel ühest kooslusest teise väiksema ala, nt ühe laiu piires.
c) Gamma-mitmekesisus ­ väljendub mingi suurema piirkonna või kontinendi summaarset liigirikkust. Liikide arv pinnaühiku kohta.
Elurikkuse tulipunkt ­ globaalsed liigirikkuse koondusmisalad on pälvinud teravdatud rahvusvahelise tähelepanu ning neid nim liigirikkuse tulipunktideks. Tulipunkti eristamisel on mitmeid kriteeriume: arvesse võetakse üldine liigirikkus, endeemsete liikide hulk, looduslike ökosüsteemide tundlikkus inimtegevuse suhtes ning nende hävimise määr ja kiirus. Liigirikkuse tulipunktid on alad, kus sageli toimub liigitekke protsess, mistõttu tulipunktid on maailma tulevase liigirikkuse seisukohalt äärmiselt tähtsad. Massväljasuremine ­ lühikese aja jooksul valdav osa (70-90%) liikidest sureb välja. Massväljasuremise puhul sureb suurem osa elusloodusest ­ üle poole liikidest lühikese geoloogilise aja jooksul 1000-10000 aastat. Massiline väljasuremine ehk massväljasuremine on paljude taksonite massiline ja ligikaudu samaaegne väljasuremine. See ilmneb, kui väljasuremise kiirus ületab tunduvalt liigitekke kiiruse.
Väljasuremisvõlg ­ liikide hulk, mis juba toimunud inimmõjuliste keskkonnamuutuste tagajärjel mingi aja jooksul suure tõenäosusega välja sureb. Väljasuremisvõla hulka ei arvata liike, mis surenvad välja juhuslike looduslike sündmuste tulemusena.
Pindala-liigirikkuse seos ­ bioloogid on märganud, et saare suuruse ja seal elvate liikide arvu vahel on tugev korrelatsioon . Selle põhjal pn välja töötatud saarte biograafia mudel, mille kohaselt suurtel saartel elab rohkem liike kui väikestel ning isoleeritud saartel elab vähem liike kui mandilähedastel. Liikide arvu ja elupaiga pindala seost on kasutatatud elupaikade hävimisel tõenäoliselt väljasurevate liikide (suht)arvu prognoosimiseks.
Kordamisküsimused:
1) Kuidas tuvastada väljasuremist? Liikidel, millel on suur oht välja surra, on hulk ühesusguseid omadusi, nagu väike levila, vähe populatsioone , populatsioonide väiksus või kahanev ja majanduslik väärtus inimese jaoks. Väljasuremist eristatakse erinevatel tasanditel: 1) liik on lõplikult välja surnud, kui kogu maailmas pole enam elus ühtki selle liigi esindajat; 2) liik on looduses välja surnud, kui liigi mõned isendid on säilinud üksnes tehistingimustes ; 3) liik on kohalikult välja surnud, kui ta on kadunud teatud piirkonnas, kuid on siiski säilinud teistes levila osades; 4) liik on ökoloogiliselt välja surnud, kui teda on järel nii vähesel arvul, et tema mõju teistele liikidele on tühiselt väike.
2) Kui pikk on keskmiselt liikide looduslik eluiga? Ühe liigi eluiga on tavaliselt 4-8 miljonit aastat. Välja sureb sealjuures tavapäraselt umbes 1 liik miljoni kohta aastas.
3) Mis on praegused peamised ohud liigirikkusele? Peamised inimtekkelised tegurid, mis elurikkust ohustavad, on elupaikade hävitamine, killustamine ja kahjustamine (sh saastamine ), globaalne kliimamuutus, liikide ülemäära intensiivne kasutamine inimeste vajaduste rahuldamiseks, võõrliikide sissetalumine, haiguste senisest intensiivsem levik ning lisaks sellele sünergiline effekt, mis tekib kõigi loetletud tegurite toimel. Need peamised elurikkust ohustavad tegurid on kõik põhjustatud plahvatuslikult kasvava inimkonna üha intensiivsemast loodusressursside tarbimisest.
3. Keskkonnaeetika Mõisted:
Keskkonaeetika ­ eetika osa, mis analüüsib loodusobjektide väärtusi (sh iseväärtust) ja inimese suhet looduskeskkonnaga. Keskkonnaeetika on filosoofia haru, mis analüüsib ja väljendab loodusmaailma eetilist väärtust ning käsitleb inimese suhet loodusega.
Antropotsentrism ­ inimkeskne maailmakäsitlus filosoofias. Inimese vajaduste ja heaolu eelistamine ning inimesele teiste liikidega võrreldes eelisõiguste andmine. Biotsentrism ­ maailmakäsitlus, mille järgi kõik elusolendid on võrdsed ning inimesel ei ole teiste liikidega võrreldes mingeid eriõigusi.
Ökotsentrism ­ laiem vaade, kus peale liikide omisatatakse olemasoluväärtus ka kooslustele ja ökosüsteemidele, tugineb Aldo Leopoldi, Lawrence Johnsoni, Arne Naessi jt mõttearendusele. Biotsentrismi edasiarendus.
Süvaökoloogia ­ Norra filosoofilt Arne Naessilt pärinev mõtteviis, mis rõhutab kõigi olendite võrdsust ja biotsentristlikku vaadet looduskaitseprobleemidele. Süvaökoloogia kohaselt peaks iga inimene pidevalt arendama oma loodusetunnetust ja ­mõistmist, et kujundada välja isiklik, sügav, läbitunnetatud ja mõtestatud suhe loodusesse ja keskkonnaprobleemidesse ning astuda sellele kogemuselel tuginedes reaalseid samme olukorra parendamiseks.
Väärtussubjekt (moraali subjekt ) ­ väärtuse omistaja. Selleks võib olla inimene, rühm, kogu riik, kultuur jne. Ilma väärtustajata ei ole väärtust. Väärtussubjekt on väärtusvõimeline.
Väärtusvõimelisus ­ inimene on väärtusvõimeline olend. Mõistus ja keelevõime teeb inimese ainulaadseks teiste liikide seas. See ainulaadne omab ka seda, et ainult inimene on võimaline ümbritsevat väärtustama. Ka loomad võivad olla väärtusvõimelised, kui nad otsivad poegadele toitu, siis nad oskavad head elupaika vääriliselt hinnata.
Kasutusväärtus ­ tähendab nii loodusressurssidest valmistatud toodete tarbimist kui teenuseid (hüvesid), mida elurikkus pakub, ilma et seda füüsiliselt tarvitataks või hävitataks (nt vee kvaliteet, mullastiku tootlikkus ).
Iseväärtus ­ igal liigil on oma sisemine väärtus, millel ei ole seost inimeste vajadustega.
Väärtusobjektivism ­ väärtused esksiteerivad sõltumata välise hindaja olemasolust.
Väärtusrelativism ­ väärtused sõltuvad hindajast e sellest, kes väärtust omistab. Ei ole väärtust ilma väärtustajata.
Kordamisküsimused:
1) Eetika laienemise kontseptsioon. Inimese vastutus ulatub kaugemale tema enda isikust, jõudes üha hõlmavamate tasanditeni. Üksikisik ­ perekond ­ sotsiaalne rühm, hõim, sugulased ­ rass , rahvus, usulahk ­ kõik inimesed ­ kõik loomad ­ kõik elusolendid ­ ökosüsteemid ja Maa.
