Tallinna Ülikool
Kasvatusteaduste Instituut
Klassiõpetaja kõrvalainega
EKL-2kõ
Laste
MõtlemineREFERAAT
Koostaja :
Kadri Kivirand
Juhendaja :
Marika Veisson Tallinn 2008
SISUKORD
Tallinna Ülikool 1
SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1 LASTE MÕTLEMINE 5
1.1
Beebide ja väikelaste mõtlemine 5
1.2 Lapse mõtlemise arenemine 7
1.3 Loovmõtlemine lastel 11
Kasutatud materjalid: 15
SISSEJUHATUS
„Ma mõtlen – järelikult olen
olemas” (
Sokrates )
Me kõik räägime mõtlemisest. Aga kas me
oskame defineerida, mis on mõtlemine?
Psühholoogiale
omaselt on üldisele
mõistele arvukalt erisuguseid definitsioone. Nii ka mõtlemise
mõistele.
Mõtlemist
uurivad peale psühholoogia
ka filosoofia,
keeleteadus,
neurofüsioloogia,
küberneetika
ja veel mõni teine teadusharu.
Mõtlemise kaudu me mõtestame oma
elu. Iga normaalse arenguga
inimene on võimeline mõtlema, kuigi erinevate inimeste puhul see
tõenäoliselt suuresti
varieerub . Meie teadmised mõtlemisest on
saadud enamuses kahest
erinevast traditsioonist: filosoofiast ja
psühholoogiast. Filosoofid
pidasid pikka aega mõtlemise asupaigaks
mõistust ning mõtlemise
arendamist hariduse ideaaliks. Filosoofia
rõhutas
kriitilise mõtlemise õppimise vajadust väitluse ja
loogika abil.
Filosoofiat huvitab mõtlemises eelkõige see, mis on üldine, jääv ja lõputu.
Filosoofia mõtestab ümbritsevat kriitiliselt ja st nimetatakse
filosoofilist tunnetust ka kriitiliseks mõtlemiseks.
Psühholoogia
uurib mõtlemise protsesse. Kognitiivne
psühholoogia rõhutab seda, kuidas inimmõistus ideid genereerib e
loovat mõtlemist. Psühholoogia uurib mõtlemist konkreetsete
aistingute, tajude, kujutluste vastasikuste seoste kaudu ja mõistab
seda kui tahtelist akti.
Mõtlemine on
inimtegevuse
osa. Algelisel kujul mõtlevad ka loomad.
Iga normaalse arenguga inimene on võimeline mõtlema, kuigi
erinevate inimeste puhul see tõenäoliselt suuresti
varieeruv .
Käibelolev mõtlemispsühholoogia
mudel kujutab mõtlemist kui kolme salvestiga (mäluga)
infotöötlemissüsteemi:
tajumismälu,
lühiajaline mälu
ja
pikaajaline mälu.Tegelikkuses hõlmab mõtlemine selle
mõlemat poolt – nii mõtlemise kasutamist kui ka ideede
genereerimist.
Mõtlemine
kuulub kõikide vaimsete tegevuste juurde,
mis aitavad meil probleeme sõnastada või lahendada, otsuseid
langetada, milleski selgusele või arusaamisele jõuda. Üldiselt on
mõtlemine teadlik, kuid ei ole välistatud ka alatedlikud
protsessid. Mõtlemine leiab aset sotsiaalses kontekstis. Seda
mõjutavad ning vormivad nii kultuur kui ka keskkond. Kuigi mõtlemine
on individuaalne ja isiklik, ei saa see toimuda isolatsioonis, sest
mõtlemisprotsessi vahendavad ka teised inimesed.
Sotsiaalsusest olulisem ja otsustavam
osa mõtlemisel on siiski meie füüsilisel poolel.
Mõtlemist
võimaldab aju füsioloogia.
Neurokirurgilised uuringud on andnud viimasel ajal suure panuse
ajutegevuse mõistmisse. Mida enam ajuehitusest teatakse, seda
paremini suudetakse selle võimeid ja potentsiaali.
Mõtlemine on kõige keerulisem tunnetusprotsess , mis annab meile uut ja vajalikku teavet. Teadlaste väitel tekitab mõni minut intensiivset mõtlemist aju
närvirakkude vahel sama palju
seoseid kui on aatomeid kogu
päikesesüsteemis. See on ligikaudu võrne arvuga, kus 1-le on
lisatud 56 nulli.
Mõtlemisel peegeldab inimene maailma
sootuks teisiti kui taju, kujutluse või
fantaasia abil.
Tajud ja
kujutlused peegeldavad vaid esemete ja nähtuste väliseid jooni:
värve, vorme, liikumist jms. Mõteldes peegeldab teadvus esemete,
objektide olemust, nende vastastikuseid suhteid ja seoseid.
Vasaku
ajupoolkera funktsiooniks on
sõnalise informatsiooniga opereerimine (samuti lugemine ja
arvutamine), parem ajupoolkera opereerib kujunditega, orienteerub
ruumis, tunneb ära keerulisi objekte ( inimnägusid ), eristab
muusikatoone, meloodiaid ja mittesõnalisi helisid ning produtseerib
unenägusid. Põhiline erinevus poolkerade vahel ei sõltu kuigivõrd
kasutatava materjali iseloomust (sõnaline või piltlik). Olulisim
erinevus on materjali korrastamises ja informatsiooni ümbertöötamise
viisis st mõtlemistüübis.
Vasak
poolkera suunab analüütilist, parem aga sünteetilist mõtlemist.
Mõtlemine on protsess, mis toimub
ülesannete lahendamisel.
Mõtlemisel on juurdlev ja otsiv iseloom. Juba loomadel esineb
refleks teada saada „mis see on?”, see ajendab neid
tutvuma uute
ärritustega. Inimesel on see muutunud teadlikuks
uurimis - ja
orienteerumisprotsessiks ning see käivitabki mõtlemise. Mõtlemine
tekib ajus vaid siis, kui
kerkib küsimus, millele otsitakse vastust.
Mõtlemist ei teki, kui vastus on juba teada. Selles olukorras otsib
mälu teadaoleva vastuse välja .
