VÄÄRTUSKASVATUS EESTI ÜHISKONNAS (1)

VÄÄRTUSKASVATUS EESTI ÜHISKONNAS
Referaat
Sisukord
Sissejuhatus … … … … … … … … … ...… … … … 2
Väärtuskasvatus Eesti koolides … … … … ….. … … .2
Väärtushinnangud muutuvas ajas … … … … ..... … ...3-6
Väärtushinnangute kujunemine… … … … … ….. … .6-7
Väärtushinnangud põlvkondade kaupa … … … ... … .6-9
Eestlus kui väärtus … … … … … … … … … … ... ..9-10
Kokkuvõte … … … … … … …. … … … … … .. .. .10
Kasutatud kirjanduse loetelu … … … … … … … … .12
SISSEJUHATUS
Tunnustada midagi väärtusena tähendab arvestada sellega valikute tegemisel. Väärtustada võib au, ilu, tõde, ratsionaalsust, heaolu, raha, teiste inimeste tunnustust, väärikust, puhast südametunnistust, tarkust jne. Väärtuste valik on isiklik ning siin tekibki probleem, et mille alusel siis inimene valib endale väärtused. Arvatavasti kujuneb väärtuste süsteem (inimesele märkamatult) kasvatuse tulemusel (I. Meos /Filosoofia sõnaraamat/ Tallinn 2002) .
Väärtuskasvatus on üks keerukamaid kasvatusvaldkondi, kus otsene sõnaline selgitustöö, rääkimata näpuviibutamisest, annab üsna tõenäoliselt soovitule vastupidise tulemuse. Väärtuskasvatus on tõhus vaid siis, kui see on kaudne (Õpetajate leht 24. 12.2004).
Väärtuskasvatus Eesti koolides
Eesti koolis ei õpetata eetikat eraldi ainena, samas kurdetakse kõlbelise kasvatuse vajakajäämiste üle. Kuigi kõlbeline kasvatus peaks läbima kõiki aineid, on see eriti oluline inimeseõpetuses. Õpetaja peaks igal võimalusel väärtuskasvatuse põhimõtteid silmas pidama . Moraaliloeng on õpilasele vastuvõetamatu, valmistõdede pakkumine annab vähe. Noorematele lastele tuleks pakkuda lugusid tõsielust, kirjandusest, Piiblist, vanematele fakte ja statistikat, aga ka emotsionaalseid lugusid. Teadmisi anda on kergem, kui suunata õpilast ise mõtlema ja järeldusi tegema, õpitut oma eluga seostama ja rakendama . Õpilase käitumise ja selle aluseks olevate hoiakute ja veendumuste seostamine on inimeseõpetuse võtmeküsimus. See ei tähenda teadmiste alahindamist – ka hoiakute ja väärtuste aluseks on teadmised. Ent lisaks teadmistele taotleb inimeseõpetus sotsiaalsete oskuste andmist. Väärtusi ei saa anda edasi inimeselt inimesele ega põlvkonnalt teisele. Tähtsaim on inimese kõnelus iseendaga . Õpetaja saab suunata õpilasi probleeme nägema, nende erinevaid lahendusvõimalusi hindama ning selle alusel oma väärtuste hierarhiat looma.
(Õpetajate Leht nr. 12 21. märts 2003).
Kiiresti muutuvas maailmas ei ole võimalik õpilastele kaasa anda valmis käitumisretsepte. Varasemad põlvkonnad ei ole pidanud tegema nii suurt hulka valikuid ja otsustusi, nagu järjest mitmekesisem elu tänastelt noortelt nõuab. Seega omandab noore inimese kõlbelise arengu suunamine ja toetamine , tema ettevalmistamine vastutustundlike küpsete valikute tegemiseks erilise tähtsuse. Üldinimlike püsiväärtuste teadvustamine on inimväärse ühiskonna alustala.
Eesti Vabariigi põhiseaduses, ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, lapse õiguste konventsioonis ja Euroopa Liidu alusdokumentides rõhutatakse järgmiste väärtuste olulisust, mille kujunemisele ka üldharidussüsteem peab kaasa aitama : elu ja inimväärikuse austamine, humanism, südametunnistuse, usu ja mõttevabadus; lugupidamine oma ja teiste rahvaste traditsioonide ning kultuuriväärtuste vastu; tolerantsus ja respekt ; võrdõiguslikkus ja demokraatia, õigusriigi põhimõtete järgimine, vägivallatus; solidaarsus ja abivalmidus; ausus ja õiglus; vastutustunne; looduskeskkonna säilitamine; perekonna väärtustamine. Väärtuskasvatus peab olema järjepidev (Õpetajate Leht 07.10.05 Pille Valk).
