Veterinaarne mikrobioloogia (0)

Kontrolltöö1
1. Stafülokoki antifagotsüteerivad faktorid
Antifagotsüteerivad faktorid ehk rakuga seotud komponendid.
* proteiin A – S. aureus ’e pinnaproteiin, mis seob IgG molekule vales orientatsioonis ehk tõkestab fagotsütoosi.
* kapsli polüsahhariidid – takistavad antikehade kinnitumist, indutseerivad tsütokiinide vabanemist
* adhesiinid – pinnaproteiinid ( kollageen , fibronektiin), mis soodustavad kinnitumist peremeeslooma valkudele , moodustavad biofilmi.
* peptidoglükaan ja lipoteihhoiinhape – stimuleerivad tsütokiinide vabanemist
2. Stafülokoki eksotoksiinid ja nende aktiivsused
* alfatoksiin – alfa-hemolüsiin – toksiinile on tundlikud vereliistakud , makrofaagid, granulotsüüdid . Neile seondudes vallandatakse keeruline reaktsioonide seeria , vabanevad tsütokiinid ja põletikumediaatorid, millega aktiveeritakse naha nekroos , aidatakse kaasa koe nekroosile ja tokseemiale (mürkveresus). Tõsise S. aureuse infektsiooni korral septiline šokk . Põhjustab täielikku hemolüüsi ümber koloonia (vereagaril).
* beetatoksiin – beeta-hemolüsiin (sfingomüelinaas C) – kahjustab sfingomüeliini rikkaid membraane (nt erütrotsüütidel). Ebatäielik lüüs vereagaril.
*gammatoksiin – leukotoksiin – ja leukotsidiin – valgud , mis koos kahjustavad erütrotsüüte ja lipiidseid membraane
* deltatoksiin – otsene ja kaudne toime neutrofiilide ja monotsüütide aktiivsusele.
* eksfoliatiivne toksiin – proteaas , naha kahjustused koertel , sigadel ja inimestel.
* toksilise šoki sündroomi toksiinid – TSST – põhjustab ülemäärast lümfokiinide tootmist, tekib kudede kahjustus. Inimese ja veise S. aureuse tüved toodavad TSST-1, millel on superantigeenne akt.
* enterotoksiinid - põhjustab kõhulahtisust ja oksendamist, superantigeenne aktiivsus.
3. Streptokoki virulentsusfaktorid
Virulentsus põhineb üldiselt sekreteeritavatel ja pinnaproteiinidel, toksiinidel, mis kaudselt ja otseselt tõkestavad fagotsütoosi. Faktorid on kaasatud adhesiooni, ergutavad tsütokiinide vabanemist (tsütokiinid, mis soodustavad süsteemset põletikku).
Antifagotsüteerivad komponendid:
* kapsli polüsahhariidid ja M- proteiinid (seovad immunoglobuliine)
Eksoensüümid:
* proteaasid , hüaluronidaas, fibrinogeen , laminiin
Eksotoksiinid:
* streptolüsiin A, O, S. S. pyogenes kuulub kõige agressiivsemate patogeenide hulka nn „lihasööja bakter “. Pürogeenne eksotoksiin A osaleb streptokoki toksilise šoki sündroomi patogeneesis, tekib hüpotensiivne šokk, isheemial põhinev nekroos.
* leukotsidaalne toksiin
beetahemolüütilised streptokokid on patogeensemad kui alfa.
4. Str. Equi iseloomustus
Nõlg on väga nakkav ülemiste hingamisteede infektsioon , mida põhjustab S. equi var. equi. Nakatuda võivad igas vanuses hobused , kuid nooremad on tundlikumad. Beetahemolüüs, väga kõrgelt nakkav infektsioon (ka saastunud sööt , allapanu , hooldusesemed). Moodustavad väga mukoidseid kolooniaid. Gram + liikumatu.
5. Str. Suis iseloomustus
Gram +, ümar, fakultatiivne anaeroob ja katalaas -. Eristatakse 35 serovarianti (sagedasemad 2,3,4,8).