Mõtlemine on tegelikkuse
üldistatud ja kaudne tunnetusprotsess, mis
peegeldab asjade olemust ning seaduspäraseid seoseid ja suhteid
esemete ja nähtuste vahel.
Mõtlemise areng jaguneb:
- Kaemuslik- motoorne mõtlemine kuni 3. aastani, praktiline kogemus;
- Kaemuslik-kujundiline mõtlemine 4. – 7. aastani, puudub osa mõisteid, mõtlemine allub kogemusele ja vahetule tajule
- Abstraktne mõtlemine – mõtlemine abstraktsete mõistete abil.
Mõtlemise individuaalsed iseärasused:
- Iseseisvus on oskus näha ja püstitada küsimusi, probleeme ja lahendada need
- Paindlikkus on oskus muuta esialgselt kavandatud ülesande lahendamise plaani
- Kiirus – otsustamine.
LASTE MÕTLEMINE
Beebide ja väikelaste mõtlemine
Inimesed on
aastatuhandeid arvanud, et beebid ja väikesed lapsed ei ole
võimelised mõtlema, kaalutlema ja teadma. See
on osaliselt tingitud viisist, kuidas oleme igapäevaelus mõtlemist
kujutlenud. Iga päev kaldume me olema üsna kindlad selles, et meil
on mõistus ega kahtle põrmugi, et meietaolistel olevustel, eriti
nendel, kes kõnelevad nagu meiegi, on mõistus. Juhul, kui tahame
teada saada, mida keegi mõtleb, on see lihtne, me hakkame omavahel
vestlema.
Ent kui vaadata mõtlemist kui
kalkulatsiooniprotsessi, siis meie kriteerium eristamaks mõtlevaid olendeid mittemõtlevatest, osutub üsna erinevaks. Juhul,
kui arvuti on võimeline mõtlema või siis võimeline malet mängima, lahendama võrrandeid, diagnoosima haigusi ja määrama kindlaks
kivimite koostist, siis beebi , kelle aju on kõige komplitseerituma
arvuti omast palju keerulisem, võiks samuti olla võimeline mõtlema.
Juhul, kui masin suudab keerulist programmi käivitada, siis suudab
seda teha ka beebi.
Mida võib aga öelda beebi ajusid
käivitavate programmide kohta? Missuguseid teabeesitlusi ja reegleid
nende programmid kasutavad? Praeguseni pole meil kaugeltki selged
nende süsteemide töötamise üksikasjad. Üks selle olulisi
põhjuseid on, et beebide ajud töötavad ilmselt erinevalt
olemasolevatest inimese poolt valmistatud arvutitest. Aga samas on
meil küllaldaselt teadmisi, et üldjoontes ette kujutada, millised
peaksid programmid beebide
jaoks olema.
Kokkuvõtvalt on viimistletud kolm
ideed:
- Vundament : Beebid hakkavad neid ümbritseva maailma kohta käivat teavet tõlkima rikastesse, keerulistesse, abstraktsetesse ja loogilistesse teabeesitlustesse. Need teabeesitlused võimaldavad beebidel tõlgendada oma kogemusi erineval moel ja prognoosida uusi sündmusi. Imikutel on juba sündides sisse laaditud võimsad programmid, mis on valmis käivituma.
- Õppimine: Kogemused panevad beebid ja väikesed lapsed oma esialgseid teabeesitlusi rikastama, teisendama, kordama , ümber kujundama ja ümber korraldama ning mõnikord isegi asendama, tulles seejuures lagedale üsna erinevate rikaste , keeruliste , abstraktsete ja loogiliste teabeesitlustega. Mida rohkem algandmeid ümbritsevast saadakse, sedamööda muutuvad ka laste reeglid sisendandmete tõlkimisel, töötlemisel ja ümberkorraldamisel. Ühe üksiku programmi asemel on neil terve rida võimsaid, progresseeruvaid ja väga täpseid programme . Lapsel on selles protsessis aktiivne roll. Ta uurib ja eksperimenteerib.
- Teised inimesed: Endastmõistetavalt teised inimesed, eriti need, kes hoolitsevad lapse eest, aitavad oma käitumisega kaasa muutuste kujundamisele lapse teabeesitluses ja reeglites .
Beebid hakkavad seostama oma
sisemisi tundeid teiste inimeste maailmaga . See
seos lubab neil imiteerida ja flirtida ning ümbritseb vanemad ja
nende beebid selle rõõmsa intiimse ja romantilise kookoniga. Ent
see esialgne teabeesitlus muutub sedavõrd, kuivõrd laps omandab
maailma kohta rohkem arusaamist . Selleks ajaks kui laps on saanud
18-kuuseks, on ta konstrueerinud hulga keerulisema ja erineva pildi
selleks, et moodustada tervik inimestest ja asjadest. Kolmandaks -neljandaks eluaastaks kordavad nad neidsamu teabeesitusi.
Nad lähevad üle inimeste tegude sõnadega selgitamiselt inimeste
mõtete selgitamisele ja avastavad, et erinevad inimesed võivad
mõtelda erinevatest maailma asjadest erinevalt.
Beebid hakkavad uskuma, et on olemas
suur sarnasus nende mõtlemise ja teiste mõtlemise vahel. Selline
usk on hüppelauaks lahendamaks Teise Mõtlemise probleeme, aga
esimese kolme eluaasta jooksul märkavad lapsed erinevusi sellest,
mida inimesed teevad või ütlevad. Need erinevused tulenevad
tõsiasjast, et kõik ei mõtle ühtemoodi.
Lastele on vajalik ära arvata, mis
nende ümber toimub – see on nende loomulik tung selgitust otsida.
See tung sunnib neid tegutsema selliselt , mis tagab neile vajamineva
teave. See tung paneb neid uurima ja eksperimenteerima. Näiliselt
mõtetu tegevus, mida me mänguks nimetame , on selle tungi tagajärg.
Beebid, kes püüavad aru saada, mida inimesed mõtlevad, mängivad
imiteerimismänge. Beebid, kes tahavad teada saada, kuidas me näeme
objekti, mängivad peitust. Beebid, kes tahavad teada keele häälikute
kohta, lalisevad. See on väga tõsine meelelahutus.
