Lapse vaimne areng (0)

Lapse vaimne areng
Varases eas laps meenutab peamiselt äratundmise vormis, s.t taju vormis, millega ühineb mälu akt. Laps tajub eset kui tuttavat ja väga harva meenutab seda, mis pole tal silme ees; ta võib olla tähelepanelik vaid selles suhtes, mis asub tema tajuväljas (Võgotski 2006).
Kuna lapse kõne, mõtlemine, joonistamine jm saavad kujuneda motoorika ja tajude teatud arengutasemel, siis on tajude arendustegevusel keskne koht väikelaste arengu toetamisel. Tajude arendamise üldised ülesanded on järgmised:

• Tajutoimingute ( vaatlus -, kuulamis-, kompimis- jne. oskuste) kujundamine;
  
• üldtunnustatud etalonide (suuruste skaala, värvispekter, helikõrguste skaala, vormide süsteem jne) ning nende süsteemide põhialuste loomine;
  
• tajukogemuse lülitamine praktikasse;
  
• tajukogemuste ühendamine sõnaga.
  

Tajude arendustegevus väikelastel kulgeb järgmistes suundades:

• Nägemistaju: suurus-, vormi-ja värvitaju, ruumis orienteerumine ja ruumitaju, piltide tajumine , objektide terviklik tajumine;
  
• Kompimistaju: esemete vormi-, suurus-, raskus-, temperatuuri- ja pinnatunnuste tajumine ja eristamine;
  
• Kuulmistaju : elementaarsete reaktsioonide kujundamine helidele, helide eristamine;
  
• Maitsmistaju: põhiliste maitseomaduste tajumine ja eristamine.
  

