Keskaja filosoofia referaat (1)

Tallinna tehnikaülikool
Majandusteaduskond
Rahvusvaheliste suhete õppetool
Keskaja filosoofia
Referaat
Kristina Rebekka Sooberg
095766TASB21
Filosoofia HHF3060
Õppejõud: Peeter Müürsepp
Tallinn 2010

Sisukord

Sissejuhatus 3
1. Augustinus 4
1.1.Elulugu 4
1.2. Ajaloofilosoofia 4
2. Canterbury Anselm 6
2.1.Elulugu 6
2.2.Ontoloogiline argument 6
2.3. Absoluut 6
2.4.Gaunilo vastuargument 6
3. Aquino Thomas 7
3.1.Elulugu 7
3.2. Anselmi jumalatõestus 7
3.3.Aquino Thomase jumalatõestused 7
4.Universaalidetüli 9
4.1. Realism 9
4.2. Nominalism 9
4.3.Konseptualism 9
Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

Termin keskaeg võeti kasutusele 15. saj. teisel poolel, sellega tähistatakse ajaperioodi 5. sajandi II poolest kuni 14. sajandini. Keskaegne filosoofia aga sai alguse juba mõnevõrra varem, kujunedes varakristlikus keskkonnas alates 2.-3. sajandist. Seal muutus filosoofia iseseisvast ja üldhõlmavast teadusest usuteaduse abiteaduseks, mille eesmärgiks sai olla ainult usutõdede (dogmade) selgitamine. Filosoofiat pidasid paljud kristlikud mõtlejad isegi kasutuks, leides, et pärast ilmutust, mis inimestele anti Meie Issanda Jeesuse Kristuse ristisurma ja igavesele elule tõusmise läbi, on filosoofia täiesti mittevajalik ja isegi kahjulik, kuna ta tõmbab inimesed kõrvale esmatähtsalt (ilmutuselt) ja eksitab neid oma eksiarusaamade sohu. Selline arusaam filosoofiast muutus valdavaks eriti peale ristiusu muutumist Rooma impeeriumi riigiusuks 380. a. Keskaaegne filosoofia jagatakse kaheks suureks perioodiks: Patriastika (2.-8.sajand) ja Skolastika (9.-14. Sajand).

Augustinus

Elulugu

Aurelius Augustinus ehk Augustinus Hippostoli oli mõjukaim hilisantiigi kristlik õpetlane, õigeusu ja katoliku kiriku pühak ning Kiriku doktor . Augustinu sündis 13. November aastal 354 Tagastes, Numiidias. Augustinus sai hea rooma hariduse. Ta pöördus täiskasvanuna ristiusku ning sai vanas eas Põhja-Aafrika linna Hippo , tänapäeval Annaba, piiskopiks. Ta sõnastas oma teostes ristiusu põhitõed. Oma kõige kuulsamas teoses "Jumala linnast" põhjendas ta Rooma rüüstamist germaanlaste poolt Jumala ükskõiksusega maise võimu vastu. Augustinus on nii kirjanduslikus kui ka teoloogilises mõttes ladina kirikuisadest üks suuremaid . Kuni 13. sajandini oli tema õpetus lääne kristluses domineeriv, ja ka Aquino Thomas oma aristotelismiga peab Augustinust suure au sees. Augustinus on kristliku filosoofia põhiprobleemide peamine sõnastaja ja nende üldiste lahenduste näitaja. Tema õpetus tugineb põhiliselt Pühakirjale, kasutades Platoni ja uusplatoonikute motiive . Augustinus ei saanud küll olla platoonik ega uusplatoonik, sest nende koolkondade mõned iseloomulikud õpetused on kristliku usuga täielikult ühitamatud, nagu näiteks loomine eelnevalt eksisteerivast mateeriast, hinge eeleksistents ja emanatsiooniõpetus.1

