KIRJANDUSTEADUSE EKSAM 2019 (0)

FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2019, Kurvet-Käosaar KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS KOHUSTUSLIK KIRJANDUS  Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle’s, sh. konspekt „Postkolonialism”, 
„Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa 
„Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 
(ÕIS ja Moodle) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-
182 (ÕIS ja Moodle). KORDAMISKÜSIMUSED Mis on tõlgendamine? Mida peab tõlgendamisel silmas pidama? Mis on lähilugemine? 
(vt ka uuskriitika). Maailmakuulus kirjandusteooreetik Franco Moretti on pakkunud välja 
ka vastupidise mõiste: kauglugemine? Mida see mõiste tähendab? (vt. kirjandusloo 
konspekt). Miks on see tänapäeval kirjandusteaduses aktuaalne? (Digihumanitaaria 
meetodid, uuritakse suuremaid tekstikorpusi ja andmehulki). Tõlgendamine - on teksti (kirjandusteos, graffiti, rahvusvahelise õiguse leping, regilaul) 
vahendus,
ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste.
Kitsas tähenduses: teksti keeleliste tähenduste määratlemine,
fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel.
Laiemas tähenduses: kirjandusteose iseloomulike joonte ja
eesmärkide selgitamine, keskendumine nt. žanri, struktuuri,
teema ja mõju küsimustele.
Lähilugemine     (i.k. close reading) mingi tekstilõigu hoolikas läbimõeldud tõlgendus, fookus detailidel, üksikutel sõnadel,
süntaksil, lausete ja ideede järjestusel.
Uuskriitika    :  Lähilugemine     – detailne ja nüanssidele keskenduv teksti koostisosade analüüs.  Uuskriitikute jaoks tähendab see, et tekst on mitmetähenduslik.
Franco     Moretti     on pakkunud välja ka vastupidise mõiste: kauglugemine? Kauglugemine     –  mingi ajaperioodi tekste tuleb tervikuna lugeda, et saada kirjanduse kogupilti mingil 
ajaperioodil või kultuuriruumis. 1


Tekstikesksed lähenemised. Milliste kirjanduse aspektidega tegelevad filoloogia e 
tekstoloogia, stilistika, strukturalistlikud lähenemised kirjandusele, uuskriitika, 
semiootika?  Filoloogia e tekstoloogia: mingi teose või teksti väljaannetesse
puutuv problemaatika, toimetamisega seotud aspektid (kuidas eri
väljaanded mingit teksti on muutunud, kuidas see muudab selle teksti
tähendust), tekstide rekonstrueerimine.
Stilistika uuris erinevate autorite stiili omapära, ka žanrite stiili nt ajaperioodi või 
rahvuskultuuri lõikes.
Grammatiline struktuur (sõnavara, süntaks), teksti akustilised elemendid (kõla, riim, 
värsimõõt) ja vormiküsimused.
Strukturalism (kuidas toimib tekst)  Kirjandus on keelel põhinev kunstivorm, 
strukturalism kirjanduse uurimises oluline.
Struktuur > korra loomine maailmas, kirjandusel oluline roll maailma seletamisel
Uurib kirjanduse toimimist süsteemina
Strukturalismi ei huvita, a) mida tekst tähendab, b) milline on selle väärtus vaid c) kuidas 
tähendus luuakse.
Uus-kriitika, lähilugemine: objektiivne analüüs, keskendub ainult tekstile, eriti selle 
keerukamatele ja raskemini mõistetavatele osadele
Semiootika: tekst kui märgisüsteem  Autorikesksed lähenemised. (autori biograafiaga seotud aspektid, mida peetakse nende 
loomingu tõlgendamisel oluliseks). Too mõni näide autorikesksest lähenemisest eesti 
kirjanduses/või mõnes muus rahvuskirjanduses/või maailmakirjanduses üldisemalt. Kas 
oskad nimetada mõnd kirjanikku, kelle reputatsioon kirjanikuna on väga tihedalt seotud 
tema isiksuse (ja elukäiguga)?  
Tõusis põhiliseks meetodiks 19. sajandil, otsene seos autori elu ja
tema loomingu vahel, oluline autori ühiskondik-kultuuriline
kontekst, haridus, inimesed, kellega ta suhtles ja kokku puutus,
mida ta luges. Otsesed ja kaudsed (alateadlikud) seosed.
