Mikrobioloogia 1. KT (0)

I Arvestus (1-2)
1) Stafülokokkide morfoloogilised ja kulturaalsed omadused
Stafülokokid on liikumatud, 0,5 - 1,5 µm läbimõõduga, katalaas+ ja oksüdaas- . Äigepreparaatides esinevad tavaliselt kobaratena, kuid mädast valmistatud preparaatides võivad esineda ka paaris, lühikeste ahelatena või üksikult. Vanades kultuurides võivad nad värvustuda gramnegatiivselt. Stafülokokid kasvavad tavalistel söötmetel, pH 7,2-7,4 , temp. 10-45°C. Osa patogeenseid stafülokokke on väga resistentsed NaCl suhtes, kasvades 7-10% (mõned ca 20%) NaCl sisaldavates söötmetes (toiduainetes). LA-il (lihtagaril) on stafülokokkide kolooniad läbipaistmatud, kumerad, keskmise suurusega. Enamus S. aureus tüvedest moodustavad kasvades pigmenteerunud kolooniaid (kuldkollane, sidrunikollane), seevastu koertelt isoleeritud S.aureus’e tüved on tihti pigmendita. LP-is (lihtpuljongis) tekib kasvamisel difuusne hägu ja sade. Želatiini veeldavad 4-5 p. lehtrikujuliselt. VA-il ( veriagaril) tekitavad patogeensed stafülokokid hemolüüsi. Stafülokokid ei kasva Mac Conkey agaril.
2) Stafülokokkide eksotoksiinid
B Eksotoksiinid

hemolüsiin - osa stafülokokitüvesid eritavad toksilisi ühendeid, mis põhjustavad erütrotsüütide lüüsumist. Hemolüsiine tähistatakse kreeka tähtedega - alfa, beeta, delta ja gamma . Loomadelt isoleeritakse enamasti alfa ja beeta hemolüütilisi tüvesid. Alfa toksiin on toksilisem, põhjustades VA-il täielikku hemolüüsi. Toksiline toime laieneb ka leukotsüütidele ja naha rakkudele põhjustades nekroosi.

leukotoksiin(Panton- Valentine leukotoksiin)- pidurdab leukotsüütide migratsiooni ja toimib leukotsiidselt

enterotoksiinid - termostabiilsed toksiinid (taluvad 100°C 30 min.)on väga toksilised inimestele (äge toidumürgistuse sündroom), loomad on resistentsed. Toksiine tähistatakse A - E (5 tk).

eksfoliatiivne toksiin -impetigo põhjustaja (väikesed mädavillid epidermisel) nii loomadel kui ka lastel
3) Stafülokokkide ekstratsellulaarsed ensüümid ja nende toime
C.Ekstratsellulaarsed ensüümid

koagulaas - traditsiooniliselt jaotatakse stafülokokid kaheks: koagulaaspositiivseteks (CPS) ja koagulaasnegatiivseteks stafülokokkideks (CNS). CPS peetakse patogeenseteks. Koagulaasi toimel muutub tabandunud piirkonnas vereplasma fibrinogeen fibriiniks, mis ladestub mikroobi välispinnale, nii saab mikroob kaetud organismi enda valguühenditega mida fagotsüüdid ei suuda eristada kui “võõrast”,see aeglustab oluliselt fagotsütoosi. Fibriini ladestumine põhjustab ka suurte kämpude teket, mis omakorda on suureks takistuseks fagotsüütide toimele.

hüaluronidaas - hüdrolüüsib sidekoe mukopolüsahhariide, mis soodustab invasiooni. Tuntud ka spreading factor nimetuse all.

nukleaasid - desoksüribonukleaasidel on hüdrolüütiline toime rakkude DNA-sse ja RNA-sse.

