Vana-Rooma referaat 10. klass (2)

KOOL
Vana- Rooma
Referaat
Koostas: Sinu Nimi
Klass:
Juhendaja : Õpetaja Nimi
Tartus, 2009

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 4
Kronoloogia 5
Rooma linna algus 6
Rooma linna teke 6
Kuningate aeg Roomas 6
Varane vabariik 7
Varane ühiskond 7
Vabariik 7
Varajane keisririik 8
Vabariigist keisririigiks 8
Itaalia ja provintsid 8
Ida- ja lääneosa erinevused 9
Rooma ühiskond 9
Seisuslik ühiskond 9
Rooma õigus 10
Perekond 10
Meelelahutus ja kultuur 11
Avalikud mängud 11
Riik ja religioon 11
Haridus 12
Ristisusu sünd 12
Usundid Rooma riigis 13
Kristluse tekkimine 13

Sissejuhatus

Suurt osa Apenniini poolsaarest tunti juba vanaajal Itaalia nime all. Ainult tänapäeva Põhja-Itaalia jäi toonase Itaalia piiridest väljapoole. Paljud Itaalia piirkonnad on mägised, kuid sellegipoolest on maa tasasem ja põlluharimiseks sobivam kui Kreekas, seetõttu tegelesid Itaalia rahvad valdavalt põlluharmisega. Apenniini poolsaare geograafilised olud lõid ka paremad eeldused ühtse riigi tekkeks.
Muistne Itaalia polnud etniliselt ühtne. Seal elas päritolult, keelelt ja kultuurilt erinevaid rahvaid. Suuremat osa poolsaare kesk- ja lõunaosast asustasid arvatavasti II aastatuhandel eKr põhja poolt sisse rännanud indoeuroopa hõimud itaalikud.
Itaalia loodeosas elasid etruskid , nende keel oli sootuks erinev, nad ei olnud ei itaalikute ega kreeklaste sugulusrahvas. Maakond, kus nad elasid, kandis nende järgi nimeEtruuria. Etruskide päritolu ei ole teada. Nad olid suurepärased meresõitjad, kardetud mereröövlid ja nende käsitöö ja metallitöötlemine oli kõrgelt arenenud.
Itaalia keskosas Latiumi maakonnas hakkas VIII sajandil esile kerkima Rooma linn. Roomlased olid rahvuselt latiinid ja rääkisid ladina keelt. Järgnevate sajandite jooksul alistasid roomlased esmalt Itaalia ja siis kõik Vahemere maad. Ladina keel muutus peamiseks kõnekeeleks kõikjal Vahemere läänerannikul. Kuid samas võtsid roomlased palju üle kreeklastelt. Roomlased kujundasid kreeklaste tähestiku põhjal oma alfabeedi; võtsin nende jumalad ja kujundasid neid natuke ümber ning panid teised nimed; samuti olid roomlased tugevalt mõjutatud kreeklaste kirjandusest ja filosoofiast.

Kronoloogia

II aastatuhandel eKr tungisid Itaaliasse arvatavasti itaalikud, kes olid roomlaste esivanemad .

1000 aastat eKr tekkis vanim asula tulevase Rooma kohal.

VIII-V sajandil eKr oli enamus Kesk- ja Põhja- Itaaliast etruskide linnriikide võimu all.

753-509 aastat eKr kuningate aeg Roomas. Pärimuse järgi valitses Roomas esimese kuningana Roomas. Kokku valitse 7 kuningat. 510. aastal eKr Rooma kuningavõim kukutati ja kuulutati välja vabariik.

Varane vabariik 509-265 aastat eKr. Riiki juhtis senat . Rooma laiendas järk-järgult oma võimu Itaalias, algasid sõjad etruskidega. 390. aastal tungisid gallid Itaaliasse ja roomlased said lüüa, kui roomlased taastasid oma võimuse ja peagi vallutasid Itaalia lõplikult.

