Ajalooreferaat: Vana-Rooma (11)

Rooma
Hanna Seeder
10 E
Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium
2008
Sisukord

• Eluolu
  

• Ühiskonna üldilme
  
• Seisused
  
• Orjad ja vabakslastud
  
• Perekond ja kasvatus
  
• Kalender
  
• Rõivastus ja toit
  
• Roomlaste elamud ja Rooma linn
  
• Avalikud mängud
  

Kultuur

• Kreeka mõjud rooma kultuuris
  
• Teater
  
• Kõnekunsti areng. Cicero
  
• Kultuuri õitseng Augustuse ajal
  
• Vergilius
  
• Ajalookirjutus
  
• Rooma kirjandus pärast Augustust
  
• Kreeka kultuur Rooma keisririigi ajal
  

Usk Rooma riigis

Rooma jumalused

• Riigi osa religioonis. Preestrid ja kultus
  
• Ennustamine
  

Kristluse tekkimine

• Kristluse tekkimine
  
• Kristluse levik
  
• Kristlased ja Rooma riik
  

Eluolu

Ühiskonna üldilme

Rooma impeerium oli hakanud arenema linnriigist ja ka vallutatud aladel soodustasid roomlased linnade tekkimist ning nende kui majandus-, kultuuri- ja halduskeskuste arengut. Rikastest inimestest, sealhulgas ka suurmaaomanikest, elasid paljud linnas ja selle nõukogu ametnikud korraldasid ka ümbritseva maapiirkonna asju. Roomlaste ettekujutuses olid linn ja tsiviliseeritud elu omavahel lahutamatult seotud.
Roomlased hindasid väga kõrgelt oma esivanemate vaimset ja kõlbelist pärandit. Vallutussõdade tagajärjel aga sattusid nad suurel määral kreeklaste kultuurimõju alla. Õpiti kreeka keelt, loeti kreeka kirjandust, võeti omaks kreeka kombeid ja uskumusi. Teine sa roomlasi avaldas sellele teravat vastuseisu . Kardeti muistsete rooma vooruste hääbumist kreeklaste ja idamaalaste halva mõju tõttu. Kreeka kultuuri levikut need protestid pidurdada ei suutnud, kuid sellest hoolimata säilitas rooma ühiskond põhijoontes oma traditsioonilise ilme.

• Seisused
  

Roomas oli seisuslik ühiskond. Ühiskonna kõige kõrgemal astmel asus pärilik senatiaristokraatia . Senaatorid olid suurmaaomanikud, kuid saatsid oma elu mööda Roomas kõrgeimates riigiametites. Ka provintside asevalitsejad ja leegionite ülemad pärinesid senaatorite seast. Senaatori võis juba eemalt ära tunda tema valget rüüd – toogat – ehtiva purpurpunase triibu järgi.
Senaatoritele järgneva ratsanikuseisuse moodustasid samuti rikkad ja mõjukad inimesed. Algselt kuulusid sinna need roomlased, kellel piisas jõukust endale ratsahobuse hankimiseks, ja sõja korral teenisid nad ratsaväes. Kuid see sõjaline
eritähendus kadus varakult ja edaspidi hõlmas seisus lihtsalt teatava jõukuse saavutanud Rooma kodanikke . Nagu senaatorite, nii oli ratsanikegi seas suurmaaomanikke. Senaatoritest ja ratsanikest moodustus rooma ühiskonna ülemkiht. Neist madalamal seisid linnade käsitöölised ning maal elavad vabad talupojad ja rentnikud. Rooma linna kasvades suurenes seal kõige rohkem kindla ja püsiva elatiseta proletaaride hulk.
Madalamate ühiskonnakihtide esindajad olid enamasti mõne ratsaniku või senaatori kliendid, kes võisid oma patroonilt peale materjaalse abi häda korral loota ka õiguslikku toetust kohtuasjades.