Laps kogub suurema osa informatsioonist nägemise ja kompimise abil. Kogemused tulevad ise tegutsedes ning laps üritab mingit asja korduvalt tehes seda enda jaoks selgeks mõelda. Mõtlemine on tunnetustegevuse kõrgeim aste, mille käigus laps lahendab tema ette püstitatud probleeme. Mõtlemise arendamine toimub kahes suunas: ülemineku tagamine tajuülesannetelt mõtlemisele (mõtlemisoperatsioonide kujundamine) ning mõtlemise eri vormide arendamine. Mõtlemisoperatsioonidest on väikelapsele jõukohased võrdlemine, rühmitamine, üldistamine ning isegi lihtsamate põhjus-tagajärg seoste mõistmine. Eakohaseks mõtlemisvormiks on kaemuslik tegevuslik (praktiline) mõtlemine, mis kujuneb ja areneb ainult praktilises tegevuses. Laps liigitab esemeid alati selle järgi, mida tema nendega teha saab, sest ta mõtleb niimoodi. Aja jooksul muutub selline liigitus liiga lihtsaks ning laps muudab seda keerukamaks. Kogemused tulevad ise tegutsedes ning laps üritab mingit asja korduvalt tehes seda enda jaoks selgeks mõelda.
Üsna väikesele lapsele sobib mõtlemise arendamiseks võrdlemine. Loomulikult suudab ta võrrelda vaid konkreetseid (nähtavaid) esemeid. Kumb on suurem/väiksem? – selline küsimus sunnib last otsekohe (esialgu küll lihtsalt) mõtlema. Hiljem võib võrrelda juba abstraktseid (nähtamatuid) esemeid ja nähtusi. Lapse mõtlemise aluseks on protsessid, mida laps elab üle oma meeltega välismaailma tunnetades. Otseselt toetub mõtlemine mõistetele, mis omandatakse kõne kujunemise ajal.
Väikelaps väljendab omi mõtteid sümboolselt žestide või objektide abil, esitleb asju jäljendamise kaudu, joonistuse ja individuaalse sümbolina. Väikelapse sümboli areng omab rohkem tähtsust kui täiskasvanutel. Laps, kes räägib oma lähedastega, vaatleb igal hetkel, kas tema mõtted saavad tõestust või lükatakse ümber. Laps avastab järk – järgult maailma välissuhteid, mis annavad tema mõtetele uue nägemuse või tekitavad erineval moel kujutluse mulje (Piaget 2004).
Eelnevalt kinnitabki L. Võgotskile viidanud Leppik (2003) seda, et areng toimub vaid läbi protsesside. Kui täiskasvanu suudab panna lapse kasutama mõtlemisoperatsioone (võrdlemine, analüüs, süntees, üldistamine ja abstraheerimine ), toimub ka lapse mõtlemise arendamine.
Heaks õppekeskkonnaks meie ümber on loodus, kus on võimalik aktiivselt tegutseda, vaadelda, võrrelda, katsetada, meisterdada jne. Läbi tegevuse kujundatakse lapse tähelepanu, tajude, mälu ning mõtlemise arendamist . Laste mõistus areneb maailmaga suheldes. Sellega seotud vaimsed operatsioonid on vastuseks mitmesugustele meelelistele ärritajatele, mis omakorda muudavad laste vaimset struktuuri nõnda, et nad on võimelised omandama uusi infotasandeid. Nii ongi rõhk otsesel “praktilisel” kogemusel ( Fisher 2005).
Meeled – nägemine, kuulmine , kompimine, haistmine ja maitsmine võtavad vastu väliseid signaale, stimuleerivad meeleelundite retseptoreid, silmad, kõrvad, nahk, nina ja maitsmispungad – stimuleerivad närve, mis omakorda viivad impulsid ajju. Kui vaadata sõna või arvu paberil , siis tekib silma võrkkestale vastav pilt. Võrkkesta retseptoreid stimuleeritakse ning närviimpulsid lähevad mööda nägemisnärvi ajju. Tekkinud impulsid on seotud vastava sõna või arvuga ning see kodeeritakse , et vajadusel uuesti meelde tuletada ja ära tunda. Kodeeritud impulsid salvestatakse mõneks minutiks lühimällu ning samal ajal otsitakse pikaajalisest mälust sarnast informatsiooni ( Adams 2007).
Pikaajaline mälu on see osa psüühikast, mis tegeleb teadmiste ja oskuste säilitamisega pikemaks ajaks, osaliselt isegi kogu eluks. Lühiajaline mälu on seotud teadmistega, mille üle me parajasti mõtleme või mida vajame konkreetse probleemi lahendamiseks. Tema ülesandeks on hoida meeles vaimse töö tegemiseks vajalikke teadmisi (Toomela 2002). Lühiajaline mälu suudab hoida vaid piiratud hulka informatsiooni. Kui enam mitte korrata , läheb informatsioon kaduma. Siinkohal on vanemate tegevus osaliste vastete leidmisel ja mälutegevuse arendamisel määrava tähtsusega. Kordamine on väikelastele oluline seoste leidmiseks ja struktureerimiseks. Lapsed mõistavad rohkem, kui öelda suudavad, ning seega, mida enam ta kuuleb - näeb, seda kiiremini ta ka õpib.
Laps kaldub meelde jätma asju, mille tähendus on talle arusaadav esiteks konteksti kaudu (seostudes juba tuntuga) ja teiseks mõistmise, arusaamise kaudu. Nii kindlustatakse meeldejäetavate ühikute mõistetavus ja nende kontekstuaalne avamine (Fisher 2005). Kui suunata last meelte (nägemise, kuulmise , kompamise, maitsmise ja haistmise) kaudu vaimusilmis kujutluspilte looma, aitab see tal oluliselt paremini uut informatsiooni eelneva kogemusega seostada ning seeläbi uusi pidepunkte leida. (Adams 2007).
Mitmekülgne käeline tegevus, harjutamine, seostamine , kordamine, mängimine, erinevate meeltega tunnetamine ja kujutluspiltide loomine aitab lapsel luua kõik eeldused mõtlemise arenguks.
1-2 -aastase lapse mälu ja mõtlemist iseloomustavad järgmised tulemused (Einon 2000):

• 1-1,5-aastane laps suudab jälgida asjade liikumist, kui ta näeb seda oma silmaga (samas ei oska ta otsida asja, mille paigutamist teise kohta ta ei näinud);
  
• oskab osutada ühele kehaosale;
  
• leiab paarid;
  
• oskab leida eseme pildil;
  
• osutab pildil õigele esemele;
  
• suudab kahte mõtet järjestada ning mitut tegevust ühendada;
  
• jälgib inimesi ja matkib neid.
  

