20. sajandi kunst (0)

20. SAJANDI KUNST
KONSPEKT J. KANGILASKI ÕPIKUST
Uusromantismi ideoloogia - pettumine kaasajas , teaduse areng pole ühiskonda humaansemaks muutnud, tugevnes religiooni autoriteet (olulisemad parateadused), kunst polnud enam teaduse liitlane , vaid ülim väärtus.
Sümbolism - käsitleti suuri ja igavesi teemasid (surm, sünd, erootika, armastus, üksindus), olukordi toodi välja ebatavaliste mitmetimõistetavate süžeede abil, rõhutati, et elu on müsteerium, oluline mida kujutatakse, mitte kuidas. Tegemist on literatuurse kunstiga. Sümbolism on vool, mitte stiil. Tihti anti mütoloogilistele tegelastele ebatavaline isiklik tähendus. Värvid on salapärase muinasmaailma loomise vahendiks . 1890. aastail oli peamiseks esinemiskohaks Pariisis Roosiristlaste ordu järgi nimetatud salong. Sümbolist pidi kujutama imepärast ja müstilist. Tihti kujutatakse inimhinge sisemist traagikat.
Maal: Pierre Puvis de Chavannes (loetakse sümbolismi eelkäijaks)
Gustave Moreau
Odilon Redon
Ferdinand Hodler
Jan Toorop
Arnold Böcklin
Mihhail Vrubel
James Ensor
Auguste Rodin (stiililt impressionist , kuid sisult sümbolist)
Edvard Munch
Juugend - Levis algselt tarbekunstis ja arhitektuuris ning sai alguse Suurbritanniast. Esemed pidid olema lihtsad, funktsionaalsed ning materjaliehtsad. Hoonete välisilme pidi jälgima siseruumide paigutust, kuid ehitusmasside paigutus võis olla ebasümmeetriline. Üheks kõige olulisemaks ühtset stiili loovaks teguriks peeti ornamentikat. Juugendstiili ornament on ebasümmeetriline ning lähtub orgaanilisest loodusest, meenutab taimi või tuleleeki. Juugendstiilis kujundati kõike alates mööblist lõpetades raamatute ja klaasiga. Arhitektid kasutasid uusi materjale, eriti raudbetooni ja klaasi. Hiline juugendstiil (eriti arhitektuur ) muutus aga funktsionalismi eelkäijaks. Kujutavas kunstis oli oluline dekoratiivse terviku loomine, pilt pidi laotuma seina pinnale, iseloomulik süntetism (ruumikujutuseta pildid, puhta värviga kaetud pinnad eraldati üksteisest tumeda kontuuriga).
Arhitektur: Arthur MacMurdo (lõi juugendi ornamendi)
Charles Rennie Macintosh (algusajast)
Victor Horta
Antonio Gaudi
Hector Guimard
Maal: Aubrey Beardsley
Gustav Klimt
Jan Toorop
Ferdinand Hodler
Rahvusromantism - Saksamaalt lähtus ideoloogia, et rahvaste ühteliitumise kindlustab rahvuslik eneseteadvus, mille alustalaks on omakorda rahvuslik kultuur. Iseseisvusele otsiti õigustust ajaloost ja kultuuri omapärast. Rahvuslikud kunstnikud täitsid rahva ootusi. Pidasid väärtusteks eksootikat ja ürgset primitiivsust. Rahvusromantism väljendab kollektiivseid ideaale ja käsitleb oma rahva mütoloogiat rahvusliku ühtsuse sümbolina. Eriti tugevalt on rahvusromantism esindatud Norra ja Soome kunstis (seal polnud oma riiki). Norra kunstnikud olid algselt realistid, kuid varsti asendus objektiivne kujutamine ülistamise ja fantastikaga. Arhitektuuris olid tugevad mõjutused vanadest püstpalkkirikutest. Soomes oli kunst venestamise tõttu ka vaimse vastupanu vahend. Soome arhitektid võtsid omaks ka rahvusvahelise juugendstiili omadusi. Mõned rahvusromantilised kunstnikud lõid ka teoseid, mis kuuluvad internatsionaalse sümbolismi alla.
Maal: Erik Werenskiold
Theodor Kittelsen
Gergard Munthe
Akseli Gallen -Kallela
Hugo Simberg
Arhitektuur: Eliel Saarinen
Lars Eliel Sonck
Postimpressionism - Kuna postimpressionismi ei saa lugeda ei stiiliks ega ka vooluks, sest ta on lihtsalt mõiste, mis hõlmab kunstnikke, kes tegelesid algselt impressionistiga, kuid siis liikusid sellest edasi. Eraldi tuleks rääkida kolmest tähtsamast postimpressionistist, kes on Vincent van Gogh, Paul Gauguin ja Paul Cezanne . Van Gogh ei tahtnud enam maalida ainult seda, mida ta näeb. Tema eesmärgiks sai väljendada oma tundeid värvidega. Vastandus suhtumisele, mis käsitles kunstnikku kui erapooletut vaatlejat, ning selle käigus vastandas väljendamist ka jäljendamisele. Uskus, et värvid võivad väljendada ka ideid, sai seega ekspressiivse kunstisuuna rajajaks. Paul Gauguin pidas samuti impressionismi vooluks, mis muudab kunstniku passiivseks maailma jäljendajaks. Arvas , et kunst peab kandma hingelist ja vaimset sõnumit, soovitavalt midagi müstilist ja salapärast. Otsis seda primitiivsetest kultuuridest. Tema eesmärgiks sai seinamaal või selle taoline tahvelmaal. Ta vähendas oma tsentraalperspektiivi, muutis kujutise tasapinnaliseks ja siluetitaoliseks, loobus varjudest, kattis suuri osi maalist üheainsa puhta värviga. Oli seega süntetistliku stiili esindaja. Siiski on ta teosed vaoshoitumad ja planeeritumad kui Munchil või van Goghil. Paul Cezanne tunnustas impressionismi värvide ilu ja valgusküllast koloriiti. Tema eesmärgiks sai ühendada impressionistlikud värvid klassikalise vormikindlusega. Lähendas looduses leiduvaid vorme mõnele stereomeetrilisele kujundile ( silinder , kera jne). Pidas võimalikuks ka maalimist mitmest vaatepunktist ning lõhkus sellega tsentraalperspektiivi. Cezanne pidas maali süžeed täiesti ebaoluliseks. Maalis maastikke, natüürmorte, staatilisi figuure .
