Ettevõtte rahandus - konspekt (4)

ETTEVÕTTE RAHANDUS
Rahandus on teadus rahaliste ressursside ehk kapitali juhtimisest, kusjuures ettevõtte tegevuses ilmnevate rahandusküsimuste lahendamisel võetakse aluseks mitmed eriained ehk eridistsipliinid näiteks nagu mikro - ja makroökonoomika, raamatupidamine , finantsanalüüs.
Ettevõtte tegevus on seotud teatud tootmiseks vajalike teguritega. Need tegurid on ettevõtte majandustegevuseks vajalikud vahendid.
Skeem nr 1
C + V + m = T
C – konstant – konstantsed tootmistegurid (materjal, masinad , seadmed )
Konstantsed on tootmistegurid, mille väärtus kandub tootele muutumatul ehk konstantsel kujul ühe või mitme tootmistsükli vältel.
V – tööjõud – tootmiskomponent, mis ei ole konstantse iseloomuga .
m – lisandunud väärtus. Tööjõud, muutuva tegurina kandub väärtuseliselt toote väärtusesse ning muutuva osa kompenseerib lisandunud väärtus (m – võib olla positiivne kui ka negatiivne). Tööjõud on ainus toomiskomponent, mis on võimeline tootma lisaväärtust.
Ettevõte peab tegutsema kasumlikult ning olema jätkusuutlik.
Skeem nr 2
R = (PV, MT, TJ) = T = K = R (see ettevõte ei ole kasumlik ega jätkusuutlik, kuna inflatsioon mõjutab tootmisemahtu)
ov ja vv = R = (PV, MT, TJ) = T = K = R’
R’ on suurem kui R
R’ = R + m
OV – omavahendid (need on kallimad kui vöörvahendid)
VV - vöörvahendid
R – raha
PV – põhivara
MT – materjal ja tooraine
TJ – tööjõud
T – toode
K – kaup
Rahanduse võib jaotada kahte suuremasse rühma:

Eraisikute mittetulundusühingute (MTÜ) ning riigi rahanduslik teenindamine.