Teatud kirjanike mütologiseerimine, eriti kanoonilised autorid, nt
Shakespeare, püütakse autori meelelaadi tema teoste kaudu
rekonstrueerida.
Fenomenoloogiline lähenemine: eeldab, et autori vaim on
kättesaadav läbi tema loomingu
Psühholoogiline ja psühhoanalüütiline kriitika: tegeleb autorite
eluga, aga ka teatud psühholoogilise arengu seaduspäradega või
kõrvalekalletega neist, mis tekstides ilmnevad. Sigmund Freud,
alateadvuse jõud, seksuaalse arengu faasid.
Juhan Liiv Psühhoanalüüs. Milline on kirjanduse roll üksikindiviidi ja ühiskonna mõõtmes Sigmund
Freudi ja C. G. Jungi psühhoanalüütiliste arusaamade kohaselt?  Sigmund Freud (1856-1939) > psühhoanalüüs: neuroosi analüüsi ja ravimise 
protseduur, hiljem laiendas kultuuri analüüsimisel laiemalt (nt. sõjad, müüdid, 
religioon, kirjandus ja teised kunstid) 2


Kirjandus koosneb (sarnaselt unenägudega ja neuroosi sümptomitega) 
väljamõeldislikest soovkujutelmadest, mida ei suudeta reaalsuses saavutada või mida
keelavad ühiskondlikud ja moraalinormid
Seksuaalsus kui keskne inimese käitumist mõjutav tegur: “Inimese seksuaalkäitumine
on sageli mudeliks kogu tema muule reageerimisviisile maailmas” (S. Freud)
Seksuaalsete soovkujutelmade ja tsensuuri (inimeses endas sisalduvate 
moraalinormide) vastuolu > sookujutelmad tõrjutakse alateadvusse, kuid neid on 
võimalik rahuldada varjatud/moonutatud kujul, mis maskeerib nende tegelikke motiive
1) kondenseerimine
2) nihe: mingi alateadliku iha objekti asendamine teadvuse poolt vastevõetavaga
3) sümbolism: allasurutud, seksuaalset laadi iha objekti asendamine mingi 
mitteseksuaalse objektiga, mis sellele sarnaneb või on sellega seotud mingi varasema 
seose kaudu
Inimese alateadvuses märgid varasematest psühhoseksuaalse arengu staadiumitest 
alates imikueast
Kirjanikule (loovisikule) omane kõrge sublimatsioonivõime, võime nihutada 
instinktiivseid tunge algsetelt seksuaalselt eesmärkidelt mitteseksuaalsetele 
‘kõrgematele’ eesmärkidele (kirjandus ise on sellise protsessi tulemus)
Samuti võime üksikindiviidi isiksusest tulenevaid fantaasiaid kujutada nii, et need 
suudavad rahuldada suurema hulga inimeste alateadlikke ihasid
Kirjandusloome protsess võimaldab autoril üle saada isiklikest konfliktidest ja 
repressioonidest, ning võimaldab seda ka lugejale
Analüüsis nt. Shakespeare’i “Hamletit”, “Suveöö unenägu”, “Kuningas Lear”, 
Dostojekski Vennad “Karamazovid”
Isiksuse struktuur
1. Id-isiksuse bioloogiline mina (energia reservuaar – instinktid) juhindub 
naudinguprintsiibist, kasutades naudingutunde saavutamiseks kahte protsessi:
a) reflektoorset (kaasasündinud automaatsed reaktsioonid);
b) primaarset (kujutluse loomine, pilt soovitavast).
Primaarse protsessi pinnal kujunevad sekundaarsed protsessid (mõtlemine). Nende 
toimides hakkab kujunema ego. Organismi vajadused nõuavad kohanemist objektiivse
reaalsusega.
2. Ego-isiksuse psüühiline mina (mõtlemine, täitevvõim) juhindub reaalsuse 
printsiibist; ülesanne on indiviidi alal hoida, hoolitseda soo jätkamise eest.
