A.Lindgren ,,Britt-Mari puistab südant,, Britt-Mari on viieteistkümneaastane neiu, kes kirjutab kirju oma Stockholmis elavale- õppivale sõbrannale Kajsa Hultinile, pihtides talle oma tütarlapsesaladusi ja esimese armastusega seotud hingevärelusi, aga ta räägib ka kõigest muust enda ümber. Iga kiri on kui omaette väike lugu -- tõsine, lüüriline, lustlik, teravameelne, irooniline, mõtisklev. Britt-Mari tahab edaspidi saada ajakirjanikuks ja ta loeb palju; teiseks tahab ta kord elada oma
mis meile peopaika pakub... aga PEA kõrk ja ennatlik. (Epiteet) aare. (Isikustamine -aare puistab) tunglata Puistab paituste jahedat meelt, (epiteet) sinu! ikka alati sinu (kui see on õnn,) ja ainsana hoiab alles
Stockholmis elades, libises ta jäisel tänaval, nihestas jala ja oli sunnitud mõnda aega liikumatult nelja seina vahel istuma. Nii hakkakski ta raamatuid kirjutama. A.Lindgren on käinud ka Eestis. 4. 5. Raamatud 1. ,,Väikevend ja Karlsson katuselt" 2. ,,Pöialpoiss Nils Karlsson" 3. ,,Kati Pariisis" 4. ,,Kati Itaalias" 5. ,,Kati Ameerikas" 6. ,,Jõulujutud" 7. ,,Hakkaja Kaisa" 8. ,,Britt-Mari puistab südant" 9. ,,Pipi Pikksukk" 10. ,,Väikevend ja Karlsson katuselt" 11. ,,Vahtramäe Emil" 12. ,,Meisterdetektiiv Blomkvist" 13. ,,Hulkur Rasmus" 14. ,,Tjorven, Pootsman ja Mooses" 15. ,,Röövlitütar Ronja" 16. ,,Vennad Lõvisüdamed" 17. ,,Bullerby lapsed" 18. ,,Mio, mu Mio" 19. ,,Madlike" 20. ,,Madlike ja Jaanikingu Põnn" 21. ,,Kaisa" 22. ,,Lärmisepa tänava lapsed" 23. ,,Lärmisepa tänava Lota" 24. ,,Pöialpoiss Nils Karlsson" 25. ,,Päevanurme ,,
Astrid Lindgreni teosed : "Pipi Pikksukk" "Väikevend ja Karlsson katuselt" "Vahtramäe Emil" "Meisterdetektiiv Blomkvist" "Hulkur Rasmus" "Tjorven, Pootsman ja Mooses" "Röövlitütar Ronja" "Vennad Lõvisüdamed" "Bullerby lapsed" "Mio, mu Mio" "Madlike" "Madlike ja Jaanikingu Põnn" "Hakkaja Kaisa" "Lärmisepa tänava lapsed" "Lärmisepa tänava Lota" "Pöialpoiss Nils Karlsson" "Päevanurme" "Britt-Mari puistab südant" "Lastepäev Bullerbys" "Kati Pariisis" "Kati Itaalias" "Rasmus, Pontus ja Lontu'' "Pöialpoiss Nils Karlson"
Ja metsad on vait Laulja on tõstamas Oma hääle valamas Suusta laulu kaste Ja tema ümber Vait kui mere kaljud Rahvad on kuulemaies. Koidula Miks sa nutad Miks sa nutad, lilleke, Nupud sul täis pisaraid? Kas sa rasket hingevalu Hellake ka tunda said On sull eesti pind ka rääkinud Vaikne öö sull teada annd Ennemuistsest rõõmupõlverst Kadunud õnnest paljatand Tõsta pead õikekene Koit on saanud isandaks Oma terad hiilgavat saadab Et nad nutu kuivataks Kui ta lõunavalgust puistab Üle õitseva eestimaa Oh kuis tahame tall tänu Õis siis vastu õhata
Tema raamatuid on tõlgitud enam kui kuuekümnesse keelde ja tema mälestusväärsed tegelased alates Pipi Pikksukast ja lõpetades Karlssoniga katuselt, mis on loodud pikaajalise loomingu tulemusena, on pakkunud rõõmu maailma mitme põlvkonna lastele. Kui juurde lisada ka pildiraamatud, siis on Astrid Lindgren kirjutanud kokku umbes üheksakümmend raamatut. Astrid Lindgren on kirjutanud ka filmide käsikirju. Mõned tema kirjutatud raamatud: „Britt Mari puistab südant”, „Pipi Pikskukk”, „Meisterdetektiiv Blomkvist”, „Meie, Bullerby lapsed”, „Kati Ameerikas”, „Mio, mu Mio”, „Madlike” jpt. See raamat räägib Lotast. Lota on väike tüdruk, kes elab Lärmisepa tänaval koos ema, isa, vend Joonase ja õde Miiaga. Lota arvab, et ta oskab kõike. Ent vahel ei saa ta maailma asjadest kuidagi aru. Kui ema teda õhtul voodisse sunnib, ütleb Lota
J. Liiv vaatles looduse pisiasju, ta kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. „ Üks märtsihommik udune,“ „Tulen, tulen,“ „Külm,“ „Kevade lähenemine“ Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, millest ta ka kirjutas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi – eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesajuga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. „Sügis,“ „Oh kanarbik, oh lilleke,!“ „Lehed lang´sid,“ Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. „Üle vee“ J. Liiv on kirjutanud ka isamaaluulet. Isamaaluule on erinev, esineb nii väga kurba ja sünget, kui ka rõõmsamaid toone isamaa kohta. Kirjutas realistlikult. Armastus isamaa vastu oli ainuke, mis vaesel Liivil oli.
Jumalaema kirik Pariisis Esmeralda ja Quasimodo Quasimodo ründab Esmeraldat pimedal tänaval Esmeralda viib Quasimodole piinapinki juua Quasimodo päästab Esmeralda hukkamisel Kirikus peidus olles: Quasimodo viib Esmeraldale pidevalt toitu ja juua Quasimodo vaatab ilusat tüdrukut alati eemalt Quasimodo vaatab, kuidas Esmeralda omaette laulab Quasimodo lubab Phoebuse üles torni kutsuda Quasimodo päästab Esmeralda, kui Frollo teda öösel ahistab Esmeralda ja Frollo Frollo näeb Esmeraldat platsil esinemas Frollo ründab koos Quasimodoga pimedal tänaval Esmeraldat Frollo pussitab Esmeralda ees Phoebust Frollo läheb Esmeraldat keldrisse vaatama (avaldab talle armastust) Frollo näeb Esmeraldat tema hukkamisel Frollo näeb ööl peale hukkamist Esmeraldat kirikus, kuid peab teda surnuks Frollo läheb Esmeralda juurde torni Frollo ja Gringoir...
