Vastus leiad õppematerjalist: Sissejuhatus kirjandusteadusesse

Sissejuhatus kirjandusteadusesse (4)

Tartu Ülikool - Teatrikunst - Kirjandus- ja teatriteaduse alused

5 VÄGA HEA

Sügis - Värvikirev metsatukk, langevad tammelehed ja mädahõng - sügiselised luuletused

Esitatud küsimused

Milline ta on Kuidas ja millest ta mõtleb?
Milline on sõnakunstiteose struktuurehitus"?
Kui ka universaalse tähendusega teema?
Millised on tekstides olevad vastuolud ?
Millised on tekstis leiduvad patriarhaalsed normid ja väärtused?
Millised on tekstides olevad vastuolud?
Mis on kummastus" kirjanduses?
Mis on narratiiv?
Milliste tegelaste vaatepunkti esitatakse sagedamini?
Kellele ei anta üldse vaatamisõigust" ?
Kelle slmade läbi nähakse olulisemaid sündmusi?
Kuidas ja kas need omavhel seotud on?
Milliseid välditakse?
Kuidas lugeja kohtub t-ga esimest korda kuidas saab edasisi inform-i ?
Millise mulje jätab kelle vaatepuktist tegelast näidatakse?
Kuidas suhtub teda ümbritsevasse MI?
Mida märkab tegelase pilk ümbritsevas maailmas?
Milline neist suhetegruppidest saab loo käivitajaks?

Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused.