• Orjad ja vabakslastud
  

Rooma ühiskond oli orjanduslik. Orjade hulk hakkas suurenema eelkõige vallutussõdadega alates 3. sajandist eKr. Rooma toodi orjadena paljudest eri rahvustest ja erisuguse kultuuritausta ning ühiskondliku positsiooniga inimesi, kuid seaduse ees olid nad kõik ühtviisi oma peremehe vara ehk kõnelevad tööriistad, nagu roomlased neid nimetasid. Omanik võis orjaga teha mis iganes soovis, sealhulgas ka tappa. Millise osa riigi rahvastikust orjad moodustasid, pole võimalik kindlaks teha, kuid arvatavasti oli see suurem, kui klassikalises Kreekas.
Mõnigi peremees pidas tulusamaks lasta võimekal orjal ise endale elatist teenida, nõudes talt selle eest korrapärast tasu. Niisugune ori sai elada vaba inimese kombel ja soetada koguni varandust, kuid nii tema ise kui ka tema vara kuulus ikkagi peremehele.
Orjade vabakslaskmine polnud Roomas üldsegi haruldane . Tavaliselt oli vabakslastu edaspidi oma senise isandaga seotud kliendina. Samas sai Rooma kodaniku ori vabakslaskmise läbi kohe ka ise Rooma kodanikuks. Nii mõnestki vabakslastust sai väga jõukas ja võimekas inimene.

• Perekond ja kasvatus
  

Rooma perekond oli mehekeskne. Perekonnapeale kuulus piiramatu võim kõigi oma pereliikmete üle. Need olid tema naine, vallalised tütred, pojad koos oma naistega , poegade lapsed ja kõik muud kodakondsed kuni orjadeni välja. Ka täiskasvanud ja abielus pojad allusid seega isa eluajal temale ning kogu nende varandustki luges seadus isa omaks. Põhimõtteliselt oli pereisal koguni õigus oma pereliikmeid surma mõista.
Naistel puudusid Roomas poliitilised õigused. Abielu sõlmiti tavaliselt kohe tüdruku murdeea lõppedes. Naise peamiseks vooruseks peeti jäägitut abielutruudust. Selles kõiges on rohkesti sarnasusi kreeka naise olukorraga. Ometi suhtuti Roomas naistesse mõneti vabameelsemalt. Nad polnud avalikust elust täiel määral kõrvale jäetud. Oli ka avalikkuses tuntud ja väga lugupeetud naisi.
Laste kasvatamine ja õpetamine toimus varasemal ajal kodus pereisa käe all ning seisnes peamiselt praktiliste ja poiste puhul ka sõjaliste oskuste edasiandmises. Kui aga roomlaste hulgas levis kreeka kombed, hakati suuremat tähelepanu pöörama laste vaimsele harimisele. Kõige rikkamates ja kultuurilembelisemates peredes kasutati selleks sageli kreeka päritoluga koduõpetaja – orja või vabakslastu teeneid, teised saatsid oma pojad ja vahel tütredki 7-aastaselt kooli. Seal omandasid kirjatarkuse alused ja enamiku roomlaste haridus sellega piirduski. Suursugustes peredes, kus poistest püüti kasvatada avaliku ja poliitilise elu tegelasi, jätkus aga hariduse andmine veel pikka aega. Kuid rooma aristokraadid ei jätnud unarusse ka praktiliseks riigi- ja sõjamehekarjääriks valmistumist.

• Kalender
  

Kuni vabariigi lõpuperioodini kehtis Roomas kuukalender. Aasta alguseks loeti sõjajumal Marsi järgi nimetatud märtsikuud. Alates 2. sajandist eKr toimus iga-aastane magistraatide vahetus 1. jaanuaril ja nii sai sellest kuupäevast uue aasta algus. Lõplikult korraldati Rooma kalender ümber Caesari korraldusel 1. sajandil eKr. Kuukalender asendati nüüd egiptlaste eeskujul päikesekalendriga, mille põhimõtted kehtivad tänapäevani. Selle järgi on aastas 365 päeva ja igal neljandal aastal on üks lisapäev. Uut kalendrit hakati nimetama juuliuse kalendriks Caesari sugukonnanime Juliuse järgi.

• Rõivastus ja toit
  

Roomlaste igapäevane alusrõivas – tuunika – kujutas endast üle õlgade heidetud ja vööga kokkutõmmatud põlvini ulatuvat riidetükki, meenutades seega kreeklaste kitooni. Kogu rõivastus võiski piirduda ainult tuunikaga. Külma ilma korral kanti sageli kahte või enamatki tuunikat ülestikku. Pidulik pealisrõivas oli rooma meestel aga tooga. See suur valge poolringikujuline riidetükk mähiti ümber keha nii, et parem käsi jäi vabaks. Pükste kandmine oli roomlastele võõras, jalanõudena olid enim kasutusel sandaalid.
Vaesemad roomlased sõid leiba ja jahust valmistatud putru, sekka aeg-ajalt ka kala, juur - ja puuvilju. Jõukamate menüüs olid seevastu olulisel kohal lihatoidud . Rikas roomlane sõi kolm korda päevas. Sööjate jaoks olid kergelt kaldus lavatsid, kus mehed lamasid, naised aga istusid nende kõrval. Toitu võeti näppudega ja peale joodi veega lahjendatud veini.