Hiljuti tõendasid mõned
arengupsüholoogid, et laste
tegevus on rabavalt sarnane
täiskasvanud teadlaste
omale. Lapsed loovad ja kordavad teooriaid nagu seda teevad
teadlasedki. Me arvame, et tegelikult nii lapsed kui ka teadlased
kasutavad sama masinavärgi üht ja sedasama osa. Teadlased
on suured lapsed. Teadlased
on nõnda edukad õppijad, kuna nad kasutavad evolutsiooni käigus
laste kasutusse antud tunnetuslikke võimeid.
Just nagu beebidki mängivad maailmaga
oma hüpoteese neid ümbritsevate asjade peal katsetades, sooritavad
ka teadlased eksperimente .
Nagu lapsedki, kes lõpuks kordavad ja
asendavad neile teada oleva sellega, mida nad avastavad, loobuvad
teadlased oma lemmikteooriatest uute teooriate kasuks. Tõsi on see,
et teadlased ei loobu oma teooriatest nii kergekäeliselt kui lapsed,
aga põhjus selleks võib peituda teadlaste mänguasjade hinnas.
Kui idee, et teadlased on nagu lapsed,
näib alguses üllatamapanev, näib see mõistatuslike faktide puhul
omal kohal olevat. Lõppude lõpuks on teadlastel samasugused ajud
nagu meil kõigil ülejäänutel. Teadus on tõepärane sellepärast,
et teatud määral tunnistame me kõik, kui tähtis on välja
selgitada, mis ümberringi toimub ja prognoosida, mis meid tulevikus
ees ootab. Ometi oleme süstemaatilise teadustööga tegelemiseks
kasutanud oma ajusid umbes 500 viimase aasta jooksul. Kust tulevad
meile sellised suured õppimisvõimed, kui me neid pleistotseeni
ajastul ei kasutanud?
Ja vastus on, et need võimed arenesid
välja nii beebide kui väikeste laste jaoks. Liigina vahetame me oma
ebaküpsuse õppimise eeliste vastu. Me jääme ellu, kuna me muudame
oma käitumist vastavalt ümbritsevale keskkonnale,
kus me elame. Mitte ükski olevus ei sõltu sündimisest peale nii
palju teistest, kui inimlaps ja mitte ükski olend ei võtaks nii kauaks enda kanda sellist sõltuvuse koormat ja ei teeks seda nii
vastutulelikult kui täiskasvanud inimene.
Lapsepõlv on aeg, millal me võime
pühenduda meie liigile omase materiaalse ja sotsiaalse keskkonna
tundmaõppimisele.Me võime tegeleda ainuüksi teaduslike
uurimistööde alustega, samas, kui täiskasvanud toetavad meid raha
ja tehnikaga .
Kui anda täiskasvanuile vaba aega ja
raha ning lahendada huvitavad probleemid, on nad sama nutikad kui
beebidki. Kogu ajaloo vältel on mõned täiskasvanud jätkanud neid
ümbritsevate asjade uute tahkude tundmaõppimist.
Lapsed oletavad, et nad võivad
usaldada seda, mida ema neile räägib, teadlastel tuleb toetuda
mitte ainult doktorantidele ja teaduslikele laborantidele, vaid
võistelda ka teiste laborite teadlastega. Lapsed on tõendusmaterjali
suhtes kergeusklikumad. Sellele vaatamata oleme arvamusel, et beebid
ja teadlased kasutavad tunnetusliku masinavärgi ühiseid
põhialuseid. Neil on
sarnased programmid ja nad
programmeerivad end ümber
samalaadselt. Need võimed
on teaduse edu aluseks, kõik need ühiskondlikud intitutsioonid
oleksid tarbetud, kui üksikud teadlased ei looks teooriaid ja neid
ei katsetaks.
Loomulikult tähendab see, et
ülejäänutel meist on need õppimisvõimed samuti olemas. Meil on
silmad, mis on leidlikult ja üksikasjalikult konstrueeritud
võimaldamaks meil maailma tundma õppida. Samuti käib see ka meie
mõtlemise kohta.
Dorothy Einon arutleb selle üle,
mille poolest on lapse ja täiskasvanu maailmapilt erinev. Nimelt
laste teadmiste hulk ei ole väiksem kui täiskasvanutel. Lapsed ja
täiskasvanud “töötlevad” informatsiooni üsna erinevalt. Laps
koostab kogutud infost “parima variandi ” või sellise
maailmapildi, mida ta parajasti teab. Kui ta kogub rohkem infot, saab
ta aru, et see pilt peab muutuma . Seega sätib ta asjad keerukamasse
skeemi ja seostab juba varem kogutud informatsiooniga.
Lapse mõtlemise arenemine
Peep Leppik kirjutab mõtlemisest ja
selle arendamisest, öeldes, et
mõtlemine on kõige keerulisem
psüühiline protsess, kui aisting siin kõrval on kõige lihtsam.
Maailmakuulus Vene psüholoog
Lev Võgotski (1896-1934)
on nimetanud mõtlemist inimese eriti keeruliseks käitumise vormiks.
Mõtlemine algab aistingutest ja tajudest.
Mõtleva olendina saab inimene alati
teadvustada oma tegevuse (või tegevusetuse) tagajärgi. Ärgem
unustagem ka Endel Tulvingu kuulsat mõtet- inimese
arukas tegevus toetub eelkõige tajule, mälule ja mõtlemisele.
Enn Koemets (1911- 1973) armastas väga
kokkususrutult nimetada mõtlemist ülesande
(probleemi) lahendamiseks.
Üldiselt tuuakse välja kaks
mõtlemise ilmingut, mis toimivad tihedas vastastikuses seoses:
mõistste kujunemine (seotud eelkõige tajuga)
probleemide lahendamine.
Rõhutame kohe, et just esimesel on
erakordne tähtsus koolis (ja koolieelsel ajal) laste mõtlemise
arendamise seisukohalt.