Maal: Vincent van Gogh
Paul Gauguin
Paul Cezanne
Neoimpressionism - Seurat stiili kutsutakse ka kutsutakse samuti punktüallismiks, sest loodust anti edasi korrapäraste punktitaoliste värvilaikudega. Eesmärk oli samuti tõetruult jäljendada reaalset maailma, kuid taheti seda teha veel rohkem teaduslikel aspektidel. Värvide valimisel taotleti optilist segu, mida vaatleja tajub õigesti vaid teatud kaugusel pildist. Tihti kasutati puhtaid spektrivärvusi. Samas ei tahetud piirduda vaid looduse jäljendamisega ning taotleti ka harmoonilist kompositsiooni. Taheti joontega valjendada emotsioone ning neile anti sarnane tähendus muusikaga. Valguse edasiandmine on äärmiselt intensiivne, kuid figuurid on veidralt staatilised. Touluse-Lautrec oli samuti huvitav postimpressionist , kes rõhutas oma subjektide klassikuuluvust ning moonutas tihti neid karikatuursuseni, ta oli algselt mõjutatud impressionistidest, kuid hiljem Gauguinist, Jaapani puulüigetest ja juugendist. Nabiid olid vaimustunud Gauguini sünteetilisest stiilist ning katsetasid nii sümbolistliku sisu kui ka juugendliku dekoratiivsusega. Nad olid ainuke seos välismaal oleva Gauguini ja Euroopa vahel. Hiljem hakkas paljusid nabiisid huvitama impressionism.
Maal: Georges Seurat
Paul Signac
Henri de Toulouse -Lautrec
Maurice Denis (nabii)
Pierre Bonnard (nabii)
Eduard Vuillard (nabii)
Fovism - Nende joonistus oli tinglik , kuid värvid puhtad ja kõlavad. Värvid kantud lõendile suurte korrapäratute laikudena. Nad hülgasid nii impressionistide muljeid jäädvustava kunsti kui ka sümbolistide peidetud loo. Eesmärk oli kirjeldada kunstniku meeleolu ning seega erinesid värvid tihti looduses esinevast ning ei oldud täpsed ka üksikasjades. Kogu kompositsioon pidi olema väljendav, ei tunnistatud kunstis midagi jutustavat. Kunst peab mõjuma vaimselt väsinud inimesele lõõgastavalt.
Maal: Henri Matisse
Raoul Dufy
Andre Derain
Maurice de Vlaminck
Georges Rouault (ainult stiili poolest, moraliseeriva sisuga)
Ekspressionism - Eelkäijateks olid van Gogh ja Munch, kuid eelkõige foovid . Väljenduslik kunst tekkis foovidega samal ajal ka Saksamaal, kus moodustati liikumine "Die Brücke". Kui prantsuse väljenduslik kunst oli seotud positiivsete emotsioonidega, siis Saksamaal oli peamiseks sisuks rahutus , ühiskonnariitika, igatsus parema maailma järele ja lihtne maailmavalu. Kõike kujutati dramaatilises valguses. Lihtsustasid inimesi ja esemeid, nende joonistus oli lihtsustatud, üldistatud ja nurgeline. Värvide puhul olid tihti toored kontrastid või siis meelega poriseks jäetud koloriit. Inimene on tihti sünge ja karikatuurse ilmega, et edasi anda ühiskonna seisundit või indiviidi hingeelu. Tegeleti palju graafikaga, mis pidi samuti väljendama kirglikult inimeste tundeid.
Maal: Ernst Ludwig Kirschner
Karl Schmidt- Rottluff
Emil Nolde
Oskar Kokoschka
Egon Schiele
Kubism - Lähtekoht oli leida looduslikes elementides nende põhivõrme ja püsivaid struktuure. Kubismile on iseloomulik reaalsuse lagundamine osadeks ning selle kujutamine korraga mitmelt küljelt. Analüütiline kubism säilitas looduslike esemete põhibaasi, kuid nende valik oli äärmiselt piiratud (majad, puud, eriti natüürmordid). Vajalik oli eseme kindel geomeetriline vorm. Side loodusega jäi järjest väiksemaks. Peamiseks väljendusvahendiks olid pinnad jooned ja mahud. Tihti kasutati kollaaži, mis tähendas, et pilt oli olemuselt juba ruumiline ning seda ei pidanud enam kujutama. Aitas kaasa pildi muutumisele muust maailmast sõltumatuks objektiks . Sünteetiline kubism kombineeris enne pildile värvid ja vormid ning viis siis sisse mingi motiivi, mis tavaliselt oli natüürmort. Tihti alustati tööd abstraktsest kompositsioonist. Iseloomulikud on varasemast suuremad geomeetrilsed pinnad. Skulptuuris üritati leida subjekti olemuslikku põhivormi. Kubistlikku skulptuuri iseloomustab geomeetriliste vormide harrastus, kujud koosnevad tihti kuupidest ja koonustest ning soovitud vorm on vaevuaimatav.
