Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kirjandusteaduse eksamikonspekt". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
jutustaja, vaatepunkt, narratiiv, kunst, kirjandusteadus, saatja, vastuvõtja, kirjanduslik, tegelikku, strukturalism, realistlik, kirjandusliku, kõla, lauses, kirjandusteaduse, metafoor, sündmustikku, romaanis, sisemonoloog, väljend, esteetika, uuskriitika, opositsioon, rütm, luuakse, keelemärk, värsijalg, siseelu, pööra, ajakirjandus, kultuurilt., et keel on MITMETÄHENDUSLIK. 3) Oluline koht on väljamõeldisel või fiktsioonil. Faktidega võrdlemine on keeruline e. komplitseeritud. Seal on mingid faktid, mis viitavad tegelikkusele, aga oluline koht on fiktsioonil e. väljamõeldisel.Nt. ,,Poeem Putinile"-paljud in-d võtsid seda kui arvamusavaldust, ei suuda näha selle kirjanduslikkust, irooniat. 4) Kirjandus on erilaadne kommunikatsioon, kus on kolm elementi: AUTOR, TEOS, LUGEJA. 2.Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus KIRJANDUSTEADUS on teadusharu, mille ülesanne on ilukirjanduse(belletristika) eripära ja arengu uurimine ning tema kunstiväärtuse hindamine. Kirjandusteadus jaguneb : 1KIRJANDUSTEOORIA 2KIRJANDUSE AJALUGU 3KIRJANDUSKRIITIKA. 1] Kirjandusteooria : uurib üldisi seaduspärasusi, kuidas kirjandustekst on üles ehitatud, millised on põhimõtted, kuidas tekst töötab. Kirjandusteadus töötab välja meetodid, kuidas ja mille kaudu teksti mõtestada. Kirjandusteooria hulka kuulub POEETIKA. Poeetika
kirjandusse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne. · Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahendeid a) Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. i. Üldise kirjaoskuse puudumisel jõuab kirjandus laiemase käibesse ettelugemise, laulude, piltide jm meediate kaudu. · Mõisted kirjanduslik ja literatuurne tähendavad enamasti erilisel stiililisel ja kunstilisel tasemel kirjutatud või esitatud teksti. · Kirjanduse liigitamisel võidakse aluseks võtta erinevaid aspekte: a) Keele ja kirja järgi: i. Kirjandus kui tekst on alati fikseeritud mingis kirjas. Sõltuvalt sellest, millist kirja on kasutatud, liigitatakse kirjandus foneetilisi
mingisugusesse konteksti. Tähtsam tunnus on tekstianalüüs süvenenud ja täpne lugemine. Teose kui terviku mõju uuritakse struktuuri üksikelementide kaudu (värsimõõt, riim, erinevad kujundivõtted, kõlakujundid jne). Uuskriitika pöörab tähelepanu teksti vormile ning käsitleb seda väga rõhutatult kui kunstiteost. o Strukturalism Eristab keelt (langue) ja kõnet (parole). Binaarne opositsioon: kaks teineteist välistavat elementi või mõistet. Nende vahelisest erinevusest tekibki tähendus. Kõige levinumaid binaarseid opositsioone: kultuur loodus, oma võõras, mees naine, hea halb ja nii edasi. Igasugune tähendus ei tule kuskilt mujalt kui mitte elementide omavahelisest erinevusest
Sajandini (nt arstiteaduse alased tekstid jne), kirja pandud tekst Kitsam: eristumine 19. Saj, kirjandus on miski, mis kuulub esteetika valdkonda, sõnakunst, ilukirjandus, belletristika; kunstilise väärtuse saab luule kõrval ka proosa. Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus: · Kirjandusteooria alusvaldkond, uurib kirjanduse üldisi iseärasusi, töötab välja mõisted ja meetodid, mille kaudu tekstist rohkem aru saada, nt riimi uurimine · Kirjanduse ajalugu uurib kirjandust kronoloogiliselt, ajas muutuvana; uurib voole ja stiile; samas ei pruugi kronoloogiliselt võib ka teemade kaupa, ainult naiskirjanikke vms
Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu
Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve
Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett , ballaad , ood, hümn , pastoraal , eleegia , haiku , tanka . Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng , intermeedium , libreto , stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus,
Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Teose tõlgendamist iseväärtusena, tema enda ehitusest e struktuurist lähtuvalt nimetataks lähilugemiseks. Sageli liitub sellega keelekeskne arvustus e. KRIITIKA. Sõnakunstiteos põhineb kujundil. Ilukirjanduslikkus e kunstilisus on kujundliku
- on arenenud lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Ajalooliselt zanripuhtus, tänapäeval zanridünaamika Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned? Lüürika (luule): sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, haiku. Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused, subjektiivne, isiklik. Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium(ühe-vaatuseline koomiline lavateos), libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Milline on zanri roll tänapäeva kirjandusuurimises