Tema kleitki on kaunistatud stiliseeritud, tikandit meenutava lillemustriga. Chloris, kreeka kevadnümf, tõukab Florat ettepoole. Chlorisesse armunud läänetuule jumal, vaimu meenutav sinisekahvatu Zephyrosjälitab nümfi. "Primaveral" näitab Botticelli kevadjumalanna kujunemislugu: kreeka jumalannast Chlorisest saab rooma kevadjumalanna Flora. See omapärane sünnilugu tõestab, et Botticelli püüab minevikuhõngulist legendi olevikus nähtavaks muuta. Kuidas? Chlorise suu puistab lilleõisi, mis kukuvad Flora sülle ja põimivad üheks kaks eraldi tegelast. Teisalt mõjub Chlorise Floraks muundumise protsess kaudse vihjena, et kunstis kasutatakse kokkuleppeliselt rooma mütoloogia nimesid. Mees, kes kannab jalas tiivulisi saapaid, millest varbad välja ulatuvad, ja peas tiivulist kübarat, on jumalate käskjalg Mercurius. Ta hoiab käes heeroldikeppi ja takistab sellega süngete pilvede tulekut maa peale
kokkukuulumine ning hrl ka metafoorsus. Fraseologismidena esinevad idioomid, võrdlused, kõnekäänud jm. Nt lendas orki, kits kahe heinakuhja vahel, kuidas käbarad käivad? 2. Mida tähendab idioom? Mõiste ja näited Idioom on liik fraseologisme: tähenduslikult kokkusulanud liikmetega püsiühend, mille kogutähendus ei tulene ühendit moodustavate sõnade tähenduste summast. Nt peab silmas, puistab südant, viskab villast, tõmbas (minevikule) kriipsu peale, ajas pilli lõhki, tabas naelapea pihta, on (pruudi) üle löönud, võta näpust, tõusev täht, (poisil oli) vesi ahjus, vorst vorsti vastu, tuli takus, ühe vitsaga löödud. Ebatäpselt on seda sõna kasutatud ka fraseologismi tähenduses üldse. Peale selle kasutatakse sõna idioom tähistamaks mingile keelele eriomast sõna, vormi, püsiühendit, millele teistes keeltes ei leidu samalaadset vastet.
Kes hoides hlt sust hbelikul, argsel teel teineteisetuse tummas, mrast meelt minekutest meelitamaks vargsel vel varemete vaiki vanusvrast. Tuld tuikavtuima tumedasse tuues, peol pilkudesse pigistatud pded vaikelu varinguisse, seal sust juues jid asemele armidena hded. Nd unistuste udus huulil ulub maik manitsuste maskiballi mlust eeskujulikku ehtimisel endis. Kui kaua kurgus kutsetele kulub veel viipeis visklemisi meie vlust taas tolle rutus rmudele rendis? Veel psukeste prleid puistab taevas Kesk psukeste parve tiivaripsu neb nutunurkadega taevalina, seab udu une huulil igeks lipsu, krs kogub kollasesse kootud vina. Puul ubinate hullamise raskus kik okste ohked korjab kobarasse, tuul pilvepitsidega tagataskus veab tantsutalgutele vihmakasse. Veel valgusvallatusi pillav pike krgknni sillerduste siidis sammub, ta homme horisondi orjaks ajal, kuid juba de hlmas hljuv vike hetk pimeduse ukselvel tammub krkkleduse kurvalt raagus rajal... Sa oled seal
ülemeelikust tüdrukust Pipi Pikksukast kirjutas ta küpsetes kolmekümnendates eluaastates ja esimese raamatu ilmumise ajal oli ta 38-aastane. Sellest ajast saati kirjutas ta lasteraamatuid lakkamatu hooga kuni 1980. aastate keskpaigani. Kui juurde lisada ka pildiraamatud, siis on Astrid Lindgren kirjutanud kokku umbes üheksakümmend raamatut. Astrid Lindgren on kirjutanud ka filmide käsikirju. Tema tuntumad teosed on näiteks ''Piki Pikksukk'', ''Meisterdetektiiv Blomkvist'','' Britt-Mari puistab südant'', ''Meie, Bullerby lapsed'', '' Hulkur Rasmus'', ''Vennad Lõvisüdamed'' , ''Röövlitütar Ronja'', '' Mio, mu Mio'' jpt. Tema raamatu ''Pipi Pikksukk'' ilmus 1945 aastal. Kirjanik oli inspireeritud oma tütrest Karinist, kui too haigevoodis lamas. Tütar tahtis et ta kirjutas loo tüdrukust, kes elab üksi ning on tugev ja rikas. Kirjanik pani punapäise tegelase nimeks Pipi Pikksukk. ''Pipi on tekkinud haruldasest fantaasiast, mille juured ulatuvad 1930.-1940
Tehnikaks oli ni lõuendil. Maal kujutab mütoloogilise tegelase, Reini jõe äärse kalju kurikuulsa sireeni, needmist mitmete munkade poolt. Sireen istub oma kaljunõlva peal kandes vaid üht siidriiet parema käe ümber. Tema kõrval on kohe üks munk, kes pealesuruvalt näitab sireenile risti. Tahaplaanile jäävad veel 3 munka. Üks neist kannab ilmselt samuti risti, kuid seekord on see pika kepi otsas. Teine munk näeb välja väga vana ning tark. Ta puistab õhku mingit ainet, mis näeb välja, kui mõni pulber. Ma ei ole kindel, kas kolmandat tahaplaanile jäävat inimest saakski mungaks nimetada, sest teda katavad ning ümbritsevad massiivselt põrgulikud toonid. Sireenil on just kukkunud harf käest ning kuna ta ise on ka niivõrd selle kalju serva peal, tundub, et ta kukub sealt kohe alla. Kuigi see maal kujutab jällegi mütoloogiat, võib sealt välja lugeda kas lihtsalt võitlust hea ning kurjuse vahel või
Võililled! meelest unus päitsik! (Visnapuu 1998: 208) Uut värvi oli võtnud pohlaleht ka sammal oli jälle pesueht, vastsündind niisket rohtu aiast tõin, toas esimese kärbse surnuks lõin (Under 2007: 450) Kes sääl leivakandvaks künnab vagu see ei saa sest mõistatusest jagu (Under 2007: 510) Ma muretumalt vilistades lähen, ning puistab õielehti mulle pähe üks tuulehoog (Visnapuu 1998: 289) Suur nire väikseid joob ja uusi loob, maa suu on avali, ta kõik nad joob (Under 2007: 450) ja tilku rammusaid, kui laihtund puult ma puistasin, sain mõne kraesse neist siis päikses kuivatasin märga käist (Under 2007: 450) Ah! Toredaim on elamine maine ja vägev vere surematu püüd mind võidab rõõmu ihar, hõiskav hüüd