Ajaloofilosoofia

Augustinuse ajaloofilosoofias on keskne koht vastakatel jõududel, mis tulevad esile jumaliku maailmaplaani teostumisel. Maine-poliitiline valitsuspiirkond (civitas terrena) ja Jumala kogukond või riik (civitas Dei) jäävad teineteisest lahutatuks, isegi kui nad on selles maailmas väliselt kokku põimunud. Civitas terrena’t ei samastata ühegi riigi ajaloolise kujuga, pigem on see kõigi nende osaduskond, kelle ülimaks hüveks on osasaamine maistest asjadest ning keda iseloomustavad rahuldamatu saamahimu, isekus ja võimuiha. Civitas Dei ei ole aga identne kirikuga , sest see ühendab nii tõelisi kui ka võltse kristlasi. Kuigi kogu ajalugu on allutatud Jumala tahtele ja päästeplaanile, kujutab ajalugu endast maailma loomishetkest alates pidevat võitlust mõlema “olemisvaldkonna”, usu ja uskmatuse vahel, mis peab viimaks lõppema civitas Dei üleva võiduga. Jumala kogukonna (civitas Dei) liikmeks saab uskudes Jumalasse. Nii tõuseb ka poliitilises mõtlemises esikohale credo (mina usun…). Poliitiliste arutluste keskmes pole enam inimeste omavahelised suhted, vaid esikohal on inimeste suhted Jumalaga . Omavahel kokkupõimunud civitas Dei ja civitas terrena eristamisel pole seega oluline teha vahet riigi- või valitsusvormide vahel, vaid hoopis eristada inimesi: ühed, kes on Jumala poolel, ja teised, kes on Jumalast eemaldunud ja oma ihade, aga ka deemonlike jõudude meelevallas. Civitas terrena on sisemiselt alati konfliktis ja selles valitseb tegelikult permanentne sõjaolukord. Seetõttu on “maine rahu” (pax terrena), mida, tõsi küll, kasutavad ka Jumala riiki kuuluvad inimesed, siiski vaid illusioon, sest rahu pole mõeldav ilma õigluseta, tõelist õiglust pole aga mõtet maisest riigist otsida, nagu seda näitab ajalugu. Kuid ka civitas Dei pole kogukond, mille kohta võiks väita, et seda iseloomustab püsiv rahuseisund, sest mõlemad civitas’ed on sedavõrd teineteisega seotud, et toimub pidev võitlemine (bellare) vagade ja mittevagade inimeste vahel. Selles sõjas pole aga riigil ja riiklikul võimul inimeste jaoks mingit põhimõttelist tähendust, sest põhiline on siin inimese usk, tänu millele ta kuulub (või ei kuulu) civitas Dei juurde. Heaolu ja rahu ei tulene inimese jaoks riiklikust organisatsioonist, vaid usust. Just usk Jumalasse ja tema korda annab Augustinuse jaoks ka pidepunkti sõjalise vägivalla kasutamisele, mis on muidugi seotud tõelise, jumaliku — mitte illusoorse, inimliku — rahu saavutamise (eshatoloogilise) eesmärgiga. Alates Kristuse sünnist peab civitas Dei selles maailmas üha rohkem esile tulema ja asuma avaliku võitluse teele,86 mis aga tähendab tegelikult üha enam süvenevat eraldumist. Muidugi on teatud määral võimalik ka kahe civitas’e rahulik kooseksisteerimine — oli ju Rooma impeerium tollal juba vähemalt formaalselt “kristlikuks” muutunud ja kirikut oma käsutuses olevate vahenditega kaitsma asunud —, kuid civitas Dei kandjaks siin maailmas on muidugi üksnes kristlik kirik . Augustinus eristas küll mõlemat civitas’t selgelt teineteisest ning püüdis igati nende kokkusulamist vältida ning poliitilise võimu metafüüsilist ülendamist takistada, kuid jättis paraku avatuks võimaluse, et kirik peab civitas Dei üleoleku tõttu riigivõimu esindajatele õige poliitilise tegutsemise ette kirjutama. See ajaloovaade on andnud kirikule ideoloogilist tuge maailmapoliitikasse sekkumiseks. Hilisantiigi segastel aegadel (impeeriumi kokkuvarisemine, germaanilike “barbarite” vahelduv valitsemine) langes seeläbi tekkinud poliitilise vaakumi tõttu kiriku õlgadele mitmeid uusi poliitilisi ülesandeid, näiteks nagu seda väljendab Arnold Ehrhardt: “Tema [= Augustinuse] usk, et nähtav kirik peab ja saab selles maailmas rahu ja õiglust kaitsta, muutis kiriku teadlikult poliitiliseks organiks, mis suutis need barbarid , kes olid Rooma riigi vallutanud ja purustanud, riikideks organiseerida.”2

Canterbury Anselm

Elulugu

Canterbury Anselm ehk Anselm Canterburyst ( 1033 – 21. aprill 1109) oli Itaalia päritolu filosoof , teoloog ja kirikuisa , kes tegutses aastatel 1093–1109 Canterbury peapiiskopina.

