Kognitiivne areng, aju ja õppimine, mõtlemine ja mõistestruktuurid (0)

1. Teema Kognitiivne areng, aju ja õppimine, mõtlemine ja 
mõistestruktuurid Sissejuhatus
Kuidas aju küpseks saab? Uuringud on näidanud, et aju ei ole küpseks saanud kui kogu ülejäänud
keha on jõudnud arengus lõppu. Närviühenudsed,   mida   korduvatel   tegevustel   kasutad   muutuvad
tugevamaks ning arenevad. Limbiline süsteem- eesaju osa, mis kontrollib meie soove ja tahtmisi, teeb
12-17 aastaselt jõulise kasvuspurdi, see võimendab ihasid. Prefrontaalne kõrteks- ei jõua järgi limbilasele süsteemile, mille ülesanne
on ihasid kontrollida ning tagasi hoida. Seetõttu   ongi   teismelistel   oma   impulsse   raskem   vaos   hoida   ning
kontrollida. Olulised arengu verstapostid teismeeas: 10-11 aastaselt näeb ennast oma pere lapsena 12-19 peab täiskasvanuks hakkama saama 19-20 peavad hakkama saama ise Teismeeas   arenevad   kognitiivsed   oskused.   Peavad   mõtlema   ja   ise
otsuseid vastu võtma.  Läbi   riskeerimise   võtmise   avastavad   inimesed   ennast   ning   nendega
kasvataksegi. Riskivõtmise vajaduse toetamine. Peavad õppima meeskonnas töötama nt
sport, rühmatööd, kunst. Kognitiivne e tunnetusprotsesside areng
Tunnetusprotsesside abil võtab laps maailmas vastu infot, mõtestab seda,
salvestab mällu ning kasutab hiljem. Esimestes klassides on lapse 
tunnetusprotsesside areng kiirem. Tunnetusprotsessid on: 1. Taju
2. Tähelepanu


3. Mälu- säilitatakse teadmisi, väärtusi, hoiakuid ja oskusi. Mälu on  algusest peale sotsiaalne(nt meenutatakse koos vanematega). 
Töömälus hoitakse infot selle töötlemise ajal. Pikaajalises mälus 
hoitakse infot pikka aega ning selle maht on väga suur>jaguneb 
kättesaamatu ja kättesaadav mälu. Kättesaadav mälu jaguneb veel 
semantiliseks mis sisaldab fakte ja üldisi teadmisi ning 
episoodiliseks mis sisaldab isiklikke mälestusi mida on ise 
kogenud, see eristub alles 3-4 aasta vanuses.  Lihtsam on 
meenutada samas ruumis ja kontekstis. 4. Arutlemine/mõtlemine- kogemuse ja sellele vastava tegevuse  seesmine organiseerimine. Mõteldes tegutsetakse mälus asuva 
infoga. Mõtlemise protsessid-arutelmine, probleemide lahendamine, 
hüpoteeside püstitamine jne. Töömälu Pikaajalise mälu areng on tihedalt seotud töömälu arenguga. Jaguneb alasüsteemideks: 1) Nägemis-ruumilisele infole- sellele toetuvad lapsed algselt rohkem.  Neil on kõige raskem jätta meelde visuaalselt sarnaseid pilte. 2) Sõnaline töömälu- Lapse arenedes suureneb selle tähtsus. Sõnalise  informatsiooni tähtsustamine saab valdavaks u. viie aasta vanuses. 
Sõnalise info meelde jätmiseks tuleb seda korrata ning kiirus millega
seda tehakse arendab mälu mahtu. 3) Tähelepanu koordineeriv keskus- kontrollib info liikumist erinevate  töömälu osade ning pikaajalise mälu vahel. Selle keskuse arengus 
on ka oluline pidurdusprotsesside areng, mis surub ebaolulise 
info alla. Lastel on see protsess  vähe arenenud ning seetõttu 
jäävad kinni rutiinidesse ning ei oska hästi uute olukordadega 
kohaneda (nt beebi ja mänguasja peitmise katse). See võib kesta 3-
4(5) eluaastani. Varane mälusüsteem on suunatud sündmuste mitte staatiliste objektide
meeldejätmisele. Lapsele on tähtis meelde jätta igapäevase elu korduvad 
toimingud. Stsenaariumid- toimingud salvestatakse mällu skemaatiliselt, välja on 
jäetud konkreetsed detailid, säilivad ajalised ja põhjuslikud seosed. Need 
arenevad juba kõneeelses eas. Sündmuste mälu jääb enim arenenud mälu vormiks laste viienda 
eluaastani. Täiskasvanute osa mälu arendamisel on suur(areneb paremini, mida 
rohkem vanemad/õpetajad suhtlevad lastega). Saavad jutustamise ja 
küsimuste abil laste mälu arendada. Tähtis on koos lapsega sündmusest 
vestelda.