Rooma on Vahemere maade suurvõim, Puunia sõjad, 264-133 aastat eKr. Itaalia vallutamise järel läksid Kartaago ja Rooma omavahel tülli. Omavahel peeti kolm Puunia sõda. Esimene Puunia sõda toimus aastatel 264-241, peeti peamiselt merel ja Sitsiilia saartel. Roomlased võitsid ja sundisid Kartaago rahu paluma. Teises Puunia sõjas, aastatel 218-201, tungis Kartaago väepealik Hannibal Itaaliasse ja purustas roomlased, kui roomlased panid uued väed valmis ja purustasid kartaagolased ja sundisid nad uuesti rahu paluma. Kolmandas Puunia sõjas vallutasid ja hävitasid roomlased Kartaago, aastal 146 eKr. Samal aastal liitsid roomlased oma riigiga ka veel Makedoonia ja Kreeka.

Kodusõjad, aastad 133-30. Riigijuhtideks tõusid Pompeius ja Caesar , kes sõlmisid omavahel liidu riigi ühiseks juhtimiseks. 49. aastal eKr puhkes Pompeiuse ja Caesari vahel kodusõda. Aasta hiljem toimus Kreekas otsustav lahing, kus Pompeius sai lüüa, põgenes ja hiljem tapeti . Caesar sai rooma riigi ainuvalitsejaks. Aristokraadid polnud ainuvalitsejaga rahul ja 44. aastal tapsid senaatoritest vandenõulased senati istungi ajal Caesari. Võimule said Antonius ja Octavianus, kes jagasid riigi omavahel – Octavianus valitses riigi läänepoolsete ja Antonius idapoolsete alade üle. Peagi puhkes nende vahel kodusõda, Octavianus võitis, Antonius põgenes Egiptusesse ja tappis seal end koos Kleopatraga. Aastal 30. eKr vallutas Octavianus Egiptuse ja ühendas kõik Vahemere maad oma ainuvalitsuse alla.

Varajane keisririik aastatel 30 eKr-235 pKr. Pärast Octavainust valitses Nero, kes esimese sajandi keskel vallutas suure osa Suurbritanniast. Traianuse valitsemisajal vallutati Daakia ja Mesopotaamia. Rooma võim oli kindlustunud kõigis Vahemerd ümbritsevates maades. Kuid II sajandi lõpul ja III sajandi algul hakkas olukord riigis halvenema – riigipiire ründasid välisvaenlased ja kodusõjad kurnasid maad.

Rooma linna algus

Rooma linna teke

Rooma linn tekkis Kesk-Itaalias Tiberi jõe alamjooksul Latiumi maakonnas. Rooma linn asub seitsmel künkal. Esimene asula kujunes Palatinuse künkal juba X sajandil eKr, terviklik linn kujunes alles VI sajandil eKr.
Legendi järgi rajas Rooma linna Romulus . Rooma ajaloolased märkisid selle kuupäevaga 21. aprill 753 aastal eKr ning roomlased peavad seda oma ajaarvamise alguseks.
Kaksikvennad Romulus ja Remus olid legendi järgi sõjajumal Marsi ja noore preestrinna Rhea Silvia pojad. Kuningas Amulius käskis aga poisid korviga Tiberi jõkke visata , et ettekuulutus , mille kohaselt Romulus ja Remus ta troonilt tõukaks, ei läheks täide. Vool aga uhtus korvi kaldale ning emahunt imetas poisse , kuni kohalik karjus naisega nad oma hoole alla võtsid.
Suureks kasvades, kukutasid nad Amuliuse võimult. Kuid kui nad asusisd endale uut linna rajama, puhkes nende vahel tüli ning Romulus tappis Remuse ja ehitas linna üksi lõpuni. Linn sai tema järgi nimeks Rooma.

Kuningate aeg Roomas

Aastatel 753-509 eKr valistses Roomas 7 kuningat. Viimased kolm olid etruskid, nende valitusajal kujunes Roomast tõeline linn. Küngastevahelisse orgu rajati sillutatud turu- ja koosolekuplats foorum , Kapitooliumi künkale rajati kindlus .
Kuningas kinnitati ametisse rahvakoosolekul ja ta valitses koos vanemate nõukogu senatiga. Kuningate ajal kujunesid välja varase Rooma ühiskonna põhi-jooned, millest suur osa püsis veel pärast kuningavõimu kukutamist.