Selline tekst on konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei pruugi alati olla kujundlik. Kuid näiteks 17. ja 18.sajandi romaane esitati sageli kui tõestisündinud lugusid (nt Robinson Crusoe). Ajakirjanduse tõeväärtus on ajalooliselt tugevalt varieeruv. Sageli peetakse määravalt kujutlusvõime abil loodud teoseid nendeks õigeteks ilukirjanduslikeks teosteks, nt omaelulookirjutuslikke teosed peetakse tihti kui mittekirjanduseks (käsitlevad küll autori tegelikku elu, kuid autor pole teost luues kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel
tegutsevaid inimesi tegelikkus on näitekunsti oluline tunnus. Võib oletada, et dramaatika on välja kasvanud rituaalist mõlema aluseks on tegus, sooritus. Dramaatika on dialoogiline tekst on tegelaste otsekõne. Autori remargid on vähemuses ning on eraldaud sulgude või erineva fondiga. Monodraama koosneb vaid ühe tegelase kõnest Autori kohalolek on näidendites varjatud tegelased pöörduvad otse vaataja poole. Eranditeks on teosed, kus tegevust juhib üks tegelane jutustaja ntks. Kõne on tegevuslik rääkimise situatsioon mõjutab tegelasi ja tegevust, samas sooritatakse kõne abil tegusid ehk kõne akte, mis muudavad olukorda. Seega on tegutsemine ka sõnaline. Draama on suunatud teatrile kirjanik võtab näidendit kirjutades arvesse teatri tehnilisi võimalusi.1 Lugemisdraamad teosed, mille suur maht, keeruline probleemistik või lavastamise piiratus lavatehnikat arvesse võttes. Neid on võimalik mängida, kui
kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehiskõne. Seega luuakse opositsioon „luule-proosa“ Perminil proosa on vähemalt kaks selget eristuvat tähendust 1) Proosa kui tavaline, argine , mittekunstiline küne; 2) Proosa kui sõnakunsti (ilukirjanduse) liik.
kõrval võib rääkida ka tegelase sisekonfliktist, milleni viivad vastuolulised tunded, kired, kalduvused ning kohustused ja moraalsed veendumused. Intriig teose sündmuste kulg tegevuste ja vastutegevuste ahelana Moto teisest kirjandusteosest valitud juhtmõte, mis selgitab peatüki või kogu teose ideed, tõstab esile olulist. Raamjutustus, -novell, -romaan kompositsioonivõte; üks jutustus sisaldab endas veel teise jutustuse või terve seeria jutustusi. Tegelaseks jutustaja, kes on kõrvaltvaataja rollis. Jutustaja esinemine ja tema seisukohad, arvamused, mis esitatakse teose alguses ja lõpus, raamivad teost. Nt Boccaccio ,,Dekameron". KIRJANDUSE PÕHILIIGID Liik ehk zanr on väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega kirjandusvorm. Nt eepika zanrideks on eepos, romaan, jutustus, novell jne. Igal zanril võib omakorda olla alazanre ehk zanritüüpe, nt romaanizanril arenguromaan, kiriromaan. 20.sajandil piirid eri zanride vahel
4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? Üheks suunaks on poeetiline keel, see tähendab et kirjandus omab kindlat väljendusvormi, kirjanduslik eneseväljendus on erinev tavapärasest keelekasutusest, sõnad on rohkem läbimõeldud, täpsemad ja intensiivsemad. Teiseks suunaks on väljamõeldis, see keskendub fiktsionaalsele maailmale ja teosetele, mis on autori poolt loodud ja ei oma otsest ajaloolist või faktilist sisu. Kolmandaks suunaks on esteetilise väärtusega objekt, kus keskendutakse teose kunstipärasusele ja ilule, seda nii teoses
Episoodilised tegelased Esinevad teoses põgusalt Jutustaja Hääl, mis edastab teose sündmustikku Vaatepunkt Paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse Minajutustus Sündmustik antakse edasi ühe tegelase piiratud vaatepunktist Sisemonoloog Tegelase sisekõne Teadvuse vool Edastab tegelase mõtted hüplikena Temajutustus Kolmandas isikus piiratud vaatepunktiga Kõiketeadev jutustaja Jumalik pilt, võib analüüsida ja kommenteerida toimuvat või ka vaid kiretult kirjutada. Liikuv vaatepunkt on kõiketeadval jutustajal Liikuv vaatepunkt Liikuv vaatepunkt on kõiketeadval jutustajal Tegelase analüüs: (......) Bioloogiline – päritolu ja välimus aspekt Psühholoogiline - mõtted, soovid, lootused Sotsiaalne – amet, elukoht, varanduslik seis, klassikuuluvus, suhted
Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt, ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid:
juhtunut, tegelase välimust jne) - Hüpe ehk ellips märgib seda loo osa, millest tekstis ei räägita o Tähtsusetu hüpe – ebaolulise informatsiooni kõrvalejätmine o Tähtis hüpe – olulise informatsiooni varjamine ja pinge kruvimine Jutustajatüüp ja jutustamistüübid - Jutustamistüüp o Järgnev – jutustatakse millestki möödunust (väga tavaline) - Jutustajatüüp o Autodiegeetiline – peategelane kui jutustaja. Eesmärgiks on subjektiivse kogemuse ja emotsioonide võimalikult täpne esitamine. Jutustaja kui peategelane Lugu esitatakse jutustaja perspektiivist, sügavam sisevaade jutustaja sisemaailma, samas ka piiratum. Autodiegeetiline jutustaja võib asuda ka suhteliselt kõiketeadva jutustaja positsioonil. Lugeja võtab sageli omaks autod. jutustaja