Laste mõistetes on olulisel kohal just otseselt nähtavad ja kogetavad 
tunnused. Laste mõistetes iseloomustatakse objekti selle iseloomulike, 
täiskasvanutel diferentseerivate tunnuste abil.  Strateegiad-tahtlikud tegevused, mida kasutatakse, et meeldejätmist 
parandada. Koolieelses eas jätavad lapsed meelde nimetamise, näitamise ja suunatud
tähelepanud abil. 5-10 aastaselt hakatakse kasutama organiseerimist ja süstematiseerimist. Lapsed kogevad tavaelus palju põhjusi ja nende tagajärgi. Seetõttu 
saavad nad ka lihtsamatest seostest aru. Varjatumaid põhjusi ja tagajärgi 
lapsed märgata ei oska.  Lapse arutlemisele on iseloomulik egotsentrism ehk kalduvus näha 
maailma ainult oma vaatepunktist. Eelkooliealistele on omane omistada 
elututele asjadele elusate omadusi. Laps ei suuda teha vahet psüühiliste 
ja füüsikaliste nähtuste vahel, ta kirjeldab neid nagu iseennast. Omistab 
kõigile asjadele tundeid, tahteid ja soove, mis tal endal on. Loogiline järeldamine…sellel on mitmeid vorme Saavad ka koolieelikud hakkama lihtsamate ülesannete korral: 1) Deduktiivne järeldamine
2) Analoogiline järeldamine Nendega on raskustes ka täiskasvanud: 1) Transitiivne järeldamine
2) Teaduslik mõtlemine  Lapsed tuginevad järelduste tegemisel oma tavaelu teadmistele.(siis pole 
vajalikud loogilised järeldused) Süllogism-koosneb kahest eeldusest ja järeldusest ning küsimuseks on, 
kas järeldus tuleneb eeldustest loogiliselt.(nt kooskõlas olles „Kõik koerad 
hauguvad. Muki on koer. Kas Muki haugub?“). Kui süllogismid on vastuolulised aga neid esitatakse muinasjutul (nt 
tegevus on teisel planeedil) siis lapsed vastavad üldiselt ka loogilise 
järeldusega(õigega). Iga uue aine puhul peaks meeles pidama, et õpilased alustavad 
tavamõtlemise tasemelt. Õpetajale on tunnetusprotsesside ning nende arenguliste iseärasuste 
tundmine oluline kahest aspektist: 1) tunnetusprotsesside arengu taset 
peab arvestama ainete õpetamisel; 2) tunnetusprotsessid ei arene 
iseenesest, vaid nende arengut tuleb toetada.