Kuldkollane laul Kuldkollane on park, kuldkollane on süda. Kaks sammu kuldsen kadumisen. Kuldkollane on tee, kuldkollane on süda, kaks käijat kuldsen kadumisen. Kaks käijat kuldsen kõnelusen, kuldkollane on süda nagu sügis. Kaks sammu kuldsen kõnelusen, kaks südant kuldsen kõnen nagu sügis. Kaks südant kuldsen kõnen, kuldsen unen, üks ühen, teine teisen kollendusen. Üks mino süda oman kuldsen unen ja teine sino teisen kollendusen. Kuldkollane on park, kuldkoldseid puistab lehti tuul, kuldseid liblikaid me pääle. Kuldkollane on tee, kuldkoldseid puistab lehti tuul teele. Kas nüüd kurale, või hääle? Seitsmes kiri Kui värvilist konfetti lehti maha pillub tuul. On tõest jo sügis, küsib silm ning huul. On tõest jo sügis toonud kuldsed plekid puule? Jääb vastus kurku, kurblik võru käima suule. On kahtepidi pandud käima terassaag, on keegi hirmus kägistanud tule paagi. On elu kahtepidi tallat kahekordne vaag.
HANS: Oota, kuni kuu hakkab paistma, siis otsime mu kivid üles ning lähme nende järgi koju. (Lapsed jõuavad koju tagasi kive korjates. Hans aga usub, et varsti peavad nad jälle metsa minema, ning tahab taas kive koguda) HANS: Grete, ole siin, ma lähen otsin, ehk leian veel kive igaks juhuks. ~*~ (Järgmisel päeval) HEA VANEM: Lähme nüüd metsa puid tegema, lapsed! HANS (endamisi): Mis nüüd saab, ma ju ei leidnud kive, mille järgi koju tagasi tulla. Võtan hoopis leiba. (Terve tee puistab Hans maha leiva raasukesi, metsa jõudes teeb isa lõkke) HEA VANEM: Istuge siin tule ääres soojas, oodake kuni meie enda töödega valmis saame. Me tuleme teile järele. (Mõne aja möödudes) GRETE: Nad jätsid meid maha, mis me nüüd teeme? HANS (Gretele): Ma puistasin tee peale leivaraasukesi, ootame kuni kuu paistma hakkab ning lähme nende järgi koju. (Veidi hiljem asuvad lapsed teele) HANS: Oh Jumal, kõik leivaraasukesed on lindude poolt ära röövitud. GRETE: Mis nüüd küll saab
on suurem ning säravam kui teine. Elame üldiselt sarnaste tõekspidamiste järgi, kuid siiski oleme unikaalsed. Inimest juhib kirg areneda. Ta tahab leida uusi lahendusi, et muuta elu lihtsamaks. Meid kõiki seob tung leida oma koht ühiskonnas. Stabiilne positsioon selles tihtipeale korralagedusena tunduvas süsteemis pole aga kerge tulema, sest juba sünnist saadik tuleb kogeda takistusi ja põrumisi. Saatuse karm kuid õiglane käsi puistab meie teele ülesandeid mille lahendamine viib lõpuks soovitu leidmiseni. Seda teerada mõtte sündimisest unistuse täitumiseni tuntakse karjäärina. Paljud inimesed on valinud oma elukutseks kirjutamise. Pastaka ja sule abil jätavad nad paberile oma mõtted. Autorile avaneb piirideta mõttemaailm, milles on võimalik heade oskustega palju korda saata. Suuremad teosed kujutavad endast raamatuid ja luuletusi, kuid on ka palju väiksemaid artiklite ja kommentaaride näol
Sotimaal ta secludes end puupaljaks saarel Orkney saarestiku ümbruses ning töötab vastumeelselt kell korrates tema esimene edukas. Ühel õhtul tabas kahtlusi moraali tema tegevused, Victor pilgud aknast näha koletis pimestab teda koos hirmutav naeratama. Hirmutav võimalikke tagajärgi tema töö, Victor hävitab oma uue loomist. Monster, vihast, lubadusi kättemaksu, sõimu, et ta koos Victor kohta Victor, s pulmas öö. Hiljem samal õhtul, Victor võtab paadi avanevad järve ja puistab jääb teine olend vees. Tuul korjab üles ja takistab tal tagasi saarel. Hommikul, ta leiab end kaldale lähedale teadmata linna. Pärast maandumist, ta vahistati ja teatas, et ta kohut mõrvas avastas eelmisel õhtul. Victor eitab kõiki teadmisi mõrv, kuid kui need on näidatud keha, ta on sokeeritud vaata oma sõbrale Henry Clerval koos kaubamärk monster, s sõrmede tema kaela. Victor haigestub, Võluv ja palavik, ning hoitakse
kindral Undi kirjutuslaua kohal rippuv linna kaart on konspiratiivkortereid tähistavatest punastest knopkadest kirjuks muutunud, kuid millegipärast mees ei tegutse. Hoolimata pidevalt laekuvatest teadetest miitingute kohta viivitab ta otsustava sammu astumisega. Ainus, kes tahab tegutseda, on legendaarne kindral Põdder, kuid riigivanem Akel ei võta tema hoiatusi kuuldagi ning kindral Unt sõnaselgelt keelab tal olukorda sekkuda. Purjuspäi puistab Põder südant Tanel Rõugule, kes teda ballilt koju konvoeerib, soovitades tal armeest lahkuda ning hoopis enne sõda omandatud arhitektiametis kätt proovida. Tanel, kindrali nõuandest julgustatuna, annabki järele Anna veenmisele ning otsustab koos naisega Eestist üldse lahkuda. Paari ärasõiduhommikul, 1. detsembril, kogunevad Balti jaama õppustele sõitvad ohvitserid. Kuid vaevdalt on Tanel jõudnud enne rongile minekut endiste ametivendadega hüvasti jätta, kui algab mäss