21. Dramaatika ehk draama: peamised tunnused, tuntumad zanrid. Draama tähistab peamiselt zanrit ( tragöödia, komöödia, draama ), vahel ka põhiliiki ( lüürika, eepika, dramaatika e draama ). Dramaatika on dialoogiline suurem osa tekstist on tegelaste otsekõne. Autori kommentaarid e remargid on vähemuses ning tegelaskõnest eraldatud kas sulgude või erineva trükikirjaga. Tegelased pöörduvad otse lugeja, vaataja poole- autori, jutustaja kohalolek on varjatud. Kõne on draamas tegevuslik. Draama on orienteeritud teatrile. 22. Millised on draama ja jutustava proosa peamised erinevused? Draamas ei ole enamasti jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale/vaatajale nende käitumist, räägiks olulistest minevikusündmustest. Draamas on liikumine ajas ja ruumis keerulisem. Sellest tulenevalt on näidendid ajaliselt ja ruumiliselt üsna kontsentreeritud
, enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega;
kujundlikkuse kasv, selle põhilised tunnused on näiteks: Tähendusühtsuse suurenemine Väljendusühtsuse suurenemine Uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine Kordused ja vastandused Ümberütlemised Keele erijooned saavutatakse erinevate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Kujund on kelle kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid 1. eufooria/ kakofoonia (heakõla/ pahakõla) 2. anafoor ehk alguskordus (alliteratsioon- konsonant/ assonants - vokaal/ eesriim) 3
subjektiivne, isiklik. • Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium, libreto, stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon. • Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik. Autor: autori tahe, tema maailmavaade ja elukogemus. Teos: toimib kui iseseisev tervik; kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik. Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja ‘loob’ teose.
kirjandus kui fiktsioon kirjandus kui esteetilist väärtust kandev objekt kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel ,,lüüriline mina", mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor-tekst-lugeja. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose.
dehumaniseerimine "Kirjanduse" etümoloogia Euroopa keeltes: lad. littertra Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus "Kirjanduse" mõiste ajalooline kujunemine Kirjavara (Schrifttum, ) Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos; narratiiv) / nonfiction Nonfiction (mittefiktsioon) Emmanuel Carrcre "L'Adversaire" (2000), eesti k. "Vaenlane" (2002) Jean-Claude Romand Kirjanduse määratlused Neoplatonlik esteetika- kunst kui ülev ja kaunis Formalism, strukturalism- kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon Funktsionaalne määratlus (J. Mukaovski) Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks) Kirjanduse funktsioonid Hedonistlik- kumsti võime naudingut pakkuda Informatiivne- Modelleeriv-kunsti võime maailma luua Prohvetlik-ennustav Sotsiaalne- suunatud inimese mõjutamisele
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S
ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku keelega, pole see enam kirjandus. Kuid ka teaduse keel võib olla kujundlik ja metafoorne
sõltub kontekstist, mida antud kogukonnas peetakse kirjanduseks. - Laiem kirjanduse mõiste kirjandus hõlmab ka nt selliseid mitte fiktsionaalseid tekste, nagu nt autobiograafiad, päevikud, kirjad, ajakirjanduslikud tekstiliigid. Kirjanduseks ei peeta ainult kõrgkirjandust, vaid analüüsitakse ka "madalamaid" zanreid (comics, ajaviiteromaan, ulme, migrantide kirjutatud tekstid) 8. Miks on võimalikud kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused? - Kirjanduslik tekst on reeglina mitmetähenduslik, polüvalentne - Kirjanduslikku teksti tõlgendatakse reeglina mitte konkreetsest situatsioonist lähtudes, vaid üldisemalt - Kirjandusteaduslikke otsuseid on raske tõestada - Tõlgendatakse aga ka nt seaduseid ja Piiblit. - Kirjanduslik tekst on omal moel sümboolne toiming. - Võrdlev kirjandusteadus e komprativistika - Kirjandust analüüsitakse võrdlevalt, uurimisobjektiks on kirjandus ja selle rahvusvahelised ja
Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne.), enamat kui tavatähendus. (2) väljamõeldis - kujutlusvõime abil loodud. fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’. Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. (4) intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; Eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Mis on kirjanduse uurimise otstarve?
