Ekke Moori tee eneseleidmiseni (2)

Ekke Moori tee eneseleidmiseni
Raamat „Ekke Moor “ räägib poisist, kes elab Ingelandi lähedal olevas külakeses. Tema maja asub ranniku lähedal. Ümberringi on loodus ilus, rand ilus. Poiss Ekke elab koos oma emaga, Neenuga, isa tal pole. Kuid Ekke ema palkas töölise, kes teeb nende majas ära raskemad tööd, tööd mida tavaliselt teevad ikka mehed. Nende abilise nimi oli Aat Elme . Ühel päeval, kui Ekke otsustas kodust lahkuda, minna maailma avastama , oli tema elus suur pööre. Ta viibis kodus ära pikki aastaid, elas läbi palju erinevaid situatsioone, oli nii kurbust kui ka rõõmu. Kuid kui ta äkitselt otsustas koju tagasi pöörduda, sai ta alles õnnelikuks.
Neenu Moor on kuri ja hell , tige ja pehme, vali ning nõrk. Kui Ekke oli hea poiss ja oskas korralikult käituda, siis Neenu käitus poisiga samuti hästi, kuid kui Ekke ei kuulanud ema sõna, tegi pättust või lihtsalt narritas teda, suutis Neenu väga karm ja tige ema olla. „Oota aga, poisinolk!“ hüüab ema tigedalt. „ Seekord sa ei pääse nii kergesti.“ Ekkel oli veel vendi, kes töötasin kodus palju kaugemal ja kellel oli juba enda elu ja enda pere. Ikka võrdles poiste ema Ekket ja neid kes juba kodust läinud. Suuremad vennad saatsid emale oma palgast iga kuu natukenegi raha, et ta väikevennaga ära elaks. Kuid kõik selle raha peitis Neenu ära, et tulevikus halbadel aegadel oleks kuskiltki raha saada. Muidugi ta pidi seda raha hoolega peitma, kuna Ekke oli suuteline seda ükskõik kust kohast üles otsima .
Ekke oli iseenesest väga positiivne ja liikuv laps. Ikka meeldis talle kiikuda mõnes puuladvas, kükitada mõnes põõsas, varjuda mõne kivi taga ning võis ikka ja jälle kuulda kusagilt igasuguste lindude siristamist ja häälitsemist ning kõiki neid hääli tegi üks vahva poisihakatis. Ta käis ringi lausa nartsudes ja kriimustatud säärtega, kuid tema kõrist on kuula vaid hõiskamist ja vilet. Kuid muidugi oli tal ka laiskust: adra taha ta ei astunud , kalapüügile ta ei läinud, kuna võrgud tekitasid temas tülgastust. Ent orava kombel hüpata ühelt puult teisele, just see tegevus oli Ekkele südame järgi. Neenu võis poissi nuhelda ja sõimata, kuid kõik see pakkus Ekkele vaid nalja ja naeru . Ingelandist tulles oli alati paat täis igasuguseid raamatuid, mida Ekke luges . Vahel üritas isegi paberile värsse kirja panna ning saatis neid ümbrikus tüdrukutele, peamiselt Eneken Üüvele.
