Lapse areng koolieelses eas (1)

LAPSE ARENG KOOLIEELSES EAS

Sissejuhatus

Alles 17. Sajandil tuli tšehhi pedagoog John Amos Comenius (Komenský) ( 1592 -1670) välja teesiga, et lapsi peaks õpetama vastavalt nende hingelistele iseärasustele. Järgmisel sajandil lisas prantslane Jean- Jacques Rousseau ( 1712 -1778), et lapsel on psüühilised iseärasused võrreldes täiskasvanuga. Pärast Dietrich Tiedemann’i ( 1748 -1808) raamatut “Vaatlused lapse hingeliste iseärasuste kohta”, oli laps kui laps “avastatud”. (Tankler, M. 11-12)
Esimene inimene, kes tuleb välja arenguastmete, kui üksteisest kvalitatiivselt erinevate arengufaaside teooriaga, on Arnold Lucius Gesell (1880-1961). Ta väidab, et küpsemine loob lapses teatud arenguvalmiduse ning arenguvalmidus on seotud õppimisega, seega pole mõtet õpetada midagi enneaegselt, sest igale asjale on seatud oma aeg. (Tankler, M. 15)
Arenguid on erinevaid, kõige silmnähtavam on füüsiline areng. Lisaks on kognitiivne, kõlbeline, emotsionaalne, sotsiaalne, isiksuslik, vaimulik ning ka keskkond kui arengu tegur.
Mina tutvustan eelkooli ealise lapse sotsiaalset ning emotsionaalset arengut.

Lapse areng 3-7 eluaastal

Neljanda ja seitsmenda eluaasta vahel kasvab laps ikka veel jõudsalt. Lapse keha muutub saledamaks ja normaalse lihaste arengu puhul muutub kehahoiak üha sirgemaks. Eriti kasvavad jalad, samuti ka musklid , sest laps on hästi aktiivne ja liikuv.
Viiendaks eluaastaks kujuneb välja ka eelistatud käsi- selgub kas laps on parema- või vasakukäeline. Liigutused muutuvad aja möödudes üha stereotüüpsemaks ning ka automaatseteks. (Tankler, M. 29)
See on iga, mil täiskasvanu esitab lapsele juba palju suuremaid nõudmisi kui va­rem. Lapselt oodatakse nüüd kõigile kohustuslike käitumisnormide järgimist. Kui nooremas eelkoolieas on lapse käitumine veel impulsiivne, ta käitub hetkel tekkinud soovide ja tundmuste ajel, ta ei anna endale aru, mis sundis teda nii või teisiti käituma, siis eelkooliea lõpuks on lapse käitumine enamasti teadvustatud - ta võib üldjuhul oma käitumist arukalt selgitada.
Mõtlemise areng
Koolieelikul on vaja lahendada üha keerukamaid ja mitmekülgsemaid ülesandeid, mis nõuavad seoste ja suhete eristamist ja käsutamist esemete, nähtuste ja toimingute vahel. Arenev mõtlemine lubab lastel näha ette oma toimingute tulemusi, planeerida neid. Vastavalt tunnetuslike huvide arengule käsutab laps üha enam mõtlemist ümbritseva maailma tunnetamisel. Laps hakkab iseseisvalt püstitama tunnetuslikke ülesandeid, otsib selgitusi märgatud nähtustele. Seoses kõne arenguga omandavad lapsed võime arutleda ka nende nähtuste üle, mis pole seotud nende isiklike kogemustega. Lihtsamate seoste väljaselgitamiselt läheb laps üle keerukamate, varjatud seoste mõistmisele. Nii võib kolmeaastane avastada vaid neid põhjus-tagajärg seoseid , mis on seotud esemete välise mõjutamisega ( tool kukkus, sest keegi lükkas). Juba nelja-aastased hakkavad mõistma, et nähtuste põhjused võivad seisneda ka esemete endi omadustes (tool kukkus, sest ta jalg on katki). Eelkooliea lõpul hakkavad lapsed viitama ka sellistele põhjustele, mis seisnevad esemete seesmistes püsivates omadustes (tool oli kipakas). Nüüd areneb lastel oskus lahendada küllalt keerulisi ülesandeid, mis nõuavad paljude seoste ja suhete mõistmist ning oskust käsutada teadmisi nende seoste ja suhete kohta uutes tingimustes.
Mõtlemistoimingute omandamine koolieelses eas toimub väliste orienteerumis-toimingute interioriseerimise üldise seaduse alusel. Olenevalt sellest, millised on need välised toimingud ja kuidas toimub nende interioriseerimine - omandatakse mõtlemis­toimingud kas kujunditega (mälupildid, kujutlused) või märkidega (sõnad, arvud) toimimise vormis, teisisõnu on siin tegu tegelikkuse pildiliste või märgiliste represen­tatsioonidega.
Kõne areng
Eelkoolieas muutub laps iseseisvamaks, tema suhtlemisring laieneb . Viimane nõuab omakorda täielikumaid suhtlemisvahendeid, eelkõige kõnet. Kui täiskasvanu puhul piisab lapse ootavast või küsivast pilgust, et saada soovitut, siis ühises mängus eakaaslasega peab olema väga aktiivne. Ühist tegevust on vaja planeerida, kooskõlastada, oma seisukohta kaitsta. On selgunud , et kõne planeeriv funktsioon tekib just lapse suhetes eakaaslastega. Samuti on eakaaslasele suunatud lause pikem ja keerukam. Eelkooliea lõpuks laps mitte üksnes kasutab kõnet, vaid hakkab teadvustama tema struktuuri, mis on kirjaoskuse omandamise aluseks. Jätkub sõnavara kasv (võrreldes maimikueaga ka kolmekordseks). Sõnavara kasv sõltub otseselt lapse elu- ja kasvatustingimustest. Siin on individuaalsed erinevused suuremad kui üheski teises psüühilise arengu valdkonnas. Paralleelselt sõnavara suurenemisega, mis toimub mitte üksnes nimisõnade, vaid ka verbide , asesõnade, omadus-, arv- ja sidesõnade arvel, omandab laps oskuse ühendada sõnu lauseteks vastavalt grammatikareeglitele. Laps omandab emakeele morfoloogilise süsteemi. Praktiliselt valdab ta nüüd põhijoontes käänamist ja pööramist. Samal ajal hakkab ta kasutama sidesõnaga ühendatud liitlauset.
Keele omandamise käigus on laps ise keele suhtes erakordselt aktiivne - ta moodustab uusi sõnu, muudab nende mõtet, lisab uusi tunnuseid. Lapse keeleline aktiivsus väljendub ka sõna muutmises olemasolevate keelenäidete alusel. Selles eas ilmutab laps erakordset tundlikkust keelenähtuste vastu. Kui maimikueas toimub kõne kasutamine konkreetse situatsiooni pinnal, siis nüüd hakkab laps oma kõnet ümber häälestama kõneks, mis on kuulajale mõistetav. Lõputult korduvad asesõnad asendatakse nimisõnadega. Küsimused jutu sisu kohta kutsuvad esile soovi vastata üksikasjalikult ja mõistetavalt. Laps omandab kontekstilise kõne, mis kirjeldab situatsiooni piisavalt täpselt, et olla mõistetud ilma suhtlemissituatsiooni vahetu tajuta.