Jean Piaget (1896-1980) peab organismi
ja ümbritseva keskkonna vastastikust seost väga tihedaks just laste
mõtlemise arengus. See nn. adapteerumine keskkonnaga, milles last abistavad mitmesugused kaasasündinud refleksid, nõuab keerukamates
oludes uusi lahendusi. Just
nn. sundmõtlemine ongi omamoodi mõtlemise arengu vedru.
L. Võgotski ja teisedki uurijad on
rõhutanud, et mõtlemisprotsess ise võib mõjutada ka inimese
lihaste tegevust. Silmad ja mõnikord isegi kogu keha võib nagu
iseenesest pöörduda objekti poole, millega mõtlemine on momendil seotud.
Inimmõtlemise
vääramatuks kaastingimuseks (resp. eelduseks ) on kõne. Lapse
mõtlemise arendamine pole võimalik ilma tema kõne arendamiseta.
Hea mõtlemise
arendamine
inimese ontogeneesis on põhimõtteliselt väga lihtne- laps peab
esimestest elupäevadest saama oma erinevate meeleorganitega tajuda
ümbritseva keskkonna keerukust, mida peab saatma vanemate sõnaline
selgitus.
Mõtlemise mitmekülgsuse mõistmiseks
on kasulik tutvuda mõtlemise liikidega:
Sõnalis-loogilist mõtlemist peetakse inimese juures põhiliseks liigiks. Selle aluseks on erinevad mõisted ja loogilised struktuurid , mis saavad toimida vaid tänu keelele. Siit võime teha järelduse, et lapsel saab tõeliselt (abstraktsest) mõtlemisest rääkida alles siis, kui ta on omandanud piisavalt sõnavara ja mitmesuguseid mõisteid.
Kujundlik või näitlik-kujundlik mõtlemine seisneb mingi olukorra või selle muutuse ettekujutamises.
Näitlik-efektiivne mõtlemine on otseses seoses nägemistajuga, seepärast arvatakse see olevat omane
isegi loomadele. On päris selge,
et lapse mõtlemine algab just näitlik-efektiivsest mõtlemisest.
Ühtlasi toimib imelihtne põhimõte- lapse näitlik-efektiivne mõtlemine saab areneda vaid
siis, kui lapsel on midagi
näha ja jälgida (ka
kompida, kuulata) tajuda.
Laste mõtlemise arendamises pole sugugi esialgu tähtis, et me annaksime talle igasuguseid probleeme
lahendada. Oht on selles, et kui need käivad
üle jõu, saab laps vaid
negatiivseid emotsioone ja tal kaob üldse huvi nende vastu. Ülesande
lahendamine nõuab teatavat küpsust. Selle saavutamisele aitab aga
kaasa lihtsalt ümbritseva
maailma tundmaõppimine,
millega seoses kujunevad lapse mõisted.
Küllaldase mõistete pagasiga saab hakata lahendama ka probleeme-
laps hakkab mõtlema. Koolieelses eas ja algklassides on seejuures
väga suur tähtsus mängul,
aga hiljem juba tööl - ka lihtsat tööd tehes inimene mõtleb.
Kõne, millele pannakse alus sellega
et, vanemad oma lapsega räägivad, on abstraktse
mõtlemise aluseks
tulevikus. Abstraktse
mõtlemise otsene arendamine algab 12.-13. eluaastast. Kui 19.
sajandil leiti, et last ( tema mõtlemist) arendavad eelkõige
klassikalised keeled ja matemaatika , siis tänapäeva psüholoogia
ütleb, et kõikjal, kus
õpetaja suudab panna õpilasi kasutama mõtlemisoperatsioone
(võrdlemine, analüüs,
süntees, üldistamine ja abstraheerimine ),
toimub ka lapse mõtlemise arendamine.
Peep Leppik jätkab
küsimusega, et millal
inimene (laps) mõtleb?
Tema arvamusel kohtab seoses mõtlemisega igapäevaelus palju
arusaamatusi ja spekulatsioone. Sageli ütleb vanem (õpetaja,
kasvataja jne.) lapsele: “Mõtle!” Kui küsida isegi
pedagoogilise haridusega inimeselt , mida mõtlemine tähendab, siis
ei osata alati vastata. Laps ei tea ammugi, mida tähendab mõelda.
Seepärast soovitame lähtuda mõtlemise
olemuse
lahtimõtestamisel mõtlemisoperatsioonidest:
Võrdlemine sobib juba üsna väikese lapse mõtlemise arendamiseks . Loomulikult suudavad need lapsed võrrelda vaid konkreetseid (nähtavaid) esemeid. Kumb on suurem-väiksem. Selline küsimus sunnib last kohe mõtlema. Võrdlemisega on tihedalt seotud inimest ümbritsevate esemete jaotamine rühmadesse- klassifitseerimine (esemeid piltidel, funktsiooni järgi, sõnaliselt). Uurimused on näidanud, et lapsed (eriti koolis), kes on harjunud mitmesuguste klassifitseerimisülesannetega, leiavad väga peeneid nüansse, mille alusel sündmusi klassifitseerida või ka üldistada. Aga just see ongi mõtlemise juures tähtis.
Üldistamine on võrdlemise tulemuseks. Üldistamisel ühendatakse esemeid ja nähtusi mingite ühiste ja oluliste tunnuste alusel. Katsed on kinnitanud., et lapsed, kes tulevad toime funktsioonide järgi klassifitseerimisega, saavad hakkama ka ühiste tunnuste ja üldmõistete leidmise-üldistamisega. C. Kuhlman (1960) leidis, et lapsed on erisuguse kujutlusvõimega. Selgus, et parema kujutlusvõimega õpilased õppisid kiiremini seostama sõnamärke vastavate piltidega- mehaaniline assotsiatsioon. Teistel õnnestus aga paremini mõistete moodustamine ühiste omaduste alusel (piltidelt). Kuhlman on veendunud, et kujutlusvõime enneaegne pidurdamine (piiramine) toob endaga kaasa puudujäägi mõtlemise arengus.
Analüüs on mõne eseme või nähtuse mõtteline jaotamine osadeks . On selge, et väikelapse mõtlemine ei alga analüüsist, kuid ta jõuab selleni (alates 11.-12. eluaastast), kui on läbinud eelnevalt normaalse arengutee.