Maal: Pablo Picasso
Georges Braque (analüütiline)
Juan Gris (sünteetiline)
Robert Delaunay
Fernand Leger
Skulptuur : Constantin Brancusi
Aleksandr Arhipenko
Jacques Lipchitz
Futurism - Itaalia sai iseseisvaks teistest EUroopa riikidest hiljem ning seal oli seega ka uue ja vana kontrast suurem. Noorte kunstnike jaoks oli Itaalia jätkuvalt provitslik ja aeglaselt arenev ning seega sooviti leida midagi täiesti uut. Uudsus saigi peamiseks eesmärgiks ning see pidi katkestama suhted minevikuga. Futurism väljendast ennast peamiselt läbi manifestide, millest esimese avaldas Marinetti, kus esinev kärarohke enesereklaam oli kunstajaloos ennenägematu. Futurism programmina sündis ka tunduvalt varem kui sellele vastavad kunstiteosed . Vana kunst oli kõlbmatu ja muuseumid surnuaiad, eriti vaimustuti tehnika arengust ja masinatest, mille kajastamist peeti inimhinge näitamisest olulisemaks. Sellest tulenevalt sai futuristliku kunsti üheks peajooneks dünaamika ja liikuvuse väljendamine. Pildil tuli kujutada ajas järgnevaid seisundeid. Samuti olid olulised võimalikult kriiskavad värvikombinatsioonid. Oli kaks kujutamise varianti , üks realistlik ning lihtsalt ajas järgnevat kujutav ning teine kubistlik, mis lammutas nähtava maailma geomeetrilisteks kildudeks. Viimasele lähenemisele on iseloomulikud ka suured geomeetrilised pinnad ning sarnasus abstraktse kunstiga, kusjuures üritatakse kujutada ka helisid . Abstraktsust üritati vähendada ühetimõistetavate ning pretensioonikate pealkirjadega. Futurismi programm on esindatud kõigis kunstiliikides. Skulptuuris kujutati liikuvust vormide ähmastamie ja venitamisega. Arhitektuuris leiti väljendust vaid kavandites. Venemaal üritati ühendada vene küla kõige algelisemat kultuuri Lääne kõige uuendulikuma kunstiga, kuna meeldisid nii kubismi kui futurismi ideed kujunes Moskvas välja kubofuturism .
Maal: Umberto Boccioni
Carlo Carra
Giacomo Balla
Gino Severini
Arhitektuur: Antonio Sant Elia
Skulptuur: Umberto Boccioni
Abstraktsionism - Kadus äratuntav motiiv , väidetavalt saavutas kunst looduse jäljendamisest loobumisega uue, kõrgema vaimse taseme. Leiti, et motiiv on pildis lihtsalt üleliigne, koormav ballast. Puhas kunst pidi olema sarnane muusikaga. Saksamaal kujunes rühmitus "Der Blaue Reiter", mille keskmes oli abstraktsionismi looja Vassili Kandinsky. Sooviti väljendada asja sisemist konstruktsiooni, kuid seda ei soovitud luua tunnete ja mõistuse abil, vaid usuti kunstniku alateadlikusse intuitsiooni . Sooviti luua täiesti uus objekt, mis väljendaks kunstniku tundeid (mitte toetuda looduses olemasolevale). "Sinise Ratsaniku " liikmete tööd mõjuvad rahutult ning tundeküllaselt, seega võib väita, et seal pandi alus abstraktsionismi ekspressiivsele suunale. Samal ajal arenes Prantsusmaal välja konstruktiivne (geomeetriline) abstraktsionism. Viimase juures kasutati puhtaid spektrivärvusi ja selgeid geomeetrilisi vorme. Usuti, et abstraktne kunst tunnetab maailma sisemist korda paremini. Konstruktiivse abstraktsionismi viljelejad pidasid kunsti objektiivsete seaduspärasuste kehastuseks. Loomingu põhiomadused on vertikaalsed ja horisontaalsed jooned ning punane, sinine ja kollane värv koos neutraalse musta halli ja valgega.
Maal: Vassili Kandinsky
Paul Klee
August Macke
Franz Marc
František Kupka (geomeetriline)
Fernand Leger (geomeetriline)
Robert Delaunay (geomeetriline)
Piet Mondrian (geomeetriline, kõige olulisem)
Kazimir Malevitš (gemeetriline)
Naivism - Naivistlikku kunsti lõid alguses asjaarmastajad , kes asusid väljaspool akadeemilist ja ka avangardlikku kunsti. Naivistid suhtuvad nähtavasse maailma lapseliku puhtsüdamlikkusega. ning püüavad seda jäljendada, kuid ei kasuta realismi tavalisi vahendeid nagu tsentraalpersektiiv, anatoomia arvestamine , õhu ja valguse kujutamise võtted. Tihti sarnanevad Itaalia eelrenessanssi kunstiga. Naivismi on kutsutud ka primitivismiks. Naivismi ei tohi segi ajada rahvakunstiga, mis on alati mõjutatud rahva traditsioonidest. Naivism on aga täiesti sõltumatu igasugustest traditsioonidest ning lähtub ainult kunstniku kordumatust isikust. Naivistlik kunst erineb ka lastekunstist, kuna loodud teosel on järjekindlalt konstrueeritud kompositsioon. Kubistid olid vaimustunud naivismi siirusest, esemelisusest ja fantaasiaküllusest ning samuti kõikide objektide muutmisest embleemitaolisteks. 1933. aastal toimus Pariisis esimene naivistliku kunsti näitus. Kuigi naivistid loovad tavaliselt oma kunsti eraldatult, kujunesid Jugoslaavias ja Horvaatias naivistide koolkonnad . Paljud traditsioonilise hariduse saanud kunstnikud hakkasid oma loomingus naivismile omaseid tunnuseid kasutama.