Kuulub rühma D, seatööstuse nuhtlus. Põhjustab sigadel eri vanuses meningiiti, artriiti, septilist šokki. Ka inimesel tõsine patogeen (zoonoositekitaja). Bakter kipub olema karjas endeemne. Arendatakse vaktsiini.
6. E. coli antigeenid
* somaatiline O- antigeen - lipopolüsahhariidid rakuseina pinnal. Antigeenide spetsiifilisuse määrab süsivesinike külgahelad.
* kapsli K- antigeen – polüsahhariidid
* viburi H-antigeen – proteiinid
* pilide F antigeenid – esinevad mitmetes tüvedes ja käituvad adhesiinidena.
7. E.coli endotoksiin
See on lipopolüsahhariidi (LPS) komponent rakuseinas. Vabastatakse pärast bakteri surma. Tekitab endoteliaalse kahjustuse, mistõttu võib kujuneda fibriinkaotussündroom (DIK) ehk vere hüübimine on häiritud, kuna hüübimistegureid on ära kulutatud. Kui toksiin vabaneb järjest võib tagajärjel tekkida endotoksiline šokk.
8. E. coli adhesiinide iseloomustus
Pilide adhesiinid võimaldavad kinnituda limaskestale ja soodustab peensoolening alumiste kuseteede koloniseerimist. E.coli patoloogiliste tüvede olulisimad adhesiinid on nt F4, F5, F6.
intimiin – välismembraani proteiin, mis võimaldab seostumist peremeesraku intimiini retseptoritele peen- ja jämesooles .
9. E.coli enterotoksiinide iseloomustus
Eristatakse kuumastabiilset ja kuumalabiilset. Mõlemal on 2 alarühma. Nende toksiinide toimel toimub vedeliku hüpersekretsioon peensoolde ja pärsib vedeliku imendumist soolest (stimuleeritakse adenülaadi tsüklaasi enterotsüütides). Enterotoksiin mõjutab vaid enterotsüütide funktsionaalset aktiivsust.
10. ETEC patotüüp - enterotoksigeenne
Vastsündinute peensoole enteriit. Esmalt mikroob adheerub spetsiifiliste pilide abil ning sellele järgneb enterotoksiini produktsioon . Tekib vesine diarröa, olukorda võib raskendada kujunenud baktereemia . Sigadel võib infektsioon kulgeda nii ägedalt, et surm saabub enne enteriidi väljakujunemist.

11. EPEC patotüüp - enteropatogeenne
Toimekoht on peen- ja jämesool . Vasika, sea, küüliku , kutsikate ja inimeste enteriit. Toimub bakteri adhesioon epiteelirakkudele. Mikroon kinnistub pilide abil mikrohattudele. Absorbeeruvate mikrohattude kahjustus võib põhjustada kõhulahtisust. Tekkemehhanism pole veel hästi teada.
12. Salmonellaenteriit patogenees
Peremehele kohastunud serotüübid põhjustavad tõsisemaid haiguseid. Salmonella serotüüpide virulentsus on seotud nende võimega tungida ja paljuneda epiteelrakkudes. Jäävad makrofaagides ellu ja areneb süsteemne haigus. Mikroob kinnitub pilide abiga soolestiku limaskestale. Toimub bakteri invasioon limaskesta. Järgnevalt aktiveeritakse tüüp III sekretsiooni süsteem (TTSS). TTSS on proteiinide kompleks , mis moodustab nõelataolisi struktuure, et transportida virulentsusfaktoreid bakterist peremeesrakku. See muundab limaskesta raku membraane. Selliselt on hõlbustatud bakterite sissevõtmine membraaniga ümbritsetud vesiikulitesse ehk Salmonellat sisaldavad vesiikulid. Mikroobid paljunevad vesiikulitest ja lõpuks vabastatakse rakkudest. Rakud saavad vaid kergelt kahjustada. LPSi tõttu tekib lokaalne põletik ja kahjustab sooleepiteeli rakke. Tekib vedelike eritus (diarröa ja enteriit) peremehe prostaglandiinide ja tsütokiinide ülestimuleerimise tulemusena (neid vabastatakse Salmonellaga nakatunud peensoole koest).
