KALADE KEHAKUJU referaat (0)

Eesti Mereakadeemia

Merendusteaduskond

Triin Engmann

KALADE KEHAKUJU

Juhendaja : A. Järvik

Tallinn 2010

SISUKORD

Eesti Mereakadeemia 1
Merendusteaduskond 1
Triin Engmann 1
KALADE KEHAKUJU 1
Juhendaja: A. Järvik 1
SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
1.Kalade kehakuju 4
2. Kalade välisehitus 8
2.1 Uimede ehitus 10
2.2 Meristilised tunnused ja nende tähtsus 11
2.3 Kehakatted 12
3.Kääbused ja hiiglased kalade hulgas. 14
4. Ohtlikud kalad 19
5. Kuidas sarnase välimusega kala liike üksteisest eristada? 21
7.Pilk kalade pulmarüüle. 29
KOKKUVÕTE 33
KASUTATUD KIRJANDUS 34

SISSEJUHATUS

Eestimaa on vete poolest üsna rikas. Meil on 3793 km rannajoont ning 2130 ruutkilomeetrit järvepinda. Kui see loodusrikkus meie elanikkonna vahel demokraatlikult ära jagada, siis saaks iga eestimaalane (imikust raugani) 2,8 m vooluvett(sellest 7m jõge) ja 0,16 ha ehk paraja õue-aiamaa suuruse tüki järvepinda.
Kalade rühm on silmapaistev tohutu liigrikkuse poolest.Maakeral tuntakse kokku üle 20 000 liigi ( aasta 1963). Kalade kohastusvõime erisuguste elutingimustega on hämmastav. Seetõttu nad on suutnud asustada meresid ja ookeane, jõgesid ja järvi , tiike ja ojakesi ning isegi põhjaveesid.
Uimed on kalade omapärasteks aerudeks, kuid esineb kalu ,kel rinna – ja kõhuuimed puuduvad(mureen). Leidub kalu (koopakalalastehulgas) kellel puuduvad silmad: igaveses pimeduses elades ei ole need vajalikud.
Kõik need orginaalsed elutingimustega kohastumised on tekkinud pikaajalise evulutsiooni käigus.
Referaadis on käsitletud kalade kehaga seotud teemasid : kalade pulmarüü, kuidas kalu eristada, kääbused ja hiiglased kalade seas nind ka ohtlikest kaladest tuleb juttu.
Ning eesmärk oleks anda ülevaade erinevatest kaladest ja nende välimusest.

1.Kalade kehakuju

Kalade kehakuju on niivõrd mitmekesine , et sellele on võimatu anda üldist iseloomustust. Kui me ütleme „lind” ja „ imetaja ”, siis kujutame endale otsekohe ette esimesel juhul tiibadega ja teisel juhul neljajalgset looma. Ent kala kohta võib öelda üksnes seda, et ta elab vees, tema kehakuju on aga hämmastavalt mitmekesine.
Veekeskkonna seadus on niisugune: kui tahad vees elada, siis õpi ujuma . Ujuda on kergem, kui keha on pikliku kujuga. Just niisuguse kujuga ongi paljud kalad . Kiiresti ja osavalt, läbides pikki vahemaid, liigub parvedena ogahai ehk merikoger, kes kehakujult sarnaneb allveelaeva või torpeedoga. Teised torpeedolaadsed kalad- väärislõhed, makerllased- on samuti suurepäerased ujujad. Hästi ja suurtele kaugustele ujuvad usja või maduja kehakujuga kalad ( silmud, angerjad ) , tehes kehaga looklevaid liigutusi. Vähem on kiireks ujumiseks kohastunud põhja läheduses elavad, niinimetatud bentilised kalad, kelle keha on lame (railised) või külgedelt kokku litsutud( lestalased).
Pilt 1. Ogahai ehk merikoger.(Squalus acanthias)
( http://www.arkive.org/media/AA/AA81F1AE-E4D2-4C7A-AD44-2C2C2A6F5CE2/Presentation.Large/Spinydogfishswimmingamongstweed.jpg )
Värtnakujulise kehaga kerakala puhub end hädaohu korral õhku niivõrd täis, et muutub kera või põiesarnaseks. Sellises olekus ta jääb veepinnale, olles pöördunud kõhuga ülespoole, tema keha ogad tõusevad püsti nagu siilil ning on kindlaks kaitseks vaenlaste vastu. Ja ka sellele irevile aetud teravate lõugadega hernehirmutise kohutav välimus ajab kallaletungijaile hirmu peale. Kui hädaoht möödub, laseb kerakala oma vatsast õhu välja, laskub sügavamale ning tema keha omandab uuesti värtnataolise kuju.
Kerakalalaste üht esindajat – okaskõhtu- võib kohata meie Kaug-Idas, Primorjes. See kala on kuni 25 cm pikkune .
Pilt 2. Kerakala (Tetrodon sp.)( http://mangukoobas.lahendus.ee/media_files/210865l.JPG )
Troopikameredes elab hiiglaslik , üle 1000 kg raskune ja rohkem kui 2 m pikkune kuukala . Tema külgedelt lamendunud eha on ümmargune nagu täiskuu. Saba on kalal väike, otsekui ära raiutud, selja – ja pärakuuim on pikad. Kuukala on pelaagilise eluviisiga s.t. ta ujub avavees. Üksikasjalised andmed kuukala elust seni puuduvad.
Pilt 3. Kuukala( Mola mola). ( http://static.panoramio.com/photos/original/9540319.jpg )
Austraalia randadel esineb narmas- ehk vetikkala, kelle keha on hämmastavalt sarnane merevetikatega. Sellele kalale on antud irooniline nimetus- „mere kaltsukaupmees”. Vaadates narmaskala, tekib mulje, et kala on üleni täis riputatud mitmesuguse pikkusega nartse, linte ja niite , mis on värvitud samavärviliseks nende vetkatega , mille keskel see looduse ime toitub ja end varjab . Niisugune kehakuju muudab kala vetikate vahel nähamatuks ja päästab teda arvukate vaenlaste eest. Narmaskala pikkus ulatub 25 sentimeetrini.
Pilt 4. Suur narmaskala ehk suur vetikkala(Phyllopteryx eques). ( http://farm1.static.flickr.com/53/154089029_95c5d92e89.jpg )
Samuti imeteldav on akvaariumikalade kuju. Teil on võib-olla isegi raske uskuda , et joonisel kujutatud kalade esiisaks on tavaline koger - sedavõrd erinevad on nad oma esivanemast! Heitke pilk uimedele. Ühel kaladest sarnaneb sabauim kukesabaga, teisel meenutab see tulpi .
Kuldkala , kelle teisendeid on kujutatud joonisel ( Joonis 1), on aretatud kogrest Hiina ja Jaapani akvaristide poolt. Kodustatud kokrede hulgas võisid ilmuda ebaharilike uimedega või orginaalse värvusega eksemplarid, nii nagu mõnikord kaljutuvide hulgas ilmuvad omapärase sabakujuga valged isendid. Hakati kasvatama nende isesuguste kokrede järglasi. Pikka aega, paljude aasate keskel, valiti välja ja aretati neid kokri, kes akvaristidele meeldisid oma värvuse, keha, uimede ja sabakuju poolest. Nii aretatigi lõppude lõpuks välja kuldkala. On huvitav, et Jaapanis leidub perekondi, kes säilitavad sajanditepikkust järgivust akvaariumikalade aretamiseks. Üldse on jaapanlased suured akvaariumikalade kasvatajad.
Pilt 5. Joonis 1. Kogre ja kuldkala võrdlus. (I. Pradvin „Jutustus kalade elust)