Süntees on analüüsile vastupidine protsess- üksikosad ühendatakse mõtteliselt tervikuks. On päris selge, et analüüsile ja sünteesile eelnevad lapsel konkreetsed tegevused- mänguasjade (ja teiste esemete) lahtivõtmine ja kokkupanemine.
5. Abstraheerimine
eraldab mingid olulised
tunnused esemest, mida järgnevalt hakatakse iseseisvalt kasutama (nt
kõik metallid on head elektrijuhid). Abstraheerimine on seotud
võrdlemise ja üldistamisega, olles enamasti abstraktne (kasutatav
alles keskastme õpilaste juures). Lisame siinjuures, et J. Piaget
tuli järeldusele, et alles 11.-12. eluaastast hakkab laps tegema
vahet põhjuse ja tagajärje
vahel, varem ei lase seda
lihtsalt lapse küpsus.
Näeme, et lapse mõtlemisoperatsioonid
toetuvad ümbritseva maailma (looduse) tundma õppimisele, mida on
saatnud vanemate sõnalised selgitused . Nii
kujunevad mõisted, mille abil mõeldakse.
Peep Leppiku sõnul on mõtlemisel
kaks ilmingut:
Mõiste kujunemine ja omandamine. Mõisteks peetakse esemete, olendite või sündmuste sümbolistlikku üldistatud kujutust, mille aluseks vähemalt üks sõltumatu tunnus. Mõiste omandamine on protsess, mille tulemusena subjekt (laps) õpib tundma eseme, olendi või nähtuse vastavaid tunnuseid, mis maailma tundmaõppimisel aitavad jõuda mõtlemiseni.
Ülesande (probleemi) lahendamine eeldab mõistete tundmist, tuginedes seejuures ulatuslikuma püsimälu olemasolule. Seega nõuab see teatud küpsust. Konkreetse ülesande (probleemi) lahendamist nähakse aga etapiviisilisena: A. Ettevalmistus. B. Inkupatsiooniaeg. C. Süttimise etapp. D. Läbitöötamise etapp.
Lapse mõtlemist arendab ka see, kui
me loeme lapsele ette tema eale sobivat jutustust või isegi romaani.
5 - 9 aastastele meeldib see väga. Kuna jutustuse (eriti
muinasjuttude) puhul on tegemist tervikliku üksteisega seotud
sündmuste jadaga, mida laps peab jälgima ning mõtestama, siis
soodustab see kõige otsesemalt lapse mõtlemist.
Lapse mõtlemine erineb mitmeti
täiskasvanu omast. Nii iseloomustab 3 kuni 7 - 8 aastase lapse
mõtlemist eelkõige kaks eritunnust:
Egotsentrism , mis ilmneb lapse mõtlemise seotuses tema endaga (momendil).
Sünkretism (jagamatus) avaldub maailma teatavas terviklikus vastuvõtus.
Lapse mõtlemise aluseks on
protsessid, mida laps elab üle oma meeltega tunnetades. Otseselt
toetub mõtlemine mõistetele, mis omandatakse kõne kujunemise ajal.
Algselt tugineb lapse mõtlemine nähtavale (kujundlikule) ja alles
12.-13. eluaastaks saavutab abstraktse iseloomu toetudes mälus
salvestatule. Mõtlemist arendab eelkõige mõtlemisprotsess ise
(võimalus mõelda).
Dorothy Einon toob välja lapse
mõtlemise arengu verstapostid vanusest 1,5 kuud kuni 5- eluaastat :
- 1,5 kuune : Üks mõte ei tulene teisest ja ta ei taju eksistentsi jätkuvust. Ta ei tea, et esemed on olemas ka siis, kui ta neid ei näe. Ta arvab , et kõik, mida ta näeb on uus – isegi inimesed.
- 5 – kuune: Ta saab aru, et ema on üks ja ainus. Oskab üheaegselt kõristiga vehkida ja karjuda (6 – 7-kuuselt). Varsti oskab ta ka üheaegselt mõelda ja tegutseda.
- 10,5 – kuune: Laps hakkab aru saama, et asjad ja inimesed eksisteerivad edasi ka tema vaateväljast väljaspool. Hakkab tasapisi kordineerima ja planeerima. Võib tegevuse midagi huvitavat nähes pooleli jätta ja hiljem uuesti selle kallale asuda .
- 1 – aastane: Suudab juba enam kui kaks mõtet järjestada ning mitu tegevust ühendada. Näiteks on tal meeles, et tema auto on esikus, ta läheb esikusse , võtab auto ning toob selle elutuppa .
- 1 – 1,5 aastane: Paistab aru saavat, mis toimus enne, ja aimab ette, mis võiks järgneda. Saab aru, kui raamatus lehekülje vahele jätate. Jälgib inimesi ja matkib neid.
- 2 – aastane: Keel on tähtsam kui varem. Saab aru mõistetest “üks” ja “palju”. Hakkab põhjendusi esitama. Võrdleb midagi ja saab reeglitest aru.
- 4 – aastane: Räägib soravalt, esitab küsimusi ja saab vastustest aru. Õpib selgitustest. Võib aru saada, mida lihtsamad arvud väljendavad. Esitab põhjendusi ja oskab neid arutada. Teeb sageli võrdlusi.
- 5 –aastane: Kuulab tähelepanelikult ja saab aru ka keerukamatest reeglitest. Selgitab ja armastab rõõmu teha. Oskab loogiliselt arutleda (pärast 7. sünnipäeva). Saab aru, et asjad võivad olla samasugused ka siis, kui nad on erinevalt pakitud (pärast 7. sünnipäeva) .
Koolieelikutel on vaja lahendada üha
keerukamaid ja mitmekülgsemaid ülesandeid, mis nõuavad seoste ja
suhete eristamist ja kasutamist esemete, nähtuste ja toimingute
vahel. Arenev mõtlemine
lubab lastel ette näha oma toimingute tulemusi, planeerida neid.
Vastavalt tunnetuslike huvide arengule kasutab laps üha enam
mõtlemist ümbritseva maailma tunnetamisel.