Ent ka kõige keerulisematel aastatel säilis venelaste hinges lootus, et kõik läheb hästi ja saabuvad paremad ajad. Kindala märgi on rahvused iseloomu jätnud õigeusk. Olemuselt religioossed, suhtlemises avatud, lihtsad, vastutulelikud ja abivalmid, on venelased väga vastuvõtlikud usule. Samas on nende seas laialt levinud ebausk. Kui vene inimesel juhtub näiteks lusikas maha kukkuma, jääb ta kindlasti ootama külalist; kui juhuslikult kuhugi soola puistab, arvab , et see ei too head. Kui üle tee jookseb must kass, püüab venelne kõigest väest halba ennet mitte uskuda, ent tunneb end sellele vaatamata ebakindlalt. Arvatakse, et venelased on väga rahulikud inimesed. Kuid tasub neid vaid veidi üles kütta või sundida midagi tõestama, kui nad pea ees tulle tormavad mõtlemata, et teha eksliku sammu, mida hiljem kaua kahetsevad. Venelaste hindamatu varandus on nende muinasjutud. Eriti
minu verenõus / ... / nüüd valgus soojusega ühes nõus / nii palju raiskab hüljatulle hellust. / Ma usun taas, et saabub ülestõus." Sama, rahunenud meeleolu jätkab ta oma elu lõpuni, ka viimases kirjutatud luuletuses, kus ta küll ei jäta oma vastusteotsimist, kuid sõlmib maailmaga rahu. See õitsmine on mulle raske kanda kui sammuksin ju üksi Toone randa peol peieroog. Ma muretumalt vilistades lähen ning puistab õielehti mulle pähe üks tuulehoog. Miks peaksin elust lahkuma ma mures, kui kõik, mis õitseb, möödumatult sureb, ei tea, miks kust? Mu ahastus ja armastus siin ilmas saab leidma armu igaviku silmas, sääl teispool ust.
kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvas-tas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masen-davaid ja nukraid luuletusi eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesaju-ga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. On teada, et Juhan Liiv ihkas minna merele. Sellest kirjutab oma mälestustes Konstantin Lepp: "See oli alles mõni aasta tagasi, kui Juhan Liiviga tuttavaks sain. Olin nii palju tema kurvast seisukorrast kuulnud, tema töid lugenud, aukartuses kui pühadust. Oli kevade, kui temaga esimest korda kokku puutusin
7. Polüseemia Polüseemia on mitmetähenduslikkus. nt. kuu (mai, juuni... ja kuu taevas), klaas (materjal ja joogiklaas), kiri (muster, kiri, millega kirjutame, kiri, mille paneme posti) 8. Idioomid ja fraseologismid Idioomid – piltlik ümberütlus mis on omane ainult eesti keelele nt: Rehepappi tegema Idioom - on liik fraseologisme: tähenduslikult kokkusulanud liikmetega püsiühend, mille kogutähendus ei tulene ühendit moodustavate sõnade tähenduste summast. Nt peab silmas, puistab südant, viskab villast, tõmbas (minevikule) kriipsu peale, ajas pilli lõhki, tabas naelapea pihta, on (pruudi) üle löönud, võta näpust, tõusev täht, (poisil oli) vesi ahjus, vorst vorsti vastu, tuli takus, ühe vitsaga löödud. ? (Leidsin Eesti Keele Instituudi kodu lehelt selle ) Fraseologismid – piltlik ümberütlus kõigis maailma keeltes nt: Kuupealt alla kukkunud, pead murdma Fraseologism - ehk fraseoloogiline üksus, s.o keeles laialt käibiv püsiv
ideaali. Pildil domineerib Venus ehk armastuse jumalanna ning ta kannab Firenze abielunaise iseloomulikku rüüd, mis viitab maali pulmateemale.Venuse parem käsi on üles tõstetud nagu õnnistamiseks. Ta on ka siin astroloogilise sümbolina kui aprilli ehk kevadkuud valitsev planeet. Venusest paremal pool on lillede jumalanna Flora, kes on maali parempoolse osa juhtfiguur ja tasakaalustab seda. Ta kõnnib kikivarvul üle lilleaasa, olles ilu kehastus ning puistab enda ümber lilleõisi. Flora viitab abielu edasistele rõõmudele ja tal on ka oluline tähendus Firenzele kui ,,lillede linnale". Flora kleit on kaunistatud lilledega, mis mõjuvad tikandina, sest Botticellile meeldisid kaunistused ja stiliseeritud mustrid. Flora taga kujutab Sandro Zephyrose kallimat Chlorist. Kui Zephyros Chlorisesse armus, ajas ta hirmunud nümfi taga ja võttis ta endale pruudiks, muutes ta jumalanna Floraks. Botticelli
vaikne öö sull' teada ann'd ennemuistsest rõõmupõlvest? Kadund õnnest pajatand? Tõsta pead, õiekene! Koit on saanud isandaks! Oma terad hiilgavalt saadab, et nad nutu kuivataks! Kui ta lõunavalgust puistab üle õitsva Eestimaa, oh, kuis tahame tall' tänu, õis, siis vastu õhata! Luuletus ,,Miks sa nutad?" on üks Koidula varasemaid luuletusi, milles leidub isamaa-motiiv. Seda võib võrrelda Liivi poeemiga ,,Kui tume veel kauaks ka sinu maa", mis on samuti justkui ennustus eesti rahvale. Siin luules on Koidula kujutanud Eesti tulevikuõnne, tuues
Tema loodusluules on kirjaniku lähema ja kaugemakoduümbruse tüüpilisemad maastikudetailid. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Ta on loonud luuletusi kõigist aastaaegadest. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masendavaid ja nukraid luuletusi eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesajuga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. 3 Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. On teada, et Juhan Liiv ihkas minna merele. AASTAAJAD KEVAD Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu. Liiv on sõnastanud varakevade ootusrikast eelaimust