Äriettevõtete rahandustegevuse juhtimine.
Finantstegevuse juhtimine ettevõttes tähendaks ettevõtluse vajaduseks vajalike vahendite hankimist sisemistest ja välistest allikatest ning nende kasutamist maksimaalse kasumi saamise eesmärgil. Maksimaalse kasumi saamiseks on firma lühajaline eesmärk. Ettevõtte majandustegevust hinnatakse iga majandusaasta lõpul st. lühiajaliselt.
Aktsionäride puhas tulukasv on pikaajaline eesmärk, kuna reeglina ei suuda ükski ettevõte korvata aktsionäride kulusid lühiajaliselt ehk ühe aasta jooksul.
AS on aktsiatel põhinevale kapitalile tegutsev ettevõte, mis on loodud kasumi teenimise eesmärgil. Aktsiakapital on jaotatud aktsiateks vastavalt nimiväärtusele (alates 01.01.2011 on võimalikud ka nimiväärtuseta aktsiad ). Aktsia minimaalne nimiväärtus on 10 krooni ( 0,1 eurot). OÜ minimaalne väärtus on 100 krooni.
Aktsiaseltsis võib kasutada kahte liiki aktsiaid : lihtaktsiad ja eelisaktsiad (kuni 1/3 kogu aktsiakapitalist). Lihtaktsia annab omaikule õiguse hääletada üldkoosolekul, seega võtab ta osa juhtimisest. Lihtaktsionäril on õigus dividendile kui majandusaasta lõpeb puhaskasumiga. Lihtaktsionäride nõuded ettevõtte likvideerimisel või pankroti korral rahuldatakse viimases järjekorras peale eelisaktsionäride nõudeid ja seetõttu on lihtaktsia kõige riskantsem väärtpaber. Aktsiaselts ei ole kohustatud neid kunagi tagasi ostma.
Eelisaktsia ei anna hääleõigust. Samas annab õiguse saada dividende sõltumata majandusaasta tulemusest.
Nimelised aktsiad ja esitaja aktsiad.
Aktsiaid võib splittida, vähendatakse nimiväärtust, kuid aktsiakapital sellega ei vähene.
Kui aktsia on viimasel ajal palju tõusnud, siis võib see muutuda ebaatraktiivseks investori jaoks.
1 Ettevõte ja finantsturg
Iga ettevõte töötab teatud rahanduslikus keskkonnas ja reeglina allub selle keskkonna mõjudele.
Majanduse üldine seisund sõltub sellest kui efektiivselt raha liigub, s.t kui hästi on korraldatud raha üleminek säästjatelt ehk investoritelt neile, kellele seda vaja läheb ehk kellel on ajutine eelarve defitsiit. Rahavood võivad liikuda kas otseinvesteeringutena või kaudfinantseeringuna läbi spetsialiseeritud finantsasutust. Kapitali liikumisega tekivad finantsvarad ja –kohustused. Finantsvaradeks on rahalised vahendid, teiste ettevõtete aktsiad ja võlakirjad, finantsnõuded. Finantskohustustena tuleb käsitleda ettevõte võlgnevust kreeditoridele ning kohustused tarnijate ja töötajate suhtes. Finantsvarade kohustused tekivad sageli finantsturgudel, kus omavahel saavad kokku need, kellel on vahendite puudujääk või ülejääk. Ettevõttel on võimalik hankida rahalist ressurssi erinevatest allikatest ja üks peamisi on rahaasutused. Finantsturud jaotatakse kaheks: rahaturud ja kapitaliturud . Rahaturgudel kaubeldakse lühiajaliste finantsinstrumentidega (kuni aastase tähtajaga). Selleks võivad olla vekslid, deposiitsertifikaadid. Kapitaliturgudel on pikaajalised finantsinstrumendid, peamiselt aktsiad ja võlakirjad. Tähtajaga üle aasta.
Kapitaliturud jagunevad esmas ehk primaarturuks ja järeldunuks ehk sekundaarturuks. Esmasturul kaubeldakse aktsiatega peale nende emiteerimist. Kui aktsiad on esmasturu läbinud (nendega on kaubeldud), siis edasi kaubeldakse nendega järelturgudel. Tegelikult ei ole nimetatud turgude vahel praktilist vahet, sest mõlemaid tehinguid teostavad enamus finantsturgusid. Vahet tehakse vaid kauplemistingimustes. Esmasturul võib väärtpabereid realiseerida kas nimiväärtusega või ülekursiga, esmasturul alakursiga ei kaubelda . Järelturgudel määrab aktsiahinna nõudmine ja pakkumine. Kui ettevõte emiteerib väärtpabereid, siis tekib tal tegelikult laenusuhe investoritega ja aktsia emiteerimisel võtab ettevõte kohustuse maksta aktsionäridele dividendid .
Kui ettevõte on vajalikud ressursid hankinud, siis edasi tuleb need ressursid tulutoovalt paigutada ning firma finantsjuhid peavad leidma parimad võimalused tootmiseks vajalike vahendite hankimisel. Järgnevalt on ettevõte huvitatud erinevatest müügiturgudest, kus oma toodang võimalikult tulusalt realiseerida.
2 Finantsanalüüs
Finantsanalüüs tähendab ettevõte finantsseisundile hinnangu andmist kasutades erinevaid finantsanalüüsi meetodeid ning ettevõte finantsaruannete andmeid. Analüüsi võib teostada möödunud perioodide hetkeseisundil ja tuleviku oodatava finantsolukorra kohta. Analüüsitulemusi saab ettevõtesiseselt ja –väliselt kasutada. Siseselt peamiselt finantsotsuste tegemiseks või prognooside koostamiseks . Välistel tarbijatel võivad olla väga erinevad huvid ettevõte vastu, tarnijaid huvitab ettevõte likviidsus , kreeditore, milliseks kujuneb ettevõte seis tulevikus kui saabuvad laenutähtajad jne.
Finantsanalüüsis võib eristada kolme põhietappi. Esimene on ettevalmistav etapp – selle käigus määratakse analüüsi eesmärgid, mis omakorda sõltuvad sellest, kellele finantsanalüüs koostatakse või millistele küsimustele tahetakse vastuseid. Läbivateks probleemideks, millele analüüs peab andma vastuse, milline on ettevõte seisukohalt analüüsiperioodi algul ja milliseks on see kujunenud analüüsiperioodi lõpuks. Analüüsi tulemuste alusel saavad erinevad huvigrupid hinnata ettevõte tegevust analüüsitaval perioodil. Teiseks küsimuseks on see, millised on ettevõte tugevad ja nõrgad küljed. Kolmandaks – milliseid muudatusi tuleks rakendada, et ettevõte efektiivsust tulevikus tõsta. Teine etapp on näitajate arvutamine ja nende interpreteerimine. Antud etapil kasutatakse erinevaid finantsanalüüsi liike. Esimene on näitajate lihtvõrdlus ehk analüüs. Võrreldakse ettevõte finantsnäitajaid erinevatel perioodidel või konkurentide vastavate näitajatega ning antakse neile hinnang. Näitajate horisontaalanalüüs. S.t seda, et võrreldakse ettevõte mingeid näitajaid erinevate perioodide lõikes. Üheks erivormiks on trendianalüüs, mis seisneb selles, et määratakse baasaasta, mille suhtes võrreldakse järgnevate aastate näitajaid. Järgmiseks on struktuur- ehk vertikaalanalüüs, mille käigus võrreldakse finantsaruannete üksikute kirjete osakaalusid mingi üldnäitaja suhtes. Järgmiseks on suhtarvu analüüs, mis on kõige põhjalikum ja mille tulemustest on võimalik saada sügavuti ülevaade ettevõte finantsseisundist. Peamiseks ohuks suhtarvude interpreteerimisel on see, et järeldused tehakse ühekülgselt ehk ühest näitajast lähtuvalt. Kuna suhtarvude leidmisel kasutatakse samaaegselt mitut näitajat, siis võivad muutused tuleneda kõigist neist, mis on oluline järelduse formuleerimisel. Kolmas etapp on järelduste tegemine. Üldistatakse analüüsi tulemused ning töötatakse välja alternatiivsed soovitused
SWOT analüüs on kvalitatiivne analüüs (tugevused, nõrkused, võimalused, ohud).
3 Bilanss e. raamatupidamise aruanne
Bilanss kajastab ettevõtte finantsseisundit teatud ehtke seisuga (bilansipäev) rahaliselt, seega on bilanss minevikuline. Bilanss koosneb kahest osast: vasakpool kajastab ettevõtte varasid ja parem pool kajastab ettevõtte varade moodustamise allikaid e. kohustusi.
V=K+OK
V – Varad
K – Kohustused
OK - Omakapital
Ettevõtte varad jagunevad käibe- ja põhivaradeks. Bilansivarade pool on koostatud likviidsuse vähenemise printsiibil.
Käibevarad on kiiresti realiseeritavad varad näiteks raha ja panga kontod , lühiajalised finantsinvesteeringud, nõuded ostjatele, muud nõuded, eelseisvate perioodide kulud ja varud. Käibevarade seda osa, mida saab kiiresti rahaks muuta nimetatakse likviidseks käibevaraks. Likviidseks varaks loetakse raha ja pangakontod, turul kaubeldavad väärtpaberid ning lühiajalised võlgnevused, jne.
Põhivarad on toodangu valmistamiseks või teenuse osutamiseks kasutatavad varad, mida kasutatakse pikema perioodi jooksul ja mis kannavad oma väärtuse toodangule ühe või mitme tootmistsükli jooksul. Põhivarade väärtus kandub toodangule läbi amortisatsiooni. Põhivaraks võib olla maa, hooned, seadmed, rajatised, jne. Põhivara võib olla piiratud või piiramatu kasutuseaga. Piiramatu kasutuseaga on maa ning seda ei amortiseerita. Põhivara va. pikaajalised finantsinvesteeringud jaguneb kaheks: materjaalne põhivara ja immaterjaalne põhivara. Esimeste hulka kuuluvad kõik materjaalsed varad, mis on füüsiliselt olemas. Immaterjaalne vara ei oma füüsilist vormi ja siia kuulub näiteks ettevõtte asutamise ja arengu kulu, firmaväärtus, litsentsid, patendid , kasutusõigused, jms.
Bilansi kohustused on ettevõtte laenuks võetud vahendid. Kohustuste pool on samuti üles ehitatud likviidsuse põhimõttel, kuid arvesse võttes ajafaktorit. Kohustused jaotatakse lühiajalisteks ja pikaajalisteks kohustusteks.
Lühiajalised kohustused tuleb tasuda aasta jooksul ja reegline käibevarade arvelt. Lühiajalised kohustused on lühilaenud, võlgnevused hankijatele, võlgnevus töötajatele, maksuvõlad.
Pikaajaliste kohustuste tasumise tähtaeg on üle aasta. Reeglina on nendeks pikaajalised laenud. Laenude liigitamine pika- ja lühiajalisteks on tinglik , mis tähendab seda, et pikaajalise laenu lühiajaline osa liigitatakse lühiajaliste laenude hulka.
Omakapital näitab ettevõtte omanike osaluse suurust ning täiendavalt teenitud kasumit.
Omakapitali kirjed on järgmised:

Aktsiakapital nimiväärtuses;

Erinevad reservid , mis tulenevad seadusest või ettevõtte põhikirjast;

Aktsia ülekurss (saab tekkida aktsiate esmasrealiseerimisel, kui nad müüakse üle nimiväärtuse. Seega on ülekurss müügihinna ja nimiväärtuse vahe). Ülekurssi võib kasutada ainult kahjumide katteks kui kõik ülejäänud allikad on ära kasutatud või kasutada seda aktsiate fondi emissjoniks mis tähendab täiendavate aktsiate emiteerimist ilma rahaliste sissemaksetetta;

Tagasi ostetud oma aktsiad. Reeglina oma aktsiaid tagasi osta ei ole lubatud, kuid teatud majanduslikes tingimustes võib see osutuda vältimatuks;

Perioodide jaotamata kasum/ kahjum .
4 Kasumiaruanne
Kajastab ettevõtte aruandeperioodi tulusid ja kulusid ning nende vahet kas siis kasumi või kahjumina. Kasum näitab ettevõtte vastavust jätkuvuse printsiibile, samas ei tähenda lühiajaline kahjum veel selle printsiibi rikkumist.
Tulud on aruandeperioodi sissetulekud millega kaasneb varade väärtuse suurenemine või kohustuste vähenemine. Siia kuuluvad müügi neto käive, tulu valuutakursi muutustest, tulu põhivara müügist, saadud intressid ja dividendid.
Kulud on aruandeperioodil tulude tekkimiseks vajalikud kulutused, millega kaasneb varade väärtuslik vähenemine või kohustuste suurenemine. Siia kuuluvad tootmise ja müügi kulud, varade allahindlus, põhivarade kulum , kulum valuutakursi muutusest, väljamakstud intressid ja dividendid.
Peale maksude mahaarvamist kasumist jääb alles puhas kasum, mille arvelt võib välja maksta dividendi. Nii bilanss kui kasumiaruanne koostatakse tekkepõhiselt.
5 Rahavoogude aruanne
Aruanne koostatakse kassapõhiselt ja seega on see ainuke aruanne mis näitab raha tegelikku liikumist. Rahaks loetakse kassas ja pangakontodel olevat raha ning pangahoiuseid. Raha ekvivalentideks on lühiajalised väga kõrge likviidsusega investeeringuid. Neid saab kiiresti realiseerida ja mille väärtuse risk on madal. Rahavood on raha ja selle ekvivalentide laekumised (positiivne rahavoog ) ja väljamaksed (negatiivne rahavoog). Rahavoogude aruanne kajastab kõiki aruande perioodil toimunud reaalseid rahaliikumisi. Sageli koostatakse rahavoogude aruanne prognoosina, sest ettevõte peab tuleviku väljamaksed tagama ressurssidega. Kasumiaruanne ei iseloomusta reaalse raha liikumist, sest kasum võib tekkida ka arvestuslikult ehk virtuaalselt . Rahavoogude aruannet kasutatakse firmasiseselt finantsotsuste tegemisel, kuid sellest on huvitatud ka paljud teised huvigrupid. Rahavoogude aruanne koosneb kolmest osast:
1. Äritegevus (põhitegevus) – see on seotud toodangu väljalaskmisega ja müügiga või teenuste osutamisega. Tüüpiliseks laekumiseks on toodete ja teenuste müügist saadud sularaha . Tüüpilised väljaminekud, näiteks toodete ja teenuste müügikulud, töötasu kulu, materjali kulu, maksud , kindlustus , reklaam ja muud ärikulud. Normaalses ettevõttes peavad äritegevuse laekumised ületama kulusid.
2. Investeerimine mis tähendab põhivarade ning väärtpaberite soetamist või müüki. Tüüpilised laekumised on põhivarade müük, laenude võtmine ja väljaantud laenude tagasisaamine ja väärtpaberite müük. Tüüpilised väljaminekud on põhivarade soetamine, laenude väljaandmine ja võetud laenude tagastamine ning väärtpaberite ost. Investeeringute eesmärgiks on varade väärtuse suurendamine , mis on kapitalimahukas tegevus ja järelikult investeeringute rahavoo saldo on reeglina negatiivne.
3. Finantseerimine , mis on seotud väärtpaberite emiteerimisega ja soetamisega ning aktsionäridega tehtavate arveldustega. sularaha laekub väärtpaberite müügist ja dividendidest ning väljaminekud on dividendi väljamaksed, oma aktsiate tagasiost, võlakirjade või muude väärtpaberite kustutamine. Tulemus võib olla nii negatiivne kui positiivne.
Rahavoogude aruanne koostatakse järgmistes etappides:

Äritegevuse rahavoo arvestus

Investeerimise rahavoo arvestus

Finantseerimise rahavoo arvestus

Eeltoodud rahavoogude üldistamine ning aruande lõplik koostamine.
Finantsanalüüs on sama näitajate võrdlemine eri perioodidel. Trendianalüüs ehk suundumusanalüüs.
Vertikaalanalüüs ehk struktuurianalüüs. See on taoline analüüs, mis näitab ära aruannete üksikute osakaalu terviku suhtes.
Bilansi näitaja on hetke näitaja.
Suhtarvuanalüüs – rahandus suhtarv on näitajate jagatis , mida tavaliselt väljendatakse protsentides või kordades.
Suhtarvude baasil jagatakse arvud viide suurde rühma. Suhtarvu informatsiooni interpreteerimisest sõltub analüüsi tulemus ning seega on oluline interpreteerida profesionaalsus kogemust. Analüüsi tulemused sõltuvad aruandluse korrektsuse ja õigsuse kvaliteedist.
Raamatupidamise siseeeskiri – kas üldse on olemas ja milline on selle kvaliteet.
Maksevõime suhtarvud ehk likviidsuse suhtarvud – maksevõime all mõeldakse ettevõtte võimet õigeaegselt tasuda oma võlgnevused. Tavaliselt kustutatakse lühiajaline võlgnevus käibevarade arvelt. Vastavalt likviidsusele jaotatakse käibevarad 4 suuremasse rühma:

sularaha ja pangakontod

lühiajalised väärtpaberid

lühiajaline võlgnevus (nõuded)