Seoses kõne arenguga omandavad lapsed
võime arutleda ka nende nähtuste üle, mis pole seotud nende
isiklike kogemustega. Lihtsamate seoste väljaselgitamiselt läheb
laps üle keerukamate, varjatud seoste mõistmisele. Nii võib
kolmeaastane avastada vaid neid põhjus-tagajärg seoseid, mis on
seotud esemete välise mõjutamisega ( tool kukkus, sest keegi
lükkas). Juba nelja-aastased hakkavad mõistma, et nähtuste
põhjused võivad seisneda ka esemete endi omadustes (tool kukkus,
sest ta jalg on katki). Eelkooliea lõpul hakkavad lapsed viitama ka
sellistele põhjustele, mis seisnevad esemete seesmistes püsivates
omadustes (tool oli kipakas). Nüüd areneb lastel oskus lahendada
küllalt keerulisi ülesandeid, mis nõuavad paljude seoste ja suhete
mõistmist ning oskust kasutada teadmisi nende seoste ja suhete kohta
uutes tingimustes.
Lapse mõtlemisele jõukohaste
ülesannete kasv on seotud uute teadmiste omandamisega. Et sellega
edukalt toime tulla, on vajalikud teatavad mõtlemistoimingud.
Mõtlemistoimingute omandamine
koolieelses eas toimub väliste orienteerumistoimingute
interioriseerimise üldise seaduse alusel. Mõtlemistoimingud
omandatakse kas kujunditega (mälupildid, kujutlused) või märkidega
(sõnad, arvud) toimimise vormis, teisisõnu on siin tegu tegelikkuse
pildiliste või märgiliste representatsioonidega.
Toimingute sooritamine märkidega
nõuab eemaldumist reaalsest esemelisest situatsioonist. Koolieelik on võimeline õppima lugema ja kirjutama, kuid tüüpiline on
tegutsemine kujunditega. pse teadvuse märgilise funktsiooni areng
toimub tema tegevuses – mängus, joonistamisel , konstrueerimisel –
siin hakkab ta valdama erilist tüüpi märkide – kaemuslike, ruumiliste mudelite loomist, milles peegelduvad reaalselt
eksisteerivate esemete seosed ja suhted. Kujundiline
mõtlemine vastab
maksimaalselt koolieeliku elu ja tegevuse tingimustele, neile
ülesannetele, mis tekivad ta ette mängus, joonistamisel,
konstrueerimisel. Just seetõttu on laps sensitiivne õpetuse suhtes,
mis rajaneb kujundilisele mõtlemisele. Liigne
kiirustamine loogilise mõtlemise stimuleerimisel pole sihipärane.
Ka pärast loogilise mõtlemise omandamist ei kaota kujundiline
mõtlemine oma tähtsust – ta on vajalik igapäevase loomingulise
tegevuse jaoks.
Reaalsete ruumiliste mudelite loomine
on vaimse võime – kaemuslik-ruumilise modelleerimise arengu
allikaks. Selle võime arenguga seletub, et lapsed mõistavad kergelt
ja kiirelt erinevaid skemaatilisi kujutisi ja kasutavad neid. Nii
võib 5 aastane koolieelik ka ühekordse selgituse järel mõista,
mis on ruumi plaan, ja kasutades märki plaanil leida ruumi peidetud
esemeid. Paljusid teadmiste liike, mida laps ei ole võimeline
omandama ei täiskasvanu sõnalise selgituse alusel ega ka esemetega
tegutsemise protsessis, omandab ta kergesti toimingutes mudelitega,
mis kujutavad omandatava nähtuse olulisi omadusi (nii võib laps
näiteks kergesti omandada osa ja terviku suhted). Seega –
vastavate tingimuste puhul muutub kujundiline mõtlemine üldistatud
teadmiste omandamise aluseks vanemas koolieas.
Loovmõtlemine lastel
Alustuseks Jean Piageti sõnadega:
“Hariduse peamine eesmärk on kasvatada lastest inimesed, kes on
võimelised tegema midagi uut, mitte lihtsalt kordama eelnevate
põlvkondade saavutusi, - inimesed, kes on loomingulised, leidlikud
ja avastamishimulised. Hariduse teine eesmärk on arendada
kriitikameelt ja oskust kontrollida, et mitte nõustuda pimesi
kõigega, mida välja pakutakse.”
Robert Fisher raamatus “Õpetame lapsi mõtlema”, toob välja tõsiasja, et
kolmandal või neljandal eluaastal võivad lapse õppimisprotsessis
toimuda kahjulikud pöördumatud muutused, kui
me eirame tema pingutusi ise mõistatada ja ära arvata, mis toimub
tema ümber.
Laps
peab saama õppida seda, et vastused küsimustele
võivad
olla peidus temas eneses , mitte lapsevanema/õpetaja peas.
Sellisel juhul areneb temas oskus otsida, seostada, võrrelda ja
töödelda informatsiooni. Vastasel
juhul muutub laps passiivseks ning teiste inimeste autoriteedist
sõltuvaks. Kuna hariduse üheks väljakutseks on valmistada lapsed
ette eluks kiiresti muutuvas maailmas, siis on selge, et neid tuleb
õpetada mõtlema
loominguliselt.
Haridus , mis keskenduks ainult ühele
mõtlemistüübile, poleks ammendav ega tasakaalustatud.
Iga laps on teatud piires loominguline ja sellepärast on väga tähtis hakata nende loomingulisust arendama
juba varakult. Kui loomingulisele suhtumisele (leidlikkus,
avastamisrõõm, unikaalsete ja originaalsete lahenduste leidmine) on
pandud alus õigeaegselt, siis kord juba omaks võetud, areneb see
edasi. Selleks vajavad nad vaid tingimusi. Kõik lapsed on sündinud
loomisvõimelisteks ja täiskasvanute ülesanne on luua õhkkond, mis
toetaks nende loomingulisi püüdlusi. R. Fisher lähtub psühholoog
C. Rogers´i ütluste kohaselt sellest, et inimene vajab
loominguliseks funktsioneerimiseks kaht tingimust: psühholoogilist
turvalisust ja psühholoogilist vabadust.
