Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Laste mõtlemine (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mida võib aga öelda beebi ajusid käivitavate programmide kohta?
  • Missuguseid teabeesitlusi ja reegleid nende programmid kasutavad?
  • Millal inimene laps mõtleb?
  • Kuidas seda ellu viia?
  • Kui hästi me toime tulime?
  • Mida saanuks teha paremini?

Tallinna Ülikool


Kasvatusteaduste Instituut
Klassiõpetaja kõrvalainega
EKL-2kõ
Laste Mõtlemine
REFERAAT
Koostaja : Kadri Kivirand
Juhendaja : Marika Veisson
Tallinn 2008

SISUKORD


Tallinna Ülikool 1
SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1 LASTE MÕTLEMINE 5
1.1 Beebide ja väikelaste mõtlemine 5
1.2 Lapse mõtlemise arenemine 7
1.3 Loovmõtlemine lastel 11
Kasutatud materjalid: 15



SISSEJUHATUS


„Ma mõtlen – järelikult olen olemas” ( Sokrates )
Me kõik räägime mõtlemisest. Aga kas me oskame defineerida, mis on mõtlemine?
Psühholoogiale omaselt on üldisele mõistele arvukalt erisuguseid definitsioone. Nii ka mõtlemise mõistele.
Mõtlemist uurivad peale psühholoogia ka filosoofia, keeleteadus, neurofüsioloogia, küberneetika ja veel mõni teine teadusharu.
Mõtlemise kaudu me mõtestame oma elu. Iga normaalse arenguga inimene on võimeline mõtlema, kuigi erinevate inimeste puhul see tõenäoliselt suuresti varieerub . Meie teadmised mõtlemisest on saadud enamuses kahest erinevast traditsioonist: filosoofiast ja psühholoogiast. Filosoofid pidasid pikka aega mõtlemise asupaigaks mõistust ning mõtlemise arendamist hariduse ideaaliks. Filosoofia rõhutas kriitilise mõtlemise õppimise vajadust väitluse ja loogika abil. Filosoofiat huvitab mõtlemises eelkõige see, mis on üldine, jääv ja lõputu. Filosoofia mõtestab ümbritsevat kriitiliselt ja st nimetatakse filosoofilist tunnetust ka kriitiliseks mõtlemiseks. Psühholoogia uurib mõtlemise protsesse. Kognitiivne psühholoogia rõhutab seda, kuidas inimmõistus ideid genereerib e loovat mõtlemist. Psühholoogia uurib mõtlemist konkreetsete aistingute, tajude, kujutluste vastasikuste seoste kaudu ja mõistab seda kui tahtelist akti.
Mõtlemine on inimtegevuse osa. Algelisel kujul mõtlevad ka loomad. Iga normaalse arenguga inimene on võimeline mõtlema, kuigi erinevate inimeste puhul see tõenäoliselt suuresti varieeruv .
Käibelolev mõtlemispsühholoogia mudel kujutab mõtlemist kui kolme salvestiga (mäluga) infotöötlemissüsteemi: tajumismälu, lühiajaline mälu ja pikaajaline mälu.
Tegelikkuses hõlmab mõtlemine selle mõlemat poolt – nii mõtlemise kasutamist kui ka ideede genereerimist. Mõtlemine kuulub kõikide vaimsete tegevuste juurde, mis aitavad meil probleeme sõnastada või lahendada, otsuseid langetada, milleski selgusele või arusaamisele jõuda. Üldiselt on mõtlemine teadlik, kuid ei ole välistatud ka alatedlikud protsessid. Mõtlemine leiab aset sotsiaalses kontekstis. Seda mõjutavad ning vormivad nii kultuur kui ka keskkond. Kuigi mõtlemine on individuaalne ja isiklik, ei saa see toimuda isolatsioonis, sest mõtlemisprotsessi vahendavad ka teised inimesed.
Sotsiaalsusest olulisem ja otsustavam osa mõtlemisel on siiski meie füüsilisel poolel. Mõtlemist võimaldab aju füsioloogia. Neurokirurgilised uuringud on andnud viimasel ajal suure panuse ajutegevuse mõistmisse. Mida enam ajuehitusest teatakse, seda paremini suudetakse selle võimeid ja potentsiaali.
Mõtlemine on kõige keerulisem tunnetusprotsess , mis annab meile uut ja vajalikku teavet. Teadlaste väitel tekitab mõni minut intensiivset mõtlemist aju närvirakkude vahel sama palju seoseid kui on aatomeid kogu päikesesüsteemis. See on ligikaudu võrne arvuga, kus 1-le on lisatud 56 nulli.
Mõtlemisel peegeldab inimene maailma sootuks teisiti kui taju, kujutluse või fantaasia abil. Tajud ja kujutlused peegeldavad vaid esemete ja nähtuste väliseid jooni: värve, vorme, liikumist jms. Mõteldes peegeldab teadvus esemete, objektide olemust, nende vastastikuseid suhteid ja seoseid.
Vasaku ajupoolkera funktsiooniks on sõnalise informatsiooniga opereerimine (samuti lugemine ja arvutamine), parem ajupoolkera opereerib kujunditega, orienteerub ruumis, tunneb ära keerulisi objekte ( inimnägusid ), eristab muusikatoone, meloodiaid ja mittesõnalisi helisid ning produtseerib unenägusid. Põhiline erinevus poolkerade vahel ei sõltu kuigivõrd kasutatava materjali iseloomust (sõnaline või piltlik). Olulisim erinevus on materjali korrastamises ja informatsiooni ümbertöötamise viisis st mõtlemistüübis. Vasak poolkera suunab analüütilist, parem aga sünteetilist mõtlemist.
Mõtlemine on protsess, mis toimub ülesannete lahendamisel. Mõtlemisel on juurdlev ja otsiv iseloom. Juba loomadel esineb refleks teada saada „mis see on?”, see ajendab neid tutvuma uute ärritustega. Inimesel on see muutunud teadlikuks uurimis - ja orienteerumisprotsessiks ning see käivitabki mõtlemise. Mõtlemine tekib ajus vaid siis, kui kerkib küsimus, millele otsitakse vastust. Mõtlemist ei teki, kui vastus on juba teada. Selles olukorras otsib mälu teadaoleva vastuse välja .
Mõtlemine on tegelikkuse üldistatud ja kaudne tunnetusprotsess, mis peegeldab asjade olemust ning seaduspäraseid seoseid ja suhteid esemete ja nähtuste vahel.
Mõtlemise areng jaguneb:
  • Kaemuslik- motoorne mõtlemine kuni 3. aastani, praktiline kogemus;
  • Kaemuslik-kujundiline mõtlemine 4. – 7. aastani, puudub osa mõisteid, mõtlemine allub kogemusele ja vahetule tajule
  • Abstraktne mõtlemine – mõtlemine abstraktsete mõistete abil.

Mõtlemise individuaalsed iseärasused:
  • Iseseisvus on oskus näha ja püstitada küsimusi, probleeme ja lahendada need
  • Paindlikkus on oskus muuta esialgselt kavandatud ülesande lahendamise plaani
  • Kiirus – otsustamine.