Ontoloogiline argument

Anselmi ontoloogiline argument põhineb „suurima mõeldava olendi“ kontseptsioonil. Argument ise kõlas vastavalt: Inimene on suuteline kujutlema suurimat mõeldavat olendit. Suurim mõeldav olend eksisteerib ideena inimese peas. Reaalne eksistents on suurema väärtusega, kui eksistents ainult ideena. Järelikult saame me kujutleda olendit, kes on suurem kui suurim mõeldav olend. Olendit, kes eksisteerib ka reaalselt. Aga ei saa olla olemas suuremat olendit, kui suurim kujutletav olend. Järelikult eksisteerib suurim kujutletav olend ka reaalsuses . Anselm arvab , et mõned inimesed ei mõista Jumala olemasolu, kuna nad ei ole Jumala mõiste tähendusest aru saanud. Kui mõista Jumalat, kui suurimat kujutletavat olendit, ei ole võimalik tema olemasolu eitada.

Absoluut

Anselmi vaadete põhialused sisalduvad traktaadis De Veritate (tõest). Seal kinnitab ta absoluutse tõe, milles kogu muu tõde sisaldub, olemasolu, milleks on Jumal. Jumal on kõigi asjade ja mõtete vundamendiks . Jumalast saab Anselmi teooria põhiline osa, mistõttu on tarvis tema olemasolu mõistuslikult tõestada.
Anselm väidab, et asju saab nimetada „heaks“ mitut moodi ja mitmes määras. See oleks võimatu, kui ei oleks olemas mingit absoluutset standartis headusele, mille kaudu headust mõõta. Sama käsitlus hõlmab ka omadusi nagu „suur“ ja „õiglane“. Seda arutluskäiku kasutades väidab Anselm, et olemasolu oleks võimatu, kui ei oleks mingit olendit, millest see alguse saab. See absoluutne Olend, see headus , õiglus ja suurus on Jumal. Anselm ise ei ole selle mõttekäiguga siiski väga rahul, kuna see põhineb a posteriori argumendil ja on seega induktiivne .

Gaunilo vastuargument

Ontoloogiline argument avaldati esimest korda 1070ndatel aastatel, ning on sellest ajast olnud paljude diskussioonide teemaks, ning seda on kritiseeritud juba avaldamise ajal munk Gaunilo poolt tema teoses Liber pro Insipiente. Argumendi põhiliseks kitsaskohaks on eeldus, et olemasolu on mõõdetav väärtus. Gaunilo kriitikat on korranud ja arendanud mitmed hilisemad filosoofid , nagu Aquino Thomas ja Immanuel Kant.3

Aquino Thomas

Elulugu

Aquino Thomas ehk Thomas Aquinost (1225 Roccasecca – 7. märts 1274 Fossanova) oli katoliiklik skolastiline teoloog ja filosoof , katoliku pühak. Thomas sündis Itaalia kõrgaadli perekonnas. Katoliku kirik peab teda oma suurimaks teoloogiks ning arvab ta Kiriku doktorite hulka. 4

Anselmi jumalatõestus

Anselm püüdis Jumala mõiste analüüsi alusel teha järeldust Jumala tegeliku (mitte ainult mõttelise) olemasolu kohta. Tegelik olemasolu on midagi enamat kui vaid mõeldav olemasolu; et aga Jumal on "midagi, millest enamat pole võimalik mõelda", siis peabki ta olemas olema ka tegelikult, mitte ainult mõtteliselt. Vastasel juhul ta ju poleks "midagi, millest enamat pole võimalik mõelda". Algpõhjuse argument
Kõik maailmas toimuv on omavahel põhjuslikult seotud. Miski, mille põhjustab miski muu, saab omakorda põhjuseks millelegi muule. Miski ei saa olla iseenese põhjus, sest siis eelneks ta iseendale , mis oleks aga absurdne. Selline põhjuslik ahel ei saa olla ka lõpmatu, sest kui ei oleks esimest põhjust, siis ei oleks ka järgnevaid põhjusi. Seega peab olema esimene põhjus, millel ei ole enam põhjust, ning see ongi Jumal. 5