Salmonella esineb tihti nakatunud looma niudesoole, umbsoole ja käärsoole limaskestas ja mesenteersetes lümfisõlmedes. Võib esineda ka subkliiniline infektsioon (asümptomaatiline), kus väikesel arvul salmonellat leidub väljaheites. Lisaks varjatud infektsioon, kus salmonellat leidub sapipõies ja mesenteersetes lümfi sõlmedes, kuid ei eritata.
Robert Koch
Saksa arstiteadlane, üks mikrobioloogia rajajaid .
1877 avastas Siberi katku
1882 tuberkuloositekitaja (Kochi kepike)
1883 kooleratekitaja
Kochi postulaadid on tingimused, mis peavad olema täidetud tõestamaks, et just mingi konkreetne haigusetekitaja põhjustab seda konkreetset haigust:
1. Mingi haiguse tekitajaks peetav mikroob peab vastavat haigust põdevas organismis pidevalt esinema .
2. See mikroob tuleb isoleerida puhaskultuuri.
3. Terve organismi nakatamisel selle puhaskultuuriga peavad ilmnema sellele haigusele iseloomulikud tunnused.
4. Haigest organismist peab olema see mikroob jällegi puhaskultuuri isoleeritav.
1905 sai tuberkuloositekitaja avastamise eest Nobeli preemia.
L. Pasteur
Üks mikrobioloogia rajajatest. Lõi maailma esimese vaktsiini marutõve vastu, lõi ka vaktsiini Siberi katku vastu. Näitas, kuidas peatada piimahaigusi (pastöriseerimine – kuumtöötlemine ).
Tema tähtsamad avastused:

Ta kummutas väite elu iseeneseslikust tekkest.

Avastas piim- ja äädikhappelise käärimise.

Kasutas termilist töötlemist 60ºC - 80ºC (pastöriseerimine).

Avastas mikroobidel anaeroobse ja aeroobse hingamise.

Pani aluse anti-ja aseptikale meditsiinis.

Pani aluse kaitsepookimiste teooriale ( marutaudi , siberi katku vastu).
Pariisis Pasteuri Instituudi ees seisab skulptuur marutõbise hundiga võitlevast poisikesest, alatiseks meenutamaks Luis Pasteuri panust inimkonnale.
Kontrolltöö2
1. P. Multocida üldiseloomustus
Gram -, liikumatu, penitsiliinitundlik, kokobatsill, kuulub Pasteurellaceae perekonda. Eristatakse 5 serotüüpi (kapsli polüsahhariidide alusel) – A, B, D, E, F. Edasiselt jagatakse organismid 16 somaatiliseks serotüübiks (rakukesta LPS alusel). Kasutatakse nii kapsli kui ka somaatilisi antigeene serotüübi määramiseks. Põhjustab erinevaid haigusi loomaliikidel – lindudel linnukoolera, sigadel atroopiline riniit , veistel hemorraagiline septiseemia. Võib põhjustada ka zoonootilisi infektsioone, kui koduloom kriimustab või hammustab. Koertel ja kassidel , lindudel kuulub normaalse respiratoorse mikrobioomi hulka.
2. P. multocida virulentsusfaktorid
adhesiinid – pilidega, pinna fibrillid , hemmaglutiniinid aitavad kinnituda limaskestale.
kapsel – enamik tüvedel polüsahhariidi kapsel (hüaluroonhape või kondrooitiin). Kapsli komponendid on sarnased peremeesliikidel, seega peremeesorganism ei tunne hästi bakterit ära.
PMT – P. multocida toksiin – toksiin väljub, kui bakter lüüsub. Tsütotoksiline proteiin. Takistab osteoblasti diferentseerumist ja seega luu teket.
LPS – endotoksiin, väljub, kui bakter hukkub.