2. Kalade välisehitus

Pilt 6. Kala välisehitus (www.ebu.ee/esitlus/Kalad2.ppt)
Kehaosad on: pea, kere , saba ja uimed.
Kalad on kohastunud liikumiseks veekeskkonnas, mis avaldab takistust rohkem kui õhk. Kiiresti liikuvatel kaladel on seetõttu voolujooneline kuju. Samal ajal on vajalik ka maskeerumine vaenlaste või toiduobjektide eest – seetõttu on kehakuju ka vastav eluviisile. Põhjakaladel on lamendunud või usjas kehakuju.
Kehakuju muutub elutsükli jooksul olenevalt vanusest ja sugulise küpsemise staadiumist.

• lõpused võimaldavad hingata vees lahustunud hapnikku.
  
• Soomused paiknedes üksteise peal soodustavad liikumist
  
• Uimed – võimaldavad liikuda soovitud suunas
  
• Küljejoon – meeleelund , mille abil kala tajub vee võnkumisi
  
• Lima – vähendab hõõrdumist vees
  
• Varjevärvus – pealt tumedam , alt heledam, seostub ümbritseva taustaga.
  

Pilt 7. Põhja eluviisiga kalad.( www.ebu.ee/esitlus/Kalad2.ppt)
Pilt 8. Taimetihnikusse hoidvad kalad.( www.ebu.ee/esitlus/Kalad2.ppt)
Päripäeva lugedes on kala uimed – seljauim , sabauim, pärakuuim, kõhuimed, rinnauimed. Omaette nähtus on rasvauim.
Kaks paari uimesid on paarilised (need on maismaaloomade esi- ja tagajäsemete eellased).
Teised uimed võivad tugevasti erineda – olla mitmeks jagunenud, üksteise suhtes nihkunud, omavahel liitunud, taandarenenud, iminapaks muutunud jne.
Pilt 9. Kala uimede nimetused Lõhe näitel.( www.ebu.ee/esitlus/Kalad2.ppt))

2.1 Uimede ehitus

Kiiruimsetel kaladel koosnevad uimed kiirtest ja nende vahelisest õhukesest nahast . Uimekiired toetuvad lihaste vahel asuvatele basaalidele e tugiluudele ja on peenelt juhitavad . Primitiivsetel kaladel on uimede ehitus teistsugune. Haidel ei ole uimekiiri ja tugiluid, nad ei saa uimesid vabalt pöörata. Tuurlastel on näilised uimekiired, mis pole enamasti luustunud. Luukalade uimekiired on erineva ehitusega – ogakiired, lülistunud kiired, hargnenud kiired. Nende arv on pärilikult kinnistunud, erinevatel liikidel on uimekiirte arv erinev. Aga see pole absoluutselt ühesugune, liigi sees esineb ka varieeruvus.
Selliseid loendatavaid tunnuseid nimetatakse meristilisteks tunnusteks
Pilt 10. Uimekiirte tüübid( särjel).( www.ebu.ee/esitlus/Kalad2.ppt))
Uimevalem
Uime nimetuse lühend – näiteks D (dorsaaluim e seljauim)
Hargnemata kiirte (nii ogakiired kui lülistunud kiired kokku) arvu piirid rooma numbrina näiteks III –IV
Hargnenud kiirete arvu piirid araabia numbritena näiteks (15) 16 – 21 (22) - sulgudes on väga harva esinevad arvud
Karpkala D III-IV (15) 16 –21 (22)