Eneken oli tüdruk kes oli Ekke naaber. Muidugi oli ta tüdruk, kes Ekkele meeldis ning samuti meeldis Eneken ka Ekkele. Tüdruku akna all käis poiss ikka ja jälle öhtuti. Vaikselt ja salaja , et keegi ei näeks. Selleks suureks põhjuseks oli Toomas Üüve, Enekeni isa. Talle absoluutselt ei meeldinud see, et tema tütar suhtleb ja on hea sõber Ekke suguse logardist poisihakatisega. Üüve perekond oli jõukas ja hea mainega ning Toomasele ei meeldinud, kui ta tütar suhtleb vaese perekonnaga. Kuid Eneken ei hoolinud sellest, mis ja millisest perekonnast Ekke pärit on. Tema jaoks oli tähtis Ekke ise. Kord ühel suurel Ingelandi laadal olles otsis poiss Enekeni terve päeva, et teda näha, seal ostis Ekke tüdrukule paberist ingli millel polnud rahas suur väärtus, kuid Enekenis tekitas see hea tunde. „Eh nalja ja rumalust,“ pahandab Ekke Moor, „see tühi maksab vaid paar senti, paar närust senti, kas sellist tühja ongi mõtet osta!“ „Just seda tahangi,“ ütleb Eneken. „ Vaatlen inglikest juba tund ja teine ning see jääb mulle mälestuseks päevast, mil kohtusime Ingelandis.“
Ekke üheks tugevaks küljeks oli näitlemine. Kui ta Ingelandis olles lendlehest luges teadet, et rahvamajas on tulemas etendus, otsustas poiss seda kindlasti vaatama minna. Kuid kohale jõudes ei pakkunud temale etendus absoluutselt huvi, talle pakkus huvi pigem lavatagune elu: tülpind inimesed värvitud nägudega, kititud ninadega ja haigutavate suudega istuvad igaüks oma nurgas , oodates kannatlikult lavale astumise korda. Kui Ekkel paluti end tutvustada, peeti tema nime väga lavaliseks. Kõik arvasid, et Ekke ongi näitleja, kuna tema nägu oli ilmekas ning käitumine nii sundimatu ja lihtne. Nad kõik rippusid poisi kaelas ja küsisid temalt, et kas ta ei suvatseks siirduda elukutselisena lavale, Riigiteatrisse. Põhimõtteliselt oli see kui kutse Ekkele. Teatriinimesed rääkisid poisile , et neil on palju tutvusi ja piisaks paarist sõnast kui talle oleks tee Riigiteatrisse sile kui poleeritud . Ekkele tehti ka kiire pakkumine osaleda ühes näidendis. Kuid kohe samal õhtul kui pakkumise sai. Otsustamisvõimalust talle ei antudki, anti vaid leht tema osaga kätte ja et ta selle õhtuks selgeks õpiks. Ja nii Ekke ka tegi. Kui etenduse aeg oli käes, said kõik suure üllatuse osaliseks, nimelt oli poisil kogu tema osa selge, ühe päevase õppimisega. Kui Ekkel oli aeg lahkuda, taheti teda tagasi rahvamajja, koos paljude austajatega: „Nägemiseni, härra Moor!“ ütleb ikka kasvatatud direktor . „Tulge homme kindlasti tagasi ja tooge palju sõpru ja tuttavaid kaasa. Me vajame austajaid!“
Kui Ekke Ingelandist koju tagasi naases otsustas ta üsa peagi sealt lahkuda. Neenule ja Enekenile see küll ei meeldinud, kui Ekke oli oma otsuse juba teinud. Kodust uuesti lahkudes rändas ta sisemaa poole, kuid ta polnud hulkur. Juhuslike töödega peatus ta mõned päevad või koguni nädala kuskil paigas ja aitas pererahvast. Ja nii ta rändas muudkui edasi. Nii jõudiski ta praost Odja juurde. Ta oli jõukas oma rohkete põldude ja niitudega, häärber piiratud suure viljapuuaiaga, kus leidub sadu puid ja lugematuid põõsaid. Kuid ta oli pühendunud ainult oma maalappidele ja aiale. Oma naisele ei pööranud ta tähelepanu. Naisele, kes soovis oma mehelt pühendumist, soovis et Odja kingiks talle mõne uue riideeseme või ehte. Kuid ei, mehe elu käis ainult ümber tema maade. Ekke oli see, kes aitas teda meeletult. Kuid ühel päeval peatus pastoraadi ees auto, millest väljus Ekkele tundmatu daam ja härra. Nad oli praosti poeg ja tema abikaasa. Odja professorist poeg oli sõitnud vanematele külla selleks, et noomida. Ta tahtis isale aru pähe panna, et ta on ema täiesti enda elust välja jätnud. Kuid ühel päeval otsustas Ekke, et ta lahkub praosti häärberist. See mõte ei meeldinud Odjale ja tema naisele, kuid nad toetasid poissi. Nad maksid ära Ekkele tema töö eest tehtud palga. „Nüüd olen järgmiseks aastaks korralikult varustatud,“ lausub Ekke lõbusalt. Ekke lahkus praosti häärberist rõõmsa ja õnnelikuna.