fibrinolüsiin - lahustab fibriinikiude soodustades põletikukolde laienemist .
4) Eksudatiivse epidermiidi tekitaja sigadel ja haiguse patogenees
S. hyicus on sigadel eksudatiivne epidermiit: tavaliselt võõrdepõrsastel esinev naha nekrootiline põletik (nõgitõbi), tabanduda võivad ka siseorganid , polüartriit
5) Streptokokkide morfoloogilised ja kulturaalsed omadused
Streptokokid on grampositiivsed, kerakujulised bakterid . Äigepreparaadis esinevad paaris või varieeruva pikkusega ahelatena. Vedelsöötmetest valmistatud äigepreparaadis esineb ahelaid rohkem. Streptokokid on liikumatud (v.a. mõned soolestikus esinevad enterokokkide liigid on liikuvad). Lihtsöötmetel (LA, LP) on streptokokkide kasv tagasihoidlik . Parema kasvu saamiseks lisatakse glükoosi, pärmiekstrakti või normaalseerumit, kuid tänapäeval pakutavate söötmete hulgast sobivate leidmine ei ole raske. Heaks tahkeks söötmeks on veriagar(VA) Külve inkubeeritakse 37°C, aeroobsetes tingimusts 24-72 h. Streptokokkide kolooniad on väikesed, läbipaistvad või poolläbipaistvad. VA-il moodustavad patogeensed streptokokid hemolüüsi. Erinevalt stafülokokkidest on streptokoki täieliku hly tähistamiseks kreeka täht beeta (β), (koloonia ümber selge läbipaistev tsoon). Mittetäielikku hly tähistatakse tähega alfa. Streptokokid on katalaasnegatiivsed (stafülokokid katalaas+).
6) CAMP testi olemus ja kasutamine streptokokkide diagnostikas
The CAMP test is a test to identify Group B β-streptococci[1][2]  based on their formation of a substance (CAMP factor[3]) that enlarges the area of hemolysisformed by β-hemolysin from  Staphylococcus aureus. It is frequently used to identify Listeria spp. Gram positive.
7) Nimetada patogeensetest streptokokkidest põhjustatud haigusi
1.2.3.Haigused ja patogenees
Streptokokid on püogeensed bakterid. Neid esineb sageli soojavereliste nahapinnal, hingamisteede limaskestadel, suuõõnes, genitaalelundites ja nisakanalis. Haiguse puhkemist soodustavad resistentsuse langus ja mitmed traumad . Streptokokkide virulentsuse faktoreid on 3 rühma:

Antifagotsütaarsed faktorid :

• kapsel - sisaldab polüsahhariide ja hüaluroonhapet, mis on ka soojavereliste sidekoe komponendiks
  
• rakukestas sisalduv M proteiin Str. pyogenes ja Str. porcinus liikidel on antifagotsütaarsete omadustega. Str.equi puhul on M proteiinil adhesiini funktsioon
  

2) Toksiinid – hemolüsiinid ( streptolüsiinid S ja O) lõhustavad erütrotsüüte põhjustades β ja α hemolüüsi, kuid on samaaegselt toksilised ka valgelibledele.
3) Toksilised ensüümid
hüaluronidaas- toimib spreading faktorina osaledes rakkude omavahelise seostumismaterjali hüaluroonhappe depolümeriseerimisel
fibrinolüsiin- (streptokinaas) lahustab fibriinikiude, soodustades põletiku laienemist
nefrotoksiin - akuutse nefriidi põhjustaja
DNA- aasid , NAD- aasid ja proteaasid on allergeense toimega põhjustades nahalööbeid ja palavikku
4) Endotoksiin - põhikomponendiks on termostabiilne M proteiin
Resistentsus : Streptokokid on suhteliselt resistentsed väliskeskkonna mõjudele. Streptokokkide ravimtundlikkuses on tekkinud muutusi. 1942-1962.aastatel toimis väga efektiivselt penitsilliin. Tänapäeval isoleeritakse üha rohkem penitsilliin-resistentseid streptokoki tüvesid.
Erütromütsiini suhtes resistentseid streptokoki tüvesid esineb harvem.
Streptokokkide tundlikkus antibakteriaalsetele ainetele :

• Beetalaktaamid
  
• Makroliidid
  
• Tsefalosporiinid (I p.k.)
  
• Tetratsükliinid
  
• TMP- SMX (trimetoprimsulfametoksasool)
  