2.2 Meristilised tunnused ja nende tähtsus

Lisaks uimekiirtele ja küljejoonesoomustele on kaladel ka teisi loenduvaid tunnuseid, mida nimetatakse meristilisteks:

Lõpuspiid

Püloorilised ripikud

Selgroolülid

Neeluhambad

Poised

Tuurlaste kilbised
Meristilised tunnused on tihti heaks diagnostiliseks näitajaks süstemaatikas ja kalade määramisel. Bilateraalsete loendatavate tunnuste – paariliste uimede kiirte, küljejoone soomuste, lõpuspiide, genipooride jt loendamise abil võib hinnata kalade arengu stabiilsust nn fluktueeruva asümmeetria hinnangu kaudu.
Pilt 11. Kalade suu kuju.( www.ebu.ee/esitlus/Kalad2.ppt)

2.3 Kehakatted

Kalade keha katab nahk. Paljudel kaladel on nahk kaetud soomustega. On ka soomusteta kalu nagu säga. Ka silmud, kes on tõelistest kaladest evolutsiooniliselt kauge rühm, on soomusteta. Osadel kaladel (tuurlastel) on nahas mitte soomused vaid luuplaadid. Suured luuplaadid paiknevad piki keha ridadena - neid nimetatakse kilbisteks (scutes). Väikseid nahas asuvaid luuplaate nimetatakse naastudeks. Ka kilbiste arv ja kuju ning naastude kuju on süstemaatilisteks tunnusteks. Luuplaate esineb ka näiteks ogalikel ja sägadel.
Soomuseid on erinevat tüüpi .Haidel on plakoidsoomused (nahahambad).Primitiivsetel kaladel ganoid ja kosmoidsoomused.Luukaladel on elasmoidsoomused, mis tekivad nahast ja on eri tüüpi:Tsükloid- ja ktenoidsoomused – ümarad või sakilise servaga.Mõnel kalal on kiilusoomused ( kilu eristamine räimest).Luukalade soomused paiknevad ridadena nii piki keha kui ülalt alla.
Küljejooneelundi jaoks on paljudel kaladel soomustes augud – seetõttu tekib piki kala külge kulgev auguga soomuste rida. Neid soomuseid on kõige kergem loendada ja küljejoone soomuste arv on üks tähtsaid meristilisi tunnuseid – näitab sisuliselt kala soomuste suurust (mida rohkem soomuseid küljejoones, seda väiksemad soomused). Aga see elund võib paikneda ka mujal – näiteks kala peas nn genipooridena.
Pilt 12. Kalade soomused.( http://galerii.matefus.pri.ee/loomad/target3.html )
Soomusevalem
Minimaalne küljejoone soomuste arv
Murrujoone peal – Soomuste ridade arv ülalpool küljejoont
Murrujoone all - Soomuste ridade arv allpool küljejoont
Maksimaalne soomuste arv küljejoones
Karpkala:
5 – 6
(32) 33 ________________ 40
5 – 6
(www.ebu.ee/esitlus/Kalad2.ppt)

3.Kääbused ja hiiglased kalade hulgas.