• Roomlaste elamud ja Rooma linn
  

Traditsiooniline rooma elamu oli ühekorruseline nelinurkse põhiplaaniga kivist maja. Selle keskmes paiknevat ristkülikukujulist ruumi – aatriumi – piirasid igast küljest magamistoad. Aatriumi kohalt oli katus avatud, nii et päevavalgus pääses majja otse ülalt. Katuseavast sisse sadava vihmavee tarvis asetses põranda keskel väike bassein. Hilise vabariigi ja keisririigi perioodil rajati suuremate majade taha veel sammaskäiguga piiratud aed ja selle tagumisse ossa külaliste vastuvõtuks eraldi ruum.
Linnaelu arenguga muutus teataval määral ka arhitektuuri ilme. Vabariigi lõpul ja keisririigi algul ulatas Rooma elanike arv oletatavasti peaaegu miljonini ning see tingis ulatusliku, kuid samas kohati üsna kiirustava ja lohaka elamuehituse. Traditsiooniliste elamute kõrvale ilmusid odavad mitmekorruselised esmalt puust ja hiljem kivist üürimajad vaesemate inimeste, sealhulgas ka proletaaride majutuseks . Eriti palju oli neid elamuid Rooma sadamas Ostias.
Kuid maailmariigi pealinn nõudis ka arvukaid ühiskondlikke ehitisi . Varasem juhuslikku laadi ehitustegevus asendus keisrite ajal Rooma sihipärase väljaarendamise ja kaunistamisega. Foorum kui linna ja kogu impeeriumi sümboolne keskus omandas piduliku ilme. Varasematele templitele lisandusid uued, muu hulgas ka kõigi jumalate tempel Panteon . Linna ehtisid keisrite auks püstitatud obeliskid ja triumfikaared, ühe silmapaistvama ehitisena kerkis Palatiumi künkale Keisrite palee . Juba kuningate ajal oli foorumi sillutamise käigus rajatud suur äravoolukanal – cloaca maxima . Sajandite jooksul arenes sellest maa-alune kanalisatsioonisüsteem. Sellele lisandusid
akveduktid – lähedastest järvedest ja allikatest linna varustavad veejuhtmed – ja avalikud saunad – termid . Viimased olid avatud ka vaestele roomlastele. Peale mitmekülgsete kümblusvõimaluste pakkusid termid ka massaaži ja erootilisi teenuseid ning neis leidus isegi raamatukogusid ja lugemisruume kultuurihuvilistele külastajatele. Kogu seda Rooma avalike ehitiste pilti täiendasid amfiteatrid , kus korraldati gladiaatorite võitlusi, ja hipodroomid.

• Avalikud mängud
  

Roomlased armastasid närvikõdi tekitavaid vaatemänge – hoburakendite võidusõite hipodroomil ja veriseid võitlusi amfiteatris. Vabariigi ajal korraldasid neid rikkad ja tuntud ühiskonna- ning riigitegelased peamiselt kultusepidustustel. Varases keisririigis hakati mänge korraldama tihedamalt ja sellest sai nüüd esmajoones keisri aukohus.
Rooma hipodroomidest oli tähtsaim keisrilossi kõrval paiknev Circus Maximus („suur ring“).
Mõõgavõitlejate – gladiaatorite võitluse traditsiooni võtsid roomlased üle etruskidelt. Viimastel oli tavaks lasta matuserituaalide käigus orjadel või surmamõistetutel elu ja surma peale võidelda. Roomlased arendasid sellest kombest aga kõigis ühiskonnakihtides kõrgelt hinnatud lõbustuse. Gladiaatorite võitlused leidsid aset amfiteatrites. Rooma suurim amfiteater oli Colosseum .
Nagu võidusõitjad, nii olid gladiaatoridki enamsti orjad ja nendegi hulgast kerkis esile rohket kuulsust ja suuri rahalisi autasusid teenivaid meistervõitlejaid.
Kultuur

