Põhjalik kokkuvõte Vana-Roomast (1)

VANA- ROOMA
GEOGRAAFIA JA OLUSTIK
Võrreldes Kreekaga leidub Itaalias rohkem põlluharimiseks sobilikku maad, rannajoon pole sedavõrd liigendatud ning see tingis ulatuslikult elatuse teenimiseks põlluharimise valimise. Just geograafia lõi ka eeldused ühtse riigi tekkeks. Siiski elasid Itaalias mitmed eri rahvad .

• ITAALIKUD – asustasid poolsaare kesk- ja lõunaosa.
  

• Latiinid : asustasid Latiumi mk. Nad on roomlaste esivanemad ning latiinide keelest sai Rooma riigi ametlik keel. Tegelesid põllumajandusega, veidi spartalik elukorraldus ja maailmavaade.
  
• Etruskid : asustasid Apenniini ps loodeosa Ertuuria mk. Nende päritolu pole teada. Nad kasutasid kreeka tähestikku, mida nad oma keelele kohandasid. Seetõttu oskame seda kirja lugeda, kuid keelt ei tunne. Nad sõitsid merd ja kauplesid, ehitasid (teid, sildu, veejuhtmeid) ja töötlesid metalli. Etruskide 12 suuremat linnriiki kujunesid korrapärase planeeringu järgi. Leiud lubavad arvata, et võin oli aristokraatia käes. Austati mitmeid jumalaid, ka mõningaid kreeka omi, kuid usuti ellu pärast surma.(hauakambrid). Etruuriast pärineb ka ennustuskunst . Nad panid oma usulisi tõekspidamisi kirja. Oma ainuvõimu 8.-6. saj eKr hakkasid nad alates 5. saj eKr kaotama Rooma tõusu tõttu.
  

Itaalia on paljuski mõjutatud kreklastest. Kreeklased rajasid kolonisatsiooni käigus lõunarannikule (Taras/Tarentum) ja Sitsiiliasse (Sürakruusa) palju linnu, kus paljud neist ka elasid. Kokkupuude emamaaga oli neil sage. Nad tõid Itaaliasse oliivi- ja viinamarjakasvatuse, linnriikliku korralduse, tähestiku, mündid, eeposed ning ka jumalad. Kreeka kirjameestelt pärinevad vanimad ülestähendused Itaaliast .
Rooma linn tekkis Tiberi jõe alamjooksule, tollasesse Latiumi maakonda . Varaseim Rooma linna osa pärineb 10. saj eKr, kui asustati Palatiumi küngas. Arvatakse, et ühtne linn kujunes välja ~600 eKr. Küngastevahelisse orgu rajati foorum , Kapitooliumi künkale rajati kindlus. Tnp peame Rooma linna asutamisajaks 21.04.753 a eKr.
Pärimus: Sõjajumal Mars ja noor preestrinna said kaksikud Romuluse ja Remuse. Julma isa käsul visati nad korvis Tiberisse, kus emahunt nad oma hoole alla võttis, üles kasvatas nad kerjus . Rooma linna rajades puhkenud tüli käigus tappis Romulus remuse ning linn sai nime oma esimese kungina Romuluse järgi.
Roomat valitses järgemööda 7 kuningat ning sel ajal oli tegu arvestatava linnriigiga ( valdused ligi 25 km ulatuses). Tiberi suudmesse rajati Ostia sadam. Rooma asukoht kaubandusteede ristumispunktis suurendas ka etruskide huvi linna vastu. Nende huvi kasvu äitab ka fakt, et Rooma allutati etrusikidele ning 3 viimast kuningat olit just sellest rahvusest. 510 eKr tõusnud mässuga kukutati kuningavõim. Algas vabariigi periood, kus valiti igal aastal riigiametnikke.
Vabariiklikku Roomat valitses rahvakoosolekul kinnitatud kuningas koos senatiga. Kodanikud jagunesid sugukondadesse ning need omakorda perekondadesse (eesnimi, perenimi , liiginimi). Ühiskond oli absoluutselt patriarhaalne. Vaesed kliendid andsid end patrooni kaitse alla samas nende ees koormisi kandes ning sõjaretkedel käies. Valdav oli talupojaühiskond. Igaüks pidi täitma sõjaväekohustust ning varustus selleks tuli muretseda endal. Nii klassifitseeriti ka väeüksused: ratsaväes või jalaväes. Vaeseimad olid sellest kohustusest priid (ainus varandus neil olid lapsed: proles → proletariaat). Roomlaste maailmavaade kujunes läbi elu: tähtsaks peeti kodumaa-armastust, traditsioone ning riigivõimu austamist; hiljem ka vaprust , enesedistsipliini ning kohustuste täitmist.
ROOMA VABARIIK Daatum : 510-30 eKr
Vabariigi ajal valitseid senat , mille kõrgeimad liikmed olid 2 konsulit . Vabariigi algusaastatel ei paistnud Rooma eriti silma, kuid 5. saj lõpuks oli see Kesk-Itaalia tugevaim riik. Ootamatult tungisid 378. a-l sisse gallid. Lunaraha eest saadi vabadus. Mõni aeg hiljem mingi sõjaretkele samniitide vastu, kus lõppkokkuvõttes oldi edukad : aastaks 265 eKr oli kogu Itaalia Rooma võimu all.
Patriitsid – usutavasti kuulsatest esiisadest põlvnevad Rooma elanikud. Neile kuulusid riigiametnike ja preestrite ametikohad, neile kuulus õigus tõlgendada tavaõigust ja nemad olid senati liikmed. Nad olid enamasti jõukad ning omasid suuri maavaldusi.
Plebeidid – mittepatriitssed Rooma kodanikud, kes osalesid ka rahvakoosolekutel. Nende vaesus tingis patriitsidel võlgu võtmise ning sellest tulenevalt orjastamishirmus elamise . Mitte kõik plebeid polnud vaesed, rikkamad nõudsid võrdseid poliitilisi õigusi.
Klassivahedest tingituna kestsid patriitside ja plebeide vahelised konliktid terve vabariigi kestel. Kuna plebeidele kuulus enamus sõjaväes ei saanud patriitsid nende nõudmistele vastu hakata ning see viis plebeide esindajate – rahvatribuuni – valimiseni. Plebeide nõudmisel koostati ka esimene seadustekogu: 12 tahvli seadused. Kuigi need olid plebeidele üsna karmid , andis see neile mingisugusegi aluse oma õiguste eest võitlemisel. Plebeide nõudmised rahuldusid, peale mõningaid järeleandmisi 12 tahvli seadustes , kui plebeide koosolekul lubati vastu võtta üldkohustuslikke seadusi. Sellega kadus ka seisustevahe (tegelikult mitte, lihtsalt patriitside kõrval said nüüd valitsemises ka rikkamad plebeid kaasa rääkida) ning moodustus populus Romanus – rooma rahvas.
Rooma vallutustega said nad Kartaago tõsiseks vastaseks. Nende vahel oli 3 sõda, mida kartaagolaste puunlaste nimetamise tõttu tuntakse Puunia sõdadena.
I Puunia sõda: peamiselt merel ja Sitsiilias. Peale laevastiku hankimist said võidu ning osa Kartaago valdusi roomlased .
II Puunia sõda: peale Hannibali juhtud vägedega Cannae lahingu võitu suutsid Rooma väed siiski puunlased taganema sundida. Roomlaste võimu alla langesid ka Sürakruusa Sitsiilias.
III Puunia sõda: umbusu tõttu vanas vaenlases ning kartuses, et kartaagolased taas ründavad vallutasid ka hävitasid nad Kartaago 146 eKr.
Puunia sõdade ajal laiendas Rooma oma valdusi ka itta . Allutati Makedoonia ning pärisid ka Pergamoni. Nii sai Roomast Vahemere valitseja.
Vabariigi ajal olid riigiorganiteks:

• Magistraadid – üheks aastaks valitud ametnikud, olid kollegiaalsed ehk korraga oli ametis vähemalt 2 inimest vältimaks diktatuuri.
  

Ametisse sai kandideerida tõusvas järjekorras ning kindlate vahedega. Ametnikud polnud tasustatud , see oli aukohus. Seetõttu olid ametnikud enamjaolt rikkad.

2 konsulit – kõrgeimad magistraadid, sõjaväe juhid. Neid saatsid 12 vahti. Võimusümboliks oli rimaga seotud vitsakimp .

Preetorid – õigusemõistjad, võisid ka sõjaväge juhtida ning asendada konsulit.

Tsensorid – 5 aastaks endiste konsulite hulgast. Loendasid rahvast ning koostasid senaatorite nimekirja, valvasid kodanike elukommete üle.

Diktaator – tõsise ohu korral 6 kuuks ametisse määratud riigijuht .

Rahvatribuunid – vetoõigust omavad plebeid.

Senat – valitsev riiginõukogu ( endised + tulevased magistraadid), eluaegne amet. Vabariigi lõpupoole oli senatid ~600 senaatorit. Välispoliitika, sõjandus ja rahaasjad olid nende pärusmaa.

Rahvakoosolek – koosolekut juhtiva magistraadi ettepanekute üle otsustamine. Lihtrahvas ettepanekuid teha ei saanud, vaid ainult vastu võtta/tagasi lükata senatist tulnud seadusi ning hääletada magistaadi ettepanekute pool/vastu. Hääletamine sõjaväeosade kaupa, igaühel üks hääl ning neis kuulus tavaliselt eelis jõukatele.
Eelnevast tulenedes oli Rooma riigikord üldiselt aristokraatlik . Reaalselt said riigiametisse kandideerida vaid tuntud, poliitiliste kogemustega ning jõukad inimesed. Kujunes nobeliteet – patriitside ja jõukate plebeide ühendav kogukond .
Rooma kinnitas igale vallutatud alale eri tingimused, mis takistas üleüldist väljaastumist. Siiski ei tunginud nad pea kunagi vallutatud riigi elukorraldusse, ei surunud peale usku, keelt ning kombeid. Vaid ülestõusude korral muudeti valitsemiskorda. Itaalia võidetuilt võetu 1/3 maast maatagavaraks, millest osa jagati vaesematele, osa läks rikastele rendiks. Strateegiliselt tähtsatesse kohtadesse rajati kolooniaid – Rooma kodanike asulaid. Munitsiipiumi staatusega sai võidetud linna säilitada omavalitsuse ning sealsed elanikud said Rooma kodanikeks, linn aga muuts osaks Roomas. Enamik linnu olid aga liitlased: nende sõjavägi oli Rooma käsutuses, neid ei maksustatud. Kuna Rooma kodanikud olid Itaalias vähemuses jagati lahkelt kodakondsust. (teenete eest isegi tervetele linnadele).
Väljaspool Itaaliat asusid maksustatud provintsid . Need olid arengult hoolimata majanduslikust ja kultuurilisest terviklikkusest erineva arengutasemega. Kuna poliitilise karjääri tegemine nõudis rooma tavade ja ladina keele tundmist levis romaniseerumine eriti aristokraatide seas. Provintse valitses asehaldur - endine magrstraat, kaitses välisvaenlaste eest, kohalike vastuhakkude mahasuruja, olid ülemkohtunikuks ning maksukogujad. Palka nad ei saanud, seeläbi kasutati ametit ka rikastumiseks.
IDAPROVINTSID
LÄÄNEPROVINTSID

• Kreeka, Väike- Aasia , Süüria, Egiptus
  

• Kreeka keel
  
• Jõukaimad alad
  
• Idapäraste joontega kreekapärane ilme
  
• Kreeka keelel põhinev kultuur
  
• Ladina keel vaid riigivalitsemises ja õigusemõistmises
  
• Isiklikku või renditud maad harivad väiketalupojad
  

• Gallia, Britannia , Hispaania , Põhja-Aafrika
  
• Roomast nõrgemalt arenenud (vaid Põ-A-s kõrgkultuur)
  
• Ladina keel
  
• Roomapärased linnad (enam romaniseerunud)
  
• Tsivilisatsioon Vahemerest eemal ei olnud mõjus: säilis põllumajanduslik iseloom
  
• Latifundiumid – orjatööl põhinevad suurmaavaldused (esialgu toodang müügiks, hiljem, HKK, majandasid end ise)
  

