Mis aitab meil teksti mõtet välja selgitada?

Vastus leiad õppematerjalist: Konspekt - Kirjandusteaduse alused

Millised on tekstides olevad vastuolud?

Vastus leiad õppematerjalist: Konspekt - Kirjandusteaduse alused

Milline on tema päritolu?

Vastus leiad õppematerjalist: Konspekt - Kirjandusteaduse alused

Konspekt - Kirjandusteaduse alused (8)

Tartu Ülikool - Teatrikunst - Kirjandus- ja teatriteaduse alused

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mis aitab meil teksti mõtet välja selgitada?
Millised on tekstides olevad vastuolud?
Mis on kummastus" kirjanduses?
Mis on narratiiv?
Mida jutustatakse?
Kuidas jutustatakse?
Milline on tema päritolu?

Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused

Kirjanduse mõiste.
Laiemalt hõlmab kirjandus erinevaid erialasid puudutavate tekstide kogumit. Sinna kuulub nt ajakirjandus . Kitsama definitsiooni järgi on kirjandus ilukirjandus ( belletristika ). Eestlastel mahutab sõna „kirjandus“ rohkem, kuna sõnakunsti alla lähevad ka rahvaluule ja draamakirjandus (mida tajutakse kirjanduslikuna).

Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus
Kirjandusteadus tegeleb peamiselt kommunikatsioonimudeli uurimisega (autor – tekst – lugeja). Kirjandusteaduse raamistik (paradigma) koosneb üldtunnustatud mõistetest. Kirjandusteooria kese on meetodid: positivism , psühhoanalüüs, uuskriitika , strukturalism, poststrukturalism , feministlik kriitika, postkolonialistlik kriitika ja nii edasi. Kirjandusteooria komponendiks on ka poeetika (käsitlus kirjandusteksti ülesehitusest). Narratoloogia uurib, mis tingimusel lugusid jutustatakse, samuti jutustamise ja aja vahelisi seoseid.

Lugeja kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis
Lugeja garanteerib selle, et tekst hakkab tähendust omama. Lugemist mõjutavad lugeja elukogemus, kultuurikogemus, teadmised, ellusuhtumine, tõlgenduskogukond (inimkooslus, kes kasutab lugemisel teataval määral samu tõlgendusstrateegiaid), oma põlvkonna ootused ja nii edasi. Lugeja ülesandeks (ja ka motiiviks, et lugeda) on lünkade täitmine ja seeläbi teksti mõttestamine.

Autor kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis
Autor on läänekultuuris mõjuvõimas („Kas sa Tammsaaret oled lugenud?“). Antiigis ja keskajal autorlus anonüümne – üldise arusaama kohaselt kasutas autor jumalikku inspiratsiooni, st teose tegelik autor on mõni jumal või muusa. Autorlus hakkas tähtsamaks muutuma alles renessansiperioodil ning alus tänapäeva ideele autorist pandi romantismiperioodil. Autor – individuaalsete annetega geenius, autoritekst on isiku elamuste ja kogemuste väljendus, kirjandustekst on kirjutaja üleelamiste peegeldus (vahel metafoorilises vormis). Kirjanik peegeldab oma ajastu ideid ja üldist atmosfääri.

Tekst kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis
Kunsti olemuse väljendamiseks kasutatakse erinevaid jäljendusvahendeid, kusjuures jäljendatakse tegevust, iseloomu, emotsioone ja muud sellist. Seda käsitlust iseloomustab usk, et tekst ja tegelikkus on loomupäraselt seotud. Hilisemates käsitlustes nähakse kirjandust tegelikkuse kajastusena. Kirjandus – kui ta midagi jäljendab – peab olema tõepärane. Sotsiaalse suuna järgi on kirjandusteksti puhul oluline ühiskonnas toimuva käsitlus; üks alaliike on marksistlik kriitika, mis peegeldab klassidevahelisi pingeid.