Õpilaste väärtushinnangute kujundamisel on suur osa õpikutel. Mitmed spetsialistid kirjutavad, et õpilased töötavad õpikute ja muude trükitud materjalidega kuni 90% tunni ajast. Selle tõttu võib õpikute mõju õpilasele olla isegi suurem kui õpetaja mõju (Firer 1995,5).
Igas ühiskonnas on normid ja väärtushinnangud, mida selle ühiskonna liikmed järgivad. Ilma normideta pole ühiskonda ega ühistegevust. Arvestades normide ja väärtushinnangute väga suurt rolli inimelus, tuleb norme lülitada ka õppekirjandusse (Õppekirjandus väärtuste kujundajana Jaan Mikk /Tartu Ülikool/).
Väärtushinnangud muutuvas ajas
Tänases elus on selgelt märgatav tendents moraalireeglite ähmastumise suunas, mis kindlasti mõjutab inimeste väärtushinnanguid. Sageli puudub kindel lähtealus, mõõdupuu, mille järgi inimese käitumist hinnata. Psühholoogia aabitsatõde on, et lapse väärtushinnangute areng sõltub oluliselt sellest, missuguse käitumis- ja mõttelaadiga täiskasvanud teda ümbritsevad, sest algklassilapsele on omane vajadus end kellegagi identifitseerida. See seisukoht on tuttav ka lastekirjandusest ning emakeelelugemikest, kus õigeid käitumismalle ja suhtumisi on sageli püütud sisendada otseste õpetussõnade või tegelastele antavate hinnangutega.
Eestis on hetkel väga aktuaalne uute ideoloogiate ja maailmavaate kujundamine, s.o. uute kontekstide loomine (Aarelaid 1999), mille avaldumisvormideks on näiteks üleeuroopaliste ja kohati globaalsegi leviga identiteetide ja kultuuristandardite palavikuline omandamine ja seega uute kontekstide loomine sotsiokultuurilise praktika jaoks (Aarelaid 1999, 1352). Kooliõpikute üheks ülesandeks on aidata last orienteeruda uuenenud väärtuste maailmas. Laps võtab täiskasvanu või lemmikkangelase arvamusi ja käitumist täiesti tõsiselt. Kui puudub võimalus saada oma arvamusele kinnitust mõnelt autoriteedilt, võib mingi väärkäitumise ilming muutuda lapse jaoks oluliseks väärtuseks, sest tal puudub võime kriitiliselt olukordi ja sündmusi analüüsida. Kindlate käitumismallide pakkumine ei tähenda samas, et laps need automaatselt oma käitumisse ja suhtlemisse üle kannaks. Selleks, et õpitud väärtusnormid muutuksid lapse enese sisemisteks väärtushinnanguteks, on vaja täiskasvanupoolset positiivset tagasisidet ja võimalust oma kogemuste najal neid väärtusi õppida.
Muutused laste väärtushinnangutes on igihaljas teema, kus peaaegu alati jõutakse seisukohani, et kindlad ja selged põhiväärtused on kadumas ning ühiskonda on tabanud eetiline kriis.
Eesti lapsi iseloomustab eeskujude otsimine, mis annab tunnistust traditsiooniliste kasvatusväärtuste suuremast mõjust. Näiteks on vanemate ja õpetaja autoriteedile toetumine meie õpilaste juures märgatavam, kui nende eakaaslastel põhjamaades. Samas ei saa neid ilminguid statistiliste näitajate abil täiel määral seletada, pigem pakuvad need mõtlemis -ja arutlusainet selle kohta, mida tegelikult nende eeskujude abil väärtustatakse ja millist osa need lapse elus etendavad.
