"Ekke Moor" - August Gailit (27)

Neenu Moor tuleb laudast, paneb lüpsiku kivile ja toetub tarale ise samal ajal ohates. Rannas tegutseb naabrimees Toomas Üüve oma paadi kallal, et teha sõit perega Ingelandi maale. Sinna peaks minema ka Neenu Moor, aga kuna tal on lehmaga probleeme peab ta loomaga minema hoopiski mööda teed, et otsida lihunikku. Samal ajal tuleb randa naabrinaine Enge, ta oli endaga väga rahul ja teiste asjad teda ei puudutanud. Toomas Üüve oli aga sauna kütnud selleks tähtsaks puhuks, kogu rand oli magusat lõhna täis, see aga tekitas vastumeelt teistele elanikele. Mõni minut hiljem märkab Neenu, et kägu kukub ja et puu ladvad liiguvad, ta ütles kurjalt, et Ekke puu otsast alla tuleks. Ekke oli Neenu poeg, kes parema meelega hüppaks puult-puule ja meelitaks tüdrukuid kui et võtaks adra ja teeks mehe kombel tööd. Ekke aga ei kuulanud ema sõna ja sellepärast istus ema nii kaua puu all kui ekke ükskord otsustas alla tulla. Isegi naabrimees oli ekket ükskord ähvardanud teda selle eest et ta tema tütrele Enekenile oli saatnud armastuskirju mida talle meeldis ikka aeg ajalt välja mõelda. Ühel hetkel kui Ekke vaatab, et ema vist on magama jäänud seal puu all otsustab ta vaikselt alla ronida, nii kui ekke jalad maad puudutasid sai ta ema käest malakat, ema oli teda petnud, ta lihtsalt oli natuke kavalam kui ekke seda oli arvanud. Pärast seda läks Ekke mere äärde ja nägi kuidas sealt tuleb Aat Elme - mees, kes oli vigane , ent elas nende juures ja ootas käske mida tegema peab, sest oma peaga ei suutnud ta ühtegi välja mõelda. Nüüd ta tuli merelt , kalad käes ja ootis uut käsku, aga seda ei tulnud. Neenul oli juba kolm poega , kes olid läinud mereteed , nad saatsid emale ikka aeg ajalt kirju ja raha, kuid neenu oli need alati nii osavasti ära peitnud , et ekke neid kätte ei saaks, ta raiskaks kohe kõik raha ju tüdrukute peale ära. Nüüd oligi aeg laadale minna, Neenu , Ekke ja vana lehm .
Teel Ingelandile toimub midagi imelikku , inimesed liiguvad üksteise taga, isegi loomad ei taha edasi liikuda . Neenul ja ekkel on suur tegu, et loom maantee peal liikuma saada, aga lõpuks jõutaksegi Ingelandi, kaubaletid on kas juba valmis ja tehakse esimesi müüke, või siis alles taotakse ja tülitsetakse kohtade pärast. Neenu on läinud loomalaadale, mis asub kiriku taga, ta andis Ekkele ühe krooni ja sellega on läinud Ekke omale süüa ostma ja laadaimesid vaatama. Veidi aega ringi kõndides juhtub ta pealt nägema ühte mustlasperet. Mustlase naine oli äsja surnud, lapsed istusid vankris ja mees ise suures ahastuses peab müüma oma viimse vara, et oma naise matuseid korraldada. Nii ta peabki ära müüma oma hobuse, ta tahab selle eest kolmsada krooni, teised mustlased on küll väga vastu, et miks nii odavalt, aga juba oli mees hobuse ja vankri pealekauba lubanud Toomas Üüvele. Kui Ekke Moor piisavalt tüdinenud oli vaatlemisest läks ta oma ema otsima , et äkki on tal õnnestunud loom maha müüa. Jõudes ema juurde nägi ta, et too magab muru peal, rahakott käes. Ekke vaatas , et ema magab nii sügavasti, et kui mõni varas oleks raha võtnud, poleks ta arugi saanud. Ta siis võttis kotist kümme krooni, pani selle tasku , läks veidi eemale, viskas ema poole mullakamaka ja karjus , et vargad teevad su paljaks. Neenu ärkas ehmunult üles, vaatas, et raha on alles, pani selle tasku ja sammus laada poole. Nii tegi ka Ekke. Korraga märkas ta Enekeni ühe kaubaleti ääres. Ta oli teda terve päev otsinud. Eneken vaatab pilte ja raamatuid, aga tal pole raha , et midagi osta, sest isa ei anna ja emal on kiire. Nüüd läheb Ekke Enekeni juurde ja küsib, et kas ta soovib midagi, Eneken annab talle väikse ingli ja ütleb, et vaatab seda juba mitu tundi, ning see jääks mälestuseks mil kohtusime Ingelandis. Kaubaleti äärde tuleb ka Toomas Üüve, ta ütleb, et teised hakkavad koju minema, aga nähes Ekket seal muutub ta vihaseks ja kisub Enekeni sealt minema. Aga Ekke on rõõmus, ta oli saanud päevalt mida ta oli oodanud.
Laat hakkab laiali minema, inimesed sõidavad kodudesse, teed on ummistunud loomadest, mida lihunikud linna poole ajavad. Ühel hetkel märkab Ekke aga Enekeni koorma otsas istuvat. Ta on tüdinud ootamast isa, kes restoranis praalib kui rikas ta on ja kui odavalt ta hobuse ja vankri sai. Ekke ostab pileti näidendile, kuid kui ta saali siseneb on ta seal üksi, sest teised inimesed on seisukohal, et kes siis tühja saali ikka esimesena minna tahab, näidendi algusel hakkavad alles inimesed saali valguma. Näidend ei ole küll suurem asi, aga Ekke oli väga vaimustatud. Etenduse vaheajal astub Ekke jalutusruumi, ta tõmbab riide eest ära ja vaatab mis lava taga toimub. Tema arvates ei ole näidend lavataguse elu kõrval midagi. Ekkelt küsitakse, et kas ta on näitleja. Ta mõtleb veidi ja ütleb siis, et on osalenud küll Hamletis ja et ajalehed koguni kirjutasid sellest. Ekket vaadatakse veidi kahtlaselt, et tõi pudel viina ja oskab näidelda ka veel. Nüüd astub taharuumi arvepidaja, kes ütleb, et seekord saime täismaja, aga kui arvutused kokku kõik lüüa ja kulud maha arvutada, siis tuleb välja, et ega näitlejatele endile väga midagi nagu maksta ei olegi. Arvepidaja küsib siis Ekkelt, et kas ta ei ole mõelnud hakata elukutseliseks näitlejaks, Riigiteatris ? Ekke ei osanud sellepeale küll midagi vastata ja nõnda läks jutt edasi homsele etendusele, mis oli mõeldud venelastele, kel homme palga päev. Loodetakse, et homme on jälle täismaja ja saab natuke rohkem raha kui täna. Enne Ekke äraminekut öeldi talle, et ta ikka homme ka neid vaatama läheks ja palju sõpru- tuttavaid kaasa võtaks, sest neil on vaja suurt publikut. Nüüd seadis Ekke sammud kodupoole, teiselepoole Ingelandi.