Tragöödia põhimotiiv on nimikangelase Hamleti kättemaks ja kõhklused. Shakespeare ei käsita Hamleti kättemaksu kui õukonnaintriigi üksikjuhtu, kangelase traagika juurdub sügavamal. Taani on algusest peale printsile kõle vangla. Ta tunneb oma üksiolekut ja võimetust ja aimab hukkumise paratamatust. Hamleti vastasleer õukonna võimukandjad kannavad seda pahedekoormat, mille sisu Hamlet oma teravmeelsete torgetega laiali puistab. "Hamleti" mõju peitub eelkõige tema tegelaste elulisuses. Tragöödia tegevus areneb kasvava pingega. Ühel pool kuningas Claudius oma avaliku võimu ja käsualuste suure hulgaga, teisel pool prints Hamleti läbinägelik mõistus ja keeruline isiksus. Pärast Hameti naasmist Inglismaalt saab vastaspoolte lõplik kokkupõrge vältimatuks, ühtlasi saabub tragöödia kulminatsioon. 2
See oli õudne. Vihma sadas tema hauakivile ja sadas rohule. Kõik, kes olid surnuaias hakkasid nagu pöörased oma autode poole liduma. See just ajaski mind marru. Kõik võisid istuda autosse, raadio mängima panna ja sõita kuskile kenasse restorani lõunatama- Kõik peale Allie " 21. PEATÜKK - Läks koju õega kokku saama. Kedagi teist õnneks kodu ei olnud. - Ta õde on taibukas ja sai kohe aru, et Holden on koolist välja visatud 22. PEATÜKK - Puistab oma õele südant - Holdenil oli unistus!! - Tuhanded lapsukesed mängivad mänge rukkipõllul, aga lähedal ei ole ühtegi hingelist, tema tahaks seista kuristiku kaldal ja püüda lapsi, tähendab, kui nad mänguhoos ei märka, kuhu nad jooksevad, siis tema tuleb ja püüab nad kinni. - ,, Teeksin seda hommikust õhtuni. Valvaksin lapsi kuristiku kaldal rukkipõllul " 23. PEATÜKK - Koju saabusid Holdeni ema ja isa - Holden peitis end õe riidekappi--> ei jäänud vahele
174. kuusk lihakas käbi "kadakamari" e. marikäbi kadaka emaskäbi soomused muutuvad lihakaks 175. jugapuu seemet ümbritse lihakas seemnerüü e. arill jugapuul korralikke emaskäbisid pole 176. AVAVILI SULGVILI on vili, mis seemnete valmides ei avane ja kukub maha koos seemnetega puitunud viljakestaga kuivvili, mille viljakest pole seemnega kokku kasvanud pähkel 157. AVAVILI on kuivvili, mis seemnete valmides avaneb ja seemned laiali puistab kupar 158. avaneb kaanekese, avade või hammaste moodustumise teel tõru on nahkja viljakestaga pähklitaoline vili, mille alus asub tihedasti kokkukasvanud õiekattelehtedest moodustunud lüdis 159. seemnis 160. üheseemneline nahkja kestaga sulgvili korvõistel ja uniohakalistel, mille seemnekest ei ole viljakestaga kokku kasvanud pappus 161. on korvõieliste seemiste küljes olev "vihmavari", mille abil seemned levivad; moodustub õite tupplehtedest
märkimisväärne oma laiahaardelise värvivaliku pärast, mis kahjuks on peaaegu täielikult hävinud aja möödumisega. Mäe südamesse tungides jõuab pühamusse, kus varem seisid kolmiku kujud, kellele koos Ramsesega tempel oli pühendatud. Siin võttis aset sündmus, mida kutsuti "päikese imeks". Kaks korda aastas, 21. märtsil ja 21. septembril, kell 5.58 hommikul, tungib päikesekiir läbi 65-meetrilisest sissepääsust ja pühamust ning puistab Amon-Ra ja Ramses II üle valgusega. Paar minutit hiljem valgusekiir liigub edasi ja langeb Harmakisele. Peale 20 minutit valgus kaob ja on märkimisväärne, et valguskiired ei lange mitte kunagi Ptah-le, kes on tegelikult pimeduse jumal. Templi seinamaalid tähistavad Ramses II sõjalist hiilgust. Luuletaja Pentaur, kes teenis Suure Vaarao õukonnas, lõi pika eepilise luuletuse Ramses Suure sõjaretkest Süürias. Luuletus, mis
luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masen- davaid ja nukraid luuletusi eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesajuga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. On teada, et Juhan Liiv ihkas minna merele. Sellest kirjutab oma mälestustes Konstantin Lepp: "See oli alles mõni aasta tagasi, kui Juhan Liiviga tuttavaks sain. Olin nii palju tema kurvast seisukorrast kuulnud, tema töid lugenud, aukartuses kui pühadust. Oli kevade, kui temaga esimest korda kokku puutusin
20. Kannatadasaanud linnud toimetati Kaplinna toibuma. 21. K. avas Peipsiäärse skandaali teise dimensiooni. 22. Koer tegi kangelaslikke pingutusi, et oma roosa keelega jälleleitud sõbra nägu tabada. 23. Eesti triatloni meister selgub pühapäeval. 24. Õpetaja vöib kirjandustundides läbivõetut käsitleda kuitahes laiaulatuslikult.. 25. Taevas rippus tohutusuur kahvatu kuu. 26. Katrin vahustab kohupiima ja puistab sellele aiastvõetud mustsõstraid peale. 27. Hingelähedasse materjali süvenemisvõime kõrval jagus uurijal muidki omadusi. 28. Teine köide algab Indreku peaaegu andreseväärse õppimistuhinaga, takistusi on aga palju ja hoog vaibub. 8. Milliste kokku- ja lahkukirjutamise reeglite vastu on siin eksitud? Paranda vead. 1. Mõned täpiliste tähtedega nimed omandasid puhttehnilistel põhjustel äratundmatu kuju. 2.