Roomas valitses peamiselt põllumajanduslik ühiskond, enamus oli talupoegi ning käsitöö oli peamiselt kõrvaline. Peale vallutusi aga kasvas kaubanduslik tähtsus sisserändajate tõttu. Vallutussõdadel on ka roll kihistumises ja talupoegade laostumises, sest sõjasaak läks rikastele ning talupojad olid sõjaretkedel ning ei saanud seega maad harida. II Ps ajal oli olukord eriti hull ning paljud asusid paremaid elutingimusi otsima . Seeläbi suurenesid rikaste maavaldused ning suurlinnad täitusid proletaaridega. Vallutussõdadega kaasnes orjanduslik aeg, peamiselt sõjavangide võtmise tõttu. Neid kasutati põllumajanduses, kaevandustes, teenijatena, oskustöölistena ning arstide ja õpetajatena.
Talupoegade sõjaretked ohustasid Rooma võitlusvõimet. Vennad Gracchused püüdsid seda reformida määrata suurmaavalduste ülempiir ülejäänut maata kodanikele jagades . Senaatorid mõistsid selle hukka. Peale reformikatseid rahvatribuunina nad hukati ning talupoegade laostumine jätkus.
Rooma vabarigi langus oli peamiselt tekkinud selle laienemisest. Rooma riigi kasvades muutus kahe olulise põhimõtte (kodanikel pidi olema võimalus otsustada riigiasju, rahvakoosolekus või senatis, ning pid suutma hoolitseda riigikaitse eest) täitmine võimatuks.
Mariuse sõjaväereform nägi ette proletaarset palgaväge, kus sõdurid said varustuse väepealikult ning peale teenistust erru minnes saadi ka maatükk. Kuna väepealikud muutusid seeläbi tähtsateks, ei olnud sõdurid enam niivõrd aukartlikud riigijuhtide ees. See võimaldas väepealike vastuhakke ning senat hakkas oma tähtsust kaotama. Oma väejuhi positsiooni kasutais järgnenud aastakümnetel mitmed pealikud . Esimestest võistlejatest Mariusest ja Sullast väljus viimane võtjana ning kehtestas eisemesena ainuvõimu. Itaalia liitlaslinnade ülestõusu mitte kordamaks anti kõigile Itaalia kodanikele Rooma kodakondsus. Pärast Crassuse surma pidasid endise triumvriaadi ( Crassus , Pompeius ja Caesar ) osalised Pompeius ja Caesar kodusõja, mille võitis Caesar (100-44), kellest sai ainuvalitseja. Sellega mitte rahul olevad senati liikmed tapsid ta. Tema koha eest võstlesid Antonius ja Octavianus , kellest merelahingus võitis viimane. Ta hõivas 30 eKr Egiptuse, mida peetakse ka vabariigi lõpuaastaks.
VARANE ROOMA KEISRIRIIK Daatum: 30 eKr-3 saj algus pKr (248)
Võimul olnud Octavianud võttis endale aunime Augustus (princeps, imperaator), ta valitses kuni 14 pKr. Oli rahuaeg , majandus arenes, valitseja pühendus riigi sisekorralduse täiustamisele. Sai kõigiga hästi läbi → keisririigi pooldajaskond suurenes. Kuigi valitses kuningas oli ametlik kord res publica – väliselt jätkus kõik samamoodi, kuid tegelik võim kuulus ühele isikule, kel oli mitu ametit ( keiser oli konsul , asevalitseja tähtsaimates provintsides, senati liige ning ka rahvatribuun). Ka muud riigiametnikud olid endiselt aus, kuigi mitte nii mõjuvõimsad. Senaatoriseisuse laienemine: neid määrati ka Itaalia linnadest ning hiljem provintsidestki. Varase keisririigi lõpul anti kodakondsus kõigile vabadele riigi asukatele, mis kaotas selle tähtsuse (eelised kadusid ). Peale ta surma jätkusid vallutused (1.saj Britannia ning Traianuse ajal Daakia ning Mes). Viimaste alade kiire kaotus ei mõjutanud nende Vahemere valitseja tiitlit . Stabiilsus tulenes Rooma rahust: Rooma riigi tagatud rahust ja julgeolekust.
Sõjaväel toetus kogu Rooma impeerium . Mariuse reformist alguse saanud palgasõdurvägi kujunes lõplikult välja Augustuse ajal. Sellest hoolimata säilisid ülesehitud, relvastus ning võitlustaktika. Leegion – peamine väeüksus, ~5000 meest, Augustuse ajast 25 leegioni, kes piirialadel impeeriumi kaitsesid. Põhiosa oli raskerelvastatud jalaväelastel (kiiver, rinna-, küünarvarre- ja põlvekaitsmed, kilp, oda, mõõk), oli ka ratsavägi, rünnati väiksemate maleruudustikus ristkülikutena. Sõjatehnika täiustamine oli nende suur pluss, oldi parimad kindlusepiirajad: katapuldid, müürilõhkujad, piiramistornid, muldvallide ning palktaraga kindlustamise oskus.
Rooma impeerium oli õigusriik: riigikorraldus ja kohtupidamine olid seadustega määratletud ning seaduse ülimuslikkus kehtis kõigi suhtes. Kõrgeim kohtunik oli keiser. Tollased seadused kujunesid pika aja jooksul arvestades nii 12 tahvli seadusi, asetleidnud juhtumeid kui ka kreeklaste õpetusi ja põhimõtteid. Sellest tulenevalt oli õigus praktiline. Oma süstematiseerimise ja ühtlustamisega panid nad aluse õigusteusele.
ÜHISKOND JA ELUOLU
Roomlaste jaoks käisid linn ja tsivilisatsioon lahutamatult käsikäes. Nad soodustasid arengut ka vallutatud piirkondades. Kuigi vallutussõdade ajal satuti kreeka kultuurisfääri, hinnati kõrgelt esivanemate kultuuri. Osa rahvastikust oli tervalt kreekastumise vastu. Nende takistused ei kandnud vilja, kuid traditsiooniline ilma Roomas säilis.
SEISUSED :

Senatiaristokraatia – varasemalt nobeliteet, hiljem ka ülemkihi esindajad Itaalia linnadest ja provintsidest. Nad olid kõrgeimad riigiametnikud, provintside asevalitsejad, leegionide ülemad. Tunnus: purpurse triibuga valge tooga.

Ratsanikuseisus – algselt kuulusid hobust muretseda suutvad rikkad ja mõjukad, sõja korral teenisid ratsaväes. Hiljem kuulusid sinna teatud rikkuseni jõudnud kodanikud. Leidus ka suurmaaomanikke, kuid erinevalt senaatoritest meeldis neile kaubandusega tegeleda.

Vabad talupojad ja rentnikud maal, käsitöölised linnas, ka proletariaadid – kodanikud, proletariaatidele hakati vabariigi lõpupoole riigilt vilja jagama .