Tee peal nägi ta aga ühtäkki naabrimees Toomas Üüvet, kes istus maas , viinapudel kõrval. Eneken istus vankris, kahvatu ja nutetud silmadega . Toomas murrab nüüd puult vitsa ja hakkab selle hobust peksma, sest too polnud liikunud juba neli tundi kohalt ja toomasel oli küllalt aidanud. Ta karjus, et mustlane teda petnud oli ja et ta oma raha tagasi tahab. Aga ta ei saanud kedagi appi ka kutsuda, sest ta oli praalinud enne kui odavalt ta enesele hobuse oli saanud. Ta käskis Enekenil minna koju ja kellelegi mitte midagi selle kohta öelda. Samal hetkel aga läheneb see sama mustlane oma üheteistkümne lapse ja tema naisega, kes oli laadal nn surnud. Mustlane annab ohjad naise kätte ja ronis ise vankrist maha, küsis siis et mis viga on. Naabrimees vastas siis, et too teda petnud on ja et ta oma raha tagasi tahab. Mustlane aga vaatas hobust ja ütles, et ta üle saja krooni pekstud hobuse eest ei maksa, käib pikem juurdlemine hobuse teemal ja viimaks saab mustlane oma hobuse, koos vankriga tagasi. Ise naerdes , et hobune maksab tuhat krooni, mitte kolmsada ja nii sõitsidki nad minema. Toomas üüve oli üsna löödud ja üles Enekenile, et lähme nüüd koju ja ära sellest loost midagi kodus räägi. Ekke Moor, kes seda kõike peale näinud muigas kännu peal istudes ja hakkas mõtlema, et kas on mõtet minna toomas Üüve kannul koju, või minna hoopiski vaatama sõprade etendust Rasputinit, et teda oli ju ikkagi oodatud. Keskpäeval astubki Ekke Ingelandi rahvamajja, et kohata oma eilseid sõpru, aga teda ei taheta esialgu ära tunda, sest kõikidel oli peost paha olla ja enamustel oli pohmakas . Üsna varsti pidi toimuma etendus, aga arvepidaja polnud nõus oma kohta ära andma ja nii oli üks näitleja puutu . Nüüd vaadati, et kuna Ekke oli mänginud eelnevalt hamletis, siis saab ta ka äkki tsaari osaga hakkama. Alguses oli Ekke küll väga vastu, aga ei olnud aega vastu ajada. Kõik oli otsustatud, talle anti umbes tund teksti ülevaatamiseks ja läkski näitlemiseks. Isegi peaproovi ei tehtud, sest inimestel oli niivõrd paha olla, et keegi ei tahtnud neid rohkem piinata. Ekkele pandi siis riided selga , vunts ette ja ta nägi välja nagu eht tsaar . Algul kui ta lavale astus oli ta niivõrd hirmul, et rääkis väga vaikse häälega, terve saal oli püsti rahvast täis. Natukese ajapärast oli ta juba olukorraga harjunud ja siis hakkas Ekke improviseerima , sest ega tal laused mida ta ütlema pidi ju peas ei olnud. Pärast esimest vaatust olid kõik väga õnnelikud, sest Ekke oli olnud imeline , karjuti , et ta peaks minema elukutseliseks näitlejaks. Nüüd algab teine vaatus, pärast pikemat näitemängu tekib Ekkel mõte, et miks peab näidend just kirjelduse järgi lõppema ja ta hakkab oma sõnadega näidendi suunda muutma. Rahvas elab saalis kaasa, karjub mida peaks tegema ja Ekke ütleb, mida rahvas kuulda tahab. Ühel hetkel ongi rasputinit mänginud mees keset saali ja rahvas tema kallal, arvepidajal on õnneks mõistust etendus lõppenuks kuulutada. Ekke moor aga sammub tsaari riietuses välja, ise ohates, et on andnud endast täna kõik ja nüüd sammub kiiresti koju.
Neenu on juba murest murtud , mõtleb igasugu imelikke mõtteid, et mis Ekkega võis seal Ingelandis juhtuda. Ühtäkki tuleb Ekke koju, algul ei tunne Neenu teda ära, sest ta oli ju riietatud nagu tsaar. Aga ema süda oli nüüd juba rõõmsam, ta käskis aatil minna vaatama kas saun eilsest soe on, et Ekke end korralikult pesta saaks. Ema poputas Ekket ikka kõigega, tõi talle hulgaliselt süüa, isegi pesi selga. Tavaliselt oleks ta sellise käitumise eest pahandada saanud. Neenu küsis siis pojalt, et kus too nii kauaks oli jäänud ja Ekke rääkis talle kuidas ta oli näidelnud ja kuidas rahvas teda kandnud, seda ei tahtnud Neenu mitte uskuda , aga siis rääkis Ekke Aatile ja neenule loo naabrimehe hobusest, mis ta oli mustlase käest ostnud, pärast seda juttu naersid nad kõik koos kõhud kõveras, aga ekke ei tohi seda kellelegi edasi rääkida, sest muidu naabrimees teeb kõik, et neid kodust minema ajada. Toomas Üüve oli ikkagi rikas mees ja tal oli Ingelandist toodud rikka kaupmehe tütar ja palju varandust, isegi nende tütar Eneken oli Neenu arust upsakas ja uhke.