Kirjandusteaduses kasutatavad analüüsimeetodid. Millest lähtuvalt vaatlevad kirjandust

Uuskriitika
- Teos lahutatakse ajaloolisest ümbrusest ja ühiskondlikust tingitusest, ei paigutata mingisugusesse konteksti. Tähtsam tunnus on tekstianalüüs – süvenenud ja täpne lugemine. Teose kui terviku mõju uuritakse struktuuri üksikelementide kaudu (värsimõõt, riim, erinevad kujundivõtted, kõlakujundid jne). Uuskriitika pöörab tähelepanu teksti vormile ning käsitleb seda väga rõhutatult kui kunstiteost.
Strukturalism
- Eristab keelt ( langue ) ja kõnet ( parole ). Binaarne opositsioon : kaks teineteist välistavat elementi või mõistet. Nende vahelisest erinevusest tekibki tähendus. Kõige levinumaid binaarseid opositsioone: kultuur – loodus, oma – võõras, mees – naine, hea – halb ja nii edasi. Igasugune tähendus ei tule kuskilt mujalt kui mitte elementide omavahelisest erinevusest. Milline on teksti aluseks olev struktruuriskeem, mis aitab meil teksti mõtet välja selgitada? Seda tekstis olevat struktuuri käsitletakse kui teksti grammatikat, milles väljendub teatud tüüpi matemaatiline valem, mis omakorda representeerib nt tegelaste või sündmuste funktsioone. Kõige lihtsam on seda valemit näha näiteks muinasjuttudes ja kriminaalromaanides, kus eristuvad üksteisest selgelt hea ja halb pool.
poststrukturalism
- Keeles ei ole fikseeritud tähendusi, keel on olemuselt metafoorne ja mitmetähenduslik. Kuidas üks või teine ideoloogia ilmneb tekstis ja ühendab erinevad vastuolud temaatiliselt ühtseks? Millised on tekstides olevad vastuolud? Nende arvates on mõtlemine, sh ka lugemine või kirjutamine juhitud kultuuri sees olevatest vastanditest. Sellest lähtuvalt teadvustatakse, mis on hea või halb ja nii edasi, kusjuures opositsiooni paaris on üks nähtus alati tähtsam kui teine.
feministlik kriitika
- uurib ühiskonnas ja kultuuris peituvat mehe-naise rollide võrdset või ebavõrdset staatust. Ennekõike nähakse meeste rolli priviligeeritu ja tähtsustatuna, kuna mehed on olnud Lääne ajaloos need, kellega on seotud tähtsamad tegevused; naisel on ühiskondlikku sfääri saamine piiratud – naiste osaks on jäänud tegevus kodu ja perekonna ümber. Millised on tekstis leiduvad patriarhaalsed normid või väärtused? Milline on naistegelaste positsioon ja funktsioon tekstis (peategelane, kõrvaltegelane, episoodiline tegelane jne)? Kas selline kujutuslaad toetab või õõnestab neid norme ning väärtusi?
postkolonialistlik kriitika
- Kuidas mõjutavad teksti kultuuriliste erinevuste väljendused ( rass , klass, sugu, religioon , kultuurilised tavad, identiteet ); kas selline kujutluslaad toetab või kõigutab koloniaalset ideoloogiat ? Postkolonialistlik teooria uurib, kuidas ja millisel moel areneb asumaa kultuur kokkupuutes võõra kultuuriga (nt kuidas areneb 19. sajandi eesti kultuur kokkupuutes saksa kultuuriga – see kontakt on tihe ja seda ei saa eitada). Kui palju võtab põlisrahvas üle norme, milliseid norme, kas ja kuivõrd tahab ta muutuda valitsejarahva sarnaseks jne. Postkolonialism lähtub poststrukturalismist selle poolest, et ta üritab opositsioone eristada, kuid ei lähtu ainult keeleanalüüsist, vaid võtab arvesse ka konkreetset ajaloolist konteksti.
positivism
- 19. sajandile iseloomulik teaduse ja filosoofia käsitlus, mille aluseks on fakt; fakti kaudu on maailma võimalik objektiivselt hinnata. Positivismi olulisemaks uurimisaineks on kirjaniku biograafia , st autori elu ja elutingimused põhjendavad tema loomingut.