Aquino Thomase jumalatõestused

Aquino Thomase sõnastuses on argument niisugune:
Me leiame looduses asju, mis võivad olla ja mitte olla, kuna osutub, et nad on loodud ja et nad hävivad. Järelikult võivad nad nii olla kui mitte olla. Kuid on võimatu, et nad võiksid alati olla. Sest kui selline asi oleks alati, siis ta ei saaks mitte-olla. Järelikult, kui oleks nii, et iga asi saab mitte-olla, siis oli kunagi hetk, kus mitte midagi ei olnud. Kui aga see on tõsi, siis ei saaks praegugi midagi olemas olla, sest see, mis ei ole olemas, saab hakata olemas olema ainult millegi juba olemasoleva kaudu.
Iga kontingentse asja puhul võime ajas tagasi minna selle hetkeni, kus toda asja ei olnud (sest kui ta on absoluutselt alati olnud, siis on tegu pigem paratamatu kui kontingentse asjaga.). Seega võib vaimusilmas ajas tagasi minna ka niikaugele, kus ühtki kontingentset asja polnud. Kuid mis siis sel ajal oli – kas tühjus? Ei saa olla. Sest siis poleks midagi saanud tekkida. Kontingentne asi ei saa tekkida iseeneslikult; tema tekke peab esile kutsuma mingi juba olemasolev asi – kontingentne asi ei saa olla causa sui. Järelikult polnud enne kõigi kontingentsete asjade tekkimist mitte tühjus, vaid teatav paratamatu olemine. (Kui olemine enne kõigi kontingentsete asjade tekkimist poleks paratamatu, saaksime mõttekäiku talle uuesti rakendada.) See paratamatu olemine on jumal. Niisiis: kuna kontingentseid asju on ilmselgelt olemas, peab olemas olema ka paratamatu olemine. Ehk jumal.
...On kindel ja ilmne meie meeltele, et maailmas mõned asjad liiguvad. Mis liigub, seda peab miski muu liigutama , sest miski ei liigu muidu kui potentsiaalsusena selle suhtes, mis teda liigutab... Sellepärast on võimatu, et miski oleks samas suhtes ja samal viisil nii liigutaja kui liigutatav, niisiis, et ta liiguks iseenesest. Nii peab see, mis liigub olema millegi muu liigutatud. Kui jällegi see, mis esmaltmainitud liigutab, ka ise liiguks, siis peab teda mingi kolmas asi liigutama. Kuid see ei saa jätkuda lõpmatuseni, kuna sel juhul ei oleks esimest liigutajat ja selle tagajärjel ka ühtegi teist liigutajat... Sel põhjusel peab paratamatult jõudma esimese liigutajani, mida miski muu ei liiguta : ja igaüks saab aru, et see on Jumal...
...Viies ja viimane Jumala tõestus toetub tugevasti Aristotelesele. Aristoteles näitas, kuidas kõikjal reaalsuses valitseb eesmärgipärasus. Kuid et looduses võiks olla eesmärgipärasust, peab miski olema andnud talle selle eesmärgi. See miski on Jumal...
...Me näeme, et olendid, millel ei ole teadmist, sellised, nagu need, millest koosneb loodus, tegutsevad eesmärgipäraselt ja see on ilmne nende tegevuses alati või peaaegu alati samal viisil ja tagab parima lõpptulemuse. Seelepärast on ilmne, et nad saavutavad oma eesmärgi plaanipäraselt ja mitte üksnes juhuslikult. Kuid millel ei ole teadmist, see ei saa liikuda eesmärgi suunas, kui teda ei juhi olend, kellel on teadmine ja mõistus; nagu noolt juhib vibumees. Nii on olemas mõistuslik olend, kelle kaudu kõik looduse olendid on suunatud oma eesmärkidele; ja seda me kutsume Jumalaks ...6