On hiline pärastlõuna, inimesed saabuvad kirikust , Üüve hoovis hõigatakse Enekeni, kes alles magab. Ekke vaatab pealt, turnib puu otsas ja teeb imelikke linnu hääli, seda sama hakkab tegema ka Eneken. Ühtäkki on nad Ekkega koos ja räägivad kõiksugustest asjadest. Eneken puistab Ekkele kõik mis on ta südamel, ta räägib kuidas ta Ekket armastab , kuidas ta teda laadal ootas ja otsis ja kui Ekke teda märkas tegi näo, nagu tal oleks ükskõik. Rääkis, et ta ei saa midagi parata, et ta süda Ekkele kuulub, aga Ekke teadis omamoodi seda, ta oli sellest aru saanud juba siis kui ta käis Enekeni akna all armastuskirju ette lugemas ja kui eneken naeratades alati puu alt mööda kõndis kui ta seal tobedaid linnuhääli tegi. Aga Ekke teadis, et temast ei ole Toomas Üüve vastu hakkajat, ta ei taha muutuda Üüve orjaks, vedada piima kaks korda päevas Ingelandi, käia merel ja teha muid töid, Ekke tahaks kõike saladuses hoida, aga ta teadis Enekest niivõrd palju ütlemaks, et ta ei ole selline, Eneken ei taha midagi varjata enda vanemate kui ka teiste inimeste eest. Kui Eneken sellest kõigest oma isale oli rääkinud läks too näost punaseks ja oli väga raevus, isegi Neenu on vihane . Aga Ekke läheb randa, ta ei taha kedagi näha ega midagi kuulda. Ta kõnnib vihmas ega üritagi varjuda, ta peas on mõtted Enekenist. Tal on mõtted, et jätab kõik maha ja läheb siit, lapsepõlvekodust minema, jätab maha ema, Aat Elme, neebrimehe, ranna, kastani . Koju minnes küsib ema talt, et kus ta käis, kuid Ekke ei räägi temaga, ta tahab ära siit, ära Enekeni ja kõige juurest. Lõpuks kui ema pikemalt aega talle pinda käib vastab Ekke, et ta läheb ära, läheb kõigepealt Ingelandi ja võib-olla ka kaugemale, et saaks jumala eest minema. Neenu on aga seisukohal, et Ekke ei tohi ära minna, tal on juba kolm poega ära läinud, aga ekke peab raudselt koju jääma. Pärast pikka arutelu on Neenu seisukohal, et ega Ekke kaugele ei jõua, et ta on rohkem kodu inimene ja ei suuda kauemat aega kuskil olla. Ekke astub uksest välja ja seab sammud Enekeni akna alla kus ta lausub vaikselt, et nüüd ta läheb maailma. Eneken soovis talle vaikselt edu. Ühtäkki on aga ta kõrval Toomas Üüve, kes tahab talle kaikaga virutada kuid Ekke ähvardab rääkida kõikidele tema lugu hobuse ja mustlasega, Üüve annab Ekkele vaikimise eest raha ja nii lahkubki ta tänades oma äi raha eest.
Ta rändab sisemaa poole, teeb juhuslike töid, kuid kui mõni asi kipub teda veidi rohkemgi huvitaba hääbub ka see ajapikku ja ta läheb jälle järgmise töö juurde. Viimaks jõuab ta Odja juurde. See on jõukas pastoraat rohkete põldude ja niitudega. Seal on häärber ja kirik . Ta küsib praost Odja käest tööd, aga tal on kiire ja käsib Ekkel oodata. Kui Ekke on juba paar tundi seisnud ja oodanud, siis õhtuhämaruses tuleb praost Odja ja küsis mis Ekke nüüd tahtiski ja nad seadsid sammud peretuppa. Seal ootavad peremeest töölised kes on väsimusest kurnatud ja ei jaksa eriti süüagi, saaks ainult ära magama. Hommikul ajas peremees kõik üles ja nad jooksid võidu tööle, kaasaarvatud Ekke, kes tegeles nüüd vilja ja puu kasvuga. Peremees aga karjub, et kiiremini ja passib peale, et kui keegi nõrkeb, siis maksab kohe palga välja ja käsib lahkuda. Ta kihutab sulaseid töölt tööle, laskmata neil lõpetada pooleli olev töö. Targemad sulased võtavad palga ja lähevad ise minema, nähes töö mõttetust mida nad peavad tegema. Laupäeval lõpetatakse tööd varem ja töölised saavad oma nädalapalga, nii ka Ekke Moor, kuid ta pole selle üle üldse uhke nähes aknal olevat perenaist kurbade silmadega. Ta läks talle ligi ja ütles, et naisel on väga ilus sinine kleit, mis too sellepeale kohkus ja akna kinni pani. Pärast seda läksid kõik töölised rõõmsalt sauna, sest peremees oli andnud loa lahkeks laupäevaõhtuks.
Töölised, Ekke ja praost Odja olid saunas , keegi ei talu nii suurt kuumust kui peremees ja nii hakkasid mehed ükshaaval saunast välja minema. Sinna jäid ainult praost Odja ja Ekke. Ta käskis Ekkel end vihelda, läks ikka tükk aega ja Ekke oli juba päris väsinud kui praost käskis tal lõpetada. Nüüd küsis ta Ekkelt, et kas minna külasse või siis magama. Ekke mõtles hetke ja mõlemad läksid ära magama. Pühapäeva hommikul kui inimesed hakkasid kirikusse minema sättis praost oma marjaleti kiriku juurde hakkama ja käskis Ekkel seal seista, ehk keegi tahab osta, et kui ta ise seal seisaks siis tunneksid kõik nagu kohustust marju osta. Kui rahvas jutlusele läheb hakkab ekke äri minema, ta juurde tulevad külapoisid ja ostavad marju. Kui jutlus läbi on mõtleb Ekke, et nüüd saab ta praosti käest sõimata, sest korvid on kõik täis. Aga praost on üllatavalt õnnelik oma seitsme krooni ja kolmekümne sendi üle, mis oli ta saanud kasumit. Koju jõudes pani ta selle suurelt raamatusse kirja, et oli saanud kasumit, sest muidu on ta ainult töölistele välja maksnud ja sisse pole midagi tulnud. Sellest aga ei saanud ekke aru, et kui ta töölistele maksis kümneid kroone korjamise eest ja sai ainult seitse krooni kasumit, siis miks Praost nii õnnelik on.