varud
1. rühm. Selle rühma suhtarvud näitavad ettevõtte kreeditoride nõuete katmise võimalust. Esimene näitaja selles rühmas oleks puhas käibekapital – summa mille võrra käibevahendite maksumus ületab lühiajaliste kohustuste summa.
Puhas käibekapital = käibevara - lühiajalised kohustused
Kui puhas käibekapital on liiga suur siis näitab see seda, et ettevõttel on ilmselt liigsed rahalised vahendid käibekapitali all, mille tõttu jääb firmal osa potentsiaalsest kasumist saamata.
Lühiajalise võlgnevuse kattekordaja – see on ettevõtte võime katta kreeditoride lühiajalised nõuded käibevaradega.
Lühiajalise võlgnevuse kattekordaja = käibevarad
lühiajalised kohustused
Näitaja madal tase võib tekitada probleeme kreeditoride nõuete rahuldamisel, mis omakorda võib põhjustada ettevõttele probleeme suhetes kreeditoridega.
Maksevõime kordaja, mis iseloomustab kiireloomuliste maksete taset ettevõttes.
Maksevõime kordaja = raha + lühiajalised väärtpaberid + lühiajalised nõuded
lühiajalised kohustused
Maksevalmiduse kordaja näitab millise osa lühiajalistest kohustustest on firma võimeline kohe tasuma . Seega saab arvesse võtta vaid kõrgema likviidsusega käibevara.
Maksevalmiduse kordaja = raha + lühiajalised väärtpaberid
lühiajalised kohustused
2. rühm: efektiivsuse suhtarvud, mis iseloomustavad ettevõtete varade kasutsmist.
Lühiajalise võlgnevuse käibekordaja, mis näitab, mitu korda keskmiselt toimub lühiajalise võlgnevuse tasu aruande perioodil.
Lühiajalise käibekordaja = müügi netokäive
lühiajaline võlgnevus (keskmine)
Näitaja kõrge tase iseloomustab nõuete kõrget konverteeritavust rahaks, samas võib see iseloomustada seda, et ettevõte rakendab ranget järelmaksupoliitikat. See tähendab, et võlgnikud peavad oma arved kiiresti tasuma.
Raha laekumise periood, mis näitab nõuete tasumise aega päevades.
Rahalaekmuise periood = 360 päeva
lühiajalise võlgnevuse käibekordaja
Kui laekumise periood ületab ostjatele antava arve tasumise perioodi, tähendab see seda, et lühiajalise võlgnevuse muutmine rahaks võtab palju aega. Probleem võib tuleneda kehvadest klientidest, või vastupidi majanduslikult mõtlevate klientidega, kes üritavad võõrast raha võimalikult pikalt enda käes hoida.
3. rühm Varude käibekordaja, mis iseloomustab kauba ja tootmisvarude kasutamise ja müügi efektiivsust.
Varude käibekordaja = müüdud toodete kulu
varude keskmine jääk
Näitaja kõrge tase iseloomustab materiaalsete varude kiiret kasutamist, mis omakorda suurendab ettevõtte likviidsust. Näitaja madal tase näitab, kas liigsete tootmisvarude soetamist või raskusi valmistoodangu realiseerimisel. Madal tase võib olla seotud oodatava hinnatõusuga, mille tõttu varusid enne hinnatõusu ei realiseerita.

Raha ajaväärtus

Raha väärtus muutub aja jooksul, mis seisneb selles, et tänane raha on suurema väärtusega kui sama raha tulevikus. Järelikult on selle teooria alusel kasulikum saada raha täna, kui tulevikus. Tänast raha saab kasutada migite kaupade ja teenuste eest tasumisel, mõne aja möödudes peab samade kaupade ja teenuste eest maskma juba rohkem.
2 kontseptiooni: esiteks väärtus tulevikus, teiseks praegune väärtus.

Raha tuleviku väärtus

Tuleviku väärtust nimetatakse ka raha liitväärtuseks, see on väärtus, milleni tänane rahasumma aja jooksul kasvab, rakendades antud intressimäära. Raha tulevikuväärtus kujuneb kolme teguri koosmõjul: 1) algsumma- täna saadud või investeeritud summa 2)intressisumma- raha kasutamise eest tasutud summa või laenuandmisel ehk investeerimisel teenitud summa 3) ajaperiood - aeg või perioodide arv, mille jooksul toimub intresside arvutamine ning tasumine.
Nt kui paregune väärtus (PV) on 100 000 ja tuleviku väärtus tõuseb 10% , siis on tuleviku väärtus (TV) 110 000.
Samadel tingimustel 2 aasta pärast on TV 121 000.
Lihtintress - arvutatakse ainult algsummalt
Liitintress - arvutatakse algsummalt ja sellele lisandunud akumuleeritud varasemate perioodide inressid.
Tuleviku väärtuse intressitegur:
TVn= PV (1 +i) n
n= aasta perioodide arv
i= intressimäär
PV= praegune väärtus
Tuleviku väärtuse intressiteguril on 3 põhiomadust:
1) intressiteguri väärtus on alati suurem kui 1 , va nullperioodi korral ( siis on 1).
2) teguri väärtus kasvab koos intressimäära tõusuga
3) teguri väärtus kasvab, kui suureneb perioodi kestvus , mille vältel rakendatakse antud intressimäära.
Intressi võib arvestada sagedamini kui 1 kord aastas. Sellisel juhul omandakse valem sellisel kujul: TVn= PV x ( 1+ i/m) nm
m-intressi arvestamise korrad perioodis. Mida tihedamini arvutatakse, seda suurem tuleb vastus.
Intressimäär võib olla nominaalne või reaalne( tegelik või aastaintressimäär).
Nominaalne intressimäär- lepitakse kokku tehingu sõlmimisel
Reaalne intressimäär- võib erineda nominaalmäärast ja see sõltub intresside arvutamise sagedusest.
AIM= (1+i/m)m –1
AIM= aasta intressimäär

Raha nüüdisväärtus

Raha nüüdisväärtus on rahasumma, mis investeeritakse või saadakse tulevikus praegune väärtus, arvutatuna vastava diskontomäära(nõutav tulunorm) rakendamisel. Diskontomäär on protsentnäitaja, mida kasutatakse nüüdisväärtuse arvutamisel. Seetõttu nimetatakse seda tehingut diskonteerimiseks. Tuleviku väärtuse arvutamisel tuli määrata väärtuse kasvusumma. Nüüdisväärtuse leidmisel sooritatakse vastupidine tehe ning diskonteeritakse tulevikus soovitav rahasumma. Lisaks on ka nüüdisväärtuse arvutamisel võimalik kasutada praeguse väärtuse diskonto tegurit PV= TVn x ( PVDT )
Nüüdisväärtus: PV = TVn/ (1+i)n
3 põhiomadust:
teguri väärtus on alati väiksem kui 1 , va nullperioodil

teguri väärtus väheneb diskontomäära suurenedes

teguri väärtus väheneb, kui suureneb periood, mille vältel arvutatakse antud diskontomääraga.

