Mikrobioloogia eksami küsimuste vastused (0)

Mikrobioloogia kordamisküsimused 2020 Koostanud: M.Drews 1. Mikromaailma haigustekitajate definitsioonid: bakterid, algloomad, seened,  viirused, prioonid.  Bakterid - Üherakuline prokarüoodid, mis paljunevad pooldumise teel. 
Näiteks: Esherichia coli  Algloomad – (Protozoa) Üherakuline eukarüoot. Näiteks: Trichomonas 
vaginalis.  Seened – mikroseened (fungi) Ühe- või mitmerakuline eukarüoot. Näiteks: 
Candida albicans  Viirused- (vira; ladina sõnast virus „mürk“) Infektsioosne ühik (<1 
mikromeeter), mis koosneb kas DNAst või RNAst(nukleiinhappest – genoom),
mis on ümbritsetud (valgu)proteiinkihiga ning mõnel ka lipiidümbris. Nt: 
Epstein-Barr viirus  Prioonid- Infektsioosne proteiin (e. nakkuslik valk), infektsioossus on seotud 
valgu tertsiaarstruktuuri muutustega 2. Prokarüoodid ja eukarüoodid. Millised mikroorganismid on prokarüootsed,  millised eukarüootsed? PROKARÜOOT EHK EELTUUMNE RAKK – rakutuumata rakud, pärilikkusaine 
asub tsütoplasmas (bakterid) DNA rõngas, rakusein. Bakterid, arhebakterid.
EUKARÜOOT EHK PÄRISTUUMNE RAKK – pärilikkusaine asub membraaniga 
ümbritsetud rakutuumas (Tuum-tuumamembraan-DNA ahelad – Golgi aparaat – 
mitokondrid – tsütoplasma membraanis steroolid. Algloomad ja mikroseened, Homo 
sapiens.
(nt taimne rakk ja prostid) Mõlemad on pärilikkusained. Prokarüoot asub tsütoplasmas aga eukarüoot asub 
membraaniga ümbritsetud rakutuumas. Eukarüoot rakk on palju suurem kui 
prokarüootne rakk. Prokarüoot on eeltuumne rakk ja eukarüoot on pärituumne rakk. 3. Bakterite põhivormid. Bakterite pleomorfism. Mida tähendab taksonoomia ja  takson? Bakterite põhivormid kerakujulised, pulgakujulised, kruvikujulised
PÕHIVORMID:
1. Kerakujulised – kerased e. kerabakterid e. kokid.  stafülokokid   streptokokid  diplokokid  sartsiinid 2. Pulgakujulised – e. pulkbakterid e. pulkpisikud.


 batsillid (eosed, siberi katku tekitaja)   Klostriidid (eosed, teetanus, botulism, gaasgangreen)   G+ eosteta pulkbakterid (difteeria, tuberkuloositekitaja) 3.  Kruvikujulised e. kruvibakterid  Spirillid (Helicobacter pylori)  Vibrioonid (Vibrio cholerae)  Spiroheedid (Borrelia burgdorferi) BAKTERITE PLEOMORFISM (paljukujulisus) – erineva suuruse ja kujuga 
bakterirakkude olemasolu kloonis (s.t ühest rakust suguta paljunemise teel saadud 
populatsioonis)
TAKSONOOMIA – ehk süstemaatika on teadus elusorganismide (s.h mikroorganismide)
ühendamisest taksonitesse e. süstemaatika üksustesse.
Mikroobide taksonoomia sisaldab:  Klassifikatsiooni  Ühtset nomenklatuuri  identifikatsiooni TAKSON – süstemaatika üksus 4. Bakteriraku ehitus. Bakteriraku sise- ja väliskomponendid. Bakterite jaotamine  rakuseina ehituse järgi: Gram-positiivsed ja Gram- negatiivsed. Bakteriraku sisekomponendid: 
-Tsütoplasma membraan, tsütoplasma, genoom (DNA) , ribosoom, inklusioonid, 
plasmiid. 
Bakteriraku väliskomponendid: 
Rakusein: (Gram-positiivne, Gram-negatiivne, Atüüpiline - ei saa jaotada Gram-
positiivseteks ja –negatiivseteks, samuti mitte kera- ja pulkbakteriteks: kruvibakterid 
ehk spiroheedid, klamüüdiad, mükoplasmad ja riketsiad)), 
Rakuseina lisakomponendid: Kihn e. kapsel, viburid, piilid e.fibriad.
Bakterite jaotamine rakuseina ehituse järgi: Gram-positiivsed ja gram-negatiivsed 
bak.
Gram-positiivsete rakuseina ehitus: Rakusein: Peptidoglükaan (üle 40 kihi), 
teihhoiinhape (sisaldab suhkruid) ja lipoteihoiihape (teihhoiinhape+lipiidid). 
(Rakuseina stabiliseerimine). Rakuseinas polüsahhariidid. Erinevad suhkrud: 
mannoos,arabinoos jt. 
Peptidoglükaaniga on seotud proteiinid Seina komponent  Gram-positiivsed  Gram-negatiivsed  Peptidoglükaan e. mureiin  paks  õhuke  Teikoehape/ lipoteikoehape  jah  ei  Välismembraan  ei  jah  Lipopolüsahhariidid ehk  ei  jah 