Maal: Henri Rousseau
Niko Pirosmanašvili
Ivan Generalič
Maurice Utrillo
Paul Kondas
Jaan Oad
Dada - Liikumine sai alguse anarhistlike vaadetega kunstnike seas, eriti Šveitsis asutatud Voltaire 'i liikumise seas. Publikule esitati müramuusikat, seoseta sõnadest luuletusi, karjuti näkku solvanguid. Dadaistid põlgasid tavalist kodanikku, üritasid inimeste šokeerimisega neid niiöelda mõistusele tuua ja oma vaadetes veenda. Naeruvääristati kõiki väärtuseid ning oldi veendunud pimeda juhuse kõikvõimsuses. Daidaistide näitustele saamiseks polnud oluline mitte vormiline sarnasus või ühtne stiil vaid võimalikult rabav uudsus. Dadaistid esitasid kollaaže ja montaaže juhuslikest väärtuseta materjalidest. Kunstiteosed olid pigem osalised etenduses või sõnalise loomingu lisad. Dadaism levis peamiselt trükistena, millel oli rahutu välimus. NewYorgis levis futurismi ja kubismi ühendav ning üldiselt maalikunsti parodiseeriv stiil. Samuti esitati näitustel tavalisi tööstusesemeid või lihtsalt kunstile varasemast võõraid esemeid. Dadaismi puhul pole mõtet rääkida ilust, pigem oli eesmärgiks mäss ning püüd sundida inimesi mõtlema teisiti kui varem. Tihti pakuvad dadaistide teosed rohkem mõtlemisele kui nägemismeelele. Saksamaal omandas dadaism vasakäärmusliku propaganda ilme, peamine vahend oli graafika ja plakatikunst. Dada oli lühiajaline nähtus, mis lagunes pärast sõda, mis avardas kunsti piire .
Maal: Hans Arp
Marcel Duchamp
Francis Picabia
Kurt Schwitters
George Grosz
John Heartfield
Metafüüsiline maalikunst - Oli katse väljuda oma kaasajast. Vaimustus Itaalia klassikalisest arhitektuurist . Püüdsid kujutada midagi, mis ulatub üle inimese igapäevasest kogemusest. Piltidel näeme tavaliselt linnavaateid või siseruume. Rõhutatakse, liialdatakse või nihestatakse joonperspektiivi, et luua igaviku või ajatuse tunne. Esinevad realistlikult kujutatud, kuid õhuta ruumis kummalisi esemetekogusid, mis viitavad aja ja ruumi mõõtmisele ( kellad , joonlauad, maakaardid). Inimeste asemel on ilma näota skulptuurid või mannekeenid, puudub side reaalse ajaga .
Maal: Giorgio de Chirico
Carlo Carra
Sürrealism - pärast sõja lõppu otsiti dadaismi anarhistlike meeleolude asenduseks midagi positiivsemat. Freud defineeris sürrealismi kui puhast psüühilist automatismi, mis väljendab mõtte tõelisi käike ning ei arvesta eetilisi vms kaalutlusi. Sürrealismi üheks eesmärgiks oligi elu ja kunsti vahelise piiri hägustamine. Toetati spontaansust ning alateadlike tungide väljendamist. Soov Lääne ühiskonda muuta viis sürrealistid aga koostööle kommunistidega. Kirjanduses harrastati automaatset kirjutamist. Ka kujutavas kunstis üritati kasutada spontaansust ning juhust, tehti frotaaže (krobedalt pinnalt saadud jäljendid), üritati ka automaatselt joonistada. Laste ja vaimuhaigete joonistutest võetud kujundeid arendati pea abstraktsionismini. Tüüpiline on püüe otsida alateadvuse jälgi unenägudes, hallutsinatsioonides ning primitiivsete isiksuste visuaalses eneseväljenduses. Sürrealism on süžeekunst, ei erinenud varasemast maalimise stiili poolest, mõned isegi väga traditsioonilised - veristlik sürrealism. Esemed ja nendevahelised suhted olid enamasti moonutatud ja mõistusevastaseks muudetud. Kolmemõõtmelist ruumi kujutati illusionistlikult. Huvi pakkusid seksuaalsusele viitavad objektid, eeskujuks Freudi sümboliteooria. Sürrealistid tegelesid korraga paljude kunstiliikidega. II MS alguses siirdus enamus sürrealiste USAsse.
Maal: Max Ernst (veristlik)
Joan Miro
Andre Masson
Yves Tanguy
Giorgio de Chirico (veristlike eeskuju)
Salvador Dali (veristlik)
Rene Magritte (veristlik)
Skulptuur: Max Ernst
Alberto Giacometti (kriipsutaolised pikaksvenitatud, abstraheeritud ja krobeliseks muudetud inimfiguurid, lihtsad, kuid dramaatilised poosid ja ilmed)
Funktsionalism - Tekkis vajadusest pärast sõda elukeskkonda uueks luua. Oli määratud rahvamassidele. Sõjajärgse vaesuse tõttu tundus loomulik asendada juugendlik ornamentika süsteemsuse ja korraga. Funktsionalism toetus tihti geomeetrilistele vormidele, saades inspiratsiooni sõjaeelsest kubismist. " Bauhaus " üritas näidata progressi, seal õpetati kõiki visuaalseid kunste, kuid ühendav telg oli arhitektuur. Arvati, et skulptuur ja maal peavad olema elemendid arhitektuurilises tervikus. Loomingu eesmärk oli nende massiline tööstuslik toodetavus. Esemete vorm pidi lähtuma nende funktsioonist. Soositi isikupäratust, täpsust, selgust ja lihtsust. Natside tegevus lõpetas " Bauhausi " töö, kuid pärast II MS levis funktsionalism üle kogu maailma.
Arhitektuur: Walter Gropius (Bauhausi asutaja )
Ludwig Mies van der Rohe
Konstruktivism - Sai alguse Venemaal, kus enamus avangardiste liitus pärast revolutsiooni uue võimuga. Olid veendunud, et kunst ei pea looduses olemasolevat kujutama vaid looma uusi vorme ja konstrueerima uut elukeskkonda. Hiljem tähistab kõiki abstraktse kunsti objekte, mis on moodustatud geomeetrilistest kujunditest. Nõudsid elu ja kunsti piiri kustutamist, kunst pidi igapäevaelus aktiivselt osalema (plakatid, miitingud, monumendid). Kunstiteos ei tohtinud olla üksik näituse- või luksusese. Arhitektuuris eelistati ristahukakujulisi lihtsaid mahtusid. Stalini võimu tugevnedes konstruktivism Venemaal keelustati. Hollandis kujunes liikumine "De Stijl", kes olid veendunud, et on olemas lihtsad ilureeglid, millele tuleb allutada kogu elukeskkond. Põlgasid ehitiste dekoreerimist. Arvasid, et kunstis tuleb subjektiivsus allutada üldisele harmooniale. Prantsusmaal avaldati purismi manifest, mis seadis eesmärgiks kunsti, kus valitseb range geomeetriliste kujundite kord ning pole ruumi tunnete väljendamisele.