3. M. haemolytica virulentsusfaktorid
adhesiinid – pilid , välismembraani proteiinid OmpA, Lpp1
kapsel
LPS – otseselt toksiline veiste endoteeli rakkudele, muudab leukotsüütide fn.
leukotoksiin - mõjutab leukotsüütide ja vereliistakute fn, võib põhjustada tsütolüüsi. Ainult ruminantide neutrofiilid on tundlikud, teised liigid on resistentsed.
4. Veiste pneumoonia ravi ja kontroll
Nakatunud loomad tuleb koheselt isoleerida ning ravida nii kiirelt kui võimalik. Raviks kasutatakse oksütetratsükliin, penitsilliin , amoksitsilliin ja makroliidid . Vaktsineerima peaks 3 nädalat enne transportimist. Vaktsiinid (surmatud patogeen) annab lühiajalise ja serotüübispetsiifilise vaktsiini.
5. APP virulentsusfaktorid, APP kultiveerimistingimused
Adhesiinid – pilid ja välismembraani proteiin (OMP). Moodustab sageli biofilmi.
Hemolüsiin ja Fur valk
RTX toksiinid – tsütolüsiinid – kahjustavad makrofaagide ja granulotsüütide fagotsüteerimisvõimet. Stimuleerivad põletikumediaatorite ja tsütokiinide vabastamist. Apx I toksiin on tugeva hemolüütilise ja tsütotoksilise toimega.
Actinobacillus pleuropneumonia – vajab CO2 kasvuks, fakultatiivne anaeroob (eelistab mikroaerofiilset keskkonda või anaeroobset), vajab kasvuks NAD-i.
LPS – algatavad koagulatsiooni, fibrinolüüsi, lokaliseeritud isheemia ja nekroos.
6. B. bronchiseptica virulentsusfaktorid
hemaglutiniin – seondub ripsmetele
pertaktiin
pilid
adenülaat tsüklaas-hemolüsiin – inhibeerib leukotsüütide kemotaksist ja fagotsütoosi.
trahhea tsütotoksiin – tapab ripsrakke
dermonekrootiline toksiin – kahjustab osteogeneesi, perifeersete veresoonte vasokonstriktsioon (veresoonte ahenemine ), lokaliseeritud isheemia ja verejooks
osteotoksiin – toksiin osteoblastidele
tüüp III sekretsiooni süsteem – häirib rakkude signaliseerimist, indutseerib raku surma.
LPS – stimuleerib tsütokiinide vabastamist
Moodustab biofilmi – suurendab märgatavalt AB vastu resistentsust
7. P. aeruginosa virulentsusfaktorid
pilid – kinnitumine epiteelirakkudele, kudede kolonisatsioon
vibur – flagell – kemotaksis , bakteri liikumisorganell
LPS – endotoksiin, antifagotsütaarne toime, stim . põletiku teket
eksotoksiin A – tsütotoksiline, kudede invasioon
proteaasid – kahjustavad kopsukudet, veresooni
tüüp III sekretsiooni süsteem – tsütotoksiline, akuutne epiteelirakkude kahjustus, kudede kahjustus ja invasioon.
Moodustab biofilmi – AB resistentsus
siderofoorid – rauda siduvad molekulid, mis transpordivad raua rakku.
8. C. jejuni poolt põhjustatud haigused
Lammastel abordid , koertel, kassidel, sigade, vasikatel enteriit, lindudel hepatiit , inimestel enterokoliit. Bakter on leitud sageli soolestikust kliinilistel tervetel loomadel ja lindudel. Sageli eraldatud piimast või toidust, mis on reostunud fekaalidega ja on suurimaks bakteri infektsiooni allikaks maades, kus tarvitatakse toorpiima.