Kalade klassis , nagu teisteski selgroogsete ja selgrootute loomade klassides, esineb mitmesuguse suurusega loomi. Kalade seas in tõelisi kääbuseid ja koletislikke hiiglasi.
Filipiini saartel, mis paiknevad Lõuna –Hiina mere ja Vaikse ookeani vahel, esineb tibatilluke parvedes elav mudillane luzoni pisimudil, kelle pikkus on 1-1,5 cm . See mudilane esineb suurte parvedena. Saarte elanikud püüavad teda ja tarvitavad toiduks. Luzoni pisimudilat peetakse kõige väiksemaks selgroogseks loomaks kogu maailmas.
Pisitillukesi kalu leidub ka Euroopas, eriti Nõukogude Liidu vetes. Mustas, Aasovi ja Kaspia meres esineb bergi mudil, kelle pikkus ulatub vaevalt kolme sentimeetrini. See on väikseim selgroogne NSV Liidu piires. Joonisel on bergi mudil antud viiekordses suurenduses.
Meie meredes ja magevetes on küllalt palju 5-10 cm pikkusi kalaliike . Baikali järves elav mudilane kneri lailaup on tavaliselt 8 cm pikkune ja üksnes harva tuleb ette kuni 14 cm pikkusi eksemplare. See kalake ujub enamasti kivide vahel, seal ta toitub ja ka sigib.
Väikeste mõõtmetega kala on ka ogalik . Teda esineb väga palju järvedes, jõgedes ja merede riimveelistes rannapiirkondades. Araali luukaritski pikkus on ainult 5-6 cm. Ogalikku esineb meie veekogudes niivõrd palju, et ta võiks saada töönduslikuks kalaks. Soomes ja teistes Läänemeremaades püütakse ogalikku välja ja ümbertöötlemisel saadakse temast rasva tehniliseks otstarbeks ning jahu kariloomade ja lindude söödaks.
Väikeste kalaliikide hulka tuleb paigutada ka mõned heeringlaste, lepamaimude ja viidikate esindajad, mudamaim ,rünt, hink jt. Hink on saanud oma venekeelse nimetuse teravate astelde tõttu, mis asetsevad silmade juures; nende asteldega torkab kalake üsna valusasti.
Pilt 13. Hink (Cobitis taenia).( http://www.zasavica.org.yu/fotke/fauna/photos/04.jpg )
Jutustades loomadest äratavad alati erilist tähelepanu suured isendid. Meid hämmastavad kalade suured mõõtmed ja me püüame nende elu kohta rohkem teada saada.
Tõelisteks hiiglasteks kalade seas tuleb lugeda mõningaid kõhrkalu, hailisi. Atlandi ookeani põhjaosas, osalt ka Barentsi meres, esineb hiidhai, kes on üle 15 m pikk. Vaatamata sellistele hiiglasuurtele mõõtmetele on see hai tuntud üsna rahumeelse loomana. Ta toitub peamiselt väikestest kaladest ja teistest pisikestest mereorganismidest, kuid sobival juhul sööb ka suurte mereimetajate, isegi vaalaliste korjuseid. Hiidhai küttimisel on esinenud õnnetusjuhtumeid, kuna tal on nivõrd hiiglaslik jõud, et ta võib sabalöökidega purustada paadi.
Troopikameredes esineb veelgi suuremaid hailisi.
Hiiglasi on ka meie vetes elavate tuurlaste hulgas, kes kuuluvad kõhrluuliste kalade rühma. Veel üsna pikka aega tagasi püüti Kaspia meres kuni 90 puuda raskusi beluugasid. On teada juhtumeid, kui kalurid püüdsid kuni 100 puuda, s.t. üle pooleteise tonni raskusi beluugasid.
Tugevate lõunatuulte ajal tõuseb Volga merelähedastes piirkondades vesi niivõrd tugevasti , et ujutab üle suuri deltaalasid. Nendele madalaveealadele tulevad kalad, sealhulgas ka beluugad. Veetasemekiire languse korral jäävad kohmakad beluugad mõnikord ärakuvavatesse nõgudesse. Kord juhtuti nägema pealt, kuidas õnnelik astrahanlane püüdis, nagu öeldakse , paljaste kätega peaaegu kuivalt maalt viiekümnepuudase beluuga, kelle sees oli palju kõrgema sordi marja.
Rohkem kui tonn kaaluvad „ amuuri beluugad” –kaluugad. Niisuguseid hiiglasi nähes paneb imestama mitte niivõrd nende keha pikkus , kuivõrd nende kaal. Keha on nendel kaladel väga kõrge ja paks, pikkus aga polegi nii imestusväärne.
Pilt 14. Beluuga ( Huso huso).( http://www.husohuso.co.uk/wp-content/uploads/2009/02/huso-huso-sturgeon.jpg )
Tuurad ja sevrjuuga kuuluvad samuti suurte kalade hulka.Kõige suuremaks kasvab altlandi tuur ehk samb; ta kaalub kuni 160 kg. On teada kuni 280 kg raskuste atlandi tuurade väljapüüdimise juhtumeid, kelle pikkus oli kolm ja pool meetrit.
1930. a. juunis püüti Laadoga järve lõunaosas 265cm pikkune ja 128 kg raskune emane atlandi tuur. Haruldaselt eksemplarilt nüliti nahk ja anti Teaduste Akadeemia Zoloogiamuuseumile.(Leningradis) kaaviku valmistamiseks. Laadoga kalurid teatasid meile, et peaaegu samal ajal tabati Volhovi lahekurmus teine suur atlandi tuur- isane, mõõtmetelt emasest mõnevõrra väiksem. See fakt väärib mainimist: võib oletada, et tuurapaar suundus Volhovi jõkke kudema . Kalurid ,kes e tahtnud käest ära lasta niisugust saaki, ei mõelnud sellele, et need kalad oleksid võinud anda üle miljoni tuuramaimu. See kala on väärt, et tema eest erilist hoolt kantaks.
Ameerika troopikavöötme jõgedes elab suurim luukalaliste esindaja-arapaima. Tema pikkus on kuni 4m ja kaal 150-200 kg. Teda püütakse õngedega ja nooltega . Arapaima liha peetakse maitsvaks.
Pilt 15. Arapaima (Arapaima gigas).
( http://media.photobucket.com/image/arapaima/bpyun/larry.jpg )
Sägad kaaluvad Araali meres tihti kuni 2 tsentnerit. Dnepris leidub veelgi suuremaid, kuni 3 tsentrenisi sägasid. Kaspia meres elavad sägad kaaluvad üle 160 kilogrammi. Säga suurimaks pikkuseks on 5m.
Pilt 16. Säga ( Silurus glanis).
( http://www.planetcatfish.com/images/full/siluridae/silurus/glanis/1.jpg )
Arvatavasti olete te kuulnud hiiglasuurtest haugidest kaaluga 3, 4, 5 puuda, kes peavad jahti veelindudele ja vette sattunud väikestele imetajatele. Juttudes kujutatakse haugi apla mageveehaina. Nendes juttudes on küllalt palju fantastilist, kuid palju ka tõele vastavat. Tõepoolest, harva tuleb ette kuni 3 puuda (umbes 50kg ) raskusi ja üle pooleteise meetri pikkusi hauge .
Amuuri jões esineb karplaste hulgas, keda tavakohaselt loetakse keskmise suurusega kaladeks, kuni kahe meetri pikkusi ja 40 kg kaaluvaid eksemplare.
Kõigile tuntud kabeljoo pikkus on tavaliselt 50 -70 sentimeetrit ja kaal 4-7 kilogrammi. Ent 1940. aastal püüti Barentsi merest välja 169 cm pikkune ja 40 kg raskune kabeljoo.
Kes oleks võinud arvata, et ka heeringalisete hulgas, keda me peame väikesteks kaladeks, leidub hiiglasi. Niisugune on tarpoon. Tema pikkus ulatub 2 meetrini ja kaal kuni 50 kilogrammini. See kala esineb Atlandi, Vaikses ja India ookeanis, mõnikord tuleb aga ka jõgedesse. Tarpoonide peale peavad jahti nii elukutselised kalurid kui ka õngesportlased. Kellele küll poleks meeltmööda välja õngitseda sellist „heeringat”! On huvitav, et kui seda kala veest välja tiritakse ,teeb ta järgmise kunsttüki- hüppab koos õnega 2-3 meetri kõrgusele veepinna kohale.
Heitke pilk joonisele . Missuguse koletisena näeb välja hailiste hulka kuulub vasarhai ! Selle kala nimetus vastav täielikult tema kehakujule. Vasarhaid, kelle pikkus ülatub 3-4 meetrini, peetakse ookeanis elavatest kiskjatest üheks kõige kohutavamaks. Ta on ohtlik ka inimesele. Vasarhai elab troopikameredes, kuid teda esineb ka Euroopa randadel. Vasarhai hoidub enamasti põhja lähedusse. ( I. Pravdin „ Jutustus kalade elust”)
Pilt 17. Vasarhai ( Sphyrna zygaena).( http://morf.pri.ee/pic/blog/3/mar/04.jpg )