Praosti häärberist lahkudes jätkas Ekke oma eelmist rutiini. „Olen kogu oma elu taludes teeninud ja liikuud kohast kohta.“ Ekke Moor astub maanteelt kõrvale taludesse, et veidi äritseda ja puhata . Ta hakkab müüma lõhnaõlisid, küünelakke, sokke, pitse, rätte, pesu, siidi ja palju muud. Ühel päeval sattus ta ühte majja, kus elas sees tüdruk nimeka Pille Riin. Tüdruku maja oli nagu maha jäetud. Akendest tuiskas lund tuppa , ahjukivis olid väljas, tuld polnud tuba oli täiesti külm. Ainus asi, mida toast leidis oli Pille Riini voodi, kuhu tüdruk lubas Ekke magama. Ekkele ei meeldinud selline seis Pille Riini majas absoluutselt. Hommikul ärgates läks ta tüdrukule asju ostma. Söögiks ostis pisut liha, leiba, võid, tangu ja jahu, kauples lambi, ahju puid ja hagu , natuke heinu, mõni laud ja naelu, luud , voodisse uued linad. Pille Riini majja tagasi jõudes polnud tüdrukut veel tagasi ning Ekke asus kohe tööle. Tegi pliidi alla tule, pühkis hüti lumest puhtaks, parandas laudadega akna, pühkis lae ja seinad, hütinurgad toppis heina täis, et tuult ei tuleks, voodisse pani uued linad, tegi aknalaua ja sitsist kardinad , ümberringi pritsis lõhnaõli jne. Ta muutis Pille Riini maja hubaseks, kuid kui tüdruk õhtul koju tuli, ei istunud talle miski. Kui Ekke ei hoolinud sellest, ta tõstis enda valmistatud toidu lauale, et sööma hakata. Kuid õhtu jooksul rääkis Ekke tüdukule igasuguseid lugusid , ning Pille Riinile hakkas Ekkega koos olemine meeldima. Kuid järgmisel päeval lahkub Ekke sellest hütist ja liigub edasi oma teed.
Ekke töötas vahepeal mitmetes kohtades: pidades ise poodi, töötades Peederga talus , kus lõpuks sai peremehe tütar samuti õnnelikuks, abielludes ühe tugeva ja suure töötaja Aleksandriga. Pärast Peederga talu seikles Ekke pikalt üksinda looduses, öösiti tukkus mõnes kaljulõhes, hammustas mõne kuiviku ja ruttas aina edasi. Ta oli püüdlik ja väsimatu. Ühel öhtul endale tehtud okstets voodi peale magame jäädes mõtles ta küll, et mis peaks temast niiviisi saama, ta ootas inimeste hääli, isegi polaarjänese hüpped ja linnulaul oleks tema meelt isegi rõõmustanud. Hommikul ärkas ta sahina peale, mille tekitas üks tütarlaps, Lassi . Ekke tahtis teada, et kuidas tüdruk teab, et ta on üksik ja eksinud. Isa Uutšõ ütles: „Lassi, võta kott ja rutta, Üks mees tuli laevalt ning eksis tundrusse. Ta magab vaevakaskede okste all, viska oksad temalt eemale ja toota meie juurde.