  • LASTE MÕTLEMINE


  • Beebide ja väikelaste mõtlemine


    Inimesed on aastatuhandeid arvanud, et beebid ja väikesed lapsed ei ole võimelised mõtlema, kaalutlema ja teadma. See on osaliselt tingitud viisist, kuidas oleme igapäevaelus mõtlemist kujutlenud. Iga päev kaldume me olema üsna kindlad selles, et meil on mõistus ega kahtle põrmugi, et meietaolistel olevustel, eriti nendel, kes kõnelevad nagu meiegi, on mõistus. Juhul, kui tahame teada saada, mida keegi mõtleb, on see lihtne, me hakkame omavahel vestlema.
    Ent kui vaadata mõtlemist kui kalkulatsiooniprotsessi, siis meie kriteerium eristamaks mõtlevaid olendeid mittemõtlevatest, osutub üsna erinevaks. Juhul, kui arvuti on võimeline mõtlema või siis võimeline malet mängima, lahendama võrrandeid, diagnoosima haigusi ja määrama kindlaks kivimite koostist, siis beebi , kelle aju on kõige komplitseerituma arvuti omast palju keerulisem, võiks samuti olla võimeline mõtlema. Juhul, kui masin suudab keerulist programmi käivitada, siis suudab seda teha ka beebi.
    Mida võib aga öelda beebi ajusid käivitavate programmide kohta? Missuguseid teabeesitlusi ja reegleid nende programmid kasutavad? Praeguseni pole meil kaugeltki selged nende süsteemide töötamise üksikasjad. Üks selle olulisi põhjuseid on, et beebide ajud töötavad ilmselt erinevalt olemasolevatest inimese poolt valmistatud arvutitest. Aga samas on meil küllaldaselt teadmisi, et üldjoontes ette kujutada, millised peaksid programmid beebide jaoks olema.
    Kokkuvõtvalt on viimistletud kolm ideed:
    • Vundament : Beebid hakkavad neid ümbritseva maailma kohta käivat teavet tõlkima rikastesse, keerulistesse, abstraktsetesse ja loogilistesse teabeesitlustesse. Need teabeesitlused võimaldavad beebidel tõlgendada oma kogemusi erineval moel ja prognoosida uusi sündmusi. Imikutel on juba sündides sisse laaditud võimsad programmid, mis on valmis käivituma.
    • Õppimine: Kogemused panevad beebid ja väikesed lapsed oma esialgseid teabeesitlusi rikastama, teisendama, kordama , ümber kujundama ja ümber korraldama ning mõnikord isegi asendama, tulles seejuures lagedale üsna erinevate rikaste , keeruliste , abstraktsete ja loogiliste teabeesitlustega. Mida rohkem algandmeid ümbritsevast saadakse, sedamööda muutuvad ka laste reeglid sisendandmete tõlkimisel, töötlemisel ja ümberkorraldamisel. Ühe üksiku programmi asemel on neil terve rida võimsaid, progresseeruvaid ja väga täpseid programme . Lapsel on selles protsessis aktiivne roll. Ta uurib ja eksperimenteerib.
    • Teised inimesed: Endastmõistetavalt teised inimesed, eriti need, kes hoolitsevad lapse eest, aitavad oma käitumisega kaasa muutuste kujundamisele lapse teabeesitluses ja reeglites .

    Beebid hakkavad seostama oma sisemisi tundeid teiste inimeste maailmaga . See seos lubab neil imiteerida ja flirtida ning ümbritseb vanemad ja nende beebid selle rõõmsa intiimse ja romantilise kookoniga. Ent see esialgne teabeesitlus muutub sedavõrd, kuivõrd laps omandab maailma kohta rohkem arusaamist . Selleks ajaks kui laps on saanud 18-kuuseks, on ta konstrueerinud hulga keerulisema ja erineva pildi selleks, et moodustada tervik inimestest ja asjadest. Kolmandaks -neljandaks eluaastaks kordavad nad neidsamu teabeesitusi. Nad lähevad üle inimeste tegude sõnadega selgitamiselt inimeste mõtete selgitamisele ja avastavad, et erinevad inimesed võivad mõtelda erinevatest maailma asjadest erinevalt.
    Beebid hakkavad uskuma, et on olemas suur sarnasus nende mõtlemise ja teiste mõtlemise vahel. Selline usk on hüppelauaks lahendamaks Teise Mõtlemise probleeme, aga esimese kolme eluaasta jooksul märkavad lapsed erinevusi sellest, mida inimesed teevad või ütlevad. Need erinevused tulenevad tõsiasjast, et kõik ei mõtle ühtemoodi.
    Lastele on vajalik ära arvata, mis nende ümber toimub – see on nende loomulik tung selgitust otsida. See tung sunnib neid tegutsema selliselt , mis tagab neile vajamineva teave. See tung paneb neid uurima ja eksperimenteerima. Näiliselt mõtetu tegevus, mida me mänguks nimetame , on selle tungi tagajärg. Beebid, kes püüavad aru saada, mida inimesed mõtlevad, mängivad imiteerimismänge. Beebid, kes tahavad teada saada, kuidas me näeme objekti, mängivad peitust. Beebid, kes tahavad teada keele häälikute kohta, lalisevad. See on väga tõsine meelelahutus.
    Hiljuti tõendasid mõned arengupsüholoogid, et laste tegevus on rabavalt sarnane täiskasvanud teadlaste omale. Lapsed loovad ja kordavad teooriaid nagu seda teevad teadlasedki. Me arvame, et tegelikult nii lapsed kui ka teadlased kasutavad sama masinavärgi üht ja sedasama osa. Teadlased on suured lapsed. Teadlased on nõnda edukad õppijad, kuna nad kasutavad evolutsiooni käigus laste kasutusse antud tunnetuslikke võimeid.
    Just nagu beebidki mängivad maailmaga oma hüpoteese neid ümbritsevate asjade peal katsetades, sooritavad ka teadlased eksperimente .
    Nagu lapsedki, kes lõpuks kordavad ja asendavad neile teada oleva sellega, mida nad avastavad, loobuvad teadlased oma lemmikteooriatest uute teooriate kasuks. Tõsi on see, et teadlased ei loobu oma teooriatest nii kergekäeliselt kui lapsed, aga põhjus selleks võib peituda teadlaste mänguasjade hinnas.
    Kui idee, et teadlased on nagu lapsed, näib alguses üllatamapanev, näib see mõistatuslike faktide puhul omal kohal olevat. Lõppude lõpuks on teadlastel samasugused ajud nagu meil kõigil ülejäänutel. Teadus on tõepärane sellepärast, et teatud määral tunnistame me kõik, kui tähtis on välja selgitada, mis ümberringi toimub ja prognoosida, mis meid tulevikus ees ootab. Ometi oleme süstemaatilise teadustööga tegelemiseks kasutanud oma ajusid umbes 500 viimase aasta jooksul. Kust tulevad meile sellised suured õppimisvõimed, kui me neid pleistotseeni ajastul ei kasutanud?
    Ja vastus on, et need võimed arenesid välja nii beebide kui väikeste laste jaoks. Liigina vahetame me oma ebaküpsuse õppimise eeliste vastu. Me jääme ellu, kuna me muudame oma käitumist vastavalt ümbritsevale keskkonnale, kus me elame. Mitte ükski olevus ei sõltu sündimisest peale nii palju teistest, kui inimlaps ja mitte ükski olend ei võtaks nii kauaks enda kanda sellist sõltuvuse koormat ja ei teeks seda nii vastutulelikult kui täiskasvanud inimene.
    Lapsepõlv on aeg, millal me võime pühenduda meie liigile omase materiaalse ja sotsiaalse keskkonna tundmaõppimisele.Me võime tegeleda ainuüksi teaduslike uurimistööde alustega, samas, kui täiskasvanud toetavad meid raha ja tehnikaga .
    Kui anda täiskasvanuile vaba aega ja raha ning lahendada huvitavad probleemid, on nad sama nutikad kui beebidki. Kogu ajaloo vältel on mõned täiskasvanud jätkanud neid ümbritsevate asjade uute tahkude tundmaõppimist.
    Lapsed oletavad, et nad võivad usaldada seda, mida ema neile räägib, teadlastel tuleb toetuda mitte ainult doktorantidele ja teaduslikele laborantidele, vaid võistelda ka teiste laborite teadlastega. Lapsed on tõendusmaterjali suhtes kergeusklikumad. Sellele vaatamata oleme arvamusel, et beebid ja teadlased kasutavad tunnetusliku masinavärgi ühiseid põhialuseid. Neil on sarnased programmid ja nad programmeerivad end ümber samalaadselt. Need võimed on teaduse edu aluseks, kõik need ühiskondlikud intitutsioonid oleksid tarbetud, kui üksikud teadlased ei looks teooriaid ja neid ei katsetaks.
    Loomulikult tähendab see, et ülejäänutel meist on need õppimisvõimed samuti olemas. Meil on silmad, mis on leidlikult ja üksikasjalikult konstrueeritud võimaldamaks meil maailma tundma õppida. Samuti käib see ka meie mõtlemise kohta.
    Dorothy Einon arutleb selle üle, mille poolest on lapse ja täiskasvanu maailmapilt erinev. Nimelt laste teadmiste hulk ei ole väiksem kui täiskasvanutel. Lapsed ja täiskasvanud “töötlevad” informatsiooni üsna erinevalt. Laps koostab kogutud infost “parima variandi ” või sellise maailmapildi, mida ta parajasti teab. Kui ta kogub rohkem infot, saab ta aru, et see pilt peab muutuma . Seega sätib ta asjad keerukamasse skeemi ja seostab juba varem kogutud informatsiooniga.
  • Lapse mõtlemise arenemine


