Norman Aas*1
Eesti prokuratuurisüsteem
rahvusvaheliste standardite
valguses
1. Sissejuhatus
1998. aastal jõustunud prokuratuuri seadusega*2 ( ProkS ) ja 2004. aastal toimunud kriminaal menetluse
reformiga muutus suuresti ka prokuratuuri roll kriminaal menetluses. Seejuures püüti parimatest rahvus-
vahelistest eeskujudest lähtudes ühendada kahte mõneti vastandlikku eesmärki: ühest küljest garanteerida
prokuratuurile oma üles annete täitmiseks piisav sõltumatus , teisest küljest tagada selline organisatsiooni-
line üles ehitus, et prokuratuur saaks efektiivselt ja ühetaoliselt ellu viia riigi kriminaal poliitikat.
Viimastel aastatel on Eestis taas tekkinud intensiivne debatt prokuratuuri sõltumatuse ja vastutuse
teemadel . Ajuti on need vaidlused läinud küllaltki tuliseks ja lisaks rikkalikele meedia kajastustele on pro-
kuratuur viimasel ajal mitu korda tõusnud nüüd juba otseselt poliitiliste debattide, ja julgeks ka öelda, et
rünnakute objektiks , mis on päädinud näiteks nõudega taastada prokuratuuri üle tsiviil kontroll ja moodus-
tada parlamendis vastav erikomisjon.*3
Seetõttu kerkib paratamatult küsimus, kas Eesti prokuratuuri süsteemi üles ehitusel on tehtud mingeid
vigu. Kuigi meil toimuv arutelu võibki esmapilgul tunduda üksnes Eesti põhjustest tingitud, siis probleemi
rahvus vahelisest aspektist vaadates see nii ei ole. Täna toimub paljudes Euroopa riikides ja rahvus vahelistes
organisatsioonides nii teaduslik kui ka aktiivne poliitiline diskussioon prokuratuuri süsteemi üles ehituse
üle ja see ei näi vaibuvat. Selle tõestuseks võiks mainida vaid kahte viimase aja silma torkavamat prokura-
tuuriga seotud institutsionaalset konfl ikti Euroopas.
Poolas oli justiits ministri ja peaprokuröri amet ühendatud ühes inimeses. Praktika tõestas aga seda, et
selline süsteem ei ole parim lahendus prokuratuuri üles annete objektiivseks ja erapooletuks täitmiseks.*4
See tõi kaasa erinevaid konfl ikte, mis kulmineerusid 2007. aastal, kui Poola toonane justiits minister ja pea-
prokurör alustas kriminaal menetlust Poola Prokuröride Assotsiatsiooni juhi vastu, sest ühing üritas seista
prokuröride sõltumatuse eest ja heitis peaprokurörile ette poliitiliselt motiveeritud sekkumist konkreetse-
tesse kriminaal asjadesse. Vastuolu oli suur, ulatudes mitmesse rahvus vahelisse organisatsiooni. Freedom
House*5 võttis selle juhtumi kokku 2008. aastal Poola õigus süsteemile antud hinnangus : „Eksperdid on
seisu kohal, et niikaua kuni justiits minister on ühtlasi ka peaprokurör, ei ole kohta autonoomsele ja poliiti -
liselt mõjutamata prokuratuurile.“*6 Asi rahunes alles pärast seda, kui uus valitsus otsustas justiits ministri
ja peaprokuröri institutsiooni lahutada. Selle kohane seadus jõustus 2010. aastal.
1
Artikkel kajastab autori isiklikke seisu kohti.
2 RT I 1998, 41, 625; RT I, 16.03.2011, 2.
3 Vt nt 09.02.2010 algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seadus (683 SE). Arvutivõrgus: http://www.riigikogu.ee/?page
=eelnou&op=ems&emshelp=true&eid=919753&u=20111101140030.
4
A. Pogorzelski. Organization of Prosecution Services and Their Attitude to the Cabinet and to the Ministry of Justice. – Státní
Zastupitelství 2009/7-8, lk 30.
5 Freedom House on tuntud rahvusvaheline mittetulundusorganisatsioon peakorteriga Washingtonis, mille eesmärgiks on
edendada maailmas demokraatiat, poliitilist vabadust ja inimõigusi.
6 Freedom House. Nations in Transit – Poland (2008). Arvutivõrgus: http://www.freedomhouse.org/template.cf m?
page=47&nit=463& year =2008.