Venemaa: Vladimir Tatlin
Aleksandr Rodtšenko
El Lissitzky
Antoine Pevsner
Naum Gabo
Holland : Gerrit Thomas Rietveld
Theo von Doesburg
Piet Mondrian
Prantsusmaa: Amedee Ozenfant
Charles Edouard Jeanneret (arhitektina tuntud le Corbusier' nime all)
Art deco - vastandus "Bauhausi" koolkonnale, eesmärgiks ilu loomine ja visuaalse naudingu pakkumine. Propageeris ilutsevat, isikupärast ja tehniliselt meisterlikku käsitööd. Oli mõjurikas eriti Lääne-Euroopas ja USAs. Avaldus peamiselt plakati- ja raamatukujunduse ning mööbli ja tarbekunsti vallas. Kohati kajastus ka maalikunstis.
Maal: Marie Laurencin
Modernistlik realism - Oli vähenenud modernse ning akadeemilise kunsti vastuolu ning 30ndatel ei tärganud ühtegi uut radikaalset voolu. Levis arvamus, et pole oluline, mida on kujutatud, vaid kuidas seda tehtud on. Hinnati isikupärast koloriiti, pintslitööd ja joonistust ehk üldiselt maalilist ilu. Lähenes impressionismile ja realismile, kuid värvivalik oli subjektiivsem ja joonistus vabam. Realism valdas ka skulptuuris.
Skulptuur: Aristide Maillol
Charles Despiau
1920-1940 Euroopas - Väljaspool modernistlikku realismi tegutsesid edasi varem kuulsaks saanud kunstnikud, keele lisandusid ka mõned uued nimed. Peamiselt liiguti tagasi nähtava looduse jäljendamise juurde, maaliti palju maastikke. Modigliani oli maalis peamiselt portreid ja akte, mille anatoomia oli moonutatud, kuid nad olid siiski kaunid ja nukravõitu. Ta oli mõjutatud varasest PIcassost, Toulouse-Lautrecist ja neegriplastikast. Chagall oli pärit Valgevenest ning sealt pärit sibulkuplitega kirikud, loomad ja juutide elu olid ta loomingus olulised. Objekte maalis ta unenäolistes seostes ning sõltumatult tsentraalperspektiivist. Üritas luua liikuvuse illusiooni . Algselt kasutas tumedaid värve, kui kubismi mõjul hakkas kasutama puhtaid spektrivärvusi ning saavutas sellega täiuse. Saksamaal on oluline küll samal ajal erandlikult positivistlik "Bauhausi" liikumine. Peamiselt levis masendusmeeleolu ning kunstilt oodati kriisi väljendust ning ühiskonnakriitikat. Tulemuseks olid tihti sünged ning karikatuursed teosed. Ekspressionistid moonutasid kehavorme, kasutasid kandilist joonistust ning rahutut koloriiti. Suurbritannias tõusis esile peaaegu abstraktne looduse vorme jäljendav skulptuur. Itaalias üritati taastada Rooma traditsioone, antiigi eeskuju, kunstnik pidi kujutama igavesi, suursuguseid ideaale.
Prantsusmaa: Amedeo Modigliani
Marc Chagall
Saksamaa: Otto Dix
Max Beckmann
Erns Barlach (ekspressionistlik skulptor )
Wilhelm Lehmbruck (sama)
Käthe Kollwitz (graafik)
Suurbritannia : Henry Moore (skulptor)
Barbara Hepworth (skulptor)
USA kahe MS vahel - Mõned kunstnikud olid tutvunud Euroopas kubismi põhimõtetega ning jõudsid abstraktsionismini. Nende pildid kujutasid spektrivärvilisi ringe ja kettaid, mis moodustasid masinaid ja suurlinna motiive. Pärast I MSi soositi aga Euroopa eeskujudest loobumist ning oma tee leidmist , millest said alguse sotsiaalne realism ja regionalistide looming. Sotsiaalne realism iseloomustas suurlinna elu ilustamata, oli sünge koloriidiga ja kohati satiiriline . Regionalism oli laiema levikuga ning romantilisem, väärtustatakse maakogukondade ja väikelinnaelu. Majanduskriisi ajal olid kunsnikud enamasti riigi tellimistöödega hõivatud, mis olid monumentaalsed ühiskondliku (või ka kriitilise ) sisuga ning mille vorm ja stiil olid väga erinevad.
Maal: Charles Demuth (abstraktne)
Stuart Davis (anbstraktne)
Robert Henri (sotsiaalne realism)
Thomas Hart Benton (regionalist)
Grant Wood (regionalist)
Andrew Wyeth (regionalist)
Mehhiko - Kunst oli ühiskondlik-poliitilise sisuga seinamaal, kunstnikel olid revolutsiooni tõttu suured riiklikud tellimused . Ühendati Mehhiko rahvuslik mõju ja Euroopa avangardism. Vasakpoolsus tungis ka kunstnike töödesse. Frida Kahlo ühendas oma loomingus ühiskonnakriitika isikliku traagilise läbielamisega, loomingus esineb halastamatu avameelsus ja fantaasiarikkus.