Mõni päev hiljem peatub pastoraadi ees auto, millest väljuvad härra ja daam . Neile jookseb juba kaugelt vastu praostiproua, neil on jutustamist nii palju, et neil jätkub juttu kauemaks.
Praost Odja oli Ekkega aias ja ütleb Ekkele, et ta professorist poeg on tulnud jälle mind noomima. Ei möödugi palju aega kui poeg isa tuleb otsima, ta üritab isaga normaalselt juttu ajada, aga Praost teab, et ega ta selleks siia ei tulnud ja ütleb pojale, et ega sa selleks ju siia ei tulnud, no mis sul mulle jälle öelda on… Nii hakkabki poeg peale oma jutuga kuidas isa ikka halba tööd teeb ja üldse kasumit ei saa, et miks sa ülikooli üldse lõpetasid kui siin korstnaid pühid ja sõnnikut laotad ja üldse tegeled asjadega mis pole sinu hariduse ega võimete järgi. Laseb aga nii edasi ja edasi kuni lõpuks märkab ta silmanurgast Ekket. Ta tõmbub tagasi ja küsib kas on kuskil varjulisemat kohta ja nii nad lähevadki praostiga tuppa . Lõpuks suudavad poeg ja isa ära leppida. Teise päeva hommikul on mehed varakult üleval, haaravad vikatid ja ruttavad tööle. Lõunale tulles on professori naine ahastuses, et sa oled nagu su isa, muud ei tee kui ainult tööd, et mul on igav ja ma tahan koju laste juurde. Professoril on väiksed plaanid juba maa ostmisega lapsepõlve külla, aga ta naine on katekooriliselt sellele vastu ja sinnapaika see jutt jääbki. Nüüd tulebki see päev mil professor ja ta naine hakkavad koju minema, enne minekut ütleb poeg veel isale raha tasku pannes, et hoolitse rohkem ikka ema eest ja kingi talle midagi ilusat . Järgmisel päeval rakendab praost hobuse, võtab Ekke ja sõidab linna. Õhtul tagasi jõudes on neil suur koorem , enamus raha kulutas ta väetusaine ostuks, et olla korralikult varustatud. Tuppa astudes annab ta naisele riidetüki, see pole küll midagi erilist, aga naine langeb ta õlgadele ja on hullupööra õnnelik.
Käes on sügis. Jaagup Seenepoiss on tulnud tallu viljakoristamise ajaks ja on tüdinud sellest tööst, nüüd räägib ta Ekkele kuidas ta terve oma elu on taludest teeninud , tal on olnud erinevaid peremehi , erinevad töötingimused, aga siin ei saa mitte rahu, kogu aeg mõtle ainult jalga laskmise peale. Kõik on niivõrd valesti, aga Ekke ei mõista Jaagupit, tema tuli tallu teadmisega , et temast põllumeest ega aednikku ei saa. Ekke mõtleb veidi ja siis ütleb teenija Kadile, kes segab parajasti leent, et nüüd on tal aeg minna omateed, aga Kai ainult nähvab sellepeale ja nüüd hakkab Ekke mõtlema Jaagupi sõnadele, et siin ongi olnud ainult praosti asjad, töölised ja asjad. Ekke tore mees viskab natuke Kadi kulul nalja rääkides talle, et mõtle kui ükspäev elame praosti saunas, meil on kirju lehm ja tosin lapsi. Kadi oli aga sama kuri edasi. On pühapäev kui Ekke ütleb praostile, et ta lahkub . Praost Odja on küll kurb kuid ta kiidab Ekket tehtud töö eest ja üritab teda meelitada jutuga, et kuna tema poeg ikkagi ostis selle maatüki ära, siis nad hakkavad sinna taimi istutama ja see võib päris vahva olla. Aga Ekke ei ole nõus, ta tahab juba täna lahkuda, kuid saju tõttu lükkub see üheks päevaks edasi. Ta ei tea kuhu minna, kuid eks elu näitab. Juba mitmendat ööd näeb ta unes isakodu, Ingelandi ja Enekeni, Ekke ärkab keset ööd, ta ei mõista miks ta selliseid unenägusid näeb. Hommikul istuvad Kadi, Ekke ja praost vaikselt laua taga. Praost tõuseb ja lahkub. Nüüd on ka Ekkel , vaatamata vihmale, aeg minna. Ta tunneb kergendust ja rõõmu, ta vilistab mööda maanteed .
Teel tunneb ta külma, tuisku ta näos, ta rändab talust tallu pakkudes erinevaid asju rahvale, pitsi , ehteid, küünelakke jne… nii elatab Ekke end ära, saades paarkümmend krooni talust. Ühel päeval jõuab ta Aadu Undeperve tallu, Ekke astub tallu ainult seepärast, et tuua peremehele tervitusi ta poeg Karlalt. Et Ekke rõõmsaid uudiseid toonud ostavad talu naised temalt mitmekümne krooni eest asju. Peremees annab vihjeid kuhu kohta minna, et kus asju ehk ostetaks ja nii lahkubki Ekke Undeperve talust saatjaks peretütar Viia. Nad lähevad läbi tuisu kuni viia ütleb Ekkele, et mine Pille- Riini juurde, ta pakub sulle hoolt ja armastust. Nii koputabki Ekke Pille-Riini uksele, seal tabab teda aga ootamatus , hoone on pime, tuld ei ole, maja on külm, tuisk tuleb igalt poolt sisse ja Ekke pole üldse rahul, ta üritab küll Pillet meelitada, aga Pille on tõre ja ajab oma joru reaalsuses elamise kohta. Nõnda vaidlevad nad päris tükk aega, kuniks Ekke Pillele paar paremat sõna ütleb ja Pille tagasi tõmbab. Nüüd on aeg magama minna. Pille ütleb Ekkele, et too võib tema voodis magada ja ta vaatab ise kus ta endale koha leiab.