4. Ohtlikud kalad

Kalad osutuvad inimesele väga kasulikeks loomadeks, ent kuna „pole halba ilma heata”, nii pole nähtavasti ka head ilma halvata. Meie kõk oleme saanud oma nahal tunda, et ahvena tugevate ja teravate uimekiirte torked kutsuvad esile ägeda valutunde, mis võib kesta pikka aega; mõnikord tekib torkes põletik. Samal ajal harilikud torked , kriimustused, haavad ei tekita nii tugevat valu ning paranevad kiiresti. Milles siis peitub ahvena torgete valulisuse põhjus? Selles, et haavakesse satub ahvena uimest mürgine vedelik.
On olemas kalu, kellel esinevad spetsiaalsed mürgilaengutega moodustised. Mõnede kalade mürk on inimesele väga ohtlik. Aasia kagutipu ja Austraalia vahel , kivide ja vetikate keskel eluneb mürgine kohutav tüügaskala. See kala on kuni 45 cm pikkune, mõnevõrra sarnane merihärglastega, ettesirutuva alalõua ja laubast ülespoole väljaulatuvate silmadega . Tüügaskala keha on soomustetam, kuid kaetud tüügastega, uimed on varustatud teravate ogakiirtega. Mürk asetseb erilistes reservuaarides, mis paiknevad uimekiirte juurte läheduses. Värvus muudab kala mittemärgatavaks. Tarvitseb astuda uimekiire peale, kui mürk voolab reservuaarist selle juhakese kaudu haava. Inimesed kardavad kohutavat tüügaskala rohkem kui madusid, sest et tema mürk võib tekitada gangreeni. On kirjeldatud surmajuhtumeid selle kala torgetest.
Euroopa kaladest on kõige mürgisemaks merilohe ehk meriskorpion, kes eluneb Atlandi ookeanis Euroopa ja Aafrika ranniku läheduses. Meil kohtakse seda kala tihti Krimmi rannavetes. Tema pikkus küündib 35 sentimeetrini, liha on söödav ja seda peetakse kaunis maitsvaks. Mürgi aparaat paikneb merilohel lõpusekaantel ja selja uimes. Merilohe torked tekitavad ägedat valu ja põletikku; mõnikord lõpeb lugu surmaga. Kalurid soovitavad merilohe torgete puhul peale panna märga liiva või hõõruda võiga.
Meripuukide ehk skorpeenide, kelle üks liik esineb meil Mustas meres, lõpusekaantel paiknevad mürgised ogad. Kui end meripuugi ogade otsas vigastada tekib teorkekohas terav valu.
Mürgiseid kalu leidub ka railiste hulgas . Neil asetseb sabaoga juure läheduses mürginääre. Troopiliste astelrailaste mürki kasutasid indiaanlased noolte mürgitamiseks.
On huvitav, et mõnede kalade torked on mürgised ainult nende teatud eluperioodidel, ent mitte alati. Nii on põhjapoolsetes meredes elava merihärglase nolguse torked valusamad kudemisajal.
Esitasime vaid mõned näited , mis tunnistavad et kalade uimede ja lõpusekaante ogad võivad põhjustada inimesele suuri ebameeldivusi ja isegi häda. Kuid ka nendest vähestest näidetest võib teha järelduse selle kohta ,et tuleb hoiduda igasugustelt kaladelt torgete ja haavade saamisest.
Ent ohtlikku toimet inimesele võivad avaldada mitte üksi kalade väliselundid. Leidub ka kalu , kellel mürgi allika kandjaks on siseorganid . Angerjas on söödav kala , kuid on regristreeritud, ehkki küll üksikuid, mürgitusjuhte tema läbi.Uurimused näitasid, et mürgine pole angerja veretustatud liha, vaid tema veri . Katse korral süstiti angerja verd loomadele ning pärast seda ilmusid loomadel närvisüsteemi talituse häired. Taolisi katseid korraldati ka mureeni verega. Mureeni liha on maitsev , seda hindasid kõrgelt juba vanad roomlased , kuid veri on väga mürgine. Piisab 0,5 kuuptsentimeeri mureeni vereseerumi süstimisest koera kägiveeni , et teda surmata.
Vereseerumi mürgised omadused on avastatud ka teistel kaladel- silmudel, linaskil, karpkalal, tuunil, elektrirail.
Mõnedel kaladel kogunevad mürgised ained niiska ja marja. Kesk-Aasia elanikud väidavad ,et marinkal on mürgised mari ja kõhukelme . Marinka liha on aga kahjutu ning marinka kuulub töönduskalade hulka , kuid enne toiduks tarvtamist eemaldatakse mari ja must kõhukelme. Osmani marja loetakse samuti mürgiseks.
Kalad on sageli nakatunud nugiussidest ja kaanidest . Mõnedel indiviididel leidub neid tohutul hulgal. 30 cm pikkuses siias on leitud kuni 400 parasiiti. Kõrge on nugiussidega nakatumise protsent Volga sterletil. Kaspia suttidest on vaatluse kohaselt nakatunud väikeste parasiitussidega 85-90 % . Kalade parasitaarsed haigused omandavad vahel massiliste epizoodiate iseloomu nagu epideemiad inimestel.
Kalade hulgas on levinud haigus , mis on tuntud liguloosi nime all: kala sooltorusse koguneb sellinu hulk parasiitusse ,et nad rebivad lõhki kala kõhu ja tulevad välja. Tõsi küll enamik kalaparasiite on inimesele kahjutud, ent mõned neist kujutavad endast inimesele tõsist ohtu. ( I. Pravdin „ Jutustus kalade elust”)