2-3 aastase lapse mõtlemist ja mälu iseloomustab Einoni (2000) sõnul järgnev:

• Leiab üles kaks ühesuguste omadustega eset;
  
• saab aru mõistetest „suur“ ja „väike”;
  
• leiab esemele värvuse järgi paarilise;
  
• saab aru mõistetest “üks” ja “palju”;
  
• teab, mida tähendab „sisse“, „peale“, „alla”;
  
• tunneb ära asju, mis teevad häält – näiteks kui teha „auh“, siis laps teab, et see on koer, kes nii häälitseb;
  
• nimetab pildil olevat tegevust;
  
• kasulik on tundma õppida asjade erinevusi, näiteks võrrelda ühesuguseid, kuid suuruselt või värvilt erinevaid asju;
  
• hakkab põhjendusi esitama;
  
• võrdleb midagi ja saab reeglitest aru;
  
• laps uurib, avastab ja otsib;
  
• paneb järjekorda paar sõna, et moodustada lihtsamaid lauseid ;
  
• täidab lihtsamaid käske;
  
• suudab meelde tuletada, mida teha;
  
• matkib täiskasvanu tegevusi.
  

4 aastase lapse mälu ja tähelepanu
Laps on tegutsedes püsivam, sihipärasem ja süsteemsem ning suudab osaliselt lähtuda seatud eesmärkides. Suureneb tema tähelepanu tahteline osa ja paraneb keskendumisvõime näiteks: Laps ei lükka tegevuse ajal koristades kõiki asju ühtekokku : vaid leiab igale asjale oma kohta.Puslesid kokku pannes tegutseb ta süvenenult, kuni pilt saab valmis.Laps suudab tähelepanu mõnevõrra jaota ning tegutsedes keskenduda mitmele nähtavale ja eristavale tunnusele( värvus, suurus, kuju). Kuigi laps toetub ülesandeid lahendades ja tegutsedes mälukujutlusele, on tema mälu siiski veel lühialine, näiteks:Laps oskab kirjeldada, kuidas ta läheb iga päev lasteaeda, kuid ei oska seletada, kuidas ta läheb sõbra juurde, kus takäib harva.
5 aastase lapse mälu ja tähelepanu
Lapse taju ja tähelepanu vahelduvad kiiresti, isegi huvipakkuvale tegevusele suudab ta keskenduda pelgalt mõnikümmend minutit. Laps oskab vaadelda, märgata detaile, oliulisi tunnuseid ja seoseid , leiab ja märkab puuduolevaid elemente ning ebakõlasid tuttavaid olukordi ja esemeid kujutavatel piltidel. Sellel vanusel lapsel suureneb võime koondada tähelepanu tehtavale tööle ning eirata kõrvalisi ärritajaid. Nii võib parajasti joonistav laps keelduda, kui teised teda mängima kutsuvad. Kasvab mälu osakaal teadmiste omandamisel ja kogetu meenutamisel, laps hakkab intuitiivselt kasutama lihtsamaid meeldejätmise strateegiaid .
6 aastase lapse mälu ja tähelepanu
Lapse tähelepanu maht suureneb, kuid tema keskendumisvõime on veel lühiajaline. Uue omandamisel teadvustab kordamise vajadust, kuigi meeldejätmise strateegiaid kasutab ta veel juhuslikuit.
7 aastase lapse mälu ja tähelepanu
Laps on suuteline kestvamaks tahtepingutuseks, ta suudab tähelepanu kontsentreerida ning püsib ülesande juures kuni selle lõpetamiseni. Tähelepanu maht ja tajuprotsesside areng võimaldavad tal samaaegu teha mitut tegevust ning keskenduda mitmele eesmärgile. Laps ei teadvusta veel ega kasuta õppimise strateegiaid, kuigi võib õpetamise korral seda lühikest aega teha,näiteks: jätta esitatud nimekirjast meelde sõnu üldnimetuse järgi( loomad, linnud , toit. Laps on muutunud teadlikumaks oma mälu võimalustest ja piirangutest, mistõttu hakkab teadlikult meeldejäetavat materjali üle kordama.