Kui Ekke Moor järgmise päeval ärkab on tuisk lakanud ning päike paistab kõrgelt, Pille on juba läinud postiveole, nüüd avaneb Ekkel pilk vaesusele ja mahajäetusele, kus on ta veetnud öö. Lumi on teinud tuppa hange , ämblikuvõrgud on igal poole, seinad on purunenud , toas pole midagi muud kui paar lagunenud tooli ja logu voodi. Ekke Moor tõuseb asemelt, võtab oma asjad ja lahkub. Ta ei hakka täna kauplema vaid ta ostab kokku igasugu erinevad asju, et teha Pilleriini kodu hubasemaks ja rõõmsamaks. Hütti tagasi jõudes teeb ta toa hoopis teistsuguseks, ta koristab ja viimaks näebki maja poole ilusam välja. Hoolimata Ekke lahkest südamest ja heast tahtest on Pille Riin kõige selle vastu ja põrnitseb teda tigedalt. Ekke tahab talle keretäie anda, aga Pilleriin jookseb kiirelt toa nurka varju ja hakkab rääkima Ekkele, miks ta tegelikult sellises olukorras elab ja miks tal ei ole kedagi. Viimaks küsib ta Ekkelt, et kas ta mõtleb kauaks siia jääda, aga ekke plaanib juba vara hommikul lahkuda. Kui Ekke magama tahab hakata jääma ütleb Pilleriin, et ta ei taha, et Ekke veel magama läheks, et ta tuli lihtsalt niisama hea südamega ta majja ja võib-olla möödub aasta või kaks kui keegi uuesti majja ilmub, et on hea olla koos kellegagi kellega saab vestelda . Nõnda hakkabki Ekke talle rääkima Ingelandist, kodukohast ja Eneken Üüvest. Hommikul lahkub Ekke ja Pilleriin vaatab ta poole läbi aknapilu ja mõtleb, et mõnelt inimeselt petab ta raha, temal pettis aga kogu elu.
Kui ekke laadale jõudnud, toetub ta oma letile ja vaatab läbi kaupluseakna Peipsile. Üks habemik Iivan Sirota ja mangub viina. Aga Ekke lülitab end välja, ta ei kuule midagi mida IIvan tahab. Õhtul aga lähevad kõik venelased külla peole , nad on seal kolm päeva ja kolm ööd. Selle ajaga on Ekkel aga kõik liha, leivad ja juust roiskunud. Ta tuleb välja plaaniga, et poisid võiks neid väheke viksida ja korrastada ja kui venelased tagasi tulid siis pakkus ta kõikidele neid tasuta, et küll pärast kui raha on arveldame. Venelased kes Ekke triki alla läksid tulid aga poodi tagasi kaevates, et mis kaupa see Ekke müüb, nad kutsuvad miilitsa. Nüüd pidi Ekke aga oma plaani ümber tegema, liha mattis ta keset ööd maha, samuti tegi ta ka leibade ja juustuga . Nüüd tuleb Iivan Sirota poodi tagasi ja mangub ikka oma viina. Ekke aga vihastab ja küsib, et no miks sa ise kalale ei lähe, raha ei teeni ja siis poodi ei tule ja mu käest viina ei osta. Iivan on aga haavunud, ta räägib, et Jevdokia - naine, kellele kuuluvad kõik kalapüügivarustus on suremas ja keegi ei taha kalale sellepärast minna. Pärast pikka arutelu tuli poodi naine, kel olid Jevdokia pärast ära nutetud silmad ja kari lapsi kaasas, ta ütles Ekkele, et ta ei jõua enam, et palun anna mulle pudel viina. Ekkel oli naisest kahju ja nii ta ka tegigi. Samamoodi ei jõudnud Ekke enam Iivan Sirota mangumist kuulata ja andis ka talle pudel viina. Seejärel lahkus Iivan poest ja rääkis kõikidele kui loll Ekke on , et ta nii lihtsakäeliselt poest asju jagab , et nii ta pood küll kaua vastu ei pea. Ekke sulgeb poe ja seab sammud Jevdokia elamu poole.
Maja oli täis tunglevat ja voorivat rahvast. Uks Jevdokia tuppa oli lahti. Tema ümber oli kogunenud ta pojad, tütred, nende perekonnad. Jevdokia vaatab külmade liikumatute silmadega enda ümber ja käsib kutsuda enda juurde ta viimase tütre Dunja . Dunja on napakas ja külarahvas ei salli teda üldse. Nüüd räägib Jevdokia kõva häälega üle rahva, et peale tema surma saab kõik tema varanduse Dunja- kõik maad, hooned, aruiku, veokid ja muud asjad. Rahvas oli segaduses, et kuidas Dunja, see vaene loll laps kes ei jaga asjadest midagi. Targemad aga pugesid kohe Dunja külje alla ja pildusid talle meelitusi, nagu oleks nad teda kogu aeg armastanud. Ühtäkki hüppab aga majja mees, kes ütleb üle toa, et Latikas tuli randa. Nüüd jäi terve maja vait. Jevdokia ütleb nüüd vaikselt, et ulatage mu kepid , härrased, võtke nüüd vahendid ja minge peipsile, aga vaadake, et te kalu ära ei hirmuta, sellest sõltub te tulevane elu, kas elate näljas või rikkuses. Ja nüüd äkki oli terve maja tühi, kõik läksid järve äärde, ka Jevdokia jõuab randa, aga nüüd ei hooli enam keegi temast ja ta istub toominga alla maha. Keegi ei tunne muret ka, et kuidas Jevdokia olukord on, kõik on õhinas tuleva saagi pärast. Hommikul kui mehed kalalt tulid kisati juba kaugelt, et tooge veokid asjad kohale, sest saak on niivõrd hea. Kohal olid ka ülesostjad, kellele müüdi enamus kaup maha ja saadi selle eest kõva raha. Nüüd oli aeg minna pidutsema, ent nüüd küsitakse meestelt, et ega nad Jevdokiat näinud ei ole, teda polnud kodus ja pere ei tea ka kus ta viibib. Mehed vastavad , et pole teda järvele minekust saadik näinud. Viimaks leitakse ta õitsva toominga alt surnuna. Mehed aga ei hooli sellest ja ütlevad, et las pererahvas tassib ta sinna kus vaja, meil vaja viina järgi minna.