3. Superego-isiksuse sotsiaalne mina (moraali esimene tugi, püüdleb täiuslikkuse 
poole) juhindub ideaalidest, väärtustest. Superego allsüsteemid:
1) südametunnistus (kardab karistusi) – karistab süümetundega;
2) egoideaal (ootab kiitusi) – eneseuhkus:
Perekond kui indiviidi jaoks keskne psühhoseksuaalse arengu kontekst, 
arenguhäiretest tulenevad erinevad kompleksid
Oidipuse kompleks  Meessoost täiskasvanu alateadlik soov omada oma ema ning eemaldada oma 
põhirivaal ema tähelepanule e. isa  Aluseks Sophoklese tragöödia “Kuningas Oidipus”, peategelane Teeba kuningas, 
Teeba kuninga Laiose ja kunin-ganna Iokaste poeg, kes teadmatult tappis oma isa ja 
abiellus oma emaga.  Hamleti dilemma sarnane Oidipuse omaga > viitab Shakespeare’i enda alateadvusele  
(Claudius kui Hamleti isa mõrvar > Hamlet ei suuda (alguses) Claudiust tappa, sest 
Claudius tegi seda, mida Hamlet alateadlikult teha ihaldas. Nn. magamistoastseen >  3


Hamlet Claudiuse suhtes armukande, nõuab, et ema pöörduks Claudiusest ära > 
oedipaalse soovi kordamine.
Carl Gustav Jung
ei keskendu üksikisiku teadvusele, vaid kollektiivsele alateadvusele
Omane kõigile indiviididile mingis kultuuris, seal säilitatakse kogemuse algesid
Inimene on oma esivanemate ajaloo produkt ja hoidja.
Isiksuse aluspõhi on alati arhailine, primitiivne, kaasasündinud ning tõenäoliselt ka 
universaalne.
Kollektiivne alateadvus on isiksuse aluspõhi, ta mõjutab kõike õpitavat. C. G. Jung: 
“Maailma vorm, millesse see sünnib, on temasse juba kaasa sündinud kui tegelik 
kujutus.” See identifitseerib end tegelikus maailmas konkreetseks aistinguks või 
ideeks.
Kollektiivse alateadvuse elemendid on arhetüübid (ürgsed mütoloogilised kujutised, 
käitumismustrid jm). Arhetüüp on mõtte universaalne vorm (idee), mis sisaldab suure 
hulga erinevaid emotsioone. 
Olulisimad arhetüübid: persona (mask), anima ja animus, vari (loomalikud 
instinktid)
Kirjandus (eelkõige kirjanduse meistriteosed) kui arhetüüpide väljendus.
Suur kirjanik loob lugejale juurdepääsu arhetüüpsete kujundite juurde, taaselustab 
psühhika osad, mis on olulised nii üksikindiviidi harmooniliseks arenguks kui 
inimkonna vaimseks ja emotsionaalseks heaoluks. Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob 
oma teksti? Mis on lugejaootused, mille põhjal need kujunevad? Autor mõtleb välja mingisuguse teksti, ükskõik millest lähtuvalt. Teos avaldatakse ning 
see jõuab lugejani Lugeja loeb antud teksti ning mõtestab selle isemoodi lahti, teda võivad
mõjutada antud teose analüüsid, sõprade arvamus teosest vms. Seega hakkab teos elama 
omaette elu ning ei sõltu enam autorist. Lugeja ootus on ootus loetava teksti osas. 
Tavaliselt need kujunevad välja lugeja tuttavate arvamuste või meedia põhjal. Samuti 
lugeja enda eelarvamuste või eelnevate lugemiskogemuste põhjal.  Uushistoritsism ja uus kultuurilugu (eraldi konspekt). Mida tähendab uushistoritsistide 
(L. Montrose’i) väide ajaloo tekstuaalsusest ja teksti ajaloolisusest? Kuidas mõjutasid 
uushistoritsistide arusaamad kirjandus- ja ajalootekstide suhet? Kas uushistoritsistid 
leidsid, et kirjandusteosed peegeldavad ühiskonnas valitsevaid arusaamu, või loovad neid?
Milline on uue kultuuriloo arusaam kultuurist ja millisel viisil on seda nende arvates 
vajalik uurida? ? Kuidas see muudab meie arusaamu kirjandusest? Uus-kultuuriloolise 
lähenemise näide konspektis on Epp Annuse artikkel „Maakodu ENSV-s. Kultuurilised 
kujutelmad ja argised asjad.“ (Keel ja Kirjandus, 6/2019). Mis temaatikaga artikkel 
tegeleb? Millised allikaid peale kirjanduse autor teema käsitlemiseks veel kasutab? Mida tähendab L. Montrose’i väide ajaloo tekstuaalsusest ja teksti ajaloolisusest? – 
Ajalugu ei ole faktide kogum, see on tekst, mida tõlgendatakse. Iga tekst on mingi ajaloo 
ideoloogia poolt vormitud.