Järgnevalt antakse ülevaade kõnetegevuse põhikategooriatest – keelest ja kõnest, mis on kognitiivse arengu ühed olulisemad tegurid. Keelt vajab inimene, et suhelda teistega ühiskonnas.
Igapäevane keelekasutus annab meile järjepidevat mõttetööd, mõtlemine ja keel on kaks lähedalt seotud psüühilist funktsiooni. Ent keele otstarbeks on ka meelelise tunnetuse vahendamine , organiseerimine ja täpsustamine. Väikelaps omandab keele selgeks õppimise käigus rikkaliku varu sõnades talletatud teadmisi ja praktilisi oskusi. Kõne on inimesele niihästi sõnaline mõtlemise aluseks kui ka suhtlemisvormiks (Kidron 2001). Keel annab sõnadega indiviidile edasi täielikult valmis kujundatud suhete arusaamise süsteemi. Selles valikus laiendab laps ainult seda, mis temale sobib, minnes uhkelt mööda sellest, mis ületab tema taseme mõtlemise (Piaget 2004).
Laste kõne areng jaguneb nelja perioodi. Neist kolm langevad esimesse kolme eluaastasse. Need on häälikuline periood ( koogamine ja lalisemine), sõnalise arengu periood (üksikud sõnad) ja lause periood (2- kuni 3- ja enama sõnalised lihtlaused). Neljas periood on jutustamine: kõrvallausete moodustamine, mis saab alguse kolmanda eluaasta lõpus. Kõne arendamine kolme esimese eluaasta kestel on hädavajalik nii suhtlemiseks laste ja täiskasvanutega kui ka lapse psüühiliste protsesside täisväärtuslikuks arendamiseks.
Laps omab kõnevõimet üksnes sotsiaalses keskkonnas. Tema ülesanne on avastada keele sõnavara ja grammatikareeglid, mida räägivad ümbritsevad täiskasvanud või vanemad lapsed. Reeglid ehk grammatika ongi see, mis annab keelele selle ebatavalise jõu, sest võimaldab moodustada lõpmatult suurel hulgal sõnakombinatsioone. Sõnavara kasvab kiiremini lastel, kes omandavad rohkem esemete nimetusi. Varase sõnavara areng on väga tihedalt seotud väikeste laste kogemusega sellest, kuidas tuttavad täiskasvanud sõnu tuttavates kontekstides kasutavad (Butterworth & Harris 2002). Veel enne, kui laps ütleb oma esimesed sõnad, saab ta aru paljudest sõnadest ja lihtsatest lausetest. Pärast esimeste sõnade ütlemist hakkab lapse sõnavara täienema kiires tempos .
Lapse teisel eluaastal arusaamine sõnadest laieneb . Laps saab aru tihti tema juuresolekul kasutatud esemete ja tegevuste nimetustest ning inimeste nimedest. Lihtsustatud nimisõnadele lisanduvad üksikud tegusõnad. Kõne kujuneb suhtlemisvahendiks täiskasvanu ja lapse vahel. Tänu kõnele saab seletustega muuta lapse meeleolu. Enne teise eluaasta lõppu lisanduvad omadussõnad. Laps hakkab sõnu käänama ja pöörama , nimetab pildil igapäevasest elust tuntud esemeid ja olendeid ning viimaste tegevust. Kõnest arusaamise tõttu areneb taju. Ta hakkab võrdlema esemeid ja tegevusi. Areneb mõtlemine. Laps hakkab järeldusi tegema.
