Haridussotsioloogia problemaatika ja kontekst (0)

Kordamisküsimused
Haridussotsioloogia problemaatika ja kontekst
Antikainen jt (2009): miks tegeldakse kasvatuse ja haridusega?
Kuidas ja miks on kasvatus- ja haridusprotsessid ning - struktuurid kujunenud ühiskonna muutudes sellisteks, nagu nad on?
Kas haridus on kaasaegses ühiskonnas sotsiaalse kontrolli vahendiks või pakub ta indiviididele ja gruppidele ka võimaluse oma eesmärkide saavutamiseks ning ühiskonna muutmiseks?
• Alljärgnevalt vaatleme hariduse ülesandeid, institutsionaliseerumist ja korraldust, protsesse ja praktikaid ning tähendusi ja tagajärgi indiviididele, gruppidele ja ühiskondadele.
Inimesed omistavad tähendusi ja teevad valikuid hariduse ja õppimise põhjal selle ruumi piires, mida ühiskonna- ja haridusstruktuurid pakuvad.
• Viimane toimub ajaloolise protsessi käigus, mille vältel nad neid struktuure omavahelises vastasmõjus kujundavad ja loovad.
Antikainen, Rinne ja Koski hariduse kujunemisest
• Esimeste peresteraldunud õpetavate asutustena tegutsesid eelkõige linnades aadlipoistest ametnikke harivad väikesearvulised gümnaasiumid ja ülikoolid ning usulisi õpitükke ülekuulavad leeri- ja loetuskoolid.

• Sõna "kool" tuleneb kreekakeelsest sõnast scole, mis tähendab esmajoones vabal ajal õppimist. Enne tegeliku rahvahariduse korraldamist oli ligipääs haridusele vaid sellel ühiskonnaklassil, kel oli raha, aega, võimalusi ja soovi harida oma järeltulijaid ja iseend tegeliku elatise hankimise kõrvalt.
  

Hariduse ühiskondlikud ülesanded
• Antikainen jt (2009): arusaamad hariduse kohast ja ülesannetest ühiskonnas on muutumas. Majanduslik globaliseerumine -> väljakutsed rahvusriikide rahvuskultuuridele kui sotsiaalse solidaarsuse põhivormidele.
• II MS järgne 25aastane majanduskasv suurendas noorte heaolu vanematest 2x ja vanavanematest 4x. Suurenesid jõukus, turvalisus ja võimalused.
• Väljakujunenud heaoluriikide ülesehitamisel lähtuti vähemalt kuni 1970ndateni weberiaanliku efektiivsusele pürgiva organisatsiooni mudelist.
Noore määratlemise kriteeriumid läänelikes ühiskondades
Üha enam uurijaid püüab hoiduda nooruse määratlemisest vanuse kaudu.
• Noorust püütakse määratleda mitte vanusevahemiku vaid sotsiaalse staatusena mida saab teatud eluperioodil kirjeldada osalise või täieliku materiaalse sõltuvusena teistest täiskasvanutest, kelleks on tavaliselt pereliikmed.
Noorsookäsitlused läänelikes tööstusriikides ja lõunapoolsemates arengumaades
• Tööstuslikus Läänes on tendents pikendada noorust pikenenud haridustee, osaajalise töötamise ja sellest tuleneva sõltuvuse tõttu vanemate ja riigi toetusest .
• Vastupidine tendents ilmneb mitmetes lõunariikides. Osaliselt tingitud kultuurilistest põhjustest. Lisaks ilmneb paljudel lõunapoolsete maade lastel koloniaalpärandi, sõdade ja majandusliku globaliseerumise tõttu varane “küpsus” mida iseloomustab laste tööjõu kasutamine, lühenenud haridustee, suurenenud vaesus, haigused, nälg ja elu tänavatel ning laste kasutamine sõdades ja seksuaalsetel eesmärkidel
•Paljud lõunapoolsed noorsoouurijad on kriitilised taolise lähenemise suhtes mis piirab nooruse teatud vanusekategooriaga. Erinevad täiskasvanuikka jõudmise kriteeriumid. Noorte vanus varieerub 5 kuni 35 aastani.
•Põhjapoolsetes ühiskondades vähe noori ja palju vanu, lõunapoolsetes vastupidi
Konservatiivsed noorsooteooriad
Domineeriv konservatiivne lähenemine vaatab suuresti mööda kriitikast ning keskendub indiviidi bioloogilisele ja sotsiaalsele arengule mis väljendub tavaliselt sotsiaalbioloogilistes ja arenguteooriates.
• Nendes seisukohtades nähakse noori inimesi võimsate bioloogiliste seisundite meelevallas ning otsitakse teid, kuidas panna neid valitsevaid reegleid ja norme omaks võtma.
Kriitilised noorsooteooriad
Kriitilised teooriad rõhutavad vastupidiselt, et heaolule vaatamata ei saa noored üldiselt ja eriti naised ning vähemusgruppide noored ressurssidest võrdselt osa ning nende seisukohad jäävad tähelepanemata.
Eriksoni arenguteooria
•Mõiste „ elutee “ viitab üksteisele järgnevatele eluetappidele (lapsepõlv, noorukiiga, täisiga, keskiga, pensioniiga), mida mõjutavad sotsiaalsed ja kultuurilised tegurid
•Elutee kesksed põhimõisted on: ühiskondlik kontekst (sociohistorical time and place), indiviidi iseseisvad valikud (human agency and personal control), sündmuste/tegevuse aeg (timing in/of lives) ning seotud elud ja sotsiaalsed suhted (linked lives and social ties).
•Elutee teooriasse on koondatud nii ühiskondlik kontekst, indiviidi isiklikud valikud, sotsiaalsed rollid ja elusündmused kui kõik omavahel seotud indiviidi elutee aspektid.
Becki individualiseerumise tees
Beck (1986): inimeste elud on individuaalsed ettevõtmised, edu püütakse saavutada võistluslikus maailmas. Kõigi ühiskonnakihtide liikmete jaoks on suurenenud “riskid” sest inimesed on öelnud lahti vanadest ühiskondlikest mehhanismidest ja loovad individuaalseid karjääre.
• Noored inimesed kujundavad individuaalseid “trajektoore” kuna nende maailm erineb nende vanemate omast.
Kriitiliste teooriate rõhuasetused
Postkolonialism, globaliseerumine ja üleminek täiskasvanuikka
Postkolonialistlikud realiteedid arengumaades
Lapstööjõu kasutamise problemaatika, laste ja noorte õigused
Birminghami koolkonna panus Euroopa noorsoouuringutesse
Lääne-Euroopa noorsoouurijad on tugevasti mõjutatud 1970. aastate briti subkultuuriuuringutest. Stuart Hall & Tony Jefferson (1976): Resistance through Rituals, Paul Willis (1978): Profane Culture. Neid uurijaid ühendas Birminghamis tegutsev Centre for Contemporary Cultural Studies (CCCS).
• CCCS ühendas erinevaid paradigmasid: feminism , postmodernism, kriminoloogia , konstruktivism. CCCS’s lähtuti nii vanematest Eriksoni ja Colemani lähenemistest kui uuematest Bourdieu käsitlustest.

• Birminghami koolkond mõjutas tugevasti Põhjamaade noorsoouurijaid.
  
• Birminghami koolkonna järgseid arenguid iseloomustab jagunemine kultuurilisteks ja sotsioloogilisteks uuringuteks. Neid suundi on rahastatud erinevatest uurimistoetustest.
  
• Kultuuriuuringute fookus on olnud kultuuri produktidel ja noorte innovatiivsusel, sotsioloogilised uuringud on keskendunud sotsiaalsele reproduktsioonile ning eriti sotsiaalse ebavõrdsuse uurimisele.
  

Noorsoouuringud Põhjamaades
Vaatamata valdkonna uudsusele on Põhjamaades noorsoouuringud suhteliselt hästi arenenud. Uurijaid võib leida erinevatest akadeemilistest valdkondadest ja instituutidest.
• Põhjamaade tasemel on arendatud koostööd uurijaid, praktikuid ja poliitikuid ühendava Põhjala Noorte (Unga i Norden) uuringuprogrammi käigus.
•Helve (2001) uuris sekundaaranalüüsi abil Soome, Islandi, Fääri saarte, Taani, Gröönimaa, Norra ja Rootsi ääremaade noorte elutingimusi. Põhitä helepanu all täiskasvanuks saamist mõjutavad sotsiaalsed, individuaalsed ja kultuurilised faktorid .
•2000. sai alguse 23 ülikooli 36 noort uurijat ühendav Põhjamaade ja Baltikumi doktorikool. 2003. liitus selle võrgustikuga ka Venemaa. See noorsoouurijate interdistsiplinaarne võrgustik ühendas kultuuri, sotsioloogia, psühholoogia ja haridusvaldkonna uurijaid. Osalemiskulud seminaridel ja suvekoolides kattis Norfa ( Nordic Academy for Advanced Study Network ). 2005. ilmus väljaanne Mixed Methods in Youth Research.