2) Mis vahe on tugeval ja nõrgal antropotsentrismil? Tuge antropotsentrism väidab, et väärtus sõltub täielikult väärtustajatest e inimesest (väärtused on antropogeensed). Nõrk antropotsentrism väidab, et inimene on ainsana võimeline ära tundma väärtused. Selle üle arutletakse detailselt. Üks argument ­ inimkesksus on paratamatu ­ kuna pingutustest hoolimata pole me inimtena võimelised maailma vaatamata muult positsioonilt kui inimese omalt . Me ei saa astuda inimene nahast kultuurikogemustelt väljapoole.
3) Milline võiks olla täiesti antropotsentristlik looduskaitse? Aga täiesti ökotsentristlik ? Mille poolest need erineksid? Antropotsentristlik looduskaitse: 1) Kui sa tunned tänu looduskaitsele end paremini. Sa tunned, et looduskaitse tekitab sinus heaolu. Kuna see tekitab inimeses heaolu, siis see on inimkeskne. 2) Looduskaitse aitab kaasa inimese kaitsele. Nt kaitstes toonekurge kaitseme ka inimese elukeskkonda. 3) Kui kaevandaja mõtleb tulevastele põlvedele, siis ta piirab oma ressursside kasutamist. Antropotsentrism ei vastandu alati biotsentrismile. Ökotsentristlik looduskaitse: Lähtuks sellest, et looduse ja teiste isendite kaitset võetakse iseenesest mõistetavana nagu inimõigusigi aktsepteeritakse näiteks. Antud juhul ei tekiks vajadust looduskaitset kuidagi moodi põhjendada, seda peetakse loomulikuks. Pigem kaasneksid ökotsentristliku looduskaitse puhul oluliseks inimeste kaasamine looduskaitselistesse tegevustesse.
4. Konfliktiohjamine, huvirühmad Mõisted:
Konflikt ­ on huvide, vajaduste või väärtushinnangute kokkupõrge.
Huvirühm ­ potensiaalne konflikti osapool. Inimesed, keda konflikt otseselt puudutab. Huvirühmad on kõik, keda vastav konflikt või probleem otseselt puudutab.
Kaasamine ­ huvirühmade / erinevate osapoolte osalemine erineva taseme otsustusprotsessides alates planeerimisfaasist kuni otsuse rakendamiseni. Heaja korrektse
kaasamisega kaasnevad: otsuse läbipaistvus ja arusaadavus, mõjusus (vastutus, omanikutunne), jätkusuutlikkus, protsessi võrdsus. Kaasamine ei ole nähtus ega ühekordne sündmus, kaasamine on pikaajaline protsess.
Konflikti eskaleerumine ­ eskaleerumine on konflikti hoogustumine, järgnevalt on loetletud konfliktseid sündmusi just nende eskaleerumise järjekorras: vaidlus; konkureerimine; rivaalitsemine; vaenulikkus; üksteise vältimine; avatud vägivald (see ei ole lõplik loetelu, see on näide konflikti teravuse muutumisest).
Konfliktide tüübid
a) Struktuursed konfliktid - Kõige keerulisem konfliktide tüüp, kus mingi ühiskonna ülesehitse nüanss on ise konfliktide allikas. Samas on just siin sageli looduskaitsega seotud konfliktide olemus. Kui näiteks seadusest tulenevad kohustused otseselt piirava maaomaniku õigusi ning teevad seda viisil, mis riivab maaomaniku õiglustunnet, on tegu struktuurse konfliktiga. Allpool neli struktuurse konflikti allliiki. Alltüübid: sotsiaalsed, juriidilised, majanduslikud, kultuurilised.
b) Huvide konfliktid - See on kõige levinum konflikt, mis sageli taandub üsna triviaalsele kasumi maksimeerimisele. Üks pool tahab näiteks killustikku kaevata, aga teine pool tahab, et killustikku ei kaevataks nii, et ohtu satub Nõiakaev.
c) Isikutevahelised konfliktid - üks konflikti eskaleerumise tunnuseid on see, kui enam ei räägita " asjast ", vaid jututeemaks saavad osalejad. Eestis ei saa üle ega ümber sellest, et kõik tunnevad kõiki ja mitmed inimesed ei saa üksteisega üldse läbi. Inimestevahelised antipaatiad ei peaks mõjutama seda, mis toimub nõupidamiste laua ümber või avalikel koosolekutel, aga paraku ei saa neist üle ega ümber.
d) Protsessilised konfliktid ­ kerkivad sellest, et osapooled näevad lahenduse saavutamise teid väga erinevalt. Tihti näeme selliste konfliktide lahendusi kohtutes, kus arutatakse, kas näiteks mõne planeeringu avalikustamise protsess on õigesti läbi viidud .
Konflikti seisund: a) Avatud ­ aktiivne konflikt, avalik ja kõgile teada.
b) Varjatud ­ hõõgub tule all, kuni avaldub. Neid on looduskaitses väga palju. Vastuseis koguneb järjest ja lõpuks ajab üle ääre ­ kerkib pinnale. Nt kuskil piirkonnas on rangete piirangutega kaitseala , siis see ei tähenda et konflikti pole ­ inimesed elavad selle sissepoole. Kui käib klõps ja päästik avaneb , siis tuleb konflikt ilmsiks.
c) Ootel ­ meil on olemas struktuur konflikti jaoks. Nt sugudevaheline konflikt ­ palgalõhe meeste ja naiste vahel. See konflikt on ootel. Mingisugune struktuurne süsteem on olemas.
Kordamisküsimused:
1) Kuidas sõltub konflikti dünaamika osapoolte käitumisest? Konfliktiks oleks siiski kohasem nimetada neid sündmusi, kus vaidlus on kasvanud tõsiseks vastuseisuks, kus toimuv ei ole enam sõbralik, emotsioonid möllavad, partnereid sarjatakse ja rahulik arutelu on asendunud millegi muuga .
2) Miks me tänapäeval üritame kaasamist nii palju propageerida? Kaasamine on rahva osalus otsuste tegemisel. Koondab inimesed ühise eesmärgi saavutamise nimel (loob vastutuse ning omanikutunde). Erinevate osapoolte/huvirühmade osalemine otsustusprotsessis tagab jätkusuutlikkuma elukeskkonna (tasakaalustatum süsteem - mõistlik ressursikasutus ja- jaotus ning sotsiaalne stabiilsus). Rohkem inimesi ja seega ka rohkem teadmisi ning mitmekülgsem vaade probleemile on otsuste langetamisse kaasatud - iga huvirühm tuleb protsessi oma teadmistega. Ka ühiskonna nõrgemad huvirühmad saavad võimaluse oma huve esindada ja kaitsta.
3) Millised on võimalused konflikti analüüsimiseks? Konfliktianalüüsi eesmärk on mõista, mis on konflikti põhiolemus, milliseid väärtusi ta puudutab, miks ei ole võimalik probleemi rahumeelselt lahendada ja (kui, siis) mis põhjustab konflikti eskaleerumist? Konfliktianalüüsi esimene etapp on igal juhul konflikti kirjeldus. Selle juures on esmased järgmised asjaolud : 1. Mis sündmuse/protsessi/vaidlusega on tegu, 2. Kuidas on konflikt arenenud? Kronoloogia. 3. Kontekst, taustainfo. 4. Huvirühmad, nende seisukohad, (eel)arvamused ja läbisaamine teiste huvirühmadega. 5. Mis määrab konflikti edasise arengu, milline on tõenäoline areng? 6. Kui avalik on konflikt, millise ulatusega ta on, kui politiseeritud ta on?