Varane vabariik

Varane ühiskond

Rooma ühiskond oli talupojaühiskond, sest enamik roomlasi teenis elatist põlluharimisega. Ühiskonna täisväärtuslikeks elanikeks peeti maaomanikke. Maavaldus tagas piisava jõukuse relvastuse hankimiseks ja sõjaväeteenistuseks, mis oli roomlaste tähtsamaid kohustusi oma riigi ees. Rikkad roomlased teenisid ratsaväelastena, vaesemad jalaväelastena. Kõige vaesemad kodanikud olid enamasti maata ja seega väekohustusest vabastatud, riigile ja ühiskonnale võisid kasu tuua nende lapsed, seetõttu kutsuti neid proletaarideks.
Rikkaid ja vaeseid roomlasi ühendas tihti patrooni ja kliendi suhe. Vaesem roomlane andis end sõltlasena rikka ja mõjuka kodaniku eestkoste ja kaitse alla. Eestkostjat nimetati patrooniks, sõltlast kliendiks. Poole lubasid üksteist vastastikku toetada, patroon andis kliendile maad kasutada ja kaitses teda kohtus. Klient saatis patrooni sõjaretkedel, kandis kokkulepitud koormisi ning hääletas rahvakoosolekul nii nagu patroon soovis.
Rooma kodanikud jagunesid kahte selgesti eristavasse klassi: patrisiitsideks ja plebeideks. Patriitsid olid suursuguste suguvõsade liikmed, kelle esiisad usuti olevat asunud Rooma juba Romuluse ajal. Ülejäänud kodanikud olid plebeid, kellest enamuse moodustasid vaesed talupojad.

Vabariik

Kõik roomlased, nii patriitsid kui ka plebeid, moodustasid Rooma kodanik-konna ehk Rooma rahva. Kõik Rooma kodanikud olid seaduse ees põhimõttesliselt võrdsed, kuid tegelikkuses oli Rooma riigikord siiski aristokraatlik. Riiki juhtisid igal aastal valitavad riigiametnikud – magistraadid – ja vanemate nõukogu – senat.
Riigiametitesse ja senatisse pääsesid ainult need, kes olid piisavalt rikkad, et täielikkult riigiasjadele pühenduda, kellel oli piisavalt poliitilise elu kogemusi ja kes olid avalikuse ees tuntud. Seetõttu juhtis riiki üsna kitsas perekondade ring, nobiliteet, kuhu kuulus nii patriitse kui ka rikkaid plebeisid. Kuigi riiki juhtisid aristokraatlikud ametnikud, võimaldasid rahvakoosolekud ka lihtrahval riigiasjades osaleda.

Varajane keisririik

Vabariigist keisririigiks

Vallutussõdadega sai Roomast kogu Vahemere ümbrust hõlmav suurriik, pidevateks sõdadeks ja võimu hoidmiseks vallutatud aladel oli vaja alalist sõjaväge. Selle tõttu moodustati armee elukutselistest sõjaväelastest. Palgasõdurid värvati küll kodanike hulgast, aga nad ei sõltunud enam ei senati ega rahvakoosoleku otsusest, vaid väepealikust, kes neid juhtis ja seisis nende heaolu eest. Edukas väepealik võis soovi korral senati otsuseid ignoreerida või isegi vägedega Rooma vastu minna.
Riigis puhkesid kodusõjad, kuna senat ei saanud väepealike ohjeldada , kaotas senat aegapidi oma autoriteedi . Aastal 30 eKr võtitis Octavianus vastased, kehtestas riigis ainuvõimu ja võttis endale nimeks Augustus. Roomas algas keisririigi ajajärk.
Augustuse tõus Rooma riigi ainuvalitsejaks ei tähistanud ametlikult vabariigi lõppu, pealtnäha oli kõik endine: senati istungid jätkusid, igal aastal valiti magistraadid. Mõne aja pärast loobuti aga rahvakoosolekute kokkukutsumisest. Riigi valitsemine koondus nüüd valitseja kätte, keda kutsuti kokkuleppeliselt keisriks. Valitsejal oli korraga mitu ametit, millest ükski eraldi võimutäiust ei andnud, kuid kõik kokku tegid temast riigi tegelikku juhi. Senatist sai keisririigi ajal valitseja nõuandja ja magistraadid viisid ellu keisri otsuseid.