Risk ja tasuvus

Iga ettevõtte põhiülesanne on maksimaalse kasumi teenimine ja selle kaudu aktsionäride puhastulu suurendamine. Finantsotsuseid tuleb vastu võtta selliselt , et nad tagaks firma aktsiate turuhinna kasvu, kuid iga finantsotsus sisaldab mingeid riske, mis mõjutavad ka aktsiaturu hinda. Seega peab iga otsuse tegemisel arvestama seosega: risk ja tasuvus .
Kasum, mis on aluseks finants - ja investeeerimisotsuste vastuvõtmisel on sisuliselt investeeringult saadav kasum.
Investeeringu kasum kujuneb kahe komponendi alusel:
jooksev tulu- perioodilised laekumised lepingu kehtivusajal, reeglina intressi või dividendi näol

kasum kapitalilt- investeeringu objekti turuväärtuse suurenemine või vähenemine ehk kasum või kahjum. Seega kujuneb kasum kapitalilt otsuhinna ning objekti praeguse turuväärtuse vahena. Objekti omamise perioodi nimetatakse valdamisperioodiks. Investeeringu tasuvust valdamisperioodil arvutatakse valemiga investeeringu tasuvus = (jooksev tulu+ kasum kapitalilt) / investeeritud summa
Firma soetab aktsiaid A ja B üheks aastaks. Milline on nende tasuvus ja kumb oli õigem paigutus?
kirje aktsia A aktsia B
investeeritud summa 1000 1000
aastaga teenitud dividendid 130 180
müügihind 1070 970
aktsia A
200/1000 = 0,2 ehk 20%
aktsia B
150/1000 = 0,15 ehk 15%
Eeldatav kasuminorm - näitaja, mis on seotud investeeringu tasuvuse prognoosiga. Kõik prognoosid on seotud tõenäosusega . Tõenäosus varieerub 0 ja 1 vahel, kus 1 tähendab seda, et sündmus toimub igal juhul e kindlasti. 0 tähendab, et sündmus ei toimu.
Tõenäosuse hinnang võib olla objektiivne või subjektiivne või nende kombinatsioon.
Objektiivne hinnang- põhineb eelnevatel reaalsetel kogemustel ja majandusnäitajatel, mille alusel saab määrata arengutrende.
Subjektiivne hinnang- lähtub konkreetsest subjektist (hindajast) ning sõltub tema kogemustest, teadmistest, professionaalsusest.
Eeldatava kasuminormi tähis r ( katusega ) = ∑ (peal n ja all i=1) ri * pi
r (katusega) - võimalik tasuvus
p – antud kasumi saamise tõenäosus
n – võimalike tulemuste arv
võim tas (ri) tõenäosus (pi)
A B A B
L -5% 10% 0,2
S 20% 15% 0,6
T 40% 20% 0,2
1
A= r1+p1*r2+p2*r3+p3 = -0,05*0,2+0,2*0,6+0,4*0,2 = 19%
B= r1+p1*r2+p2*r3+p3 = 0,1*0,2+0,15*0,6+0,2*0,2 = 15%

Investeerimisportfelli risk ja tasuvus

Iga investeeringuga loodetakse teenida võimalikult suurt kasumit. Alati tuleb otsustamisel arvestada kaasnevate riskidega. Tavaline on see, et suurema riskiga kaasneb suurem võimalik tulu. Samas püütakse investeerimisel riske hajutada ehk diversifitseerida. Investeering jaotatakse erinevate investeerimisobjektide vahel, ehk moodustadakse investeerimis portfell . Mida mitmekesisemad on portfeli varad seda paremini on nad riski eest kaitstud, sest erinevate objektide väärtus ei muutu üldjuhul ühetaoliselt. Kui investeeringu objektid on hajutatud veel erinevate majandusharude vahel hajutab see riski omakorda. Investeerimisportfelli teooria käsitleb efektiivseima portfeli moodustamist, mis tähendab antud riski taseme juures maksimaalset kasumit andva või antud tasuvusastme juures minimaalselt riski omava portfeli moodustamine. Investeerimisportfeli eeldatav kasuminorm on sinna kuuluvate erinevate investeerimisobjektide eeldatavate kasuminormide kaalutud keskmine.
Eeldatava investeerimis kasuminorm
rp (katusega) = ∑(peal n ja all i=1) (r(katusega)i * Wi)
W – antud objekti investeeringute osakaal portfelis
Näide:
Tuleb hinnata võrdseid mahutusi nõudvat kahte investeerimisprojekti A ja B. Projekti A kohta on meil teada eeldatav kasuminorm oleks 15% ja B eeldatav kasuminorm oleks 19%. Leida investeerimisportfelli kasuminorm?

Riski liigid

Iga investeering allub riskidele, kuid erinevate riski liikide puhul saame hinnata nende erinevat mõju. Peamisteks riski liikideks on:

Äririsk, mis on seotud ettevõtte kui investeeringu objekti üldise iseloomuga, sellele ettevõttele iseloomulike probleemidega. Äririski tekkimine on seotud nõudluse, toorainete hindade, tehnoloogia jms muutumisega.

Likviidsusrisk, mis on seotud investeeringu objekti hinna vähenemisega.

Finantsrisk , mis seisneb selles, et investeerimis objekt ei suuda tulevikus maksta intressi või ka põhivõlgnevust.

Tururisk , mis tähendab investeerimisobjekti turuhinna muutumist seoses turu üldiste muutustega.

Intressirisk on ebakindlus oodatava tulu suhtes, mis võib tuleneda intressimäärade muutustest ning muutustest raha ja kapitali turul. Intressirisk on seotud fikseeritud intressiga või tulu andvate investeeringutega (nt võlakirjad, kinnisvara, jms). Näiteks intressimäärade langemisel tõusevad võlakirjade hinnad ning vastupidi.

Ostuvõimerisk seisneb selles, et investeeringu objekti müügist saadud rahasumma ostujõud on väiksem investeeritud rahasumma ostujõust.
Ainult antud investeeringu objektiga seotud riski nimetatakse süsteemiväliseks riskiks. Need riskid on seotud konkreetse projektiga ning konkreetse investeeringuga. Näiteks kui soetada firma aktsiaid ja see firma hiljem pankrotistub, siis ei ole see seotud antud majandusharu või kogu majanduse kriisiga . Süsteemi välisriski allikaks võivad olla näiteks streik , juhtide ebakompententsus, vale turu valik, jne. Seda riski kategooriat saab juhtida hajutamise teel. Süsteemivälisteks riskideks on äririsk, likviidsusrisk ja finantsrisk.
Teise riski kategooriasse kuuluvad süsteemsed riskid, mida ei saa juhtida hajutamise teel, sest need riskid on ettevõtte välised ja ei mõjuta üksnes antud ettevõtet vaid see sõltub üldisest majandussituatsiooni muutusest. Süsteemse riski allikateks võivad olla inflatsioon, äri aktiivsus, intressimäärade muutused, maksuseaduste muutused, rahanduspoliitika muutumine, jne. Sellesse kategooriasse kuuluvad ostuvõimerisk, intressirisk, tururisk.