Järgnevalt ülevaade (Kivi & Sarapuu 2005) 2-ja 3-aastase lapse kõne arengust. Lapsel esinevad praktilises kõnes ealiste iseärasustena häälikute asendamine sõnas, sõna algus- või lõpuhäälikute puudumine ja peenendamine (palatalisatsioon). Kõigi nimetatud iseärasuste üheks põhjuseks on lapse sõnavara kiire kasv, millega võib kaasneda sõnalise väljendumise tempokus ja teatavate häälikute järjestikuse hääldamise ebakindlus . Teise eluaasta lõpust algab lapsel grammatika, eelkõige vormiõpetuse ( morfoloogia ) omandamine. Perioodi algust näitab see, et laps hakkab kasutama kahesõnalauseid, mis kestab kogu koolieelse ea ja jätkub koolieas kuni üheksanda-kümnenda eluaastani.
Lapse kõne arengut mõjutab kõige enam keskkond, kus ta elab, tegutseb, suhtleb täiskasvanute ja teiste lastega. Suhtlemisel on kõne arengus oluline osa. Suhtlusprotsessi tuleks vaadelda eraldi nii tasandilt täiskasvanu-laps-täiskasvanu kui ka tasandilt laps-laps.
Suhtlustasandil laps – täiskasvanu (1,5 – 3 a.): e. tegevuslik- situatiivne suhtlemine , mille puhul ettepanek koostegevuseks tuleb esmalt täiskasvanult, kes on ka ise tegutseja ja kõneleja. Laps matkib tegevust. Täiskasvanu kasutab kommenteerimiseks lühikesi lauseid, laps aga omandab kuuldud sõnavorme ja lausemalle. Lapse kõne areneb ühesõnalausungitest dialoogini. Paraneb ka kõnest arusaamine. Seda hõlbustab kõnet saatev tegevus.
Esialgu koosneb lapse lause kahe ühesõnalause ühendamisest. Lauset alustab laps kas oma nimega või siis hiljem asesõnaga mina.
Kaheaastast last iseloomustavad järgmised omadused: kordab täiskasvanu poolt öeldud lauseid, hakkab tegema lihtsaid järeldusi, eraldab põhivärve, käänab, pöörab sõnu, kasutab tegu-, omadus- ja määrsõnu.
Kolmeaastane laps on omandanud suure osa kõnehäälikutest. Erandiks võib olla r-häälik, sageli ka s ja k.
Kolmeaastase lapse sõnavara kasvab kiiresti. Nüüd tahab ta palju teada saada ja küsimusigi on tal palju. “Kus?” “Millal?” “Miks?” küsimused on orienteeritud seoste selgitamisele.
Kolmeaastast last iseloomustavad järgmised oskused ( Mänd 2003): hakkab tarvitama grammatilisi vorme, kuulab huviga täiskasvanu juttu ja seletusi , saab aru jutu sisust, täiskasvanu abiga kordab tuttavaid jutukesi , kõnesse ilmuvad mitmesõnalause ja lühem liitlause , kasutab aktiivselt tegu-, omadus- ja määrsõnu, küsib palju, eriti: “Miks?”, kasutab ka minevikuvorme, nimetab ja eraldab värve.
Järgnev tasand suhtlusprotsessis laps-laps on niisama tähtis kui eelpool kirjeldatud lapse ja täiskasvanu vaheline suhtlemine.
Suhtlemise laps – laps tasandi eripäraks on suhtluspartnerite võrdsus, mida ei ole lapse ja täiskasvanu vahelises suhtes. Võrreldes täiskasvanuga suhtlemist peab laps eakaaslasele oma mõtteid põhjalikumalt selgitama. Kui partner teda ei mõista või kui ta oma otsustes kahtleb, pöördub ta täiskasvanu poole. Laste kõnes suureneb lisaks nimisõnadele ka tegusõnade (on vaja suunata kaaslast ) ja hinnanguliste omadussõnade hulk. Suhtluses aset leidev tegevuse kordamine viib lapse tähelepanu tegevuse sõnalisele taustale. Areneb sõnavara, omandatakse lausemallid. Areneb ka lastevaheline dialoog , mis esialgu on laialivalguv, kus iga laps räägib oma teemal kaaslast kuulamata (Kivi & Sarapuu 2005).
Kokkuvõttes on lapse kõne arengus väga oluline roll nii laste omavahelisel suhtlemisel kui ka täiskasvanu suhtlemisel lapsega. Viimase puhul võiks juhinduda järgmistest nõuannetest (Kera 2004):