Kirjanduse mõiste.
2 tähendust: ◙ laiemalt mõeldakse igasuguseid kirjutatud tekste.
◙ kitsamalt ilukirjandus, sõnakunst, kunstikirjandus, mis jaotub 3-ks aladistsipliiniks : 1) LUULE, 2) PROOSA 3) DRAAMA (e. LÜÜRIKA, EEPIKA ja DRAMAATIKA)
Eesti traditsiooni omapära- ka rahvaluule arvatakse kirjanduse hulka, samuti lastekirjandus ja draama, mis muus maailmas kuulub nt. eraldi valdkonda.
KIRJANDUSE MÕISTE tekkis üldse 1,5 SAJ. tagasi, 19.saj-l.
Ilukirjandusel on: 1) ESTEETILINE eesmärk, s.t. tegemist on kunstiga, mis peab tekitama emotsioone, tundeid nö. ilusasti kirjutatud kirjandus.
2) Ilukirjandus on KEELE ERILINE KASUTUS s.t., et keel on MITMETÄHENDUSLIK.
3) Oluline koht on väljamõeldisel või fiktsioonil. Faktidega võrdlemine on keeruline e. komplitseeritud . Seal on mingid faktid, mis viitavad tegelikkusele, aga oluline koht on fiktsioonil e. väljamõeldisel.Nt. „Poeem Putinile“-paljud in-d võtsid seda kui arvamusavaldust, ei suuda näha selle kirjanduslikkust, irooniat.
4) Kirjandus on erilaadne kommunikatsioon, kus on kolm elementi: AUTOR, TEOS, LUGEJA.
2.Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus
KIRJANDUSTEADUS on teadusharu, mille ülesanne on ilukirjanduse (belletristika) eripära ja arengu uurimine ning tema kunstiväärtuse hindamine.
Kirjandusteadus jaguneb : 1●KIRJANDUSTEOORIA 2●KIRJANDUSE AJALUGU 3●KIRJANDUSKRIITIKA.
1] Kirjandusteooria : uurib üldisi seaduspärasusi, kuidas kirjandustekst on üles ehitatud, millised on põhimõtted, kuidas tekst töötab. Kirjandusteadus töötab välja meetodid, kuidas ja mille kaudu teksti mõtestada. Kirjandusteooria hulka kuulub POEETIKA. Poeetika uurib, mis on kirjanduslikkus e. aitab analüüsida, mis on iseloomulik antud autoritele. Poeetika pakub kirjandusteoreetilise aluse üldse. Poeetika uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, nende ehitust ja toimet e. ilukirjanduslikkust.
2]Kirjandusajalugu
_ uurib kirjandust kronoloogiast lähtudes, kirjanduse ajas muutumist. Erinevate epohhide iseloomulike omaduste uurimine kirjanduses. Nt. temaatika „ Naised Mikirjanduses“. Kirjandusajalugu on alluv ideoloogiatele. Nt „Eesti kirjanduse ajalugu“-sid on erinevaid kirjutatud(näit. nõukogude, paguluses, Gustav Suits- saksa vastasus)
3] Kirjanduskriitika
Eestis on kitsama tähendusega kui ingl. keeles. Tegeleb äsja ilmunud teostega. Ajalehtedes, ajakirjades ilmuv kriitika.
Hõlmab kirjandusnähtuste tutvustamise, analüüsi ja hinnangu; kuulub käsitlusviisist olenevalt- kirjandusteadusesse( angloameerika kirjanduskultuuris samastub sellega) või – kirjanduspublitsistikasse; jälgib kaasaja ilukirjandust, selle arengut, tõlgendab kaasaja arusaamadest lähtudes kirjanduspärandit. Kitsamas tähenduses hõlmab reageeringud uudisteostele, vahendab autorit ja lugejaskonda, väljendab ja kujundab kirjandusmaitset ning on vastastikuses toimes kirjandusega, kirjandusteooriaga, kirjandusajalooga, muude humanitaarteadustega ja kogu oma aja ühiskondliku mõttestikuga.Suuremat tähtsust hakkas omandama pärast korrapärase ajakirjanduse sündi, 17. sajandil. !9. saj. keskpaigast peale on olnud laialdane ühiskondlik kõlapind.
Kirjanduslik kommunikatsiooni mudel ehk ahel: AUTOR→TEOS→LUGEJA. Kogu kirjandusajaloo vältel ehk umbes 200 aastat on kõige enam uuritud kirjandust lähtuvalt AUTORIST.
3.Autor kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis
AUTORI positsioon suureneb alates 16. sajandist renessansi ajast ja saavutab kõrghetke 18. sajandi lõpust 19. sajandi romantismiajastul. Romantismiajastul on kirjanik nagu „geenius“. Kirjanduslik tekst ongi selle isiku konkreetse individuaalsuse väljendus, tema kogemused ja üleelamised saavad TEKSTIKS. Siit algab AUTORI VÕIDUKÄIK. Seoses 19. saj-l levima hakanud teadusliku mõtteviisiga( positivism -seostub loodusteadustega:midagi saab mõõta, kaaluda) saavad oluliseks faktid ja need on võimalikud seoses AUTORIGA (NT. KUS SÜNDIS, MILLISES PEREKONNAS, KUS REISIS-need asjad peegelduvad autori loomingus) Nt. Kirjanduse uurija M. Kampmaa uuris Tammsaare miniatuure ja seostas neid autori haigusega, tiiskusega, et see oli põhjuseks, miks ei jõudnud kirjutada nt. pikka proosat.
Eesti kirjanduse ajalugu on olnud väga AUTORIKESKNE, kirjutatakse ka vanavanemate kohta(suhtumine „tühja tekstidest, õpime elulood pähe“), Eestis( sh Tartus) on üldse väga palju skulptuure kirjanikele –seegi näitab AUTORI ELUJÕUDU meie kultuuris.Samas: on ka põhjendatud küsimused, mis seostuvad autoriga. Nt. Koidula Kroonlinnas kirjutatud tekstid on hoopis teistsugused , mis ta kodumaal kirjutas, loomise tingimused, eksiilis viibimine nt. Autori kaudu peegeldub selle kirjutatu AJASTU.
4.Tekst kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis
Oma olemuselt on kirjanduslik tekst teatud keelemärkide süsteem, mis on üles ehitatud üksuste järgnevuse põhimõttel. Need keelemärgid on järjestatud ühesuunaliselt ja jäädavalt e. lõplikult. Keelemärk on 1) visuaalne, tal on oma kuju.
2) auditiivne aspekt e. kuuldeline aspekt (seotud paljus luulega, kuna luulet isel-b rütm, kõla.
3) tähenduslik aspekt tekstil- igasugusel elemendil tekstis on mingi kindel tähendus.