Tema arvates saame lapsele tagada
psühholoogilise turvatunde oma hoiakutega, kui me:
aktsepteerime last väärtusliku isiksusena tingimusteta ja usume temasse olukorrast sõltumata;
hoidume välise hindamisest ja tõstame tema enesehinnangut;
oleme lapse suhtes empaatilised, püüame vaadata maailma lapse seisukohalt, püüame last mõista ja aktsepteerida.
Igas lapses olevaid loomevõime varusid on vaja sihipäraselt suunata ja oskuslikult arendada. Loovuse lähtekoht on lapsepõlv oma mängude ja fantaasiatega. Kuni koolieani on väga tähtis, et täiskasvanute suhtumine lapse tegevusesse ei oleks jäik ega kategooriline . Lapsel peab tekkima usaldus vanemate vastu, et ta tunneks tuge ja julgust olla tema ise.
Lapse energiavaru ei peaks piirama
ega raamidesse suruma . Peaeesmärk on äratada huvi õppimise vastu,
suunata muusikast rõõmu tundma, kunstiteoseid vaatama ja vaatlema.
Lapse loomingulisus toitub
tema jaoks tähtsate inimeste soojusest ja nede heakskiidust –
lapsed on loomigulised nendega, keda nad armastavad.
Loomingulises õhkkonnas väärtustavad
täiskasvanud ja lapsed pigem isikupära kui mugavust – mitte
mõtete sarnasust vaid erinevust. Loominguline õhkkond luuakse suhtlemises, see aga on harva neutraalne . Kõik, mida öeldakse, on
oluline. See kas aitab luua õhkkonda, mis soodustab vabalt mõtlemist
ja olemist, või mõjub hoopis lammutavalt. Alati pole tähtis, mida
sa ütled, vaid viis, kuidas seda tehakse. Me pillame ühtelugu
mitmesuguseid lauseid, mõned üsna tavalised fraasid võivad aga
lapse enesekindlust tahtmatult õõnestada.
Vastavalt
ühiskonna vajadustele vajab vormimist ja piiranguid laste käitumine,
aga laste eneseväljendust ei tohiks me piirata. Loomingulises
õhkkonnas väärtustatakse pigem isikupära ja mõtete erinevust.
Toetatama peab pigem eksperimenteerimist kui alalhoidlikkust.
Alalhoidliku “mina”
ja eksperimenteeriva “mina”
umbkaudsed omadused:
Kahtlev kõige suhtes – avatud
uuteks kogemusteks
Ettevaatlik – uudishimulik
Jääb kindlaks vanadele tavadele –
oletab
Järgib reegleid – intuitiivne
Tavapärane – omapärane
Toetub teistele – ilmutab
iseseisvust
Ei andesta enda tehtud vigu – ei
hooli võimalikest vigadest
Väldib riske – riskib
Kardab võimalikke ohte – otsib uusi
teid
Väldib eksimusi – loob ootusrikkaid
seoseid
Kardab tagajärgi – on mänguline
On tõsine – teeb asju rõõmuga
Väldib ootamatusi , otsib kindlust –
talle meeldivad ootamatused
Hoiab tunded endale – kasutab
kujutlusvõimet
Me peame tugevdama lastes alalhoidlikkust ähvardavas ja ohtlikus maailmas, kuid me peame
soosima ka nende eneseväljenduslikku ja eksperimenteerivat “mina”,
mida on nii lihtne alla suruda.
1.3.1 Loomeprotsess
Sageli on loomingulisusele
julgustamise puhul protsess
tähtsam kui lahendus või
lõpptulemus. Tulemused võivad olla lühiajalised, aga protsessi
käigus õpitul on eluaegne väärtus. Loomingulisus tähendab ka
hoiakute kujundamist, kuna loomingulisus on üks viis mõtelda ja
mõtlemisviis kujundab inimese hoiakuid. Just hoiak võib anda tõuke
loendamatutele loomingulistele mõtetele. Viide
rühma on koondatud
erinevad loomeprotsessi kirjeldavad etapid:
- Stiimul – loominguline mõtlemine ei sünni tühjusest, see vajab mingisugust stiimulit, mingisugust alusmaterjali, millele midagi rajada. Väljakutse, mille esitab lapse mõttetegevusele kas lapsevanem või õpetaja, päästab valla loomingulise seisundi. Uudishimu.
- Avastamine – toetada avastamisprotsessi ja süüdata lapses loominguline impulss ongi õpetamise ülesanne. Selleks, et loominguliselt mõelda, peab laps olema võimeline rohkem juurdlema ja vaatama enesestmõistetavatele asjadele värske pilguga. Lapsele on vajalik divergentne mõtlemine (pakub palju erinevaid vastuseid), viivitav otsustamine, mõttetegevuse avardamine, tuleb anda piisavalt aega, mängulisus.
- Planeerimine – probleemi või ülesande sõnastamine, informatsiooni kogumine, mõttekäigu avamine . Lastel aitavab oma mõttekäike teadvustada valjusti mõtlemine, kujundite kasutamine, joonistamine ja kirjutamine. Mõttetööd saab tõhustada, kui seda teistega jagada või jäädvustada.
- Tegevus – “Mida me selle ideega peale hakkame? Kuhu see viib? Kuidas seda ellu viia?”
- Tulemuste hindamine – “Mida me tegime ? Kui hästi me toime tulime? Mida saanuks teha paremini? Kas me saavutasime oma eesmärgi? Mida me õppisime?” Siin saab arendada kriitikameelt. Aidates last tema enda loomingu analüüsimisel, julgustame teda ühtlasi kriitiliselt arvustama stamploosungeid, väljakujunenud arvamusi ja varjatud mõjutajaid, mis on osa meie keskkonnast.
1.3.2 Loov laps
Lapse loova mõtlemise kujunemise
mudel põhineb kolmel vastastikku seotud komponendil: lapsevanemad
(kui eksperdid ), lapse kasvamise keskkond ja laps.