Ratsaniku või senaatori kliendid

Orjad – nende hulka kuulus erineva taustaga inimesi, peamiselt vallutussõdades vangivõetud. Neid kasutati põllumajanduses, kaevandustes, teenijatena, oskustöölistena ning arstide ja õpetajatena. Tegelikult olid lihtsalt kõnelevad tööriistad, keda omanik võis isegi tappa või lasta vabaks osta/vabaks lasta ( heast südamest, ustava teenistuse eest).
Perekond oli rangelt patriarhaalne. Perepeale kuulus absoluutne võim terve familia üle. Naistel puudusid poliitilsed õigused, kohtuasjades kuulus sõna nende eestkostjale. Neiud abiellusid murdeea lõppedes. Naise peamine voorus oli abielutruudus. Sarnasused Kreekaga on märgatavad, kuid suhtumine oli pisut vabameelsem. Pereema võib pidusöökidel osaleda, abikaasa kõrval istudes ning tegi temaga vastuvisiite. Laste kasvatamine oli pereisa ülesanne, mis kreeka kommete levides muutus rõhutatult vaimseks hariduseks. Rikkad pidasid kreeklastest koduõpetajaid, teised saatsid lapsed 7-aastaselt kooli. Peamiselt õpiti kirjutamist, kuid auahnemad ka kr. ja lad. keelt, kr. ja rooma kirjandust, ajalugu ja filosoofiat . Praktiliselt valmistuti karjääriks sugulase kõrval väeteenistuses olles ning kohtutes kaitsja/süüdistajana kõnekunsti harjutades.
Kehtis kuukalender, kus aasta alguseks oli märts. Alares 2. saj eKr nihkus see 1. jaanuarile magistraatide vahetumise aja tõttu. Caesari korraldusel võeti ~500 eKr kasutusele päikesekalender, mida tema järgi juuliuse kalendriks nimetatakse.
Tuunika – igapäevane alusrõivas, vööga kokku seotud üle õlgade visatud riidetükk. Külma ilma korral ka mitu korraga.
Tooga – meeste pidulik rõivas. Poolringikujuline ümber keha mähitud riidetükk, mis paljastas parema käe. Kanti sandaale, pükse mitte.
Varasemalt söödi leiba ja jahuputru, aeg-ajalt kala, juur -ja puuvilja. Rikaste menüüsse kuulus ka liha: neil oli rohkelt erinevaid variatsioone. Rikkad einestasid 3 korda päevas, millest kõige rikkalikus oli õhtusöök (3 käiku). Mehed sõid lamades , naised nende kõrval. Joodi lahjendatud veini.
Traditsiooniliselt elati 1-korruselistes nelinurksetes kivist majades . Selle keskmes paiknes aatrium – magamistubadega piiratud, avatud katusega, väikese basseiniga 4- nurkne ruum. Pere- või elutuba, varem külalistetuba. Hilisemalt rajati sammasääristusega aed. Elanikkonna kasv tingis ka kohati lohaka elamuehituse: odavad mitmekorruselised üürimajad proletariaatide majutamiseks. Linna keskus Foorum sai piduliku ilme, ehitati Panteon – kõikide jumalate tempel, keisrite auks püstitati obeliske ja triumfikaari. Vara oli ka rajatud suur äravoolukanal cloaca maxima , millele lisandusid akvedukrid – veejuhtmed ning avalikud saunad – termid . Nende kõrval olid ka amfitetrid ja hipodroomid.
Spordist erinevalt peeti vaatemängudest lugu: hoburakendite võidusõidud ja gladiaatorite võitlused oli ülimalt populaarsed. Tähtsaim hipodroom Circus Maximus asus keisrilossi kõrval. Võistlesid eri värvustes võiskonnad: pikalt sirgelt tuli teha ohtlik tagaspööre, tavaliselt 7 sirget (). Nii gladiaatorid kui kaarikujuhid olid orjad, kes võidu korral hulga raha võisid teenida. Mõõgavõitlust gladiaatorite vahel, või ka metsloomaga, peeti ringi/ovaalikujulisel areenil, tuntuim on Colosseum . Korraldati ka rühmade võitlusi ning merelahinguid. Mõnele orjast gladiaatoile anti edukuse eest vabadus.
KIRJAKUNST JA KULTUUR
Rooma varajasest kultuurist pole teada midagi, tõeline kirjandus kujunes kreeklaste baasil 3. saj-st eKr. Algselt piirduti kreeka kirjutiste tõlkimise ning mugundamisega. Ka teatri ning kõnekunsti alal on kreeka mõjutused suured, kuid siiski loodi toeseid, mis on hilisemat euroopa kultuuri mõjutanud. Selgelt jäädi kreeklastele alla teoreetilistes tedustes ja filosoofias, kuna neil puudus huvi teooriate edasiarendamiseks. Selle asemel püüdsid nad neist leida elu- ja käitumisjuheniseid. Populaarseimaks said stoikud – igal inimesel on maailma saatusest mööratud roll, roomlased rõhutasid seal, et inimene peab täitma endal lasuvaid ülesandeid (kohused riigi ja isamaa ees).
Roomlaste teater sulandus itaalia naljamängust ja kreeka tetrikunstist, kuid jäi siiski gladiaatorite võitlustele ja hobukaarikute võidusõitudele alla. Teatri põhieesmärk oli rahvast naerutada, maailmavaatelisi ja kõlbelisi probleeme ei käsitletud. Olid vabaõhutetrid, puidust lava ja istekohtadega (esimesed kivitetrid vabariigi lõpul). Puudus koor. Näitlejad kandsid maske, ning žestikuleerisid dialooge ja aariaid esitades. Kuulsaim näitekirjanik oli Plautus , kes mugandas hellenistliku kreeka komöödiaid. Sealsetes süžeedes kajastusid igapäevaelu koomilised juhtumid . Vabariigi lõpul labasekoeliseks naljaks muutunud teater ei rahuldanud enam nõudlikumat publikut, mis tingid näidendite kirjutamise vaid lugemiseks.
Oma positsioon rahva seas võideldi sellega, kui selgelt eóma arusaamu väljendati ning järelikult oli oluline osa kõnekunstil. Oluline oli teiste seisukohti kummutuda ja neid oma seisukohtade õigsuses veenda. Oraatorid – rooma kõnemehed, kes sageli Kreeka kõnemeeste juures õppimas käisid. Kuulsaim oraator oli ratsanikuseisuses Cicero oma kohtukõnedega, kes oli ka senati ning vabariigi pooldaja. Ta tapeti tülide tõttu C, O, ja A poolt. Enamus tema kõnesid on säilinud, ta kasutas keelt väga meisterlikult, mistõttu ka arendas oluliselt ladina keelt. Oma kõnedes eristas ning kasutas vajalikul aja erinevaid stiile:

• Madal stiil: seisukohtade loogiline põhjendamine
  
• Keskmine stiil: nauding kuulajatele
  
• Kõrge stiil: kuulajate innustamiseks
  

Peale kohtukõnede kirjutas ta ka erakirju, mis maalivad selge pildi tollasest ühiskondlikust ja poliitilisest elust. Samuti kirjutas kõnekunsti olemuse, riigikorralduse, moraali ja filosoofia käsitlusi.
Augustuse valitsemise ning rahuperioodi ajal olid soodsad tingimused kultuuri arenguks kuna ka keiser huvitud kunstist, arhitektuurist ning kirjakunstist, mis pidid Rooma võimsust ülistama. Tema kui kultuurisoosija kõrval kerkis esile ka teisi: Maecenas. Lootustandvate kirjameeste majandusliku heolu kindlustaja. Tema nimest tuleb metseen – rikas kultuisoosija. Seda õitsenguperioodi kutsutakse keisri järi Augustuse kuldseks ajaks. Selle aja lõpupoole kerkis poeetidest esile Vergilius . Oma teostes hindas ja ülistas ta läbielamiste tõttu siserahu. Peateos: „ Aeneis “,kus peategelane oli trooja sõjamees Aeneas . Sisu: Trooja hävitamine, Aenease põgenemine, eksiräänakud ning Aafrikasse saabumine. Kirjeldab ka sõdalase armastust Dido vastu ning võitlus Itaalia valitsejaga. Kuigi teoses võib leida ühiseid jooni kreeka loominguga on see siiski ehtroomalik.
Ajalookirjutiste minevik ulatub 3. saj eKr, mil roomlased esimesi ülestähendusi tegid. Säilinud on kirjutised alles vabariigi lõpuajast, mil läbitud sõjaretkedest kirjutas ka Caesar („Märkmeid Gallia sõjast“). Titus Livius kirjutas teose Rooma linna asutamisest alates, kuna Augustus sügavalt uskus oma pärinemisse Romulusest. Kirjanik ei püüdnud niivõrd tõepäraselt ajalugu kirja panna (peamiselt legendid ), kui sisendada mingit moraali. Tema arust käis vabariik alla kodanike voorustest (vaprus, patritoism, lihtsus ja distsipliin ) lahti ütlemise tõttu.
Augustuse kuldajastule järgneb ajastu, mil Vergiliusest suuremaid kirjamehi esile ei kerkinud , kuid kirjandus ei jäänud ka soiku. Levis epigrammide ja satiiride (lühike irooniline luuletus ) kirjutamine, algas romaani võidukäik. Viimadr tätteoseks on Apuleius, teravmeelne lugu“ Kuldne eesel“.
Keisrirg ajal jätkus ka kultuuri areng, mil kuulsaim kirjanik oli Lukianos oma pilavate ja naeruvääristavate kõnede ja satiiridega, tähelepanuväärne on, et ta oli esimeste seas, kes kristlust pilas . Kuulsaimad teadlased sellest perioodist olid geotsentrilise maailmapildi loonud Prolemaios ja Hippokratese pärandit täiendanud Galenos .
USK
Etruskide ja kreeklaste mõjutused kultuuris väljenduvad ka usus, eriti jumalates. Nuumesn tähistas igas elusolendis peituv jõud, mis olid olemas nii puul, kivil, järvel jne. Laarid – tähtsaimad majavaimub, kes kehastasid esivanemate hingi. Neile kuulus majast nurgake, kus nende kujude tähtpäevadel annetusi tehti. Geenius – maokujuline abielu kaitsev ja soojätku edendav vaim. Nende kõrval kerkis esile ka antropomorfseid jumalaid:
Janus
Uste, piiride ning lõpu ja alguse jumal, ka sõjajumal. kujutati vastassuunas vaatavate nägudega: vaatamine ette ja taha, tulevikku ja minevikku . Tema järgi nimetati jaanuar. Tema templi vastas olevad uksed avati sõja ajal, rahu ajal suleti taas
Jupiter
Zeus
Taeva-, pikse - ja tomijumal, peajumal
Juno
Hera
Taevajumalanna, abielu ja abielunaiste kaitsja
Minerva
Athena
Lahingujumalanna; tarkuse , puhtuse , arukuse kehastus
Neptuunus
Poseidon
Merejumal
Vulcanus
Hephaistos
Tulejumal ja sepp
Mercurius
Hermes
Kaubanduse-, kasu- ja ärijumal
Apollo
Apollon
Valguse-, ennustamise- ja muusika kaitsja
Venus
Aphrodite
Armastus-, ilu- ja viljakusejumalanna
Pluto
Hades
Allilma valitseja
Diana
Artemis
Jahijumalanna
Mars
Ares
Sõjajumal, talupoegade ja kerjuste kaitsja; tema järgi nimetati märts
Saturnus
Kronos
Põllutööde ja viljakasvub kaitsja, tema auks korraldati igaaastaselt satunaale, mil taastus hetkeks kuldajastu õnnelik olukord.
Vesta
Hestia
Kodukoldejumalanna, kelle auks põles igavene tuli ümartemplis, mida valvasid Vesta neitsid.
Bacchus
Dionysos
Veini-, ekstaasi- ja taimekasvujumal.
Isis
Teda samastati kord ühe, kord teise kreeka jumalannaga ning muutus seega kõikehõlmavate ülesannete ja võimuga jumaluseks. Loodus, üleüldine ema.
Riigi ja religiooni seotus oli lahutamatu , usuti jumalate osasse riigi võimus ning seetõttu pöörati nende austamisele suurt tähelepanu: tähtsamaid pühamuid reguleeris riik, kultuuripidustused olid riiklikud ning ka pontifexid, preestrid , „sillaehitajad“, ka pontifex maximus – riigi ülempreester, olid riiklikult valitavad. Peale nende olid ametis ka flaamenid – konkreetsete jumalate pühamute ja rituaalide eest hoolitsejad ning augurid, kes ennustasid tulevikku. Ennustamist mõisteti kui jumalate märguannete kaudu nende tahte selgitamist. Levinud oli ennustamine lindude lennu järgi.Eriti tähtsatel puhkudel võeti appi sibülliraamatud – kreeka soost naisennustaja. Keisririigi ajal kuulus pontifex maximuse tiitel ainuvalitsejale, keda hiljem hakati jumalikustama Augustuse Ceasari jumalaks kuulutamise tõttu. Jumalatelt millegi saamiseks tõid roomalsed neile andameid, värtusesemeid, toitu või ohvriloomi. Olulisel kohal oli rituaalide järgimine.
Alistatud maade elanikelt oodati vaid Rooma jumalatele ohverdamist, see ei valmistanud suurt vastuseisu . Samas lõi see soodsa olukorra kultuuride ja uskude segunemiseks, mis juba nt Kreeka ja Rooma jumalate puhul oli toimunud. Rooma riigi relogioon kaotas tasapisi oma tähenduse seoses uute kultuste levikuga , sest üha enam usaldasid inimesed oma religioosseid tundeid ja vajadusi idapoolsetele jumalatele.