5. Kuidas sarnase välimusega kala liike üksteisest eristada?

Selleks anname järgnevata jooniste näol mõningaid juhendeid . Joonistel on kalade üldkuju edasi antud punktiirjoonega, liigilise kuuluvuse määramiseks olulised kehaosad aga pideva joonega. Liikide eristamise aluseks on püütud võtta võimalikult kergesti tähelepandavad välistunnused. Mõnikord sellest siiski ei piisa ja kindluse mõttes tuleb sooritada ka lihtsamaid operatsioone , et kätte saada kala esimest lõpusekaart, neeluhambaid või teisi luid . Selleks on aga tarvis vaid taskunuga, näpitsaid ja natuke näpuosavust ning kannatlikkust. Ka ei riku niisugune toiming kuigivõrd kala välisilmet. Lõpusekaare nõgusal siseküljel asetseb rida luukepikesi-lõpusepiisid, nende arv ja välimus on paljude kalaliikide eristamisel üheks kindlamaks tunnuseks. Karplaste liigilise kuuluvuse kindlakstegemisel aitavad tõhusalt kaasa neeluhambad. Need paiknevad lõpusekaarte taga sirbikujuliste neeluluude küljes. Viimased on limanaha sees ja nende kättesaamine nõuab natuke vaeva, kuid peaks hea tahtmise korral olema igaühele jõukohane. Samuti lõhelaste suulae keskel paikneva sahkluu väljakangutamine. Vaevatasuks annab see luu vastuse küsimusele , kas on tegemist lõhe või meriforelliga. (E. Pihu „ Matk kalariiki”)
Pilt 18. Kilu ja räime eristamine ( „Matk kalariiki”)
Pilt 19. Lõhe ja meriforelli eristamine ( „Matk Kalariiki” )
Pilt 20. Latika , nuru ja vimma eristamine ( „Matk kalariiki”)
Pilt 21. Särje ja roosärje eristamine ( „Matk kalariiki”)
Pilt 22. Säina, teivi, turva ja tõugja eristamine ( „Matk kalariiki”)
Pilt 23. Kuldkogre ja hõbekogre eristamine („Matk kalariiki”)
Pilt 24. Viidika ja tippviidika eristamine. Madunõela ja merinõela eristamine („Matk kalariiki”)

Pilk kalade pulmarüüle.