Kuidas mõjutasid uushistoritsistide arusaamad kirjandus- ja ajalootekstide suhet? – 
Tekst ise on ajalugu, osa ajaloost. 4


Uushistoritsistid nägid selget suhet kirjandustekstide ja ühiskonnas valitsevate hoiakute 
ja võimustruktuuride vahel. Millele nad eriti tähelepanu pöörasid? – Kirjandustekstid on 
mingi ajastu ideoloogia väljendus. Ühiskonna võimustruktuurid loovad oma ideoloogia, 
sellest kujunevad valitsevad hoiakud ja kirjandustekstid on valitsevate hoiakute ning 
ideoloogia väljendus. Pöörasid erilist tähelepanu ideoloogiale.
Kas uushistoritsistid leidsid, et kirjandusteosed peegeldavad ühiskonnas valitsevaid 
arusaamu, või loovad neid? – Leidsid, et kirjandusteosed peegeldavad ühiskonnas 
valitsevaid arusaamu.
Milline on uue kultuuriloo arusaam kultuurist? – Uus kultuuriajalugu = antropoloogiline 
ajalugu. Kultuur – hõlmab kõiki inimtegevuse tahke; minevikku käsitleb totaalselt (ühiskond, 
majandus, kirjandus, poliitika, teadus, igapäevaelu); vaatleb minevikku pisiasjadeni välja ja 
tähtsustab neid; vaatleb probleemipõhiselt ajaloos kinnistunud vastandpaare, nagu eliitkultuur 
vs rahvakultuur, tootmine vs tarbimine. Kuidas see muudab meie arusaama kirjandusest?  
Kirjandusel on roll kultuurisüsteemis, kirjandusel ja kultuurilool on vastastikused 
kokkupuutepunktid, kirjanduse ja kultuuriajalooline lähenemine: looduse, maastiku- ja 
ruumikujutus kirjanduses, soomudelid kirjanduses, kultuuride kohtumine. Kirjandus on pidev 
loominguline kohandumine ja mitte pelgalt vastuvõtt. Soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses (eraldi konspekt) toetub feministlikule 
arusaamale ühiskonnas ja kultuuris valitsevatest soohierarhiatest. Miks on oluline 
niisugust arusaama kanda üle kirjanduse analüüsi, ehk teisisõnu, kuidas on kirjandus 
seotud niisuguse väitega? Miks sugu üldse kirjanduses oluline on, kas ja kuidas on oluline,
mis soost on kirjanik? Virginia Woolf, praeguseks üks tuntumaid naiskirjanikke, on 
kirjutanud nii: „Kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, peab tal olema raha ja oma tuba“. 
See sisaldub Woolfi naistele ja kirjandusele keskenduvas essees „Oma tuba“ (1929). Kas 
nii väites keskendub Woolf kirjandusteksti või kirjanduse kontekste puudutavatele 
aspektidele? Kui me lähtume Woolfist, kuidas oleks vajalik uurida naiskirjanikke ja 
milliseid tegureid peaksime arvesse võtma, otsides ajaloost naiste kirjutatud 
kirjandusteoseid ja hinnates nende kvaliteeti? Milliste teemadega on tegelenud 
kirjandusteadlased, keda huvitab soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses? Kuidas on 
arusaam kirjandusest nende käsitluste mõjul muutunud? Kas niisugune lähenemine 
kirjandusele keskendub ainult naistele või huvitub see ka meeste asendist kirjanduses? Soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses toetub feminislikule arusaamale 
ühiskonnas ja kultuuris valistevatest soohierarhiatest. Miks on oluline niisugust 
arusaama kanda üle kirjanduse analüüsi, ehk teisisõnu, kuidas on kirjandus seotud 
niisuguse väitega? – Sookategooria on alati kohalolev, soomõiste on universaalne ja on 
kõikide kultuuride kesksemaid jooni. (sugu on alati kohal)
Virginia Woolfi ehk õige kuulsam tsitaat on järgmine: „Kui naine tahab kirjutada 
ilukirjandust, peab tal olema raha ja oma tuba“. See sisaldub Woolfi naistele ja 
kirjandusele keskenduvas essees „Oma tuba“ (1929). Kas nii väites keskendub Woolf
kirjandusteksti või kirjanduse kontekste puudutavatele aspektidele? - Keskendub 
kirjanduse kontekste puudutavatele aspektidele. (Kontekst ehk kaastekst on sõna vm 
keelelist üksust ümbritsev (lingvistiline) ümbrus, mis võimaldab seda sõna vm keelelist 
üksust tekstis mõista.) 5


Kui me lähtume Woolfist, kuidas oleks vajalik uurida naiskirjanikke ja milliseid 
tegureid peaksime arvesse võtma, otsides ajaloost naiste kirjutatud kirjandusteoseid 
ja hinnates nende kvaliteeti?