endotoksiin  Eksotoksiin  sageli  harva  Eosed  jah  ei  Gram-positiivsetel puudub raku välismembraan, esineb vaid tsütoplasmamembraan.
Gram-negatiivsete rakuseina ehitus: Välismembraan. Lipopolüsahhariidid (LPS), 3 
komponenti: 1) hüdrofiilne 0-antigeen (polüsah.) 2) üldine (core) polüsahhariid, 
3) hüdrofoobne lipiid A-toksilisus  GRAM- NEGATIIVSETE RAKUSEIN  1. Välismembraan   Lipopolüsahhariidid (LPS) e. endotoksiin,   Välismembraanis rohkelt proteiine 2. Periplasmaatiline ruum e. periplasm
3. Lipoproteiin BAKTERIRAKU SISEKOMPONENDID 1) Tsütoplasma membraan
2) Tsütoplasma
3) Genoom (DNA), plasmiidid
4) Organellid tsütoplasmas: ribosoomid, inklusioonid Välismembraanis rohkelt proteiine: Integraalproteiinid – välismembraani 
terviklikkus, Ainete transport, poriinid – hüdrofilsete suhkrute, ioonide 
mitteselektiivne difusioon rakku Transportproteiinid (ainespetsiiflised), 
Translokatsiooni proteiinid – suured hüdrofiilsed molekulid (B12, Fe-kelaadid), 
Välismembraani proteiinretseptorid – bakteriofaagidele, sex-pilide retseptorid. 5. Bakterigeneetika. Bakterite genoom (üks ringjas kromosoom). Plasmiidid  (ektrakromosomaalne DNA, väikesed DNA rõngasmolekulid). Bakterite 
geneetilise informatsiooni horisontaalne ülekanne: transformatsioon, 
transduktsioon, konjugatsioon. Bakterirakus sisalduvat pärilikku informatsiooni kandvat DNA-d nimet. genoomiks. 
Genoom- koosneb üksikust ringjast komosoomist, mille moodustab DNA 
kaksikspiraal (2000-3000 geeni), paikneb tsütoplasmas, hädavajalik bakteri 
elutegevuseks, pole tuuma ega tuumamembraani. 
Ekstrakromosomaalne DNA – Plasmiidid: DNA rõngasmolekulid, pole elutähts 
bakterile, määravad bakteriraku omadusi (ab resistentsus, spetsiifilised ensüümid).
Bakteri kromosoom on üldjuhul tsirkulaarne.
Transformatsioon – doonori DNA molekul satub retsipientrakku väliskeskkonnast. 
Transduktsioon – bakteri DNA kandub ühest rakust teise bakteriofaagide abil. 