• Lapsega koos mängides tuleb rääkida tema mänguasjadest;
  
• kasutada lapse kõne ergutamiseks inim- ja loomakujukesi;
  
• luua situatsioone, et laps saaks rääkida;
  
• raamatuid ette lugedes ja pilte vaadates küsida lapse käest küsimusi loetud jutu kohta;
  
• mängida otsimise mänge, lasta tal lugu jutustada;
  

Kuulamisoskus on keelekasutuse esimesi osaoskusi. Kuulmisvõime on lapsele sündides kaasa antud, ent see vajab arendamist kuulamisoskuseks. Kõne arengu seisukohast on kuulamisoskuse arendamine koolieelse ea tähtsamaid ülesandeid. On oluline, et kuulamisoskus kujundatakse enne seda, kui laps jõuab lugemise ja kirjutamiseni. Oskus hakata kasutama tegevust saatvat kõnet kujuneb lapsel pikkamööda . Täiskasvanuga igapäevase koostegutsemise käigus kujuneb arusaamine täiskasvanu lausete sisust. Kuulamisoskus on aluseks rääkimisele, lugemisele ja kirjutamisele. Tegevusi ja mänge tuleb toetada kõnega, haarates juurde liisusalme, sõrmemänge ja luulet. Nende tegevustega anname väikelapsele võimaluse omandada emakeele suulist vormi. Sel perioodil on keel ja tegevus lahutamatult seotud.
1-2 aastane laps kasutab 3 kuni 5 – sõnalisi lauseid. Sõnade tagavara tõuseb 300-ni. Kasutab sõnu “anna”, „otsas“, „ära/peidus“. Osutab esemele või pildile ning küsib “Mis…?” Nimetamisel näitab tuttavaid esemeid. Hakkab ennast nimetama nimepidi. Mõistab ja täidab lihtsaid sõnalisi käsklusi ning korraldusi: too, vii, anna, võta, pane jt.
2–3 aastane laps oskab igapäevaelus kasutada sadu sõnu, võibolla isegi üle tuhande. Ta moodustab neist lauseid. Laps on avastanud, et küsimuste esitamisega on hea täiskasvanu tähelepanu pälvida ja ka informatsiooni hankida. Küsisõnadeks on peamiselt “Kes?” ja “Kus?”. Varasem kalduvus pudikeelt rääkida on peaaegu kadunud. Üks keelelise küpsuse märke on see, et laps kasutab järjepidevalt ja õigesti asesõnu “mina” ja “sina”. Lapse kõne ja keelekasutus muutuvad sellel eluperioodil terviklikumaks, kuna ta sõnavara on suurem, grammatikareeglitest arusaamine paranenud ja ta ise enesekindlam.
3-3,5 aastasel lapse kõnes muutuvad laused pikemaks. Laps ei püüa enam oma mõtet paari sõnaga väljendada, vaid ühendab selleks neli või viis sõna. Nüüd kasutab laps igapäevaste objektide ja inimeste kirjeldamiseks omadussõnu. Lapse lemmiktegevusi on kuulata täiskasvanu loetavat või jutustavat juttu. Lapsele meeldib jutte kuulata ja nüüd elab ta neile ka rohkem kaasa, näiteks ettelugemise ajal sekkudes ja vesteldes. Kõne edenemine jätkub ning laps muutub sõnade, fraaside ja lausete kasutamisel aktiivsemaks. Ta kombineerib sõnu, hoiakuid ja näoilmeid ning muudab oma esituse elavaks ja huvitavaks. Sõnad voolavad vabamalt ja ilma pingutusteta.
4 aastasel lapse tegevuse planeerimisel, juhendamisel ja kinnistamisel muutub oluliseks oluliseks kõne, eriti minakeskne kõne. Näiteks jagab ta endale klotsimängu juures häälekalt korraldusi: “Nüüd ma panen püsti seined , nüüd ehitan katuse “jne. Laps suudab end keele abil vabamalt ja üksikasjalikumalt väljendada. Selles vanuses on talle arusaadavad mõned lihtsamad ruumimõisted(all, peal, sees).Lapse ja täiskasvanu suhtlus on valdavalt situatsiooniväline ning lapse küsimused on põhjuse-tagajärje seoste kõrval seotud uue teabe otsimisega. Laste omavahelises suhtluses on valdavaks tegevus, areneb dialog ja laps kohandab oma juttu erinevatele vestluskaaslastele, näiteks räägib ta täiskasvanu ja uttavaga teisiti kui eakaaslase või võõraga.