Mis on „ kummastus ” kirjanduses?
Reaalsusest mingi eripära välja toomine, seejuures mitte osutades objektile , vaid kuidagi kaudselt selle objekti tunnuseid välja tuues , nt „taevast sadas pussnuge“, kus ei viita keegi sellele, mis taevast tavaliselt tuleb – oluline on see, et sealt ei peaks tulema pussnuge.

Luule värsisüsteemid ja –mõõdud
Luules tekitavad eripärase rütmi värsijalad. Värsijalgade liigitus:

Trohheus – ühele rõhulisele/pikale silbile järgneb üks rõhutu/lühike silp
Jamb – ühele rõhutule/lühikesele silbile järgneb üks rõhuline/pikk silp
Daktül – ühele rõhulisele/pikale silbile järgneb kaks rõhutut/lühikest silpi
Amfibrahh – kahe rõhutu/lühikese silbi vahel on rõhuline/pikk silp

Vabavärss on silbiliselt korrastamata ja rütmilt korrapäratu, kuid lähtutakse teatavast rütmitundest.

Metafoor ja selle eriliigid
Metafoor ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse alusel.

Isiksustamine ( personifitseerimine) – millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine , nt pilved nutavad, päike naerab .
Ümberütlus (perifraas) – rõhutab millegi väljapaistvaid jooni, selle nimetust teisiti öeldes, nt Lauluisa , Emajõe Ateena
Sõnakeeld ( tabu ) ja sellega kattuv maheväljendus (eufemism), nt hunt = kriimsilm, võsavillem
Sümbol – võrdkuju, pilt või märk, mis esindab mõnd nähtust või mõistet, nt valge tuvi = rahu
Vastandväljendus (oksüümoron) – õudselt kena, pimestav valgus, elav surnu
Iroonia – eituse jaatus, mingis kõneaktis viidatakse tegelikult jamaks peetavale arusaamale positiivse tooniga, pilkav teesklus , nt „Jah, ka minu arvates on Tallinn-Tartu maanteel rulluisutamine suurepärane idee.“
Poeetiline liialdus (hüperbool) – mingit nähtust kirjeldatakse liialdatud omaduste kaudu, nt kuningas Elvis
Mõistukõne (allegooria) – tekst tervikuna vihjab millelegi, millest otse juttu ei tehta

Lausekujundite liigid
Lausekujundid on sõnastusega mängimine.

Kordus – rõhutab midagi, tugevdab meeleolu
Mõttekordus (parallelism) – mingi eriti olulise mõtte kordamine selle rõhutamiseks
Vastuseade ( antitees ) – ühes ja samas värsis kõrvuti pandud vastandid
Astendus (gradatsioon) – esitatakse väljendeid, mis moodustavad tähendusliku tõusu
Retooriline pöördumine või hüüatus – „Oh Jumal, tule alla ja inimeseks saa!“
Sõnamäng ( kalambuur ) – „Ilvese sigadused maksab kinni riik.“
Siire (anžamblaan) – lause jäetakse tahtlikult pooleli ning see jätkub nt alles järgmises reas/salmis

Riim ja kõlakujundid
Mängitakse mingisuguse efekti saavutamiseks kõlaga.

Algriim – sõnade või silpide samakõlalisus
- Alliteratsioon – kaashäälikute kordamine, nt kuldne kukk kõrgel katusel
- Assonants – täishäälikute kordamine, nt avaral aasal aarde avastas
Lõppriim: paarisriim (AABB), ristiriim (ABAB), süliriim (ABBA), lausriim (AAAA), ahelriim (ABA, BCB, CDC), siseriim (rea keskel)
Hääliku- või sõnakordused
Helijäljendused (onomatopöa) – Piu! Pau! Nätaki! Põmaki!
Pahakõla (kakofoonia) –teadlikult kuhjatakse ühte värssi samakõlalisi häälikuid ja sõnu, nt käi kukele, jahvatav ahven , kahtlev ahv
Valestikirjutus (paragramm) – porgandid ja pirgandid, me läksime üle mure ja muri kohises
Anagramm – teiste sõnade loomine sõnade või nimede häälikuid ja silpe ümber tõstes, nt sugutas vist su vigast ust
Glossolaalia – sõnataolised tähenduse ja sisuta moodustised, kõlamäng ja sõnamäng
- Häälutused – esitlus > tekst ise, autor mängib mingi häälikuga