On madalama stme tähendusega (kirjamärgil) ja kõrgema astme tähendusega ( tegelane ).
Tekst ja maailm e. tegelikkus. Tänapäeval inimene eeldab, et tekst on maailmaga seotud( realistlik kunsti ja loome printsiip). Me mõtestame e. saame kirjandusest aru niimoodi , et tekst on maailma peegel . See on kõige enam levinud käsitlus, arusaam.
Teksti põhiolemuse mõtestamise võib jagada k a h e k s:
◙ Ühelt poolt on mõtteviis, et tekst on MI peegeldus . See arusaam saab alguse ANTIIKMAAILMAST „ mimesis “- jäljendus(emotsioonide, looduse) + oskused (peab valdama teatud oskusi) . Positivism väidab muuhulgas, et kirjandusliku teksti tegemine on seotud 3 määrava teguriga : 1) pärilikkus, 2) keskkond, 3) ajalooline moment.
◙ PALJUD 20. sajandi teoriad väidavad, et TEKST ON AUTONOOMNE, et sõnal on sõltumatu olemus (et tekstidel pole eluga mingit pistmist). 19. saj. 2. poolel Prantsusmaa sümbolistid, Inglismaal esteistid O. Wilde nt. mõtestasid oma teoseid teoreetilisemalt. Nende jaoks oli REAALSUS LIIGA RÄPANE paik, millest pole mõtet kirjutada. Elu imiteerib kunsti, mitte vastupidi.( roheline nelk)
1920- ndatel tekkis uuskriitika - selgelt lahutatakse kirjanduslik tekst sotsiaalsest ümbrusest, ajaloolisest kontekstist, tekib väga selge tekstile keskendumine. Uuskriitika rõhutab eelkõige vormi tähtsust. Ilukirjandusliku teksti uurimine oli neile eelkõige teksti uurimine ( kuidas tekib nt. tekstis iroonia, pinge vm tonaalsus.
T. S. Eliot kuulus essee „ Hamlet “- kunstiteosena läbikukkunud, vormistus tema arvates ebatäiuslik.
Dekonstruktsioon- J. Derrida Prantsuse, lähtub KELEST, keelemärkidest. Väidavad, et tegelikult polegi muud kui keel, et igasugune kogemus väljendub keele kaudu. (Äärmuslik idee.)
1960-ndatel tekivad mingid nihked , paljud muutused, varasemad hoiakud murduvad. Toimuvad radikaalsed muutused suhtumises kirjandusse, autorisse( Roland Bartes essee „Autori surm“s.t. et üha enam pööratakse tähelepanu TEKSTILE, keelelistele elementidele, väljenduslaadile. Kui seni oli autorisse suhtutud kui jumalasse, kes valitseb kõike seda
kirjandusmaailma, siis nüüd leitakse, et ega autor ei ole keelt välja mõelnud, ta kasutab seda ja keel on mitmetähenduslik. Seega autorist märgatavalt olulisem on TEKSTI struktuur.
1970-80ndatel räägitakse mõistest v nähtusest „TEKSTUAALNE AUTOR“-S.O. TEKSTI LUGEMISEL tekkiv arusaam autorist, lugemisel tekkiv arusaam autori kujust - kes on selle kirjutanud? Milline ta on? Kuidas ja millest ta mõtleb? Sellel ei pruugi midagi tegemist olla TEGELIKU AUTORIGA. Sellega seoses hakkab kasvama teksti lugeja osa tähtsus.
AUTOR on ka tänapäeval tähtis s.t autor ei ole „surnud“( kirjanik on nt. oma kauba müüja- reklaam oma kaubale), oma „häält“ eksponeeritakse erinevatel tasanditel, valdkondades.
Ei ole lihtne lahutada autorit oma tekstist. Soovitav on suhtuda analüütiliselt. Üldiselt TEKST sisaldab teatud MORAALI( kas avalikult või peidetumalt), hea ja kuri. Tekstid sisaldavad kultuuris levinud privilegeeritud hoiakuid. Vastandused: ilus-inetu;mees-naine.
5.Lugeja kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis
1970-ndatel tekkis retseptsioon ehk vastuvõttu uuriv teooria. Aluspõhimõte : kirjandusliku teksti vastuvõtu protsessist pole võimalik lugejat välistada ja teos saab teoseks pärast seda, kui on jõudnud lugeja kätte.
„Lugeja sünni“ hinnaks on „autori surm“.
Lugemine on mõjutatud:1) psühholoogiline seisund
2) teadmistest
3) soost
sotsiaalne mõju ( reklaam), kogukonnad ( sõprukonnad), generatsiooni erinevused. Lugemine on sõltuv väga paljudest asjadest, lugemine on seotud võimuga („Kes ei oska lugeda, see saab tukast sugeda!“, ´+ kohustuslik lugemisvara koolis. Tekstid väljendavad mingeid hoiakuid, nt. vastandusi ilus-inetu; mees-naine.
LUGEJA ÜLESANNE : ON VARJATUD privilegeeritud hoiakud üles leida ja avalikustada. Viimastel aastakümnetel käsitletakse palju rahvuse ja rassiga seotud temaatikaid. Koloniaalne pärand on paratamatult Euroopas kultuuriloo üks osa. NT „ Robinson Crusoe“- indiviid loob oma asunduse(riigi), Reede on sisuliselt tema ori. Kui varem loeti seda rmt-t kui põnevat seiklusjuttu, siis 21. sajandil vaadeldakse teisest seisukohast .
Lugeja osaga seoses kujuneb mõiste „LÜNK“ehk LÕHE.
MÕISTE LÜNK- lugemisel tekivad „häired“ , kuna kõike täiesti ära ei seletata. Lugemise käigus nö. lugeja „täidab“ ise need lüngad. Nt.ei kirjeldata tegelase välimust üksikasjalikult, samas see tegelane kuidagi konkretiseerub meie jaoks( võtab kuju). Kui palju neid lünki tekib, sõltub sellest, milline on lugeja varasem info antud ajastu vm kohta. Lünkade teke oleneb ka sellest, millise poeetikaga on tekst kirjutatud, nt. vabavärsi puhul, mingi 20. sajandi romaani puhul, kus hüpatakse ühelt liinilt teisele. LÜNK ei pruugi ainult negatiivne olla, sest kus kõik põhjalikult ära nämmutatakse, seal ei ole kunstilisust. Kunstiline tekst laseb lugejal ära arvata, tunnetada teistmoodi(lünkade abil). Ei ole huvitav lugeda naiivseid tekstikesi, originaalsed jutustused on võluvamad, inspireerivamad.
„ KOSMOPOEETIKA “ lk. 219-236
6. Kirjandusteaduses kasutatavad analüüsimeetodid. Millest lähtuvalt vaatlevad kirjandust- meetodid, mis kirjandusteost avaksid