Itaalia ja provintsid

Roomlased ei surnud võidetud rahvastele peale ühesuguseid alistumistingimu-si, vaid sõlmisid igaühega eraldi kokkuleppe. Sellist kohalikke olusid ja konkreetseid tingimusi arvestavat ülemvõimupoliitikat nimetasid roomlased põhimõtteks „jaga ja valitse“. Kuna alistatud rahvaste ja riikide sõltuvustingimused olid erinevad, ei saanud nad ühiselt Rooma vastu välja astuda ja roomlastel oli võimalik aeg-ajalt õhutada pingeid oma alluvate vahel.
Roomlased ei seganud end tavaliselt allutatud riikide siseasjadesse, ei muutnud sealset usku, keelt ega kombeid. Sageli jätsid roomlased puutumata ka tavapärase riigikorra. Kuid vasthakkude korral, kui kohalikesse asjadesse siiski sekkuda tuli, toetasid roomlased peagu alati suurnikke ning soosisid aristokraatliku riigikorda, seetõttu tunnistasid jõukad ja suursugused provintslased meeleldi Rooma ülemvõimu.
Keisririigi ajal said provintsid Rooma võimust selget kasu, sest Rooma riik tagas siserahu ja pakkus kaitset välisvaenlaste eest. Ka provintside linnad säilitasid omavalitsuse: igat suuremat linna või piirkonda juhtis kohalikest aristokraatidest omavalitsus ja provintsi asehalduri osaks jäi vaid riigikaitse korraldamine ja maksude kogunemine. Õiguslik erinevus Itaalia ja provintside vahel kadus , kõige selle tõttu puudus provintsielanikel huvi Roomast lahku lüüa ja riik püsis pikka aega stabiilsena.

Ida- ja lääneosa erinevused

Rooma võim sidus Vahemere maad ühtseks poliitiliseks ja majanduslikuks tervikuks. Poliitiline karjäär eeldas kõikjal ladina keele ja rooma tavade head tundmist. See soodustas provintside romaniseerumist. Kuid oma majanduse, ühiskonna arengu ja kultuuritaseme poolest olid roomlaste alistatud maad erinevad. Rooma võimu all erinevused küll vahenesid, kuid ei kadunud. Majanduse arengu poolest ja romaniseerumise ulatuselt jagunesid provintsid kahte suurde rühma :

Idaprovintsid – sinna kuulusid Kreeka, Väike- Aasia , Süüria ja Egiptus , olid kõrge kultuuri ja jõukate linnadega maad juba ammu seda, kui roomlased nad vallutasid. Rooma võimu all püsisid need maad keisririigi kõige jõukamate aladena. Idaprovintside linnad eksportisid käsitöötooteid ja luksuskaupu nii Itaaliasse kui ka lääneprovintsidesse. Hellenismiperioodist alates kõneldi idas peamiselt kreeka keelt ja nii jätkus see ka Rooma võimu all. Ladina keel levis idaprovintsides suhteliselt vähe – seda kasutati peamiselt riigivalitsemises ja sõjaväes.

Lääneprovintsid – Põhja-Aafrika, Hispaania , Gallia ja Britannia – olid enne roomlaste vallutamist suuremalt jaolt alles riigi ja tsivilisatsiooni tekke staadiumis . Erandi moodustasid Põhja-Aafrika, mis juba Kartaago hiilgeaegadest peale oli rikas ja kõrgelt arenenud kultuuriga maa. Mujal tekkisid suuremad linnad alles pärast Rooma võimu alla minekut ja olid seega algusest peale roomalikud. Need kerkisid Vahemerega vahetult piirnevatel aladel ja jäid jõukuselt alla ning arengutasemelt Idamaa linnadele alla. Vahemerest eemal, eriti põhjapoolsetel aladel, oli linnu vähe. Ühiskond säilitas siin selgelt põllumajandusliku ilme.