    Peep Leppik kirjutab mõtlemisest ja selle arendamisest, öeldes, et mõtlemine on kõige keerulisem psüühiline protsess, kui aisting siin kõrval on kõige lihtsam. Maailmakuulus Vene psüholoog Lev Võgotski (1896-1934) on nimetanud mõtlemist inimese eriti keeruliseks käitumise vormiks. Mõtlemine algab aistingutest ja tajudest.
    Mõtleva olendina saab inimene alati teadvustada oma tegevuse (või tegevusetuse) tagajärgi. Ärgem unustagem ka Endel Tulvingu kuulsat mõtet- inimese arukas tegevus toetub eelkõige tajule, mälule ja mõtlemisele.
    Enn Koemets (1911- 1973) armastas väga kokkususrutult nimetada mõtlemist ülesande (probleemi) lahendamiseks.
    Üldiselt tuuakse välja kaks mõtlemise ilmingut, mis toimivad tihedas vastastikuses seoses:
  • mõistste kujunemine (seotud eelkõige tajuga)
  • probleemide lahendamine.
    Rõhutame kohe, et just esimesel on erakordne tähtsus koolis (ja koolieelsel ajal) laste mõtlemise arendamise seisukohalt.
    Jean Piaget (1896-1980) peab organismi ja ümbritseva keskkonna vastastikust seost väga tihedaks just laste mõtlemise arengus. See nn. adapteerumine keskkonnaga, milles last abistavad mitmesugused kaasasündinud refleksid, nõuab keerukamates oludes uusi lahendusi. Just nn. sundmõtlemine ongi omamoodi mõtlemise arengu vedru.
    L. Võgotski ja teisedki uurijad on rõhutanud, et mõtlemisprotsess ise võib mõjutada ka inimese lihaste tegevust. Silmad ja mõnikord isegi kogu keha võib nagu iseenesest pöörduda objekti poole, millega mõtlemine on momendil seotud.
    Inimmõtlemise vääramatuks kaastingimuseks (resp. eelduseks ) on kõne. Lapse mõtlemise arendamine pole võimalik ilma tema kõne arendamiseta.
    Hea mõtlemise arendamine inimese ontogeneesis on põhimõtteliselt väga lihtne- laps peab esimestest elupäevadest saama oma erinevate meeleorganitega tajuda ümbritseva keskkonna keerukust, mida peab saatma vanemate sõnaline selgitus.
    Mõtlemise mitmekülgsuse mõistmiseks on kasulik tutvuda mõtlemise liikidega:
  • Sõnalis-loogilist mõtlemist peetakse inimese juures põhiliseks liigiks. Selle aluseks on erinevad mõisted ja loogilised struktuurid , mis saavad toimida vaid tänu keelele. Siit võime teha järelduse, et lapsel saab tõeliselt (abstraktsest) mõtlemisest rääkida alles siis, kui ta on omandanud piisavalt sõnavara ja mitmesuguseid mõisteid.
  • Kujundlik või näitlik-kujundlik mõtlemine seisneb mingi olukorra või selle muutuse ettekujutamises.
    Näitlik-efektiivne mõtlemine on otseses seoses nägemistajuga, seepärast arvatakse see olevat omane isegi loomadele. On päris selge, et lapse mõtlemine algab just näitlik-efektiivsest mõtlemisest. Ühtlasi toimib imelihtne põhimõte- lapse näitlik-efektiivne mõtlemine saab areneda vaid siis, kui lapsel on midagi näha ja jälgida (ka kompida, kuulata) tajuda.
    Laste mõtlemise arendamises pole sugugi esialgu tähtis, et me annaksime talle igasuguseid probleeme lahendada. Oht on selles, et kui need käivad üle jõu, saab laps vaid negatiivseid emotsioone ja tal kaob üldse huvi nende vastu. Ülesande lahendamine nõuab teatavat küpsust. Selle saavutamisele aitab aga kaasa lihtsalt ümbritseva maailma tundmaõppimine, millega seoses kujunevad lapse mõisted. Küllaldase mõistete pagasiga saab hakata lahendama ka probleeme- laps hakkab mõtlema. Koolieelses eas ja algklassides on seejuures väga suur tähtsus mängul, aga hiljem juba tööl - ka lihtsat tööd tehes inimene mõtleb.
    Kõne, millele pannakse alus sellega et, vanemad oma lapsega räägivad, on abstraktse mõtlemise aluseks tulevikus. Abstraktse mõtlemise otsene arendamine algab 12.-13. eluaastast. Kui 19. sajandil leiti, et last ( tema mõtlemist) arendavad eelkõige klassikalised keeled ja matemaatika , siis tänapäeva psüholoogia ütleb, et kõikjal, kus õpetaja suudab panna õpilasi kasutama mõtlemisoperatsioone (võrdlemine, analüüs, süntees, üldistamine ja abstraheerimine ), toimub ka lapse mõtlemise arendamine.
    Peep Leppik jätkab küsimusega, et millal inimene (laps) mõtleb? Tema arvamusel kohtab seoses mõtlemisega igapäevaelus palju arusaamatusi ja spekulatsioone. Sageli ütleb vanem (õpetaja, kasvataja jne.) lapsele: “Mõtle!” Kui küsida isegi pedagoogilise haridusega inimeselt , mida mõtlemine tähendab, siis ei osata alati vastata. Laps ei tea ammugi, mida tähendab mõelda. Seepärast soovitame lähtuda mõtlemise olemuse lahtimõtestamisel mõtlemisoperatsioonidest:
  • Võrdlemine sobib juba üsna väikese lapse mõtlemise arendamiseks . Loomulikult suudavad need lapsed võrrelda vaid konkreetseid (nähtavaid) esemeid. Kumb on suurem-väiksem. Selline küsimus sunnib last kohe mõtlema. Võrdlemisega on tihedalt seotud inimest ümbritsevate esemete jaotamine rühmadesse- klassifitseerimine (esemeid piltidel, funktsiooni järgi, sõnaliselt). Uurimused on näidanud, et lapsed (eriti koolis), kes on harjunud mitmesuguste klassifitseerimisülesannetega, leiavad väga peeneid nüansse, mille alusel sündmusi klassifitseerida või ka üldistada. Aga just see ongi mõtlemise juures tähtis.