Mehed ostavad Ekkelt viina, aga nüüd maksavad nad kõik selle eest. Ühel hetkel hakkab ekke mõtlema, et tal on küllalt saanud, et ta tahab ära, ta tahab midagi huvitavamat, ta võiks näiteks liimi müüa või limonaadi , et ehk inimesed ostaks neid asju. Ta lukustab kaupluse ja läheb järve äärde istuma. Ühel hetkel tõuseb ta naiste kiljatuse peale ja vaatab küla poole. Ta näeb kuidas keegi on visanud kivi kaupluse aknasse , purustades selle. Ta näeb kuidas juhuslikult sel hetkel kõnnib kauplusest mööda Vanjka- vargapoiss, kes ulatab käe ja võtab sealt pudeli viina. Peale seda tegu mõtlevad ka teised, et mis seal ikka, kui osta ei saa, tuleb ju ise võtta. Nüüd on kõik külarahvas jaol, kes võtab viina, kes võtab süüa, kangaid , rätte. Ühel hetkel mõtleb Vanjka vargapoiss, et kui nüüd politsei tuleks, siis jääks ju tema süüdi ja teeb nii, et kaupluses tekiks tulekahju. Inimesed tormavad nüüd viimaste asjade järele. Ekke mõtleb ja lihtsalt seisab, tal pole plaaniski midagi teha, v.a see, et nüüd oleks aeg politsei kutsuda. Rahvas tuleb kohale ämbrite täie veega, tuletõrjedepoost tiritakse prits välja, kuid see on vaid teesklus mitte vahele jäämiseks. Antakse häirekell ja inimesed põgenevad igas suunas. Osad lähevad paadiga merele , kuid need aetakse piirivalve poolt kokku, targemad aga lähevad Jevdokia hoonesse ja istuvad maha lauldes püha laulu. Viimaks tuleb konstaabel tuppa, külainimesed viiakse kõik hoonest välja. Jevdokia juurde jäävad ainult tema inimesed.
Ekke lahkub külast, ta sammub mööda maanteed, ta ei peatu enne kuni tuleb inspiratsion. Ühel päeval mööda ojakallast sammudes märkab ta tütarlast. Ta istub purdel , loeb raamatut, heidab pilgu Ekkele. Aga ekke ei tohi lasta end millestkist häirida ja ta kõnnib ükskõikselt purdest mööda. Edasi kõndides mõlgub ta meeles see tüdruk, kes istus purdel ja ta peab lihtsalt tagasi minema. Aga nüüd on tüdruk kadunud. Järgmisel hommikul ruttab ta purdele ja loodab, et tüdruk tuleb tagasi, aga kedagi ei saabu. Õhtul astub ta kodadesse ja pärib tüdruku kohta, aga mitte keegi ei oska öelda kes on see tüdruk keda Ekke neile kirjeldanud on. Eided naeravad talle otsa, et ta on viirastusi näinud, või äkki oli see hoopiski kits. Nüüd küsib Ekke juba kindlalt , et kas Eneken üüve on siin. Sest teda ta ju lõppudelõpuks otsib, ta teab küll, et see pole võimalik, et eneken siin on, aga äkki siiski. Keegi ei oska talle midagi kosta ja nii kõnnib Ekke mööda maanteed edasi. Ühel õhtul jõuab Ekke Moor hüti ette. Hüti ees on kaks eite, kel käes piibel . Ekke räägib neile mida ta on kuulnud , ta teeb nagu ta oleks jutlustaja. Hommikul ärgates ehmub ta sellepeale, et hüti ette on kogunenud rahvas. Nad arvavad , et Ekke Moor on jutlustaja ja ega ekke tagasi ei hakka ka ajama, sest talle on usaldatud nii vastutusrikas osa. Ta teeb oma osa rahvale rääkides ära ja nii ka teisel päeval. Peale jutlust läheb rahvas laiali, ainult Eetsa Jörsi ei lahku. Ta on õnnetu, sest kõik on seal oma pattude lunastamise pärast, aga tõepoolest, tal ei ole mitte ühtegi pattu ja ta tahab, et Ekke talle patu teeks, suuremat sorti patu, mida ta saaks kaua lunastamas käia. Nii nad siis kõnnivad kahekesti ja otsivad tütarlapsele pattu ja lunastust.
Ekke on nüüd jõudnud Peedrega talu peremees Indu juurde tööle. Seal töötavad ka muud mehed nagu Aleksander, keda Indu oma tütrele Eldale meheks tahab, Jass , Jaak ja Justin . Kõik viis meest tegelevad koos kraavi kaevamisega, kuid keegi pole nii tugev kui seda on Aleksander. Peremees Indu ikka utsitab tütart, et too ikka Aleksandrit läheks vaatama, nii käibki Elda iga päev mööda kraaviääri vaatamas mida mehed teevad. Aleksandril pole midagi muud peale linaste pükste, lagunenud kuue ja taldadeta kingade, nüüd käsib Indu Sassil võtta Ekke kaasa ja linna minna ülikonna järgi, et ometi saaks korralikud riided selga. Teel mööduvad nad aga kõrtsist kus käib kõva trall . Aleksander tahab hirmsasti sisse minna ja endale paar pitsi viina lubada, ekke on algul selle vastu, kuid pärast lähevad nad siiski sisse. Kõik on tore, mehed joovad viina ja lõppudelõpuks nad siiski linna ei jõua, vaid keeravad koos Ekkega magama. Hommikul tööd tehes ei rääkinud nad kõrtsis käigust midagi, mehi häirib ainult üks väike asi, Elda ei ole käinud juba mitu päeva vaatamas kuidas neil seal lood on. Tütarlapse puudumise põhjus selgub aga mõne päeva pärast. Naine külast tuleb neile rääkima, et Elda on kihlunud, nüüd saavad mehed aru mille pärast ta siis siin ei käi. Nüüd tuleb välja, et tema kihlatud on Aleksander, aga huvitaval kombel ei tea Aleksander sellest midagi. Ta lihtsalt ei mäleta, et tol õhtul kui nad olid ekkega kõrtsis olid nad kuidagimoodi käinud Eldaga pastorijuures end kirja panemas. Justin aga räägib, et kui nii siis nii, nüüd tuleb korraldada suuremad pulmad . Aleksander ei taha seda mitte kuidagi uskuda, aga no mis tal üle jääb.