Tänapäeva lapsed ei toetu enam eriti kaua vanemaile, õpetajaile ega teistele vahetuis kokkupuuteis olevaile isikuile, vaid püüavad olla ise, vältides sageli eeskujudena konkreetseid isikuid või otsides neid filmimaailmast. Eneseleidmise protsessis hinnatakse aeg-ajalt kriitiliselt ümber vanemate ja õpetajate mõjutusi, kuid varases lapseeas kogetu jääb püsiväärtusena edaspidigi kestma. Seepärast on oluline, et lastega vahetult tegelevad inimesed aitaksid analüüsida filmides nähtut, õpetaksid kriitiliselt suhtuma ülekohtusse ja vägivalda ning väärtustama eetilist külge inimese käitumises. Soov olla ise ei ole vastuolus vajadustega tugineda autoriteetidele täiskasvanute ja oma eakaaslaste hulgas. Vastupidi, autoriteetide najal on võimalik võita oma sisemisi vastuolusid ja leida tuge oma mina-pildile. Idealiseeriv autoriteedisuhe ei ole halb, sest kui inimene, nii laps kui täiskasvanu ei idealiseeri kedagi, ei väärtusta ta tavaliselt ka end, mille tulemusena tunneb ta end eikellenagi (Talts 1997, 13). (L.Talts Kasvatusväärtused 2. klassi emakeelelugemikes).
Väärtused moodustavad osa kultuusrist ja ilmnevad inimeste keele, kommunikatsiooni ja tegevuse kaudu. Kiiresti muutuvas maailmas astub varasemate väärtuste asemele uusi, eri ühiskondades eri viisil. Tõuseb väärtuste osatähtsus inimese käitumise ja otsuste mõjutajana.
Muutused väärtushinnanguis näivad olevat globaalse iseloomuga , väärtuste kriisist räägitakse nii endistes heaoluriikides kui ka postsotsialistlikes maades.
Tehnoloogia areng, massikommunikatsiooni mõju, infotulv ja sellest tulenev maailmapilt , vähemuste esiletõus ja rahvusvaheline migratsiooniliikumine annavad oma osa väärtuste ümberhindamisel (Toukomaa 1994). Väärtuste kriis ei tähenda siiski väärtuste puudumist, vaid paljusust (Merenheimo 1994).
Nooruses omandab indiviid kultuuris valitsevad tegutsemisviisid, normid, hoiakud ja väärtused, mis võimaldavad tal saada ühiskonna täisväärtuslikuks liikmeks. Sellel eluperioodil toimuva kiire arengu üks oluline ülesanne on väärtusmaailma arendamine, oma väärtushierarhia paikapanek (Mäki-Kulmala 1994: 36-37). Väärtused suunavad ja juhivad samal ajal ka kasvatuses tehtavaid valikuid (Hirsijärvi 1998: 7-8). Noorusea arenguülesannete täitmise õnnestumine või ebaõnnestumine võib selguda alles hiljem, aastakümnete pärast – see, mida inimene oma kõige tundlikumas eas omandab, mõjutab ta elu ja valikuid ka kõigil järgnevail aastakümneil(Väärtuskasvatus 1998 Tartu; Inger Kraav ).
Nõukogude Liidu kokkuvarisemise üheks põhjuseks on peetud väärtuste kriisi, mis sai alguse kommunistliku ideoloogia taotlusest sundida kõiki kodanikke valikuvabaduseta omaks võtma samu väärtusi (I. Kraav 1998 Väärtused erinevate põlvkondade elus). See näitab, kui tähtis on väärtuskasvatus inimkonnale. Kuna praegune Eesti ühiskond on võrsunud just sellestsamast Nõukogude Liidust , siis ei ole nii lühikese ajaga ühiskonnaliikmetes välja kujunenud positiivseid ja edasiviivaid väärtushinnanguid. Au ja häbitunne on muutunud olematuks , maad on võtnud omakasupüüdlikkus ja väiklus. Eredaks näiteks on endise kõrgkooli rektori A. Keskkülaga avalikuks tulnud skandaal krediitkaartide kasutamise kohta bordellides ja ka teatava osa ühiskonna hukkamõist sellele teole. Hoolimata sellest kutsuti ta ikka vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtule.
Teiseks eredaks näiteks on endise politseiameti direktori R. Antropovi ümber paisutatud skandaal. Ütleme nii, et tubli ja edumeelne mees tahtis edasi viia Eesti Politseid, kuid jäi kellegi kõrgemalseisvale ametnikule ette ja nii hakati otsima põhjuseid temast vabanemiseks. Kuna ei leitud ühtegi magusat altkäemaksu juhtumit, ei ühtegi bordellikasutamisjuhtu, ei armukesi ega midagi muud, mis meie rahvast kõige enam huvitab, siis lihtsalt leiti teised tühised juhtumised võrreldes teiste riigiametnike tegevusega seotud rikkumised (vanemate viimine Saaremaale, autoga kiiruseületamine vms.).