Enamik meie kalu muudab kudemisajaks välimust, mõni isegi niipalju, et teda on tegu ära tunda. Huvitav on see, et emaskalade pulmarüü on isaste omast tavaliselt märksa inetum.
Mõistagi pole siinkohal mõtet rääkida isaskalade suuremast edevusest. Kudemisaegsed muutused on kaladel aastatuhandete kestel välja kujunenud mitte teiste ees uhkeldamiseks, vaid selleks, et pulmapidu paremini korda läheks ja annaks rohkem elujõulisi järglasi.
Paljudel kaladel on pulmarüü üsna tagasihoidlik ja nagu ei väärikski seda kõlavat nimetust , piirdudes sellega, et keha värvus muutub kudemisajaks tavalisest eredamaks ja muster( laigud,vöödid jne) selgemaks. Eri sugupooled on väliselt enam-vähem sarnased, emaseid võib hõlpsasti ära tunda vaid nende paisunud kõhu järgi , mis on küpset marja pungil täis. Niisugune võrdlemisi argipäevane pulmarüü iseloomustab meie tähtsamaid töönduskalu räime ja kilu, samuti rääbist, karpkalalaste suurusest sugukonnast nähtavasti ainukesena kokre ja hõbekokre, edasi hinklasi, säga,haugi , tuulehaugi, tursklasi, raudkiiska, ahvenlasi ,väikest tobijat, väikest mudilat, merihärga, lesta ja kammeljat. Teiste siinkohal vaadeldavate kalade välimus muutub märksa rohkem.
Järgnevalt püüame pulmarüü arengust liigiti anda ülevaate:
Tähistused: e- emaskala ; i-isaskala; hk- helmeskate, K-kõhuium(ed); P-pärakuuim, R- rinnauim(ed), S- seljauim.
Jõesilm: hiilgavpronksjas värvus muutub tuhmiks sinakashalliks, 1.S ja 2. S kõrgenevad, e-l mandunud (uimekiirteta) P suureneb, i-l tekib sugunibu.
Ojasilm: e-l suureneb , i-l tekib sugunibu.
Lõhi: e-muutub tumedamaks, külgedele ilmuvad väikesed mustad ja punased tähnid ning punakaspruuni või halliga ääristatud silmtäpid, i-l lähevad küljed tellispunaseks või tumepruuniks, tekivad terassinised marmoreeritud laigud, kõht muurub tumedaks või sidrunkollaseks, alalõuale kasvab kõhrest konks jätke, mis ei lase suud sulgeda.
Meriforell: i-l tekib alalõuale väike kõhrjätke, kehal suureneb roosade tähnide hulk.
Jõeforell: P eesserv muutub valkjaks, i-l tekib alalõuale vaevu märgatav kõhrjätke.
Vikerforell : i-muutub tumedamaks, seljale tekib küür.
Merisiig: i-l (ja mõnel e-l) külgedel piimjas hk.
Peipsi siig: i-l (ja mõnel e-l) külgedel hk.
Peled: värvus muutub kahvatumaks , i-l peas, seljal ja vähem külgedel hk.
Harjus: i-l külgedel nõrk hk, uimed muutuvad eredamaks. S-le tekib lilla välisserv.
Meritint: i-l tugevam ja e-l nõrgem hk peas ning seljal.
Peipsi tint: i-l peas ja seljal nõrk hk.
Angerjas: kudemisrände algul selg muutub mustaks, küljed ja kõht hõbedaseks, silmad suurenevad tugevasti.
Karpkala: i-l peas, lõpuskaantel ja R-l nõrk hk.
Särg: i-l peas ja seljal hk.
Roosärg:i-l peas ja seljal hk.
Teib: i-l peas ja seljal hk.
Säinas: i-l tugevam ja e-l nõrgem hk peas ja kehal.
Turb: i-l peas ja seljal hk.
Tõugjas: i-l peas ja kehal hk.
Lepamaim: i-l kõht muutub punaseks, kurgualune mustaks, külgedel võib tekkida roheline vööt, peas valkjas hk, e-l võib olla peas nõrk pruunikas hk.
Mudamaim: i-l võib olla peas hk, e-l tekib väike torujas sugunäsa.
Linask : i-l peas ja seljal nõrk hk.
Rünt: i-l peas ja keha eesosas nõrk hk.
Viidikas : i-l peas hk
Tippviidikas: R, K ja P alused muutuvad oranžiks.
Latikas :i-l peas, kehal vahel ja uimedel tugev hk.
Nurg : i-l peas ja keha eesosas nõrk hk.
Vimb : i-l selg läheb mustaks , kõht kollaseks, R ja K punakaskollaseks; peas, seljal , R ja K sisekülgedel peen hk.
Trulling : i-l (vähem ka e-l) R siseküljel hk, seda võib olla ka peas ja kehal, i-l tekib sabavarrele all ja ülal nahkne hari.
Ogalik: i-l selg muutub sinakasroheliseks, kurgualun ja rind punaseks, silmad siniseks , e-l pulmamängu ajal kiired lühiajalised värvuse muutused.
Luukarits: i-l rind ja kurgualune muutuvad mustaks, kõhuogad piimvalgeks, S ja P tumenevad.
Merinõel:i-l tekib sabaosa alapoolel kaka nahakurdu, mis muutuvad kinniseks haudekambriks.
Emakala: paaritumise ajal S väliserv muutub punaseks, R punaseks, lõugadel tekivad punased laigud.
Must mudil:uimed muutuvad mustaks.
Pisimudil: i-l keha värvus tumeneb, 1. S tagaosas tume laik muutub sinakaks, R ja K välisservad, P ja silmad lähevad tumesiniseks, e-l muutub kõht hõbedaseks.
Võldas: i-l värvus muutub tumedamaks, 1. S serv võib minna oranziks.
Nolgus : i-l värvus muutub eredamaks, kõht läheb punaseks valgete laikudega.
Merivarblane: i-l muutub selg erepunaseks, oliivroheliseks või pruuniks , kõht roosaks,lillaks,kollaseks või roheliseks, e jääb rohekashalliks.
Helmeskate kujutab endast sarvainest körbukesi kala kehapinnal, enamasti peas ja kere eesosal. See muudab kala karedaks. Siigadel ja meritindil esineb helmeskate nii isas - kui emaskaladel, kuid esimestel on see palju tugevam. Väga iseloomulik on helmeskate isastele karplastele, kuid nõrgal kujul leidub seda ka emastel lepamaimudel. Arvatakse , et helmeskate aitab isas- ja emaskaladel koelmutel teineteist hõlpsamini ära tunda ja kudemisel kontakti hoida. Pärast kudemist pudenevad körbukesed kala kehalt jäljeltult maha.
Helmeskate on tõesti kena pulmaehe, mis aha ei anna veel põhjust isaskalu eriti kadestada, sest see edevus võib neile minna kalliks maksma. Nimelt näitasid Tšehhimaal tehtud uurimustööd , et isaslatikate helmeskatte tugevus (mida hinnati körbukeste hulga ja suuruse järgi) osutus võrdeliseks gürodaktüloosist ja diplostomoosist tabandumise intensiivsusega. Teiste sõnadega vähendas tugeva helmeskatte väljaarendamine vaese kala kaitsevõimet kehapinnal ja silmades parasiteerivate imiusside vastu.
Ka helmeskatet kandvail kalaliikidel muutub keha värvus ja muster kudemisajal eredamaks, väljendusrikkamaks, seda jällegi eeskätt isastel. Emaste liigikaaslaste pulmarüü jääb tagasihoidlikumaks.
Isaskalade mõjukamat pulmarüüd püütakse seletada nende suurema aktiivsesega kudemisajal.Isased tulevad koelmule enne emaseid ja lahkuvad sealt pärast neid. Kudemisel on isased tavaliselt toimekamad kui emased . Silmatorkavama pulmarüü saavad isakalad enamasti juhul kui neil tuleb kaitsta oma kudemisala ehk – territooriumi(harjus, lõhi, ogaliklased ) , koetud marja (merivarblane,nolgus ,ogaliklased,võldas) ja ka vastseid (ogaliklased).
Koetud marja kaitsevad ka isased kohad ja sägad, kuid neil ei teki kuigi silmatorkavat pulmarüüd. See peaks olema arusaadav: mõlemad on suured kardetavad röövkalad, kellest väikesed marjasöödikud peavad nagunii hoiduma aupaklikku kaugusse.
Inimesed tõmbavad peoülikonna selga enamasti ikka kodus ja alles seejärel asuvad teele pulmamaja poole. Kalade ümberriietamine nõuab aga rohkem aega, selleks kulub tavaliselt päevi, isegi nädalaid, mõnikord koguni kuid. Seepärast ühendavad nad sageli need kaks asja omavahel, tehes mõlemat korraga: kudemisrännet alustavad lihtsas kodukuues, täishiilguses pulmarüü saavad valmis aga alles koelmutele jõudes. Äsja võisime otsustada, kui uhke või tagasihoidlik see kellelegi on. ( E. Pihu „Meie kalad olelusvõitluses”)
Pilt 25 . Kalade välimuse muutused kudemisajal.(E. Pihu „ Meie kalad olelusvõitluses”)