Konjugatsioon – bakteri DNA vahetu ülekanne doonorist retsipienti, mis eeldab 
rakkudevahelist kontakti. Peamisteks kanaliteks on F-rakud. 6. Bakteriofaagid Bakteriofaag - on bakteri viirus, mis võib kindlat liiki bakterit rünnata ja selle tappa 
(lüüsida). Bakteriofaagid, kes suudavad hävitada ühte bakteri liiki, on täiesti toimetud 
teiste bakterite suhtes. Igale bakterile vastab sama liiki bakteriofaag.
Virulentsed – põhjustavad rakkude lüüsumise.
Mõõdukad (tempereeritud) – säilivad bakteri genoomis „vaikivana“ ja aktveeruvad 
hiljem. 7. Kuidas  jaotatakse prokarüootseid mikroorganisme meditsiinilises  mikrobioloogias:  1) põhivormide (morfoloogia) järgi: kera-, pulga- või kruvikujulised 
2) rakukesta ehituse alusel: gram- positivseteks või g – negatiivseteks (kruvikujulistele
seda ei rakendata, kuna värvuvad halvasti) 
3) asetuse alusel eukarüootse raku suhtes: Ektratsellulaarsed või intratsellulaarsed 
(riketsiad, klamüüdiad on raku sees) 
 4) hingamistüübi alusel: Aeroobid ja anaeroobid 
 5) rakuseina olemasolu (enamus) või puudumise (mükoplasmad) järgi. 8. Infektsioonhaigus. Nakkushaigus. Tõelised patogeenid. Tinglikud e.  oportunistlikud patogeenid. Nakkushaiguse tekkeks vajalik epidemioloogiline 
triaad. Hospitaalinfektsiooni mõiste.  Infektsiooniks nim. mikroorganismide ja nende elutegevuse produktde poolt 
põhjustatud haiguseid. Infektsioonhaigust iseloomustab kliiniline sümptomatoloogia: 
näiteks halb enesetunne, palavik, külmavärinad ja haiguse lokalisatsiooniga seotud 
nähud (urineerimise häired kuseteede infektsioonidel, kõhulahtsus jne). INFEKTSIOONHAIGUSED on kõik mikroorganismide poolt põhjustatud haigused 
(ka nakkushaigused). Enamasti pole nakkavad: neeruvaagna, põiepõletik jne. NAKKUSHAIGUSED on need, mille tekitajaks on tõelised e. absoluutsed patogeenid,
kes paljunevad vaid elusorganismis ja levivad ühelt organismilt teisele - s.t. on 
nakkavad
Tõelised patogeenid (primaarne): Spetsiiflised haigussümptomid, immuunvastus, 
ravi. Tinglikud e. oportunistlikud patogeenid: Füsioloogilised ja ealised iseärasused
(immuunsuse langus), kaasuvad haigused, kahjustavad välisfaktorid (võõrkehad, 
invasiivsed protseduurid). Nt. hospitaaliinfektsioon. 
TÕELISED PATOGEENID on bakterid, mis tavaliselt ei esine normaalse mikrobioota
koostises ning peremeesorganismi sattudes põhjustavad haigestumist


Nt. Clostridium tetani
OPORTUNISTLIK EHK TINGLIK PATOGEEN - mikroorganism, mis põhjustab 
haigust, kui organismi kaitsemehhanismid on nõrgestatud
Nt. Staphylococcus aureus
NAKKUSHAIGUSE TEKKEKS VAJALIK EPIDEMIOLOOGILINE TRIAAD 
koosneb 3-st komponendist:
1) Patogeenne organism
2) Ülekande tee
3) Vastuvõtlik organism
HOSPITAALINFEKTSIOONIKS (HI) ehk nosokomiaalseks infektsiooniks 
nimetatakse igat infektsiooni, mis tekib haiglas viibival patsiendil või personalil. 
Patsientidel ilmneb HI 48 tundi peale hospitaliseerimist Eksogeenne- haigla keskkonnast (toit,aparatuur), haigla personalilt. 
Endogeenne- inimese enda mikrofoorast: 
Primaarne- indigeenne e. residentne mikrofoora 
Sekundaarne- eksogeenne e.transiitne mikrofoora.  9. Mikroorganisme iseloomustavad mõisted: patogeensus, toksigeensus, virulentsus, adhesioon, kontagioossus. PATOGEENSUS – mikroorganismi võime esile kutsuda infektsioonhaigust
TOKSIGEENSUS - mikroobi võime produtseerida mürgiseid aineid ehk toksiine
VIRULENTSUS - patogeensuse aste, s.o kvantitatiivne suurus, iseloomustab mikroobi
võimet asustada organismi, paljuneda temas ja teda kas lokaalselt või levides 
kahjustada
ADHESIOON – mikroorganismi võime kinnituda makroorganismi rakkudele
KONTAGIOOSSUS – mikroorganismi nakkavus (haarab mikroobi ülekantavuse, 
resistentsuse organismi kaitsefaktoritele ja invasiivsuse). 10. Inimese normaalne mikrobioota. Mikrobioom. Indigeenne e. residentne (püsiv) e. sümbiontne mikrobioota. Eksogeenne e. transiitne mikrobioota. Probiootikumid. 
Prebiootikumid. Sünbiootikum. Eubioos ja düsbioos. MIKROBIOOTA  - On mikroobide populatsioon, mis elab koos inimesega ega 
põhjusta tavaolukorras tema haigestumist MIKROBIOOM – on kõigi antud biotoobis elavate mikroorganismide (bakteri, 
arhebakterid, seened, algloomad, viirused) genoomide kogum Inimese normaalne mikrofoora on mikroobide populatsioon, mis elab koos inimesega 
ega põhjusta tavaolukorras tema haigestumist. Mikroorganismide hulk inimese 
organismis on 10 korda suurem, kui tema keharakkude hulk. Normaalne mikrofoora 