5. Väikesed populatsioonid, molekulaarsed meetodid, populatsiooni elujõulisuse analüüs Mõisted:
Keskkonna kandevõime ­ elupaiga omadus, mille puhul hoiavad paljudes kooslustes elavad kiskjad oma saakloomade arvukuse madalamal, kui ressursid võimaldaksid.
Populatsiooni juurdekasvukiirus ­ isendite arvukuse tõus populatsioonis teatud ajavahemiku jooksul. Allee efekt ­ populatsiooni kasvukiiruse suurenemine populatsioonitiheduse kasvades. Enamasti on see põhjustatud isendite viljakuse vähenemisest populatsiooni tiheduse vähenedes, nt selle tõttu, et isendite kohtumise tõenäosus väheneb.
Väljasuremiskeeris ­ protsess, kus populatsiooni geneetilise mitmekesisuse kadu koos lähiristumissurutisega, demograafilised kõikumised, keskkonnatingimuste varieerumine jt tegurid koostoimes ja üksteise mõju võimendades vähendavad populatsiooni arvukust igas järgmises põlvkonnas kuni populatsiooni täieliku väljasuremiseni.
Looduskaitsegeneetika ­ geneetika meetodite kasutamiseks looduskaitselistele küsimustele vastamisel.
Efektiivne arvukus ­ (populatsiooni) efektiivne arvukus Ne on sigivate isendite arv populatsioonis, mis on populatsiooni koguarvukusest sageli tunduvalt väiksem. Täpsemalt: Populatsiooni efektiivne arvukus Ne on isendite hulk antud populatsiooni ideaalses variandis . Ideaalne populatsioon ­ diploidsete võrdse edukusega suguliselt sigivate organismide panmiktiline populatsioon, kus põlvkonnad ei kattu, on püsiv arvukus ja võrdne sugude suhe, puuduvad ränne, mutatsioonid ja looduslik valik.
Geenitriiv ­ alleelide sageduse juhuslikud muutused (sh nende kadumine) populatsiooni uutes põlvkondades, mis tulenevad sellest, et paljunemisel antakse edasi juhuslik valik alleele. Geenitriiv mõjutab eelkõige nuetraalsete või nõrga valikusurve all olevate alleelide sagedust ning on eriti oluline väikestes populatsioonides, kes paljuneb vähe isendeid.
Kohasus ­ isendi keskkonnatingimustega kohatumise ja kohanemise aste, mis väljendub paljunemisedukuses (paljunemisvõimeliste järglaste arvus).
Populatsiooni pudelikael ­ olukord, kus arvukus on väga oluliselt vähenenud ning haruldased alleelid ei kandu järgmistesse põlvkondadesse edasi, sest isendid, kes neid alleele kannavad, on surnud või ei paljune.
Lähiristumissurutis e inbriiddepressioon ­ omavahel lähisuguluses olevate isendite ristumisel avalduv järglaste väiksem elujõud ja vähenev viljakus või isegi steriilsus.
Hübriidjõud (heteroos) ­ kahest populatsioonist pärit vanemate hübriidsete järglaste suurem kohasus võrreldes vanempopulatsioonidega.
Kaugristumissurutis e autbriiddepressioon ­ väga erineva geneetilise materjaliga isendite (lähiliikide, alamliikide või ka eristunud populatsioonide isendite) paaritumisel tekkiva järglaskonna elujõuetus, viljatus või võimetus keskkonnaga kohaneda. Haruldastel liikidel kaasneb kaugristumisega vähesem ristumine oma liigi esindajatega, mis omakorda vähendab populatsiooni järgmise põlvkonna arvukust.
Populatsiooni elujõulisuse analüüs ­ demograafiline populatsiooni riskianalüüs, mis ennustab matemaatilistele ja statistilistele meetoditele tiginedes, kui suur on tõenäosys, et populatsioon jääb praeguste keskkonnatingimuste (sh inimmõju) juures mingi tulevase perioodi jooksul püsima.
Minimaalne elujõuline populatsioon ­ isoleeritud vähim suurus, mille juures populatsioon teatud aja jooksul tõenäoliselt säilib, vaatamata ettenähtavas ulatuses toimivale geneetilisele, demograafilisele ja keskkonna stohhastilisusele ning looduskatastroofidele.
Minimaalne sobiva elupaiga suurus ­ sobiva elupaiga väikseim suurus, mis tagab minimaalse elujõulise populatsiooni säilimise. Väljasuremiskünnis ­ elupaikade hulk, mis on liigi säilimiseks vajalik (kui elupaiku veel vähemaks jääb, väheneb liigi elujõulisus järsult). Teine def: on elupaikade kriitiliselt väike hulk: kui elupaiku veel vähemaks jääb, siis liigi elujõulisus väheneb järsult.
Kordamisküsimused:
1) Millised juhuslikud ja deterministlikud (sellest lähtuvad) tegurid ohustavad väikesi populatsioone? Väikestel populatsioonidel on kalduvus kiiresti kahaneda peamiselt kolmel põhjusel: 1. lähiristumisest ja geenitriivist tulenev geneetiline mitmekesisuse kadu ning sellega seotud probleemid. 2. demograafilised muutused suremuse ja sündimuse juhuslike kõikumiste tõttu. 3. keskkonnatingimuste kõikumised muutuste tõttu kiskluse tasemes, konkurentsis, haiguste levikus ja toidu kättesaadavuses ning ebaregulaarselt toimuvate looduskatastroofide (tulekahjus, tormid , põuad) tõttu. Geetilise mitmekesisuse kadu ­ geenetilise mitmekesisus on vajalik selleks, et populatsioonid suudaksid kohustuda muutuvate keskkonnatingimustega. Lähiristumissurutis e inbriiddepressioon ­ looduslikes populatsioonides on välja arenenud üsna palju mehhanisme, mis hoiavad ära lähiristumise e inbriidingu. Enamikus suuremates loomapopulatsioonides ei paaritu isendid tavaliselt lähisugulastega. Evolutsioonilise paindlikkuse kadu ­ haruldased alleelid ja ebatavalised alleelikombinatsioonid, mis ei pruugi kohe mingeid eeliseid anda, võivad osutuda ainusobivaks tulevastes keskkonnatingimustes. Kaugristumissurutis e autbriiddepressioon ­ eri liiki isendid ristuvad looduses harva, sest tugevad ökoloogilised, käitumuslikud, füsioloogilised isolatsioonimehhanismid tagavad just liigisisese ristumise.
2) Kuidas mõjutab demograafiline stohhastika efektiivset arvukust? Demograafiline stohhastika (kõikumine) muudab efektiivset arvukust. Kui populatsiooni arvukus väheneb, siis väheneb ka populatsiooni efektiivne arvukus ja kui populatsiooni arvukus tõused, siis suureneb ka efektiivne arvukus.
3) Mis võimalused on looduskaitsjail ebasobiva demograafilise struktuuriga populatsioonide kaitsmiseks? Vältida tuleb demograafilisi kõikumisi, kuid tihti pole need inimtegevusest mõjutatavad, nagu nt loodusõnnetused. Vältida saaks haiguste levikut, mis viib populatsioonide arvukuse alla.
4) Tooge näiteid konkreetsetest probleemidest, mida saab lahendada geneetilisi meetodeid kasutades. Kui juhtub, et liigi populatsioonist on alles vaid ühe soo esindajad, siis on võimalik neid populatsiooni päästmiseks ristata teistest populatsioonidest pärit isenditega. Populatsiooni elujõulisena hoidmiseks võib tuua juurde isendeid teistest populatsioonidest.