• Kreeka mõjud rooma kultuurist
  

Roomlaste varasest kultuurist pole teada peaaegu mitte midagi. Tõeline kirjandus, millest on mingi osa säilinud tänapäevani, kujunes roomlastel kreeka kultuuri ja kirjasõna mõjul alates 3. sajandist eKr. Ka teatri, kõnekunsti ja ajalookirjutuse alal oli roomlastele suuremal või vähemal määral toeks kreeka pärand. Kuid sellelt aluselt lõid nad silmapaistvaid originaalseid teoseid, mis on suurel määral mõjutanud ja kujundanud kogu hilisemat euroopa kultuuri.
Teoreetilise teaduse ja filosoofia alal jäid roomlased seevastu kreeklastele selgelt alla. Neis valdkondades pole roomlastel originaalseid saavutusi peaaegu üldse. Nad püüdsid leida kreeklaste teooriatest konkreetseid elu- ja käitumisjuhiseid.

• Teater
  

Rooma teatris sulas itaalia rahvapärane naljamäng ühte kreeka teatrikunsti eeskujudega. Samal ajal polnud teater roomlaste silmis kaugeltki nii tähtis kui Kreekas.
Rooma teatrietendused toimusid vabas õhus. Lava ja pealtvaatajate istekohad olid enamasti tehtud puust. Näitlejate ühiskondlik positsioon oli madal ja nende hulgas oli isegi orje. Varasemal ajal olid kõik osatäitjad mehed, hiljem hakati kasutama ka naisnäitlejaid.
Kõige tuntum rooma näitekirjanik oli Plautus (3.-2. sajand eKr). Tema näidendid kujutasid endast kreeka hellenismiperioodi komöödiate mugandusi. Tegelaskujudena ilmus rahva ette rumalaid ja ihneid vanamehi, kergemeelseid noorukeid, tänavatüdrukuid, hooplevaid sõjamehi, orje jne, kes rääkisid igapäevast lopsakat kõnekeelt, milles esines sageli lausa sündsusetut sõnapruuki. Ka süžeed kajastasid igapäevases elus ettetulevaid koomilisi olukordi .
Vabariigi lõpul võtsid teatrietendused veelgi rahvapärasema ilme. Teravmeelset dialoogi asendas üha enam labastel žestidel põhinev lihtsakoeline nali. Et sellised näitemängud haritumat ja nõudlikumat publikut ei rahuldanud, hakkas osa autoreid vabariigi lõpul ja keisririigi algul kirjutama näidendeid ainult lugemiseks.

• Kõnekunsti areng. Cicero
  

Et kõnekunst oli juba varem kõrgel tasemel Kreekas, siis kasutasid rooma kõnemehed – oraatorid – meelsasti kreeka eeskujusid . Oli üsna tavaline, et noored rooma aristokraadid käisid Kreekas sealsetelt kõnemeestelt õppust võtmas.
Paljude silmapaistvate Rooma oraatorite seast tõuseb suurkujuna esile vabariigi viimastel aastakümnetel tegutsenud Cicero. Ta pärines ratsanikuseisusest. Rooma poliitikaelus saavutas Cicero kuulsuse hiilgavate kohtukõnedega. Oma vaadetelt oli ta senati õiguste ja vabariikliku korra kirglik pooldaja. See viis ta konflikti kõigepealt Caesari ja hiljem ka Octacianuse ja Antoniusega, kelle käsul ta lõpuks tapeti .
Suur osa Cicero kõnedest on kirjalikus vormis säilinud tänapäevani. Mõnda neist ei kandnudki ta ette. Ta eristas kolme kõnestiili: madal stiil oma seisukohtade loogiliseks põhjendamiseks, keskmine kuulajatele naudingu pakkumiseks ja kõrge kuulajate innustamiseks. Cicero tundis oma kunsti suurepäraselt. Tema teostel oli suur tähtsus ladina kirjakeele arengus ja järeltulijad hindasid neid kui meisterliku stiili musternäiteid.
Kui Cicero polnud üksnes oraator . Mitmekülgse ja sügavalt haritud õpetlasena kirjutas ta ka kõnekunsti olemuse, riigikorralduse, moraali ja filosoofia käsitlusi. Cicero ei uskunud, et inimene suudaks maailma kõigi selle probleemidega jäägitult mõista, ja pidas seeasemel esmaoluliseks traditsioonide järgimist ning kohusetäitmist.