8) Salmonellade morfoloogilised ja kulturaalsed omadused
Salmonellad on gramnegatiivsed, liikuvad (v.a. serotüübid Salmonella Gallinarum ja Salmonella Pullorum), aeroobsed bakterid. Salmonellad ei ole toitumistüübilt nõudlikud, kasvades ka lihtsöötmetel. Salmonellade isoleerimise hõlbustamiseks teistest enterobakteritest kasutatakse spetsiifilisi selektiivse toimega rikastussöötmeid ja selektiivseid agarsöötmeid.
Salmonellad on laktoosnegatiivsed ja ei põhjusta hemolüüsi.
9) Salmonellade virulentsuse faktorid
1) endotoksiin (LPS)- põhikomponendiks on fosforüleerunud glükoosamiindisahhariid koos estrite ja lämmastikuga seondunud rasvhapetega. Endotoksiin kahjustab soolte limaskesta, tekitades põletikku, vigastab veresooni, põhjustab endotokseemiat ja ðokki. Arvatakse, et salmonellade persisteerimine makrofaagides on seotud LPS omadustega.
2)ekso- e. enterotoksiinid - eristatakse termolabiilset (LT) toksiini, mis sarnaneb kooleratoksiiniga põhjustades vedeliku ja elektrolüütide hüpersekretsiooni epiteelirakkudest soolevalendikku. Termostabiilne (ST) toksiin on toimelt nõrgem. Osa salmonella tüvesid sünteesivad ka tsütotoksiini, mis põhjustab sooleepiteeli hävimise ja on toksiline paljudele rakuliikidele.
3) fimbriad - osalevad salmonellade kinnitumisel sooleepiteelile
4)kapsel- üldiselt puudub v.a. mõnedel tüvedel võib esineda polüsahhariidse kattena (S.Typhi, S.Paratyphi C, S. Dublin ). Eristatakse 3-e kapsliantigeeni (Vi, M, 5). Kapsliantigeeniga tüved on resistentsemad fagotsütoosi vastu.
5) invasiinid (bakteri välismembraani pindmised valgud , mille abil salmonellad sisenevad põletikust kahjustatud sooleepiteeli)
10)S. Dublin`i tekitatavad haigused veistel
Eestis on veiste salmonelloosi tekitajaks põhiliselt S. Dublin. Vasikatel enteriit, sepsis ,pneumoonia, meningiit , latentne kandja, artriidid, lehmadel abordid, jäsemete distaalosade gangreen
11)E. coli antigeenid
E.coli liigisisene diferentseerimine põhineb bakteri antigeense struktuuri alusel. E.coli’ antigeenid on järgmised:

rakukesta e. somaatiline 0 antigeen (termostabiilne lipopolüsahhariid ja tähistab serogrupi varianti )

kapsli K- antigeen ( happelised polüsahhariidid)

viburi H-antigeen (termolabiilne proteiin, tähistab serotüübi varianti)

fimbriate antigeen ( termolabiilne proteiin), mis varem arvati K antigeeniks, sellest ka tähistus K 88 (F 4), K99 (F5)
Tuntakse 160 O-antigeeni, 80 K-antigeeni, 50 H-antigeeni ja kümneid fimbria (pilus) antigeene.
E.coli antigeense struktuuri valemit (näiteks O 101:K99:H10) kasutatakse E.coli tüvede omavaheliseks diferentseerimiseks ja haiguste diagnoosimisel.
12)E. coli eksotoksiinid ja nende bioloogiline toime
Eksotoksiinid e. enterotoksiinid - toimivad sooleepiteeli rakkudele, põhjustades häireid vee ja elektrolüütide liikumises, millega kaasneb vedeliku hüpersekretsioon soolevalendikku. Kestev diarröa põhjustab eksikoosi (veetustumist) . Eristatakse kaht liiki toksiine:
1) termolabiilne LT toksiin. Sarnaneb Vibrio cholerae toksiiniga ( proteiin, M=100 tuh. daltonit). LT toksilisus on suur, põhjustades ägedat kõhulahtisust.

termostabiilne toksiin ST on väiksema molekulmassiga proteiin (polüpeptiid) M ca 2 tuh. Võrreldes LT-ga on väiksema toksilisusega.
13)Kolibakterioosi immunoprofülaktika
Kolienteriitide korral vasikatel peab lõpetama piima jootmise, vastasel korral kõhulahtisus süveneb. Ravi jaguneb sümptomaatiliseks ja kausaalseks, kuid mõlemat kasutatakse üheaegselt.

Sümptomaatiline ravi- see on eksikoosi vastane. Kõhulahtisusega tekkivat veekaotust kompenseeritakse nii per os kui ka intra vena manustatavate glükoosi ja soolade lahustega (NaCl, KCl, Na2HCO3). Hea toime on raviteedel ( raudrohi ja linaseemned).