iseloomulikud jooned. Tüüp on ilma eriomaste iseloomujoonteta, ent ta aitab ilmekalt avada ajastule eriomast. Sügav tegelane – on arenev ja keeruline, detailselt kujutatud, sisevaade tema sisemaailma. Sügav tegelane on võimeline lugejat üllatama, lame mitte. Lame tegelane – muutumatu, lihtsakoeline, lugejale ei anta tema kohta palju informatsiooni, esindab üht ideed või iseloomujoont. ● Kelle nimel räägib kirjandus ? Jutustaja positsioon tekstis: ● Heterodiegeetiline jutustaja – asub väljaspool lugu, seisab hierarhia tipus (nagu Jumal), omab juurdepääsu kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele, omab loost enam infot kui tegelased on ka nn. kõiketeadev jutustaja. Liigub ajas ette ja taha, teab rohkem kui tegelased ja lugeja. Heterodiegeetiline jutustaja ei pruugi siiski näha tegelase(te) sisse. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev jutustaja.
Gogh b) kunsti (sh kirjanduse) printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (nt vabavärss) vt Marcel Duchamp Kirjandus on seotud kunstilise fenomeniga (teosel on esteetilised, poeetilised vm funktsioonid), see aga tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA (seejuures tekst teos) Kunstilised objektid on tehtud (techné), omavad teatavad struktuuri ; kirjandusteosele on iseloomulik fiktsionaalsus ning tema spetsiifika sõltub keelelisest olemusest. Mis on kirjandusteadus? (criticism, scholarship, literary theory, history of literature (literary history) Teadus tähendab loogilist, probleemikeskset mõtlemist, hüpoteetside püstitamist ja eksperimentide läbiviimist. Kirjandusteadus kitsamalt on humanitaarteadus, mis uurib inimest ja tema tegevust (kirjanduse kaudu); samuti fiktsionaalsust. Laiema mõistemahu puhul on tegemist filoloogia osaga. KIRJANDUS- INTERPRETATSIOON KIRJANDUSTEOORIA AJALUGU
i. tähendusühtsuse suurenemine, ii. väljendusühtsuse suurenemine, iii. uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine, iv. kordused ja vastandused ning v. ümberütlemised. c. Keele erijooned saavutakse erinevate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? a. Kujund on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid. a. Kõlakujundid i. Eufoonia / kakofoonia ii. Alguskordus
kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama) Mõned küsimused, mida võib esitada eepilisele tekstile Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Millisest perspektiivist me `näeme' tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega? Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine)
ka kitsamas tähenduses, märkides üht näitekirjanduse kolmest klassikalisest anrist (tragöödia - komöödia - draama). Dramatiseering eepilise teose ümbertöötlus näidendiks. Dramaturgiline tekst teistele tekstidele tuginev, teatris esitamiseks mõeldud draamateos (nt luulekava). Alustekstide suhtes on see tõlgendus. Kuuldemäng lugemiseks/kuulamiseks raadios esitamiseks mõeldud draamateos. Liberto muusikalise lavateose lühike sisukirjeldus Stsenaarium filmi või saate kirjanduslik alustekst Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jmt loodud teos. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ette kandmise ajal. Etendus lavastuse 1x esitus. Retsitatiiv lauldes kõnelemine Parateatraalne eksperiment lava ja saali eraldusjoone lõplik kadumine, näitlejate ja vaatajate muutumine mingi ühise tegevuse osalisteks ning teatri kui kunsti ülekasvamine. Genoteksti - mõtteline konstruktsioon, mis väljendab draama ja teatri ühismõõtmelisust,
annaabi.ee 