  • Üldistamine on võrdlemise tulemuseks. Üldistamisel ühendatakse esemeid ja nähtusi mingite ühiste ja oluliste tunnuste alusel. Katsed on kinnitanud., et lapsed, kes tulevad toime funktsioonide järgi klassifitseerimisega, saavad hakkama ka ühiste tunnuste ja üldmõistete leidmise-üldistamisega. C. Kuhlman (1960) leidis, et lapsed on erisuguse kujutlusvõimega. Selgus, et parema kujutlusvõimega õpilased õppisid kiiremini seostama sõnamärke vastavate piltidega- mehaaniline assotsiatsioon. Teistel õnnestus aga paremini mõistete moodustamine ühiste omaduste alusel (piltidelt). Kuhlman on veendunud, et kujutlusvõime enneaegne pidurdamine (piiramine) toob endaga kaasa puudujäägi mõtlemise arengus.
  • Analüüs on mõne eseme või nähtuse mõtteline jaotamine osadeks . On selge, et väikelapse mõtlemine ei alga analüüsist, kuid ta jõuab selleni (alates 11.-12. eluaastast), kui on läbinud eelnevalt normaalse arengutee.
  • Süntees on analüüsile vastupidine protsess- üksikosad ühendatakse mõtteliselt tervikuks. On päris selge, et analüüsile ja sünteesile eelnevad lapsel konkreetsed tegevused- mänguasjade (ja teiste esemete) lahtivõtmine ja kokkupanemine.
    5. Abstraheerimine eraldab mingid olulised tunnused esemest, mida järgnevalt hakatakse iseseisvalt kasutama (nt kõik metallid on head elektrijuhid). Abstraheerimine on seotud võrdlemise ja üldistamisega, olles enamasti abstraktne (kasutatav alles keskastme õpilaste juures). Lisame siinjuures, et J. Piaget tuli järeldusele, et alles 11.-12. eluaastast hakkab laps tegema vahet põhjuse ja tagajärje vahel, varem ei lase seda lihtsalt lapse küpsus.
    Näeme, et lapse mõtlemisoperatsioonid toetuvad ümbritseva maailma (looduse) tundma õppimisele, mida on saatnud vanemate sõnalised selgitused . Nii kujunevad mõisted, mille abil mõeldakse.
    Peep Leppiku sõnul on mõtlemisel kaks ilmingut:
  • Mõiste kujunemine ja omandamine. Mõisteks peetakse esemete, olendite või sündmuste sümbolistlikku üldistatud kujutust, mille aluseks vähemalt üks sõltumatu tunnus. Mõiste omandamine on protsess, mille tulemusena subjekt (laps) õpib tundma eseme, olendi või nähtuse vastavaid tunnuseid, mis maailma tundmaõppimisel aitavad jõuda mõtlemiseni.
  • Ülesande (probleemi) lahendamine eeldab mõistete tundmist, tuginedes seejuures ulatuslikuma püsimälu olemasolule. Seega nõuab see teatud küpsust. Konkreetse ülesande (probleemi) lahendamist nähakse aga etapiviisilisena: A. Ettevalmistus. B. Inkupatsiooniaeg. C. Süttimise etapp. D. Läbitöötamise etapp.
    Lapse mõtlemist arendab ka see, kui me loeme lapsele ette tema eale sobivat jutustust või isegi romaani. 5 - 9 aastastele meeldib see väga. Kuna jutustuse (eriti muinasjuttude) puhul on tegemist tervikliku üksteisega seotud sündmuste jadaga, mida laps peab jälgima ning mõtestama, siis soodustab see kõige otsesemalt lapse mõtlemist.
    Lapse mõtlemine erineb mitmeti täiskasvanu omast. Nii iseloomustab 3 kuni 7 - 8 aastase lapse mõtlemist eelkõige kaks eritunnust:
  • Egotsentrism , mis ilmneb lapse mõtlemise seotuses tema endaga (momendil).
  • Sünkretism (jagamatus) avaldub maailma teatavas terviklikus vastuvõtus.
    Lapse mõtlemise aluseks on protsessid, mida laps elab üle oma meeltega tunnetades. Otseselt toetub mõtlemine mõistetele, mis omandatakse kõne kujunemise ajal. Algselt tugineb lapse mõtlemine nähtavale (kujundlikule) ja alles 12.-13. eluaastaks saavutab abstraktse iseloomu toetudes mälus salvestatule. Mõtlemist arendab eelkõige mõtlemisprotsess ise (võimalus mõelda).
    Dorothy Einon toob välja lapse mõtlemise arengu verstapostid vanusest 1,5 kuud kuni 5- eluaastat :
    • 1,5 kuune : Üks mõte ei tulene teisest ja ta ei taju eksistentsi jätkuvust. Ta ei tea, et esemed on olemas ka siis, kui ta neid ei näe. Ta arvab , et kõik, mida ta näeb on uus – isegi inimesed.
    • 5 – kuune: Ta saab aru, et ema on üks ja ainus. Oskab üheaegselt kõristiga vehkida ja karjuda (6 – 7-kuuselt). Varsti oskab ta ka üheaegselt mõelda ja tegutseda.
    • 10,5 – kuune: Laps hakkab aru saama, et asjad ja inimesed eksisteerivad edasi ka tema vaateväljast väljaspool. Hakkab tasapisi kordineerima ja planeerima. Võib tegevuse midagi huvitavat nähes pooleli jätta ja hiljem uuesti selle kallale asuda .
    • 1 – aastane: Suudab juba enam kui kaks mõtet järjestada ning mitu tegevust ühendada. Näiteks on tal meeles, et tema auto on esikus, ta läheb esikusse , võtab auto ning toob selle elutuppa .
    • 1 – 1,5 aastane: Paistab aru saavat, mis toimus enne, ja aimab ette, mis võiks järgneda. Saab aru, kui raamatus lehekülje vahele jätate. Jälgib inimesi ja matkib neid.
    • 2 – aastane: Keel on tähtsam kui varem. Saab aru mõistetest “üks” ja “palju”. Hakkab põhjendusi esitama. Võrdleb midagi ja saab reeglitest aru.
    • 4 – aastane: Räägib soravalt, esitab küsimusi ja saab vastustest aru. Õpib selgitustest. Võib aru saada, mida lihtsamad arvud väljendavad. Esitab põhjendusi ja oskab neid arutada. Teeb sageli võrdlusi.
    • 5 –aastane: Kuulab tähelepanelikult ja saab aru ka keerukamatest reeglitest. Selgitab ja armastab rõõmu teha. Oskab loogiliselt arutleda (pärast 7. sünnipäeva). Saab aru, et asjad võivad olla samasugused ka siis, kui nad on erinevalt pakitud (pärast 7. sünnipäeva) .