1. saj eKr langes Rooma mõjuvõimu alla ka Palestiina. Enne Augustuse valitsemisaja lõppu ei nõutud juutidelt Rooma jumalate austamist aga oma valitsusaja lõpul määras Augustus ametisse prokuraatori – Juuda asevalitseja. See tekitas juutides rahulolematuse ning lootuse püsimise, et messias tuleb ning lõpetab iisraeli rahva hädad. 1. saj pKr tegutses rändjutlustaja Jeesus , kes kuulutas peatselt saabuvat jumalariiki ning pööras vähem tähelepanu Moosese seaduse ja juudi usutavade järgimisele. Jumalariik on lahti rohkem viletsatele ja põlatuile kui edukaile ning rahulolevaile. See tekitas juudi preesterkonna vastuolu arvates, et see on Moosese õpetusest taganemine ning selle alusel laskis Pontius Pilatus ~30 pKr Jeesuse vahistada ja risti lüüa. Jeesuse pooldajad aga jätkasid usu levitamist ning lisasid tema nimele Kristus (kr. k. christos – salvitu). Peagi hakati ka uskuma, et ta on Jumala Poeg, kelle isa saatis maale rahva patte lunastama. Kuna Jeesus ei pidanud silmas vaid Iisraeli muistse hiilguse taastamist, vaid kõigide Jumalat uskuvate inimestele rahu- ja õnneaega. Kuna Jeesus sarnanes Rooma impeeriumi aladel levinud jumalustele, kogus kristlus suure poolehoiu. Selle levikule aitasid kaasa apostlid – rändjutlustajad, kellest Peetrus , Jeesuse kaaslane ja õpilane, pani aluse Rooma linna kogudusele, sai sealne piiskop. Tema noorem kaasaegne apostel Paulus käis mitmetel retkedel pooldajaid võitmas, mille najal tekkis koguduste võrk. Iga kogudus valis piiskopi (kr. k. ülevaataja) või presbüteri – s.t. vanema. Hierarhiat algul ei kujunenud. Kristlasi oli 1. ja 2. saj vahetuseks ~5% Rooma keisririigi rahvastikust, mis oli piisav äratamaks tähelepanu. Kristluses valitses range monoteism , mis tingis umbusku ja vaenu . Ka Rooma riigivõim umbusaldas neid, kuna keirite mitte austamises nähti mässuõhutamist.
KUNST
Esmased kultuurimõjutused tulevad kreklastelt ja etruslidelt. Viimastelt võeti üle ehituskunsti põhimõtteid: ruumide paigutus ümber aatriumi ning hauakambrite ehitus (neis säilis skulptuure, seinamaale, tarbeesemeid ja kunstitöid). Etruski skulptuur: väga õnnestunud jõu ülistamine, Idamaalik karvade edasiandmine. Kimäär – hübriidloom, lõvi ja soku pea, soku paremat sarve kahmava mao kujuline saba. Hea metallitöötlemisoskus.
Rooma ehituskunsti algusaastaks peetakse 1 saj eKr. Hakati ehitama lubjakivist, põletatud tellistest ning rooma betoonist, kus sideaineks oli lubimört, kattematerjaliks oli marmor . Arendati edasi kaari, võlve, kupleid nende suure raskustaluvuse tõttu. See oskus lubas neil ehitada tänini sildu ja akvedukte (pikkus kümneid km). Hooneid kaunistati kreekapäraselt. Roomas olid sillutatud teed, müüridest väljaspool luksusvillad, kõveraid tänavaid katsid kiviplaadid, veevärk, kanalisatsioon ja keskküte paljudes majades. Ühiskondlik keskus – foorum (Forum Romanum: Vesta tempel, senati koosolekuruum - kuura ). Kõige ehitusmaiam keiser on Traianus – rajas foorumi , kus oli marmorkattega väljak, basiilika , 2 raamatukogu, keisri võidusammas, ratsakuju, külgnes turg (5 korrust) jne.
Amfitetrites ümbritsesid areeni igast küljest istmed. Neist suurim, Colosseum, sai oma nime läheduses asuva keiser Nero hiigelkuju ehk kolossi järgi. Colosseum on ovaalse põhiplaaniga betoonist, tellisest, tuffist, lubjakivist marmoriga kaetud amfiteter, mis mahutas kuni 56 000 pealtvaatajat. Kohad olid jaotatud 4-ja sektorisse: keirtile ja senaatoritele, ratsanikele ja kodanikele, vabakslastutele jäi kõige kõrgem osa. Areeni, mille kõrgust sai muuta, all olid teenindusruumid ja loomapuurid. Katus asendati päiksepurjetega – välisseina 4 korrusele püstitati 240 masti, nende küljes olev riie tõmmati vajadusel üle. Silmailuks on välisseina esimesed 3 korrust ehitud sammastega, II ja III korruse kaarte alla olid paigutatud skulptuurid .
Panteon on siiani kõige paremini säilinud tempel ning vanaaja suurim kuppelehitis. Välissein on küll lage , kuid siseseinu kattis värviline marmor ning jumalakujudega orvad . Laeks on 43,2 m läbimõõduga kuppel.
Termid – phiskondlikud saunad, olid väga funktsionaalsed (meeste- ja naisteosakonnad, erineva kuumusega pesemisruumid, massaži- ja aurukambrid, basseinig, spordiväljakud, raamatukogud). Neid kaunistasid skulptuurid ja seinamaalid, olid rikkalikult marmoriga kaetud. Keiser Caracalla termid laiusid 12 hektaril, kompleksi kuulusid: peahoone, park, raamatukogud, muusikatoad, staadion, kauplused jne. Ruumid olid värvikad ning skulptuuridega kaunistatud.
Roomlased püstitasid esimesena väejuhtidele triumfikaari (võidukaar, austavat isikut kujutavate reljeefidega auvärav, Tituse võidukaar), võidusambaid ja ratsafiguure.
Skulptuurides esines palju Kreeka koopiaid . Kreeklaste mõju avaldus figuurikäsitluses ja reljeefis. Portreed olid väga tõepärased, võeti ka surimaske, mis olid egiptlaste omadest karaktiseeritud. Alates 1. saj kunstist väljendub naine kui isiksuse väärtustamine, võib välja lugeda daami intelligentsi ning positsiooni. Ka lihtsad Kreeka soengud asendusid erilistega. Skulptuuris väljendub jumalikustamine keisri täiuslikus atleedifiguuris ning mõnikord idealiseeritud näos. Augustuse paraadportreel vihjab tema jumalikkusele atleetlik keha, Amor delfiinil (Aphtodite sümbol), kehakatte vähesus, kuna ta oli muidu külmakartlik mees. Rooma kunsti tõepärane kujutus kestis 4. sajandi allakäiguni. Võidusambad – püstitatud suurte ja võidukate sõjakäikude jäädvustamiseks, mille reljeefil sõda üksikasjalikult tähtsündmusi kujutati. Tunti perspektiivi, keisrid olid vaenlastega sama suured. Traianuse sammas. Loodud ratsakujuddest on säilinud vaid Marcus Aureliuse kuju, ülejäänud valati kahuriteks.
Tahvelmaali pole roomlastelt säilinud, küll aga seinamaal . Tehnikad: mosaiik ja fresko (maalitakse vaid värskele ning märjale krohvile, kuid on kestev). Kunstnikud püüdlesid täiusliku ruumiillusioonini: joon- ja õhuperspektiivi kasutamine → tõeline taustamaastik, materjalide omaduste edasi andmine. Temaatika oli maitse vaheldumise tõttu väga lai. Rooma riigi langedes kaotas ka rooma kunst oma originaalsuse ja väljendusrikkuse.
HILINE ROOMA KEISRIRIIK Daatum: 248-476
Varemad senatiaristokraatiast pärinenud keisrid asendusid madalast päritoluga lihtsõdurina alustanud väepealikutest keisrid, nn sõdurkeisrid, keda mõnikord oli korraga võimul mitu ning tings kodusõdu. Seda näinud asusid pärslased Idaprovintside kallale, põhjast ründasid germaanlased . 248. aastal pääses võimule Diocletianus , kes segadused ümberkorraldustega lõpetas ning juurutas ida- ja lääneprovintside erinevate keisrite valitsemist. Constantinus Suur tegi 2 olulist ümberkorraldust:

Kuulutas usuvabaduse: legaliseeris kristluse, millest 4. saj lõpupooleks kujunes riiklik usk.

Ta lasi rajada riigi idaossa uue pealinna Konstantinoopoli aastal 330(tnp. Istanbul ) → Rooma linna tähtsuse kadumine. Rajamise põhjuseks oli idapiirkondade kiirem areng.
Kogu impeeriumi ajal kestnud ida- ja lääneosade eraldumine viis 395. aastal impeeriumi lagunemiseni. Samal ajal toimus Suur rahvasterändamine, kus nt germaanlased asusid keisririigi aladele . Lääne-Roomas elanud germaanlased olid seisuse poolest liitlased, kuid tegelikult vallutasid selle ning 476. aastal langes Lääne-Rooma viimane keiser.
Keisririigi ajal rõhutas keisri ülimust tema dominuse (kr.k. isand ) tiitel, siidrüü ja nõue end keisri ees silmili maha heita. Keiser võttis oma kontrolli alla ka linnade omavalitsused , ta määras asevalitsejaid, kes peamiselt makse kogusid. Senat kaotas oma poliitilise tähtsuse. Linnaelu dendents oli langev: köstiöö ja kaubanduse tase langesid, piirkondadevahelised suhted nõrgenesid ning provintsid hakkasid üha enam end ise majandama. Ajapikku orjade ja rentnike vahelised erinevused kadusid kuna suurmaaomanikud andsid orjadele harimiseks maatüki, mille eest nad maksid → nendest said suurmaaomanike sõltlased ehk koloonid .
Ajaloo põhjal võidi väita,et tol ajal ei olnud sõjavägi enam oma ülesannete kõrgusel. Ühe piirilõigu ( leegionid kaitsesid vaid piire , tagavaravägesid polnud) täiendavaks kaitseks oli vaja väed kuskilt sinna viia ning Diocletianus jagas muutuste vajaduses väed piiriäärseteks ja liikuvaks sisearmeeks. Selleks vajati täiendavat sõjaväge, mis leiti sundvärbamise kaudu. Kuna see ei olnud elanikele väga meeltmööda palgati sõdureid ka germaanlaste seas, sõjavägi barbariseerus, mis hiljem Lääne-Roomale kätte maksis. Seda põhiliselt seetõttu, et vägedes oli suur osakaal barbaritel , kes sealset tsivilisatsiooni ei mõistnud ning omakasust lähtudes tegutsesid.
Ristiusu legaliseerides olid kristlastel juba kirikud ning sealne piiskopkond , mis kujunesid pika aja jooksul lähipiirkonna kristlastest. Nende seast tähtsamate, peapiiskopkondade eesotsas seisid peapiiskopid ehk metropolidid, kel oli suurem otsustusõigus. Algsele 4 peapiiskopkonnale lisandus 4 saj ka viies: Jeruusalemm, Aleksandria, Antiookia ja Rooma + Konstantinoopol. Tähtsamaid asju arutati kirikukogudel ehk sinoditel. Kristluse legaliseerimisega kasvas kristlaste arv ning seda nähti ka karjääri tegemise võimalusena. Ka sai kirikust üks suurimaid maavaldajaid, hoolitses vaeste ja tõbiste eest ning korraldas kooliharidust. Diötsees – tetud piiskopkonnale alluv piirkond.
Veel siis, kui kristlus oli keelatud kerkisid esile seda õigustavad ning eeliseid esile toovad kirjamehed ehk apologeedid . Legalimeerimine tõi harid /tuse kasvu. Tänu sellele ei kaasnenud kristluse levikuga mitte vana paganliku kultuuri hülgamine, vaid järk-järgult ülevõtmine ja sulandamine arenevasse kristlikku kultuuri. Kristlikud õpetlased olid põhilised kreeka ja rooma kultuuripärandi säilitajad.
Kristlastele oli Vana Testament sama tähtis kui juutidele, kuna sealt oli pärit Kristus. Selle täiendamine (et räägiks ka Jeesus Kristusest) algas juba enne hilist keisririiki ning peale Jeesuse hukkamist kirjutatud neli evangeeliumit (Markuse, Matteuse, Luuka ja Johannese ) arvati pühakirja osadeks , lisati veel lugusid apostlite tegudest ning Johannese ilmutusraamat (jumalariigi saabumisele eelneva viimse kohtupäeva värkikas kirjeldus). Loetletud tekste kokku nim Uueks Testamendiks, mis koos Vana Testamendiga moodustab piibli. Kuna Uus Testament oli kreekakeelne tõlkis selle lõplikult ladina keelde Hieronymus .