• Kultuuri õitseng Augustuse ajal
  

Augustuse võimuletulekuga alanud pikk rahuperiood lõi kultuuri arenguks soodsa pinnase. Olulist rolli mängis ka keisri enda sügav huvi ja soov kunsti, arhitektuuri ning kirjasõna edenemisele kaasa aidata. Augustuse meelest oli kunsti ja kirjanduse peamine ülesanne Rooma võimsuse ülistamine. Ta uskus, et on pannud aluse kestvale õnneajastule, ning soovis, et see jäädvustuks ka kultuuris. Seetõttu soodustas ta võimekate autorite kultuurisoosijaid, nende seast tähtsaim tema rikas sõber Maecenas . Viimane võttis oma hoole alla noori lootustandvaid kirjamehi, kindlustamaks neile majandusliku heaolu, nii et nad võisid muretult loomingule pühenduda. Maecenase nimest tulenebki rikka kultuurisoosija üldnimetus metseen . Kõik loetletud asjaolud kokku tõid kaasa rooma kultuuri seniolematu õitsengu. Rooma kirjanduse ajaloos tuntakse Augustuse aega kuldse ajastu nime all.

• Vergilius
  

Augustuse aja silmapaistvate poeetide seast tõusis kõige enam esile Vergilius. Vergilius oli kodusõdades ülekohut kannatanud, hindas seetõttu kõrgelt Augustuse kehtestatud siserahu ja ülistas seda ka oma loomingus. Tema peateos, eepos „ Aeneis “, pühendub aga roomlaste legendaarsetele eelkäijatele. Ta valis oma suurteose peakangelaseks Homeroseltki tuntud trooja sõjamehe Aenease . Pärimuse järgi olevat Aeneas pärast Trooja langemist tulnud Itaaliasse ja pannud siin aluse valitsejasoole, millest võrsus hiljem Rooma linna rajaja Romulus. Et Augustus uskus end Romulusest põlvnevat, siis ülistas Vergiliuse eepos järelikult keisri enda esiisa.

• Ajalookirjutus
  

Varaseimad teated roomlaste mineviku kohta pärinevad kreeka ajaloolaste sulest. Roomlased ise tegid esimesi katseid oma ajalugu üles kirjutada 3. sajandil eKr. Need teosed pole aga säilinud. Selgema ettekujutuse rooma ajalookirjutusest annavad alles vabariigi lõpu ja varase keisririigi ajaloolaste teosed. Mõnigi toonane ajaloolane kirjutas oma lähiminevikust või koguni kaasajast, seega sageli neist sündmustest, millest oli ise osa võtnud. Nii on kuulus riigimees Caesar tuntud ka ajalookirjutajana.
Augustuse ajal kirjutanud ajaloolane Titus Livius oli Augustuse sõber ja vabariigi pooldaja ühekorraga. Augustuse innustusel ja toel kirjutas ta paljuosalise teose „Linna asutamisest alates“, milles esitas Rooma ajaloo Romulusest ja Rooma rajamisest kuni Augustuseni. Ta eesmärk polnud mitte niivõrd ajaloolise tõe selgitamine , vaid ta püüdis ajaloost esile tuua seal sisalduvat õpetlikku sõnumit.

• Rooma kirjandus pärast Augustust
  

Augustuse kuldsele ajale järgnes rooma kirjanduses nn hõbedane ajajärk. Kuigi siis ei kerkinud esile Vergiliusega võrreldavaid autoreid, ei tähendanud see kirjanduse allakäiku. Loodi näidendeid, luulet, filosoofia- ja ajalooliseid teoseid. Levinud oli lühikeste, sageli iroonilise sisuga luuletuste – epigrammide ja satiiride kirjutamine. Augustuse-järgsel ajal hakkas kujunema ka romaanižanr.

• Kreeka kultuur Rooma keisririigi ajal
  

Paralleelselt ladinakeelse rooma kultuuriga jätkus keisririigi idapoolsetes osades kreekakeelse hellenistliku kirjanduse, teaduse, filosoofia ja kõnekunsti viljelemine.
Teaduse alal ületasid kreeklased roomlasi märgatavalt. Mõneski valdkonnas jõudsid nad just Rooma keisririigi ajal kõige silmapaistvamate tulemusteni.
Usk Rooma riigis