Tahte areng

Koolieelne iga on aeg, mil tekib tahe kui oma käitumise, oma seesmiste ja väliste toimingute teadlik juhtimine (olgu see siis oma keha valitsemine või mõtlemise teadlik juhtimine). Tahtelised toimingud küll tekivad koolieelses eas, kuid nende kasutamine on veel piiratud. Lapse tahte areng on tihedalt seotud käitumis­motiivide arenguga, nende kaasalluvuse kujunemisega. Eelkooliea vältel omandab laps pikkamööda oskuse allutada oma toimingud motiivile, mis on kaugel toimingu eesmärgist. Keeruka ülesande puhul on laps võimeline eesmärgil püsima vaid täiskasvanu juuresolekul, kes püstitas ülesande, (näit. keerukas mitmeetapiline konstrueerimisülesanne). Tahte areng on seotud ka kõne reguleeriva rolli kasvuga. Nimelt sõnade abil formuleerib laps endale, mida kavatseb teha. Eelkooliea algul ei suuda laps sooritada keerukat toimingut sõnalise instruktsiooni alusel, kuigi ta mõistab kõnet. Koolieelse perioodi lõpul omandab laps oskuse täita suhteliselt keerukaid täiskasvanu instruktsioone. Oma tegevuse planeerimisel ei pea ta enam käsutama valju kõnet, vaid koostab plaani ja juhib oma toiminguid mõttes. Keerulistel puhkudel käsutab ka kuueaastane veel oma soovide allasurumisel valju kõne abi.