Ent ka kõige keerulisematel aastatel säilis venelaste hinges lootus, et kõik läheb hästi ja saabuvad paremad ajad. Kindla märgi on rahvuse iseloomu jätnud õigeusk. Olemuselt religioossed, suhtlemises avatud, lihtsad, vastutulelikud ja abivalmid, on venelased väga vastuvõtlikud usule. Samas on nende seas laialt levinud ebausk. Kui vene inimesel juhtub näiteks lusikas maha kukkuma, jääb ta kindlasti ootama külalist; kui juhuslikult kuhugi soola puistab, arvab, et see ei too head. Kui üle tee jookseb must kass, püüab venelane kõigest väest halba ennet mitte uskuda, ent tunneb end sellele vaatamata ebakindlalt.Arvatakse, et venelased on väga rahulikud inimesed. Kuid tasub neid vaid veidi üles kütta või sundida midagi tõestama, kui nad pea ees tulle tormavad – mõtlemata, et võivad teha eksliku sammu, mida hiljem kaua kahetsevad. Vene mentaliteet on niisiis kujunenud väga pika aja jooksul. Vahel võib isegi
luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvas-tas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masen- davaid ja nukraid luuletusi – eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesaju- ga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. On teada, et Juhan Liiv ihkas minna merele. Sellest kirjutab oma mälestustes Konstantin Lepp: “See oli alles mõni aasta tagasi, kui Juhan Liiviga tuttavaks sain. Olin nii palju tema kurvast seisukorrast kuulnud, tema töid lugenud, aukartuses kui pühadust. Oli kevade, kui temaga esimest korda kokku puutusin
inimesest kõrgemale astmele, kellest oleneb inimese heaolu ja saatus. Kaitsevaime on kutsutud ka haldjateks ja jumalateks. Usk kaitsevaimudesse haldjatesse - jumalustesse toob kaasa ka ohvrikultuse. Toodi ohvreid küll merre, küll jõgedesse ja järvedesse, küll põldudel viljahaldjale. Loodushaldjatest kerkib eriti esile pikse roll, kellele ohverdatakse näiteks põua puhul härg. Pikset kujutletakse vanamehena, kes ammukaarega puistab piksenooli. Henriku Liivimaa kroonikas (xxx 4) on juttu, et saarlased 2. veebr. 1227 toimunud lahingu ajal "karjuvad, rõõmustades oma Tarapitha üle." See osutab skandinaavlaste Thori tundmist nimepidi, kuigi vist mitte ülijumalana, vaid lihtsalt pikse nimetusena. Hinge irdumine ihust vaimuks ja vaimu kerkimine kaitsevaimuks, see on eesti usundilise arusaama arengutee. Meilgi on püütud tänapäeval leida ja kasvõi kunstlikult luua selliseid
jätkas ta põhjalike kokkuvõtete tegemist sellest, mida mööduv aasta on toonud nii inimestele üldse, kui perekond Lindgrenile. 5. TUNTUSE SAABUNIME LÄBI TUNDEKÜLLASE "PIPI" Käsikirja koopia, mille Astrid Lingren oli 1944. aastal saatnud Bonnieri kirjastusele tagastati talle, kirjastus tol korral seda ei avaldanud. Ilmselt ei jätkunud neil selleks julgust. Samas Astrid Lingren jätkas kirjutamist ja nii valmis tema sulest teismelisteraamat "Britt-Mari puistab südant", mis võitis Rabéni & Sjögreni kirjastuse 1944. aastal korraldatud lastekirjanduse võistlusel teise koha. Edu tiivustas teda kirjutamist jätkama ja nii võttis ta ja töötas "Pipi" käsikirja üsna põhjalikult ümber. Ta jättis välja episoode ja repliike, mis pakuksid rohkem huvi täiskasvanutele. Samuti mahendas Pipi häbematust täiskasvanutega suhtlemisel. Lõppvariandis rõhutatakse rohkem Pipi suuremeelsust ja vähenõudlikkust. Raamat sai
Ent ka kõige keerulisematel aastatel säilis venelaste hinges lootus, et kõik läheb hästi ja saabuvad paremad ajad. Kindla märgi on rahvuse iseloomu jätnud õigeusk. Olemuselt religioossed, suhtlemises avatud, lihtsad, vastutulelikud ja abivalmid, on venelased väga vastuvõtlikud usule. Samas on nende seas laialt levinud ebausk. Kui vene inimesel juhtub näiteks lusikas maha kukkuma, jääb ta kindlasti ootama külalist; kui juhuslikult kuhugi soola puistab, arvab, et see ei too head. Kui üle tee jookseb must kass, püüab venelane kõigest väest halba ennet mitte uskuda, ent tunneb end sellele vaatamata ebakindlalt. Arvatakse, et venelased on väga rahulikud inimesed. Kuid tasub neid vaid veidi üles kütta või sundida midagi tõestama, kui nad pea ees tulle tormavad - mõtlemata, et võivad teha eksliku sammu, mida hiljem kaua kahetsevad. Venelaste hindamatu varandus on nende muinasjutud. Eriti armastatud on lood, kus
teiste haldjate ja surnute hingedega kodukoha hiitesse, põldudele ja koplitesse. Ta on kõige õiglasem haldjas, kes annab igale inimesele saaki tema töö järgi ja karistab laisku ning loodreid vaesusega. Vanarahval oli palju ennustusi heinaajaks ja sügiseseks viljasaagiks. Kui päike jaanipäeva hommikul selgesti tõuseb ja õhtul selgesti loojub, siis tuleb ilus ja kuiv heinaaeg. Kui jaanipäeval vihma sajab, tuleb märg rukkilõikus ja talvel palju lund. Jaanikuu vihm puistab põllule kulda ja rammutab mulda. Ennejaanine vihm on suureks kosutuseks põlluviljale, pärastjaanine aga kaotuseks heinatööle. Ennejaanine vihm on rohkem väärt kui Riia linn. Kui rukis enne jaanipäeva õitseb, tähendab see head saaki. Jaanipäeval peabki rukkipeas juba teraalgus sees olema, tähendab ivitsemine peab olema alanud, et jaagupipäevaks (25. juuliks) uudseleiba saada ./6/ Töökeelud
autoks. Sellised mängud on lühiajalised ja tekivad episoodiliselt, nendele on iseloomulik sündmustiku primitiivsus ja tehtud tegevuste üksluisus. Aga järgmisel vanuseetappil nemad muutuvad süzee-rollimängude üheks allikaks. Sellise mängu arenguks on tähtis sümboolsete ja asendatavate tegevuste tekkimine. Näiteks, kui nukku pannakse puulatile voodi asemel see on asendamine. Kui laps pöörab nukku peaga allapoole, raputab seda ja ütleb, et puistab soola soolatossist need on veel keerulisemad asenduslikud tegevused. Sellel ajaperioodil ilmuvad esimesed katsed pöörata kujutustegevusele paberi peal joonistamise vormis. Esialgul lapsed joonistavad kritseldised, millised võivad tähendada mis tahes: kass, koer või inimene, igaüks lapsele tuttav objekt. Kolmandal eluaastal lapse joonistused leiavad juba rohkem sarnasust kujundava objektiga. 7
- Tormine ja sügava lumega näärikuu kuulutab ette vihmast suve. - Küünlakuu külm toob sooja suve. - Mida tuulisem veebruar, seda vaiksem märts ja aprill. - Kui veebruari lõpul tuiskab, siis tuleb varajane kevad. - Kust 1. märtsil tuul puhub, sealt puhub ta ka suurema osa suvest. - On esimesel märtsikuu ööl taevas näha heledaid tähti, tuleb pikk kevad. - On märts vihmane, on ka suvi vihmane. - Märtsikuu udu ennustab kolmandal päeval vihma. - Müristab märtsikuul, puistab lund lehekuul. - Kui märts on vihmane, on ka september vihmane. - Kui aprillis hanged aia ääres ja lumi visalt kaob, siis tuleb soe suvi. - Jürikuu soe lehekuu vilu. - Kui madusid enne jüripäeva nähakse, tuleb soe suvi. - Pääsukeste ilmumine enne jüripäeva kuulutab head aastat. - Lehekuu vihm puistab kulda põllule. - Tuulise mai järgi tuleb vaikne suvi. - Külm lehe- ja märg jaanikuu täidavad keldrid ja aidad laeni.