Maal: Diego Rivera
Jose Clemente Orozco
David Alfaro Siquieiros
Rufino Tamayo
Frida Kahlo
Totalitaarne kunst – avangardistlik kunst keelustati ning lubati ainult sellist kunsti, mis toetus traditsioonidele. Peamisteks eeskujudeks olid akademism ja realism. Soositud kunst on sarnane nii vormi kui ka temaatika poolest. Peamiselt kujutati revolutsioonilisi südnmusi, sõjalisi võite ning ülistati tööd. Skulptuuris kohtame üliarenenud muskulatuuri ja otsustava silmavaatega ideaalkangelasi. Vaenlast kujutati alati poolloomaliku ning üldiselt ebameeldivana. Ainuke erinevus Saksamaa ja NSVL -i kunsti vahel on alasti keha kujutamises, nimelt oli see Saksamaal lubatud, kuid NSVLs hoopiski tabu . Ideoloogiliselt toetas Saksamaa kunsti rassism , samas kui Venemaal üritati peituda humanistlike loosungite taha, tulemus oli sotsialistlik realism, mis kujutas tegelikkust revolutsioonilises arengus idealiseeritud kujul. Arhitektuur Venemaal oli mõjutatud klassitsismist ja eklektikast, millele lisati paraadlikust. Kavandid olid tihti hiiglaslikud. Saksamaal jäi arhitektuur peamiselt kavanditeks, mis olid suurejoonelisemad, paraadlikumad ning süngemad, otsiti eeskujusid Egiptuse ja Mesopotaamia arhitektuurist. Kõige meisterlikum osa totalitaarse Saksamaa kunstist olid paraadid (väljakud, auväravad, valguskunst).
Skulptuur: Arno Breker
Vera Muhhina
Arhitektuur: Albert Speer
Abstraktne ekspressionism – Levis II MS ajal USAs. Oldi mõjutatud Euroopa sürrealistidest ja ekspressionistidest. Võeti üle orgaanilise looduse vorme, viidi need abstraktsionismini, levis veendumus, et pilt on protsess ning automaatse või poolautomaatse tegevuse tulemus. Kunsti loomise köögipoolest sai omaette sündmus. Pollock rajas ka ühtlaselt katva stiili, mis hülgas varasemad kompositsioonireeglid. Levis tegevusmaal . Skulptuuris meenutavad teosed kolmemõõtmelist kalligraafiat. New York asus Pariisi asemel kunstipealinna kohale. Abstrakte ekspressionim oli ideaalseks vastandiks totalitaarsele kunstile.
Maal: Piet Mondrian
Jason Pollock
Arshile Gorky
Willem de Kooning
Franz Kline
Mark Rothko
Robert Motherwell
Clyford Still
Sam Francis
Adolph Gottlieb
Mark Tobey
Cy Twombly
Skulptuur: David Smith
Internatsionaalne stiil – tähistas uut funktsionalistlikku Euroopa stiili. Välditi igasuguseid ebavajalikke kaunistusi. Kasutati risttahukakujulisi vorme, siledaid valge krohviga kaetud seinu ja lamekatuseid. On otseselt seotud “Bauhausi” liikumise tulekuga USAsse. Ehitati pilelõhkujaid, mis olid üleni klaasist (kardinseinad) ning kasutati teraskarkassi. Levis arvamus: less is more. Hooneid kavandasid arhitektide grupid, stiilis valitses lihtsus. Rajati lausa uusi linnu ( Brasilia ). Rahuldas väidetavalt nii esteetilisi kui ka sotsiaalseid vajadusi. Kuid üldlevinud arhitektuur hakkas varsti tunduma igavana.
Arhitektuur: Walter Gropius
Ludwig Mies van der Rohe
Oscar Nienmeyer
Orgaaniline funktsionalism/arhitektuur – arvestati mitte ainult omanike erivajadustega vaid ka looduse loomulike reljeefide ja omapäraga. Hoonete maht ja suurus tuleneb ruumide ülesannetest. Tihti leidub kõveraid jooni ja pindu, mis on omased elusloodusele. Levis eriti Soomes, kasutati looduslähedasi materjale kooskõlas suurte klaaspindadega.
Arhitektuur: Frank Lloyd Wright
Eero Saarinen
Alvar Aalto
Pärast II MSa hakkas enamust moodsatest kunstnikest lähenema abstraktsionismile, kasutati rõõmsaid värve, lähtuti loodusmuljest ning lihtsustati seda. Kunstielus valitses ülim pluralism . Itaalias levis neorealism , mille saavutused olid filmikunstis. Samuti levis abstraktne kunsti, mis pidi vastanduma uusklassitsismile. Tekkis informalism , mis tähendab kindlate vormide puudumist pildil, tähistab abstraktset ekspressionismi Euroopas. Tekkis ka ruumikunst ehk spatsialism, mis pidi kaotama piiri maali ja skulptuuri vahel (siledasse ühevärvilisse lõuendipinda torgati auke). “ Cobra ” liikmed maalisid väikeseid abstraktseid pilte pastoossete, rahutult segatud värvimassidega. Jean Dubuffet lõi brutaalse kunsti, mille eesmärk oli šokk (värvile lisati suvalisi materjali, kohati lupja, mis reageeris pealekallatud veega, hiljem tardus).
Prantsusmaa: Fernand Leger
Nicolas de Stael
Alfred Manessier
Gustave Singier
Maurice Esteve
Jean Fautrier (ekspres. abstraktsionism)
Jean Dubuffet (erines traditsioonilisest maitsest )
Itaalia: Marino Marini (neorealism)
Giacomo Manzu (neorealism)
Emilio Vedova (informalism)
Alberto Burri (informalism)
Lucio Fontana (spatsialism)
“Cobra”: Asger Jorn
Karel Appel
Corneille
Neodada – Tekkis avangardisisese opositsioonina ekspressionismile, mis oli algusest peale olnud populaarne ja toetatud, mõnede kunstnike arvates pidi avangardne kunst väljendama opositsioonilisi ideid ning seega ei vastanud ekspressionism kriteeriumitele. Loodi ühevärvilisi lõuendeid, millel reljeefi moodustasid näiteks käsnad, antropomeetriaid (keha värviga kokku, lohistad piki lõuendit), konstrueeriti tsivilisatsioonijääkidest masinaid (joonistusmasinad, lihtsalt pöörlevad ja teevad häält). Tekkis uus realism, mis propageeris tõeliste materjalide kasutamist ( olemasolevad objektid). Kunst pidi loobuma individualismist ja muutuma standardseks ja paljundatavaks. Uus realism koosneb enamasti assamblaažidest. Oli New York'is tugevamalt esindatud. Neodada avardas kunsti seniseid piire.
