Eri õiguskaitseasutuste sõltumatuse võrdlus (2)

Eri õiguskaitseasutuste sõltumatuse võrdlus
Õiguse kindlustamiseks ühiskonnas on vajalik, et eksisteeriks teatav süsteem, mis tagaks õigusnormide järgimise. Selle jaoks on igas riigis erinevate ülesannetega asutustest moodustunud süsteem, kuhu kuuluvad kohtud, prokuratuur, advokatuur , notariaat, politsei, õiguskantsler ja kohtuotsuste täitmise asutused. Õiguskaitseasutuste sõltumatuse all peetaksegi silmas, nende asutuste kohustust õiguslike küsimuste lahendamisel olla sõltumatud ja tegutseda kooskõlas seadustega. Sõltumatuse tagamine õiguse rakendamisel on ilmselgelt oluline. Kui õigust rakendavad organid oleks mõjutatavad kellegi poolt oma tegevuses, oleks paratamatus , et selle tegevuse resultaat oleks alati soodsam selle poole jaoks kellest konkreetsel asutusel sõltuvus on. Et sellist olukorda ei tekiks ja oleks kindlustatud õigusnormide järgimist tagavate asutuste endi maksimaalne iseseisvus oma tegevuses, on seadustes sätestatud ranged ettekirjutused ka õiguskaitseasutuste endi tegevuse reguleerimiseks.
Olulisim on sõltumatus just kohtute töös, kuna nii nagu positiivne õigus, peab ka kohtute poolt selle alusel mõistetav õigus olema õiglane. Olukorras, kus kohus on sõltuv kellestki otsuste tegemisel, ei pruugiks kohtuotsus peegeldada õiglast lahendust , vaid kohtu mõjutatavust tema üle kontrolli omava poole poolt. Oluline roll kohtute sõltumatuse tagamisel on kohtusüsteemi juhtimiseks kokku kutsutud nõuandval kogul - kohtute haldamise nõukojal. Oma tegevusega aitab nõukoda tagada, et esimese ja teise astme kohtutel oleks maksimaalses ulatuses võimalik teostada neile KS § 2 tulenevat, ainuomast funktsiooni – sõltumatut õigusemõistmist. KS § 41 määrab kohtute haldamise nõukoja pädevusse teiste seas õiguse anda nõusolek kohtu esimehe nimetamisel ja ennetähtaegsel vabastamisel ning kohtumaja juhile lisatasu määramisel. Samuti annab nõukoda eelneva seisukoha kohtute aastaeelarvete kujundamise ning muutmise põhimõtete kohta, arvamuse Riigikohtu kohtuniku vabale kohale kandideerivate isikute kohta ja arutab Riigikohtu esimehe või justiitsministri algatusel välja käidud teisi, seaduses otseselt sätestamata küsimusi. Kohtute haldamise nõukoja eksisteerimise vajaduse tingib asjaolu, et õigusmõistmise süsteemis oluliste otsuste vastuvõtmine ei tohiks oleneda vaid ühe isiku otsustusest ja äranägemisest. Seda kontrollfunktsiooni täidabki kohtute haldamise nõukoda omapoolse seaduses sätestatud tegevusega. Kohtute haldamise nõukoda on ühest küljest õigussüsteemi välistest jõududest sõltumatu sisemine mõjur, kes teisest küljest piirab oma tegevusega otsustajate absoluutset sõltumatust.
Sõltumatus on välja toodud ka ProkS §1, mis sätestab, et prokuratuur on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisel sõltumatu ja tegutseb, lähtudes prokuratuuriseadusest, muudest seadustest ning nende alusel antud õigusaktidest. Prokuratuuri sõltumatuse üks tahk moodustub sõltumatult tegutsevatest prokuröridest. Prokuratuuriseaduses on eraldi toodud jagu, mis käsitleb prokuröride sõltumatuse tagatisi . Seal on määratud kindlaks, et prokuröri ametipalk määratakse vähemalt üheks aastaks, mis peaks tagama prokurörile kindlustunde ja tegema vähem tõenäoliseks selle, et hirm palgamuutuse ees hakkaks mõjutama tema töökohustuste täitmist. Samuti on sätestatud kõnealuses jaos muud majanduslikku laadi tagatised sõltumatuse kindlustamiseks. Siiski on prokuröride sõltumatus vähemtagatud kui kohtunike puhul. Kohtunikud nimetatakse eluks ajaks ja nende palga suurus oleneb keskmise palga suurusest , mis korrutatakse kindlaksmääratud koefitsiendiga. Prokuröride puhul saab rääkida määramata ajaks ametisse nimetamisest, mis iseenesest ei ole nii kindel kui eluks ajaks ametisse määramine. Ka palga osas võimaldab seadus prokuröridele suurema erinevuse sätestades, et prokuröride ametikohtadele vastavate palgaastmete siseselt võib kehtestada diferentseeritud palgamäärad mõnda piirkonda ametisse nimetatavatele või üleviidavatele prokuröridele või seal piirkonnas töötavatele prokuröridele. Samas kui kohtunike ametipalga määramine toimub üheselt Riigikogu ja Vabariigi Presidendi poolt nimetatavate riigiametnike ametipalkade seaduse alusel.