    Koolieelikutel on vaja lahendada üha keerukamaid ja mitmekülgsemaid ülesandeid, mis nõuavad seoste ja suhete eristamist ja kasutamist esemete, nähtuste ja toimingute vahel. Arenev mõtlemine lubab lastel ette näha oma toimingute tulemusi, planeerida neid. Vastavalt tunnetuslike huvide arengule kasutab laps üha enam mõtlemist ümbritseva maailma tunnetamisel.
    Seoses kõne arenguga omandavad lapsed võime arutleda ka nende nähtuste üle, mis pole seotud nende isiklike kogemustega. Lihtsamate seoste väljaselgitamiselt läheb laps üle keerukamate, varjatud seoste mõistmisele. Nii võib kolmeaastane avastada vaid neid põhjus-tagajärg seoseid, mis on seotud esemete välise mõjutamisega ( tool kukkus, sest keegi lükkas). Juba nelja-aastased hakkavad mõistma, et nähtuste põhjused võivad seisneda ka esemete endi omadustes (tool kukkus, sest ta jalg on katki). Eelkooliea lõpul hakkavad lapsed viitama ka sellistele põhjustele, mis seisnevad esemete seesmistes püsivates omadustes (tool oli kipakas). Nüüd areneb lastel oskus lahendada küllalt keerulisi ülesandeid, mis nõuavad paljude seoste ja suhete mõistmist ning oskust kasutada teadmisi nende seoste ja suhete kohta uutes tingimustes.
    Lapse mõtlemisele jõukohaste ülesannete kasv on seotud uute teadmiste omandamisega. Et sellega edukalt toime tulla, on vajalikud teatavad mõtlemistoimingud.
    Mõtlemistoimingute omandamine koolieelses eas toimub väliste orienteerumistoimingute interioriseerimise üldise seaduse alusel. Mõtlemistoimingud omandatakse kas kujunditega (mälupildid, kujutlused) või märkidega (sõnad, arvud) toimimise vormis, teisisõnu on siin tegu tegelikkuse pildiliste või märgiliste representatsioonidega.
    Toimingute sooritamine märkidega nõuab eemaldumist reaalsest esemelisest situatsioonist. Koolieelik on võimeline õppima lugema ja kirjutama, kuid tüüpiline on tegutsemine kujunditega. pse teadvuse märgilise funktsiooni areng toimub tema tegevuses – mängus, joonistamisel , konstrueerimisel – siin hakkab ta valdama erilist tüüpi märkide – kaemuslike, ruumiliste mudelite loomist, milles peegelduvad reaalselt eksisteerivate esemete seosed ja suhted. Kujundiline mõtlemine vastab maksimaalselt koolieeliku elu ja tegevuse tingimustele, neile ülesannetele, mis tekivad ta ette mängus, joonistamisel, konstrueerimisel. Just seetõttu on laps sensitiivne õpetuse suhtes, mis rajaneb kujundilisele mõtlemisele. Liigne kiirustamine loogilise mõtlemise stimuleerimisel pole sihipärane. Ka pärast loogilise mõtlemise omandamist ei kaota kujundiline mõtlemine oma tähtsust – ta on vajalik igapäevase loomingulise tegevuse jaoks.
    Reaalsete ruumiliste mudelite loomine on vaimse võime – kaemuslik-ruumilise modelleerimise arengu allikaks. Selle võime arenguga seletub, et lapsed mõistavad kergelt ja kiirelt erinevaid skemaatilisi kujutisi ja kasutavad neid. Nii võib 5 aastane koolieelik ka ühekordse selgituse järel mõista, mis on ruumi plaan, ja kasutades märki plaanil leida ruumi peidetud esemeid. Paljusid teadmiste liike, mida laps ei ole võimeline omandama ei täiskasvanu sõnalise selgituse alusel ega ka esemetega tegutsemise protsessis, omandab ta kergesti toimingutes mudelitega, mis kujutavad omandatava nähtuse olulisi omadusi (nii võib laps näiteks kergesti omandada osa ja terviku suhted). Seega – vastavate tingimuste puhul muutub kujundiline mõtlemine üldistatud teadmiste omandamise aluseks vanemas koolieas.
  • Loovmõtlemine lastel