Universaalidetüli

Universaalide probleem seisneb küsimuses, kas universaalid on olemas ja kui on, siis mis mõttes nad on olemas. Näiteks võib inimene olla õiglane, kuid kas on olemas ka miski, mida võime nimetada õigluseks? Universaalide probleemi puhul kujunes 11.–12. sajandil välja kolm seisukohta: realism, nominalism ja kontseptualism .7

Realism

Realism tähistab antud juhul esimest Porphyriose poolt sõnastatud valikut. Et sõna realism on filosoofias kasutusel erinevates tähendustes, siis kasutatakse kirjanduses tihti ka täpsustavat nimetust universaalide-realism. Keskajal formuleeriti seda positsiooni järgmiselt: universalia sunt realia, universaalid on iseseisvad, subsistentsed reaalsused. Realism jaotub kahte varianti vastavalt Porphyriose poolt viimasena sõnastatud valikule:
1)Universaalid on sellised reaalsused, mis eksisteerivad meeleliselt tajutavatest üksiknähtustest eraldi. Selline realismi variant lähtus Platonist , kelle õpetus sisaldas ideede (üksiknähtuste liikidele ühiste, ühtsete olemusstruktuuride) meeleliselt tajutavatest asjadest lahutatud eksistentsi möönmist. Keskajal formuleeriti seda positsiooni selliselt: universalia ante res (enne asju). Nad on nimelt enne asju ja seega üksikutest asjadest sõltumatult kui ideed jumala mõistuses, mille järgi jumal lõi maailma. Jumal on aga ülim olemine, ideed on seega "reaalsused" ja sealjuures reaalsemad kui üksikud asjad. Seda realismi varianti võib näha Augustinuse juures.
2) Teine realismi variant vastab Porphyriose poolt viimasena formuleeritud valikule: universaalid on küll iseseisvad reaalsused, kuid eksisteerivad üksnes meeleliselt tajutavates asjades - universalia in rebus . See realismi liik läheb tagasi Aristotelese õpetusele vormidest kui asjade olemuspõhjustest. Keskajal oli selle variandi tuntum esindaja Aquino Thomas.

Nominalism

reaalselt on olemas vaid konkreetsed asjad, universaalid on ainult sõnad. Näiteks ei eksisteeri värvusi eraldi värvilistest asjadest, õiglust eraldi õiglastest tegudest jne. Nii arvas inglise filosoof William Ockham (1285–1349) ning hiljem iiri filosoof George Berkeley ( 1685 –1753).

Konseptualism

universaalid on vaid inimmõistuses üldmõistetena, mille inimene loob asju võrreldes. See on püüe leida keskteed kahe äärmuse – realismi ja nominalismi – vahel. Sellisel seisukohal olid näiteks prantsuse filosoof Pierre Abelard (1079–1142) ning hiljem inglise filosoof John Locke (1632–1704).

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Augustinus

http://www.kus.tartu.ee/files/Saumets_Kristlaste_valikud.pdf

http://et.wikipedia.org/wiki/Anselm_Canterburyst

http://et.wikipedia.org/wiki/Aquino_Thomas

http://wiki.zzz.ee/index.php/Anselmi_jumalat%C3%B5estus

Saarinen, Esa. Läänemaise filosoofia ajalugu. Tipult tipule. Sokratesest Marxini . Tallinn: Avita , 1996.

http://wiki.zzz.ee/index.php/Universaalide_problee m
1 http://et.wikipedia.org/wiki/Augustinus
2 http://www.kus.tartu.ee/files/Saumets_Kristlaste_valikud.pdf
3 http://et.wikipedia.org/wiki/Anselm_Canterburyst
4 http://et.wikipedia.org/wiki/Aquino_Thomas
5 http://wiki.zzz.ee/index.php/Anselmi_jumalat%C3%B5estus
6 Saarinen, Esa. Läänemaise filosoofia ajalugu. Tipult tipule. Sokratesest Marxini. Tallinn: Avita, 1996.
7 http://wiki.zzz.ee/index.php/Universaalide_problee m