Rooma ühiskond

Seisuslik ühiskond

Rooma ühiskond oli seisuslik. Kõik inimesed kuulusid ühte või teise seisuseese, mis erinesid teineteisest oma jõukuse ja ühiskondliku positsiooni poolest ning mille piirid olid osalt ka seadustega kindlaks määratud.
Senaatoriseisuse moodustasid Rooma riigi ülikud, senaatoriperekonnad. Algselt oli see Rooma linnriigi aristokraatia , kuid keisririigi ajal tõusis senaatoriteks ka esmalt Itaalia ja seejärel provintsiaristokraatia esindajad. Senaatorid olid küll suurmaavaldajad, kuid veetsid enamiku aega Roomas, kus nad olid kõrgemates riigi-ametites, nende seast määrati leegionide ülemad ja enamik provintside asevalitsejaid.
Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Algselt loeti ratsanikeks neid, kes jaksasid osta omale ratsahobune ja teenida ratsanikuna sõjaväes, kuid see tähendus kadus õige pea. Hilise vabariigi ja keisririigi ajal nimetati lihtsalt teatud jõukuse saavutanud Rooma kodanikke . Erinevalt senaatoritest tegeles enamik ratsanikuseisusesse kuulujaid kaubanduse ja finantsasjadega. Seetõttu said just neist impeeriumi rahaasjadega tegelevad ametni-kud. Sageli määrati ratsanikke ka kohtunikeks.
Lihtrahva enamiku moodustasid linnade käsitöölised ja maal elavad põlluharijad: väikemaaomanikud ja rentnikud. Kui linnad kasvasid, suurenes ka proletaaride hulk. Eriti palju oli neid pealinna Roomas.
Roomas oli orjanduslik ühiskond. Vallutussõjad võimaldasid orje pidevalt juurde tuua. Orje kasutati peaaegu kõikides eluvaldkondades: nad töötasid latifundiumites, käsitööliste kodades ja kaevandustes. Sageli lasti orje vabaks, mõned orjad , kel oli võimalus raha teenida, ostsid end vabaks, mõned lasti vabaks lihtsalt heast südamest tänutäheks ustava teenistuse eest. Vabakslastu sai koheselt Rooma kodanikusks, kuid tavaliselt jäi ta kliendina oma senise isandaga seotuks.

Rooma õigus

Rooma riik toimis seaduslikul alusel. Seadused määrasid kindlaks nii riigikorra kui ka kohtupidamise . Kõik Rooma kodanikud olid seaduse kaitse all. Neid ei tohtinud ilma kohuta süüdi mõista ega karistada . Kõigil kodanikel oli apellerimisõigus. Ka keiser kui kõrgem seadusandja ja riigi ülemkohtunik pidi alluma seadustele ja andma välja neid mitte isiklikest, vaid riiklikest huvidest lähtuvalt.
Rooma seadusandlus sai alguse kaheteistkümne tahvli seadusest. Järgnevatel sajanditel rahvakoosolekutel ja keisrite poolt vastuvõetud lugematutest seadustest kujunes tohutu seaduste kogum. Keisririigi ajal hakati üha suuremat tähelepanu osutama sajandite jooksul välja antud seaduste süstematiseerimisele ja ühtlustamise-le. Kerkisid esile silmapaistvad seadustetundjad – juristid – ja kujunes selge juriidili-ne terminoloogia . Seega sai Roomas alguse õigusteadus.

Perekond

Traditsiooniline Rooma perekond oli patriarhaalne . Kogu võim kuulus pereisale, kelle voli all olid lisaks naisele, alaealistele lastele ja abiellumata tütardele ka täiskasvanud pojad koos oma naiste ja lastega, samuti kõik ülejäänud kodakondsed – orjad. Vabariigi ajal oli pereisal õigus pereliikmeid ka surma mõista, kuid seda juhtus haruharva.
Naised olid seaduse silmis enamasti isa, abikaasa või mõne meessugulase eest-koste all. Poliitilisi õigusi neil polnud ja ka kohtus pidi neid esindama meessoost eestkostja. Abielu, mis tüdruku jaoks sõlmiti pärast murdeiga , tähstas minekut isa võimu alt abikaasa võimu alla. Rooma naistel oli siiski õigus abielu lahutada. Rooma naised polnud avalikust elust täiesti kõrvale jäänud. Nii mõnestki naisest sai avalikkuses tuntud inimene ja mehe eestkoste alt pääsenud naised said oma vara ise käsutada ja sõlmida abielu omal soovil.

