Ajalooreferaat: Vana-Rooma (11)

Rooma

Hanna Seeder
10 E


Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium
2008
Sisukord

• Eluolu
  

• Ühiskonna üldilme
  
• Seisused
  
• Orjad ja vabakslastud
  
• Perekond ja kasvatus
  
• Kalender
  
• Rõivastus ja toit
  
• Roomlaste elamud ja Rooma linn
  
• Avalikud mängud
  

Kultuur

• Kreeka mõjud rooma kultuuris
  
• Teater
  
• Kõnekunsti areng. Cicero
  
• Kultuuri õitseng Augustuse ajal
  
• Vergilius
  
• Ajalookirjutus
  
• Rooma kirjandus pärast Augustust
  
• Kreeka kultuur Rooma keisririigi ajal
  

Usk Rooma riigis

Rooma jumalused

• Riigi osa religioonis. Preestrid ja kultus
  
• Ennustamine
  

Kristluse tekkimine

• Kristluse tekkimine
  
• Kristluse levik
  
• Kristlased ja Rooma riik
  

Eluolu

Ühiskonna üldilme

Rooma impeerium oli hakanud arenema linnriigist ja ka vallutatud aladel soodustasid roomlased linnade tekkimist ning nende kui majandus-, kultuuri- ja halduskeskuste arengut. Rikastest inimestest, sealhulgas ka suurmaaomanikest, elasid paljud linnas ja selle nõukogu ametnikud korraldasid ka ümbritseva maapiirkonna asju. Roomlaste ettekujutuses olid linn ja tsiviliseeritud elu omavahel lahutamatult seotud.
Roomlased hindasid väga kõrgelt oma esivanemate vaimset ja kõlbelist pärandit. Vallutussõdade tagajärjel aga sattusid nad suurel määral kreeklaste kultuurimõju alla. Õpiti kreeka keelt, loeti kreeka kirjandust, võeti omaks kreeka kombeid ja uskumusi. Teine sa roomlasi avaldas sellele teravat vastuseisu . Kardeti muistsete rooma vooruste hääbumist kreeklaste ja idamaalaste halva mõju tõttu. Kreeka kultuuri levikut need protestid pidurdada ei suutnud, kuid sellest hoolimata säilitas rooma ühiskond põhijoontes oma traditsioonilise ilme.

• Seisused
  

Roomas oli seisuslik ühiskond. Ühiskonna kõige kõrgemal astmel asus pärilik senatiaristokraatia . Senaatorid olid suurmaaomanikud, kuid saatsid oma elu mööda Roomas kõrgeimates riigiametites. Ka provintside asevalitsejad ja leegionite ülemad pärinesid senaatorite seast. Senaatori võis juba eemalt ära tunda tema valget rüüd – toogat – ehtiva purpurpunase triibu järgi.
Senaatoritele järgneva ratsanikuseisuse moodustasid samuti rikkad ja mõjukad inimesed. Algselt kuulusid sinna need roomlased, kellel piisas jõukust endale ratsahobuse hankimiseks, ja sõja korral teenisid nad ratsaväes. Kuid see sõjaline
eritähendus kadus varakult ja edaspidi hõlmas seisus lihtsalt teatava jõukuse saavutanud Rooma kodanikke . Nagu senaatorite, nii oli ratsanikegi seas suurmaaomanikke. Senaatoritest ja ratsanikest moodustus rooma ühiskonna ülemkiht. Neist madalamal seisid linnade käsitöölised ning maal elavad vabad talupojad ja rentnikud. Rooma linna kasvades suurenes seal kõige rohkem kindla ja püsiva elatiseta proletaaride hulk.
Madalamate ühiskonnakihtide esindajad olid enamasti mõne ratsaniku või senaatori kliendid, kes võisid oma patroonilt peale materjaalse abi häda korral loota ka õiguslikku toetust kohtuasjades.

• Orjad ja vabakslastud
  

Rooma ühiskond oli orjanduslik. Orjade hulk hakkas suurenema eelkõige vallutussõdadega alates 3. sajandist eKr. Rooma toodi orjadena paljudest eri rahvustest ja erisuguse kultuuritausta ning ühiskondliku positsiooniga inimesi, kuid seaduse ees olid nad kõik ühtviisi oma peremehe vara ehk kõnelevad tööriistad, nagu roomlased neid nimetasid. Omanik võis orjaga teha mis iganes soovis, sealhulgas ka tappa. Millise osa riigi rahvastikust orjad moodustasid, pole võimalik kindlaks teha, kuid arvatavasti oli see suurem, kui klassikalises Kreekas.
Mõnigi peremees pidas tulusamaks lasta võimekal orjal ise endale elatist teenida, nõudes talt selle eest korrapärast tasu. Niisugune ori sai elada vaba inimese kombel ja soetada koguni varandust, kuid nii tema ise kui ka tema vara kuulus ikkagi peremehele.
Orjade vabakslaskmine polnud Roomas üldsegi haruldane . Tavaliselt oli vabakslastu edaspidi oma senise isandaga seotud kliendina. Samas sai Rooma kodaniku ori vabakslaskmise läbi kohe ka ise Rooma kodanikuks. Nii mõnestki vabakslastust sai väga jõukas ja võimekas inimene.

• Perekond ja kasvatus
  

Rooma perekond oli mehekeskne. Perekonnapeale kuulus piiramatu võim kõigi oma pereliikmete üle. Need olid tema naine, vallalised tütred, pojad koos oma naistega , poegade lapsed ja kõik muud kodakondsed kuni orjadeni välja. Ka täiskasvanud ja abielus pojad allusid seega isa eluajal temale ning kogu nende varandustki luges seadus isa omaks. Põhimõtteliselt oli pereisal koguni õigus oma pereliikmeid surma mõista.
Naistel puudusid Roomas poliitilised õigused. Abielu sõlmiti tavaliselt kohe tüdruku murdeea lõppedes. Naise peamiseks vooruseks peeti jäägitut abielutruudust. Selles kõiges on rohkesti sarnasusi kreeka naise olukorraga. Ometi suhtuti Roomas naistesse mõneti vabameelsemalt. Nad polnud avalikust elust täiel määral kõrvale jäetud. Oli ka avalikkuses tuntud ja väga lugupeetud naisi.
Laste kasvatamine ja õpetamine toimus varasemal ajal kodus pereisa käe all ning seisnes peamiselt praktiliste ja poiste puhul ka sõjaliste oskuste edasiandmises. Kui aga roomlaste hulgas levis kreeka kombed, hakati suuremat tähelepanu pöörama laste vaimsele harimisele. Kõige rikkamates ja kultuurilembelisemates peredes kasutati selleks sageli kreeka päritoluga koduõpetaja – orja või vabakslastu teeneid, teised saatsid oma pojad ja vahel tütredki 7-aastaselt kooli. Seal omandasid kirjatarkuse alused ja enamiku roomlaste haridus sellega piirduski. Suursugustes peredes, kus poistest püüti kasvatada avaliku ja poliitilise elu tegelasi, jätkus aga hariduse andmine veel pikka aega. Kuid rooma aristokraadid ei jätnud unarusse ka praktiliseks riigi- ja sõjamehekarjääriks valmistumist.

• Kalender
  

Kuni vabariigi lõpuperioodini kehtis Roomas kuukalender. Aasta alguseks loeti sõjajumal Marsi järgi nimetatud märtsikuud. Alates 2. sajandist eKr toimus iga-aastane magistraatide vahetus 1. jaanuaril ja nii sai sellest kuupäevast uue aasta algus. Lõplikult korraldati Rooma kalender ümber Caesari korraldusel 1. sajandil eKr. Kuukalender