Mis on narratiiv ?
Narratiiv on korrapärastatud sündmuste seeria. Narratiive on faktoloogilisi (tõesti toimunud sündmused) ja fikstionaalseid (välja mõeldud, aluseks on kujutlusvõime).
Narratiivi tunnused:

Väljendab sündmust.
On seotud ajaga (korrastatakse loo alguse, keskpaiga ja lõpu kaudu). Sündmused ilmnevad nii, nagu neid jutustatakse. Ajalist lineaarsust korrigeeritakse pidevalt.
Topeltkronoloogilisus – jutustamise ja sündmuste toimumise aeg.

Narratiivil on kaks külge – 1) mida jutustatakse? ja 2) kuidas jutustatakse? Ajaga on narratiivis võimalik manipuleerida, sellest tuleneb ka süžee. Lihtsamalt öeldes on olemas lugu ja selle esitus.
Narratiivil on jutustaja ja teda iseloomustab see, milline on tema vaatepunkt loole ja milliselt positsioonilt ta lugu esitab, näiteks mina või tema vormis esitatud narratiiv on võrdlemisi subjektiivne, kuid kõiketeadva autori vaatepunkt on kõige objektiivsem, kuna tegelased saavad üsna võrdselt tähelepanu.

Kirjandusteose vaatepunkt

mina-vaatepunkt – lugu nähakse minategelase mõttemaailma kaudu
tema-vaatepunkt – tema vormis jutustatud tekstid
- Neid kahte vaatepunkti nimetatakse ka piiratud vaatepunktideks, sest neist positsioonidest on võimalik jutustada üksnes teatud asju nähes, asjadele saab anda hinnanguid ainult ühe arvamuse kaudu, selline vaatepunkt piirab nt teiste tegelaste pikemat kirjeldamist või teiste tegelaste motiivide pikemat selgitust, esiletoomist jne. Kui räägib keegi mina, siis see mina oskab seletada, mis toimub tema sees, aga sellega asi piirdubki - mina-vaatepunkt on ikkagi väga subjektiivne.
kõiketeadva jutustaja vaatepunkt - autor tegeleb võrdselt kõigi tegelastega, vaateid on palju. Siin esindavad erinevad minad erinevaid maailmavaateid, lähtuvad erinevatest ideedest oma käitumises jne. Seda vaatepunkti iseloomustab ka see, et erinevatele tegelastele antakse võimalus otseseks kõneks, mis on loos olulise tähtsusega, sest selle kaudu saab tegelane ise oma häälega oma mõtteid esile tuua.

Kirjandusteose tegelased
Tegelaste puhul tuleb arvesse võtta kahte osa: 1) tema väline plaan ning 2) tema sisemine plaan. Väline viitab tegelase mõttemaailmale, sisemine tema psühholoogiale. Välimine ja sisemine plaan on tavaliselt omavahel loogiliselt seotud, kuid võimalik on ka kontrastne tegelane, kelle sise- ja välikülg on absoluutselt vastuolus.
Sügavad tegelased ja lamedad tegelased – see eristus tuleb sellest, kui keeruliselt või lihtsalt kirjanik tegelasi kujutab.
Tegelase puhul tuleks jälgida:

Bioloogilist aspekti (milline ta välja näeb? Milline on tema päritolu? Kas ta on eripärane või sulab massi?)
Sotsiaalset aspekti (kuidas suhestub tegelane teistega?)
Psühholoogilist aspekti (tema sisemaailm)
Kujundlikku aspekti (tegelane võib olla ka mingisuguse maailmavaate sümbol, tema välimus võib esindada kujundlikult mingisugust laiemat ideed, nt Quasimodo esindab oma välimusega arusaama maailmast kui vastandlike jõudude kokkupuutepunktist).

Tegelane on narratiivis alati kellegagi suhtes või teda kirjeldatakse teiste kaugu.