Noorte mõjukuse väljakujunemine sõjajärgse Itaalia näitel
Noorsoouuringute areng Itaalias on iseloomulik noorte ja noorsoouuringute käekäigule viimase poolsajandi jooksul teistes Euroopa maades ning iseäranis Lõuna-Euroopas.
• See võimaldab jälgida, kuidas moderniseerumine, mis muutis Itaalia mõne aastakümnega agraarsest maast postindustriaalseks on vorminud ka noori. Üksikud meieni jõudnud fragmendid maalivad sõjajärgsetest Itaalia noortest igava pildi. Noored inimesed tunduvad olevat kaitsval positsioonil, allutatud tugevale sotsiaalsele kontrollile , pühendunud peamiselt enesessevaatlemisse ja ükskõiksed sotsiaalsete ja poliitiliste olude suhtes.
• Kõik see muutus peagi 1950. aastate lõpul alanud ja 1960. aastate algul jätkunud majandusbuumi kohalejõudmisega, mis muutis sotsiaalset maastikku Itaalias. Maapiirkondadest lahkumine oli eriti noortele inimestele vahendiks endale varematest erineva eksistentsi kindlustamise võimaluseks.
Noorsoouuringute areng ning noortekultuur 1970. ja 1980. aastatel
Marginaalses võtmes mõtlemine oli terve järgneva kümnendi noorsoouuringutes populaarne . Lisaks spetsiifilistele valdkondadele nagu muutused traditsioonilises sotsialiseerumismehhanismis või selle kriis, lähtus enamus sotsioloogilise, poliitilise või kultuurilise iseloomuga uuringuid sarnasest kahte aspekti sisaldavast tõlgendusskeemist.
Ühelt poolt iseloomustas tollast noorte maailma marginaalsus: koolis mittekäivad õpilased, neile identiteeti mittepakkuvaid juhutöid tegevad tudengid, töötud agulinoored.
 Teisalt uue maailmapildi kujunemine: “noor proletariaat”. Sellal sai alguse ka kaasaegne neo- feminism: liikumine 1977, mis võttis neilt üle mitmed arusaamu alates maailmanägemise viisidest kuni õiguseni olla erinev. Tollal kujunenud noortemaailm, mida iseloomustasid tugev protestivaim ja kultuuriline innovatsioon oli väga erinev eelneva kümnendi omast.
• Cavalli (1980) kirjeldas tollaseid muutusi nihkena nooruseas “protsessist” “seisundisse”, kus noor inimene on esmalt “üleminekus” täiskasvanuikka ja ta silmad on suunatud tulevikku, teises faasis võib kirjeldada argipiirangutesse takerdunud noort “ettearvamatut tulemust ootamas”. 1980.-l pöörati palju tähelepanu noorte kultuuriliste väljendusviiside uurimisele. Nende uuringute ühised rõhuasetused osundavad uue noortekultuuri pragmaatilisusele ja “subjektiivsuse kultuuri” võidukäigule.
• Garelli (1984) iseloomustas nende aastate noori “igapäevapõlvkonna” mõiste kaudu iseloomustamaks nende kaugenemist ideoloogiatest ning sotsiaalsuse ja personaalsete vajaduste tähtsustamist.
1980ndate noortemuusika
Uued kõlavärvid: süntersaatoripop, “italodisco”. MTV esilekerkimisega muutunud rõhuasetused.
• Michael Jackson • Duran Duran
• Alphaville
• Eurythmics
IARD roll Itaalia noorsoouuringutes
• Alates 1980. lõpust pöördus arvukate itaalia noorsoouuringute tähelepanu protsessidele väikestes gruppides: muutused identiteedi loomises, avaliku sfääriga suhtlemise viisid.
• Enamust neist uuringutest rahastas 1961 asutatud noorsoo ja haridusuuringute instituut IARD. Alates 1983. viiakse läbi nelja aasta tagant noorsoobaromeetreid: hoiakuid, orientatsioonid, ootused, käitumine.
Sajandilõpu Lääne-Euroopa noorte eripärad
Sarnaselt teistele Euroopa maadele osundavad need IARD vaatlused, et ka itaalia noorte üleminek täiskasvanuikka on üha enam pikenenud ja olemuselt fragmenteeritud.
• Itaalias ja teistes Vahemeremaades iseloomustab seda protsessi 1990. lõpul pikenenud elu koos vanematega (famiglia lunga): pooled 29-aastastest meestest ja kolmandik naistest elas veel koos vanematega. IARD uuringud osundavad, et sajandivahetuse noorust iseloomustas kasvav ebakindlus koos usalduse kahanemisega ühiskondlikesse institutsioonidesse.
• Leccardi (1999): olulisemad väärtused seostuvad privaatsfääriga (perekond, armastus, sõprus). Tarbimiskultuur on identiteedi seisukohalt keskseks küsimuseks, kuid tarbimiseelistused on ebapüsivad. Ajahorisont tundub kokku tõmbuvat ning olevik on üha enam tegevuste lähtepunktiks
Ida- ja Kesk-Euroopa noorsoouuringute eripärad
Kommunistlikud valitsejad deklareerisid oma võimulepääsust kõige suuremaks võitjaks proletariaati, töölisklassi. Proletariaadi diktatuuri peeti kapitalistliku ühiskonna sotsiaalsete probleemide lahendamise võtmeks ning valitsev partei viis seda poliitikat tehaste ja maade riigistamisega ellu.

• 1950.-l alanud liberaliseerumine pani valitseva poliitilise eliidi ette vajaduse näidata nihet ideoloogias. Noori hakati kujutama juhtiva kommunismiehitaja rollis kuna nad olid vanematest põlvkondadest vähem kapitalistliku mineviku kogemustest rikutud.
  

Ida- ja Kesk-Euroopa noorsoouuringud postkommunistlikul ajastul
Noorsoouuringute Ida- ja Kesk-Euroopas akadeemilise distsipliinina tunnustamine toimus 1960.-1970. aastatel poliitilise tähelepanu suurenemise ja majandusraskuste süvenemisega idablokis. 1966. asutati SDV-s ja seejärel mujalgi TA- te ja ülikoolide juurde uurimiskeskused.
• See strateegia oli ideoloogiline: noori kujutati ette kõige optimistlikema ja vähem ohtliku grupina keda sai empiiriliselt uurida. Kasvava noorte protestiliikumisega maades nagu Sloveenia noorsoo uurimisinstituute ei loodud. Ideoloogilistele alustele vaatamata olid noorteuuringud empiiriliselt laitmatult läbi viidud sellal kui enamus ülejäänud sotsioloogiast oli abstraktselt teoreetiline ja tugevasti ametliku marksistliku ideoloogia mõju all.
Noorsoouuringute algusfaasis
keskenduti riigisotsialistikes maades teoreetilistele spekulatsioonidele olulistest mõistetest. Esmalt arutleti klassist ja vanusest stratifitseerivate teguritena ning noorte bioloogiliste ja arenguliste tegurite alusel grupina määratlemisest.
• Kon (1967): isiksuse sotsialiseerumine sotsiaalsetesse suhetesse ja institutsioonidesse, Mahler (1983): juventiseerumine – noorte innovatiivsus ühiskonnas. • Noorsoouuringud 1980.-l mõjutasid tugevasti plaanimajanduse piirangute süvenemine ja erainitsiatiivi suurendamise katsed. Noored olid jätkuvalt suurimad riiklikust sotsiaalpoliitikast kasusaajad ning neilt oodati panust majanduse arendamisse.
•Kuhjuvaid probleeme ning noorte rahulolematust tõlgendati lahknevusena nende suurenevate
ootuste ja piiratud töö võimaluste vahel.
Empiirilised andmed erinevatest kogemustest ja ootustest võimaldasid kirjeldada noori eri gruppidena: tudengid, töölised, maanoored.
• Bulgaaria ja Vene uurijad teoretiseerisid eneseteostusest, Baltikumis enesemääratlusest. Viimane kujutas endast noorte poolt elu jooksul tehtavad valikud: koolides , koolist tööle, pereelus . See paradigma võimaldas ka keskenduda varem uurimata noorte väärtustele (nt Saarniit 1998). 1980. teisel poolel olid idabloki noorsoouuringud institutsionaliseerunud ja hästi rahastatud. Kommunistlikud valitsejad edendasid rahvusvahelist koostööd eesmärgiga reklaamida riikliku noorsoopoliitika edukust .
• Ida-Lääne koost öö õilmitses vaatamata erinevatele takistustele – erinev poliitiline ja kultuuriline kontekst, erinevad uurimisteemad ja teooriad, erinevad metodoloogiad: Idas suured kvantitatiivsed uuringud, Läänes väiksed kvalitatiivsed.
1980-l süvenes riigi kontroll noorsoouuringute üle. Kui uurijad pöörasid tähelepanu taolistele ametliku käsitlusega edukast noorsoopoliitikast ja lojaalsest noorsoost vastuolus olevatele teemadele nagu hälbekäitumine või noorte mässumeelsusele, siis võeti neilt raha ära.