9. C. jejuni virulentsusfaktorid
kapsel – mikrokapsel või pindmised välised membraaniproteiinid saavutavad resistentsuse fagotsütoosile. kinnitumisfaktorid – fibronektiini siduv proteiin, lipoproteiin
enterotoksiin
tsütotoksiin
tsütoletaalne puhetumise toksiin – põhjustab enterotsüütide apoptoosi
Kui haigus on tõsine, võib C. jejuni makrofaagides ellu jääda.
somaatiline antigeen – antigeen, mis on bakteri rakukestas.
fibrillid – kollageen, elastiin
tsütolüüs – rakk lõhkeb, sest palju vett tuleb rakku. Toimub hüpotooniliseks keskkonnas, kus vesi liigub rakku osmoosi teel (rakus konts. kõrge), membraan ei pea vastu.
hemolüsiin – hemolüütiline toksiin, lüüsivad vereliblesid
M. haemolytica – põhjustab veiste pneumooniat.
FUR proteiin – ferric uptake regulator - rauasõltuv transkriptsiooni pidurdaja bakteritel (seondub promootorile) nn raudsõltuvad geenid . Sellega kontrollitakse raua sisaldust bakteris (kõrge kontsentratsioon võib bakterile ohtlik olla)
NAD – nikotiinamiid adeniin dinukleotiid
pertaktiin – välismembraani proteiin, mis aitab trahhea epiteelirakkudele kinnituda.
Kontrolltöö 3
1. Er. rhusiopathiae üldiseloomustus ja virulentsusfaktorid
Gram+, liikumatud, pulgad või filamendid, fakultatiivsed mikroaerofiilid , katalaas-neg, hea kasv vereagaril, põhjustab seal, kalkuni punataudi. Bakterit on isoleeritud lambalt, veiselt, hobustelt, koertelt, kassidelt , kodulindudelt, metsloomadelt, metslindudelt.
Saastunud võivad olla muld ja pinnavesi . Bakter võib olla kala pinnal, limas - koduloomad nakatuvad süües kala. Inimestel põhjustab nahapõletikku (erüsipeloid) – nt värske liha kaudu.
Sigadel – septiseemia, nahakahjustused, krooniline artriit , endokardiit
Lammastel – polüartriit, pneumoonia, endokardiit
Kalkunitel – septiseemia, artriit, endokardiit
Virulentsusfaktorid
* kapsel – kaitseb organismi fagotsütoosi eest (makrofaagide ja neutrofiilide vastu) – saab toimuda rakusisene replikatsioon
* ensüüm – neuraminidaas – vaja kinnitumiseks endoteelile, toimub inasioon rakkudesse, kahjustab epiteeli , kinnituvad monotsüütidele.
* ensüüm – hüaluronidaas – hõlmustab bakteri levimist kudedes.
* pinnaproteiinid – aitavad kinnituda kudedele ja moodustada biofilmi. spaA proteiin on põhiline antigeen, mida kasutatakse vakstiini arendamisel – võimendab neutrofiilide opsoniseerimisvõimet.
2. Sigade punataudi laboratoorne diagoos
Sigadel esinevad teemantkujulised punetavad nahakahjustused, oluline haigustunnus.
Uuritakse verd, maksa, põrna, südameklappe, sünoviaalkudesid.
Kasutatakse veriagarit ja MacConkey agarit, inokuleeritakse proovidega ja aeroobses keskkonnas inkubeeritakse.
Koloonia morfoloogia – väga väike, 48h jooksul alfa- hemolüüs , ei kasva MacConkey agaril, katalaastest on negatiivne, ei liigu. Kõige kiirem on PCR põhine uuring.
Raviks penitsiliinid ja tetratsükliinid .
3. L.monocytogenese haigused
Lammas, veis , kits – entsefaliit (närvivorm), abort , mastiit.
Koer, kass , hobune – entsefaliit, abort
Lind – septiseemia
Kala – aju, põrn ja neerud
Virulentsusfaktorid
Jäävad ellu makrofaagides, epiteelirakkudes, maksarakkudes ja endoteelirakkudes.
* spetsiifilised pinnaproteiinid – võimaldavad adhesiooni
tsütolüsiini listeriolüsiin – LLO – kahjustavad fagotsüteerivaid rakke, beeta-hemolüüs, võimendavad pääsemist fagotsüteerivatest vesiikulitest
* fosfolipaas – toksiin, kahjustab fagotsüteerivaid rakke
4. Mükobakterite üldiseloomustus
Mycobacterium , perekond happekindlaid (happekindel rakusein ) gram+ pulgakujulisi baktereid, aeroobsed, liikumatud. Puudub kapsel ja ei moodusta spoore.