Ent ka kõige keerulisematel aastatel säilis venelaste hinges lootus, et kõik läheb hästi ja saabuvad paremad ajad. Kindla märgi on rahvuse iseloomu jätnud õigeusk. Olemuselt religioossed, suhtlemises avatud, lihtsad, vastutulelikud ja abivalmid, on venelased väga vastuvõtlikud usule. Samas on nende seas laialt levinud ebausk. Kui vene inimesel juhtub näiteks lusikas maha kukkuma, jääb ta kindlasti ootama külalist; kui juhuslikult kuhugi soola puistab, arvab, et see ei too head. Kui üle tee jookseb must kass, püüab venelane kõigest väest halba ennet mitte uskuda, ent tunneb end sellele vaatamata ebakindlalt. Arvatakse, et venelased on väga rahulikud inimesed. Kuid tasub neid vaid veidi üles kütta või sundida midagi tõestama, kui nad pea ees tulle tormavad mõtlemata, et võivad teha eksliku sammu, mida hiljem kaua kahetsevad. Venelaste hindamatu varandus on nende muinasjutud. Eriti armastatud on lood, kus
seltslikkus elus saab meestelt kallutatud kommentaari, see on üks mehine naesterahwas; sel pole wähematki õrnust ega südametundmust enam!, sõnastab Suburg sellele veenva vastuväite: Aga seda ei tule neile meelegi, et meie põllumehe naisterahwas siiamaani kõigest rängemat tööd meeste kõrval põllul, nurmedel, rehtides ja lautades ärategema on pidanud, ja siiski seal juures oma hellemaid tundmusi ärakautanud pole. Siin puistab ta väiteid kui varukast, mõned neist on kestvad / aktuaalsused ka täna: Oh õed, ärge laske ennast niisugusest rumalusest, niisugusest auahnusest, kes ikka üksi ennast platsil näeks, hirmutada! Waatke, ka meilgi on juba kõrge waimulisi mehi, kes küllalt ära tunnevad, et: Jumal ka nasterahhwale4 waimujõuudusi annab, mis temale õigusi annavad, ka waimu põllule meeste kõrvale töötama astuda, nii kuidas ta igal rängemal
minema ajada. Toomas Üüve oli ikkagi rikas mees ja tal oli Ingelandist toodud rikka kaupmehe tütar ja palju varandust, isegi nende tütar Eneken oli Neenu arust upsakas ja uhke. On hiline pärastlõuna, inimesed saabuvad kirikust, Üüve hoovis hõigatakse Enekeni, kes alles magab. Ekke vaatab pealt, turnib puu otsas ja teeb imelikke linnu hääli, seda sama hakkab tegema ka Eneken. Ühtäkki on nad Ekkega koos ja räägivad kõiksugustest asjadest. Eneken puistab Ekkele kõik mis on ta südamel, ta räägib kuidas ta Ekket armastab, kuidas ta teda laadal ootas ja otsis ja kui Ekke teda märkas tegi näo, nagu tal oleks ükskõik. Rääkis, et ta ei saa midagi parata, et ta süda Ekkele kuulub, aga Ekke teadis omamoodi seda, ta oli sellest aru saanud juba siis kui ta käis Enekeni akna all armastuskirju ette lugemas ja kui eneken naeratades alati puu alt mööda kõndis kui ta seal tobedaid linnuhääli tegi
Toomas Üüve oli ikkagi rikas mees ja tal oli Ingelandist toodud rikka kaupmehe tütar ja palju varandust, isegi nende tütar Eneken oli Neenu arust upsakas ja uhke. On hiline pärastlõuna, inimesed saabuvad kirikust, Üüve hoovis hõigatakse Enekeni, kes alles magab. Ekke vaatab pealt, turnib puu otsas ja teeb imelikke linnu hääli, seda sama hakkab tegema ka Eneken. Ühtäkki on nad Ekkega koos ja räägivad kõiksugustest asjadest. Eneken puistab Ekkele kõik mis on ta südamel, ta räägib kuidas ta Ekket armastab, kuidas ta teda laadal ootas ja otsis ja kui Ekke teda märkas tegi näo, nagu tal oleks ükskõik. Rääkis, et ta ei saa midagi parata, et ta süda Ekkele kuulub, aga Ekke teadis omamoodi seda, ta oli sellest aru saanud juba siis kui ta käis Enekeni akna all armastuskirju ette lugemas ja kui eneken naeratades alati puu alt mööda kõndis kui ta seal tobedaid linnuhääli tegi. Aga Ekke teadis, et
Iseloomulikuks elemendiks on trahheiidid (90-95%), mis jagunevad: sügistrahheiidid on paksu seinaga ja annavad mehaanilise tugevuse (kõigis okaspuudes) kevadtrahheiidid on õhukese seinaga ja tagavad toitainete transpordi (kõigis okaspuudes) spiraalse seinapaksendusega kevadtrahheiidid on vaid osadel liikidel (nt: Ebatsuuga) Säsikiired Säsikiired hõlmavad okaspuidu üldruumalast 5…10%. Lehis – okaspuu, mis puistab talveks okkad maha ja mille puidus on ~1.5 korda rohkem säsikiiri, kui ükskõik millises teises okaspuus (10%). Okaspuu säsikiired on enamuses üherealised. Männil, lehisel, seedril ja kuusel on säsikiired mittehomogeensed: o nende üla- ja alaservades on horisontaalsed trahheiidid väikeste koobaspooridega o säsikiirte keskosa koosneb parenhüümrakkudest. Vaigukäigud