    Alustuseks Jean Piageti sõnadega: “Hariduse peamine eesmärk on kasvatada lastest inimesed, kes on võimelised tegema midagi uut, mitte lihtsalt kordama eelnevate põlvkondade saavutusi, - inimesed, kes on loomingulised, leidlikud ja avastamishimulised. Hariduse teine eesmärk on arendada kriitikameelt ja oskust kontrollida, et mitte nõustuda pimesi kõigega, mida välja pakutakse.”
    Robert Fisher raamatus “Õpetame lapsi mõtlema”, toob välja tõsiasja, et kolmandal või neljandal eluaastal võivad lapse õppimisprotsessis toimuda kahjulikud pöördumatud muutused, kui me eirame tema pingutusi ise mõistatada ja ära arvata, mis toimub tema ümber. Laps peab saama õppida seda, et vastused küsimustele võivad olla peidus temas eneses , mitte lapsevanema/õpetaja peas. Sellisel juhul areneb temas oskus otsida, seostada, võrrelda ja töödelda informatsiooni. Vastasel juhul muutub laps passiivseks ning teiste inimeste autoriteedist sõltuvaks. Kuna hariduse üheks väljakutseks on valmistada lapsed ette eluks kiiresti muutuvas maailmas, siis on selge, et neid tuleb õpetada mõtlema loominguliselt.
    Haridus , mis keskenduks ainult ühele mõtlemistüübile, poleks ammendav ega tasakaalustatud.
    Iga laps on teatud piires loominguline ja sellepärast on väga tähtis hakata nende loomingulisust arendama juba varakult. Kui loomingulisele suhtumisele (leidlikkus, avastamisrõõm, unikaalsete ja originaalsete lahenduste leidmine) on pandud alus õigeaegselt, siis kord juba omaks võetud, areneb see edasi. Selleks vajavad nad vaid tingimusi. Kõik lapsed on sündinud loomisvõimelisteks ja täiskasvanute ülesanne on luua õhkkond, mis toetaks nende loomingulisi püüdlusi. R. Fisher lähtub psühholoog C. Rogers´i ütluste kohaselt sellest, et inimene vajab loominguliseks funktsioneerimiseks kaht tingimust: psühholoogilist turvalisust ja psühholoogilist vabadust.
    Tema arvates saame lapsele tagada psühholoogilise turvatunde oma hoiakutega, kui me:
  • aktsepteerime last väärtusliku isiksusena tingimusteta ja usume temasse olukorrast sõltumata;
  • hoidume välise hindamisest ja tõstame tema enesehinnangut;
  • oleme lapse suhtes empaatilised, püüame vaadata maailma lapse seisukohalt, püüame last mõista ja aktsepteerida.
  • Igas lapses olevaid loomevõime varusid on vaja sihipäraselt suunata ja oskuslikult arendada. Loovuse lähtekoht on lapsepõlv oma mängude ja fantaasiatega. Kuni koolieani on väga tähtis, et täiskasvanute suhtumine lapse tegevusesse ei oleks jäik ega kategooriline . Lapsel peab tekkima usaldus vanemate vastu, et ta tunneks tuge ja julgust olla tema ise.
    Lapse energiavaru ei peaks piirama ega raamidesse suruma . Peaeesmärk on äratada huvi õppimise vastu, suunata muusikast rõõmu tundma, kunstiteoseid vaatama ja vaatlema. Lapse loomingulisus toitub tema jaoks tähtsate inimeste soojusest ja nede heakskiidust – lapsed on loomigulised nendega, keda nad armastavad.
    Loomingulises õhkkonnas väärtustavad täiskasvanud ja lapsed pigem isikupära kui mugavust – mitte mõtete sarnasust vaid erinevust. Loominguline õhkkond luuakse suhtlemises, see aga on harva neutraalne . Kõik, mida öeldakse, on oluline. See kas aitab luua õhkkonda, mis soodustab vabalt mõtlemist ja olemist, või mõjub hoopis lammutavalt. Alati pole tähtis, mida sa ütled, vaid viis, kuidas seda tehakse. Me pillame ühtelugu mitmesuguseid lauseid, mõned üsna tavalised fraasid võivad aga lapse enesekindlust tahtmatult õõnestada.
    Vastavalt ühiskonna vajadustele vajab vormimist ja piiranguid laste käitumine, aga laste eneseväljendust ei tohiks me piirata. Loomingulises õhkkonnas väärtustatakse pigem isikupära ja mõtete erinevust. Toetatama peab pigem eksperimenteerimist kui alalhoidlikkust.
    Alalhoidliku “mina” ja eksperimenteeriva “mina” umbkaudsed omadused:
    Kahtlev kõige suhtes – avatud uuteks kogemusteks
    Ettevaatlik – uudishimulik
    Jääb kindlaks vanadele tavadele – oletab
    Järgib reegleid – intuitiivne
    Tavapärane – omapärane
    Toetub teistele – ilmutab iseseisvust
    Ei andesta enda tehtud vigu – ei hooli võimalikest vigadest
    Väldib riske – riskib
    Kardab võimalikke ohte – otsib uusi teid
    Väldib eksimusi – loob ootusrikkaid seoseid
    Kardab tagajärgi – on mänguline
    On tõsine – teeb asju rõõmuga
    Väldib ootamatusi , otsib kindlust – talle meeldivad ootamatused
    Hoiab tunded endale – kasutab kujutlusvõimet
    Me peame tugevdama lastes alalhoidlikkust ähvardavas ja ohtlikus maailmas, kuid me peame soosima ka nende eneseväljenduslikku ja eksperimenteerivat “mina”, mida on nii lihtne alla suruda.
    1.3.1 Loomeprotsess
    Sageli on loomingulisusele julgustamise puhul protsess tähtsam kui lahendus või lõpptulemus. Tulemused võivad olla lühiajalised, aga protsessi käigus õpitul on eluaegne väärtus. Loomingulisus tähendab ka hoiakute kujundamist, kuna loomingulisus on üks viis mõtelda ja mõtlemisviis kujundab inimese hoiakuid. Just hoiak võib anda tõuke loendamatutele loomingulistele mõtetele. Viide rühma on koondatud erinevad loomeprotsessi kirjeldavad etapid:
    • Stiimul – loominguline mõtlemine ei sünni tühjusest, see vajab mingisugust stiimulit, mingisugust alusmaterjali, millele midagi rajada. Väljakutse, mille esitab lapse mõttetegevusele kas lapsevanem või õpetaja, päästab valla loomingulise seisundi. Uudishimu.
    • Avastamine – toetada avastamisprotsessi ja süüdata lapses loominguline impulss ongi õpetamise ülesanne. Selleks, et loominguliselt mõelda, peab laps olema võimeline rohkem juurdlema ja vaatama enesestmõistetavatele asjadele värske pilguga. Lapsele on vajalik divergentne mõtlemine (pakub palju erinevaid vastuseid), viivitav otsustamine, mõttetegevuse avardamine, tuleb anda piisavalt aega, mängulisus.
    • Planeerimine probleemi või ülesande sõnastamine, informatsiooni kogumine, mõttekäigu avamine . Lastel aitavab oma mõttekäike teadvustada valjusti mõtlemine, kujundite kasutamine, joonistamine ja kirjutamine. Mõttetööd saab tõhustada, kui seda teistega jagada või jäädvustada.
    • Tegevus – “Mida me selle ideega peale hakkame? Kuhu see viib? Kuidas seda ellu viia?”
    • Tulemuste hindamine – “Mida me tegime ? Kui hästi me toime tulime? Mida saanuks teha paremini? Kas me saavutasime oma eesmärgi? Mida me õppisime?” Siin saab arendada kriitikameelt. Aidates last tema enda loomingu analüüsimisel, julgustame teda ühtlasi kriitiliselt arvustama stamploosungeid, väljakujunenud arvamusi ja varjatud mõjutajaid, mis on osa meie keskkonnast.