• Üksikuid uurijaid või terveid instituute karistati ning ei lastud osaleda rahvusvahelistes uuringuprojektides või väliskonverentsidel. Sotsiaalsed muutused pärast Berliini Müüri langemist 1989.mõjutasid noorteuuringuid tugevasti. Vaatamata sellele, et noored etendasid tähtsat osa velvetrevolutsioonides kaotasid nad senises kommunistlikus ideoloogias ja sotsiaalpoliitikas privilegeeritud positsiooni.
• Sarnaselt arenenud turuühiskondadele pikenes nooruse aeg ning järsud piirid vanuserühmade vahel ähmastusid, süvenes noorte individualiseerumine.
Enamuse Kesk- ja Ida-Euroopas maades domineeriv liberalistlik ideoloogia rõhutas individualismi ühiskondlikku rolli ning osundas, et sõltumata vanusest võib kõigi inimeste ettevõtlikkus leevendada nende kõiki sotsiaalseid probleeme.
• Noori ei nähtud enam riigi eeskoste vajajatena, see mida nad vajasid olid võrdsed võimalused. Teiseks oluliseks muutuseks oli endiste ametlike noorte massiorganisatsioonide kadumine. Arvukate uute noorteorganisatsioonide kandepind avaliku diskursuse või poliitika seisukohalt oli liiga väike. Noorsoouuringute infrastruktuure tabasid tagasilöögid: mõned institutsioonid suleti (Bulgaaria), teised jäid heldetest finantseeringutest ilma (Rumeenia). Institutsioonidel tuli hakata uusi rahaallikaid otsima ning paljud nagu Vene Noorsoouuringute Instituut avastasid end õpetamas populaarseid kursusi psühholoogiast või ärist ning viimas läbi turu- ja arvamusuuringuid.
• Paljud uurijad siirdusid tasuvamatele ametitele äris, poliitikas või reklaamis. Sarnaselt noortega emigreerusid ka mõned noorsoouurijad. Vähesed allesjäänud noorteuurijad pidid profileeruma ümber väiksematele uuringutele kuna suuri esinduslikke uuringuid enam ei rahastatud.
Noorsoo sotsioloogilise uurimise algus Eestis
Noorte vaba aja arendav sisustamine toimus põhiliselt vabatahtliku tegevuse ja vabatahtlike organisatsioonide raames.
• Noorsootöö toimus sageli kooli ruumides, noorte juhendajateks olid sageli õpetajad. Kõige rohkem liikmeid oli alles 1930. aastate alguses moodustatud Kaitseliidu noorteorganisatsioonidel Noored Kotkad ja Kodutütred .
•Kogu vaba aja veetmine koondati kommunistliku partei noorteorganisatsiooni komsomol kontrolli alla. Ideoloogilist selgitustööd noorte mõjutamiseks viidi läbi nii otseselt (koolis vastavad õppeained, kursused , koolitused jne) kui ka kaudselt , läbi erinevate vaba-aja tegevuste. Seetõttu ka raske tõmmata selget piiri noorsootöö ning noortepoliitika vahele.
•Arendavate vaba aja veetmise võimaluste spekter ja hulk suurenesid Nõ ukogude Liitu kuulumise perioodil, erinevate tegevuste jaoks loodi vajalik infrastruktuur.
Noortepoliitika eesmärgiks toetada noorte sotsialiseerumist. Noori käsitletakse aktiivse ühiskondliku subjektina, mitte objektina nagu varem.
• Noorsootöö kvaliteedi juhtimise süsteemi eesmärgiks teadmistepõhisus, noorsootöö teenuse kutsestandardite kehtestamine ning noorsootöötajate taseme- ja täiendusõppe korraldus, erialaorganisatsioonide ja katusorganisatsioonide loomine.
Titma: (2002): esimesed empiirilised uurimused Eestis 1960-l samaaegselt Leningradi ja Moskvaga : Hruštšovi sula.
• Avatud ideoloogiline atmosfäär, kontaktid välisilmaga, Eesti geograafiline asend, võõrkeelteoskus.
• Peamisteks empiiriliste uurimuste keskusteks kujunesid TRÜ, Teaduste Akadeemia ja Eesti Raadio.
• Saarniit (2000): pinnas Lääne teaduse arengust kogemuse üle võtmiseks siin soodsam . Uurijate rõhuasetus ühiskonna muutusprotsesside sügavamat kirjeldust võimaldavatel suuremahulistel uurimisprojektidel.
Noorsoouurimuste rakendused ja noorteuuringute roll nõukogudeajal
• Olukorras, kus polnud võimalikke alternatiivseid sotsiaalpoliitilisi lahendusi ning taoliste sotsioloogiliste teadmiste kanalid nagu ajakirjanduslik diskussioon ja sotsiaalteaduste õpetamine jäi ka noorsoouuringute roll napimaks kui uurimuste suunatus ja kogutud info kvaliteet oleks seda võimendanud.
•Empiirilise ühiskonnauurimise alustajad tulid sotsioloogiasse teistest sotsiaal- ja humanitaarteadustest.
•Eesti sotsioloogide esimene põlvkond, kes lülitus uurimistöösse oma akadeemilise karjääri algusaegadel andis tunduva osa neist, kes juhtisid “laulvat revolutsiooni”.
Noorsoouuringud nõukogudejärgsel ajastul
NSVL -s oli Eestis võ imalik riikliku finantseerimise
toel ehitada HM ja TA kaudu üles suuremahulisi uuringuid. Osana suuremast süsteemist rahuldati selle vajadusi (üleliidulised ettevõtted→ tööjõuvajadus→ haridussüsteem)→ uurijate professionaalsuse väljakujunemine.
• Taasiseseisvunud Eestis on laienenud noorsoouuringu teemade ja läbiviijate ring. Lisandunud on regulaarsed statistilised uurimused, avaliku arvamuse küsitlused, Eesti uurijad osalevad rahvusvahelistes võrdlevates uuringuprojektides.
TLÜ RASI elustiilide uurimise keskuse tegevus noorte subkultuuride uurimisel
TLÜ RASI uurimisteemad hõlmavad ühiskondliku ebavõrdsuse (või ka kihistumise ) erinevaid tahke – sugu, rahvus, vanus, põlvkond, haridus, ametipositsioon. Ühiskondlikud probleemid on väga mitmekesise tagamaaga olles mõjutatud paljudest institutsioonidest samaaegselt, seetõttu on RASI töösse kaasatud erinevate valdkondade asjatundjad: majandusteadlasi, sotsiolooge, kasvatusteadlasi, poliitikateadlasi. Põlvkondade elutee uuringute kõ rval on osakonna töötajad põhjalikult käsitlenud Eesti ühiskonna sotsiaalse kihistumise teisenemist taasiseseisvumise järgsel perioodil.
Viimastel aastatel on hakatud suurt tähelepanu pöörama elukestva õppe problemaatikale kui eluteed kujundavale ja sotsiaalset sidusust Eestis ning laiemalt kogu Euroopa Liidus tagavale tegurile. Teine uuem temaatika osakonna uurimistöös on seotud aktiivse vananemise küsimustega.
Allaste subkultuuride sotsiaalteaduslikest käsitlusest (lk 27-56 raamatu Subkultuurid : elustiilide uurimused põhjal)
Subkultuur : inimrühm kellel on ühised arusaamad elust, kindel stiil, maitse ja tegevus. Oluline on seltskonda kuulumine ja teiste endasarnastega koos viibimine ning ühised arusaamad ja väärtushinnangud .
• Näiteks grafitijoonistajad ei moodusta oma subkultuuri, see on pigem osa hiphopi subkultuurist, kultuuripraktika, mida harrastatakse eri kontekstis. Nõukogude ajast praeguseni elavatest subkultuuridest said tollal alguse nii punkarite kui ka metal - muusika subkultuur. Allaste (2010): Võrreldes arenenud lääneriikidega on meie ühiskond homogeenne , erisused tekitavad inimestes hirmu. Samas suureneb ka Eesti inimestes sallivus.
• Läänes on erinevusi veelgi rohkem ja tänavapilt väga kirev . Inimese stiililist eneseväljendust ei peeta ohtlikuks. Elustiil: „vabalt valitud mäng“ – indiviid valib teatud asjad ja viisid tarbimiseks ning tajub neid oma isiksuse väljendajatena ( Bennet 1999)
Elulaad – viitab traditsioonilistele ühiskondadele, kus elulaad oli struktuuriliselt
determineeritud (Chaney 1997)
Giddensi kriitika - oma valikutes on vaba vaid väike osa maailma elanikest.
Kuidas kujuneb inimeste elustiili loomine? Millised on struktuurilised ja kultuurilised mõjud?
•Uusboheemlane on nädalalõpul boheemlane, igapäevaelus võib aga olla näiteks edukas ärimees.
•Klassikaline boheemlane eirab ühiskonna norme ja elab oma väärtushinnangute järgi, uusboheemlane üritab olla ka n-ö etableerunud ühiskonna reeglite järgi edukas. Suur osa tänastest noortest Eesti ja Ida-Euroopa intellektuaalidest ja loominguliste püüdlustega inimestest üritab neid pooli omavahel kombineerida.
Noorteseire projekt (vt ka www.noorteseire.ee)
Noorsootöö seiresüsteemi arendamine ja rakendamine (SA Poliitikauuringute Keskus Praxis)
• Eesmärgiks selgitada välja, milline on noorte olukord teiste ühiskonnaliikmetega võrreldes ning millised probleemid ja väljakutsed meie noorte ees seisavad.
• Noorteseire on loodud teadmuspõhise noortepoliitika edendamiseks.
Noorte eluolu puudutavad uuringud ja analüüsid leiab noorteseire andmebaas i kodulehelt.
• Noorteseire annab informatsiooni erinevate noorte eluoluga seotud valdkondade kohta, võimaldades hinnata noorte olukorda, arvestada noori puudutavaid aspekte eri poliitikate väljatöötamisel ning hinnata poliitikamuudatuste võimalikke mõjusid.
•Noorte eluolu olulisemaid aspekte kajastavad indikaatorid, mida järjepidevalt kogutakse ja uuendatakse. Erinevad noorte eluolu puudutavad uuringud ja analüüsid :
•Noorteseire aastaraamat;
•kvartaalsed poliitikaülevaated;
•küsitlustel põhinevad originaaluuringud;
•Eestis teostatud noorte eluolu puudutavate uuringute andmebaas.
Kasearu ja Trumm NEET -noortest (Noorteseire aastaraamat 2012)
•Noored ja sotsiaalne kaasatus
•Mille poolest erinevad NEET-noored oma eakaaslastest?
•Üldhariduskooli võimalused noorte sotsiaalse kaasatuse toetamisel
•Kaasav noorsootöö kui võti sotsiaalse kaasatuse suurendamiseks
•Avatud noortekeskuse kogemus noorte kaasamisel
Põlvkonnad, generatsioone kujundavad tegurid
• Generatsiooni all peetakse silmas ka järglasi, kus vanaisa, isa ja isa poeg moodustavad kolm põlvkonda.
•Eristatakse perekondlikke ja kultuurilisi generatsioone. Perekondlikku põlvkonda defineeritakse keskmise ajana ema esimese järglase ja tütre esimese järglase vahel. USAs oli see 2007 aastal 25,2 aastat ja Suurbritannias 2004 aastal 27,4 aastat. Samuti on generatsiooni pikkust hinnatud ligikaudu kolmekümneks aastaks.
Kultuuriline generatsioon kujutab endast samal ajavahemikul sü ndinud inimesi, kes jagavad sarnaseid kultuurilisi kogemusi.
• Kultuurilise generatsiooni mõistet hakati tänapäevases tähenduses kasutama XIX sajandil. Enne seda peeti generatsiooni all silmas perekondlikke suhteid, mitte laiemaid sotsiaalseid rühmitusi. Prantsuse leksiograaf Emile Littré (1863) defineeris generatsiooni “enam-vähem samal ajal elanud inimestena”.
•XIX sajandi keskpaigani Euroopa nägu muutnud moderniseerumine, industraliseerumine või läänestumine edendasid uut arusaama põlvkondadest, eri vanuserühma kuuluvatel inimestel baseeruvast ühiskonnast.
•Oluline muutus leidis aset suhtumises aega ja sotsiaalsetesse muutustesse. Valgustusaja ideede tuules süvenesid arusaamad ühiskonna ja elu muutlikkusest ning tsivilisatsiooni progressi võimalusest.
Comte ja Mannheim põlvkondadest
Auguste Comte oli esimene, kes üritas põlvkondi süstemaatiliselt uurida. Cours de philosophie positive (1842): Comte leidis, et ühiskondliku muutuse põhjuseks on põlvkondlik muutus, mis seisneb vastuolus järgnevate põlvedega.
• Põlvkonnas süvenev alalhoidlikkus viib neid varem või hiljem vastuoludeni noortele iseomase uuendusmeelsusega.
Karl Mannheim soovitas jagada generatsioonide uurijad kaheks koolkonnaks.
•Positivistideks nagu Comte, kes mõõtes sotsiaalseid muutusi 15 kuni 30 aastaste ajavahemikena, taandavad tema sõnul ajaloo “kronoloogiliseks tabeliks”.
Teist, luulelis-ajaloolist koolkonda esindavad Wilhelm Dilthey ja Martin Heidegger. See koolkond lähtus sotsiaalsest kontekstist tulenevatest personaalsetest kvalitatiivse iseloomuga kogemustest.
•Ta hoiatas kaasamineku eest laialtlevinud 30- aastaste põlvkonna liigitusega väites, et põlvkondi eristava intervalli puhul on tegu subjektiivselt tajutava ajaga .
Mannheim rõhutas, et generatsioonide kujunemisel on oluline sotsiaalsete muutuste kiirus ning mitte iga põlvkond ei tunne end teistest erinevana.
• Kiirete sotsiaalsete muutuste perioodidel kujunevad põlvkondadel ühtsed jooned välja suurema tõenäosusega. Ta oli samuti veendunud arvukate alampõlvkondade olemasolus.
Mannheim: viljakusest alguse saav bioloogiline rütm mõjutab sotsiaalset staatust põlvkondades. Samuti mõjutab sotsiaalne staatus bioloogilist rütmi.
• Termin põlvkond osundab nii samas vanuses ajalooliste sündmuste mõjul kujunenud kohortidele kui ka enam-vähem samas vanuses kogetud individuaalsetele elusündmustele (nt abiellumine).
Lapsepõlve, nooruse või vanema ea kokkulangemisega ei kaasne automaatselt seisukohtade sarnasust, see tuleneb väljavaatest elada läbi samu sündmusi ja kogeda samu teadmisi ning eriti faktist, et need kogemused avaldavad mõju sarnaselt kujunenud teadvusele.
• Ta rõhutas sotsiaalse klassi, religiooni ja majanduslike tegurite mõju sotsiaalsele staatusele ajaloolises kontekstis. Ungaris ja Saksamaal toimuva isiklik läbielamine osundas, et samal ajal sündinud inimesed võivad omada dramaatiliselt erinevaid mõtteviise.
•Erinevates gruppides toimuvate eripäraste mõtlemisviiside kujunemist kirjeldab ta kogemuste kujunemise kaudu.
•Sünnikohortide kaasaegsus võib avaldada mõtlemisele tugevat mõju, kuid sellest põlvkondliku teadvuse väljakujunemiseks ei piisa. Pigem on inimeste poolt talletatud kogemuste väljakujunemisel ja selgitamisel olulisemad teised tegurid.
•Mõnedel põlvkondadel on jagatud identiteet , teised aga kujunenud niivõrd erinevate tegurite poolt, mistõttu jääb põlvkondlik identiteet väga piiratuks.
Põlvkondade mõiste aitab seletada inimeste osalust ajaloosündmustes kohortide asendumise ja kuuluvuse kaudu.
• Põlvkondi iseloomustab lahutamatus sotsiaalsest muutusest ja püsivus ühiskonnas.
• Põlvkonnad on seotud tugevamini ühise teadvuse kui sünniaasta (kohordiga).
Mannheim kollektiivsest mälust
• Mannheim otsis vastust taolistele küsimustele nagu teadmiste ja kogemuste ülekandumine järgmisele põlvkonnale, generatsioonide eripärase identiteedi kujunemise tingimused ja kas põlvkondadevahelised pinged võiks kiirendada sotsiaalseid muutusi.
• Põlvkondadel on oma kollektiivne mälu. Omandatud (enamasti teistelt ülevõetud) ja isiklikult omandatud mälu (õpitud või elumaailma (lebenswelt)) kogemustest internaliseeritud).
Mannheim diakronaalse analüüsi tähtsusest
• Selgitas põlvkondlikku dünaamikat diakroonilse analüüsi abil (mineviku, oleviku ja tuleviku teadvustamine).
• Põlvkondade järgnevuse tõttu peavad inimesed paratamatult võrdlema olevikku läbielatud mineviku ja eesseisva oodatava tulevikuga.
Generatsioone kujundavad tegurid lääneriikides, sõjaeelsed ja sõjajärgsed põlvkonnad
•Läänemaailmas on tehtud põlvkondade liigitamiseks palju vastuollu minevaid katseid. Need on üksmeelsemad babyboomer ’ite algusaja suhtes. Märksa suuremad erimeelsused valitsevad babyboomer’ite lõpu suhtes eelkõige elanikkonna demograafilisel struktuuril baseeruva lähenemise pooldajate ning William Strauss ja Neil Howe tsükliteooria pooldajate vahel.
•Esimene neist kujutab katset määrata kindlaks demograafiliste trendide piirjooni ja jälgib jämedalt võetuna põlvkondade eristamiseks 15 aastast intervalli.
•Teine kujutab endast katset kohandada elanikkonna muutuse suundumusi tänases USAs varasemates angloameerika annaalides kirjeldatud tsüklitesse ning järgivad jämedalt võetuna 22 aastast intervalli.
Sõjaeelsed põlvkonnad
•Kadunud põlvkond (ka 1914 põlvkond) on tuntud peamiselt Gertrude Steini ja Ernest Hemingway poolt antud nime kaudu, osundades I MS-s osalenutele • ühiskonda, milleks nad olid enne sõda ette valmistatud, ei eksisteerinud enam
•Suur Põlvkond, The Greatest Generation, on põlvkond, mille liikmed osalesid II MS-s. Nad on sündinud umbes 1901-1924, saanud täiskasvanuks Suure Depressiooni ajal.
•Vaikne põlvkond sündis 1925-1945, haarab neid, kes olid liiga noored II MS jaoks. Paljude isad sõdisid I MS. Neile osundatakse kui Suure Depressiooni lastele, kuna see avaldas nende kujunemisele suurt mõju.
Sõjajärgsed põlvkonnad
Babyboomerid on sõja järel ligikaudu 1946-1964 perioodil sündinute põlvkond. Kujundas oma arvukusest tuleneva mõjukuse tõttu tugevalt ühiskonda ümber. Babyboomereid seostatakse traditsionaalsete väärtuste kõrvaleheitmise või muutmisega. Nende puhul räägitakse palju ka soodsast kasvukeskkonnast.
•USAs tähistas see sotsiaalne muutus suurimat kultuurilist erisust sotsiaalse muutuse pooldajate ja konservatiivide vahel. Nende seos kirikuga on lõdvem, oma poliitilistelt vaated on nad liberaalsed.
•Boomerite jaoks oli muusika oluliseks põlvkondliku identiteedi väljenduseks. Beatlemania.
Ka babyboomerid ise on endid eriliseks põlvkonnaks pidanud. 1960ndail, kui suur hulk noori hakkas teismeliseikka jõudma hakkasid nad ise ja nende lähedased neist kui erilisest põlvkonnast rääkima.
X-põlvkonnaks loetakse babyboomerite järel sündinuid, neid nimetatakse ka Baby Busteriteks, sünniaastad arvestatakse 1960ndate algusest 1980ndate alguseni . Sündinud 1960ndatest-1981, said täisealiseks peale Vietnami sõda.
•Nad nägid personaalarvuti võidukäiku, videomängude ja kaabeltelevisioni levikut ning interneti rakendamist sotsiaalsetel ja kommertseesmärkidel.
• Disko tõus ja langus, AIDSi levik, Lahesõda, 1980‘ndate rokkarid (a la Bon Jovi), new wave, techno ja punk rock, gangsta rap, heavy metal, 1990‘ndate grunge bändid (a la Nirvana ), ning hip hop. Mõnikord nimetatakse nooremaid nende seast ka MTV põlvkonnaks.
Y-põlvkond: 1980ndate alguses sündinutest kuni 2000ndate alguseni. Mõned arvestavad alates 1982 kuni sajandilõpuni. Tuntud ka milleeniumipõlvkonnana.
•Seda generatsiooni on mõnikord nimetatud ka Bumerangi põlvkonnaks või Peeter Paani põlvkonnaks, sest selle liikmed tunnevad võrreldes varasemate põlvkondadega kalduvust pikendada üleminekut täiskasvanuikka. Samuti elatakse varasemast kauem vanematega koos. Põhjused on eelkõige majanduslikud.
•IT areng võimaldab kasutada interneti ja uue meedia abil uudseid kommunikatsioonitehnikaid. YouTube, Facebook , MySpace, Twitter on osa nende igapäevaelust.
•Enamus omab personaalarvutit, mobiili, mp3 mängijat, kasutavad failivahetusprogramme.
Z-põlvkond, tuntud ka Interneti generatsioonina, ( Digital Natives) on järgnev põlvkond, sündinud pärast 2000ndate algust.
• Sündinud 1990. lõpust või 2000. keskpaigast kuni kaasajani.
• See põlvkond on kasvanud üles koos internetiga, neid ei piira enam vajadus koduse püsiühenduse järele, netti minnakse taskutelefoniga. Suur osa elust toimub netiavarustes.
• Nad on ka individualistlikumad. Kuna paljude vanemad on osaajaga töötajad, siis ei panda neid lasteaedadesse, kus arendatakse lapsi olema grupis
Põlvkondi kujundavate tegurite eripärad Eestis
• Olid 1980. lõpuni nõukogude ühiskonna suundumuste poolt kujundatud.
• “Stalini aja” põlvkond - enne 1939. aastat sündinud
•“Sulaaegne” põlvkond - 1940–1949 sündinud
• “Stagnatsiooniaja” põlvkond - 1950-1972 sündinud
• “Perestroika” põlvkond - 1972–1977 sündinud
“Võitjate põlvkond” – nõukogude ühiskonnaks ettevalmistatuna asusid üles ehitama turumajanduslikku Eestit
Laulva revolutsiooni ajal sündinute põlvkond – esimene taasiseseisvunud Eestis üleskasvanud põlvkond
Põlvkondi kujundav kollektiivne mälu
Schuman ja Scott (1998): minevikukogemuste tähtsus. Igal põlvkonnal on oma “kollektiivne mälu”.
• Erinevad põlvkonnad osundavad erinevatele sündmustele, eelkõige neile, mis on leidnud aset nende nooruseas.
Puuronen noorsoouuringute paradigmadest: “positivismid”, realismid, konstruktsionismid
Positivismid:
• Guba ja Lincoln : positivismi ontoloogilised eeldused on lihtsakoeliselt realistlikud.
• Positivistlikud ideed olid aluseks esimestele sotsiaalse maailma teaduslikele uuringutele.
• Comte: ilma teooriata andmekogumine on pime.
• Loogilisel positivismil baseeruv sotsiaalteadus eeldab siiski, et ka ainult andmekogumine on võimalik.
• Põhiküsimus: kuidas mõõta tegelikku maailma võimalikult täpselt.
Realismid:
• Kõik realismid eeldavad, et reaalsus eksisteerib sõltumata inimestest ning reaalsust liikumapanevaid jõude pole võimalik otseselt jälgida. Selle asemel tuleb püüda leida vaatluste taha peidetut.
• Interpretatiivne realism: inimesed elavad tähenduste maailmas. Inimtegevus sõltub objektidele, protsessidele, tegevustele, teistele inimestele omistatud tähendustest. Sotsiaalsed uuringud on
edukad siis, kui nad püüavad neid tähendusi mõista.

• Seletav realism: reaalsust korraldavad seaduspä rasused põhinevad uurimisobjektide seesmistel omadustel ja protsesside eripäradel, milles need objektid osalevad.
  

Konstruktusmid:
1)   Konstruktivistlik paradigma kujutab endast äärmuslikku vormi konstruktsionismist. Põhiseisukoht: tõekspeetav sõltub meie vaatenurgast. Teadmised ja tõde on konstrueeritud, mitte meelte kaudu avastatud. Konstruktivistid väidavad, et reaalsus ja erinevad objektid kujutavad endast keerukate diskursiivsete praktikate tagajärge.
2)  Sotsiaalkonstruktsionistid: reaalsus on meeltest sõltumatu, kuid teadmised sellest reaalsusest saavad baseeruda ainult sotsiaalsetel konstruktsioonidel, mis on loodud näiteks diskursustes.
Saarniit Eesti noorte väärtusteadvusest XX sajandi lõpukümnenditel
Saarniit (1998, 2000): 1960. ja 1970. aastate noori iseloomustas nii nende haridus- kui tööväärtuste hierarhia suhteline püsivus. Tollaste erinevuste ulatus pole kaugeltki võrreldav alates 1980. algusest ilmnenud nihetega.

• Tema tulemused baseeruvad haridusorientatsioone ja tööorientatsioone iseloomustavatel andmetel, kuna neid on uuritud kõige järjepidevamalt ja annavad seetõttu pildi noorte väärtuspildi igapäevaste, aga samas ka kesksete koostisosade nihetest.
  

Eesti noorte vää rtused sotsialismiperioodil
Kuni 1980. alguseni domineerisid noorte haridus- ja kutseväärtuste hierarhias üldkultuurilise ja kutsealase enesearendamise ning eneseväljendusega seotud väärtused (mõista maailma, pidev enesetäiendamine).
• Neile järgnesid altruistlikud väärtused, kolmandal kohal olid ainelised väärtused ning kõige madalamalt hinnati sotsiaalse positsiooniga seotud väärtusi ( prestiiž , karjäär).
Juba nõukogudeajal kaasnes iga noortepõlvkonna sotsialiseerumisega nende väärtusteadvuse mõõdukas pragmatiseerumine. Keskhariduse omajate uuringud osundavad, et reeglina tõusis orienteeritus näiteks ainelise ja positsiooniga seotud väärtustele ning vähenes mõnevõrra altruistlik suunitlus .
• 1983 aasta koolilõpetajate longituuduuring osundab, et põlvkonnasisesed muutused on põlvkondadevahelistest tunduvalt aeglasemad. Eriti suured on põlvkondlikud erinevused sotsiaalse positsiooniga seotud väärtuste osas ning venekeelsete noorte seas.
• 1992. noored hindasid märksa madalamalt hariduse üldkultuurilise rolliga seonduvat väärtust (mõista elu ja sündmusi maailmas) ja altruistlikku väärtust (kasulikkus ühiskonnale).
• Samaaegselt on nende jaoks olulisemad sotsiaalse positsiooniga seotud väärtused (prestiiž, karjäär) ning ainelise heaoluga seonduv (materiaalne kindlustatus). Samuti väärtustatakse kõrgemalt elus kergemalt läbilöömist ja kerge töö saamist.
Väärtusteadvuse individualistlik pragmatiseerumine
• Haridusväärtuste hierarhias toimunud muutusi nimetab Saarniit väärtusteadvuse individualistliku pragmatiseerumise protsessiks .
• Individualistlikkusel on siin kaks aspekti. (1) noorematel põlvkondadel on langenud orienteeritus ühiskondlikule altruismile. (2) isikliku ainelise heaolu ja karjääriga seonduva tähendus on tõusnud.
• Pragmatiseerumine osundab aineliste ja üldkultuuriliste väärtuste tasakaalu muutustele viimaste kahjuks.
• See suundumus on leidnud kinnitust ka teistes uuringutes (tudengid, linna- ja maanoored, eesti- ja venekeelsed)
Eestlaste väärtuste eripärad rahvusvaheliste väärtusuuringute kontekstis
• Venekeelsete noorte väärtushierarhiad olid kaheksakümnendate aastate esimesel poolelt tunduvalt “nõukogulikumad” kui eesti noortel. Nõukogude ideoloogia hindas kõrgelt üldkultuurilist arengut (isiksuse igakülgne areng oli nõukogude haridussüsteemi ametlikult postuleeritud eesmärgiks)
• Venekeelsetel noortel toimus väärtusteadvuse pragmatiseerumine märksa kiiremas tempos kui eestlastel. Selle tulemusena olid erinevused haridusväärtustes 1992 aasta koolilõpetajate sees tunduvalt väiksemad kui 1983 aastal.
•Eestis toimuvad protsessid ei ole unikaalsed .
•Analoogilisi tendentse võib täheldada ka endistes Nõukogude Liiduvabariikides ja postkommunistlikes Kesk-Euroopa maades.
•Lääneriikides on muutuste üldsuund vastupidine – seal toimub üleminek materialistlikult väärtussüsteemilt postmaterialistlikule.
•Eesti inimareng on üks edenenumaid traditsioonilise- sekulaarse autoriteedi teljel . Religiooniga, autoriteediga, patriotismiga jms seotud väärtused on Eesti inimese jaoks suhteliselt vähemolulised, grupikuuluvus ei ole võrreldes enamiku teiste rahvastega Eesti inimese valikuid oluliselt piirav /suunav tegur. Võrreldes teiste Euroopa Liidu maadega on Eesti koos Rootsi ja Saksamaaga selles osas üks kaugelejõudnumaid.
• Eestiinimarengonsuhteliseltmahajäänud individuaalsuse/eneseväljenduse teljel. Erinevuste sallimine , poliitiliste- ja kodanikuvabaduste rõhutamine, avaliku väljendusvabaduse toetamine ja selles osalemine, inimeste usaldamine ning püüd eneseväljendusele kui väärtused on Eesti inimese jaoks suhteliselt tagasihoidlikud. Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega jäävad Eestist selles osas tahapoole vaid Läti ja Ungari.
Eestlaste väärtuste eripärad
• Ühelt poolt räägib see Eesti inimese iseseisvusest, ehk isegi individuaalse vabaduse ja sõltumatuse ületähtsustamisest. Eestlase jaoks ei ole ei usk, isamaa ega pere tema eluvalikuid oluliselt määravateks/piiravateks jõududeks.
• Teisalt tundub, et saavutatud vabadusega on paljudel raske midagi mõistlikku ja konstruktiivset ette võtta. Eriti kui jutt on omanäoliselt/mittekonformistlikult mõtlemisest ja tegutsemisest, oma seisukoha avalikust väljaütlemisest, teiste eripära sallimisest ning ühisettevõtmistes osalemisest.
Tallinna noorte väärtusuuringu põhitulemused
• Septembris- oktoobris 2007 küsitleti Tallinna 23 haridusasutuses kokku 1155 õppurit. Kokku osales 15 üldhariduskooli, 3 erakooli, 5 kutseõppeasutust.
• Intervjueerimine vastavalt õppekeelele klasside kaupa. 65% eesti keeles, 35% vene keeles; poisse 41%, tüdrukuid 59%; 45% 12 klass, 41% 9. klass, kutsekooli III kursus 14%. Tähtsaimal kohal noorte seas on õppimise, kodu ja sõpradega seonduvad tegevused.
• Noorte väärtuste pragmatiseerumise kõrval on märke ka eneseväljenduslike väärtuste olulisuse tõusust.
• Juba põhikoolis soovib üle poole lõpetajatest omandada kõrgharidust.
• Lihtsakoelisemate tööde mainekus on samuti oluliselt vähendunud
Nihked tööväärtuste tähtsuses viimaste kümnendite noorte seas
Elukutsete prestiiž sajandialguse noorte seas
Hälbekäitumine ja selle kontekst
• Sotsiaalset elu on reguleerivad erinevad tavad, normid, väärtused, reeglid ja seadused.
• Väärtused ja normid varieeruvad erinevates kultuurides ja ajalooperioodidel.
• Koos normide kehtestamisega defineeritakse ka nende piirid, normide vastast käitumist nimetatakse hälbekäitumiseks.
• Normide kujunemine toimub sotsiaalse suhtlemise käigus, ta kujundab inimeste taju tegelikkusest.
• Hälbekäitumine kujutab endast enamuse inimeste poolt üldtunnustatud reegleid eiravat käitumist. Hälbivalt võivad käituda kriminaalkurjategijad, asotsiaalid aga ka igaüks meist endist .
Funktsionalistlik teooria: Tekkib olukorras, kus puuduvad selged reeglid ja juhised konkreetses situatsioonis käitumiseks (anoomia), ühiskonnas puudub moraalne reeglistik, subkultuurilised erinevused toodavad hälbekäitumist.
• Konfliktiteooria : See pole seotud bioloogia , anoomia vm tunnustega, vaid on reageering ühiskondlikule ebavõrdsusele. Seadused kaitsevad võimulolijate huve ning ei ole oma olemuselt neutraalsed. Tähelepanu pöö ratakse eelkõige vaesemate inimeste kuritegudele ning võimulolijad jäävad kas karistuseta või saavad ainult minimaalse karistuse.
Hälbekäitumise põhjused II
• Sildistamisteooria : tegu on suhtlemisprotsessiga deviantse ja konformse grupi vahel. Käitumist loetakse hälbivaks ainult enamuse hinnangu kohaselt.
• Kontrolliteooria: hälbekäitumine ilmneb siis, kui puudub tasakaal hälbivat käitumist käivitavate impulsside ja sotsiaalse ning psüühilise kontrolli vahel.
Šahverdov-Žarkovski ja Markina Eesti alaealiste hälbivast käitumisest
Eesti teismeliste vägivallatõlgendused
Agressiivne käitumine ja otsene füüsiline vägivald (väärkohtlemine)
• Vaimset vägivalda kogeb palju rohkem lapsi. Vanuse kasvades füüsiline vägivald väheneb, kuid vaimne vägivald pigem suureneb. VV kasutavad ka mõned õpetajad
• Poisid kasutavad rohkem FV, tüdrukud VV
Vägivalla eesmärgina nähti isikliku positsiooni parandamist ja hoidmist. Põhjuseks toodi võistluslikkusel põhinev suhetekultuur koolis.
• Leiti, et ohvri aitamine kinnitaks tema nõrkust
• Õpetajad ei reageeri vaimse vägivalla uuringutele piisavalt.
• Kaaslaste ignoreerimist peetakse vaimseks vägivallaks
Alaealiste kuritegevus Eestis
Alaealiste koolis toime pandud kuritegude seas domineerivad vägivallakuriteod, mis enamikul juhtudel pandi toime kaasõpilase vastu.
• Vägivallateod (koolikiusamine, kaklused, pommiähvardused).
• Vargused koolis ( mobiiltelefon , raha, ratas)
2010. aastal komisjoni suunatuist oli 68% poisse ja 32% tüdrukuid ning ligi 60% alla 14 aasta vanad.
Alaealiste kuritegevus on püsinud viimasel kolmel aastal suhteliselt samal tasemel, 2011. aastal registreeriti 1854 alaealise toime pandud kuritegu ja alaealised moodustasid kahtlustatavatest 8%. Alaealiste avaliku korra rikkumine seisnes sagedamini ebasündsate väljendite kasutamises ja avalikus kohas lärmamises; veidi üle kolmandiku rikkumistest leidis aset koolis.
• Alaealiste väärtegude seas annab tooni alkoholi- ja tubakaseaduse rikkumine
• Alaealiste kuritegude avastamine on üle Eesti ebaühtlane. Teistest märksa suurem on alaealiste kurjategijate suhtarv Ida-Virumaal ja Tartumaal.
• Alaealiste väärtegude puhul domineerivad alkoholi- ja tubakaseaduse rikkumine, viiendiku moodustab liiklusseaduse rikkumine.
Noorte töötus ja seda põhjustavad tegurid
• Noorte positsioon tööturul kehvem kui täiskasvanutel. Nende kahjuks räägib ka vanus, neil puudub nö formaalne haridus ja varasem töökogemus
• Taru (2015): Töötus on 15-26 aastaste hulgas viimasel kümmekonnal aastal kõikunud päris tublisti. Kõige kõrgemal tasemal oli see aastal 2010, kui 15- 26 aastaste hulgas oli töötuid 28%, kõige madalam aga aastal 2007, kui töötuid oli 9%. Ka pikaajalise töötuse määr saavutas oma haripunkti aastal 2010, kui see oli 10%; madalaim oli see aastal 2008, olles siis 2%.
Noorte tööturule lülitumist mõjutavad protsessid ja nende kontekst Eestis (lk 18-30 raamatust Tööturu väljakutsed kõrgharidusele)
• Taru: Kui tööpuudus 20-24 aastaste hulgas on
praktiliselt sama suur kui 16-26 aastaste hulgas tervikuna , siis 15-19 aastaste hulgas on see umbes kaks korda kõrgem.
• Võrreldes töötuse taset 15-24 aastaste hulgas vanusgrupiga 25-49 aastat, on näha, et viimases grupis on see pea kümmekonna protsendipunki võrra madalam keskmiselt. Noorte üldiselt suuremat töötust suurendas ülemaailmne majanduskriis, mille tõttu kasvaski töötus noorte hulgas 28%-ni.
Noorte kõrgkoolilõpetajate nägemus tööturu riskidest (lk 99-117 raamatust Tööturu väljakutsed kõrgharidusele)
Eesti noorte alkoholi ja uimastitarbimine õpilaste seas läbiviidud rahvusvaheliste ESPAD uuringute alusel
• Uuringu (2015) raames küsitleti üle Eesti 2452 õpilast, kes said sel aastal 16- aastaseks ja viibisid küsitluspäeval klassis. 10-14 sigaretti päevas, rohkem kui 6 cl alkoholi päevas, poisid õlu, tüdrukud kange alkohol , 7-10 % uimasti ( rohi ), sigarettide võtmine küll vähendas 2015. aastaks, kuid on siiski suur 4-5 päevas (oli 9-11 tk), 90% noortest tarbivad alkohol, rohi - 25%, seadatiivsed preparaadid ilma väljakirjutamisega 13%
Kooliõpilaste meediakasutuse ohud Mediappro uuringu valguses
• Eesti lapsed troonivad Euroopa edetabelites kõrgetel kohtadel nii heas kui halvas .
• 9-16-aastastest Eesti lastest 96% kasutab internetti kodus, pisut enam kui pool neist (54%) kasutab internetti oma toas. Mobiiltelefoni abil käib internetis 31% Eesti lastest, 7% kasutab pihuarvuteid (Euroopa keskmine tase)
• Eesti lastest kasutab internetti iga päev 82%. Selle tulemusega oleme Rootsi (84%) ja Bulgaaria (83%) järel 3. kohal
• 44% küsitletud Eesti lastest peab täiesti õigustatuks väidet, et internetis leidub palju neile eakohast materjali (Euroopa keskmine tase)
Üldiselt kehtib seaduspära : mida enam lapsed internetti kasutavad, seda rohkem positiivseid võimalusi nad naudivad.
2) Kehtib ka teine seaduspära: mida rohkem lapsed konkreetses riigis igapäevaselt internetti kasutavad, seda rohkem lapsi selles riigis on kokku puutunud ühe või enama riskiga .
Pajula noorte alkoholitarbimise pildilise meediateksti analüüs
• Postimees Extra 2006. aastakäigu noorte- ja peolisa Hip! piltide analüüs.
• 51 korda ilmunud Hip!’is olid analüüsiobjektiks fotod, kus oli ([mitte]alkohoolsele) joogile viitavaid kujundeid (klaasid, pudelid ). Analüüsist jäid välja selgelt mittealkohoolsete jookidega pildid.
• Mitmetel piltidel olid äratuntavate alkoholi firmamärkidega tooted.
• NoortelisaHip!sisestasalkoholidiskursusesse ülekaalukalt positiivseid tähendusi
Titma ja Kenkmann hariduse levikust Eestis
• Academia Gustaviana perioodil (1632-1656) õppis siin kokku umbes tuhat noormeest, sajandi lõpu poole Academia Gustava–Carolina ajal immatrikuleeriti veel üle viiesaja.
• Sajandipikkuse vaheaja järel avati ülikool taas Tartus 1802. aastal. Nii sai alma mater Tartuensis Tsaari–Venemaa neljandaks kõrgõppeasutuseks. XIX sajandil saavutas meie kõrgkool oma ajaloos suurima tuntuse teadusmaailmas.
• XIX sajandi Tsaari-Venemaa üldise arengu vajadused ja Lääne-Euroopa kõrghariduse, teaduse ning kultuuri traditsioonide kokkupuude ning Liivimaa aadli huvid ning taotlused kujundasid XIX sajandi algusel TÜ tekkeks unikaalse olukorra.
• Õppijate põhiosa moodustasid Eesti-, Liivi- ja Kuramaa aadlike, vaimulike ning linnakodanike pojad. Õppijate arv oli ülikooli taasavamisel alla 50, 20-ndate aastate keskel 450, 50-ndail aastail 600.
Ülikoolil oli kindel osa balti-saksa haritlaste ettevalmistamisel. Vahetum seos eestlaste eluga, eriti maaelanikkonnaga ilmnes rahvahariduse vallas.
• ÜIiõpilaste arv kahekordistus mõnekümne aastaga. Suurim osa üliõpilastest omandas arstikutset. Õppijate arvult teisel kohal oli õigusteadus.
• 90ndail aastail haaras üldine venestamine ülikooligi, nii et õppekeeleks sai (peale usuteaduskonna) vene keel ja kogu ülikooli elu allutati senisest märksa jäigemalt riigivõimu ettekirjutustele. Saksa ülikoolist vene ülikooliks muutumine avas uksi ka vaesematele eestlastele.
• Üliõpilaspere vaesem osa, kuhu kuulusid ennekõike eestlased, oli sageli sunnitud õppimise katkestama aineliste võimaluste puudumise tõttu. XIX–XX sajandi vahetusel immatrikuleerituist lõpetas diplomi saamisega kolmandik.
• Suurima ulatusega toimus spetsialistide ettevalmistamine tsaariaegses Tartu ülikoolis XX sajandi algul. Enne I maailmasõda lähenes üliõpilaste arv 3000-le, kusjuures iga kaheksas kuni kümnes oli eestlane.
• Ühena esimestest võimaldas Tartu ülikool kõrghariduse omandamise naistele, tõsi küll, vabakuulajatena.
• Kõrgkool formeeris rahvusliku intelligentsi esimese põlvkonna. 20-ndail ja 30-ndail aastail oli Iigikaudu 80% kõigist õppijaist Eestis hõivatud alghariduse omandamisega, kõrgharidus hõivas selle suurima leviku ajal (1925/26. õppeaastal) 4% kõikidest õppijatest.
• 1919 lõpul avatud Tartu Ü likool jäi kogu vaadeldavaks ajajärguks Eesti suurimaks kõrgõppeasutuseks. 1936. asus tegutsema kõrgem tehnikaalane õppeasutus Tallinnas. Muusikaalast kõrgharidust andis konservatoorium Tallinnas; kõrgem kunstiõppeasutus tegutses Tartus ja 30-ndate aastate lõpul avati veel teine Tallinnas.
• Aastail 1920-1939 immatrikuleeriti Tartu Ülikoolis 15818 üliõpilast. Kõige rohkem üliõpilasi, ligi 5000 oli 1926. aastal. Ja kõige vähem, alla 800, 1939. aastal. Lõpetas neist Ülikooli 5751, seega veidi üle kolmandiku.
• Kõrgema tehnilise hariduse sai Tallinnas alla 400 tudengi. Kõrgharidusega muusikuid valmistati ette umbes 500, kunstnikke ja kunstipedagooge 200 ümber.
• Lünklikud andmed lubavad kokkuvõttes hinnata kõrg- hariduse omandanute arvuks 7000.
• Ü snagi märkimisväärne oli nende eestlaste hulk, kes omandasid kõrgharidust Lääne-Euroopas. 30-ndate aastate lõpul oli välismaal kõrgharidust saamas igal aastal üle 100 noore.
• 1934 aasta rahvaloenduse järgi oli lõpetatud või lõpetamata kõrgharidus veidi vähem kui 2 protsendil elanikest, 10000 elaniku kohta oli 34 üliõpilast (1926.aastal oli neid 50).
Sõdadevahelise aja kõrgkoolile ongi iseloomulik üliõpilaste suur väljalangevus.
• Sel ajal oli tavaline õppida üle plaanilise aja. Olenevalt erialast vältas ametlik õpiaeg 4 kuni 6 aastat. Näiteks 1938. aastal oli üle selle aja ülikoolis veetnuid üle 40% üliõpilaskonnast, ligikaudu seitsmendik oli õppinud juba 10 või enam aastat.
Ülikooli üliõpilaskonna jaotus kajastas kõrghariduse valdavalt humanitaarset suunatust, kõige enam valmistati ette riigi funktsioneerimiseks vajalikke spetsialiste.
• 1934. aasta andmeil oli elanikkonnas 7437 kõrgharidusega inimest, kellest töötas 6577. Riigi- ja kohalikus võimuaparaadis hõivatuid oli neist umbes kaks kolmandikku (4260).
• 1934. aastal oli kaubanduses hõivatud 777, tööstuses 665,
põllumajanduses 295, transpordis ja sides 135 kõrgharidusega spetsialisti, mujal vähem.
• Põllumajanduse, veterinaaria ja metsamajanduse alal lõpetas kõrgkooli ligikaudu iga kümnes diplomeeritud spetsialist.
• 1924. aastal kuulutati välja programm, mis pidi tagama 25 aastaga iga talu kohta ühe eriettevalmistusega inimese koolitamise. 1937. aastaks oli talusid 140 000, põllumajandusalase ettevalmistuse oli kõigis õpivormides saanud 6300 inimest.
• 1933. aastal Tartu ülikoolis tehtud uuringu andmeil nägi vaid 41% meesüliõpilastest ja 17% naisüliõpilastest lõpetamisjärgseid kindlaid töövõimalusi.
Sõjajärgsel aastakümnel kujunesid välja üldhariduslik 7-klassiline kool, keskkooli polütehniline suunatus, muude õppeasutuste võrk.
• 50-ndate aastate teisele poolele ja 60-ndate aastate algusel võeti kurss majanduses vajalike praktiliste oskuste andmisele.
• Suurenes kesk- ja kõrghariduse omandanud noorte hulk, ennekõike mittestatsionaarse õpivormi eelisarendamise teel. Ulatuslikult rajati erinevaid õppeasutusi: internaatkoole, pikapäevarühmadega üldhariduskoole.
1951. aastal loodi TRÜ veterinaaria-, agronoomia - ja metsandusteaduskonna teaduskonna baasil Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA), mis kujunes keskseks põllumajanduslikku, metsanduslikku ja veterinaarharidust andvaks õppeasutuseks Eestis.
• 1991–2005 Eesti Põllumajandusülikool (EPMÜ), hiljem Eesti Maaülikool.
1960ndatel ilmnes, et õpetamise ja töö ühendamine kõigis õppeasutustes ning igale õppijale keskkooli lõpetamisel kitsa kutsekvalifikatsiooni andmine osutus väheefektiivseks, kannatama hakkas üldhariduslik ettevalmistus. Tundma hakkas andma ka tööjõuressursside nappus.
• Suurenes keskkooli üldharidusliku osa tähtsus. Keskkoolijärgset haridust hakkas mõjutama mõnda õppeainet süvendatult õpetavate eriklasside loomine.
• Kõrghariduses laienes tehnikaspetsialistide koolitus.
1970ndate alguseks oli viidud lõpule üleminek üldisele 8-klassilisele haridusele. Keskeri - ja kõrgharidus olid saanud massiliseks.
• 1980ndatel oli Eestis sõjaeelsest ajast 11 korda rohkem kõrgharidusega inimesi. 79% elanikkonnast omas kesk- või kõrgharidust.
• Titma ja Kenkmann (1988): Üldhariduskool oli esindatud 3-klassiliste algkoolide, 8-klassiliste koolide ja keskkoolidega. Esimesed ühendati majanduslikel põhjustel, veidi vähenes ka maal asunud 8-klassiliste koolide arvukus. 1980ndatel avati siiski maal uusi 8- klassilisi koole.
• 70/ 80ndate vahetusel omandas ligi 80% õpilasest üldhariduse keskkoolis . 1970ndate jooksul asetleidnud üldisele keskharidusele ülemineku jooksul suurenes selle koolitüübi lõpetajate arv kahekordseks.
• Saar (1998): kui 1960ndatel küündis keskhariduseni pool põlvkonnast, siis 1970ndate lõpul oli neid 70- 80%. Ca 10% noortest omandas hariduse süvaõppega klassides. Kuna keskhariduse ekspansiooniga ei kaasnenud kõrgkoolidesse vastuvõtu olulist laienemist siis halvenesid kõrgkooli astumise võimalused.
1970ndatel loodi kutseõppele keskendunud kutsekeskkoolid.
• Kõrghariduseni oli võimalik jõuda ka läbi keskeriharidusõppeasutuste. Enim (ligikaudu pooled) lõpetajatest said ettevalmistuse tööstuse, ehituse või transpordi erialal.
• Ka need keskhariduse vormid andsid võimaluse üliõpilaseks kandideerida. Samal ajal muutus kõrgkooli astumisel olulisemaks eelneva ettevalmistuse tase.
• 1970-1980ndatel suurenes üldise keskhariduse raames süvaõppega eriklasside osatähtsus. Mida urbaniseerunum piirkond, seda rohkem tuli sealt eriklasside ja erikoolide lõpetajaid.
• Keskmisest rohkem õppis eriklassides noori, kelle vanemad töötasid kvalifitseeritud spetsialistidena. Haridusvõrgu ülesehitus süvendas sotsiaalseid erinevusi linna- ja maanoorte vahel. Üle 3⁄4 üldhariduskooli eriklassi lõpetajate koosseisust määras ära elukoht ja pärinemine spetsialistide homogeensetest perekondadest.
• Keskkoolitüüpide lõpetajate keskmiste hinnete võrdlus osundas, et kõrgkooli jaoks parima ettevalmistusega on süvaõppega eriklasside lõpetanud.
• Vastuvõtueksamite tulemused prognoosisid hästi noorte edukust üliõpilaspõlves. Eri tüüpi keskharidus tähendas ka erinevat stardiplatsi kõrghariduse omandamisel. Sellest lähtuvalt saab tuua välja seoseid koolitüübi ja sotsiaalse struktuuri vahel.
Titma ja Kenkmann ning Strenze süvaõppega Eesti koolidest ja seal antava hariduse kvaliteedi mõjust õpilaste õppetulemustele
• Süvaõpet andvaid koole peetakse Eestis mainekateks. Statistika näitab mõnede üldhariduskoolide lõpetajate edukust kõrgkooli sissesaamisel.
• Juba Coleman (1966) leidis, et õpilaste õppeedukus USA-s sõltub palju rohkem nende perekondlikust taustast kui koolist, kus nad käivad. Koolid ei avalda oma õpilaste akadeemilisele karjäärile erilist mõju, vaid pigem lihtsalt kinnistavad neid erinevusi, mis olid õpilaste vahel juba kooli tulles.
• Kas tegemist on koolide või õpilaste omadustest tulevate eelistega?
Õpilase õppeedukus sõltub rohkem tema kodust kui koolist.
• Õppevahendite piisav olemasolu koolis, õpetajate osalemine täiendkoolitustel, õpetajate omavaheline koostöö õppeprotsessis, lapsevanemate kaasamine kooliellu ei oma mingit mõju Eesti õpilaste õppetulemustele.
• Õppetulemused sõltuvad tugevalt sellest, kui haritud on õpilase vanemad ja kui materiaalselt heal järjel on kodune keskkond.
• Õpetamise efektiivsus koolis sõltub sellest, millised õpilased ja õpetajad on kooli kokku tulnud.
Saar ja Mõttus uuematest arengutest Eesti kõrghariduses
Üleminekuga sotsialistlikult plaanimajanduselt turumajandusele kaasnes ka kõrgharidust andvate institutsioonide arvukuse kasv ning muutused rahastamises, hariduse kvaliteedi tagamises, võrdses ligipääsus ja vahekorras tööturuga.
• Kuni 1991 aastani andsid kõrgharidust:
o akadeemiliste programmide alusel õpetavad ülikoolid
o rakenduskõrgkoolid
Saar ja Mõttus (2013): Bologna
protsessi mõjud
• 1990. lõpul vastuvõetud Bologna protsessi kohaselt mindi üle 3+2 õppekavale, mille kohaselt on Eestis võimalik omandada kahte liiki kõrgharidust:
1)3- aastasel rakendusliku kõrghariduse õppekaval baseeruv rakenduskõrgharidus
2) akadeemiline kõrgharidus, mis koosneb 3- aastasest bakalaureuse ja 2- aastasest magistriõppest.
• Eestis lõpetas esimene lend 3-aastase bakalaureuse 2005. aasta kevadel.