uuskriitika- (vastandmeetod marksistlikule meetodile( seotud sotsioloogilise lähenemisega, peetakse keskseks mingit kujundit , klassivõitlust, ÜK reformimist)- nö. tõstab teose ühiskondlikust süsteemist välja, aktuaalne on nö. teadlik lugeja)►Tekkis 1920-30-ndatel Ameerikas ja Inglismaal,►Teos lahutatakse ajaloolisest ümbrusest ►Tähtsam tunnus on tekstianalüüs, close reading : süvenenud ja täpne lugemine. Teose kui terviku mõju uuritakse struktuuri üksikelementide kaudu ( värsimõõt, riim, erinevad kujundivõtted jne.)►Tähsamad esindajad T.S. Eliot, Ezra Pound „ Lugemise aabits“► Pöörab suurt tähelepanu võtetele- kuidas kasutatakse nt. irooniat, kuidas tekitatakse rütm jne., Milline on sõnakunstiteose struktuur(„ehitus“)? Kas teos on terviklik sõnakunstiteos? Kas selles teoses on nii teose erinevate tasandite vaheline ühtsus kui ka universaalse tähendusega teema?

Strukturalism – tähelepanu struktuuril ( laused , sõnad, silbid , häälikud- kas ja mis tähendus on millelgi neist osadest ☻Alusteos: Ferdinand de Saussure „ Üldine lingvistikakursus“(1916). Eristab keelt- langue ja kõnet- parole
☻ Teised S-i esindajad 1950-60-ndatel Roman Jakobson , Claude Levy - Strauss , Roland Barthes, Juri Lotman
☻ Binaarne opositsioon: kaks teineteist välistavat elementi või mõistet. Nendevahelisest erinevusest tekibki tähendus.
☻Milline on teksti aluseks olev struktuuriskeem, mis aitab meil teksti mõtet välja selgitada (arhetüüp, narratoloogiline aspekt jne.) ?
Seda tekstis olevat struktuuri käsitletakse kui teksti grammatikat, milles väljendub teatud tüüpi „matemaatiline valem“, mis omakorda representeerib nt. tegelaste või sündmuste funktsioone. A.Conan Doyle , Poirot lood, tegelased ja nendele iseloomulikud iseärasused, loo kulg(Näiteks Poirot lugudes on ikka MITU laipa , enne kui süüdlane paljastatakse, tavaliselt anatakse ka Poirole märku eelseisvast uuest mõrvast, vana on sümpaatne, aga realistlikult aeglane ja loo lahendus jõuab talle kohale mingi märgi kaudu, mis tõmbab tähelepanu ja hakkab häirima ning lugu lõpeb alati koosolekuga, millest võtavad osa kõik ellujäänud tegelased). LK.106 – 110

Poststrukturalism - (mõiste „ binaarne opositsioon“- hea vastandub kurjale vaim- keha : üks vastandub teisele ; Nt. kristlik ideoloogia tagandab keha, vaim: piitsutamine, häbistamine ja alandamine on esile tõstetud.) ♣ Tekib 1970.aastatel Prantsusmaal( J. Derrida, R. Barthes, J. Lacan , M. Focault, P.de Man) Poststrukturalistlik liikumine lõhub binaarse opositsiooni, iseloomulik on binaarsete opositsioonide kriitika: keeles ei ole fikseeritud tähendusi, keel on olemuselt metafoorne ja mitmetähenduslik. ♣ Kuidas üks või teine ideoloogia ilmneb tekstis ja ühendab erinevad vastuolud temaatiliselt ühtseks? Millised on tekstides olevad vastuolud ? LK. 110 – 135?

feministlik kriitika- analüüsi puhul on keskne naisega seonduva analüüsimine. Uurib ÜK-s peituvat mehe-naise rollide ebavõrdset staatust. Millised on tekstis leiduvad patriarhaalsed normid ja väärtused? Milline on naistegelase positsioon ja funktsioon tekstis( on ta peategelane, kõrvaltegelane, episoodiline tegelane jne.)? Kas selline kujutuslaad toetab või õõnestab neid norme ja väärtusi? Klassikud: Kate Millett, Helene Cixous, Julia Kristeva, Luce Irigaray LK. 136 - 143

postkolonialistlik kriitika---- Kuidas mõjutavad teksti kultuuriliste erinevuste väljendused ( rass , klass, sugu, religioon , kultuurilised tavad, identiteet )? Kas selline kujutluslaad toetab või kõigutab koloniaalset ideoloogiat ? Olulisemad teoreetikud: Edward Said, Homi K. Bhabha, Gayatri Chakravorty Spivak LK. 145 - 152

