Ekke Moor, Gailit August (0)

Analüüs
Ekke Moor , Gailit August
Jarek Vask
10.KK
Peategelane: Ekke Moor,
Kõrvaltegelased : Neenu Moor, Eneken Üüve
Episoodilised tegelased: Sander Mitrovski, Setu Petra , praost Odja , Jevdokia Ääreküla (sündinud Dalatina), Dunja, Aleksander Jundi kraavihallide kiningas, Elda , Uutšö,  Lassi , Jürga,  Toomas Üüve, Pille Riin.
Raamatu peategelane Ekke Moor on noormees , kes elab Eesti väikekülas Ingelandis, ta on pere pesamuna. Kolm vanemat venda sõidavad kaugeid meresid ja saadavad Neenule, Ekke emale aeg-ajalt mõne naela või dollari, mida Neenu peidab Ekke eest, kuna Ekke tahab raha, et seda tüdrukutele kommi, saia ja muid nipsasju ostes raisata. Isa oli olnud Ekkel kaugsõidutüürimees, kes jäi merel kadunuks . Ekke on hea välimusega , seega paljud aida uksed on tema jaoks lahti.
Ekke ei armasta adra taga olla, ega merd sõita, samuti mitte püügile minna, võrgud tekitavad temas tülgastust. Ent hüpata ühelt puult teisele, see talle meeldib, tema kiiguks mõne puu ladvas, kükitaks mõne põõsa varjus , või peidaks end kivi taha- ja siis teeks järgi lindude siristamist ja muid häälitsusi. Ekke jaoks on elu nagu teater, mängid ühe tüki, siis järgmise, ent eelmisest võtad uude tükki midagi kaasa, kas mõne hääletooni, näoilme või liigutuse . Ekke ei taha ennast korrata , ta tahab olla igal pool uus, aga see on paratamatus , et kõik eilne tuleb sinuga kaasa. Ainuke asi mida Ekke tahab kaasas kanda on Eneken Üüve. Pole ümbruskonnas meest, kes ei pilkaks või ähvardaks Ekket.
Ekke Moor jookseb Ingelandist minema, aga kõik temast endast jääb sinna maha, tema südamesoojus ja tema hellus. Ekke tunneb endas midagi vastikut ja võõrast, ta tunneb, et temas ei ole meest Toomas Üüve ette astuma ja teatama, et tema on nüüd see mees kelle oma on Eneken. Ta tunneb, et tal ei ole enam midagi anda, nagu oleks ta kodune koer saba jalge vahel ja nina vastu maad. Ekke isa oli olnud kaugsõidutüürimees ja kõik oma rahutuse ja seiklusiha on ta andnud oma noorema poja verre ja Ekke tunneb ennast rohkem linnuna kui inimesena , ta on tujukas ja raske iseloomuga kes ihkab kõike seda mis on kaugel eemal, teadmata mis see tegelikult on. Alati on parem seal kus meid ei ole.
.Ekke on asunud teele lahtiste allikate poole (Autori kirjeldus Ekke otsingute algusest)
Ekke läheb tagasi kui on ennast kui kivi siledaks voolinud, et ta ei oleks enam nurgeline ja kõlbaks Enekeni isegi tuppa tuua.
Kui Ekke Moor peab ära elamiseks kibedat tööd tegema, siis ei anta talle enam aega mõelda, ta on nagu hobune, keda piitsutatakse tööle. Põhiline, et oleks viina ostmiseks raha ja kusagil ööseks koikule visata . Riietest ta ei hooli, peaasi , et saaks korraliku peo ära pidada.
Küll issanda teatris on ikka kummalisi osi. (autori kirjeldus Ekke tööotsast praost Odja juures)
Töölised teevad tööd nagu orjad et teenida see pisku raha, mida antakse laupäeviti ja kes ei ole tööga rahul lööb värava seljataga pauguga kinni ning läheb oma teed, küll leidub jälle uusi inimesi kes selle raha eest tööle tulevad.