Meelelahutus ja kultuur

Avalikud mängud

Roomlased armastasid veriseid vaatemänge – elukutseliste gladiaatorite võitlusi. Vabariigi ajal korraldasid roomlased võitlusi usulistel tähtpäevadel, keisririigi ajal aga jäi usuline külg varju ja gladiaatorite võitlustest said lihtsalt suurejoonelised vaatemängud, mis lõbustasid nii ülemkihti kui ka rahvamassi. Koos Rooma ülemvõimuga levis see ka Itaaliast väljapoole. Kõikjal rajati võitluste toimumispaikadeks amfiteatreid, kõige kuulsam neist on Colosseum Roomas.
Gladiaatorite võitlusel oli kõige tavalisemaks jõukatsumine kahe erinevas relvastuses võitleja vahel. Üks neist oli varustatud kiivri, rinnakaitse, kilbi ja mõõgaga, teise relvastusse kuulus kolmhark ja võrk. Võidetu saatuse otsustas publik , kes ülespidi osutatud pöidlaga andis märku armuandmisest, allapoole pööratud pöial andis märku võidetu tapmisest. Kui kohal viibis keiser siis jäi lõplik otsus tema teha. Omavahel lasti võidelda ka metsloomadel ja metsloomadel gladiaatoritega. Kõige suurejoonelisemad olid aga merelahingud, neid võis pidada Tiberi jõel aga Caesar lasi selleks eraldi kaevata paisjärve.
Gladiaatorite jõukatsumise kõrval nauditi ka hobukaarikute võidusõite hipodroomil . Võistles neli võistkonda, igal võistkonnal oli Rooma elanike seas kindel ja kirglik pooldajaskond. Nagu gladiaatoridki, olid kaarikujuhid enamasti orjad, kuid edukamad neist võitsid kuulsust ja võisid loota vabanemisele ning suurtele auhinna -rahadele võitude eest.
Teatrietendused kuulusid Roomas avalike mängude kavva nagu hobuste võidusõidud ja gladiaatorite võitlusetki, kui polnud nii populaarsed . Välisilmelt oli Rooma teater üpriski kreekapärane. Erinevalt Kreekast puudus Rooma teatris koor, näitlejate dialoogid vaheldusid aariatega. Näitlejate ühiskondlik positsioon oli madal ja nende hulgas oli isegi orje. Rooma teatrietendused jäid rahva lõbustamise vahendiks ega käsitlenud tõsiseid probleeme. Süžeed kajastasid igapäevaelus ette tulevaid koomilisi olukordi .

Riik ja religioon

Riik ja religioon olid roomlaste silmis lahutamatud. Riigi edu sõltus jumalate heasoovlikusest ning seetõttu oli jumalate austamine riigis väga oluline. Preestrid olid ka riigiametnikud, kuid erinevalt teistest ametnikest, neid valiti ametisse eluks ajaks. Oma ülessannete järgi jagunesid preestrid mitmesse kolleegiumi. Tähtsaim oli 16-liikmeline pontifekside kolleegium , mida juhtis riigi ülempreester pontifex maximus . Keisririigi ajal kuulus see amet imperaatorile.
Varasel ajal austasid roomlased loodusjõude ja vaime. Iga asi või elusolend loodused oli nende meelest hingestatud, igaühes oli mingi jõud, mida kutsuti nuumeniks. Igal puul, kivil , järvel, loomal jms oli oma nuumen . Igal majal olid omad kaitsevaimud, tähtsaimad nende seas olid laarid , kes kehastasid esivanemate hingi. Igal perel oli ka maokujuline kaitsevaim, geenius , kes edendas soojätkamist ja tagas perekonna püsimise.
Rooma panteoni tipus seisis taeva-, pikse- ja tormijumal Jupiter. Tema tähtsaim pühamu oli tempel Kapitooliumil, kus teda austati koos jumalannade Juno ja Minervaga. Jupiteri isa, Saturnus , oli põllutööde ja viljakuse edendaja. Kõrgelt austatud oli sõjajumal Mars, kes kaitses ka talupoegi ja karjusi. Marsi järgi sai nime märtsikuu. Kodukolde jumalanna Vesta kehastas terve Rooma riigi koldetuld, mis põles lakkamatult foorumil jumalanna ümara põhiplaaniga templis . Tule eest kandsid hoolt suursugustest suguvõsadest pärit preestrinnad – Vesta neitsid.
Roomlaste ennustuskunts põhines pemaiselt etruski eeskujudel ja kandis ka nimetust disciplina etrusca . Kuid nagu kogu religioon, nii oli ka ennustamine allutatud riigile ja riiklikele huvidele. Sellega tegelesid augurid, kes olid riigi poolt määratud preestrid. Ennete tõlgendamine kuulus iga ohvritalituse juurde. Kõige olulisem oli lindude lennu järgi ennustamine. Kõige kriitilistemal hetkedel pöörduti aga Kapitooliumil säilitatud sibülliraamatute poole.