Väärtushinnangute kujunemine
Väärtushinnangud kujunevad välja piirkonniti ja põlvkonniti. Ühel ja samal ajal, aga eri kohas ja oludes kasvavail inimestel on teatud põlvkonnaasend, põlvkonnavõimalus, aga neil puuduvad ühised kogemused. Uus põlvkond tekib alles osavõtmise ja tegevuse kaudu, mitte ainult teatud vanuserühma kuulumise kaudu. Niisiis tegelik põlvkond on aktualiseerunud põlvkond, mis tegutseb samas sotsiaalses ja ajaloolises olukorras, jagades ühiseid kogemusi ( Mannheim 1952: 303-306). Aktualiseerunud põlvkonna sees võib tekkida teatud suhtes orienteeritud põlvkonnaüksusi, mida ühendavad konkreetsemad ja lähemad sidemed kui aktualiseerunud põlvkonda tervikuna .
Iga põlvkonna areng kestab palju aastaid, õigupoolest kogu nende eluaja. Ilmselt on nooruses toimunu mõju siiski kõige tugevam ja ühine kogu põlvkonnale. Mida vanemaks inimene saab, seda tugevamad on individuaalsed mõjutused. Põlvkonna arengu seisukohalt on olulised just need sündmused ja olud, mis on pannud pitseri põlvkonna noorusele (Baltes et al. 1980).
Väärtushinnangud põlvkondade kaupa
Põlvkondade määratluses pööratakse tavaliselt tähelepanu eelkõige ajaloolistele ja ühiskondlikele teguritele (umbes 20 aasta kaupa). Põlvkondade liigitus tuleneb elulaadi muutumisest:
1)füüsilise ja sotsiaalse turvalisuse suurenemine;
2)töö tähenduse muutumine;
3) hariduse tähenduse muutumine;
4) inimsuhete tähtsuse võimas kasv;
5) kulisside moodustumine (Roos 1985: 25-27).
Väärtuste hierarhia tipus on tervis, õnn, turvalisus ja üldinimlikud väärtused. Perekonna turvalisust väärtustatakse üldisemalt kui oma isiklikku turvalisust.
Põlvkonnad on järgmised:

• Sõdade ja viletsuse põlvkond (sünd. enne 1925.a.)
  
• Ülesehituse ja tõusu põlvkond (sünd. 1926 – 1938)
  
• Suure murrangu põlvkond (sünd.1939 – 1951)
  
• Koolituse põlvkond (sünd. 1952 – 1964)
  
• Rahvusvahelistumise põlvkond (sünd. 1965 – 1975)
  
• Tuleviku põlvkond (sünd. 1976 – 1981)
  

Sõja ja viletsuse põlvkond hindab kõige enam tervist, selle järel sisemist tasakaalu, looduse puhtust ja maailmarahu. Rahvuslikku turvalisust ja vabadust väärtustab Eesti põlvkondadest kõige kõrgemalt vanim põlvkond, seega põlvkond, kelle nooruses loodi Eesti vabariik. Kõige madalamalt väärtustab vanim põlvkond põnevat elu.
Ülesehitustöö põlvkonnale on olulisim väärtus tervis, samuti pere turvalisus, vabadus, sisemine tasakaal, õnnelikkus, sõprus ja elutarkus. Kõige madalamalt väärtustab ka see põlvkond põnevat elu, pääsemist ja igavest elu.
Suure murrangu põlvkond väärtustab pere turvalisust, sisemist tasakaalu, maailmarahu ja vabadust. Väärtuste hierarhia keskossa jääb materiaalne heaolu, lugupidamine ja tunnustus teiste poolt. Väärtuste hierarhia lõppu jääb samuti põnev elu, pääsemine ja igavene elu.
Koolituse põlvkonnale on oluline tervis, pere turvalisus, õnnelikkus ja sisemine tasakaal. Eelnevate sugupõlvedega võrreldes väärtustab koolituse sugupõlv seksuaalselt ja hingeliselt küpset armastust. Väärtuste skaala keskossa jäävad oma turvalisus, rahvuslik turvalisus, töö ja sõprus, eneseaustus , maailmarahu ja looduse puhtus . Materiaalne heaolu jääb skaala viimasesse kolmandikku. Skaala lõppu jääb põnev elu, pääsemine ja igavene elu.
Rahvusvahelistumise põlvkonnale on tähtsad tervis ja pere turvalisus, samuti õnnelikkus, sisemine tasakaal, küps armastus. Tõusnud on hinnang materiaalsele heaolule ja mõnusale elule. Vähem, kui varasemad põlvkonnad väärtustab rahvusvahelistumise sugupõlv tööd ja elutarkust, seega ilmneb tendents postmodernistlikele väärtustele. Samuti väärtustatakse ilu, lugupidamist ja tunnustust teiste poolt.