• Rooma jumalused
  

Varasel ajal austasid roomlased loodusvõime ja vaime. Iga looduse asi või elusolend oli nende meelest hingestatud ja sisaldas endas jõudu, mida tähistati terminiga nuumen . Nuumeneid oli lõpmata palju – igal puul, kivil , järjel, loomal jne. Majadel olid oma kaitsevaimud, kellest tähtsamad – laarid – kehastasid esivanemate hingi. Peale selle oli igal perel oma geenius – maokujuline vaim, kes kaitses abielu ja edendas soojätkamist.
Nende erililmeliste ja sageli kaunis ebamääraselt ettekujutatavate jõudude kõrval austasid roomlased ka antropomorfseid jumalaid. Üks selliseid oli uste, piiride ning lõpu ja alguse jumal Janus. Teda kujutati enamasti kahe vastassuunas vaatava näoga, mida võis mõista kui vaatamist ette ja taha, sisse ja välja, tulevikku ja minevikku . Januse järgi on oma nime saanud jaanuarikuu. Janus oli aga ka sõjajumal.
Rooma panteoni eesotsas seisab taeva-, pikse - ja tormijumal Jupiter vastas kreeklaste Zeusile. Jupiteri keskne pühamu asus Kapitooliumil, kus temaga koos austati ka kahte jumalannat. Need olid Juno (kreeka Hera) ja Minerva ( Athena ). Üsnagi otsesed kreeka jumalate vasted olid Neptunus ( Poseidon ), Vulcanus (Hephaistos), Mercuritas ( Hermes ), Apollo ( Apollon ), Venus ( Aphrodite ) ja Diana ( Artemis ).
Nimetatutest olulisemgi oli roomlastele sõjajumal Mars ( Ares ), keda peeti ühtlasi talupoegade ja karjuste kaitsjaks . Roomlased hindasid Marsi märksa kõrgemalt kui kreeklased oma sõjajumalat Arest. Tema järgi nimetatud märtsikuu tähistas aasta algust ja linnamüürist väljajääv Marsi väljak oli roomlastele muistne rahvakoosolekuplats.
Veel kaks jumalat tõusid Roomas märksa rohkem esile kui nende kreeka vasted. Jupiteri isa Saturnus (Kronos), kelle ammune valitsemine toonud Itaaliale kuldse ajastu, kaitses eelkõige põllutöid ja viljakasvu. Tema auks igal aastal korraldatud pidustustel – saturnaalidel – taastus hetkeks kuldajastu õnnelik olukord. Siis oli orjadelgi lubatud oma isandatega koos pidutseda. Kodukoldejumalanna Vesta auks põles igavene tuli foorumil paiknevas ümartemplis, kus seda valvasid riiklikult määratavad preestrinnad – Vesta neitsid. Neid valiti kõige suursugusematest perekondadest. Seksuaalsuhted olid Vesta neitsidel surmanuhtluse ähvardusel keelatud.

• Riigi osa religioonis. Preestrid ja kultus
  

Riik ja religioon olid Roomas väga tihedalt seotud. Roomlased uskusid, et nende riigi edu ja hüve sõltub otseselt jumalate heasoovlikkusest ja seetõttu pöörati võimutasandil suurt tähelepanu jumalate väärilisele austamisele. Tähtsamad pühamud olid riigi kontrolli all, kultusepidustusi korraldati riiklikult ja preestreid valiti samuti kui riigiametnikke. Nende seast olid ühed tähtsamad pontifeksid („sillaehitajad“ või „teerajajad“ - selle termini täpne algupära pole selge), kelle eesotsas seisis pontifex maximus („suurim pontifeks“) - riigi ülempreester. Peale pontifekside määrati ametisse ka konkreetsete jumalate pühamute ja rituaalide eest hoolitsevad flaamenid ja tuleviku ennustamisega tegelevad augurid.
Keisririigi ajal kuulus pontifex maximus'e tiitel ainuvalitsejale. Kuid lisaks hakati Augustusest alates keisrit jumalustama. Esialgu kuulutas Augustus jumalaks oma kasuisa Caesari, muutudes niisiis ise formaalselt jumala pojaks. Seejärel hakati nõudma Augustuse jumalikku austamist väljaspool Itaaliat , tema järglaste ajal aga kohaldati keisri jumalustamise nõuet juba üle kogu Rooma riigi.