" Lugu emast ja tütrest, ema, kes püüab päästa oma lapse abielu. ,,Ideaalne abielumees." Lugu sellest, kui räpane on poliitika. Neid lavastatakse kõige rohkem. wilde ise teatrit niiväga ei hinnanud, küll aga ta taastas Inglise komöödia traditsioonid. Kõik ta näidendid on komöödiad. Nendes näidendites on väga oluline vaimukas dialoog. Wilde pilkab nendes Inglismaa aristokraatia peenutsemist, silmakirjalikkust, kohustuslikuks teeb ta endale äkilise jandi. Ja loomulikult puistab ta ka nendesse oma paradokse. ,,Meie ajal võib igaühte ära osta, ainult et mõned on väga kallid." Wilde ise arvas, et tema elus oli 2 pöördepunkti. 1. Õpingus Oxfordis. 2. Vangla. Mõlemas tunneb ta endas niisugust kõlbelist murrangut toimunud olevat. Vanglas kirjutab pihtimusliku teose ,,De Brofundis", mis tähendab ladina keeles sügavikust. Eesti keeles ilmunud sarjas Europeia. Nimetatakse maailma kõige pikemaks armastuskirjaks
kuidas olen alandet, kui te tapate, kuidas olen veel teiega, kui te tapate, pistate südame läbi. Mul on valus ja häbi. Võin ma ka ütelda, tapke inimest? Võin ma ka õigeiks pidada tappa inimest, süda torgata läbi. Hirmsa jõleduse läbi olete petet tapma inimest. Tean ühte ma, ärge tapke inimest! Mul on valus ja häbi. ,,Sireli" Sireli torkas püssirauda. Sireli, sireli. Palju on sõpru langend hauda, sireli. Sirelis seisis, valvas vaenlast. Sireli, sireli. Sirelit kevad puistab kaenlast. Sireli. Sirelit kodu akna taga. Sireli, sireli. Sirelit Eo! uinu, maga! Sireli. Sirelis sõda, sirelit kanda. Sireli, sireli. Sirelit raua vastu anda. Sireli. Sireli torkas püssirauda. Sireli, sireli. Palju on sõpru langend hauda. Sireli. Sirelit kodu! Sireli tarju! Sireli, sireli! Sirelis kodu -- sõduri varju! Sireli. Sirelist õnne! Kakskorda neli. Sireli, sireli. Sirelit sulle võõras ja veli. Sireli. Pilet 11 1. Valgustuskirjandus 18.saj sai alguse Prantsusmaalt
sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvas-tas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Juhan Liiv pühendab palju luuletusi aastaaegadele. Enimarmastatud aastaaeg oli sügis, mida ta ka ise korduvalt kinnitas. Sügisest on Juhan Liivil kirjutatud nii rõõmsaid, säravaid kui ka masen-davaid ja nukraid luuletusi eks sügis olegi ju mitmepalgeline: kord puistab üle kullase lehesaju-ga, kord hukutab oma salakavalate tuultega merel laevu. Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. On teada, et Juhan Liiv ihkas minna merele. Näiteks: ,,Vana ema sügise", ,,Sügise tuul", ,,Lehed lang'sid", ,,Mets" 2. Isamaa lüürika- Muretseb oma luules kõige enam isamaa pärast. Tema isamaa ei ole romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. (Nt. "Eile nägin ma Eestimaad!",
nagu ohkaks ta selle võõra tunde üle, mis ta südames nende kellade ja tema enese vahele oli 1 4 5 tekkinud. Kuid niipea kui ta nad käima pani, kui ta tundis, kuidas see pundar kelli ta käe all liikuma hakkab, kui ta nägi -- ta ju ei kuulnud kuidas tukslev oktaav mööda heliredelit üles ja alla käib, nagu oksalt oksale hüppav lind, kui muusikadeemon, kes sätendava kimbu stretosid, trillereid ja arpedzosid laia1i puistab, õnnetu kurdi üle võimust võttis, muutus ta jälle 250 õnnelikuks, ta unustas kõik ja avarduv süda pani ta näo särama. Ta tuli ja läks, lõi käsi kokku, jooksis ühe köie juurest teise juurde, ergutas kõiki kuut kella oma hääle ja liigutustega, nagu orkestrijuht, kes oma taibukaid mängijaid õhutab. «Noh, Gabrielle,» ütles ta, «vala oma helid alla platsile, täna on ju püha. Thibauld, ära laiskle, sa jääd maha, noh, lase käia, või oled sa roostes, va laiskvorst
roselllase. «Mu härrad,» ütles Athos, kes oli enda peale võtnud ekspeditsiooni juhtimise, «sel ajal kui Grimaud laua katab, korjame kokku püssid ja padrunid. Seda tehes võime me muuseas vestelda.» Laipadele'osutades lisas ta: «Need härrad ei kuule meid.» «Me võiksime nad siiski kraavi visata pärast seda, kui oleme kindlaks teinud, et nende taskud on tühjad,» arvas Porthos. «Jah,» vastas Athos, «selle jätame Grimaud' hooleks.» «Noh, las siis Grimaud puistab nad läbi ja viskab üle müüri,» ütles d'Artagnan. «Ei maksa seda siiski teha,» ütles Athos. «Meil võib neid vaja minna.» «Meil võib laipu vaja minna?» küsis Porthos. «Kallis sõber, sa hakkad jaburaks minema.» «Ärge otsustage uisapäisa, ütlevad evangeelium ja härra kardinal,» lausus Athos. «Kui palju on meil püsse, mu härrad?» «Kaksteist,» vastas Aramis. «Ja mitu lasku?» «Saja ümber.» «Just niipalju, kui me vajame. Laadigem relvad!»
annaabi.ee 