Tuleviku põlvkonnas tugevneb juba eelmises põlvkonnas ilmnema hakanud tendents postmodernistlikele väärtustele. Kõrgemalt kui kõigis vanemates põlvkondades väärtustatakse tõelist sõprust, õnnelikkust, vaba aega, mõnusat elu ja materiaalset heaolu. Kõrgelt hinnatakse ka pere turvalisust. Eneseaustuse väärtus on tõusnud. Väärtustatakse kõrgemalt põnevat elu. Kõige madalamal on pääsemine ja igavene elu.
Ametlikest institutsioonidest loodavad Eestis kõik põlvkonnad kõige rohkem kooli võimalustele teostada väärtuskasvatust. Järgmise institutsioonina, kes võiks teostada väärtuskasvatust, näevad eestlased kirikut. Üllatav ongi, et eranditult kõigis põlvkondades loodavad eestlased kirikule kui positiivsete väärtuste edendajale ja toetajale, kuigi kristlikud väärtused on üldised, rääkimata eestlaste napist kuuluvusest kristlikesse kogudustesse. Kõik Eesti põlvkonnad loodavad vabatahtlike organisatsioonide ja ideeliste rühmituste kasvatavale mõjule (Väärtuskasvatus 1998 Inger Kraav Väärtused erinevate põlvkondade elus)
Eestlus kui väärtus
Eestlusest lugupidav inimene ei kasva iseenesest.. Selleks on vaja, et kool ja õpetaja annaksid oma panuse rahvusliku identiteeditunde kujunemisse. Kasvatuse seisukohalt on oluline teada ja kasvatustöös arvestada, et igapäevases õppetöös, tunni- ja koolivälises tegevuses kujunevad õpilaste põhiveendumused ka rahvuse ja riigi suhtes. Väärtused, sh emakeel , eesti kultuur, Eestimaa tervikuna saavad õpilaste jaoks väärtusteks alles siis, kui ta neid ise oluliseks peab. Õpetaja oskusest , tahtest, soovist sõltub, kuivõrd laps väärtused omaks võtab.
Isamaalises kasvatuses saame eristada nii kognitiivset kui emotsionaalset aspekti. Oma rahva ja maa väärtustamiseks peab noor saama teadmisi rahva ajaloost, kultuurist ja keelest, kuid isamaalisust ei saa pelgalt kujundada teadmiste andmisega kodumaast . Oluline on, et laps näeks Eestimaad , et klassivälises tegevuses oleks väärtustatud kodu, maa ja rahvas. Tegutsemise kaudu kujuneb veendumus , et eestlane olla ongi uhke ja hea. Seega ei saa me rahvuslikku identiteeditunnet kujundada ainuüksi sõnadega, vaid tegudega, millest laps rõõmu tunneb.
Rahvusliku identiteeditunde kujundamiseks õpilastes on ääretult oluline, et õpetajad ise väärtustaksid meie kultuuri ja Eesti elu edendajaid, kes oleksid meie õpilastele eeskujuks. Eesti looduse vastu huvi äratamine ja selle kauniduse nägeminegi on õpetaja ülesanne. Arusaamise , et oleme väärt rahvas väärt maal kujundab õpetaja kooliaastate vältel. Õpetajaile vägisi peale sunnitud aatelisus kajastub paratamatult nende igapäevases kasvatustöös. Seetõttu võime riiklikku õppekavva kirjutada küll väga selged ja kaunisõnalised isamaalise kasvatuse eesmärgid, kuid need jäävad õpetajate poolt ikkagi realiseerimata.
Selleks, et rahvusliku identiteeditunde kujunemine õpilastes toimuks, tuleks ilmselt nii riigi, kooli kui ka igaõpetaja tasandil sihipärasemalt isamaalise kasvatuse alal tegutseda või seda tegevust suunata. Me ei saa lootma jääda ainuüksi pere kasvatusmõjule, mõnes peres võivad olla hoopis teised väärtushinnangud, mis ei pruugi meie riiki ega rahvast väärtustada. Mida vähem peetakse kodus oluliseks isamaalisust, seda rohkem peab kool kui riiklik institutsioon sellega tegelema. Meie tänaste kasvatuslike eesmärkide realiseerimisest ja aatelisusest sõltub noore põlvkonna suhtumine eesti kultuuri – kas ta väärtustab ja arendab seda või hääbume nagu meie liivlastest sugulasrahvas (Eesti kool isamaalisuse kasvatajana Maie Kitsing).
