Aquino Thomas „Teoloogia summa” I osa küsimus 2 - õppematerjal (0)

Filosoofia kodutöö nr 6
Andres Põder, 093539IASB
Teisipäev, 1/3, 8.00

Aquino Thomas „ Teoloogia summa” I osa küsimus 2, artiklid 1-3

Jumala olemine on iseenesest teada. (Artikkel 1)
Poolt
1. Iseenesest teadaolev on see, mis on loomupäraselt omane. Jumala olemasolu teadmine on inimestesse loomupäraselt sisse pandud.
2. Nimest „jumal” aru saades leitakse kohe, et jumal on. Sellest nimest enam suuremat tähistada ei saa ja seega on jumala olemasolu lisaks arule ka asjas, sest mis on asjas ja arus, on suurem kui see, mis ainult arus.
3. See, et tõde on, on iseenesest teada, aga jumal ongi tõde.
Vastu
1. Mida inimene loomupäraselt igatseb, seda ta ka loomupäraselt teab. Inimene igatseb õndsust ja jumal ongi õndsus, aga õndsuse tähendus on inimeste jaoks erinev, seega pole jumala olemasolu teadmine lihtsalt teadmine.
2. Mõni ei arva , et jumalast midagi suuremat mõelda ei saa. Seega ei saa järeldada, et jumal on asjas.
3. See, et algtõde on, ei ole iseenesest teada.
Jumala olemine ei ole tõestatav. (Artikkel 2)
Poolt
1. Jumala olemine on usuartikkel, aga usuga seotut ei saa tõestada.
2. Tõestuse kesktermin on see, mis miski on. Jumala kohta teame vaid seda, mis ta ei ole, seega ei ole võimalik tõestada, et jumal on.
3. Jumala olemasolu saab tõestada vaid tema tagajärgedest, aga need ei ole temaga proportsioonis. Põhjust ei saa tõestada temaga ebaproportsionaalsetest tagajärgedest.
Vastu
1. Jumala olemine pole siiski usuartikkel, vaid selle eeldus, sest usk eeldab loomulikku tunnetust.
2. Tõestuse keskterminiks võime võtta selle, mida jumala nimi tähistab, mitte selle, mis ta on.
3. Kui põhjus ei ole tagajärgedega proportsioonis, ei saa tõestada põhjuse täielikku olemust, aga tagajärgede olemasolu tõestab vähemalt põhjuse olemasolu.
Jumala olemist saab tõendada viiel teel. (Artikkel 3)

Maailmas on kindlasti midagi, mis liigub. Seega on olemas ka midagi, mis selle liikuma pani. Seda liigutajat pidi omakorda miski liikuma panema. Aga sellist jada ei saa jätkata lõputult, sest siis poleks esimest liikumapanejat, seega ei saaks ka kõik järgnevad liikuda . Seda esimest liikumapanijat nimetatakse jumalaks .

Igal tagajärjel on mingi põhjus, aga iga põhjus on omakorda millegi tagajärg, sellel tagajärjel peab aga olema mingi põhjus jne. Kui siin protsessis minna lõpmatusesse, siis ei oleks ühte esimest põhjust, seega poleks ka seda viimast tagajärge. Seega peab olema mingi esimene põhjus, mida kõik nimetavad jumalaks.

Kõik asjad ei saa olla sellised, et nad võivad olla ja mitte olla, sest iga sellise asjaga juhtub ükskord nii, et seda pole ja lõpuks poleks enam midagi, see on aga võimatu. Seega eksisteerib lisaks võimalikele ka paratamatuid asju. Need paratamatud asjad peavad omama mingit paratamatuse põhjust. Tuginedes eelmistele punktidele peab eksisteerima mingi algne põhjus, mis on samuti paratamatu, aga tal endal pole põhjust vaja. See on jumal.

Kui me kasutame asja omadust ülivõrdes, siis see näitab, et on olemas miski, mis selle omaduse poolest läheneb kõige rohkem sellele omadusele. Aga see asi ise on kõikide teiste samast soost asjade põhjuseks, ütles Aristoteles . Järelikult on olemas miski, mis on kõikide asjade mis tahes täiuse põhjus, seda me nimetame jumalaks.

Looduslikud kehad tegutsevad ilma tunnetuseta, aga nad üritavad siiski saavutada seda, mis on kõige parem. Seega tegutsevad nad suunatuna mingi kõrgema jõu poolt, seda me nimetame jumalaks.