Pulmapäev läheneb, ning mehed valmistuvad selle vastu tõsiduse ja pidulikkusega. Nad on linnas, et osta Aleksandrile uus kuub , püksid ja vest . Päevapeale lähevad Elda ja Aleksander preestri juurde. Külalised on saabunud aga Peedrega hoovipeale, tuues endaga kaasa liha, küpsetisi ja jooki . Ühel hetkel ütleb aga Ekke, et pliidi all pole tuldki, et peremees ei pakugi meile süüa ega siin toimugi mingit pidu. Samal ajal tulevad hoovi kaupmehed , kellele peremees Indu külaliste poolt toodud kingid kõik maha müüb ja selle eest hulga raha saab. Külalised vaatavad seda kõike imestunut pealt ega oska midagi öelda, enne kui nad millestkist arugi said olid juba kaupmehed läinud. Külalised aru saanud, et ega Indu midagi oma tütre pulma korral ei tee, siis suubuvad kõik pulmalised naabri aeda , ostavad kaupmeestelt kõik oma toodud asjad tagasi, toovad kohale pillimehe ja peavad seal maha ühe suure peo. Peedrega hoovipeale jäävad ainult peremees Indu ise ja tema tütar Elda, keda naabripeole ei kutsutud. Elda, kes on teinud oma toa, kus veeta oma esimene öö mehega ilusaks, kukub nüüd nuttes voodisse, sest ta mees on naabri aias ja tähistab seda jumalikku päeva. Samas on elda väga vihane oma isa peale, kes on liialt ahne , et isegi oma tütre pulma suurelt tähistada. Naabri aias palub Aleksander Ekkel minna vaatama kuidas Eldal on ja talle juua-süüa viia, sest millegipärast on tal ise häbi ja puudub julgus , et seda ise teha. Seega lähebki Ekke nüüd Peedrega tallu. Ta on aidas , istub Elda voodiäärele ja räägib, et kujuta nüüd ette Elda, et mina olen aleksander. Ja nõnda rääkis Ekke Eldale kõiksugu ilusaid sõnu, kuid ühtäkki ütleb Elda Ekkele, et ta armastab teda, mitte Aleksandrit, et ta on alati ainult Ekket silmitsenud, ei kedagi teist. Ekke käsib naisel vait olla ja hakkab edasi Aleksandrit mängima, nõnda teeb ta seda kuni hommikuni. Kui ekke lahkub seisab väljas Aleksander, kes küsib Ekkelt, kuhu minek. Ekkel on aga kindel plaan jälle ära minna, nii lähevadki Aleksander ja Ekke koos maantee peale, joovad veini, söövad liha ja saia. Nüüd käib Ekke Aleksandril naise juurde tagasi joosta, et ta saaks oma teed minna, nad võtavad lahkumineku napsid ja mõlemad lähevad oma teed.
Ekke Moor on jõudnud laevale, mis sõidab soome. Väljas on külm tuul, vesi tuleb üle parda Ekke sõber madrus -soomlane on haigeks jäänud ja Ekke räägib ta juures istudes kuidas tal on sellest meremehe elust kõrini. Nüüd ütleb soomlane sellepeale, et sa ei saa ära minna, siin pole midagi, ainult tühjad majad ja kilomeetreid metsa, aga Ekke on otsustanud. Ta ütleb meeskonnale, et läheb vett tooma , ta haarab oma koti ja lahkub. Ta otsib otsemat teed kuskile jõuda, ta ronib aina kõrgemale, lootes kuskilt leida elu. Öösiti väriseb Ekke mõnes kaljulõhes. Ta ei kohta oma teekonnal mitte üht inimesi, ta ei kuule isegi loomi enda ümber. Nii rändab ta mitu ööd-päeva tundras, mil üks hommik kuuleb ta enda ümber sahistamist, ta avab silmad ja näeb hämmastusega lapi tütarlast. Ta käskis Ekkel üles tõusta ja ütles, et nüüd asume teele. Ekke ei saanud aru, et kuidas Lassi teadis, et ma eksinud ja üksik olen. Aga tüdruku isal. Uutsöl on maagilised võimed näha ette. Nüüd enam ei pärinud Ekke midagi ja nad liikusid tüdruku klanni juurde, kuhu olid püstitatud telgid. Õhtuks jõuavad nad laagrisse , Ekke võtab oma koti seljast ja astub suitsusesse kotta. Ta silmab noori naisi, nende lapsi ja vanu mehi. Nüüd hakkavad mehed küsima Ekkelt igasugu küsimusi tema põgenemise kohta, aga Ekke kostab selle peale ainult seda, et ta otsib ennast. Uutsöl kutsub siis ta enda juurde istuma ja ütleb teistele, et Ekke on aus ja et ta ei valeta, nüüd avab Ekke koti ja pakub kõikidele kommi, nad pakuvad talle vastu leent ja rummi , ise silmates tubakat Ekke kotis. Nüüd ütleb Uutsöl ekkele, et too võib tema juurde jääda, sest ta ei kavatse meile midagi halba teha.
Ekke Moor on saanud Uutsölt kasetohtu, vaiu, nööri ja poronahku, nendest ehitab ta enesele kose kaldale telgi , ning katab selle seest sambla ja heinaga. Nüüd mõtleb ta, nagu oleks midagi puudu, aga tegelikult on tal kõik olemas, ta on ihuüksi oma telgis ja keegi ei sega teda, tal ei ole vaja eraldada telki kaheks, naised ja mehed, ta on rahul nii nagu ta on. Õhtu eel tuleb Uutsö ja teeb eeskojas tule, paneb lõhe patta ja hakkavad Ekkega niisama tühjast-tähjast rääkima. Uutsö räägib aga kuidas teised rahvad väärtustavad materiaalseid asju nagu kangad ja et oleks ikka palju raha. Nemad see eest aga väärtustavad loodust, tuleb kuulata ja hinnata seda mida loodusel on pakkuda, tuleb tunnetada looduse võlu ja sõnumit mida see edasi kannab. Ekke küsib aga sellepeale, et kuidas ta teadis, et ta laevalt tuli ja eksinud oli. Uutsö vastab ka sellepeale, et eks kivid , puud ja samblikud räägivad, kõik sellest loomulikult aru ju ei saagi. Nüüd tahab ekke, et ta räägiks mis homne toob, sellepeale vastatakse, et tuleb elada tänases mitte homses ja Uutsö lahkub ekke telgist. Hommikul seisab telgi ees jahimees Jürga, too räägib Ekkele, et võõras peaks olema ikka ettevaatlikum, mine tea kes sind keset ööd maha murda tahab. Sellepeale läheb ekke telgist välja ja ütleb Jürgale, et ta petis on. Jürga aga jookseb sellepeale minema. Peale piimapõdra lüpsmist saab Lassi Ekkega kokku ja nad räägivad üleüldistest asjadest. Ekke võtab kotist kella ja kingib selle Lassile, kes on selleüle väga rõõmus. Magama jäädes kuuleb ta oma uues kodus vasikate ammumist, koerte klähvimist ja kõik see on kuidagimoodi rahustav.