Oleks vajalik uurida naiskirjanikke läbi selle prisma, kas ja mil moel on neil olnud tuge nii
vaimses kui materiaalses mõttes oma lugude kirjutamisel. Kui ei ole olnud vabadust ise 
luua oma loomingu kirjapanekuks vajalikke tingimusi, siis seda mittevabadust ja 
ebavõrdsust peaksimegi arvesse võtma naiskirjanike uurimisel, nende kirjandusteoseid 
analüüsides ja loomingu kvaliteeti hinnates.
Milliste teemadega on tegelenud kirjandusteadlased, keda huvitab soouurimuslik 
perspektiiv kirjandusteaduses? – kuidas kirjutatakse, kuidas meeste ja naiste kirjutised 
üksteisest erinevad, kuidas loevad mehed ja naised
Kuidas on arusaam kirjandusest nende käsitluste mõjul muutunud? Kas niisugune 
lähenemine kirjandusele keskendub ainult naistele või huvitub see ka meeste 
asendist kirjanduses? - kirjandust ei saa uurida, pööramata tähelepanu kirjanike 
sotsiaalsele staatusele, üldse naiste ja meeste asendile ühiskonnas. Postmodernism ja poststrukturalism (Iseseisvalt Janek Kraavi „Postmodernismi“, ja
loengukonspekti (postmod. kirjanduse tunnusjooned) põhjal läbi töötada. Mis on 
tekstiline teadmine? Mida tähendab keele umbusaldamine? Jameson: postmodernistlik 
kultuur kui hiliskapitalismi loogika, pinnapealsus, pastišš kui tühi paroodia. Baudrillard: 
tarbimine kui postmodernistliku kultuuriidentiteedi üks põhialuseid (kriitilises võtmes). 
Baudrillard: simulaakrum, reaalsuse nihestumine postmodernistlikul ajastul, 
informatsioonikülluse mõju, originaali võimatus. Foucault võimuteooria. Kuidas toimib 
võim F. arvates? Mis on diskursus ja millist rolli see ühiskonnas ja kultuuris mängib? 
Milline on diskursuse ja võimu suhe? Deleuze’i ja Guattari risoomne (kultuuri) 
tõlgendusmudel. Millisele tõlgendusmudelile see vastandub? Kas niisugune mudel on 
omane vaid postmodernistlikule kultuurile? Poststrukturalism     – kogum filosoofilisi ja metodoloogilisi praktikaid, mis ühel või teisel  viisil seostuvad oma prantsuse esiisadega. 
Mis on tekstiline teadmine? – kogu teadmiste valdkond (ajalugu, kirjandusteadus, 
filosoofia jne) on tekstiline teadmine. Ei keskenduta tekstide tähenduse leidmisele, vaid 
sellele, kuidas on tekst pandud tähendama seda, mida ta tähendab.
Keele umbusaldamine – keelt ei saa usaldada, kuna sellel on pealesurutud tähendus
Jameson: postmodernistlik kultuur kui hiliskapitalismi loogika, pinnapealsus, pastišš kui 
tühi paroodia.
Postmodernistlik kultuur > lamedus,
Pinnapealsus, orginaalsuse puudumine
Pastišš kui tühi paroodia: nn. ‘surnud stiilide’ imiteerimine. Pastišš – teos, mis teadlikult 
jäljendab ühe või mitme kirjaniku, koolkonna, ajastu stiili, sõnavara ja lausestust. 
Paroodia – mänguline teiste teoste jäljendamine.
Baudrillard: tarbimine kui postmodernistliku kultuuriidentiteedi üks põhialuseid 
(kriitilises võtmes). Baudrillard: simulaakrum, reaalsuse mutatsioonid postmodernistlikul 
ajastul, informatsioonikülluse mõju, originaali võimatus.