Rakuseinas on lipiidid , mis sisaldavad mükoolhapet. Patogeensed liigid kasvavad aeglaselt mitmeid nädalaid, saprofüüdid kasvavad juba mõne päevaga. Lipiidide tõttu on nad hüdrofoobsed ja vastupidavad keskkonnas.
Mükobakterite seas on väga palju erinevaid liike – keskkonna saprofüüte, opportunistlike kuni obligatoorseid patogeene. Kuigi nad on gram+ tsütokeemiliselt, siis nende kõrge lipiidi ja mükoolhappe sisalduse tõttu on nad värvimisele resistentsed. Ziehl-Neelseni värvimeetodi järgi on nad ZN-+ (punane) – seda kasutatakse ka eristamiseks teistest bakteriest.
1883. avastas R. Koch tuberkuloositekitaja (Mycobacterium tuberculosis). M. tuberculosis ja M. bovis on fakultatiivsed rakusisesed parasiidid .
5. B. hyodysenteriae laboratoorne diagnoos ja virulentsusfaktorid
Brachyspira * liigub limas, saab kinnituda ja koloniseerida sea sooli . Esineb hemolüütiline (tsütotoksiline) aktiivsus. * toodab proteaase – kahjustab limaskesta, põhjustab punetust.
Kaasneb verine kõhutõbi – düsenteeria.Võetakse proov (kaabitakse) jämesoolest, pärakust ja väljaheitest. Uuritakse mikroskoobiga. Kultiveeritakse vereagaril (selektiivne agar ), lisatakse ABsid. Inkubeeritakse anaeroobselt 42 kraadi 2-3 päeva, B. hyodysenteriae toodavad beeta-hemolüsiini. Kiirem diagnostika PCR. Palju vett, linkomütsiini. Olemas vaktsiinid, kuid efektiivsus kõsitav.

6. Mükoplasmade üldiseloomustus
Väikesed mikroobid, puudub klassikaline rakusein, pleomorfne (erikujulised), ei värvi Grami meetodil, kultiveerimine spetsiifiline. Kuuluvad Mollicutes klassi (sest rakusein puudub), tähendab „pehme nahk“. Põhjustab subkliinilisi haigusi loomadel ja lindudel. Mikroaerofiilid (hapnikusisaldust eelistav organism).
5 perekonda on veterinaarselt tähtsad. Mükoplasmas on sada liiki, mõned põhjustavad kroonilisi haiguseid. Neil on peremehespetsiifilsus, liigispetsiifilisus, anatoomilise elundi spetsiifilisus (teatud elunditele adhereeruvad). Enamik on fakultatiivsed anaeroobid, va inimeste patogeen M. pneumoniae. Nad ei tungi rakku sisse nagu salmonella. Nad on pindmised. Hemotroopsed mükoplasmad – adapteerunud punalibledele, kahjustavad kleepumisega, surmavad ja tekib kassidel aneemia , punaliblesse sisse ei lähe (M. haemofelis). Limaskestade patogeenid (põhjustavad respiratoorseid, urogenitaal traktide haiguseid). Normaalseid mükoplasmasid on ka, mis häda ei tee. Kultiveerimine nõuab spetsiifilist selektiivsöödet - Mükoplasma selektiivsööde. Kindlasti on seal miski, mis laseb aint kindlal mikroobil kasvada. Koloonia on nagu härjasilma muna.
Penitsilliin – katkestab bakterirakuseinas PDG sünteesi, bakter on vigane ja fagotsütoosivõimelised rakud tapavad ära. Suuri doosi lemmikloomadel mitte kasutada, põllumajandusloomadel võib. Mükoplasmadel pole PDG, aga takistab mittevajaliku mikrofloora kasvu.
M. bovis – põhjustab mastiiti, pneumooniat, artriiti. H. hyopneumoniae – sigade pneumoonia.