Väärtpaberite hindamine

Väärtuse liigid
Varade hindamine tähendab varade väärtuse kindlaks määramist. Väärtuse mõistet võib käsitleda erinevalt. Sageli sõltub kästilus sellest, kas hinnatakse investeeringu objekti kui tervikut või selle üksikuid osasid, millest sõltuvalt eristatakse erinevaid väärtuse liike.

Tegutseva firma väärtus. Antud väärtuse kindlaks määramisel võetakse arvesse nii reaalne kui mõtteline vara. Seega antud väärtuse määramisel ei lähtuta ettevõtte bilansilisest maksumusest vaid tema käibe ja tasuvuse potentsiaalist. Seda hindamise põhimõtet rakendatakse juhul, kui üks ettevõte soovib osta või ühendada endaga teisi ettevõtteid.

Likvideerimisväärtus. See kajastab summat, mis jääb firma likvideerimise korral üle pärast seda kui ettevõtte varad on kõik realiseeritud ning võlgnevused kustutatud. Likvideerimisväärtusi kasutatakse ettevõtte likvideerimise või pankroti korral ja kõige rohkem on sellest huvitatud omanikud , sest nende nõuete rahuldamine sõltub likvideerimisväärtuse suurusest .

Bilansiline ja arvestuslik väärtus, mis on raamatupidamisbilansis kajastatud varade väärtus. Kuna bilansilised näitajad on minevikulised ega kajasta varade väärtust antud hetkel, siis ei saa üldiselt kunagi väita, et ettevõtte hetkeväärtus on võrdne bilansilisega. Toimub finantsnäitajate arvutamine mille alusel saab hinnata ettevõtte finantsmajanduslikku seisu ning võrrelda konkurentidega.

Turuväärtus on ettevõtte müügihind. Turuväärtus võib olla bilansilisest suurem või väiksem. Turuväärtuse määramisel on oluline kuivõrd kaubeldavad on antud konkreetsed hinnangu objektid. Kui on tegemist turul sageli kaubeldavatega on turuväärtust lihtne määrata. Kui investeeringu objektidega turul eriti ei kaubelda, on tuurväärtuse määramine probleemne. Sellisel juhul kui on tegemist vähe kaubeldatavatega objektidega kasutatakse tavalise väärtuse mõistet. See on selle objekti tavaline väärtus.

Kapitaliseeritud väärtus mis kujutab endast investeeringu tulevaste oodatavate rahavoogude ajastatud väärtust, mida on diskonteeritud investori poolt nõutava kasuminormiga. Varade nõutav turunorm sõltub riskiastmest. Kapitaliseeritud väärtus võib käsitleda kui maksimaalset hinda mida investor on nõus välja käima silmas pidades investori tulevasi tulusid. Kapitaliseeritud väärtuse omapäraks on see, et arvesse võetakse tulevased rahavood.

Varade hindamine

Hindamise põhimudel
Hindamise mudelid võtavad arvesse väärtpaberite ning teiste investeerimisobjektide väärtust mõjutavaid põhitegureid. Hindamise põhimudel alusel määratakse kindlaks kapitaliseeritud väärtus. Antud mudel näitab, et finantsvarade väärtust mõjutavad sellised tegurid nagu tähtaeg, loodetav tulu ja riskimäär. Väärtpaberi väärtus on võrdelises sõltuvuses tulevastest rahavoogudest ning pöörvõrdelises nende laekumises ajast ja riskimäärast. Võlakirjade liht ja eelisaktsiate hindamisel kasutatakse järgmist valemit:
Po = ∑(peal n ja all t=1) Ct / ( 1+´r) astmel t
Po – finantsvarade nüüdisväärtus ajamomendil 0
Ct – loodetav tulu ehk rahavoog perioodil t
´r – nõutav tulunorm
n – ajaperiood
Riski ja tasuvuse seisukohalt on hindamise põhimudelil kaks olulist lähtekohta.
1. Tulu rahavoogudena (Ct) käsitletakse kui teatud summat mingil perioodil (t) kusjuures arvesse ei võeta laekumise tõenäolist jaotumist . Finantsvarade rahavood esinevad intresside ja dividendidena ning võlakirja väärtuse vormis tähtaja lõpus või aktsiate müümisel müügihinna vormis. Rahavoogudega kaasnevad riskid kajastavad nõutavas tulunormis (´r).

Võlakirjade hindamine

Võlakiri on pikaajaline võlakohustus, milles laenaja kohustub maksma võlakirja omanikule kustutamistähtaja saabumisel võlakirjas ettenähtud rahasumma ning tegema perioodilisi intressimakseid.
Nominaalvärrtus ehk nimiväärtus – esialgu kokkulepitud võlasumma, mis tuleb tasuda võlakirja kustutustähtajal.
Kupongi intressimäär – see on väärtus, mille alusel toimub intressisumma välja arvestamine . Tavaliselt on see aasta näitaja.
Kui võlakirjale ei maksta intressi, siis nimetatakse seda kupongideta võlakirjaks. Sellise võlakirja kasum saadakse võlakirja diskonteerimisel.
Kustutamise tähtpäev – võlakirja nimiväärtuse väljamaksmise päev.
Võlakirja tasuvus – on soetatud võlakirja tegelik intressimäär, mis saadakse kui igaastaselt välja makstavad intressid jagatakse võlakirja jooksva hinnaga. Tasuvuse aste erineb võlakirja kupongi intressimäärast juhul kui võlakiri osteti alla nimiväärtuse ehk diskontoga. Sellisel juhul on tasuvuse aste kõrgem kui kupongi intressimäär. Kui ostuhind oli nimiväärtusest kõrgem ehk võlakiri osteti preemiaga, siis on tasuvuse aste kupongi intressimäärast madalam.
Võlakirjade tulunormile avaldavad mõju peamiselt intressi ja likviidsusrisk. Riskiaste ja võlakirja hind on pöördvõrdelises sõltuvuses ja seega riski suurenemine toob kaasa võlakirja hinna languse ja vastupidi. Mida pikem on kustutstähtaeg, seda tundlikum on hind riskikõikumise suhtes, mis tuleneb raha väärtuse muutumisest ajas.
Kasuminorm ja võlakirja hind on seotud järgnevalt:

Kui tuli intressimäär ehk investeerijate poolt soovitud kasumi norm on võrdne võlakirja kupongi intressimääraga, siis võlakirja turuhind on (P0=M) on võrdne tema nominaal või nimiväärtusega.