Tegevuse areng
Eelkooliiga peetakse mängu klassikaliseks vanuseks. Eeldused üleminekuks rollimängule tekivad maimikuea lõpus - mängulisi esemeid, mis asendavad reaalseid esemeid, käsutatakse vastavalt nende mängulisele tähendusele - keerustub toimingute organisatsioon . Mäng ei ole lapse ainus tegevus eelkoolieas - ta joonistab, konstrueerib, meisterdab jne. Laps annab joonises edasi mitte üksnes oma mulje esemest, vaid ka oma teadmise temast. Ta jätab kõrvale need detailid, mis on tema arvates ebaolulised. Lapse poolt loodud kujutis sõltub sellest, mida laps antud esemes tutvumise käigus märkab. On iseloomulik, et oma joonises väljendab laps oma suhtumist . Kõike ilusat ja head kujutatakse heledates, eredates toonides ja väga hoolikalt välja joonistades. Halba, inetut joonistatakse tumedates toonides ja hooletult. Mängiv laps õpib just nii kiiresti kui see üldse on võimalik. Rollimäng aitab lapsel omandada kultuurinorme. Mängus saab turvaliselt läbi tunnetada nähtusi, millega laps elus kokku puutub. Ta praktiseerib olemist täiskasvanum kui ta reaalselt on, ehk seetõttu on L.Võgotski väitnud „Mängus on laps vanem oma tegelikust vanusest, ta püüab mängus ulatuda kaugemale oma tavapärasest käitumisest“

Suhted eakaaslastega

Kui siiani on lapse maailma keskpunktis täiskasvanu, siis nüüd ilmneb ka vajadus suhelda eakaaslasega. Eakaaslasel on lapse arengus eriline roll. Kui täiskasvanu on see, kes vahendab lapsele käitumisnorme, väärtusi, hinnanguid, teadmisi ümbritseva maailma kohta, siis just suhtlemise ja ühise tegevuse protsessis eakaaslasega tekib vajadus käsutada kõike omandatut. Ühises tegevuses tekib pidevalt situatsioone, mis nõuavad toimingute kooskõlastamist, heatahtlikku suhtumist partnerisse. Seoses kontaktide arenguga muutub lapsele oluliseks eakaaslase suhtumine temasse. Kui kolmeaastane, tulles lasteaeda keskendub täiskasvanule ja võib eakaaslast üldse mitte tähele panna, siis varsti on eakaaslaste sümpaatia võitmine üheks olulisemaks käitumismotiiviks. Lastekollektiiv mõjutab isiksuse arengut ka grupis valitseva arvamuse kaudu. Kolmeaastaste grupis puudub veel ühine hinnang, ühe arvamus ei mõjuta teise oma. Nelja-viieselt hakkavad lapsed teise arvamusi tähele panema ja alluvad enamuse arvamusele (konformsus). Edaspidi konformsus väheneb. Teistelt saadud hinnangusse suhtub laps selles eas väga emotsionaalselt. Ta ei suuda veel eristada hinnangut mingile oma teole või tegevuse produktile hinnangust enda isiksusele. Seega elab ta negatiivse hinnangu üle väga valuliselt. Koolieelses eas kujuneb lapsel välja ka sooline eneseteadvus. Ta annab endale reeglina 3-4 aastaselt aru, et on poiss (tüdruk) ja identifitseerib end omapoolse vanemaga. Vanuses 4-6 tuntakse huvi enda ja vastassoost lapse keha vastu. Sellele eale on tüüpilised nn. "arstimängud", kus õpitakse ennast või üksteist tundma. Mängugrupid kujunevad nüüd sageli soolisel printsiibil. Kultuuris on kujunenud välja nn. poiste ja tüdrukute mänguasjad ja mängud. Kuna eakaaslaste arvamus ori tähtis, siis püütakse neist stereotüüpidest kinni pidada. Laps, kes armastab vastassugupoole mänge, võib sattuda eakaaslaste pilke alla. Tüdrukud, kes mängivad poiste mänge, kannatavad vähem kui poisid, kes mängivad nukkudega.

Suhtlemine eakaaslastega soodustab ka lapse kõlbelist arengut. On arvatud, et just suheldes eakaaslasega kujunevad lapsel sellised isiksuse omadused nagu: vastas­tikune usaldus, koostöövalmidus, avatus , aga ka võime lohutada, abistada, kaasa tunda.

Kasutatud kirjandus

Tankler, M. (1999). Kuidas areneb laps. Kristlik kirjastusselts LOGOS
Võgotski, L.S. (1972). Lähima arengu tsoonis.
Tallinna Ülikooli Sotsiaaltöö Instituudi kodulehekülg