- Lapsevanem – lähtuvalt oma eelnevatest kogemustest, isiklikest eelistustest, väärtushinnangutest, hariduslikust ja erialasest ettevalmistusest, kultuurilisest taustast jpm. otsustab lapse ebatavalise (statistiliselt harvaesineva) mõtlemise/tegevuse tulemuse üle (idee, probleemi lahendus, ese, pilt, jne.) Kuivõrd lapse tegevuse tulemus on loov produkt, sõltub pigem sellest, millisel määral antud tulemus avaldab oma uudsusega muljet last ümbritsevatele täiskasvanutele ja eakaaslastele.
- Lapse kasvamise keskkond – määratletud perekonna sotsiaalsete, majanduslike ja hariduslike ressurssidega ning paralleelselt ühiskonnas olemasolevate lapse kasvamiseks, õpetamiseks ja kasvatamiseks vajalike ressurssidega, etniliste ja kultuuriliste teguritega.
Laps –
kasutab temale kättesaadavaid ressursse (informatsiooni, teadmisi,
kasvukeskkonna võimalusi) ja lapsevanema poolt varem tunnustatud
teiste laste tehtud uuendusi loova mõtlemise algmaterjalina.Ta pakub
vanematele välja oma idee, probleemi lahenduse, tegevuse tulemuse
jne ning saab nendelt tagasisidet selle uudsuse kohta.
Tihti on loovisiksuse iseloomus esiplaanil eriline vastandlikkus. Laps on
samaaegselt
usaldav ja skeptiline ,
ettevaatlik ja riskivalmis, realistlik ja lopsaka fantaasiaga,
sihikindel ja paindlik, hea detailitajuga ent oskab näha ka
tervikut, väga püsiv huvitavate ülesannete lahendamisel ja
püsimatu monotoonse töö tegemisel.
Lapse loominguline hoiak või
pühendumus paneb lapse uurima ja riskima, mõtlema keerukamalt ja
kasutama kujutlusvõimet. Kognitiivsed oskused omalt poolt
võimaldavad ideid genereerida, nende kallal töötada ja nendega
mängida. Mida rohkem
genereerib laps mõtteid mängulises ja sundimatus olukorras, seda
sujuvamalt leiab ta tulevikus lahendusi ka elutähtsatele
probleemidele.
Meie lähenemine lastele peaks olema
mõistev, meie eesmärgiks aga vähendada nende vigu ja toetada nende
pingutusi. Uurimused näitavad, et on väga tähtis, et me loodaksime
lastest palju. Täiskasvanu
ootused, olgu need siis positiivsed või negatiivsed, mõjutavad
lapse valmisolekut ise mõelda ja õppida. Last
tuleb stimuleerida, samas aga anda talle mõista, et ta on mingil
alal edukas. Loomingulisus eeldab julgust. Valmisolek seista oma
ideede ja tunnete eest kuulub kõrge enesehinnangu juurde. Enesest
lugupidamine ei toetu ainult enesekindlusele, mida me sõnade ja
tegudega lastesse vähehaaval sisendame, vaid meie ise, vanemad ja
õpetajad, peame andma eeskuju. Samas
peame me tõstma ka oma enesehinnangut ja uskuma oma loomevõimesse,
sest see, kes me ise oleme, õpetab rohkem kui see, mida me räägime.
Ei pea õpetama ainult seda, millest
laps kohe aru saab. Mõtte kallal pole vaja targutada, võib lasta
jätta mällu midagi uudset, millest veel täielikult aru ei saa.
Hiljem kui uuesti selle juurde tagasi pöördutakse ja kui lapse
sisetunded küpsemad on, tuleb ka mõistmine.
Innustage last mängima spontaanseid,
kujutlusvõimet rakendavaid mänge, olgu siis üksi, asjadega või
siis teiste lastega. Laske lapsel teha ise mänguasju, hoides samal
ajal minimaalsena mitteloovate vabrikus toodetud lelude osa. Et
teada, milliseid tegevusi ja mänguasja lapsele pakkuda, on teil vaja
ära tunda, millisesse arenguetappi ta on jõudnud. Praktikas on
lihtsam anda lapsele mängimiseks selliseid lelusid, mis on tema
arengutasemest ühe sammu võrra ees. Sama kehtib ka jututeemade
kohta.
Leidke alati aega, et lapsele ette
lugeda. Ergutage tema keelelist arengut loovate, rikkalike
kujutluspilte pakkuvate juttudega ning leidke aega teda kuulata.
Püüdke esile kutsuda olukordi (kogemusi ja suhtlemist), millel
puudub kindlaksmääratud lõpp-punkt. Seda kutsutakse avatud
tegevuseks, mis võimaldab õppida teie lapsel ümbritsevat tundma
vastavalt oma võimetele, mitte tänu teile.
Lubades lapsel tegelda vaid asjadega, mis vastavad tema eale ning
hoides teda kokku puutumast keerukate tegevuste ja mõtetega, me
alateadlikult piirame last.
Kasutatud materjalid:
- [WWW] Mõtlemine. Vikipeedia vaba entsüklopeedia.
http://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%B5tlemine [28.12.2008]
- [WWW] Loominguline mõtlemine
lepo.it.da.ut.ee/~kpata/ppt/Loominguline.doc
[28.12.2008]
- [WWW] Õppida mõtlema.(2005).
http://www.hot.ee/eririnne/heureka/title_heur.ht m
[28.12.2008]
- Einon. D (2000). Meie tark laps. Maalehe raamat.
- Fisher, R.(2005). Õpetame lapsi mõtlema. Tartu: AS Atlex .
- Gopnik, A., Meltzoff , A., Kuhl, P. (2003). Kuidas beebid mõtlevad. Uurimus lapsepõlvest. Tallinn: Eesti Ekspressi Kirjastus.
- Leppik (2004). Laps ja tema mõtlemise arendamine. Tartu Ülikooli Kirjastus.
- Rumberg , T., Uljas, J. (2002) Psühholoogia. Gümnaasiumiõpik. Tallinn : Koolibri.
- Tiko , A. (1996). Lapse areng ja selle jälgimine. Alushariduse õppekava projekt (tööversioon).
15
Kõik kommentaarid