positivism-----------------
19. sajandil levib teaduslik mõtteviis, positivism( teaduse ja filosoofia käsitlusviis, mille aluseks on fakt), seostub loodusteadustega(midagi saab mõõta, kaaluda) Tekib küsimus, kas teksti uurimine on teadus või ei ole teadus? Positivismi jaoks on olulised FAKTID, fakti kaudu on võimalik MI objektiivselt kirjeldada ja need faktid on kirjanduses võimalikud seoses autoriga. Näiteks kus autor sündis, millises perekonnas kasvas, kus reisis jne. Need faktid peegelduvad autori loomingus. Positivism( teadslikkus, faktilisus) väidab, et kirjandusliku teksti tegemine on seotud 3 määrava teguriga: PÄRILIKKUS, KESKKOND, AJALOOLINE MOMENT ( E. Zola, Honore de Balzac) Kirjaniku biograafia s.t autori elu ja elutingimused põhjendavad tema loomingut.
●psühhoanalüütiline meetod( kuidas tekst võtab kuju, teadlike või mitteteadlike, psühholoogiliste representatsioonide kaudu- ihad , hirmud, vajadused, tegelastevahelised konfliktid)?
Teine tasand: kuidas teksti loomisel võivad olla tähtsad autori eluloos esinevad üleelamised, ihad, kired, konflktid?
●retseptsiooniteoreetiline meetod. Kuidas lugeja loob teksti tähendusi ja millised on nende lugejate loodud tähenduste ja teksti omavahelised suhted?
●dekonstruktsioon- Kuidas üks või tene ideoloogia ilmneb tekstis ja ühendab erinevad vastuolud temaatiliselt ühtseks? Millised on tekstides olevad vastuolud?
„ POSTMODERNISMI TEOORIA“ J. KRAAVI lk. 106- 152
7.Mis on „ kummastus ” kirjanduses?-
Kirjanduslikele tekstidele on iseloomulik eripära võõritus e. kummastus. Selles väljendub ka nende erinevus tarbetekstidest, ajakirjanduslikest tekstidest. Traditsiooniline e. klassikaline arusaam (enne 20. sajandit) on, et nt. luuletus on eriline ( kujundite kaudu) maailma tajumise viis. 20. sajandil pööratakse rohkem tähelepanu vormile, kirjanduslikele võtetele (20. saj. modernismi algus) Näiteks 20. saj. algul tegutses vene vormikoolkond ( Viktor Shklovski).
Formuleeritakse, et kunst on kujunditega mõtlemine. Kunstivõtted“ raskendavad“, „pikendavad“ asjade tajumist. Kunsti ülesanne on KUMMASTAVALT mingit objekti tajuda. Seepärast on ka suhteliselt raske suuremat osa 20. sajandi kirjandusest lugeda.Kummastuse puhul on harjumuspärane vaatepunkt nihutatud nt.inimese teadvusest looma tasemele ja see paneb asju märkama ja mõtestama teisiti, uudselt. Harjumuslik „rebitakse“ lahti tavapärasest kontekstist, vaadeldakse teistel tasanditel. Eesmärgiks on tekitada eripärane taju, mitte et asju lihtsalt ära tunda (see on määrdunud sulalumi – kohevad hanged on müdaseks tõmbunud). Kummastuse olemuseks on võõritusefekt.
8.Luule värsisüsteemid ja –mõõdud lk.60 Poeetika õpik gümn-le
9. Metafoor ja selle eriliigid lk 41 Poeetika õpik GÜMNAASIUMILE
10.Lausekujundite liigid lk.47
11.Riim ja kõlakujundid lk. 73
12. Mis on narratiiv ?(narratiiv ja aeg) -----narrare (lad)- jutustamine, lugu. Narratiivi uurimine--- narratoloogia .
☻--korrapärastatud sündmuste jada või seeria. Mõistet kas-kse ka kultuuriuurimuslikes töödes ja ka kirjndusvälistes valdkondades. Eksisteerivad faktoloogilised ja ilukirjanduslikud narratiivid. Näiteks ajalool on kronoloogiline stiil.(jutustamine allub teatud narratiivsetele reeglitele) Ajalugu võiks aga samas jutustada ka lähtudes muusikast või maalikunstist, aga kui teadus, allub ta kronoloogilisele narratiivile. Tegemist on korrastatusega, on kujunenud kronoloogiline narratiiv. Narratiivi seos ajaga - narratiivi korrastatakse, tekib loo seos ajaga. Sündmused on nii või teisiti seotud ühes või teies hetkes juhtuvate asjadega. Sündmused tekivad nii nagu neid jutustatakse – asjad juhtuvad ajas järjest .( Tgvaade, ettevaade) diagramm konspektist..................................................
Nt.20 aasta sündmuste käsitlemisel toimub „aja kiirendamine“, „aja aeglustamine “- kõike ei jutustata. 1343a. Jüriöö ülestõusust jutustamine „Tasujas“- meie aega lahutab siin jutustatavatest sündmustest sajandite „kuristik“ – ajalooline narratiiv. Narratiivi keskmeks aja kohtlemine loogiliselt, rütmi leidmine.