    1.3.2 Loov laps
    Lapse loova mõtlemise kujunemise mudel põhineb kolmel vastastikku seotud komponendil: lapsevanemad (kui eksperdid ), lapse kasvamise keskkond ja laps.
    • Lapsevanem – lähtuvalt oma eelnevatest kogemustest, isiklikest eelistustest, väärtushinnangutest, hariduslikust ja erialasest ettevalmistusest, kultuurilisest taustast jpm. otsustab lapse ebatavalise (statistiliselt harvaesineva) mõtlemise/tegevuse tulemuse üle (idee, probleemi lahendus, ese, pilt, jne.) Kuivõrd lapse tegevuse tulemus on loov produkt, sõltub pigem sellest, millisel määral antud tulemus avaldab oma uudsusega muljet last ümbritsevatele täiskasvanutele ja eakaaslastele.
    • Lapse kasvamise keskkond – määratletud perekonna sotsiaalsete, majanduslike ja hariduslike ressurssidega ning paralleelselt ühiskonnas olemasolevate lapse kasvamiseks, õpetamiseks ja kasvatamiseks vajalike ressurssidega, etniliste ja kultuuriliste teguritega.

    Laps – kasutab temale kättesaadavaid ressursse (informatsiooni, teadmisi, kasvukeskkonna võimalusi) ja lapsevanema poolt varem tunnustatud teiste laste tehtud uuendusi loova mõtlemise algmaterjalina.Ta pakub vanematele välja oma idee, probleemi lahenduse, tegevuse tulemuse jne ning saab nendelt tagasisidet selle uudsuse kohta.
    Tihti on loovisiksuse iseloomus esiplaanil eriline vastandlikkus. Laps on samaaegselt usaldav ja skeptiline , ettevaatlik ja riskivalmis, realistlik ja lopsaka fantaasiaga, sihikindel ja paindlik, hea detailitajuga ent oskab näha ka tervikut, väga püsiv huvitavate ülesannete lahendamisel ja püsimatu monotoonse töö tegemisel.
    Lapse loominguline hoiak või pühendumus paneb lapse uurima ja riskima, mõtlema keerukamalt ja kasutama kujutlusvõimet. Kognitiivsed oskused omalt poolt võimaldavad ideid genereerida, nende kallal töötada ja nendega mängida. Mida rohkem genereerib laps mõtteid mängulises ja sundimatus olukorras, seda sujuvamalt leiab ta tulevikus lahendusi ka elutähtsatele probleemidele.
    Meie lähenemine lastele peaks olema mõistev, meie eesmärgiks aga vähendada nende vigu ja toetada nende pingutusi. Uurimused näitavad, et on väga tähtis, et me loodaksime lastest palju. Täiskasvanu ootused, olgu need siis positiivsed või negatiivsed, mõjutavad lapse valmisolekut ise mõelda ja õppida. Last tuleb stimuleerida, samas aga anda talle mõista, et ta on mingil alal edukas. Loomingulisus eeldab julgust. Valmisolek seista oma ideede ja tunnete eest kuulub kõrge enesehinnangu juurde. Enesest lugupidamine ei toetu ainult enesekindlusele, mida me sõnade ja tegudega lastesse vähehaaval sisendame, vaid meie ise, vanemad ja õpetajad, peame andma eeskuju. Samas peame me tõstma ka oma enesehinnangut ja uskuma oma loomevõimesse, sest see, kes me ise oleme, õpetab rohkem kui see, mida me räägime.
    Ei pea õpetama ainult seda, millest laps kohe aru saab. Mõtte kallal pole vaja targutada, võib lasta jätta mällu midagi uudset, millest veel täielikult aru ei saa. Hiljem kui uuesti selle juurde tagasi pöördutakse ja kui lapse sisetunded küpsemad on, tuleb ka mõistmine.
    Innustage last mängima spontaanseid, kujutlusvõimet rakendavaid mänge, olgu siis üksi, asjadega või siis teiste lastega. Laske lapsel teha ise mänguasju, hoides samal ajal minimaalsena mitteloovate vabrikus toodetud lelude osa. Et teada, milliseid tegevusi ja mänguasja lapsele pakkuda, on teil vaja ära tunda, millisesse arenguetappi ta on jõudnud. Praktikas on lihtsam anda lapsele mängimiseks selliseid lelusid, mis on tema arengutasemest ühe sammu võrra ees. Sama kehtib ka jututeemade kohta.
    Leidke alati aega, et lapsele ette lugeda. Ergutage tema keelelist arengut loovate, rikkalike kujutluspilte pakkuvate juttudega ning leidke aega teda kuulata. Püüdke esile kutsuda olukordi (kogemusi ja suhtlemist), millel puudub kindlaksmääratud lõpp-punkt. Seda kutsutakse avatud tegevuseks, mis võimaldab õppida teie lapsel ümbritsevat tundma vastavalt oma võimetele, mitte tänu teile. Lubades lapsel tegelda vaid asjadega, mis vastavad tema eale ning hoides teda kokku puutumast keerukate tegevuste ja mõtetega, me alateadlikult piirame last.



    Kasutatud materjalid:


    • [WWW] Mõtlemine. Vikipeedia vaba entsüklopeedia.

    http://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%B5tlemine [28.12.2008]
    • [WWW] Loominguline mõtlemine

    lepo.it.da.ut.ee/~kpata/ppt/Loominguline.doc [28.12.2008]
    • [WWW] Õppida mõtlema.(2005).

    http://www.hot.ee/eririnne/heureka/title_heur.ht m [28.12.2008]
    • Einon. D (2000). Meie tark laps. Maalehe raamat.
    • Fisher, R.(2005). Õpetame lapsi mõtlema. Tartu: AS Atlex .
    • Gopnik, A., Meltzoff , A., Kuhl, P. (2003). Kuidas beebid mõtlevad. Uurimus lapsepõlvest. Tallinn: Eesti Ekspressi Kirjastus.
    • Leppik (2004). Laps ja tema mõtlemise arendamine. Tartu Ülikooli Kirjastus.
    • Rumberg , T., Uljas, J. (2002) Psühholoogia. Gümnaasiumiõpik. Tallinn : Koolibri.
    • Tiko , A. (1996). Lapse areng ja selle jälgimine. Alushariduse õppekava projekt (tööversioon).

    15
  • Vasakule Paremale
    Laste mõtlemine #1 Laste mõtlemine #2 Laste mõtlemine #3 Laste mõtlemine #4 Laste mõtlemine #5 Laste mõtlemine #6 Laste mõtlemine #7 Laste mõtlemine #8 Laste mõtlemine #9 Laste mõtlemine #10 Laste mõtlemine #11 Laste mõtlemine #12 Laste mõtlemine #13 Laste mõtlemine #14 Laste mõtlemine #15
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-02-11 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 72 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor KadriKiv Õppematerjali autor
    Hinne A

    Kasutatud allikad

    Sarnased õppematerjalid

    Lapse vaimne areng
    13
    docx

    Lapse vaimne areng

    Lapse vaimne areng Varases eas laps meenutab peamiselt äratundmise vormis, s.t taju vormis, millega ühineb mälu akt. Laps tajub eset kui tuttavat ja väga harva meenutab seda, mis pole tal silme ees; ta võib olla tähelepanelik vaid selles suhtes, mis asub tema tajuväljas (Võgotski 2006). Kuna lapse kõne, mõtlemine, joonistamine jm saavad kujuneda motoorika ja tajude teatud arengutasemel, siis on tajude arendustegevusel keskne koht väikelaste arengu toetamisel. Tajude arendamise üldised ülesanded on järgmised: Tajutoimingute (vaatlus-, kuulamis-, kompimis- jne. oskuste) kujundamine; üldtunnustatud etalonide (suuruste skaala, värvispekter, helikõrguste skaala, vormide süsteem jne) ning nende süsteemide põhialuste loomine; tajukogemuse lülitamine praktikasse;

    Pedagoogika
    Mõtlemine-eripedagoogika
    6
    docx

    Mõtlemine, eripedagoogika

    Tallinna Ülikool Haridusteaduste instituut Reine Raud, Kaari Maidle, Kadri Hansman MÕTLEMINE Grupitöö Tallinn 2017 1. Mõtlemine Mõtlemine on kogemuse ja sellele vastava tegevuse seesmine organiseerimine (Võgotski, 1926) Mõtlemine seisneb teadmiste eristumises ja seostamises teiste teadmistega. Eristatakse mitmeid mõtlemise protsesse- arutlemist, probleemide lahendamist, hüpoteeside püstitamist jm. Mõteldes tegutsetakse mälus asuva infoga ehk ka mälu ühikutega- mõistete, kategooriate ja stsenaariumidega. Koolieelses eas laste mõtlemine erineb oluliselt täiskasvanu omast. Laste teadmised ja arutlemise tase on piiratumad, sõltudes rohkem kontekstist kui täiskasvanutel. Nad mõtlevad erinevatel ajahetkel,