5) Miks on geneetiline mitmekesisus oluline? Geenetiline mitmekesisus on vajalik selleks, et populatsioonid suudaksid kohustuda muutuvate keskkonnatingimustega. Kõik geenidest tulenevad kohastumused ei pruugi kohe vajalikuks osutuda. Kuid mingil ajal võivad nad osutuda ainusobivateks natud keskkonnatingimustesse. Kui geneetiline mitmekesisus on tagatud, siis see suurendab elujäämise tõenäosust muutuvates keskkonnatingimustes.
6) Selgitage, milles seisneb pop. elujõulisuse analüüsi põhiolemus ja millised on selle rakendamisvõimalused. Populatsiooni elujõulisuse analüüs (PVA) võimaldab prognoosida liigi elujõulisust tema elukeskkonnas. PVA on demograafilise analüüsi (jälgitakse pop teatud isendeid, et määrata kindlaks nende kasvu- ja paljunemiskiirus ning suremus ) üks edasiarendustest. PVAd võib käsitleda riskianalüüsina, mis matemaatilisi ja statistilisi meetodeid kasutades ennustab, kui tõenäoline on populatsiooni väljasuremine mingiks tulevakseks ajahetkeks. PVA on muutumas liikide kaitsekorralduse planeerimisel oluliseks instrumendiks. PVA on informatiivne, kui tegemist on elupaikade hävitamisest, killustamisest või kvaliteedi halvenemisest tulenevate mõjudega haruldase liigi eluvõimalustele. PVA võib osutuda eriti kasulikuks nende liikide puhul, mille arvukus ulatuslikult kõigub.
7) Milliseid andmeid kasutatakse pop-i elujõulisuse analüüsis ja kuidas neid saab? PVA-s kasutatakse statistilisi andmeid, nagu isendite vanuseline osakaal populatsiooni struktuurist erinevate aastate jooksul. Andmeid pea koguma (vähemalt 10. aastat) ning neid saab andmebaasidest, kui sinna on kantud , või peab ise teostama seiret ning jälgima liigi arvukuse muutusi ja vanuselist koosseisu.
6. Elupaik, elupaigavalik, metapopulatsioonid Mõisted:
Elupaik e eluase e habitaat ­ on liigi (populatsiooni) olemasoluks ja ontogeneesi läbimiseks vajalike abiootiliste ja biootiliste tingimuste kogum; selliste tingimustega ala. Ala, mille ressursid ja tingimused võimaldavad liigil seda asustada, paljuneda ja ellu jääda. Eluapik on ala, mille ressursid ja tingimused võimaldavad organismil seda asustada, seal ellu jääda ja paljuneda.
Ökoniss ­ populatsiooni püsimiseks tarvilike keskkonnategurite olemasolu (ökoamplituudide vahemik). Väljendab, millistes keskkonnatingimustes liik elada tahab, nii abiootilised (füüsikalised, keemilised) kui biootilised tingimused.
Elupaiga kvaliteet ­ iseloomustab elupaiga tingimuste sobivust seal elavatele liikidele. Elupaiga kvaliteeti saab hinnata näiteks tunnusliikide olemasolu kaudu. Kui tunnusliigid eluapigale on olemas, siis järelikult on tegemist kvaliteetse elupaigaga. Heakvaliteedilises elupaigas on ressurse palju ning madalakvaliteedilises vähe.
Spetsialist ­ spetsiifilise nõudlusega liik. Nt saab mõni lehetäiliik toituda üksnes teatud liiki taimest ja mõni lepatriinuliik süüa ainult teatud liiki lehetäisid.
Generalist ­ on suure tolerantsusega ja vähenõudlik liik. Vastandub spetsialistile.
Ideaalne vaba jaotus ­ kui elupaika valiv isend võib asuda ükskõik millisesse elupaigalaiku, siis on ta ,,vaba", ja niisugusel juhull kujuneb elupaikade vahelisendite ideaalne vaba jaotus.
Mudeli lihtsuse mõttes eeldas ta, et kõik konkurendid on võrdsete omadustega, täiesti vabad oma otsustuses asuda just sellesse elupaika, kuhu nad soovivad, ja omavad ideaalselt täiuslikku informatsiooni elupaikade asukohast, hulgast ja kvaliteedist. Niisuguste konkurentide jaotust elupaikades nimetas ta ideaalselt vabaks jaotuseks. Sisuliselt ei tähenda ideaalselt vaba jaotus mitte midagi muud kui et elupaigas, kus ressursse on viis korda rohkem kui teises, elab vastavalt viis korda rohkem isendeid kui teises elupaigas.
Ideaalne despootlik jaotus ­ kujuneb siis, kui isendid ei ole ,,vabad" ega saa asuatada teiste isendite poolt hõivatud ruumi (ressursse). Ideaalne despootlik jaotus tähendab, et esimesed isendid asutavad kpll parima elupaiga, kuid 1) hilisemad tulijad sinna enam asuda ei saa ja peavad leppima halvema elupaigaga, 2) isendite kohasus on kõrgem parema algse kvaliteediga elupaigalaikudes, 3) isendite arv võib tuleneda ka sellest, et ühed isendid on paremad konkureerijad kui teised. IDJ kujutab endast despootluse (isevalitsemine) teel kujunenud konkurentide jaotust erikvaliteediliste elupaikade vahel, kus esimesed on hõivanud kvaliteetsed elupaigad , järgmised on hõivanud vähemkvaliteetsed elupaigad ja viimased jäävad hoopis ilma ressurssideta(Fretwell & Lucas 1970).
Killustumine ­ pideva elupaigalaama jagunemine mitmeks väikseaks elupaigalaiguks. Protsessi käigus suureneb elupaigalaikude arv, väheneb üksikute elupaigalaikude pindala ja suureneb elupaigalaikude isoleeritud.
Servaefekt ­ keskkonnatingimuste erinevus koosluse ääreala (servaosa) ja keskosa vahel.
Metapopulatsioon ­ rändavate või passiivselt levivate isendite kaudu omavahel seotud ning nõnda tervikliku süsteemi moodustavate populatsioonide kogum. Metapopulatsiooni iseloomustab osapopulatsioonide osaline isoleeritus, nende suur kadumise tõenäosus ua tühjaks jäänud elupaigalaikude taasasustamine teiste osapopulatsioonide poolt. Metapopulatsioonide dünaamika on määratud osapopulatsioonide kadumise ja taasasustamise vahekorraga.
Läte ­ kui sündivus elupaigas ületab suremuse, on populatsiooni kasvukiirus positiivne ja populatsioon suudab ennast ,,taastoota".
Läte on heakvaliteediline elupaik. Isendid rändavad populatsooni suurenedes lättepopulatsioonist mülgaspopulatsiooni. Vahest võib isegi juhtuda, et mülga elupaik osutub läte eluapigast atraktiisemaks ja lättepopulatsioon sureb sealt välja rännanud isendite rohkuse tõttu hoopis välja.
Mülgas ­ kui sündivus jääb elupaigas suremusele alla, suudab populatsioon püsima jääda üksnes esimest tüüpi elupaikadest (läte) pärit sisserändajate arvel.
Mülgas on madalakvaliteediline elupaik, kuigi võib liigi isenditele esmapilgul tunduda lättena, kuid osutub tegelikkuses ökolõksuks. Mülgaseluapaik on petlik . Linnast on saanud inimeste metapopulatsiooni atraktiivne mülgas, ökolõks.
Ökolõks ­ näiliselt sobiv, kuid tegelikkuses mingi olulise näitaja poolest ebasoodne elupaik, kuhu elama asudes liik või tema järglased tõenäoliselt hukkuvad. Näiteks putukavaesesse kesklinna parki arvukalt pesakaste paigaldades luuakse ökolõksud, kuna linnud avastavad alles poegade koorudes , et toitu ei jagu, ning pojad hukkuvad.
Kordamisküsimused:
1) Selgitada ökonisi ja elupaiga vaheline erinevus. Ökonisi puhul on tingimused vastavad kvaliteetsele elupaigale, kuid elupaiga mõiste all mõeldakse pigem minimaalseid tingimusi, milles liik elada suudab.
2) Kuidas hinnata elupaiga kvaliteedi headust? Elupaiga headuse all mõeldakse keskkonna võimet pakkuda isendi või populatsiooni püsimiseks vajalikke tingimusi. Elupaiga headust saab hinnata keskkonnamahutavuse kaudu, küll vaid ( lokaal )populatsiooni tasemel ja suures mastaabis. Keskkonnamahutavus tähistab püsivat arvukust tingimustes, kus populatsioon tarbib ressursse samal määral, kui need looduslikult uuenenvad. Elupaiga kvaliteedi headust saab hinnata seal elavate liikide põhjal, kas eluspaigas on esindatud sellele iseloomulikud liigid nt tunnusliigid. Elupaiga kvaliteedi headust saab hinnata ka ressurside rohkuse põhjal elupaigas, kui ressursse on palju, siis elupaik on tõenäoliselt parem. 3) Killustumisprotsessi mõju ühtsetele elupaikadele ning selle tagajärjed? Elupaiga killustumise käigus jagatakse suured ja sidusad elupaigad mitmeks väiksemaks tükiks. Alles jäävad elupaigalaigud on sageli üksteisest isoleeritud ning paiknevad oluliselt muudetud ja ökoloogiliselt degradeerunud maastikus. Servaaladel valitsevad muutunud elutingimused . Tekkinud väiksemad elupaigalaigud on suurematest tundlikumad äärmuslike keskkonnasündmuste suhtes ning seega ohustatud igasugustest ja juhuslikest teguritest. Killustumise järele jäävatel elupaigalaikudel on algsete elupaikadega võrreldes kaks olulist erinevust: esiteks on tekkinud fragmentide servaala suhe sisealasse suurem ja teiseks on iga elupaigalaigu keskosa servale lähemal. Killustmine võib piirata liikide võimalusi levida ja uusi alasid koloniseerida (nt mõned imetajad ei ületa kagedaid alasid). Loomade toitumisvõimalused vähenevad, kuna ressursse on väikesel elupaigalaigul vähe. Populatsiooni kaheks jagamine võib põhjustada populatsiooni arvukuse alnguse või isegi väljasuremise.
4) Kuidas ökolõkse ära tunda? Vaja on teada sigimisedukust erinevais elupaiakdes (läte-mülgas). Ökolõksu tekkimine on seotud teatud inimetegevusega loomade elupaigas. Selge on seos ökolõksu kontseptsiooni ja läte-mülgas süsteemi teooria vahel. Aktraktiive mülgas on ökolõks. Ökolõksu kujunemist peab eeldama, kui nt liigi poolt traditsiooniliselt eelistatud eluapika introdutseeritakse uusi kiskjaid, keda seal varem kunagi pole esinenud või nt kui madalakvaliteedilisse elupaika tuuakse uusi elemente, mis jäljendavad heale elupaigale iseloomulikke signaaltunnuseid, mida liik on traditsiooniliselt kasutanud elupaiga kõrge kvaliteedi indikaatoritena. Looduskaitsemeetmed, nagu lindude toitmine talvel, võivad põhjustada olukorra, kus toitmise lõpetamisel toidumaja külastanud linnud hukkuvad, sest ei suuda leida alternatiivseid toiduallikaid mujalt. Taoliste tegevuste puhul peab enne läbi mõtlama, kas tegevus toob ikka populatsiooni säilimise seisukohast kaasa edu. Kuigi iga otsustus võib osutuda ebaõigeks, peaksid organismid üldiselt eelistama elupaiku, kus nende ellujäämus ja sigimisedukus on kõrge. Atraktiivne ja kasulik ei pruugi siiki alati kokku langeda. Ökolõksu idee pärineb tähelepanekust, et metsaservad on lindudele toirohkuse tõttu atraktiivsed, kui kõrgenenud pesarüüste tõttu tegelikult ebasoodsad. Ökolõksust ehk elupaiga tegelikust sobimatusest saavad nt linnud aru siis, kui nende sigimine ebaõnnestub. Süstemaatilist eksimust eluüpaiga valimisel põhjustavad: 1) elupaiga petlik välimus, 2) etteennustamatud muutused keskkonnas.
5) Kuidas arvestada metapopulatsiooni tasakaaluoleku tingimusi liigi kaitse planeerimisel? Metapopulatsiooni moodustavad osapopulatsioonid on omavahel ühenduses rändavate või passiivselt levivate isendite kaudu. Kaitse planeerimisel tuleb arvestada, et osapopulatsioonide isendid saaksid liikuda ühest populatsioonist teise. Liigikaitse tõhusus eeldab sageli metapopultasioonide (kus esindatud läte-mülgas elupaigad) dünaamika mõistmist ning hävinud elupaikade ja nendevaheliste randeteede taastamist.
6) Mida on võimalik teha metapopulatsiooni püsimise suurendamiseks ? Luua juurde uusi elupaiku ning tagada nendevaheline sidusus. Osapopulatsioonid tuleb hoida elujõulisena.
7. Kaitsealuste liikide valik Mõisted:
Haruldus ­ haruldus on piiratud leviku ning väheste ja väikste populatsioonidega liik. Ohustatus ­ ohustatud liik on liik, mis võib suure tõenäosusega lähiajal välja surra.
Endeem ­ liik, mis levib ainult mingis konkreetses piirkonnas (saarel, riigis, mandril vms).
Tugiliik ­ liik, millle suhteliselt väikesest arvukusest hoolimata on koosluse funktsioneerimise ja selle struktuuri hoidmise seisukohalt suur tähtsus ja mille kaudmisel koosluse struktuur muutub.
Katusliik ­ liik, mis vajab oma elutegevuseks suurt piirkonda ning mille kaitseks tuleb seetõttu paratamatult kaitse alla võtta ka suur hulk teisi, sama elupaika asustavaid liike. Kuulub suunisliikide rühma.
Tunnusliik e indikaatorliik ­ teatud keskkonnatingimustele kitsalt spetsialiseerunud või ainult ühe elupaigaga seotud liik, mille kohalolu või arvukuse muutust on võimalik tõlgendada mingi kindla koosluse, keskkonnatinigmuste kompleksi või unikaalse protsessi olemasolu, puudumise või muutusena.
Lipuliik ­ karismaatilised, tihti sümboolse tähendsega liigid, mis käidavad avalikkust ja pälvivad ka looduskaitses võrreldes teiste liikidega ebaproportsionaalselt tähelepanu.
Riiklik vastutus ­ seiseb selles, et riik on võtnud endale kohustuse nt teatud liigi säilimiseks antud riigis, mille ta peab ka tagama, kasutades selleks näiteks looduskaitselisi meetmeid.
Kordamisküsimused:
1) Millistele kriteeriumidele tuginedes saab hinnata a) liigi haruldust; b) liigi ohustatust; c) riigi vastutust liigi säilimise eest? a), b) liigi haruldust ja ohustatust saab hinnata võttes arvesse liigi ökoloogiat, tema eripärasid, populatsiooni seisundit ning dünaamilisi protsesse, mis mõjutavad tema arvukust ja levikut. c) riigi vastutust liigi säilimise eest saab hinnata vaadeldes liigi levikut, kui liik on levinud vaid ühes või mõnes riigis, siis on riiklik vastutus liigi säilimise eest seda suurem. Kui liigi levila on piiratud, siis vastutab tema levilasse jääv riik liigi säilimise eest kogu ülejäänud maailma elanikkonnale. Vahel tuleb ühe liigi säilimiseks teha mitmel riigi omavahel koostööd, sest liigi levila ei ole kuidagi seotud riigipiiridega.
2) Kas looduskaitse peaks enam tähelepanu pöörama haruldastele või ohustatud liikidele ja kooslustele? (lk 236) Looduskaitse peaks enam tähelepanu pöörama haruldastele liikidele ja kooslustele, mis on tavaliselt ühtlasi ka ohustatud (kõik ohustatud liigid, aga ei pruugi olla haruldased).
8. Kaitsealade valik ja vormimine Mõisted:
Süstemaatiline kaitse planeerimine (põhimõtted) ­ süstemaatiline kaitse planeerimine on protsess, mille käigus kaitstavad alad konkreetsete kriteeriumite järgi välja valitakse. Tagatud peaksid olema aladel olema: 1) esinduslikkus, 2) püsivus, 3) täiendamine, 4) haruldus, 5) külgnevus. Andmete kogumine, kaitse-eesmärgi seadmine , olemasolevate kaitsealade hindamine, täiendavate alade valimine, kaitsetegevuste rakendamine, jälgimine.
Kaitsevajakute analüüs ­ analüüs puuduste tuvastamiseks kaitsealade võrgustikus, nt olemasolevate ja planeeritavate kaistsealalde ruumilise paigutuse võrdlus ohustatud liikide ja koosoluste leviku ning esindatusega kaitsealadel. Kaitsealasid siduvad elemendid:
a) Koridorid ­ ökoloogiline korodor e roheline koridor e rändekoridor ühendab omavahel üksikkaitsealasid. Ökoloogilised koridorid, mis kaitsealasid või liikide elupaiku ühendavad, erinevad üksteisest laiuse ja pidevuse poolt. Joonkoridorid, nagu hekid, vanad kiviaiad, mõnikord ka kraavid või väiksemad ojad ja teeperved, on pikad ja kitsad ning sobivad lähestikku paiknevate elupaikade ühendamiseks nendele liikidele, kes ei ole väga inimpelglikud. Ribakoridorid koosnevad laiematest pikkadest ühendatud elupaikadest, kus kiilidel on võimalik juba ka inimmõju ning teiste servaaladega kaasnevate tegurite eest varjuda.
b) Astmelauad ­ üksteise järel asuvad sobilike elupaikade laigud, mis justkui jadas paiknevate saarekestena võimaldavad parema levimisvõimega liikidel läbida muidu ebasobivat maastikku .
c) Maastikukaitseala e looduspark ­ haruldase või Eestile iseloomulike loodus- või pärandkultuurmaastikuga kaitseala, mis on moodustatud looduskaitse, kultuuri- või puhke- eesmärgil.
Looduskaitseala ­ kaitseala tüüp, kus põhieesmärgiks on elurikkuse, koosluste ja ökoloogiliste protsesside hoidmine ja vajaduse korral taastamine ning looduslike ja poolloooduslike ökosüsteemide uurimine ja tutvustamine.
Rahvuspark ­ Eestis on rahvuspark kaitseala tüüp, mille eesmärgiks on elurikkuse, koosloste, ökoloogiliste protsesside, maastike, kultuuripärandi ja tasakaalustatud looduskasutuse hoidmine, vajaduse korral taastamine, uurimine ja tutvustamine. Maailma eri piirkondades on rahvusparkide käsitlus pisut erinev, kõige sagedamini on need suured loodusalad, kus inimene looduse arengusse ei sekku.
Piiranguvöönd ­ kaitsereziimi vöönd kaitsealal , on mõeldud puhveralana kultuurmaastike ja looduslike koosluste vahel ning seal on põhimõtteliselt lubatud enamik igapäevaseid inimtegevusi, va erladi keelatud tegevused, mis võivad ohustada kaitsealal loodusväärtusi.
Sihtkaitsevöönd ­ kaitsereziimi vöönd kaitsealal, kus on põhimõtteliselt keelatud kõik loodust mõjutavad inimtegevused , mis ei ole eraldi lubatud.
Reservaat ­ kaitsereziimi vöönd kaitsealal, mis on kõige rangemalt kaitstud, seal on keelatud igasugune inimtegevus, mis ei ole erladi lubatud. See on põhiline vöönd oluliste loodusväärtuste ja elupaikade kaitseks, kus on võimalik kindlaks määrata, mida inimesed võivad teha ja mida mitte.
Tuumala ­ biosfäärikaitseala samaväärne mõiste reservaadile. Tuumala on enamasti seaduslikult kaistud looduskaitsealal ning kus sageli püütakse inimmõju välistada.
Puhvertsoon ­ biosfäärikaitseala samaväärne mõiste sihtkaitsevööndile. Tuumala ümbritseb puhvertsoon, kus maakasutusele kehtivad mimtmesugused piirangud.
Üleminekuala ­ biosfäärikaitseala samaväärne mõiste piiranguvööndile. Üleminekuala ümbritseb puhvertsooni. Üleminekualal on enamasti majandatav ja hõlmab ka inimasulaid, kuid kus püütakse rakendada säästliku majandamise ja säästliku maakasutuse põhimõtteid.
Kordamisküsimused:
1) Milline on hea kaitsealade võrgustik? (teoreetiline pool, lisaks majanduslik aspekt) Hea kaitsealade võrgustik on selline, kus on esindatud kõik kaitset väärivad liigid ja kooslused ning on tagatud kaitsealuste objektide säilimine pika aja jooksul. Majandusliku poole pealt peab kaitsealade võrgustiku ülalpidamine olema jõukohane ja ühiskondlikult vastuvõetav. Võrgustik peab olema majanduslikult efektiivne.
2) Mida tähendab see, et kaitsealade võrgustik peab olema esinduslik ? Esinduslikkus tähendab, et kaitsealal peaks olema esindatud nii palju elurikkuse aspekte (liike, elupaiku, kooslusi jne) kui vähegi võimalik ning need peaksid olema heas, ökoloogiliselt terviklikus seisundis.
3) Milline roll on kaitseala võrgustiku siduselementidel (plussid ja miinused)? Kaitseala võrgustiku siduselemendid (ökoloogilised koridorid, joon- ja ribakoridorid, rohekoridorid), mis kujutavad endast looduslike elupaikadega maariba, aitavad liikidelt liikuda ühelt kaitstavalt alalt teisele. Plussid: soodustavad geneetilise mitmekesisuse säilimist ja sobivate elupaikade asustamist. Koridorid võivad muuta üksteisest isoleeritud kaitsealadel paiknevad populatsioonid omavahel seotud metapopulatsiooniks ja nõnda suurendada liigi pikaajalise säilimise tõenöosust. Koridorid võimaldavad rännata toiduotsingutel. Miinused: koridorid võivad soodustada invasiivsete võõrliikide ja haiguste levikut. Koridorides liikuvad loomad võivad kergemini sattuda kiskjate ja küttide phvriks. Kahtluse alla on seatud koridoride rajamiseks tehtavate kulutuste otstarbekus ­ vahel on elurikkuse kaitse tõhustamiseks vaja hoopis lisakaitseala, mitte kaitsealade sidusust.
4) Metsakaitsealade võrgustik: millised olid eesmärgid selle moodustamisel? millistest komponentidest koosneb? Võrgustiku eesmärgid: 1. Hinnata olemasolevate kaitsealade territooriumile jäävate metsade esinduslikkust, kaitseväärtust ja kohaldatud kaitsereziimide otstarbekust 2. Teha inventuur metsa kaitseväärtuse hindamiseks väljaspool olemasolevaid kaitsealasid 3. Teha ettepanekud täiendavate kaitsealade moodustamiseks. Võrgustiku osad (komponendid): 1) rangelt kaitstavad metsaosad + piiratud kasutusega metsad kaitsealadel (servaefekti vähendavad ja ökoloogilist stabiilsust tagavad) 10% 2) spetsiaalse majandusreziimiga kaitsemetsad väljaspool kaitsealasid (tuumaladevaheliseks liikide levikuks) 3) vääriselupaigad (liigid, metsa taastumispotentsiaali säilitamine)
9. Ökoloogiline taastamine Mõisted:
Ökoloogiline taastamine ­ ökosüsteemi terviklikkuse, koosluse struktuuri ja funktsionaalsuse, ökoloogiliste protsesside, populatsiooni arvukuse, liigi elupaiga või mõne muu rikutud või hävinud ökosüsteemi komponendi loodusliku või jätkusuutlike seisundi taastamine. Ökoloogilise taastamise võimalusi, vahendeid ja tagajärgi uurib taastamisökoloogia.
Taastamisökoloogia ­ ökologia haru, mis tegeleb populatsioonide, koosluste ja ökosüsteemide ning nende looduslikkuse ja iseregulatsioonivõime taastamise võimalsute ja vahendite uurimisega.
Ennistamine ­ ökoloogiline taastamine kitsas mõttes. Mingi ala (koosluse, ökosüsteemi) algse liigilise koosseisu, struktuuri ja ökosüsteemsete protsesside täielik taastamine. Populatsioonide ja/või liikide asurkondade kunagise arvukuse ja leviku taastamine. Terviklikkus ­ ökosüsteemi terviklikkus on seisund, mille puhul ökosüsteem on kahjustamata ja fuktsionaalne. Kui ükosüsteem on inimtegevusest kahjustatud ja kaotanud osa oma liikidest ning teatud protsessid on saanud kahjustada, siis ta on kaotanud tervikliikuse.
Vastupanuvõime ­ koosluste võime puhverdada välismõjusid ning häringuid ja vastu seista teistele välismõjudele. võime häiringutele vastu seista, nende mõjul mitte muutuda
Taastuvus ­ võime naasta kiiresti pärast häiringut oma algoleku lähedasse seisundisse.
Tugihoole ­ ökoloogilise taastamise variant, mille puhul soodustatakse rikutud ökosüsteemi iseregultasiooni ja selle struktuuri hoidmise seisukohale suur tähtsus ja mille kadumisel koosluse struktuur muutub.
Rekultiveerimine ­ täiesti uue koosluse loomine. Päris rikutud aladel ei olegi endise koosluse ennistamine enamasti võimalik ning ainuke lahendus on rikutud alad rekultiveerida.
Üldasustamine ­ võib tähendada kogu koosluse jätmist loomulikule arengule kui ka tervikliku ökosüsteemi taasloomine praegusele asemele.
Sihttaastamine ­ ökosüsteemi konkreetse omaduse või populatsiooni seisundi parandamine/taastamine.
Ümberasustamine ­ isendite (populatsiooni) üleviimine looduses phest elupaigast teise.
Taasasustamine e reintrodutseerimine ­ mingi liigi taasasutamine tema kunagisele asualale ja seal endisega sarnase populatsiooni taasloomine.
Tugiasustamine ­ olemasolevasse populatsiooni täiendavate isendite lahtilaskmine populatsioonia rvukuse ja geneetilise mitmekesisuse suurendamiseks.
Uusasustamine e liigikaitseline sissetalumine ­ tehistingimustes kasvatatud või loodusest kagutud isendite asustamine neile sobivasse elupaika väljaspool nende ajaloolist levilat.
Ökoloogilise terviklikkuse indeks ­ tagab keerulise süsteemi staatuse käepärase abinõu. Bioloogilise terviklikkuse seisund kohas, mis on biogeograafiliste ja evolutsiooniste protsesside tulem kaasaegse inimtegevuse mõju suhtelise puudumise maailmas. ÖTI on teaduslik vahend identifitseerimaks ja klassifitseerimaks veereostuse probleeme. Seostub inimmõjudega veekogule ja bioloogilistele protsessidele veekogus.
Kordamisküsimused:
1) Millal on ökoloogiline taastamine õigustatud? Siis kui populatsioon, kooslus või ökosüseem on rikutud tasemel, mis ei võimalda tema isetaastumist. Taastama peaks, kuna on olemas mingi kriitiline degradeerumise määr, mille ületamiselt tekib vajadus bioloogilise või ökoloogilise süsteemi taastamiseks. See määr võib olla määratud bioloogiliselt (N: minimaalse elujõulise populatsiooni suuruse või minimaalse dünaamilise elupaigasuuruse kaudu) aga ka psühholoogiliselt ­ kui suur on inimeste taluvuslävi maastiku muutumise ja looduskeskkonna halvenemise suhtes. Kui looduses on miski väärtuslik talumatul määral rikutud.
2) Mis olukordades võib populatsioonide taastamine olla vastuolus koosluse stabiilsuse hoidmisega? Populatsioonide taastamine võib olla vastuolus koosluse stabiilsuse hoidmisega, kui . 3) Millele peaks keskenduma ökosüsteemide funktsionaalsuse taastamine? Ökosüsteemi funktsionaalsuse taastamine peaks keskenduma aineringe, rände jmt taastamisele, mis on ökoloogilise taastamise puhul üks keerulisemaid.
4) Millised analüüsid ja hinnangud peavad eelnema taastustöödele? Taastamistööde planeerimisel, aga ka taastamise meetodie valimisel on esmatähtis endale teadvustada mida püütakse taastamisega saavutada. Teadma peab liigi elupaiga nõudlusi ja elutsüklit. Eesmärgiks võib olla teatav koosluse soovitav seisund ­ mingid koosluse struktuuri omadused või näiteks konkreetse liigi arvukus. Taastamistöödele peaks eelnema populatsiooni arvukus hinnang, võrdlusalade analüüs ­ sama koosluse varasem seisund, sama kooslusetüübi näited mujalt, sama kooslusetüübi näited varasemast ajast. Enne taastamistöid tuleb valida taastamismeetod. Ökoloogilise taastamise juures peab arvestama koosluste taastumise kiirust, taastustööde maksumust, tööde tulemuste hindamise usaldusväärsust ning väljakujuneva koosluse võimet inimese sekkumiseta või minimaalse sekkumisega edasi kesta.
5) Kuidas saab (mõõdetaval kombel ) määratleda taastustööde eesmärke? Looduskaitselistes projektides tarvis eraldi tähelepanu andmete kogumisele / seirele, tegevuste hindamisele ja riskianalüüsile!
10. Keskkonnaökonoomika Mõisted:
Välismõjud ­ majandustegevuse või ­tehingu osalt peidetud mõjud (kahju, kasu), mis langevad tehinguga mitteseotud pooletele.
Ühisomanditragöödia - kõigile avatud ressurss läheb kasutamise käigus kaotsi.
Otsene kasutusväärtus ­ loodusressurssidele omistatav väärtus - tooted, mida inimesed otse tarbivad.
Kaudne kasutusväärtus ­ väärtused ja hüved, mida saab kasutada ilma, et ressurssi füüsiliselt tarvitataks või hävitataks (nt väärtus turismi- või haridusobjektina, veekvaliteet jms).
Tarbimisväärtus ­ väärtus, mis on (loodus)objektil tarbitava kaubana.
Tulevikuväärtus e võimalusväärtus ­ elurikkuse või mingi muu ressursi potentsiaalne kasu inimühiskonnale tulevikus (nt v'imalike uute ravimitena).
Olemasoluväärtus ­ hüve või rahulolu, mille inimesed saavad teadmisest, et mingi objekt on olemas. Seda hinnatakse sageli rahas, mida inimesed on valmis maksma, et üks või teine liik välja ei sureks või ökosüsteemide terviklikkus ja ökosüsteemsed hüved ning teenused säiliksid.
Mittekasutusväärtus ­ suurele osale elurikkuse pakutavastest keskkonnateenustest, mida otseselt ei kasutata, omistatakse kaudne mittekasutusväärtus.
Heaolu ­ on laiemalt mõistes vajaduste rahuldatus, antud kontekstis on tegemist kesktee leidmisel nii inimeste kui looduskeskkonna (eelkõige liikide) vajaduste rahuldamise leidmisel. Tihti muutub inimeste vajaduste rahuldamine kahjulikuks looduskeskkonnale, sest kasutatakse liialt loodusressursse. Pareto printsiip ­ Pareto printsiip - hea on, kui heaolu ei kasva teiste arvel ­ lisaks/abiks tulevad kompensatsioonid (neo-Pareto printsiip - hea on, kui need, kelle heaolu kasvab, kompenseerivad teiste heaolu vähenemise ja siiski nende heaolu kasvab...).
Säästev areng ­ on selline majanduslik areng, mis rahuldab inimühiskonna praegusi ja tulevasi vajadusi, optimeerides loodusvarade kasutust ja minimeerides mõju nii eluta kui elusale loodusele. Säästva arengu eesmärkide saavutamine on suur väljakutse nii looduskaitsebioloogiale kui kogu ühiskonnale.
Ökosüsteemne lähenemine ­ mulla, vee ja elusa looduse integreeritud majandamise strateegia, mis toetub looduskaitset ja ressursside kasutuse säästlikkust.
Tõendamiskohustus ­ looduskaitsjatele pandud kohustus näidata, et elurikkuse väärtus on suurem kui selle hävitamisega seotud tegevustest tõusev tulu, suureneb ka inimeste ja valitsuse huvi loodust kaitsta.
Kordamisküsimused:
1) Milliseid võimalusi on loodushoiu toetuste mahu määramiseks? Mõõdetakse saamata jäänud tulu majandatavast nt metsasast, põllust. Saamata jäänud raha makstakse maaomanikele toestuste kaudu välja. Kui aga hoopis soovitakse, et inimene teeks traditsioonilisi töid mõnes koosluses edasi, nt karjataks rannaniite edasi, siis saaks toetuse mahu määramiseks välja arvutada palju reaalsed töd maaomanikule maksma lähevad ning selles summas maksta toetust. Ideaalis peaksid loodushoiu toetused katma kas saamata jäänud majandusliku tulu või kulutava summa töödeks, kuid reaalsus ei pruugi see nii olla.
2) Millist infot on võimalik saada erinevate loodusobjektide väärtuse rahalise ekvivalendi (kaup, milles väljendub teise kauba väärtus) hindamisel? Mida üks või teine meetod tegelikult hindab? Kuidas ühe või teise meetodi abil saadud teadmist looduskaitses rakendada? Turuhinna meetod mõõdab nende keskkonnakaupade või ­teenuste majanduslikku väärtust, mis on turul ostetavad ja müüdavad. Turuhinna meetodis kasutatakse standardseid majandusteaduse tehnikaid, et mõõta turul olevate kaupade majanduslikku tulu.
Loovuse meetodit kasutatakse niisuguste ökosüsteemi toodete või teenuste majandusliku väärtuse hindamiseks, mis toetavad turustatavate kaupade tootmist. Meetodit rakendatakse, kui ökosüsteemi tooteid või teenuseid kasutatakse koos teiste sisenditega turustatava kauba tootmiseks.
Hedoonilise hinna meetodit rakendatakse kõige levinumalt keskkonna väärtuste leidmiseks seoses objektide hindamisega kinnisvaraäris. Kinnisvara hind kujuneb hoone ehituslike omaduste (krundi suurus, tubade arv, keskküte, arhitektuuriline isikupära), piirkonna sotsiaalmajandusliku kvaliteedi (töötuse määr, palga erinevused, haridustase, kohalikud maksumäärad, rassiline koosseis) ja piirkonna mugavuste (looduskeskkonna kvaliteet, teenuste kättesaadavus, kommunikatsioon) summana.
Reisikulu meetod eeldab, et koha väärtus on mõõdetav aja- ja reisikulu summana, mida inimesed on nõus maksma selle eest, et sinna jõuda. Inimeste maksevalmidus koha külastamise eest on hinnatav reiside arvu ja nendeks tehtavate kulutuste põhjal. See on analoogne inimeste maksevalmiduse hindamisega turukaupade suhtes - võetakse arvesse koguseid, mida tarbijad erinevatel hinnatasemetel nõuavad.
Taastamiskulu meetod ­ liigi hind on võrdeline taastamistöödeks kulunud rahalise vääringuga. Võrreldes utilitaarsete väärtustega, milledel moodustub hind turul ostu-müügi protsessi käigus, on mitteutilitaarsed väärtused turuvälised ja nende rahalise ekvivalendi leidmiseks tuleb kasutada spetsiifilisi majandusteaduslikke meetodeid.
11. Varia Mõisted:
Kooslus ­ sarnase levikumustri ja ökoloogilise nõudluse tõttu ühte biotoopi asustavate organismide kogem. Kooslus eristub teda ümbritsevatest aladest iseloomuliku elustiku, suhtelise seesmise ühetaolisuse ja ökoloogiliste interaktsioonide poolest.
Ökosüsteem ­ paljusid liike erinevatel troofilistel tasemetel hõlmav kooslus, temaga seotud füüsikaline ja keemiline keskkond ning suhted koosluse komponentide vahel ja naaberkooslustega moodustavad ökosüsteemi.
Häiring ­ populatsioonidünaamikat või koosluse arengut järsult muutev väline sündmus. Häiringud võivad olla juhuslikud (nt maalihe ) või regulaarsed (nt kevadised üleujutused), looduslikud või inimtekkelised (nt niitmine ).
Suktsessioon ­ koosluste muutumine ja vaheldumine nende loomulike arengu käigus.
In situ looduskaitse e looduskaitse looduses ­ liikide (populatsioonide) kaitse nende loodusliks elupaigas.
Ex situ looduskaitse ­ liigikaitse tehistingimustes (loomaaedades, akvaariumides, botaanikaaedades jm).