JURIDICA VIII/2011
559
Eesti prokuratuurisüsteem rahvusvaheliste standardite valguses
Norman Aas
Teise äärmusena võib välja tuua Itaalia, kus prokuratuur on olnud täitev võimust sõltumatu institut -
sioon , kuuludes sisuliselt kohtu võimu hulka. Kuid ka selline süsteem ei ole taganud võimu harude rahu-
likku koos eksisteerimist. Nii on sealse valitsusjuhi ja prokuratuuri vastuolu mitu korda üle rahvus vahelise
uudise künnise jõudnud. Seejuures on Silvio Berlusconi teinud muuhulgas ettepaneku, et Itaalias tuleks
läbi viia reform , mille käigus moodustataks parlamendi juurde komisjon , mis hakkaks prokuratuuri üle
järele valvet teostama . Parlamendil peaks seejuures olema õigus jagada prokuratuurile juhtnööre, milliste
juhtumitega tegelda, millistega mitte ning missugune peaks olema pädev strateegia nende uurimisel .*7
Kuigi toodud näited on mõneti äärmuslikud, tuleb siiski tõdeda, et erinevalt kohtu süsteemist ei ole
Norman Aas Prokuratuuri põhiseaduslik asend. Funktsionaal-organisatoorne analüüs Funk tsionaal-organisatoorne analüüs Käimasoleva karistusõiguse ja kriminaalmenetluse reformi käigus on prokuröride menetlusfunktsioonide määratlemise kõrval samavõrd tähtis ka prokuratuuri kui organisatsiooni muutmine kaasaegse demokraat- liku riigi nõuetele ja eesmärkidele ning Eesti põhiseadusele vastavaks õiguskaitseorganiks. Suurimaks ohuks seejuures on suhtumine prokuratuuri kui konkreetsest põhiseaduslikust korrast eemalseisvasse järelevalveorganisse, millel on ajaloo vältel välja kujunenud kindel funktsioon ja struktuur, mis tuleb igal juhul säilitada prokuratuuri integreerimisel ülejäänud ühiskondliku korraga. Siiamaani oli selline seisukoht
EV ÕIGUSKAITSESÜSTEEMI ORGANID ADVOKATUUR Eesti Advokatuur on 1919. aastal 14. juunil asutatud advokaatide omavalitsuslikel põhimõtetel tegutsev kutseühendus. Advokatuuri liikmeteks on vandeadvokaadid, vandeadvokaadi vanemabid ja vandeadvokaadi abid. Seisuga 06.12.2017. a on Eesti Advokatuuri liikmeid kokku 1024. Advokatuur juhindub oma tegevuses seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja headest tavadest. Advokatuuri organiteks on üldkogu, esimees, juhatus, revisjonikomisjon, aukohus ja kutsesobivuskomisjon. PÄDEVUS AMETISSE MÄÄRAMINE AMETIST VABASTAMINE Õigusteenuse osutamise korraldamine era-ja avalikes huvides, Esimees valitakse vandeadvokaatide Advokatuuri liikmesuse peatamise
õigust kaitsta ennast ise? Seda õigust tunnistatakse selleks, et juhul kui isikul on välja kujunenud kindel veendumus, et ta tahab ennast ise kaitsta, siis kui seda talle mitte lubada, on tal pärast raske menetluse resultaadiga leppida, talle jääb ikka arvamus, et kui tal oleks olnud võimalik ennast ise kaitsta oleks tulemus olnud talle soodsam. 9) Erapooletuse, sõltumatuse ja kompetentsuse printsiip - Erapooletus tähendab seda, et kohus, prokuratuur ja politsei ei tohi olla isiklikult huvitatud õigusliku vaidluse resultaadist ja ei tohi tekkida kahtlusi nende erapooletuses. Ei piisa sellest, et antud asutused sisuliselt ei ole erapoolikud. Tähtis on see, et nad ei tohi tekitada isegi kahtlust erapoolikuses. Selleks ongi ette nähtud näiteks kohtunike taandamise obligatoorsed alused - kriminaalasjades ei tohi kohtu koosseisu kuuluda isikud, kes on
Milleks siis tunnistada õigust kaitsta ennast ise? Seda õigust tunnistatakse selleks, et juhul kui isikul on välja kujunenud kindel veendumus, et ta tahab ennast ise kaitsta, siis kui seda talle mitte lubada, on tal pärast raske menetluse resultaadiga leppida, talle jääb ikka arvamus, et kui tal oleks olnud võimalik ennast ise kaitsta oleks tulemus olnud talle soodsam. 9) Erapooletuse, sõltumatuse ja kompetentsuse printsiip - Erapooletus tähendab seda, et kohus, prokuratuur ja politsei ei tohi olla isiklikult huvitatud õigusliku vaidluse resultaadist ja ei tohi tekkida kahtlusi nende erapooletuses. Ei piisa sellest, et antud asutused sisuliselt ei ole erapoolikud. Tähtis on see, et nad ei tohi tekitada isegi kahtlust erapoolikuses. Selleks ongi ette nähtud näiteks kohtunike taandamise obligatoorsed alused - kriminaalasjades ei tohi kohtu koosseisu kuuluda