Maal: Yves Klein
Jean Tinguely
Niki de Saint Phalle
Jasper Johns
Robert Rauschenberg
Popkunst – Sai alguse naivistlikust maalist, millele lisati kommertstrükiseid ja banaalseid fotosid . Inglise popkunst polnud ühiskonnakriitiline. Terminit kasutati kunsti puhul, mis kasuta massikunstist ülevõetud üldtuntud kujundeid. USA popkunstnikud olid suurejoonelisemad. Kunstist võis välja lugeda nii tarbimisühiksonna ülistamist kui ka pila , kuid peamine oli šokk. Lichtenstein sai kuulsaks suurte tahvelmaalidega, mis olid kaetud punktistlikus stiilis ning meenutas suurendatud koomiksipilti. Kommertskultuur oli tema jaoks lihtsalt kujutamisväärne. Warhol tõmbas tähelepanu väidetega, et tahab olla masin, valis kujutamiseks kõige kulunuma visuaalse materjali, kunstis esineb ülim jahedus . Popkunst aitas fotograafidel tõusta nn. päriskunstnike hulka.
Esindajad: Richard Hamilton (inglane)
Peter Blake (inglane)
Claes Oldenburg (kolmemõõtmelised teosed standardtoidst või igapäevaobjektidest)
Roy Lichtenstein
James Rosenquist (suuremõõtmelised maalid päevapoliitilistest sündmustest)
Jim Dine (ameerika aktid )
Andy Warhol
60ndate abstraktsionism – Nüüd sooviti kunsti puhastada ka kunstniku isiklikust eneseväljendusest. “maalilisusejärgne” kunst, mida iseloomustasid suured, üksteisest selgelt eraldatud siledad värviväljad. Maalidel kasutatigi kahte või kolme värvi. Öeldakse lahti ka konstruktivistliku abstraktsionismi põhimõttest, et pildi ilu seisneb geomeetriliste kujundite suhestamises. Uue objekti loomise tendents arendadi äärmuseni.
Maal: Mark Rothko
Barnett Newman
Ellsworth Kelly
Al Held
Frank Stella
Minimalism – Eelistati kolmemõõtmelisi ülilihtsa vormiga objekte, mida eksponeeriti süsteemina ja ruumilist konteksti arvestades. Paljud teosed ongi installatsioonid.
Esindajad: Donald Judd
Robert Morris
Carl Andre
Tony Smith
Richard Serra
Op-kunst – Taheti luua kunstiteoseid , mida saaks paljundada ja rahva sekka viia. Eesmärgiks sai tajumiskogemuse rikastamine ootamatuid aistinguid tekitavate teostega. Lähtekoht on 1920. aastati konstruktivism. Tihti kujutati väikeseid objekte tänu millele me tajume liikumist või mahulisust.
Maal: Victor Vasarely
Bridget Riley
Kineetiline kunst – Sai alguse “Bauhausis”, ühendati liikuv valgus skulptuuriga, võimaldati vaatajal sekkuda teose funktsioneerimisse. Skulptuuri toodi liikumine ja heli. Pakuti võimalust nautida tehnika ilu ning tihti juhitakse neid teoseid ka kõrgtehnoloogiaga.
Esindajad: Alexander Calder
Nicolas Schöffer
Performance ja happening – Nende kahe stiili vahel pole kindlat piiri, kuid performance on siiski plaanipärasem ning esinejad ja publik on rohkem eraldatud. Algselt taheti ühiskondlike vastuolude tõttu luua kunsti, mida ei saaks osta, müüa ja koguda nagu luksuskaupa. Kunsti asemel pakuti teatritaolisi ajalisi protsesse või rituaale. Happeningideks hakati nimetama improviseeritud etendusi, millel puudub kindel plaan ning mis püüavad kaasata publikut. Sooviti ületada elu ja kunsti piiri. Liikumine “Fluxus”.
Esindajad: Yoko Ono
Nam June Paik
Joseph Beuys (tuntuim esindaja)
Gilbert ja George
Antivormiline kunst – loobuti stabiilsetest geomeetrilistest vormidest ning toodi näituseeksponaatide hulka mulda ja muud koredat materjali. Samuti kasutati laest rippuvaid ribasid jms. Mõnikord loodi amorfsetest materjalidest installatsioone. Oli antikommertslik, ebapüsiv, banaalne ja antiformaalne ning tegeles materjali muutlikkusega. Kasutati vatti, liiva, hobuseid, kile, lehti, vitsakimpe, rohtu jne.
Esindajad: Robert Morris
Eva Hesse
Richard Serra
Jannis Kounellis (hobused)
Piero Manzoni
Mario Merz
Maakunst – mõnele kunstnikule jäi antivormiline kunst liiga institutsionaliseerituks ning objektiloovaks. Maakunst seisneb loodusliku keskkonna mõjutamises, mille eesmärk on jätta impersonaalne jälg inimtegevusest. Tekitati looduses muudatusi, nihestusi ja veidrusi.
Esindajad: Walter de Maria
Robert Smithson
Michael Heizer
Christo (ehitiste sissepakkija)
Kontseptualism – Loobuti teose tegemisest ning esitati vaid teostusidee. Soovisid loobuda tühjade vormide produtseerimisest. Idee oli kõige olulisem. Kunsti olemus on kunsti defineerimine .