♠Narratiivne põhjuslikkus – 1.) mida jut-kse—lugu, jutt—sündmused ajalises järjestuses
2.) kuidas jutustamine—millises järjestuses jutustatakse
( süzhee)
NT. Suri kuninganna ja siis suri ka kuningas
Suri kuninganna ja siis suri suurest leinast ka kuningas.
Ajas järgnevad sündmused: 1. lauses pole käsitletud järgneva sündmuse põhjust.
2. lauses on 2 sündmust ühendatud narratiiviks.
13.Kirjandusteose vaatepunkt
Kirjandusteose tegevus avaneb lugejale alati mingist vaatepunktist s.o. paigast või teadvusest, kust teose sündmustikku nähakse.
-----S.t. kuidas üks lugu on kirja pandud, kelle silmade läbi : 1) mina- jutustaja tegeleb intensiivselt kõikide tegelastega mina-tegelase vaatepunktist e. piiratud vaatepunktist, analüüsitakse mina-jutustaja olemust, sest jutustus lähtub tema isikust, jättes avamata teiste tegelaste siseelu . Lugeja ei saa neisse pilku heita. Sisemonoloog – sisekõne-lähtub vajadusest otsida mingile küsimusele vastus. Teadvuse vool- on lähedane sisemonoloogile, aga tegelase mõtteid kujutatakse hüplikena. Tegelase tunnete ja mõtete üleskirjutus, mille eesmärgiks on avada tegelase sisemaailm täielikumalt, kui seda teeb sisemonoloog. Modernistlik romaan( Virginia Woolfi romaanid) võib olla tõielikult kirjutatud tegelase teadvuse vooluna. Mina-vaatepunkt on piiratud vaatepunkt, teised sõna ei saa.
2) tema-jutustaja – e. kolmandas isikus jutustus – võib samuti esitada ühe tegelase piiratud vaatepunkti. Iga mina-jutustuse võiks ümber kirjutada tema-jutustuseks, ilma, et vpunkt muutuks, sest ühe tegelase sisevaadet võib edastada nii mina-kui tema-vormis.
3) kõiketeadev jutustaja – sündmusi jälgiks nagu jumalik pilk, kelle vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib oma teadmisi lugejaga jagada erineval määral: võib loos toimunut selgitada, analüüsida, aga ka hoopis piirduda sündmuste kiretu esitamisega st. Jjlgida vaid sündmuste välist kulgu.
Kõiketeadev jutustaja võib tegelasi iseloomustada, nende mõtteid lugeda, tema vaatepunkt on liikuv- st. Erinevad tegelased saavad õiguse loo MI oma silmadega vaadata. Sündmusi näidatakse mitme nurga alt. Avaldatakse erinevate tegelaste suhe toimunusse ja lisatakse ka kommentaar sündmustevälisest vaatepunktist.
☻Siirdkõne- kaudne sisemonoloog, kus jutustaja vahendab tegelase kõnet.
Liikuvat vaatepunkti leiab ka romaanides, kus kõiketeadev jutustaja võib puududa .(tüüpiline modernistlikule romaanile): pole teada romanimaailma kohta käiv tõde, aga lugeja näeb loos toimuvaid sündmusi eri vaatepunktidest. Teose pinge tekibki just vaatepunktide lahknemise kaudu.
Kirjandusteost analüüsides on vaja silmas pidada, kelle vaatepunktist mingi sündmus o esitatud.
☻Kas teoses avalduvad erinevad vaatepunktid?
☻Kuidas tegelaste vaatepunkti kasutatakse, kas edast-kse ka tegelaste mõtteid, tundeid või jälgitakse ainult tegelaste pilku.
☻Milliste tegelaste vaatepunkti esitatakse sagedamini?
☻Kellele ei anta üldse „vaatamisõigust“ ?
☻Kelle slmade läbi nähakse olulisemaid sündmusi?
14.Kirjandusteose tegelased- „Poeetika“lk. 165-169
Tegelase olemus muutub oluliseks 19. saj. realismi tekkega: tegelased käituvad nii nagu inimesed ikka üldiselt käituvad. Tegelase kujutamise põhimõte on, et eksisteerib teatud sisemine (mina, loomus, hing, iseloom) ja välimine (väline kuju, keha, nägu,jne.milline välja näeb)Kuidas ja kas need omavhel seotud on? Kas väline viitab sisemisele? Või hoopis, et „ välimus on petlik “?
Tegelased on teose olulisemaks osaks.Nad viivad südmustikku edasi, nende kaudu avaneb teose idee. Lugejat huvitab tegelaste saatus.
Tähtsuse järgi: 1) peategelased
( juhivad, arendavad sündmustikku, kannavad ideelist põhiraskust)
2) kõrvaltegelased (peategelase teenistuses, jäävad tähtsuselt nende varju)
3) episoodilised tegelased.(esinevad teoses vaid põgusalt)
TÜÜP – tegelane, kelles avalduvad teatud inimrühma iseloomulikud jooned
PROTOTÜÜP – tegelikust elust võetud inimese põhjal(eeskujul) loodud kirjanduslik tegelane.
Tegelased võivad olla kas muutuvad(nt.peategelase kasvamine lapsest täiskasvanuks) või muutumatud.
Tegelased võivad olla kas lamedad v. sügavad. Olulised on siin 3 aspekti:

tegelase keerukus (siseelu)

tegelase areng- muutuv v. muutumatu

tegelase kujutamise määr- kui lähedalt ja üksikasjalikult on tegelaskuju välja joonistatud?
Sügav tegelane on keeruline ja arenev, kujutatud detailselt. Võimeline lugejat üllatama.
Lame tegelane on lihtsakoeline ja muutumatu, sageli taandatav ühele ideele v. iseloomujoonele, sageli antud TÜÜPIDENA, esitatud skemaatiliselt. Ei üllata lugejat.
Tegelast saab analüüsida 4 aspekti kaudu:

Tegelase bioloogiline aspekt- päritolu, välimus, sugupuu

Tegelase psühholoogiline aspekt – siseelu; mõtted, soovid, lootused, mis mõjutavad käitumist.

Tegelase sotsiaalne aspekt – ühiskondlik positsioon(amet, elukoht, varanduslik seis, klassikuuluvus), suhted ümbritsevate inimestega.

Tegelase kujundlik aspekt – mida ütleb tegelase nimi tegelase kohta, mida kõneleb tegelase välimus tema maailmavaate kohta? Kujundlik aspekt on omane just kirjanduslikele tegelastele.
Tegelas iseloomustavad 4 tüüpi suhetegrupid:
1.)Tegelase suhe loo jutustajaga, kui selleks pole tegelane ise.

kuidas j. esitab t-st
kas j. valgustab t-e siseelu v. näitab ainult tegevuses? Millistest t-e elu tahkudest jutustatakse, milliseid välditakse?
Kas j. esitab t-e koondportree?(t-e kujundlik aspekt)
Kuidas lugeja kohtub t-ga esimest korda, kuidas saab edasisi inform -i ?

2.) Tegelase suhe iseendaga ( enesehinnang , enesekeskne v huvitub teistest, kas tegeleb eneseanalüüsiga, kas teadvustab oma käitumise motiive, milline on suhe mineviku(lapsepõlv) ja tulevikuga(kas teeb plaane )?
3.) Tegelase suhe teiste tegelastega ( suhtumine teistesse t-stesse, mida märkab teiste juures, mida saab järeldada tutvusringkonna põhjal, kuidas teised suhtuvad temasse, millise mulje jätab, kelle vaatepuktist tegelast näidatakse)?
4.) Tegelase suhe ümbritseva maailmaga
Kuidas suhtub teda ümbritsevasse MI? Kas elab looja v. tarbijana ? Miliseid võimalusi näeb maailmas? Mida märkab tegelase pilk ümbritsevas maailmas?
Milline neist suhetegruppidest saab loo käivitajaks? Tihti algab lugu ebakõlast tegelase ja tema ümbruse vahel. Armastusromaanis on takistus kahe armastaja vahel, kriminullides on lugu algatavaks probleemiks surnukeha . Keerulisemates teostes on ebakõlasid ja takistusi mitmeid.

.DOC Laadi alla originaalfail 8 lk · .doc · 284 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 8 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-01-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti

284 laadimist Kokku alla laetud

4 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

wummer Õppematerjali autor

J.Kraavi sügis 2008

Sarnased õppematerjalid

doc

Kirjandusteaduse eksamikonspekt

Need on kommunikatsiooniahela liikmed. Põhitp pööratakse tekstile või teosele. Põhituum on aga selles, et teost vaadatakse kui iseseisvat objekti, lahutatakse see ajaloolisest kontekstist. NB! Tekst on täpselt see, mis õppejõud rääkis (loengus konspekteeritud, ju ta siis seda tahab ka!) 2.Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on süstemaatiliselt kirjandust uuriv teadusharu. Vaatleb kirjandust nii tema olemuse kui ka ajaloolise arengu ja kunstiväärtuse seisukohalt. Kirjandusteadus on iseseisva kunstiteadusena arenenud jõudsalt alates 19. Sajandist; poeetika ja stilistika olid kõrgelt arenenud juba antiigis. Kirjandusteaduse osad on kirjandusteooria, kirjandusajalugu ja kirjanduskriitika. Kirjandusteaduslikke meetodeid ja koolkondi: biograafiline meetod, feministlik kirjandusteadus, formalism, freudism, marksistik kirjandusteadus, positivistlik esteetika, poststrukturalism, retseptsiooniesteetika, semiootika, strukturalism, uuskriitika, vaimulooline koolkond.