• Ennustamine
  

Ennustuskunsti olid roomlased suurel määral üle võtnud etruskidelt ja see kandiski neil disciplina etrusca („ etruski õpetus“) nimetust . Endale omaselt muutusid roomlased selle aga riiklikuks tegevuseks, mis kuulus vastavate preestrite – augurite pädevusse. Ennustamist mõisteti kui jumalate märguannete kaudu nende tahte selgitamist.
Väga levinud oli ennustamine lindude lennu järgi. Sellealane põhjalik õpetus sisaldas täpseid reegleid nii ennustuspaiga ettevalmistamise kui ka eri lindude lennusuundade ja -kõrguste tõlgendamise kohta. Tulevikku näitas ka kanade söögiisu – mida innukamalt nad teri nokkisid, seda soodsamalt olid jumalad meelestatud.
Nimetatud ennustusviise kasutasid roomlased iga suurema ettevõtmise eel. Kuid eriti tähtsatel puhkudel võis appi võtta ka nn sibülliraamatud. Sibüll oli pärimuse järgi kreeka soost naisennustaja. Omal ajal olevat Kyme sibüll müünud viimasele Rooma kuningale kolm Rooma tulevikku käsitlevat papüüruserulli – raamatut. Sellest ajast alates hoiti neid Kapitooliumil ja uuriti üksnes senati korraldusel Rooma riigile kõige otsustavamatel ja vastutusrikkamatel hetkedel.
Kristluse tekkimine

• Kristluse tekkimine
  

I sajandil eKr alistati Rooma ülemvõimule Palestiina . Roomlased olid teadlikud juutide eradlikust monoteistlikust religioonist ja käsitlesid neid seetõttu erijuhtumina. Pikka aega ei nõutud juutidelt rooma jumalate austamist ja ka Juuda valitsejatele jäeti esialgu nimeline iseseisvus ning koos sellega tavapärasest veel suuremad volitused oma maa siseasjade üle otsustamises. Alles oma valitsusaja lõpul määras Augustus ametisse Juuda asevalitseja – prokuraatori -, piirkonna lõplik liidendamine leidis aset aga veelgi hiljem. Kogu sellest Rooma järeleandlikkusest hoolimata püsis juutides sügav rahulolematus oma seisukorra suhtes ja koos sellega juba aastasadadevanune lootus Taaveti soost messia tulekule. Messias pidi tegema lõpu iisraeli rahva hädadele, taastama tema muistse hiilguse ja kehtestama maapealse jumalariigi.
Niisugustes oludes tegutses 1. sajandil pKr Palestiinas juudi soost rändjutlustaja Jeesus . Kuulutades peatselt saabuvat jumalariiki, tõlgendas ta seda eelkõige kui Jumala piiritu armastuse ilmingut ja osutas, et inimeste siiras usk, armastus Jumala ning ligimeste vastu on jumalariiki pääsemise peamised tingimused. Ta rõhutas korduvalt, et rikkus, kõrge ühiskondlik positsioon ja prestiiž ei anna jumalariiki pääsemiseks mingit eelist, vaid võivad saada hoopis takistuseks. Loomulikult võitis selline õpetus pooldajaid ühiskonna alamkihtides, tekitades samas juudi preesterkonna ja ülemkihi teravat vastuseisu. Selles nähti Moosese õpetusest taganemist ja tõelist messiast ootavate juutide eksitamist.
Juudi aristokraatia ja preesterkonna tungival nõudmisel lasi Juuda prokuraator Pontius Pilatus umbes 30. aastal pKr Jeesuse vahistada ja seejärel Jeruusalemma lähedal Kolgata mäel ristilöömise läbi hukata. Jeesuse surm ei peatanud aga tema õpetuse levikut. Tema pooldajad olid veendunud, et pärast ristilt mahavõtmist oli Jeesuse keha hauast koos hingega teavasse tõusnud, ja see üksnes kinnitas nende usku tema sõnumi õigsusesse. Pooltajate meelest oli just Jeesus Vana Testamendi prohvetite ettekuulutatud messias ehk kreeka keeles christos („salvitu“) - s.t. Kristus. Peagi hakati teda pidama Jumala pojaks, kelle Isa oli saatnud maa peale oma kannatuste ja ristisurmaga inimeste patte lunastama, et valmistada seeläbi ette saabuvat
jumalariiki. Viimast mõisteti üha enam kui õnneajastut, mis saab osaks headele ja õigetele. Selle saabumist oodati üsna lähedases tulevikus.