Kui turu intressimäär on kõrgem võlakirja kupongi intresimäärast siis on vülakirja turu hind madalam tema nominaal väärtusest ja sellisel juhul müüakse võlakiri diskontoga (M-P0=D). Investorid ei soovi maksta täielikku nimiväärtust kuna see võlakiri oleks väiksema tasuvusega võrreldes analoogsete uute emiteeritud võlakirjadega.

Kui turu intressimäär on kupongi intressimäärast madalam, siis on võlakirja müügihind tema nominaalväärtusest kõrgem (P0-M=P) Selline võlakiri müüakse preemiaga. Sellisel juhul on ivestrotid nõus maksma nominaalväärtusest rohkem kuna võlakiri annab suurema kasumi. Võlakirja intressi makstakse tavaliselt kord aastas (kuid ei ole välistatud, et makstakse rohkem kui krod aastas) ja sellisel juhul saame selle võlakirja väärtuse leida järgmise valemiga.
P0=∑ (astmel n, all t=1) I/(1+r)t + M/(1+r) astmel n
P0 – hind
I – kord aastas makstava intressi summa
M – võlakirja nominaalväärtus ehk maksumus, mis kuulub välja maksmisele lõpp tähtajal ehk n perioodil
`r – võlakirja eeldatav kasuminorm
n – võlakirja kustutustähtaeg
t – aja periood mil arvutatakse intressi
Ülesanne
10ne aastase kustutustähtajaga võlakiri, kupongi intressimäär 8%, nominaalväärtus 1000 krooni. Arvestades riskiastet loodavad investorid teenida 10%. Leida nüüdisväärtus P0?
Eelisaktsia. Aktsia on väärtpaber, mis kinnitab selle valdaja õigust osal ettevõtte kausmist ning likvideerimise korral ka osale varast. Aktsionäri nõuded rahuldatakse pärast kreeditoride nõuete rahuldamist. Eelisaktsia anna omanikule eelisõiguse nõuete rahuldamisel, kui eelisaktsia omanikul pole hääleõigust, kuid dividende saab ta sõltumata firma majandustulemusest. Juhul kui firma maksab dividendi kord aastas reegline püsiva suurusega, siis ei ole probleemi aktsia väärtuse leidmisel. Oluline on teada vaid eelldatavat kasuminormi. Eelisaktsia väärtus = lõpmatult kestvate dividendi voogude nüüdisväärtusega. P0 = D/r
D – igaaastane välja makstav dividendi summa
Ülesanne
Aastas makstav dividendi norm on 400 krooni. Oodatav kasuminorm on 16%
D – 400
r – 16
Dividend on väärtpaber mis näitab, et aktsionär on fima kaasosanik.
Lihtaktsia hindamine on suhteliselt keerukas, kuna neilt võib saada tulu nii dividendina kui kapitalitulu . Dividendina saadav tulu on ebamäärane, sest ettevõte võib kasumi täielikult võib osaliselt reinvesteerida ning seega ei sõltu dividendi suurus üksnes kasumi suurusest. Seetõttu ongi lihtaktsia tulevikuväärtust raskem määrata. Lihtaktsia väärtus on eeldatavate tulevaste rahavoogude väärtus, mis sisaldab dividenditulu ja kapitalitulu. Aktsia väärtus sõltub sellest, et kui kaua on aktsia omaniku valduses. Seega võib tulu olla seotud konkreetselt määratud tähtajaga või on tegemist tähtajatu omamisega. Kui lihtaktsia tähtaeg on kindlaks määratud ning selle perioodi eest tekib õigus saada dividenditulu ning müügiga kapitalitulu.
P0 = ∑(üleval n, all t=1) D( indeksiga t)/(1+r)t + P (indeksiga m)/(1+r) astmel n
D (indeksiga t) – dividendide summa aktsialt t
P(indeksiga m) – aktsia hind ajamomendil m
Ülesanne
Aktsia A annab aasta lõpus 50 krooni dividenditulu. Aastalõpu turuväärtus on 400 krooni. Eeldatav kasuminorm 15%. Leida Aktsia esialgne hind.
Kui lihtaktsia on tähtajatu ja sellelt saadakse teatud perioodidel dividenditulu, siis ei ole aktsia väärtuse määramisel oluline kapitali tulu. Sellisel juhul oleks valem järgmine:
P0 = ∑(üleval n, all t=1) D(indeksiga t)/(1+r)t

Pikaajalised investeeringud

Pikaajaliste investeeringute planeerimine tähendab kasumisaamise eesmärgil tehtavate pikaajaliste investeerimisotsuste vastuvõtmist .Pikaajalised investeeringud on seotud kapitali mahutustega. Kapitali mahutused on kulud, millelt ei eeldata kasumi saamist enne ühe aasta möödmumist. Kapitali mahutuste hulka kuulub palju erinevaid kulu liike, mida kõiki tuleb maksimaalselt arvestada investeeringute tegemisel. Siia kuuluvad näiteks põhivarade soetamise kulud, pikaajaliste väärtpaberite soetamine, reklaami ja uurimistöö väljaminekud, personali koolitus, jne. Pikaajaliste investeeringute planeerimisel on firma tegevuses oluline roll, sest kapitali mahutused on seotud kuludega, mis lõpptulemusel mõjutavad ettevõtte arengut ning tasuvust pika perioodi vältel. Seega võib kapitali mahutavuste effekt tekkida tulevikus ning toimida pikemat aega. Kui on tegemist investeeringutega, mis hakkavad tulevikus kasvama, toob see kaasa tulevikus ettevõtte turuväärtuse suurenemise ja vastupidi. Firma väärtuse suurenemine tekitab aktsiate turuväärtuse kasvu, mis annab aktsionäridele võimaluse rohkem teenida. Investeeringute planeerimine on seotud terve rea omavahel seotud investeerimisotsuste vastuvõtmisega.
Pikaajaliste investeeringute planeerimine tugineb kahele põhiprintsiibile:

Investeerimisotsuste vastu võtmine sõltub ettevõtte strateegiast tervikuna . Firma strateegia on eesmärkide saavutamiseks koostatud pikema ajaline plaan koos ressursside määratlemisega. Kuna eesmärkide saavutamine on tavaliselt seotud ka kapitali mahutavustega, siis järelikult peab strateegias arvestama ka investeeringuid. Esmalt tuleb välja selgitada millised investeerimisprojektid vastavad firma strateegiale ning alles seejärel hinnatakse nende finantsnäitajaid.