Kasvatusväärtuste ja kasvatustegevuse vastastikuse seose analüüs näitab, et et positiivseid tundeid väljendavad, lapsesõbralikud meetodid on seotud suurema osa kasvatusväärtustega. Huumori kasutamine kasvatuses korreleerub hedonistlike, sotsiaalsete, eetiliste, esteetiliste, vitaalsete, majanduslike ja ühiskondlike kasvatusväärtustega – seega kõikide väärtusrühmadega peale intellektuaalsete ja usuliste väärtuste (Lapsevanemate kasvatusväärtused ja –meetodid laste hinnangute alusel Inger Kraav).
Kasvatuse eesmärgiks tänases koolis peaks olema, et inimlikud põhiväärtused – aukartus, ausus, sõnapidamine, heatahtlikkus, mehisus ja armastus ning aated – kaduma ei läheks (Maie Tuulik Euroülikool).
Kokkuvõte
Turumajanduse tingimustes kujundab maailma palet ja väärtushinnanguid järjest enam raha. J. Hull on väitnud (1999) , et raha on saamas meie ajastu uueks jumalaks, kes kõikvõimsana kontrollib maailma ja kelle soosingut igaüks võita soovib. Rahamaailma põhireegleid on pragmatism, inimestki nähakse vaid inimkapitalina, mille väärtust mõõdab kasulikkus ja tarbimisvõime. Edukusefilosoofia ja utilitarism heiastub hariduspoliitikas, kus tahaplaanile jäävad sotsiaalsed probleemid ja unustatakse vaimsed väärtused ning isiksuse terviklik harmooniline areng. Sotsiaalsed ja ökoloogilised probleemid aga kasvavad. Suureneb marginaliseerunud inimgruppide hulk: tööpuudus, vaesus , katkenud haridusteega tänavalapsed, inimesed, kes püüavad mured unustada meelemürkide abil, on reaalsus nii arenenud riikides kui ka tänases Eestis. (Kraav , Kõiv 2001)
Väärtuste süsteem määrab vahendite valiku oma vajaduste ja huvide rahuldamisel. Seega määrab ära püüdluste eelistused . Väärtuste konflikte tekib tavaliselt erisuunalistest väärtustraditsioonidest. Oluline on teadvustada väärtusi. Teravkonflikt võib tekkida individuaalsete väärtuste, ametialaste väärtuste ning töökollektiivis valitsevate arusaamade vahel
Normaalse arengu korral saavutab inimene oma elukaares sotsiaalse küpsuse ja tema isiksuslikud omadused väljenduvad maksimaalsel tasemel, pälvides ühiskondlikus olemises heakskiidu.
Meie elame aga segadust tekitavas postmodernistlikus ajas, mil “normi” määratlemise suhtelisusega kaasneb erinevate tõdede paljusus ning illusioon tolerantsist kui kõikelubatavusest. See tähendab, et lõppkokkuvõttes hägustub arusaam inimeseks olemise ülevast kutsest ja väärikast kohustusest. Tegelikult ei ole kõikelubaval ükskõiksusel aga midagi ühist empaatia või halastava arusaamisega kaasinimese loomust ja eluteed kujundavatest teguritest.
Sotsiaalse küpsuse määratlus, tulenedes ühiskondlikult eeldatavaist edukaist rollitäitmistest, on vaieldamatult tingitud nii üksikisiku kui laiemalt kogu antud ühiskonna valitsevatest väärtussüsteemidest.
Piibli kümnest käsust jääb tänapäeva maailmas käitumise jaoks väheseks. Elamine aga tähendab käitumist ja kuna käitumisreeglid on eriti vajalikud neile, kelle töökohustuste hulka kuulub pidev suhtlemine teistega , ning elamisreeglid neile, kelle töö mõjutab paljude teiste elu, siis on kohane nii hariduse kui ka ühiskonna vajadustele vastava riigikorralduse nimel eetikale rohkem tähelepanu pöörata.
Kasutatud kirjanduse loetelu
Kasvatus ja aated; Tartu 2001
Väärtuskasvatus; Tartu 1998
Väärtuskasvatus õppekirjanduses; Tartu 1999
Silvia Kera Kasvada kaasinimeseks – saada inimlikuks ; Tallinn 1999
Meos Filosoofia sõnaraamat ; Tallinn 2002
Õpetajate Leht 07.10.2005
Õpetajate Leht 21.03.2003
Õpetajate Leht 24.12.2004
12