Haridus

Laste kasvatamine oli Roomas perekonna ülessanne. Kasvatus sõltus perekonna rikkusest ja ühiskondlikust positsioonist. Enamik roomlasi saatis oma pojad ja vahel ka tütred kooli kirjatarkust õppima. Rikkamad pered võtsid endale koduõpetaja, suursugustel peredel oli eesmärk poistest avaliku elu tegelased kasvatada ning seetõttu kestis õpetamine kaua. Õpiti kreeka keelt ja kultuuri, rooma kirjandust ja ajalugu, tavaliselt saadeti poisid mõne tuntud õpetlase juurde kõnekunsti õppima. Kõige sellega kaasnes ka sõjaline treening. Juba noores eas osaleti mõne sugulase kõrval ohvitserina väeteenistuses. Kõnekunsti õppinu oli aga kohtus kaitsja või süüdistaja.

Ristisusu sünd

Usundid Rooma riigis

Rooma riigis elavad rahvad austasid väga paljusid jumalaid. Erinevate rahvaste uskumused olid omavahel lahutamatult põimunud. Religioonide ühtesulamine Vahemere maades sai alguse hellenismiperioodil ja kogu selle piirkonna alistamine Room poolt soodustas seda veelgi. Väga laialt austati Egiptuse Isist, kes oli Vahemere maade kõige populaarsem jumalanna, teda samastati loodusega ja paljude Kreeka jumalannadega ning teda peeti kogu maailma valitsejaks.
Paljude jumalate auks peeti riitusi kitsas ringis , kus osalesid vaid pühendatud. Pühendamatutele nendel riitustel toimunuvast rääkida oli pühaduseteotus. Sellistel salajastel riitustel osalejad lootsid enamasti lähemat sidet jumalaga , kui see oli tavaks avalikel usupidustustel ja uskusid et see toob neile parema saatuse pärast surma.

Kristluse tekkimine

Rooma võimule allus ka Palestiina Vahemere idarannikul, selle elanike juutide usk oli juba sajandeid olnud monoteistlik, seega ei saanud nad Jahvele truudust murdmata teisi jumalaid austada. Rooma võimud suhtusid juutidesse erandlikult eha nõudnud neilt pikka aega religioossed auavaldusi Rooma jumalatele ja keisritele. Eriseisundist hoolimata püsis paljude juutide seas rahulolematus võõramaise ülemvõimuga ja oodati ammu ette kuulutatud Taaveti soost valitsejat, kes tooks õnneajastu ja taastaks Iisraeli muistse hiilguse.
Juutide messia ootusel põhines ka I sajandil pKr Juudamaal tegutsenud jutlustaja Jeesuse õpetus. Jeesus oli juudi soost puusepa poeg, kes mööda maad ringi rändas ja kuulutas jumalariigi peatset saabumist. Jeesuse suuliselt edasi antud õpetuse panid kirja tema jüngrid alles pool sajandit peale Jeesuse surma. Kuna selleks ajaks oli mõndagi unustatud ja muudetud ning Jeesuse enda sõnad segunenud pooldajate enda uskumustega, siis ei saa Jeesuse õpetuses üldse kindel olla. Jeesuse kuulutuste kohaselt võisid saabuvasse taevariiki pääseda ainult need, kes temasse ja tema sõnumisse usuvad. Jeesuse õpetus leidis pooldajaid eelkõige harimatu ühiskonna alamkihtides. Jeesuse suhted preestritega muutusid vaenulikuks. Ka Rooma võimude arvates oli Jeesuse tegvus ohtlik. Kui Jeesus u. 30 a. pKr Jeerusalemma saabus, lasid juudi preestrid ta vangistada ja Juudamaa prokuratuur Pontius Pilatus mõistis ta surma. Jeesus hukati Jeruusalemma lähedal Kolgata mäel ristilöömise läbi.
Jeesuse pooldajad uskusid, et ta oli kolmandal päeval pärast hukkamist surnuist üles tõusnud, end oma järgijatele ilmutanud ja seejärel taevasse tõusnud.
13