Esindajad: Joseph Kosuth
Kehakunst – Tegelesid keha ohustamise või piinamisega. Teose teemaks sai kunstniku keha. Teosed sündisid tihti publikuta ning levisid fotode , filmide või kirjeldustena.
Esindajad: Vito Acconci
Postmodernism – Levis arvamus, et less is bore , arhitektuuris sooviti jälle kaunistusi kasutada, läheneti eklektika põhimõtetele. Postmodernism oli mõjutatud ka klassitsismist ning levis laialdaselt. Selle ideoloogia soosis kohaliku omapära austamist ja ehitusliku konteksti arvestamist. Ka maalikunstis tehti klassitsismilähedasi töid, jäljendati stiili ning mõnikord isegi “tsiteeriti” mõnda üldtuntud teost. Tekkepõhjused olid tüdimus funktsionalismist, leviv konservatiivsus , maakera ressursside piiratuse mõistmine ehk pettumine progressis. Tekkis ka teistmoodi postmodernism, mis pidas maalikunsti ebaoluliseks ning ülistas fotograafiat, plakatikunsti. Üritatakse edastada üldisemaid ühiskondlikke sõnumeid. Teosed on fotod ja/või sõnalised tekstid.
Arhitektuur: Charles Moore
Thomas Gordon Smith
Maal: Carlo Maria Mariani
David Ligare
Robert Colescott
Neokontseptualism: Cindy Sherman
Jenny Holzer
Barbara Kruger
Hüperrealism – Tõstis koos neoekspressionismiga traditsioonilised kunstiliigid taas tähelepanu alla. On fotorealistlik ning arenes välja popkunstist, kust pärineb ka jahe ning objektivistlik suhtumine tegelikkusesse. Lähtuti mitte silmaga nähtud tegevusest, vaid fotost või slaidist. Jälgiti akadeemilise realismi traditsioone, millele lisati uusi võtteid, mis muutsid töö veel fotolikumaks. Motiivid on läbinisti linnlikud. Enamasti ollakse subjektist vaimustatud, kuid ilmneb ka kriitikat. Skulptuuris loodi mulaaže, mis muudeti täiesti illusionistlikuks.
Maal: Richard Estes
Ralf Goings
Robert Cottingham
John Salt
Chuck Close
Michelangelo de Pistoletto (kollaaž ja fotomontaaž)
Skulptuur: Duane Hanson
John de Andrea
Neoekspressionism – Enamus kunstist on subjektiivne ja endassesulgunud, kohati ka äärmiselt literatuurne ning täis allegooriaid. Kohati liideti iidsete koopamaalide naiivsus ja tahumatus. Ollakse mõjutatud ajaloost.
Saksamaa: Georg Bazelitz
A.R. Penck (ühendas ekspressionismi ürgse koopamaali ja graffitiga)
Jörg Immendorf (käsitleb Saksa ajaloo traagilisi vastuolusid, literatuurne)
Anselm Kiefer (algselt performance, maalid teatraalsed, sümboolikast küllastunud)
Gerhard Richter (abstraktsem ekspressionism)
Itaalia: Sandro Chia
Mimmo Paladino
Enzo Cucchi
Francesco Clemente
20. saj. lõpu arhitektuur – Postmodernism ja internatsionaalne stiil eksisteerivad kõrvuti edasi. Siiski üritatakse kõrghoonete kuju vaheldusrikkamaks muuta või neid värviga elavdatud. Levib ka kõrgtehnoloogiline stiil, mis vastandub kõigele eelnevale ning kasutab ära kõiki uusi materjali ( Pompidou keskus) ning kohati omad ka allegoorilist tähendust (Sidney ooperiteater – täies purjes laev). Luuakse ka minimalistlikke ehitisi , mis arvestavad looduslikku ja arhitektuurilist konteksti. Euroopa ratsionalistide loomingus on geomeetrilised vormid, kuid arvestatakse loomingu sümboolse tähendusega ja ümbritseva arhitektuuriga. Esindatud on ka uusklassitsistid, mis on levinud Suurbritannias ja USAs. Dekonstruktivistid võtavad modernistliku hoone lahti ning panevad teatava nihestusega kokku. Hoone tahab mõjuda skulptuurina. Ökoloogiline arhitektuur püüab ressursside säästmiseks rakendada kõrgtehnoloogilisi võtteid või kasutada lihtsaid, odavaid ja taastuvaid materjale.
Arhitektuur: Cesar Pelli (internatsionaalne stiil)
Santiago Calatrava (kõrgtehnoloogiline stiil)
Frank O. Gehry (dekonstruktivist)
Uus meedia kunstis – Tõuseb esile tarbimisühiskonna probleemide käsitlemine. Tänu fotole, videole ja arvutitele muutus aja ja koha mõiste kunstis ning tulemuseks on kõige tabamatum kunst, mida siiani teame. Fotomanipulatsioonid, digitaalne töötlus, videoinstallatsioonid, interaktiivsed videoinstallatsioonid ja netikunst kuuluvad virtuaalsesse reaalsusesse, mis on kunsti jaoks täiesti uus keskkond. Oluline on ka televisiooni levik. Videokunst muutus vahenduks performance'i kunstnikele, kuid 80. ja 90ndatel tegelesid videokunstnikud isiklike jutustustega, kultuuriliste ja seksuaalsete identiteetidega ja poliitiliste vabadustega. Kunsti kujund on muutunud staatilisest liikuvaks, ka arusaamine pildist on teisenenud koos värvitajuga (digitaalsed värvid teised).
Esindajad: Jeff Koons (eksponeerib tarbeesemeid)
Tony Cragg (mõistab hukka liigtarbimise)
Hans Haacke (poliitiline sõnum)
Damien Hirst (surm vaatajate ette võimalikult naturaalselt)
Nam June Paik (videokunsti algus)
Gary Hill (kasutab videotöödes keelt ja tekste, uuendus)
Bill Viola (legendaarseim videokunstnik)
Jeff Wall (loob digitaaltehnoloogiaga müstifikatsioone, fotokunst )