Need on kommunikatsiooniahela liikmed. Põhitp pööratakse tekstile või teosele. Põhituum on aga selles, et teost vaadatakse kui iseseisvat objekti, lahutatakse see ajaloolisest kontekstist. NB! Tekst on täpselt see, mis õppejõud rääkis (loengus konspekteeritud, ju ta siis seda tahab ka!) 2.Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on süstemaatiliselt kirjandust uuriv teadusharu. Vaatleb kirjandust nii tema olemuse kui ka ajaloolise arengu ja kunstiväärtuse seisukohalt. Kirjandusteadus on iseseisva kunstiteadusena arenenud jõudsalt alates 19. Sajandist; poeetika ja stilistika olid kõrgelt arenenud juba antiigis. Kirjandusteaduse osad on kirjandusteooria, kirjandusajalugu ja kirjanduskriitika. Kirjandusteaduslikke meetodeid ja koolkondi: biograafiline meetod, feministlik kirjandusteadus, formalism, freudism, marksistik kirjandusteadus, positivistlik esteetika, poststrukturalism, retseptsiooniesteetika, semiootika, strukturalism, uuskriitika, vaimulooline koolkond.
Laiem tähendus: eri valdkondi hõlmav tekstide kogum, eeskätt 19. Sajandini (nt arstiteaduse alased tekstid jne), kirja pandud tekst Kitsam: eristumine 19. Saj, kirjandus on miski, mis kuulub esteetika valdkonda, sõnakunst, ilukirjandus, belletristika; kunstilise väärtuse saab luule kõrval ka proosa. Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus: · Kirjandusteooria alusvaldkond, uurib kirjanduse üldisi iseärasusi, töötab välja mõisted ja meetodid, mille kaudu tekstist rohkem aru saada, nt riimi uurimine · Kirjanduse ajalugu uurib kirjandust kronoloogiliselt, ajas muutuvana; uurib voole ja stiile; samas ei pruugi kronoloogiliselt võib ka teemade kaupa, ainult
iii. Kirjandusteose säilimisel läbi ajastute võivad tema funktsioonid muutuda. d) Taseme põhjal i. Hinnangu küsimus eri ajastul eri moodi ii. taseme põhjal eristatakse zanri, vormi, funktsiooni, keelekasutuse, stiili jpm põhjal: 1. väärtkirjandus 2. ajaviitekirjandus 3. sopakirjandus jne 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus 3. Lugeja kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis a) Lugejal on otsustav ja aktiivne roll kirjandusteose tähenduse loomisel i. Pole ühte lõplikku tähendust 1. möödalugemine 2. väärtõlgendamine b) kahte laadi lugejad: i. mudellugeja kujutletav lugeja, kes mõistab ja järgib teose poolt esitatud lugemisreegleid 1
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1. Kirjanduse mõiste. Laiemalt hõlmab kirjandus erinevaid erialasid puudutavate tekstide kogumit. Sinna kuulub nt ajakirjandus. Kitsama definitsiooni järgi on kirjandus ilukirjandus (belletristika). Eestlastel mahutab sõna ,,kirjandus" rohkem, kuna sõnakunsti alla lähevad ka rahvaluule ja draamakirjandus (mida tajutakse kirjanduslikuna). 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus tegeleb peamiselt kommunikatsioonimudeli uurimisega (autor tekst lugeja). Kirjandusteaduse raamistik (paradigma) koosneb üldtunnustatud mõistetest. Kirjandusteooria kese on meetodid: positivism, psühhoanalüüs, uuskriitika, strukturalism, poststrukturalism, feministlik kriitika, postkolonialistlik kriitika ja nii edasi. Kirjandusteooria komponendiks on ka poeetika (käsitlus kirjandusteksti ülesehitusest)
Proosateksti analüüs 11.02.15 Proosatekst kui fiktsioon Ilukirjandus on valdavalt fiktsionaalne. Fiktsioon (lad. fictio või fingere ’väljamõeldis, teesklus’ või ’moodustamine, kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehiskõne. Seega l
esituslik aspekt. Narratiiv on rida sündmusi mingis ajalises järjestuses, sel on algus, keskpaik ja lõpp. Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras. Faabula – sündmuste ajalis-põhjuslikus järjekorras. Klassikalise narratiiviskeemi rutiinne kordumine on turvaline aga igav. Igasugused katsed seda struktuuri lõhkuda lähtuvad siiski ala esitatud konventsionaalsest mudelist. Klassikalise (suletud) narratiivi elemendid: sissejuhatus, sõmitus, pinge tõus, kulminatsioon, pööre, lõpp-pinge, lahendus. Suletud narratiiv on eelkõige omane realistlikule romaanile. Modernistlik ja postmodernistlik romaan ei järgi sarnast skeemi. Näiteks. Modernistlikus romaanis on avatud algused ja lõpud, sissejuhatus ja lõpplahendus traditsioonilisel kujul puuduvad. Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Ükski kirjanduslik teema ei ole iseenesest hea ega halb...
piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS ja Moodle) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS ja Moodle). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Kuidas sarnanevad või lahknevad sellega, kuidas kirjandusteaduses kirjandust määratletakse kirjanike ja luuletajate enda arvamused (vt valik näiteid slaididel)? Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Kuivõrd sõltuvad eesmärgid ja teadmised, mida taodeldakse sellest,
1 FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2015, Kurvet-Käosaar KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle's, ka viimane konspekt ,,Postkolonialism" ja ,,Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned" ja ,,Modernistliku proosa tunnusjooned") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135 (ÕIS). T
Kõik kommentaarid