• Kristluse levik
  

Kristlus tekkis seega juutide usu raames selle ühe sektina (haruna). Kuid Jeesuse jumalariigi-sõnumil oli juutide messiaootusega võrreldes laiem tähendus. Jeesus ei pidanud silmas mitte Iisraeli riigi muistse hiilguse taastamist, vaid kogu maailma hõlmavat ning kõigile Jumalat uskuvatele ja armastavatele inimestele avatud rahu- ning õnneaega. Varsti pärast tema surma hakkaski kristlus üsna kiiresti poolehoidu võitma ka Rooma impeeriumi muude rahvaste hulgas. Sellele aitas kaasa asjaolu, et mõneski mõttes sarnanes kristlus teiste tol ajal Rooma riigi aladel levinud idamaiste ja kreeka jumalate kultusega. Mõlemal juhul olid usklikud pühendunud ühele konkreetsele jumalale ja lootsid saavutada tema abil surmajärgset õndsust. Mõnegi jumala surma ja taaselluärkamise müüt meenutas kristlaste uskumust Jeesuse surmajärgse saatuse kohta.
Kristluse levikule aitasid eriti kaasa rändjutlustajad – apostlid . Jeesuse kaaslane ja õpilane apostel Peetrus pani aluse Rooma linna kristlikule kogudusele ja temast sai ka esimene Rooma piiskop. Vahest kõige tegusam kristluse propageerija oli aga Peetruse noorem kaasaegne apostel Paulus . Oma misjoniretkedel Süürias, Väike-Aasias ja Kreekas võitis ta usule uusi pooldajaid, pidas kogudusega kirjavahetust ja selgitas kõikjal vastavalt oma arusaamadele Jeesuse õpetuse olemust. Seejärel rõhutas ta eriti Jeesuse sõnumi kõiki rahvaid hõlmavat tähendust. Nii kujunes apostlite tegevuse tagajärjel peagi päris tihe koguduse võrk. Kogudus valis enda keskelt juhi – piiskopi (kreeka keeles episkopos - „ülevaataja“) või presbüteri, s.t vanema. Selleks sai tavaliselt mõni jõukam ja lugupeetum koguduseliige, kelle majas koos käidi. Hierarhilist alluvusvahekorda koguduste vahel esialgu ei kujunenud.

• Kristlased ja Rooma riik
  

I ja II sajandi vahetuseks moodustasid kristlased arvatavasti umbes 5 protsenti Rooma keisririigi rahvastikust. Nende osatähtsus polnud seega kuigi suur, ent sellest piisas siiski tähelepanu äratamiseks. Ehkki kristusel oli teiseõte jumalate kultusega ka ühisjooni, eristas teda ülejäänutest range monoteism . Tõelise kristlase meeles eksisteeris üldse vaid üksainus Jumal. Kui teiste religioonide järgijad tunnistasid ka muude jumalate olemasolu ja suhtusid neisse lugupidamisega , siis krislaste silmis olid need vaid ebajumalad ja nende austamine põlastusväärne. Pidades ristiusu levitamist uskmatute – paganate hulgas oma kohuseks , ei jätnud kristlased seda põlgust välja näitamata. Neile endile tähendanuks teiste jumalate austamine oma usust lahtiütlemist. Seetõttu ei võinud nad tuua ohvreid ka Rooma keisrite altaritele.
Selline teisi halvustav suhtumine tekitas kristlaste vastu paratamatult umbusku ja vaenu . Üldlevinud arusaama järgi pidi jumalate põlgamine kaasa tooma nende viha ja karistuse, seetõttu peeti kristlasi sageli süüdlasteks ühte või teist piirkonda tabanud õnnetustes. Rahva hulgas levisid ka ilmselt alusetud kuulujutud krislaste jumalateenistustel kordasaadetud kuridegude, sealhulgas inimste ohverdamise kohta. Neil asjaoludel tuli vahel ette kristlastevastaseid rünnakuid. Ka Rooma riigivõim umbusaldas kristlasi, sest nende keeldumises austada keisreid kui jumalaid nähti mässuõhutamist. Aeg-ajalt korraldati kristlaste üle kohtuprotsesse, püüdes neid surmaotsuse ähvardusel Rooma jumalatele ja keisrile ohverdama sundima. Aga kõigest hoolimata oli kristlaste tagakiusamine Rooma keisririigi esimestel sajanditel üsna harv ja juhuslik. See ei takistanud kristuse levikut, vaid pigem vastupidi – võimaldas kristlikel märtritel oma Jumalale truuks jäädes ja tema nimel surmagi minnes võita ristiusule üha uusi pooldajaid.