Aju õppimine
Aju koosneb neuronitest ehk närvisüsteemidest, neid on 100 miljardit ning
väga paljud on kõik omavahel seotud. Kui   õpin   midagi   juurde   siis   nende   ühenduste   mustrid   muutuvad
(neuroplastika või ajuplastika). Õpetamine on õpilaste aju muutmine. Mälu on nende neuronite muster. Ajus toimub töötlus erinevatel tasemetel: 1. Tajuline   töötlus-lihtsam,   analüüsitakse   näiteks   kuulamisel,   mis häälikuid rääkija ütleb 2. Üldine töötlus-keerulisem, need sõnad ja häälikud seotakse mõtteks. Lühiajaline mälu: tajuline töötlus(näiteks häälikud) Pikaajaline mälu: üldine töötlus (nt sisu ja tähenduste töötlus) Miks   aju   vilets   meelde   jätmisel   on?  Aju   ei  ole  mõeldud  koolitunnis
õppimiseks,   aju   on   sadade   miljonite   aastate   jooksul   evolutsioneerunud
ning see on loodud selleks, et see aitaks meil looduslikus keskkonnas ellu
jääda.   Aju   ei   ole   mõeldud   selleks   et   mingeid   fakte   pähe   õppida.   Ajule
jäävad asjad meelde kiiresti kui need on seotud emotsioonidega. Näiteks kui õpetaja mingi naljaga koos mingit uut asja õpetavad siis neile
jääb see paremini meelde. Näiteks ka kui kiita õpilast. Tähelepanu-suunavad   otsmikusagarast   tulevad   protsessid   ning   need
aitavad paremini asju meelde jätta. Tähelepanu ja töömälu on väga tähtsad tunnis. Kui   näiteks   pööran   tähelepanu   telefonile   siis   ma   ei  pane   enam   tähele:
tajuline piirkond säilib, üldine piirkond mitte. Pidurdusprotsessid  aitavad   kontrollida   näiteks   tähelepanu,   aitavad
mingeid ebaolulisi asju pidurada nt sundmõtted. Pidurdusprotsessid,   tähelepanu   ja   töömälu  töötavad   koos.   Et
võimendada seda mis sulle meelde jääb, Osa   asju   on   kergem   õppida   osa   asju   raskem,   see   oleneb   sellest,   mis
eelteadmised meil antud teemadel on. „Tähtis pole see, mida õpetada, vaid kuidas õpetada.“ Jaan Aru Seoste   loomine   varasemate   teadmistega-aitab   õpilastel   paremini   uusi
teadmisi meelde jätta. Mõtlemine on neuronaalsete seoste tekkimine ajus.


Miks mõned asjad jäävad hästi meelde, mõned halvasti ja mõned
üldse mitte? 1. Neuronite   ühendused   võivad   olla   mõned   tugevamad   mõned nõrgemad 2. Küsimused  ja   vihjed,  mis   väliskeskkonnast  tulevad,  peaksid  viima õigete neuronite ühendusteni aga see ei pruugi kõigile nii mõjuda,
oleneb inimeste aju taustast (eelteadmised ning mälestused) Oluline on kontekst. Paremini jääb meelde: 1. Kordamisega
2. Testimisega
3. Seoste loomisega Miks on õppimine pingutust nõudev?  Aju muutmine on raske, me ei
taha et mingid vähem mõtekamad asjad meid segaks. Igas lapse ajus on tegelikkult tohutu potentsiaal, see tuleb lihtsalt üles
leida. Väga tähtis õppimisel on ka uni. Mõtliske 1. Õpetajate teadmistepagasisse õppimise kohta peaks kuuluma see, et   seoste   loomine   aitab   paremini   õppida,   õppimist   huvitavaks
loomine (naljad, näited elust enesest), kõigil õpilastel on erinevate
teadmiste   kohta   erinevad   eelteadmised   ning   kõik   ei   saagi   kõige
kohta   teada   ning   kindlasti   ka   see,   et   kõikidel   ajudel   on   palju
potentsiaali uue meelde jätmiseks lihtsalt tuleb leida sobiv vahend
või viis kuidas meelde jätmist tõhutada. 2. Õpilaste teadmistepagasisse õppimise kohta peaks kuuluma see, et kui omale seoseid tuua siis jäävad asjad paremini meelde, uni on
väga tähtsal kohal, et aju saaks puhata ning selle võrra tõhusamalt
töötada.   Tähelepanu   pööramisel   on   väga   suur   roll   uue   meelde
jätmisel   ning   peab   pingutama   et   päriselt   midagi   õppida,   sest   aju
muutmine pole lihtne.  Vead on õppimises olulised-vead aitavad õpilasel enim keskenduda
sellele,   mis   on   kõige   vajalikum   ning   aitavad   ka   ajju   salvestuvaid
mälusisusid sisulisemalt korrastada. Õpitu ülekordamine ka pärast õpitu omandamist