Koolieelses eas lapse keelekasutus areneb suure kiirusega. On täheldatud, et oluline tõus ilmneb 4-aastase lapse oskuses edasi anda lihtsat jutukest ning kasutada oma jutus üha keerulisemaid lauseid. Nimetatud vanuses laps kasutab 1500-1600 sõna ning kõnekeelest saab asendamatu vahend ümbritseva uurimisel ning küsimuste esitamisel. Hilisema koolieelse ea (6-7 aastat) jooksul on laps võimeline kasutama täiskasvanule omast keelekasutust, mille sõnavarasse kuulub üle 2000 sõna.
5 aastat: Sellel perioodil jätkub minakeskse kõne areng. Üksinda mängides jagab laps valju häälega korraldusi, juhtides tegevuse eri etappe ; algul nimetab ta järgmisi toiminguid täiskasvanule, hiljemise-endale. Kui tegevus või lahenduskäik on saanud lapsele tuttavaks või omaseks, ei vaja ta enam väljuhäälset juhendamist ning algab sisekõne kujunemine. Lapse käitumist mõjutavad suulised juhised, kuid nende pidurdav roll on veel nõrk. Lapse kõne ja mälu areng võimaldavad tal lahendada ülesandeid ja probleeme ning jõuda kokkuleppele. Ta on suuteline järgima mitmeastmelisi korraldusi uutes situatsioonides , eriti kui järgnev tegevus on eelneva loomulik jätk. Kujuneb sidus kõne, laps suudab vestelda asjadest ja sündmustest, mis pole parasjagu käsil, vaid mis toimusid varem või hakkavad toimuma edaspidi. Laps suudab edasi anda kujutluspilte, hakkab aru saama mõistete kuuluvusest, alluvusest ja üldistusastmest( seelik , püksid -riided), mõistab ning kasutab lihtsamaid ruumi-(ees, taga, kõrval, all, peal) ja ajamõisteid( eile, täna, homme ). Ta hakkab mõista nalju, mõistatusi, sarkasmi ja metafoore, kuid ei suuda veel enda üle naerada.
6 aastat. Lapse ja täiskasvanu vahel areneb situatsiooniväline isikuline suhtlemine. Last huvitatakse sotsiaalsed probleemid, ta räägib meeleldi iseendast ning hakkab arutlema kõlbelistel teemadel . Selles tulenevalt laieneb sõnavara ja suureneb liitlausete , mille eesmärgid on pigem tegevuslikud isikulised kui tunnetuslikud. Lapse kõne on informatiivsem ja aktiivsem. Mälu ja sisekõne areng loovad aluse sidusa kõne kujunemiseks. Lapsed on selles vanuss jutukad ja küsivad palju ning sutavad keerulisemat keelt, et väljendada oma arusaamist tunnetest ja nende põhjustest. Paraneb lapse arusaam esemete suhetes omadustest ning ajalisest ja ruumilisest järjestusest.
7 aastat. Laps on väga jutukas ja tal on palju küsimusi . Valdavad suhtlusvormid täiskasvanuga on isikuline ja verbaalne. Teda huvitavad sotsiaalsed suhted, ta räägib rohkem iseendast nung tunneb huvi teiste vastu. Ta hakkab arutlema laiemate teemade ja eetiliste probleemide üle, on suhtluses adekvaatsem ja arvestavam. Laps tunneb huvi oma päritolu ja kultuuri vastu. Tema aktiivne sõnaloomeperiood jõuab selles vanuses lõpule, jätkub veel grammatiliste vormide täpsustamine ning erandite omandamine. Eneseväljenduses kasutab laps sidustekstis üha enam liitlauseid. Lapse kõnel on nüüd nii tegevust aktiveeriv kui ka pidurdav roll, ta suudab teha lihtsamaid üldistusi, tal on kujunenud oskus tegutseda suuliste juhiste järgi, mis on oluline kooliküpsuse näitaja. Kõneoskuse osakaal muutub järjest tähtsamaks teadmiste omandamisel, seitsmeaastane naudib lugemist, tunneb enamikku tähti ja suudab kokku veerida lühikesi sõnu ning oskab kirjutada etteütlemise järgi lihtsaid 1-2 silbilisi sõnu.