KOKKUVÕTE

Kalad on väga liigirikas ja huvitav loomarühm.Enamik kalu on voolujoonelise kehakujuga: see algab peaga ja läheb sujuvalt üle kereks ning lõpeb sabauimega. Keha on enamasti külgedelt kokkusurutud ja varustatud liikumist võimaldavate uimedega. Kehakuju erinevused peegeldavad nende elupaika: merepõhjas elavad kalad on enamasti lamedad( lest ), mudaelanikud usjad (angerjas), vabas vees elavad kalad aga tüüpiliselt „ kalakujulised”.
Kalade nahk on kaitstud soomustega. Nahanäärmed eritavad lima. Lima kergendab ujumist ning on kaitseks.
Kõiki kaladeks nimetatud loomi seob veeline eluviis. Enamik kalu ei välju veest kunagi. Kalad asustavad meie planeedi kõige erinevate tingimustega veekogusid: nii magedaid kui soolaseid, sooje kui külme ,voolava kui seisva veega. Nad võivad elada pinna läheduses kui ka kilomeetrite sügavusel. Ja selleks on neil kujunenud oma isikupärane kehakuju , mille järgi saab kalu omavahel eristada.

KASUTATUD KIRJANDUS

• E. Pihu ; „Meie kalad olelusvõitluses” ;Zero Gravity OÜ kirjastus „ Kalastaja Raamat”; Tallinn 2006; lk 42-47.
  
• E. Pihu; „Matk kalariiki”; Valgus; Tallinn 1987; lk 27-35.
  
• I. Pravdin; „Jutustus kalade elust” ;Kirjastus Eesti Raamat; Tallinn 1965; lk 176-183, 12-25.
  
• www.ebu.ee/esitlus/Kalad2.ppt
  
• http://www.arkive.org/media/AA/AA81F1AE-E4D2-4C7A-AD44-2C2C2A6F5CE2/Presentation.Large/Spinydogfishswimmingamongstweed.jpg
  
• http://mangukoobas.lahendus.ee/media_files/210865l.JPG
  
• http://static.panoramio.com/photos/original/9540319.jpg
  
• http://farm1.static.flickr.com/53/154089029_95c5d92e89.jpg
  
• http://galerii.matefus.pri.ee/loomad/target3.html
  
• http://www.zasavica.org.yu/fotke/fauna/photos/04.jpg
  
• http://www.husohuso.co.uk/wp-content/uploads/2009/02/huso-huso-sturgeon.jpg
  
• http://media.photobucket.com/image/arapaima/bpyun/larry.jpg
  
• http://www.planetcatfish.com/images/full/siluridae/silurus/glanis/1.jpg
  
• http://morf.pri.ee/pic/blog/3/mar/04.jpg
  

34