    Eripedagoogika
    LAPSE ARENG KOOLIEELSES EAS- 3-7 a
    12
    doc

    LAPSE ARENG KOOLIEELSES EAS ( 3-7 a)

    aga see, et lapse sotsiaalne areng saab kahjustada. Vähese populaarsusega laps, lootmata eakaaslaste kaastundele ja abile, muutub tihti egoistlikuks, endassetõmbunuks, ta solvub, kaebab, kiitleb. Sellel lapsel on halb ja teistel on halb temaga. Ebapopulaarsel lapsel tuleks aidata realiseerida oma tunnustustarve eakaaslaste seas - kas siis leides tegevusi, kus ka see laps on edukas, või arendades temas spetsiaalselt vastavaid suhtlemisvilumusi, aktiviseerides teda. Kasvatajal on tähtis roll laste suhete reguleerimisel ja üldise heatahtliku atmosfääri loomisel rühmas. Eakaaslaste hulgas avaldub lapse tunnustustarve kahes plaanis: 1) püüd "olla nagu kõik teised" - see stimuleerib lapse arengut, tõmbab teda üldisele keskmisele tasemel 2) olla "parem kui teised" - see loob edu motiivi, on tahte arengu ja refleksiooni kujunemise eelduseks. Lapse MINA ehitub nii suheldes täiskasvanu kui ka eakaaslasega, kuid toimemehhanismid on siin erinevad

    Alternatiivpedagoogika
    Lapse vaimne areng
    14
    docx

    Lapse vaimne areng

    Iseseisev ülesanne Marika Ots, Kela3 Lapse vaimne areng Kognitiivsed oskused võimaldavad hinnata lapse vaimse arengu taset. Kognitiivsete protsesside hulka kuuluvad taju, mälu ja mõtlemine. Kognitiivsus väljendub oma ümbruskonna mõtestatud tajumises ning on see, mis aitab lapsel erinevas keskkonnas kohaneda. Kognitiivne ehk intellektuaalne ehk vaime areng - kujutab endast muutusi vaimsetes võimetes. Seostub selliste toimingutega nagu mõtlemine, tajumine, õppimine, mõistmine, mälu, keele, kujutlus- ja arutlusvõime omandamine, probleemide lahendamine ehk siis tegevustega, mida käsitletakse intellektuaalsetena. Vaimne areng sõltub sotsiaalsest keskkonnast, kus laps kasvab – eelkõige kodu ja lasteaed. Kaudsemalt ka tänav, pere sõpruskond jne. Vaimses arengus olulist rolli mängib see, kui palju täiskasvanud loovad lapsele arenguks tingimusi. Alla 3- aastane laps imeb endasse valikuta kõike

    Psühholoogia
    Kognitiivne areng-aju ja õppimine-mõtlemine ja mõistestruktuurid
    9
    docx

    Kognitiivne areng, aju ja õppimine, mõtlemine ja mõistestruktuurid

    1. Teema Kognitiivne areng, aju ja õppimine, mõtlemine ja mõistestruktuurid Sissejuhatus Kuidas aju küpseks saab? Uuringud on näidanud, et aju ei ole küpseks saanud kui kogu ülejäänud keha on jõudnud arengus lõppu. Närviühenudsed, mida korduvatel tegevustel kasutad muutuvad tugevamaks ning arenevad. Limbiline süsteem- eesaju osa, mis kontrollib meie soove ja tahtmisi, teeb 12-17 aastaselt jõulise kasvuspurdi, see võimendab ihasid. Prefrontaalne kõrteks- ei jõua järgi limbilasele süsteemile, mille ülesanne

    Kategoriseerimata
    Lapse areng koolieelses eas
    6
    doc

    Lapse areng koolieelses eas

    eelkoolieas on lapse käitumine veel impulsiivne, ta käitub hetkel tekkinud soovide ja tundmuste ajel, ta ei anna endale aru, mis sundis teda nii või teisiti käituma, siis eelkooliea lõpuks on lapse käitumine enamasti teadvustatud - ta võib üldjuhul oma käitumist arukalt selgitada. Mõtlemise areng Koolieelikul on vaja lahendada üha keerukamaid ja mitmekülgsemaid ülesandeid, mis nõuavad seoste ja suhete eristamist ja käsutamist esemete, nähtuste ja toimingute vahel. Arenev mõtlemine lubab lastel näha ette oma toimingute tulemusi, planeerida neid. Vastavalt tunnetuslike huvide arengule käsutab laps üha enam mõtlemist ümbritseva maailma tunnetamisel. Laps hakkab iseseisvalt püstitama tunnetuslikke ülesandeid, otsib selgitusi märgatud nähtustele. Seoses kõne arenguga omandavad lapsed võime arutleda ka nende nähtuste üle, mis pole seotud nende isiklike kogemustega. Lihtsamate seoste väljaselgitamiselt läheb laps üle keerukamate, varjatud seoste mõistmisele

    Arengupsühholoogia
    Psühholoogia inimese areng
    5
    doc

    Psühholoogia inimese areng

    neuronitevahelistr seoste areng -> kogu elu. imikuiga ei mäletata, sest neuronitevahelisi seoseid on vähe; pole kõnet; pole mina-tunnet. kuigi ei mäletata, on see aeg ikka oluline, sest aju valmistatakse ette mõtlemise arenguks. kognitiivne areng, selle staadiumid I sensomotoorne staadium (kuni 2a) II operatsioonieelne staadium (3-7a) -kasutab sõnu -ei järelda/liigita ega teosta keerulisi mõtteoperatsiooni -egotsentrism mõtlemises III konkreetsete operatsioonide staadium (7-12a) -mõtlemine täiustub, egotsentrism väheneb IV formaalsete operatsioonide staadium (üle 12a) -abstraktne, loogiline mõtlemine -kognitiivse arengu tipp J.Piaget järgi on olulised nii küpsemine kui ka keskkond · Inimese areng hõlmab süstemaatilisi muutsi alates munaraku viljastumise hetkest kuni inimese surmani. · Kasvamise all mõeldakse füüsilist arengut. Küpsemine seostub teatud väljakujunemisega või

    Psühholoogia
    Arengupsühholoogia konspekt
    36
    docx

    Arengupsühholoogia konspekt

    protsess ja selle resultaadid- on see, mille vastu muud psühholoogia harud erilist huvi ei tunne. Põhiterminid. Kasvamine. Areng. Küpsemine. Kasvamine- aluseks igasugusele arengule ning seostub eriti keha välismõõtmete ja elundite füüsilise suurenemisega. Areng- osutab muutustele inimorganismi või selle osade omadustes, funktsioonides või käitumises. Arengut võib vaadelda 4 erinevast aspektist: 1. Kognitiivne areng- mõtlemine, tajumine 2. Sotsiaalne areng- käitumine, suhted teistega 3. Emotsionaalne areng- tunded, hoiakud 4. Füüsiline areng- olulisem, sest see on baasiks igasugusele muule arengule. Küpsemine- osutab muutustele, mis leiavad aset viljastumise ja täiskasvanuks saamise vahelisel perioodil. See puudutab muutusi, mis toimuvad spontaanselt. Võib käsitleda: · Bioloogilises tähenduses- arengupsühholoogid · Sotsiaalses tähenduses- sotsiaalpsühholoogid

    Üldaine arengupsühholoogia




    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun