Eesti noorte väärtushinnangud ja nende seos ühiskonnas toimuvaga (7)

Eesti noorte väärtushinnangud ja nende
seos ühiskonnas toimuvaga-
minu uurimisteema tulevikus
Arutlev essee
Noored inimesed, nagu vanem elanikkond armastab tihti öelda, on iga rahvuse tulevik. Võimalik, et see ongi nii, sest on ju iga põlvkonna noored need, kelle kätes on kõik võimalused luua ja edendada oma kodumaa kultuuri, majandust, poliitikat ning „toota“ järgmine põlvkond, kes liiguks sama teed. Olen ka ise noor inimene ning seega tunnen endal kerget kohustust/tungi teha midagi oma riigi ja rahva heaks, sest nooruslik energia vajab rakendust ja ära kasutamist, kuna säärane entusiasm ei kesta kaua. Kas ka mind igapäevaselt ümbritsevad noored tunnevad teatavat „kohustust“ kodumaa ees ning millised on üldse tänapäeva noorte väärtushinnangud ja ambitsioonid ning millist rolli mängib nende kujunemisel ümbritsev ühiskond koos tavade, rollide ja väärtustega?
Võttes aluseks Andu Rämmeri 11. novembril 2009 aine sissejuhatus sotsiaalteadustesse raames peetud loengu teemal „Eesti noorte elulaadid ja väärtusorientatsioonid“ võib mõistet „väärtus“ defineerida järgnevalt: „Väärtuseks loetakse suhteliselt püsivaid tunnetega seonduvaid arusaamu ja uskumusi, mis osundavad peamistele elu eesmärkidele ning nende eesmärkide saavutamiseks õigeks peetavatele viisidele.“ 1 Teisiti öeldes on väärtused midagi sellist, milleta eksistents ühiskonnas on tühine kui mitte võimatu. Väärtused vastavalt orientatsioonile jagunevad instrumentaalseteks, eneseväljenduslikeks, altruistlikeks ja sotsiaalseteks 2 , need nö „kategooriad“ on ühtlasi Eesti kontekstis ka uuritumateks ning kujutavad endast nn tööväärtusi, mis näitavad inimeste erinevat suhtumist töösse (töö kui karjääri tegemise võimalus, töö kui eneseväljendusvõimalus, töö kui püüe tunda ennast ühiskonna mõistes kasuliku lülina jne). Rämmer juhib oma loengus ja loengu lisamaterjalides tähelepanu Jüri Saarniidu poolt teostatud hulgale empiirilistele uuringutele (1995, 1998, 2000) eri põlvkondade väärtushinnangutest , mis näitavad, et eesti noorte väärtused on aja jooksul muutunud aina materiaalsemaks ehk pragmatiseerunud, vähem tähelepanu pööratakse altruistlikele väärtustele, mis ajalises kontekstis tähendab, et noorte vabatahtlik soov ja huvi panustada ühiskonda ja aidata enda ümber olevaid inimesi aina väheneb. Esiplaanile tõuseb soov teha karjääri ja saavutada teatav positsioon ühiskonnas, saada „kellekski“. Nihe noorte väärtushinnangutes sai alguse 1980ndate alguses, mil tekkisid esimesed „sulailmingud“ seni äärmiselt jäigalt püsinud Nõukogude Liidus. Sealtmaalt sai alguse nähtus, mida Saarniit nimetab noorte väärtusteadvuse individualistlikuks pragmatiseerumiseks - kui 1960ndate ja 70ndate noori iseloomustas vajadus ennast täiendada ja läbi selle maailma mõista, siis 1980ndate generatsioon hakkas järjest enam hindama sotsiaalse positsiooniga seotud väärtusi nagu prestiiž ja karjäär. 3 Ilmselt oli selle põhjuseks tol hetkel kehtinud ja valdavalt kollektiivsele vaimule tugevat rõhku pannud ideoloogia nö „lõdvenemine“. Pealesurumistaktika oli teinud oma töö- järelevalve lõdvenemisel tegi ühiskonna aktiivsem pool (s.o. peamiselt noored) esimesi samme individualistlike väärtuste poole.
Staatusel põhinevas ühiskonnas sündinud ja kasvanud noorte inimestega puutun kokku pea iga päev. Loengu raames mõnd testi või kontrolltööd sooritades olen nii mõnigi kord tähele pannud lausa lausa uskumatut geniaalsust, mida ilmutatakse mahakirjutamisel. Tunnistan, et ka ise olen mitmeid kordi tundnud kiusatust sobival hetkel oma konspekti piiluda, kuid seni olen sellest tungist jagu saanud. Tekib küsimus: miks me käime koolis, kui kõik, mille nimel me õpime on vaid hinded? Üliõpilased pingutavad, et saavutada maksimaalseid tulemusi ning sellega kaasnevat stipendiumi ning tulevikus kandideerida parimatele töökohtadele. Objektiivselt vaadeldes on tegu täiesti loomuliku nähtusega, kus inimesed püüdlevad parema elu poole ning selles pole midagi taunimisväärset, kuid mõtet edasi arendades jõuame punkti, kus teadmised tihti ei vasta diplomile ning äsja ülikooli lõpetanud spetsialistid ei saa hakkama lihtsamategi tööalaste probleemidega. Loomulikult leidub oma alale pühendunud, tõepoolest edasipüüdlikke inimesi, kes on huvitatud enese arendamisest, mitte varanduse kokku kuhjamisest ning neile tuleb vaid au anda, sest nad on suutnud säilitada oma eesmärgi, nö missiooni materiaalseid ahvatlusi täis maailmas. Leian, et antud mõttearendusse on ehk sobiv seostada ka David Vseviovi (2009) 4 ammuloetud arvamusartikkel , kus ajaloolane käsitleb Eestis hetkel valitsevat majanduskriisi, millel pole tema arvates mitte niivõrd poliitilised ja rahanduslikud põhjused, kui just ühiskonnas üldiselt valitsevad väärtustel põhinevad põhjused. Vseviovi arvates on viimase kahe aastakümne jooksul tekkinud ja kinnitunud väärtushinnangud põhjustanud praeguse laiahaardelise majanduskriisi Eestis. Defitsiidiajastu lõppu tähistas tarbimisbuum ning näiline tõhus ja kiire majanduskasv, seejuures jäeti suuresti tähelepanuta kultuur, millesse panustamine võrreldes tarbimisega jäi soiku. Ühe näitena on toonud Vseviov nt mitte just eriti kaugesse aega jäänud valimislubadust viia Eesti viie rikka riigi hulka ,mis vaadates praegust majanduslikku seisu riigis, on täielik absurdsus. Või siis 7. veebruaril 2009 Arteris ilmunud artikkel pandimajja toodud sõiduauto Lexus eritellimusel tehtud kullast võtmehoidjast. Millistest väärtustest lähtusid konkreetse valimislubaduse teinud erakond ning Lexuse võtmehoidja kunagine omanik? Eesti ühiskonnas valisevaid väärtushinnanguid peegeldavad üheselt mõlemad juhtumid .
Eelnev lõigu mõttearendust jätkab Aidi Valliku sõnavõtt Metsaülikooli aastatel 2005-2007 maailma eri paigus toimunud mõttetalgute põhjal koostatud kogumikus „Eesti jätkusuutlikkus ja lõimumine“ (2008). 5 Kirjanik käsitleb laiemalt probleeme riigis/ühiskonnas ning nende mõju nooremale põlvkonnale. Ta toob välja näiteks vastuolud riigieksamitulemuste ja õppurite tegeliku teadmistepagasi vahel, andes nii mõista, et hinnete ületähtsustamine on pannud õpilased treenima ja kasutama eelkõige oma lühimälu, unustades hiljem suurema osa omandatust. Suurem osa õpilastest väärtustavat liiga palju hindeid (mis sisuliselt on vaid numbrid ) ja liiga vähe nende hinnete taga olevaid teadmisi. Vallik juhib tähelepanu sellele, et täiskasvanute (ehk vanema põlvkonna) võidujooks materiaalsele edule avaldab mõju ka lastele ja nii omistatakse valed väärtused eluks juba rohujuure tasandil. Õpetajad ja tunnustatud arvamusliidrid meedias võivad küll rääkida hariduse ja võimalikult suure teadmistepagasi tähtsusest ja vajalikkusest