Kordamine   või   testimine?-  näiteks   testi   kirjutamisel   loeb   õpilane
mitu korda sama teksti ning see aitab seal olevat sisu kinnistada ning
paremini meelde jätma. Ja selle all ei mõelda hinde panemist õpilastele
vaid lihtsalt meenutamist, et asi paremini meelde jääks lõpuks. Alati
pole kõige parem lihtsalt kuiv kordamine. Pikka aega järjest õppimine või jaotatud õppimine ning pausid
õppimise   vahel?  Tõhus   on   õppida   pausidega   ning   pauside   ajal
vahepeal   millegi   muuga   tegeleda,   Vahel   võib   ka   ära   jagada   mitme
päeva   peale   õppimise   ja   kordamise.   Pikka   aega   järjest   õppimine   ei
anna palju tulemusi ning see pole pikka aja jooksul jätkusuutlik. Õppimise   mitmekesistamine,   õppimine   erinevates kontekstides-  aine   seletamine   läbi   erinevate   teiste   teemade   võib
alguses lastes tekitada segadust ning sagenevad valed vastused kuid
pikemas perspektiivis on see jätkusuutlikum ning läbi erinevate seoste
talletuvad   need   uued   teadmised   paremini.   Näiteks   aitab   erinevate
ülesannete lahendamine, kirjalike ja suuliste ülesannete vaheldumine
jne. Eelistatud õppimismeetodid õpilaste seas-  uuringud on näidanud
et   väga   palju   õpilasi   kasutab   uue   materjali   õppimisel   korduvat
läbilugemist u. 84%. Mõtlemine ja mõistestruktuurid
Mõistete arengu olulisus:  Meil on parem õpetada kui teame kuidas mõtlemine areneb.  Mõisted on mõtlemise ühikud, mille abil organiseerub meie kogemus 
psüühikasiseselt. Mõtlemisel kasutatakse ühikuid, sõnu ja mõisteid.  Osadel mõistetel puudub tajuliselt kogetav vaste. Mõtlemise arengu tasemed Tavamõisted-keelelised vahendid, mille puhul need sõnad/vahendid 
osutavad millegile tajutavale. Teadusmõisted- ei osuta välismaailma asjale vaid teistele 
mõistetele/märkidele. Paljud nähtused ei ole meelte abil tajutavad, nt loodusseadused-nende 
mõistmiseks on vaja mõtlemisoperatsioone. Neid nähtusi saamegi 
teadusmõistetega seletada ning sellpärast ongi mõlemaid mõisteid vaja. Teadusmõisteline mõtlemine võimaldab mõelda ka oma mõtlemisest, 
näiteks jälgida mõttekäigu loogilisust.


Süsteemmõisteline mõtlemine- teadusmõistetest koosnev süsteem, 
mis kirjeldavad ühte valdkonda kuuluvaid asju. See mõtlemise tase, mis 
teadvustab mis mõttes iga konkreetne lahendus on õige või mis 
konkreetne teadusmõiste sobitub mõistete süsteemi. Süsteemmõistetes mõtlemise puhul on teadusmõistete mõistmise puhul 
arvesse võetud kontkesti. Tegemist on protsessiga, mille puhul suudetakse korraga meeles hoida 
erinevaid teadusmõistete süsteeme ja otsustada, kummast antud 
kontekstis läheneda. Või mõistetakse, et ühes kontekstis on oluline 
arvestada nähtuse ühtede omadustega ning teises teistega. Millist probleemi lahendatakse? Sellest sõltub, millisest perspektiivist on 
lahendus õige.  Miks on õpetajatel kasulik teada või arvesse võtta, kus mõtlemise tasemes
õpilane hetkel asub ninng neid arendada? 1. võimaldab üldisemalt 
seaduspära uues kontekstis ära tunda ja rakendada. 2. et maailmast aru 
saada. Kuidas arendada neid tasemeid edasi?  Tajul ja varasemal kogemusel põhinevad eel- või väärteadmised, mis 
võivad segada mõiste arenemist, on loomulik osa mõistete arengu 
protsessist. Mõiste areng teadusmõistelisemaks ja süsteemsemaks võtab aega. Õpilaste varasemate eelteadmiste teadmine on oluline, sest uue info 
esitamisel need aktiveeruvad ning see võib takistada mõiste muutumist 
korrektsemaks.  Lapsed erinevad selles ,kui kerge on neil enda varasemaid väärteadmisi 
pidurdada. 1) Kuidas teadusmõistelist mõtlemist arendada? Seo tava- ja teadusmõistet- nt illustreeri mitte-tajutavat teamist 
tajutava näitega ning vastupidi
Esialgu näitlikusta teoreetilisi mõisteid kogetavate mudelite, 
näidete, metafooridega, kasuta neid kui „sildu“, et teadusmõiste 
saaks millelegi toetuda.
Ühel hetkel on mõistlik tavamõistetest lahti lasta ja omandada 
tajuülene selgitus. 2) Kuidas teadusmõistelist mõtlemist arendada? Ole põhjalik eelteadmiste tundmaõppimisel. Kasulik on teada, 
millised on õpilaste sagedased väärarusaamad antud teemas. Uuri 
süvitsi, mida praegu antud teemast teatakse, mitte lihtsalt 
küsimusi-vastuseid põrgatades.