Eri õiguskaitseasutuste sõltumatuse võrdlus Õiguse kindlustamiseks ühiskonnas on vajalik, et eksisteeriks teatav süsteem, mis tagaks õigusnormide järgimise. Selle jaoks on igas riigis erinevate ülesannetega asutustest moodustunud süsteem, kuhu kuuluvad kohtud, prokuratuur, advokatuur, notariaat, politsei, õiguskantsler ja kohtuotsuste täitmise asutused. Õiguskaitseasutuste sõltumatuse all peetaksegi silmas, nende asutuste kohustust õiguslike küsimuste lahendamisel olla sõltumatud ja tegutseda kooskõlas seadustega. Sõltumatuse tagamine õiguse rakendamisel on ilmselgelt oluline. Kui õigust rakendavad organid oleks mõjutatavad kellegi poolt oma tegevuses, oleks paratamatus, et selle tegevuse resultaat oleks alati soodsam selle poole jaoks kellest
kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras st. kohtuprotsessi osapooltel on õigus ringkonnakohtu otsuse peale edasi kaevata Riigikohtule. Riigikohus võtab kassatsioonkaebuse menetlusse, kui kaebuses esitatud väited võimaldavad arvata, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi või on oluliselt rikkunud protsessiõiguse normi, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Kohtunikud Kohtunikuks võib nimetada Eesti kodaniku, kes on: 1) on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi 2) oskab eesti keelt keeleseaduses sätestatud C1tasemel või sellele vastaval tasemel 3) on kõrgete kõlbeliste omadustega 4) on kohtunikutööks vajalikud võimed ja isikuomadused. Kohtunik nimetatakse ametisse eluajaks. Esimese ja teise astme kohtunikud nimetab ametisse Vabariigi President Riigikohtu üldkogu ettepanekul. Riigikohtuniku nimetab
Vahetut sundi ei ole lubatud kohaldada ütluse, arvamuse või seletuse saamiseks. Põhimõte on, et inimväärikust tuleb austada, menetlus ei tohi tekitada inimeses teravat kõlbelist konflikti ja sundida teda valima iseenda ning oma lähedaste hoidmise ja kaitsmise ning sellega vastuollu mineva õigusliku kohustuse vahel. Erapooletuse, sõltumatuse ja kompetentsuse printsiip Kohtute sõltumatus on sätestatud PS §-s 146 Erapooletus tähendab seda, et kohus, prokuratuur ja politsei ei tohi olla isiklikult huvitatud õigusliku vaidluse resultaadist ja ei tohi tekkida kahtlusi nende erapooletuses. Erapooletus on õiglase kohtuotsuse vundament. Kodanike veendumus kohtuniku erapooletuses tagab usalduse kohtumõistmise vastu. Sõltumatus tähendab seda, et õiguskaitseasutused peavad õiguslike küsimuste lahendamisel olema sõltumatud ning tegutsema kooskõlas seadusega. Kohtuniku sõltumatus on tagatud nende nimetamise ja
Loengute materjalid EV PS Kohtute seadus Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus Prokuratuuriseadus Jne Õiguskaitsesüsteemi ülesehituse ja tegutsemise printsiibid Õiguskaitsesüsteem- ühiskonnas eksisteeriv teatav süsteem, mis tagab õigusnormide järgimise. See on vajalik selleks, et õigus saaks täita oma regulatiivset funktsiooni. Sellesse süsteemi kuuluvad järgmised õiguskaitseasutused: kohtud, prokuratuur, advokatuur, notariaat, politsei, õiguskantsler, kohtuotsuste täitmise asutused. Õiguskaitseasutused võivad peale õiguskaitse funktsiooni täita ka teisi funktsioone. Common law riikides täidavad kohtud ka õigustloovat funktsiooni. Lähtutakse printsiibist, et eelnevad kohtuotsused on aluseks järgnevatele. Ameerika Ühendriikides on kohtute ülesandeks lisaks õiguslike vaidluste
Kõik kommentaarid