Tarbimine kui postmodernistliku kultuuriidentiteedi üks põhialuseid (kriitilises võtmes).
 tarbimisele orienteeritud ühiskond  tarbimine loob inimestevahelised sotsiaalsed erinevused, prežtiižikas on see, kes 
suudab rohkem tarbida 6


Simulaakrum, reaalsuse mutatsioonid postmodernistlikul ajastul, informatsioonikülluse 
mõju, originaali võimatus.
Simulaakrum: „pärisreaalsuse“ asendanud koopia e teisik, mida pole võimalik enam 
pärisreaalsest asjast eristada
Originaali võimatus, kuna pärisreaalsus on muundatud, originaali pole enam võimalik 
koopiast eristada
Reaalsuse mutatsioonid postmodernistlikul ajastul - Reaalsus asendub reaalsuse 
märkidega nagu igasugused mudelid, programmid, koodid
Informatsioonikülluse mõju - Enam informatsiooni, vähem tähendust, lakkamatu 
informatsioonivoog, pseudotähendused, pseudo-valikud
Foucault võimuteooria. Kuidas toimib võim F. arvates? Mis on diskursus ja millist rolli 
see ühiskonnas ja kultuuris mängib? Milline on diskursuse ja võimu suhe? Mida tähendab 
F. väide, et võim on suhtevõrgustik?
VÕIM - Võim kui suhetevõrgustik ühiskonna erinevate gruppide vahel. Võim allutab enda 
alla ühiskonnas valitsevad tõed ja tõesed teadmised, vastu võetakse ühiskonnas vaid need 
tõed, mida võim vastuvõetavaks peab. 
Diskursiivne võim- Diskursus on Foucault’ jaoks võimu teostamise vahend. Igas 
ühiskonnas on diskursuse tootmine võimuorganite kontrollitud ja organiseeritud. 
Argipäevas inimene ise allutab ennast võimule.
Inimese keha on saanud biovõimuks. Keha on alati kokkupuutes argipäeva eluga, 
järelikult valitseb meid kogu aeg biovõim.
Deleuze’i ja Guattari risoomne (kultuuri) tõlgendusmudel. Millisele tõlgendusmudelile see
vastandub? Kas niisugune mudel on omane vaid postmodernistlikule kultuurile?
Risoomne tõlgendusmudel vastandub hierarhilisele puujuure kujulisele (klassikalisele) 
tõlgendusmudelile - puukujuline teadmistemudel: lõplik, nii on, nõnda jääb
risoomne mudel: edasi, edasi, ja .. ja ... ja, ehk, ehk, ehk, pidev jätkuvus, kese on kõikjal, 
ei ole jäävat korda, kindlat suunda või tähenduslikkust. Postkolonialism. (Iseseisvalt konspekti põhjal läbi töötada). Mis on postkolonialismi kui 
teoreetilise raamistiku eesmärk? Mis on postkolonialistlik identiteet, mille 
iseloomustamiseks postkolonialistlikud teoreetikud on kasutanud mõisteid mimikri, 
hübriidsus, topelt-teadvus, mittekodusolemise tunne? Mida need mõisted tähendavad? Postkolonialismi kui teoreetilise raamistiku e  esmärgiks     mõista ja analüüsida kolonialistlike ja  antikolonialistlike ideoloogiate toimimisi poliitiliselt, psühholoogiliselt ja kultuuriliselt
Postkolonialistlik identiteet – koloniaalimpeeriumite lagunemisega ei kadunud 
koloniaalvõimu mõju identiteedile.
Mimikri, hübriidsus, topeltteadvus, mittekodusolemise tunne 
Mimikri - koloniseerijate käitumine, maitseelistuste, elustiili jne jäljendamine
Hübriidsus - viitab uutele transkultuurilistele vormidele, mis on kolonisatsiooni poolt loodud 
kultuuride kontakttsoonis. Hübriidsusel on mitu vormi: keeleline, kultuuriline, poliitiline, 
rassiline.
Topeltteadvus - kahe kultuuri vastandumisest tulenev vastuoluline maailmatajumise viis.
Mittekodusolemise tunne - inimene ei tunne end kuskil kodus, isegi mitte iseeneses. Ta on 
alatine psühholoogiline põgenik. 7


Lisapunktid. Nimeta mõnd praegu aktuaalset kirjanduse uurimise suunda või 
kirjandusteaduse iseloomulikku arengutendentsi.  8