Kirjandus

doc

Kirjandusteaduse kordamisküsimused

Laiem tähendus: eri valdkondi hõlmav tekstide kogum, eeskätt 19. Sajandini (nt arstiteaduse alased tekstid jne), kirja pandud tekst Kitsam: eristumine 19. Saj, kirjandus on miski, mis kuulub esteetika valdkonda, sõnakunst, ilukirjandus, belletristika; kunstilise väärtuse saab luule kõrval ka proosa. Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus: · Kirjandusteooria alusvaldkond, uurib kirjanduse üldisi iseärasusi, töötab välja mõisted ja meetodid, mille kaudu tekstist rohkem aru saada, nt riimi uurimine · Kirjanduse ajalugu uurib kirjandust kronoloogiliselt, ajas muutuvana; uurib voole ja stiile; samas ei pruugi kronoloogiliselt võib ka teemade kaupa, ainult

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

doc

Kirjandusteaduse aluste konspekt

iii. Kirjandusteose säilimisel läbi ajastute võivad tema funktsioonid muutuda. d) Taseme põhjal i. Hinnangu küsimus eri ajastul eri moodi ii. taseme põhjal eristatakse zanri, vormi, funktsiooni, keelekasutuse, stiili jpm põhjal: 1. väärtkirjandus 2. ajaviitekirjandus 3. sopakirjandus jne 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus 3. Lugeja kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis a) Lugejal on otsustav ja aktiivne roll kirjandusteose tähenduse loomisel i. Pole ühte lõplikku tähendust 1. möödalugemine 2. väärtõlgendamine b) kahte laadi lugejad: i. mudellugeja kujutletav lugeja, kes mõistab ja järgib teose poolt esitatud lugemisreegleid 1

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

doc

Konspekt - Kirjandusteaduse alused

Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1. Kirjanduse mõiste. Laiemalt hõlmab kirjandus erinevaid erialasid puudutavate tekstide kogumit. Sinna kuulub nt ajakirjandus. Kitsama definitsiooni järgi on kirjandus ilukirjandus (belletristika). Eestlastel mahutab sõna ,,kirjandus" rohkem, kuna sõnakunsti alla lähevad ka rahvaluule ja draamakirjandus (mida tajutakse kirjanduslikuna). 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus tegeleb peamiselt kommunikatsioonimudeli uurimisega (autor tekst lugeja). Kirjandusteaduse raamistik (paradigma) koosneb üldtunnustatud mõistetest. Kirjandusteooria kese on meetodid: positivism, psühhoanalüüs, uuskriitika, strukturalism, poststrukturalism, feministlik kriitika, postkolonialistlik kriitika ja nii edasi. Kirjandusteooria komponendiks on ka poeetika (käsitlus kirjandusteksti ülesehitusest)

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

docx

Proosateksti analüüs

Proosateksti analüüs 11.02.15 Proosatekst kui fiktsioon Ilukirjandus on valdavalt fiktsionaalne. Fiktsioon (lad. fictio või fingere ’väljamõeldis, teesklus’ või ’moodustamine, kujundamine’)  Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus.  Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks.  Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil)  Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse  Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehiskõne. Seega l

Kirjandus

doc

Sissejuhatus kirjandusteadusesse

esituslik aspekt. Narratiiv on rida sündmusi mingis ajalises järjestuses, sel on algus, keskpaik ja lõpp. Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras. Faabula – sündmuste ajalis-põhjuslikus järjekorras. Klassikalise narratiiviskeemi rutiinne kordumine on turvaline aga igav. Igasugused katsed seda struktuuri lõhkuda lähtuvad siiski ala esitatud konventsionaalsest mudelist. Klassikalise (suletud) narratiivi elemendid: sissejuhatus, sõmitus, pinge tõus, kulminatsioon, pööre, lõpp-pinge, lahendus. Suletud narratiiv on eelkõige omane realistlikule romaanile. Modernistlik ja postmodernistlik romaan ei järgi sarnast skeemi. Näiteks. Modernistlikus romaanis on avatud algused ja lõpud, sissejuhatus ja lõpplahendus traditsioonilisel kujul puuduvad. Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Ükski kirjanduslik teema ei ole iseenesest hea ega halb...

Kirjandusteadus

docx

Kordamisküsimused 2016 lõplik variant vastustega

piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS ja Moodle) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS ja Moodle). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Kuidas sarnanevad või lahknevad sellega, kuidas kirjandusteaduses kirjandust määratletakse kirjanike ja luuletajate enda arvamused (vt valik näiteid slaididel)? Mis on kirjanduse uurimise otstarve? Kuivõrd sõltuvad eesmärgid ja teadmised, mida taodeldakse sellest,

Kirjandus

docx

Kirjandusteadus, kordamisküsimused 2015

1 FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2015, Kurvet-Käosaar KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle's, ka viimane konspekt ,,Postkolonialism" ja ,,Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned" ja ,,Modernistliku proosa tunnusjooned") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135 (ÕIS). T

Kirjandusteadus

Rohkem sarnaseid