Päikese tõusul hakkavad karjused ja koerad põdrakarju kokku ajama. Loomadel on nüüd sarved läikivaks ja teravaks hõõrutud. Nüüd on viimane aeg nad jooksukoplitesse ajada. Nüüd hakatakse vaatama, et millised loomad tappa, müüa, millised sõiduloomadeks kasvatada. Põdrapullid on juba vihased ja algab võitlus elu ja surma peale, seda vaatavad pealt karjused, tänu sellele oskavad nad öelda milline loom jätta elama ja milline
ruunata. Loomad kaklevad päris tõsiselt ja pikka aega nii, et veri lendab. Keegi ei oska valida kumma looma poolt olla võiks. Viimaks aga langeb üks pullidest ja teine viiakse minema. Viimaks jõuab kätte see päev mil Jürga Lassile kojas tuleb. Ahja ette on rakendatud kolm põtra, igaühe küljes kelluke, Jürga peab tegema kolm ringi ümber Lassi telgi, aga sõites nende telgi ette ei ole Lassit, ema ega isa seal. Ainult teised elanikud. Nüüd sai Jürga aru, et kojad olid tagasi lükatud. Ta viis oma põdrad Ekke Moori telgi ette ja läheb ise minema. Nüüd hüppab Ekke Moori telki Lassi, kes oli päris elevil sellepärast, et Jürga ta juures käis. Ekke küsis siis, et miks sa siis talle naiseks ei läinud. Sellepeale vastas Lassi, et ta ei suuda valida sinu ja Jürga vahel, mõlemal on omad plussid. Aga kuidagimoodi saab Ekke talle selgeks tehtud, et Jürga on talle ikkagi parem. Järgmisel hommikul kohtab Ekke metsas Jürgat, ta käsib tal täna jälle sõita, aga jürga on vastu. Ekke räägib nüüd, et ta rääkis Lassiga, ta tõesti tuleb sulle naiseks, sa pead ainult minema täna ja sõitma need kolm ringi ümber ta telgi. Peale seda seadiski Jürga ette kõige viletsama põdra ja enne kui ta oli lõpetanud esimest ringi oli juba Lassi koos ema, isaga väljas. Jürga kutsuti telki, söödi ja magati seal koos. Ekke aga külmetas üksi oma telgis, käes pudel rummi ja helkimas lõke, mis ajapikku kustuma hakkas.
Hommikul kihutatakse kirikuküla poole, Uutsö, Lassi, Jürga , Ekke ning palju teisi pulmalisi. Kohale jõudes seavad nad valmis telgid mille kannavad täis erinevaid sööke-jooke. Pulmalised on ärevas ootuses ja kohe varsti peaks laulatus algama. Aga enne seda tuleb Uutsö Ekke juurde ja räägib, et sina kui Lassi, mu tütre sõber, kellega on ta veetnud need viimased päevad ja kes on talle kinkinud igasugu head paremat tahab ehk midagi öelda. Neil oli kombeks, et lähim sõber peab ütlema enne pulmi ära kõik inetused mis on südamel, aga Ekkel ei olnud mitte midagi halba öelda. Nüüd tuleb Jürga ka jutuajamise juurde ja ütleb, et kas sa siis ei saa aru, et me ei taha kellelegi midagi võlgu olla. Nii teeme nüüd nii, et sa võtad kolmkümmend põtra omale, aga seda kuuldes on ilmunud Lassi ka sinna ja ütleb, et seda on vähe, saad viiskümmend. Pulmalised on nõus, ekke on nõus ja nüüd peetaksegi pulmad. Mõni päev hiljem tuleb Jürga ekke juurde ja ütleb, et me valisime välja parimad loomad, sa võid need kõik maha müüa ja selle eest kõva raha saada. Nii nad siis läksidki kolmekesti Lassi, Jürga ja Ekke linna. Ekke pandi maha suvalises kohas teeääres ja ise mindi nahku müüma. Ta oli suutnud müüa kõik oma loomad ja saanud selle eest kõva raha. Ta mängis härrasmeest Londonist. Ta tahtis kõige paremat hotellituba ja palkas endale isegi teenri. Ühel hetkel tuleb talle pähe, et tahaks ära… ta saatis poisi joostes rongijaama, et ta ostaks Ekkele pileti lõpppunkti ja nii ta rändabki veel kaua.
Sageli peatab ta inimesi ja pärib teed ingelandi. Inimesed vaatavad talle aga lolli näoga otsa ja ei oska midagi kosta. Ühtäkki tunneb Ekke nagu oleks tal ring peale tehtud ja on ta nagu vanas tuttavas kohas. Ta kuuleb puu otsas ragistamist ja ütleb, et poiss puu otsast alla tuleks, muidu saab vitsa. Nii tulebki poiss alandlikult puu otsast alla. Nüüd kostub aiast kellegi hüüe Ekke tule siia. Ekke Moor ütleb siis poisile , et mind vist kutsutakse, nüüd ütleb poiss, et ei, ma arvan, et vanaema kutsub mind. Väike Ekke tuleb nüüd lagedale sellega, et Ekke on ta isa.
Veidi ajapärast kohtub Ekke oma emaga, keda ta polnud aastaid näinud… Neenu oli väga rõõmus selleüle, et poeg viimaks ometi koju jõudis, kuid ega ta Ekkele jätnud vitsad andmata, nii ta ka tegi. Samal hetkel oli väike Ekke läinud Eneken Üüve juurde ja rääkinud talle, et ta isa on kodus. Ekke ja Eneken said siis kokku ja Eneken küsis viimaks Ekkelt, et kas ta leidis vastused küsimustele mida ta otsis, Ekke vastas sellepeale, et ta käis siin ja seal, kuid parim on ikka meie endi kodus.