Suhe iseendaga ( enesehinnang , kuidas endast mõtleb, kuidas enda elu hindab)
Suhe ümbritseva maailmaga (kuidas ta maailma suhtub, kas ta tahab midagi muuta, mida ta maailmas näeb)
Suhe jutustajaga (kuidas jutustaja esitab oma tegelasi, kui palju või vähe avab ta tegelaste mõttemaailma)

Situatsioon, milles lugeja esimest korda tegelast kohtab, võib tegelase üldise olemuse avamisel olla väga tähenduslik.

Kirjandus ja ideoloogia
Kirjanduslik tekst toodab või loob ideoloogiat struktuuri, teema ja muu sellise kaudu – näiteks 1950ndate Eesti kirjanduses oli läbivaks teemaks töö. Ideoloogiline kirjanduslik tekst maskeerib vastuolusid ning kinnitab kehtivaid moraali- ja väärtushinnanguid. Massikirjanduse žanrites (biograafiad, armastusromaanid, fantasy jne) on ideoloogia väga rõhutatud. Näiteks tüüpilise detektiiviromaani struktuur toonitab just nimelt konservatiivset kristliku maailma ideoloogiat. Erand : kirjanduslik tekst kritiseerib valitsevat kujutluste süsteemi. Ideoloogiline funktsioon seisneb selles, et sellisel pakutakse valet poliitiliste ja sotsiaalsete vastuolude kohta. See ei tekita küsimusi, mis oleksid kuidagi vastuolulised või väljakutsuvad. Mida kunstilisem on tekst, seda keerulisemad on tema suhted ideoloogiaga. Kirjandustekst võib valitsevat kriitikat kritiseerida, aga selle kriitika kaudu viib ideoloogia end ikkagi toime.

.DOC Laadi alla originaalfail 3 lk · .doc · 217 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 3 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-01-06 Kuupäev, millal dokument üles laeti

217 laadimist Kokku alla laetud

8 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

bornfromsilence Õppematerjali autor

Vastused eksami kordamisküsimustele, 2008.

kirjandusteadus eksam

Sarnased õppematerjalid

doc

Kirjandusteaduse eksamikonspekt

Need on kommunikatsiooniahela liikmed. Põhitp pööratakse tekstile või teosele. Põhituum on aga selles, et teost vaadatakse kui iseseisvat objekti, lahutatakse see ajaloolisest kontekstist. NB! Tekst on täpselt see, mis õppejõud rääkis (loengus konspekteeritud, ju ta siis seda tahab ka!) 2.Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on süstemaatiliselt kirjandust uuriv teadusharu. Vaatleb kirjandust nii tema olemuse kui ka ajaloolise arengu ja kunstiväärtuse seisukohalt. Kirjandusteadus on iseseisva kunstiteadusena arenenud jõudsalt alates 19. Sajandist; poeetika ja stilistika olid kõrgelt arenenud juba antiigis. Kirjandusteaduse osad on kirjandusteooria, kirjandusajalugu ja kirjanduskriitika. Kirjandusteaduslikke meetodeid ja koolkondi: biograafiline meetod, feministlik kirjandusteadus, formalism, freudism, marksistik kirjandusteadus, positivistlik esteetika, poststrukturalism, retseptsiooniesteetika, semiootika, strukturalism, uuskriitika, vaimulooline koolkond.

Kirjandus

doc

Sissejuhatus kirjandusteadusesse

t., et keel on MITMETÄHENDUSLIK. 3) Oluline koht on väljamõeldisel või fiktsioonil. Faktidega võrdlemine on keeruline e. komplitseeritud. Seal on mingid faktid, mis viitavad tegelikkusele, aga oluline koht on fiktsioonil e. väljamõeldisel.Nt. ,,Poeem Putinile"-paljud in-d võtsid seda kui arvamusavaldust, ei suuda näha selle kirjanduslikkust, irooniat. 4) Kirjandus on erilaadne kommunikatsioon, kus on kolm elementi: AUTOR, TEOS, LUGEJA. 2.Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus KIRJANDUSTEADUS on teadusharu, mille ülesanne on ilukirjanduse(belletristika) eripära ja arengu uurimine ning tema kunstiväärtuse hindamine. Kirjandusteadus jaguneb : 1KIRJANDUSTEOORIA 2KIRJANDUSE AJALUGU 3KIRJANDUSKRIITIKA. 1] Kirjandusteooria : uurib üldisi seaduspärasusi, kuidas kirjandustekst on üles ehitatud, millised on põhimõtted, kuidas tekst töötab. Kirjandusteadus töötab välja meetodid, kuidas ja mille kaudu teksti mõtestada. Kirjandusteooria hulka kuulub POEETIKA. Poeetika