Kausaalne ravi - see on patogeensete kolibakterite vastane.Ravimitest sobivad: fluorokinoloonid (enrofloksatsiin, tsiprofloksatsiin jt.), sulfoonamiidid (TMP-SXT), aminopenitsilliinid (ampitsilliin),tetratsükliinid, (doksütsükliin),aminoglükosiidid (spektinomütsiin, gentamütsiin). Antibakteriaalseid preparaate tuleks manustada nii per os kui ka parenteraalselt. Bakteritsiidseid ravimeid ei tohi manustada suurtes doosides.
Immunoteraapiast on kasutusel ema vere ja hüperimmuunseerumite süstimine intra vena või subkutaanselt ( praktikas vähe kasutatav)
Immunoprofülaktika: neonataalperioodi kolibakterioosi spetsiifiliseks profülaktikaks vaktsineeritakse lõpptiineid loomi. Vastsündinud saavad passiivse immuunsuse ( antikehad ) ternespiimaga (kolostraalne immuunsus ).
Vaktsiinidest kasutatakse:

Atenueeritud elusvaktsiine mutantsetest E.coli tüvedest (praktikas vähe levinud).

Bakteriinid ehk surmatud haigusetekitajatest valmistatud vaktsiinid. Neid on erinevaid. Efektiivseteks peetakse pilusantigeene ja anatoksiine sisaldavaid vaktsiine. Nende antigeenide lisamine vähendab vaktsiinide serovariantspetsiifilisust. Rahuldava immuunsuse annavad septitseemilise kolibakterioosi vastu ka nn. farmispetsiifilised bakteriinid. Neis on antigeeniks põhiliselt E.coli endotoksiin.
14)ETEC tüvede virulentsuse faktorid
Olenevalt E.coli virulentsetest omadustest on patogeensed E.coli bakterid jaotatud rühmadesse:
1) enterotoksigeensed (ETEC) - E.coli tüved, mis omavad fimbriaalseid adhesiine F4 (K 88),F5 (K 99) jt. Nende koloniseerimisfaktorite esinemine on tavaliselt korrelatsioonis samaaegse enterotoksiinide sünteesimisega. Sellised tüved on põhiliselt neonataalperioodi koliinfektsioonide (kolibakterioos) tekitajateks ja nad on tuntud ka kui turistide diarröa põhjustajatena. Inimeste nakatumise põhjuseks on üldjuhul kiirtoitlustusettevõttetes tarbitavad nõrgalt termiliselt töödeldud loomsetest produktidest valmistatud toidud.

ETEC põhjustatud enteriidi hilisstaadium lõpeb eksikoosi ja septitseemiaga.
Üldiselt on patogeensetest E.coli põhjustatud kolibakterioos tuntud kui neonataalperioodil esinev koduloomade , - lindude ja laste nakkushaigus. Lisaks mainitule võib E.coli põhjustada ka ägedat poegimisjärgset mastiidi- metriidi sündroomi emistel, lehmadel ja koertel ning urotrakti põletikke naistel.
15)E. coli endotoksiini toksilisuse iseloomustus
Endotoksiin- LPS asub bakteri rakukestas ja vabaneb bakteri suremisel ning lüüsumisel. Põhjustab palavikku, leukopeeniat, pärsib leukotsüütide ja makrofaagide tegevust, aeglustab südametegevust, tekitab hüpoglükeemiat ja lõpptulemusena šokki.
16)Sigade tursetõve etioloogia ja haiguse patogenees
Enterohemorraagilised (EHEC) - E.coli tüved. Siia rühma kuuluvad ka sigade tursetõbe e. enterotokseemiat tekitavad E.coli serovariandid O 138, O 139, O141 jt. Virulentsuse faktoriks on neil tugev verotoksiin (tsütotoksiin), mida eritavad mainitud tüved intensiivsel paljunemisel sooltes (tavaliselt niude- ja käärsool), kust see resorbeerub vere- ja lümfisoontesse ja vallandab spetsiifilise patogeneesi.
Sigade tursetõve põhjustavate E.coli tüvede poolt eritatavat eksotoksiini peetakse Stx-2 variandiks, millel on tugev neurotsütotoksiline efekt, põhjustades närvinähte, äkksurma või jäsemete osalist paralüüsi. Tursetõve patognomoonilisteks tunnusteks on hemorraagiline koliit , millele lisaks täheldatakse käärsoole lingude vahele eritunud seroželatinoosset eksudaati, mesenteriaalsete lümfisõlmede-, mao submukoosa- ja palpebraalödeemi. Need on seotud toksiini toimel tekkinud väikeste arterioolide kahjustusega.