“ Ja nii nad hakkasidki liikuma kahekesi Uutšõ juurde, eesolev teekond on pikk, ühe kose juures istusid ad maha ja hakkasid liha ja juustu ning juustu. Pärast sööbist ja piibu tegemist suunduvad nad uuesti metsa. Õhtuks nad olid kohale jõudud. Seitsme kasetohust tehtud telgiga laagrisse . Kui Ekke Uutšõga kohtus, ütles mees poisile kohe, et tema silmad on kurvad, ekslevad ja täis valu. Mees teadis, et Ekke pole halb inimene, ta pole kellegile kurja teinud ja ta räägib ainult tõtt. Uutšõ lubas Ekkel nende juurde laagrisse jääda, kuna ta teadis, et poiss ei tee ka nendele midagi halba. Kuid ka Uutšõ ise oli väga hea ja lahke mees, kuna ta lubas Ekket enda juurde ning poisile meeldis seal väga, ta tundis rõõmu ja rahu. Selle ajaga jäi Lasii Ekkele silma, kuid Lassil oli juba austaja-Jürga. Kuid kui Jürga tüdrukule kosja tahtis minna, ei tulnud Lassi oma telgist välja, ta ignoreeris Jürgat, et ta tagasi läheks. Kuid Lassi oli oma südames juba Jürga valinud, kuna poiss oli tema pärast silmitsi seisnud karuga , ta oli palju kordi valmis seisma surmaga silmitsi ja ainult Lassi pärast. Ning lõpuks taipas ka Ekke, et Lassi ja Jürga peavad koos olema. Ning kuna Ekke loobus tüdrukust, andis Jürga poisile Lassi nõudel 50 põtra ning neidki sai Ekke ise valida. Kui pulmad olid toimunud. Läksin Nad kolmekesi linna. Ekke müüs maha oma põdrad ning sai nende eest suure summa raha. Ta peatus hotellis , kõige luksuslikumas toas. Seal hotellis olles ta ka lõbutses, kuid arvas lõpuks, et see pole temale. Ta pakkis oma asjad ja lahkus hotellist, istus rongile ja sõitis tagasi Ingelandi.
Tagasi Ingelandi jõudis ta pimeduses, kuid ta ei tahtnud siis koju minna, ei tahtnud, et külakoerad oma haukumisega kõik üles ärataksid. Ta veetis öö Ingelandis ringi liikudes, hommikul oma koduväravast sisse astudes ta värises, kuna ei teadnud , mis teda kodus ees ootab, kuid äkki kuulis ta käo kukkumist. Ekkele ei jõudnud kohale, kes see küll olla võis, ta läks puu juurde mille latv tuules õtsus. Ekke ei teadnud, kes võis seal ülal näidelda, Ta kutsus poissi alla, kes nii ka tegi, alla jõudes jooksis randa kivi taha peitu, kuhu Ekke järgnes. Poiss ei tahtnud temaga alguses rääkida, kuna ta oli võõras. Kuid kui poiss hakkas rääkima, tuli välja et pisike poiss on Enekeni ja Ekke Moori enda poeg. Poisi nimi oli samuti Ekke ning kui toa poolt kostus hüüdeid „Ekke, Ekke!“, ei osanud kumbi arvata, kumba kutsutakse. Nad mõlemad läksid maja poole, ja kui Neenu oma poega üle aastate nägi oli ta õnnelik, kuid samas ka tige ning oli valmis kohe pojale andma keretäie selle eest, et oma ema niiviisi maha jättis, ja mitmeks aastaks, Ning nii ka juhtus, Neenu andis paar piitsahoopi Ekkele tagumikule. Samal ajal oli väike Ekke jõudnud emale teadet edastama minna, kuid Eneken ei uskunud seda, ta seisis hoovis ja kui Ekke majast väljus, jooksid nad mõlemad üksteise poole ja kallistasid. Ning siiski arvas Ekke lõpuks, et tema koht on oma lapsepõlve kodus koos Enekeni ja oma poja Ekkega.
Minu arvates on raamat „Ekke Moor“ suhteliselt hea. Oli palju tegevust ja põnevust, mis hakkab edasi saama. Kuid oli ka kohti, mis olid igavad ja minu jaoks mõttetud. Kuid üldmulje on siiski hea ja soovitaksin seda raamatut ka teistel lugeda.