Väärmõisted tuleks selgelt sõnastada ning rõhutada, et need on 
valed ja miks need on valed, lisades teadusliku põhjenduse. 3) Kuidas teadusmõistelist mõtlemist arendada? Lase õpitud teadusmõistet rakendada uudsetes kontekstides, kus 
seda veel käsitletud ei ole.
Selleks, et õpilane tunneks nähtuse olemuse või üldise seaduspära 
ära hoolimata sellest, et tajutav kontekst on uudne, tuleb tal 
võimaldada harjutada.
Nt järgida suurtähesuse reegleid lisaks eesti keele tunnile ka 
loodusõpetuse tunnis Tavamõttelise mõtlemise puhul võib nähtuste eristamise ja 
kategoriseerimise aluseks olla nähtuse olemuse mõttes suvaline tunnus 
(vaal näeb välja ja käitub ngu kala).  Teadusmõiste puhul on selleks üldjuhul asja defineeriv omadus, nt selle 
ülesehitus, mis ei pruugi olla nähtav (vaal on üles ehitatud nagu imetaja). Mõtlemine on oma olemuselt heterogeenne- see tähendab seda, et 
me võime mingis valdkonnas olla pigem tavamõtlejad ja teises 
valdkonnas teadusmõistetes mõtleja. Teadmiste hulk ja struktureeritus määrab mõtlemise arengu taseme antud
valdkonnas. Teadusmõisteline mõtlemine on oluline ka iseenda heaolu toetamises. 
Nt võimaldab see emotsionaalsetest kogemustest eri viisidel mõelda; oma
mõtlemisstrateegiaid analüüsida; oma kogemust mõtestada jne. Teadusmõisteline mõtlemine võimaldab autonoomsemalt ehk 
iseseisvamalt otsustada. Ka õppimine ja selle osaprotsessid kui psüühilised nähtused on 
mõistetavad vaid teadus- ja süsteemmõisteliselt mõteldes. > Seega peaks
nii iseenda kui teiste õppimise toetamiseks omama õppimisekohast 
süsteemmõistelist (kontekstitundlikku ja õigete seostega) korraga 
aktiveeruvat teadmiste võrgustiku. Mõtlemine ei arene iseenesest, seda peab toetama. Mõtiskle: 1. Teadsin, et talvel on külm ning paistab vähe päikest ning suvel soe  ning on väga päikseline. Edasi arvasin, et talvel on maa päikesest 
kaugemal ning suvel vastupidi-sealt ka siis temperatuuride suur 
vahe. Tavamõistena oli ka see selgem ennem, et kui olen tulele 
lähemal siis on soojem ja kui olen kaugemal siis on külmem. 2. Et saada teadmisi õpilase mõiste arengu kohta peab küsima õpilase  käest süvitsi tema varasemaid teadmisi ning lasta tal neid pikemalt 
selgitada ning kirjeldada. Selle teadmisega koos saab edasi töötada 


õpilase mõistestruktuuride arendamisel, et ta saaks õigesti aru 
teadusmõistetest kasutades tavamõisteid oma eelnevatest 
teadmistest. Probleemide lahendamise etapid: 1. Probleemi märkamine
2. Probleemi määratlemine ja esitamine
3. Strateegia valik
4. Strateegia ellurakendamine
5. Lahenduskäigu hindamine

Document Outline

• Sissejuhatus
• Kognitiivne e tunnetusprotsesside areng
• Aju õppimine
• Mõtlemine ja mõistestruktuurid