Pikaajaliste investeeringute planeerimine nõuab mahukat infot. Planeerimine on dünaamiline protsessmine kuna muutuvad tulud võivad mõjutada nii jooksvat kui planeeritavat investeeringut ja sellest sõltub nende valik. Seega vajatakse mitte ainult jooksvat ja planeeritavat infot vaid ka minevikulist infot. Reeglina sisaldab vajalik informatsioon projektiga seotud kulusid ja võimalikke tulusid ning majanduses toimuvaid üldisi muutusi. Milleks tuleb läbi viia turuuuringuid ning analüüsida konkurentide käitmusit. Pikaajaliste investeeringute planeerimine sisaldab 4 etappi – investeerimisprojektide läbivaatamine, rahavoogude arvutamine, investeerimisprojektide efektiivsuse hindamine, investeerimisprojekti valik.
Investeerimisprojektide läbivaatamine – see etapp seisneb projektide läbivaatamises. Kuna ettepanekud kapitali mahutusteks võivad tulla väga erinevatest allikatest, on tarvis projekte hoolikalt analüüsida eriti ettevõtte väliseid projekte kuna nende esitajad kas ei ole suutnud või eesmärgiks seadnud ettevõtte konkreetseid iseärasusi. Strateegilise investeerimisotsuse teeb ettevõtte juhtkond . Tavaliselt on strateegilised projektid mahukad ning seetõttu nõuavad ka olulisi kapitali mahutusi. Strateegilisi investeerimisotsuseid võivad langetada ka madalama taseme juhid, kuid nende otsustamistegevusele on seatud mingid piirid, mis võivad olla rahalised või piirduvad konkreetse allüksusega. Investeerimisprojekte jagatakse 6de põhirühma:

Tootmise laiendamise projektid, mis võivad olla seotud ettevõtte sisemise tootmistegevuse laiendamisega, uute toodete juurutamisega või ettevõtte väliselt näiteks uute turgude hankimisega.

Seadmete hankimise projektid, mis käsitlevad vananenud seadmete väljavahetamist kaasaegsemate vastu. Võrreldes eelmise rühmaga on nende projektide mahud väiksemad, sest nad ei kata kõiki seadmeid.

Moderniseerimise projektid, mis näevad ette kulusid olemasolevate seadmete täiustamiseks ehk moderniseerimiseks. Teatud juhtudel on otstarbekas mitte välja vahetada vanu seadmeid tervikuna vaid asendada mingid detailid kaasaegsematega või lisada täiendavaid detaile.

Keskkonnakaitse projektid, mis nõuavad kulutusi erinevatele puhastusseadmetele, keskkonnasõbralikele tehnoloogiatele, jne. Reeglina on tegemist väga kulukate projektidega, mis otseselt ettevõtte tootlikust ja kasumlikkust ei suurenda vaid vastupidi võivad nad kasumlikkusele negatiivselt mõjuda.

Turu-uuringu projektid – püütakse läbi viia erinevaid turu- uuringuid , et välja selgitada soodsamaid tarnetingimusi või paremaid müügiturgusid või analüüsida ja hinnata ettevõtte konkurente ja nende tegevust.

Uurimistöö projektid, mis on peamiselt seotud uute toodete või tehnoloogiate väljatöötamisel. Tegemist on taaskapitali ja töömahukate projektidega, mis sageli võivad olla ka pikaajalised.
Rahavoogude arvutamine – antud etapil kasutatakse mõistena puhta rahavoo mõistet, puhas rahavoog on projektist laekunud ja väljamakstud rahasummade vahe. Projekti rahavood võib jaotada kolme rühma: puhas investeering, lisandunud rahavoog, lõpetav rahavoog. Reeglina nõuavad projektid olulisi kulutusi ennem, kui nad hakkavad kasumit tootma.

Puhas investeering leitakse selliselt, et kõikidest projektijuurutamiusega seotud esialgsetest positiivsetest rahavoogudest lahutatakse negatiivsed rahavood. Seega eeldatakse, et puhas investeering toimib nullajamomendil olenemata sellest, et sellega seotud rahavood võivad esineda erinevatel ajamomentidel.
Arvestuskäik: soetatava vara maksumus
+ transpordi paigaldamise ja muud paigaldamise kulud
+ täiendav puhas käibekapital

• rahavood vana vara müügist
  

+ - maksuefekt vananenud vara müügist
= puhas investeering
Puhas käibekapital kujuneb projekti rakendamisega kasvanud käibevaradega ning suurenenud kohustuste vahena. Kui projekt näeb ette vananenud seadme asendamise, siis võib esialgne positiivne rahavoog tekkida vana seadme realiseerimisest.

Lisandunud rahavoog – antud investeerimisprojekti tulemusel tekkiv positiivse rahavoo kasv. Lisandunud rahavoogude summad võivad projekti eluea jooksul muutuda ning neid muudatusi mõõdetakse tavaliselt aastaga.
Arvutuskäik: laekumiste rahavoog
- ärikulude rahavoog
- amortisatsioon
= kasum ennem tulumaksu
- tulumaksu rahavoog
= puhaskasum
- amortisatsioon
= lisandunud rahavoog
Kuna amortisatsioon ei kujuta aruanderperioodi negatiivset rahavoogu ja seda kasutatakse vaid tulumaksuga maksustatava tulu arvestamisel, siis lisandunud rahavoo leidmiseks tuleb puhaskasumile amortisatsioon uuesti liita. Lisandunud rahavoo arvutamisel võetakse arvesse sularaha laekumiste muutumine ja väljaminekute muutumine.

Lõpetav rahavoog – see on rahavoog projekti eluea lõpus. Projekti lõpus saab ettevõte positiivse rahavoo seadme likvideermismaksumusest ning puhta käibekapitali mingi osa vähenemise kujul. Puhas käibekapital kujutab positiivset rahavoogu, seega muutub ta firmale likviidseks ning tagastub sularaha kujul.
Arvutuskäik: likvideerimismaksumus
- demonteerimise kulud
= tulumaksueelne likvideerimise maksumus
- tulumaks
= puhas likvideerimismaksumus
+ puhta käibekapitali vabanemine
= lõpetav rahavoog
Projekti efektiivsuse hindamine – investeerimisprojekti efektiivsuse hindamisel kasutatakse erinevaid kriteeriume: tasuvuse aeg, arvestuslik tasuvus, praegune puhasväärtus, kasumiindeks, jne.

Tasuvusaeg – ajavahemik. mille jooksul projektri realiseermisest saadud tulu katab esialgsed kulud.
Tasuvuse aeg = esialgsed kulud / lisandunud rahavood astas
Tulemuseks on ajaperiood, mil projektist saadud tulud katavad investeeritud summad.
15