tulevikus, kuid kui sõnade taga ei peitu sõnadele vastavaid tegusid ja suhtumist, on säärastest sõnavõttudest vähe kasu alles esimesi kooliastmeid läbivatele noortele, kes igapäevaelus puutuvad sugulaste ja sõbrade kaudu kokku lugudega, kus soovitud ning loomulikult ka hästitasustatud töökoht omandatakse just nimelt „paberi“ (silmas on peetud diplomit), mitte aga teadmiste alusel. Nii noorte kui vanade tõekspidamised on nihkes, sest teistmoodi ei saagi olla ühiskonnas, kus reeglid on rikkumiseks, seadused väänamiseks ning raha mätsib hiljem kõik kinni. Inimene on kultuuri nägu, kus ta parasjagu viibib, selline oli ka Jüri Alliku 3. novembril toimunud loengus esitatud üks väidetest teemal „Psühholoogilised eeldused, millel põhineb ühiskond“. 6
Alliku loengus käsitletavad väited lähtusid sellest, milliseks peetakse inimloomust vastavas kultuuris, ühiskonnas. Väga võimalik, et praeguse noorsoo käitumismallid lähtuvad just ühiskonnas/kultuuris ajapikku juurdunud eeldustest meie kodaniku loomusele. Märksa suuremat mõju inimloomusele Alliku loengu põhjal avaldab aga mitte nii otseselt kultuur, kui just meie geneetiline pärand. Seega lähtuvad paljud meie nii head kui halvad omadused just meie vanemate geenivaramust- võimalik, et just siin peitubki materialismi alge, vanematel päritud edugeen, mis sunnib noori püüdlema vanematega sarnaste väärtuste poole.
Ometi pole minu arvates Eesti tulevik lootusetu, „ kriminaalne ja alkohoolne“ nagu kirjutab ka Vallik. Kirjanik loodab tänapäeva noore põlvkonna oskusele näha oma vanemate möödalaskmisi ning toimida ise teisiti. Juba praegu olevat näha, et „tuul hakkab vaikselt suunda muutma “- tung sotsiaalerialadele on Valliku sõnul viimastel aastatel kasvanud ning see näitavat, et tänapäeva noortel on usku pisut teistsugustesse väärtustesse, kui oli/on nende vanematel. Altruistlikud tõekspidamised muutuvad taas inimestele omaseteks, oleme saanud juba mitu head õppetundi, mis juhtub, kui materialism üle pea kasvab. Usun, et praeguse aja noored inimesed tajuvad kas juba praegu või hakkavad tajuma, et elu vanema põlvkonna väärtuste järgi pole nende jaoks ning asuvad otsima midagi muud, panustades karjääri asemel pigem täisväärtuslikesse suhetesse ning pidades ameteid, mis neile rõõmu ja rahulolu valmistavad.
Kasutatud kirjandus:
1 Andu Rämmer. Eesti noorte elulaadid ja väärtusorientatsioonid. Loeng ainekursuse „Sissejuhatus sotsiaalteadustesse“ raames. 11.11.09. Loenguslaidid (fail Slaidid_Rämmer.pdf). Slaid 3.
2 Andu Rämmer. Eesti noorte elulaadid ja väärtusorientatsioonid. Loeng ainukursuse „Sissejuhatus sotsiaalteadustesse“ raames. 11.11.09. Loenguslaidid (fail Slaidid_Rämmer.pdf). Slaid 4.
3 Sutrop, M. & P. Valk & K. Velbaum (2009). Väärtused ja väärtuskasvatus: valikud ja võimalused 21. sajandi Eesti ja Soome koolis. A. Rämmer. Eesti koolinoorte väärtused. (Tallinn: Pakett ), 83-117. Saadaval ka pdf- failina ÕIS-is kursuse materjalide juures: Rämmer.pdf
4 Vseviov, D. (2009). David Vseviov: vajame uusi väärtusi. Postimees , 10.veebruar, URL (kasutatud detsember 2009) http://www.postimees.ee/?id=80230
5 Kass , M. et al (2008). Eesti jätkusuutlikkus ja lõimumine. Metsaülikool Eestis 2005-2006. A. Vallik. Olukorrast riigis, noorte omas. (Tartu:SE&JS), 95-103.
6 Jüri Allik . Psühholoogilised eeldused, millel põhineb ühiskond. Loeng ainekursuse „Sissejuhatus sotsiaalteadustesse“ raames. 03.11.09. Loenguslaidid (fail Slaidid_Allik.pdf). Slaidid 48-50, 60.