Arvavad , et elu on lai maantee , kus iga kilomeetriposti juures ootab neid üha huvitavam seiklus , taipamata, et liiguvad pimesi ummikradadel, mis ei vii kuhugi välja. Keerlevad vaid samuti radadel ringi, mis muutuvad sageli nii kitsaiks ja umbseiks, et on raske hingata (Autori arvamus Ekke sugustest noortest )
Vahel tunneb Ekke ennast jälle kui automaadina, kes võtab pudeleid riiulist ei mingit juttu ja muud liigutust, aga sellises tummas osas muutub tuimaks ja seda ei suuda isegi Ekke Moor enam kannatada.
Siis jälle mööda järvi ja jõgesid rännates, kus aeg-ajalt võib ka näha talusid, mõtleb Ekke: inimene läheb mööda teed ja silmapiir on lai, aga miks ta ei ole nagu jõgi, täna voolates metsades, homme maanteede ääres ja kulgedes nagu kärestik mööda kiiret jõesängi. Inimene on surutud oma väikesesse kastikesse ja püüab seal siputades avastada maailma, mis on väga kaugel.
Ta tunneb end otsekui alasti, sest eilne on möödas aga tänast pole veel saabunud. (Autor kirjeldab Ekke Moori rännakut)
Ekke Mooril on palju ameteid ja üks neist on jutlustaja. Oma pisikesele kogudusele soovib ta rääkida teest, mis viib lahtiste allikate poole, ta ei ole tegelikult ju praost ega jumalasulane, aga patte võib enda kanda võtta iga üks kes sellesse vähegi usub, võtad healt inimeselt koorma õlult.
Kuid elu on siiski naeruväärselt lühike, kõik ta rännakud on iseenda kuulamiseks.
„Kas keegi meist on iialgi see, milleks end nimetab?“ (Autor)
Ekke Moor on mitme näoga, erinevatest tahkudest kokku klopsitud inimene kes tormab pea laiali otsas lahtiste allikate poole, endal süda armastust täis. Sellel teel on ta näitleja , põllumees, jutlustaja, kaupmees , rändur, kraavihall ja hea sõber.
Ekke tee kulgeb mööda orgusid, tippusid, üle lõhede. Kuid ta rühib ikka edasi, peatub et teha tööd, leida ulualust ja siis jälle edasi oma armastuse poole.
Üks seletamatu unelm , mis tekkinud hinges, ilma et oskaksid seda määradella ja põhjendada. Võib-olla haarad peoga tuuli , ikka ja jälle, kogud elu jooksul, kuigi pihku ei jää iialgi midagi. Ei, see on suur igatsus siiruse, tõe, õndsuse järele? Ah taevas, see on ometi usk jumalasse ja kestvasse elusse . Või kui tahad , on see unelm suurest armastusest. Muidugi on see kõige esiteks soov vabaneda oma rahutusest, mis jälgib sind lakkamatult! (Autori enese otsingud)
Aga võibolla ta ei olegi suur seikleja ega näitleja, ta kolab mööda maanteid ja ei tea kuhu kuulub, iga tee saab üks kord otsa ja tema tee lõppeb Ingelandis, kus ta leiab oma poja, armsama Enekeni ja vitsaga ootava Neenu, et saada oma viimane keretäis ja pühendada elu oma armsamatele.
Raamat Ekke Moor on väga hea ja kaasa haarav teos. Huvitav oli lugeda kuidas inimene rändab mööda maailma ringi midagi nagu otsides ja mitte midagi samas leidmata. Ekke Moor kohtas oma teel ka palju armastust, ta oleks võinud kõik sinna paika jätta ja jääda ühega neist, aga ta ei teinud seda, sest ta südamesopis oli ruumi ainult ühele neiule. Suur oli ka kirjaniku kirjeldus ema armastusest, kuidas Neenu ikka kirus ja peksis Ekket, kuid ka armastas teda väga ja ootas kuna poeg tuli koju, et siis rahulikult ära surra.
Olin lugedes ootel , et varsti juhtub midagi, aga tegelikult ei olnud seal raamatus põnevust, see lihtsalt köitis kuidagi ja käsi läks ikka ja jälle raamatu järele, et jälle lugema hakata.
Kirjanik toob välja millised erinevad näitlejad on inimesed ja neid erinevaid näitlejaid näeme ju ka tänapäeval nii koolis kui ka ostukeskuses. Alati arvavad inimesed, et seal kus meid ei ole on ikka parem ja me kõik liigume oma lahtiste allikate poole.