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

doc

Kirjandusteaduse aluste konspekt

iii. Kirjandusteose säilimisel läbi ajastute võivad tema funktsioonid muutuda. d) Taseme põhjal i. Hinnangu küsimus eri ajastul eri moodi ii. taseme põhjal eristatakse zanri, vormi, funktsiooni, keelekasutuse, stiili jpm põhjal: 1. väärtkirjandus 2. ajaviitekirjandus 3. sopakirjandus jne 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus 3. Lugeja kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis a) Lugejal on otsustav ja aktiivne roll kirjandusteose tähenduse loomisel i. Pole ühte lõplikku tähendust 1. möödalugemine 2. väärtõlgendamine b) kahte laadi lugejad: i. mudellugeja kujutletav lugeja, kes mõistab ja järgib teose poolt esitatud lugemisreegleid 1

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

doc

Kirjandusteaduse kordamisküsimused

Laiem tähendus: eri valdkondi hõlmav tekstide kogum, eeskätt 19. Sajandini (nt arstiteaduse alased tekstid jne), kirja pandud tekst Kitsam: eristumine 19. Saj, kirjandus on miski, mis kuulub esteetika valdkonda, sõnakunst, ilukirjandus, belletristika; kunstilise väärtuse saab luule kõrval ka proosa. Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus: · Kirjandusteooria alusvaldkond, uurib kirjanduse üldisi iseärasusi, töötab välja mõisted ja meetodid, mille kaudu tekstist rohkem aru saada, nt riimi uurimine · Kirjanduse ajalugu uurib kirjandust kronoloogiliselt, ajas muutuvana; uurib voole ja stiile; samas ei pruugi kronoloogiliselt võib ka teemade kaupa, ainult

Kirjandus- ja teatriteaduse alused

docx

KORDAMISKÜSIMUSED kirjandusteadus

KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab).  Enne 1800 oli kirjandus kõik kirjapandud teadmised. Kirjandus kui fiktsioon al 18 saj lõpust. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Kuidas sarnanevad või lahknevad sellega, kuidas kirjandusteaduses kirjandust määratletakse kirjanike ja luuletajate enda arvamused (vt valik näiteid slaididel)?  Poeetiline keel

Kirjandus

docx

Proosateksti analüüs

Proosateksti analüüs 11.02.15 Proosatekst kui fiktsioon Ilukirjandus on valdavalt fiktsionaalne. Fiktsioon (lad. fictio või fingere ’väljamõeldis, teesklus’ või ’moodustamine, kujundamine’)  Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus.  Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks.  Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil)  Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse  Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehiskõne. Seega l

Kirjandus

docx

Kordamisküsimused 2016 lõplik variant vastustega

FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2016, Kurvet-Käosaar KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle’s, sh. konspekt „Postkolonialism”, „Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS ja Moodle) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan

Kirjandus

doc

Sissejuhatus kirjandusteadusesse

viisidest  Kultuuriantropoloogia arusaamad, C. Geerz – tihe kirjeldus.  Louis Montrose – vastastikkune huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub looming. Inimkogemus süstematiseeritakse erinevatesse valdkondadesse (nt. lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia, kirjandusteadus jne.) Põhialus: kõik inimkogemuses ja kultuuris eristatavad nähtused ja struktuurid, mis nende toimimist reguleerivad, kuuluvad mingisse strukturaalsesse süsteemi. 8 Struktualistlik lingvistika Enne Saussure'i uuriti keelt diakrooniliselt. Saussure: keel on süsteem, mis hõlmab sõnade suhteid antud ajahetkel, st. sünkrooniliselt. Struktuuri elemendid

Kirjandusteadus

Rohkem sarnaseid