Kindlasti on vähemsõltuvam riigist ja rohkem sõltuvam oma klientidest advokatuur selle koosseisu kuuluvate advokaatide näol. AdvS § 2 sätestab, et Eesti Advokatuur on 1919. aasta 14. juunil asutatud advokaatide omavalitsuslikel põhimõtetel tegutsev kutseühendus õigusteenuse osutamise korraldamiseks era- ja avalikes huvides ning advokaatide kutsealaste õiguste kaitsmiseks. Advokatuur on küll avalik-õiguslik juriidiline isik, kuid tema koosseisu kuuluvad advokaadid saavad oma palga enamasti erasektorist esindatavate klientide poolt makstavate tasude näol. Seega peavad advokaadid eelkõige silmas pidama oma klientide huve, sest riigi poolt kindlustatud palka advokaatidel ei ole. Õigus tegutseda advokaadina on isikuil, kes vastavad advokatuuriseaduses sätestatud nõuetele ja on sooritanud advokatuurieksami. Kui isik on saanud Eesti Advokatuuri liikmeks, on tal õigus kutsetegevusena anda õigusalast nõu, esindada või kaitsta isikut kohtus, kohtueelses menetluses või mujal ning koostada isikule dokumente ja teha tema huvides muid õigustoiminguid. See õigus lõppeb, kui isik arvatakse või heidetakse advokatuurist välja. Seega on advokaadi „ ametiaeg “ tema enda poolt tema tegevusega otseselt kujundatav.
Sarnaselt advokaatidele, on väiksema sõltuvuse astmega kui prokurörid või kohtunikud riigist ka notarid, kelle saadav tasu on sõltuvuses nende poolt klientidele osutatavate teenuste iseloomuga . Tasu kindlate teenuste eest on küll Notari tasu seaduses paika pandud, kuid otseselt kindlast , riigipoolt tagatud kuupalgast notarite puhul nagu ka advokaatide puhul rääkida ei saa. Oma tasu ulatuse kujundamisel on samuti peamine roll neil endal vastavalt siis sellele, milliseid teenuseid nad osutavad. Sarnaselt kohtunikega nimetatakse ka notarid ametisse eluaegsetena. Seda samuti selle pärast, et notar ei peaks oma tööd tehes muretsema liigselt töökoha säilimise pärast ja saaksid sarnaselt kohtunikele olla õiguse rakendamisel neutraalsed ja usaldusväärsed. Kuigi nii notarid kui advokaadid on oma palga kujundamisel sõltuvad kliendist , on notarite puhul oluline notari kaugendamine kliendist, kuna ta peab tagama õiguskindlust mitte ühele kliendile, vaid mõlemale, kes seal juures on, samal ajal veel kolmandatele isikutele, kes ka tahavad sellele toimingule toetuda. Seega peab notar olema sõltumatu kliendist, samas kui advokaat teeb kindlasti oma tööd paremini, kui ta on kallutatud oma kliendi poole. Sissetuleku mõttes on riigist advokaadid sõltumatumad kui notarid, kuna tasu neile ei tule mitte riigi poolt vaid klientidelt, kliendist on aga vastupidi notarid sõltumatumad kui advokaadid.
Omaette põhiseaduslik institutsioon on Eesti Vabariigi õiguskantsler kes ÕKS § 1 lg 1 kohaselt on oma tegevuses sõltumatu ametiisik , kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide Eesti Vabariigi põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Õiguskantsleri nimetatakse ametisse Riigikogu poolt Vabariigi Presidendi ettepanekul seitsmeks aastaks, mis tagab talle stabiilsuse seitsmeks aastaks oma südametunnistuse järgi, kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadusega, täita erapooletult kõiki neid kohustusi, milleks amet teda kohustab. Õiguskantsleri ametipalk, nagu ka kohtunike palk, on määratud Riigikogu ja Vabariigi Presidendi poolt nimetatavate riigiametnike ametipalkade seadusega, kust tulenevalt on õiguskantsleri ametipalk Eesti keskmise palga ja NRAPS-i kehtestatud vastava koefitsiendi korrutis. Oma tegevuses omab õiguskantsler suurt mõju ja on äärmiselt sõltumatu. Kuna tema on see institutsioon, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu üle, oleks tema liigne sõltumine kellestki mõeldamatu, kuna see raskendaks tõsiselt temale seadusega pandud ülesannete täitmist.
Kõigi õiguskaitseasutuste toimimiseks peab olema tagatud teatav sõltumatus. Samas ei tohi asutused liigselt sõltumatuks üksteisest saada, sest sel juhul puuduks neil võimalus üksteist õiglasema õigusmõistmise suunas mõjutada. Peab leidma optimaalse punkti kus on tagatud sõltumatus sellises ulatuses, et see ei muutuks isevalitsuseks, laskmata hägustuda piiridel eri õiguskaitse institutsioonide vahel.