Kristluses ei piisanud üksi vaid jumala austamisest, oli tarvis pöörata tähelepanu õigesti uskumisele – dogmaatikale. Kuna Jeesuse sõnum oli kirja pandud peale tema surma ning võis tekkida ka kahetimõistmist, tekkisid kristlaste vahel ägedad vaidlused. Kirikukogudel kujundati nn õige – ortodoksne usutunnistus. Tekkisid ka usulahud ariaanlus ja monofüsiitlus, kus ariaanlus tõlgendas, et Kristus ei ole jumalik ning monofüsiitlus väitis vastupidist, et Kristus on vaid jumalik. Need mõlemad keelustati , kuna ortodoksse usutunnistuse kohaselt on Kristus lahutamatult mõlemat.
Kuna kristlus võttis omaks kujutelma, et kõik materiaalne on ebavajalik, tahtsid tulihingelisd kristlased nii elada, lihasuretamine – askees , võimaldas neil täielikult jumalakummardamisele pühenduda. Kristluse tagakiusamisel põgenenuid nimetati eremiitideks ja munkadeks ning kuna nende eluviis vastas askeetlikele ideaalidele, kujunesid neist kogukonnad, millest kujunesid koostrid (kr.k. claustrum – suletud paik). Need muutusid populaarseks mõtisklus- ja kirjutuspaikadeks.
Aurelius Augustinud oli vajaaja silmapaistvaim kristlik õpetlane, kes nooruses saadud paganlikule õpetusele vaatamata pöördus ristiusku. Ta tundis kreeka-rooma kirjandust, filosoofiat, kristlike õpetlaste töid ning Idamaade religioosseid voole. Temalt pärineb pärispatuõpetus, mille kohaselt langes esimene inimene Aadam paradiisiaias puust vilja võttes pattu , mis sest ajast inimkonnal lasub. Inimene ei taha sellest vabaneda , kuna patustamine tundub sageli ahvatlev ning alles Jumal teeb selgeks, mis on hea. Inimese osaks jääb Jumala sõnum kas vastu võtta või mitte. Ta kirjutas „Jumalarigist“, mis tema sõnul näitas Jumala ükskõiksust maise keisrivõimu vastu. Teoses vastanduvad hea ja kuri, mis esindavad risriusukirikut ja Rooma keisririiki. See teos on läbi aegade üks peamisi ristiusu teoreetilisi õigustajaid.
Varane keisririik 30.ekr.-235.pkr.
Octavianus –aunimi Augustus (,,auväärne") 30ekr-14 pkr Algul riigikorraldus endine, siis loobuti rahvakoosolekute kokkukutsumisestAugustus –princeps, imperaator, keiser, sõjaväe ülemjuhataja, pontifex maximus. Pikk rahuperiood – Januse tempel Jeesuse hukkamine -30.aastal pkr.
Britannia vallutamine Keiser Nero, kristlaste tagakiusamine, Rooma põleng
Pompeji häving – Vesuuvi purse 79a.pkr. Keiser Traianus – Rooma impeeriumi suurim ulatus. Daakia, Mesopotaamia vallutamine. Hadrianuse vall P-Inglismaal, kaitsevallGermaanlaste oht.Rooma kodakondsuse laienemine üle riigi kõikidele vabadele meestele.
Sõdurkeisrite ajajärk(235-284)
Pidevad kodusõjad. Sõdurid kuulutavad mõne oma pealiku keisriks. Isehakanud keisrite omavahelised võitlused.Germaanlased rüüstavad Kreekat, Galliat, Hispaaniat. Suurte raskustega hoitakse ära sissetung Itaaliasse.
Hiline keisririik (284-476)
Diocletianus – sisekorra ja piiride julgeoleku taastamine, sõjaväe tugevdamine. Senat ja senaatorid kaotavad tähtsuse. Keisri suur võimutäius.
Kristlaste tagakiusamine D. Ajal.
Constantinus Suur- 306 -337. Esimesena keisritest suhtus ristiusku pooldavalt.
313 pkr Milano edikt- ristiusk legaliseeriti
Ristiusu pühakodade rajamine, helded annetused.
Rajas riigile uue pealinna- Konstantinoopol. Miks?
Rooma tähtsuse langus.
395.a. jagunes impeerium lõplikult kaheks teineteisest sõltumatuks osaks: Lääne-Rooma ja Ida-Rooma riigiks.
Suur rahvasterändamine ja Lääne-Rooma riigi langus
Rooma nõrgenemist kasutasid ära germaanlased. Laastavad retked.
Lä-Roomas raske, sõdurite puudus. Germaanlaste palkamine sõjaväkke. Sõjaväe barbariseerumine.
Keisrid valitsesid vaid nime poolest..
4 saj. ida poolt ründasid hunnid . Attila
Germaanlaste hõimud liikvele –suur rahvaste rändamine, tung Rooma aladele.Rooma alasid ründasid ka goodid (germaani hõimud) 410.a. goodid vallutasid Rooma. (vaesed roomlased aitasid neid, avasid väravad). Linn rüüstati. 455.a. rüüstasid Roomat vandaalid ( ka germ . hõim) Ränk rüüstamine- vandalism.Attila surm, hunnide retkede lõpp. Kõik provintsid germ. käes, võimul germ. väepealikud.476.a. germ. väejuht Odoaker kukutas viimase Lä-Rooma keisri, 14-aastase Romulus Augustuse ja kuulutas end Itaalia kuningaks.