Tähte areng
Koolieelne iga on aeg, mil tekib tahe kui oma käitumise, oma seesmiste ja väliste toimingute teadlik juhtimine (olgu see siis oma keha valitsemine või mõtlemise teadlik juhtimine). Tahtelised toimingud küll tekivad koolieelses eas, kuid nende kasutamine on veel piiratud. Lapse tahte areng on tihedalt seotud käitumis­motiivide arenguga, nende kaasalluvuse kujunemisega.
Alles vanemas eelkoolieas on laps suuteline suhteliselt kestvaks tahtepingutuseks, kuid ta jääb veel üsna tugevasti alla koolilapsele.
Eelkooliea vältel kujuneb pikkamööda oskus püsida eesmärgil. Ülesande jaotamine etappideks, eesmärgi saavutamise teede näitamine aitavad lapsel organisee­rida oma toiminguid ja muuta need sihipäraseks. Oluline tähtsus käitumise sihipärasuse kujunemisel on ülesande täitmise edul või ebaedul. Kui nooremas eelkoolieas ebaedu ei mõjuta oluliselt eesmärgi püstitamist ja raskuste ületamist, siis keskmises eelkoolieas laps kaotab ebaedu korral stiimuli eesmärgi saavutamiseks, edu puhul aga püüab viia töö lõpuni. Eelkooliea lõpul on enamasti sama pilt, kuid nüüd leidub juba ka lapsi, kes püüavad viia töö lõpuni vaatamata ebaedule.
Tegevuses, mida juhivad tundmus ja soov (mäng), langevad eesmärk ja motiiv kokku, st tegevuse otsene tulemus ongi see, mille pärast seda sooritatakse.
Eelkooliea vältel omandab laps pikkamööda oskuse allutada oma toimingud motiivile, mis on kaugel toimingu eesmärgist. Keeruka ülesande puhul on laps võimeline eesmärgil püsima vaid täiskasvanu juuresolekul, kes püstitas ülesande, (näit. keerukas mitmeetapiline konstrueerimisülesanne).
Erilisi nõudeid lapse tahtele esitavad olukorrad, milles põrkuvad kaks motiivi: lapsel on vaja teha valik ja nii tekib motiivide võitlus. Koolieelik võib juba kaaluda oma motiive , eelistada üht teisele, kuid seda ainult kõige lihtsamates situatsioonides. Aruka valiku võimalused kasvavad oluliselt eelkooliea lõpul.
Tahte areng on seotud ka kõne reguleeriva rolli kasvuga. Nimelt sõnade abil formuleerib laps endale, mida kavatseb teha. Eelkooliea algul ei suuda laps sooritada keerukat toimingut sõnalise instruktsiooni alusel, kuigi ta mõistab kõnet. Küll võivad täiskasvanu sõnalised juhised ergutada teda alustama või lõpetama tegevust. Lapse enda kõne sel etapil kas saadab lapse tegevust (näit. "panen punase klotsi") või väljendab selle resultaati ("tegin ilusa torni"), aga ei planeeri seda veel. Laps võib küll sõnaliselt tähistada toimingu eesmärgi, kuid ta ei määratle, kuidas ta soovib plaanitut teostada. Koolieelse perioodi keskel on täiskasvanu sõnalisel juhisel lapse jaoks juba püsiv tähendus. Lapse enese kõne hakkab toimima tegevuse planeerimisel. Seejuures laps räägib valjusti. Siiski on oma toimingu kõneline regulatsioon veel väga ebatäiuslik.
Koolieelse perioodi lõpul omandab laps oskuse täita suhteliselt keerukaid täiskasvanu instruktsioone. Oma tegevuse planeerimisel ei pea ta enam käsutama valju kõnet, vaid koostab plaani ja juhib oma toiminguid mõttes. Keerulistel puhkudel käsutab ka kuueaastane veel oma soovide allasurumisel valju kõne abi.
Kasutatud allikad:
1. “ Mõtlemise areng. Määratlused ja põhimõtted” , Toomele. A 2003.
2. “Üldoskuste areng koolieelses eas”, Riiklik Eksami-ja Kvalifikatsioonkeskus, Tallinn, 2009.
3.” Õppimine ja õpetamine koolieelses eas” , Kikas .E 2008.
4.”Meie tark laps” Einon.D 2000