kaitseb organismi haigustekitajate eest, takistades organismile kahjulike bakterite 
kinnitumist kudedele.  1) Osaleb seedimisprotsessis; toitainete lõhustamine. 
2) Osaleb ainevahetuses – kasulike bioaktivsetee ainete (vitamiinid, aminohapped, 
kasvufaktorid, ensüümide väljatöötamine. 
3) Stmuleerib immuunsüsteemi. 
4) Laktobatsillid, bifdobakterid, reguleerides oks/red-i protsesse, toimivad 
antoksüdantdena. 
5) Tagavad kolonisatsiooniresistentsuse (kolonisatsiooniresistentsus on mehhanismide
kogum, mis kindlustab organismi normaalse mikrofoora stabiilsuse ja väldib 
asustamist juhuslike mikroobidega). 
JAGUNEMINE 
1) Indigeenne e. residentne e. sümbiontne mikrofoora – mikroobid, mis on omased 
antud biotoobile ja tagavad kolonisatsiooniresistentsuse. (residentmikroobid)
2) Eksogeenne e. transiitne mikrofoora – mikroobid, mis satuvad antud biotoopi ning 
jäävad sinna püsima lühikeseks ajaks. (transiitmikroobid)
Probiootkumid – on bioloogiliselt aktivsed bakteriaalsed preparaadid, mis sisaldavad 
organismi residentmikrofoorast pärinevaid elusmikroobe ja mis avaldavad kasulikku 
mõju inimese tervisele.
PREBIOOTIKUM – keemilised ühendid, mis ei imendu peensooles (sageli 
fruktooligosahhariidid FOS), kuid soodustavad probiootiliste mikroobide elutegevust 
(kiudained - mikroobide toit) SÜNBIOOTIKUM on probiootikum, mille koostisesse on lisatud mõni prebiootikum
Probiootikum + prebiootikum = sünbiootikum EUBIOOS - mikrobioota on makroorganismiga normaalses vahekorras, tasakaalus DÜSBIOOS – mikrobioota tasakaalu häire (ebatavaline toit, antibakteriaalsed ravimid,
antibiootikumid, stress, mitmesugused sisehaigused, kliimamuutused, radiatsioon, 
organismi vananemine) 11. Antiseptika ja aseptika. Biotsiidid ja antibiootikumid. Mis on biotsiid ja mis on  antibiootikum. Mida  tähendab antibiootikumi bakteriostaatiline ja 
bakteritsiidne toime. Antibiootikumide toimemehhanismid ja klassifikatsioon 
selle alusel. Antibiootikumi resistentsus. Multiresistentsus. Mõisted: MRSA, 
VRE, ESBL. ANTISEPTIKA - ravi-profülaktiliste meetodite kompleks, mikroobide hävitamiseks 
haavas, haiguskoldes või terves organismis


ASEPTIKA – profülaktiliste meetmete süsteem, mis väldib haavade, organite ja 
kudede infitseerimist mikroobidega ravi/diagnostiliste protseduuride käigus BIOTSIIDIDEKS nim. mikroorganismide normaalset elutegevust häirivaid või neid 
surmavaid antimikroobseid väliskeskkonna faktoreid ANTIBIOOTIKUMID on elusorganismide (bakterite, seente) produtseeritud või 
tööstuslikult sünteesitud ained, mis surmavad mikroorganisme või pärsivad tugevalt 
nende kasvu ning terapeutilistes annustes ei kahjusta makroorganismi
BAKTERIOSTAATILINE TOIME - On antimikroobne aktiivsus, mis pidurdab 
bakterite kasvu, väljend. minimaalse inhibeeriva kontsentratsioonina mg/ml (MIK), 
mis on veel võimeline vältima in vitro mikroobide kasvu kunstlikel söötmetel
Bakteriostaatilised ab-d on: makroliidid, tetratsükliinid, klooramfenikool, 
linkomütsiin, sulfoonamiidid, trimetroprim BAKTERITSIIDNE TOIME - On antimikroobne aktiivsus , mis surmab mikroobid; 
väljend. minimaalse bakteritsiidse kontsentratsioonina mg/ml (MBK), mis surmab 
99,9% in vitro paljunevatest bakteritest kultuuris
Bakteritsiidsed ab-d on: penitsilliinid, tsefalosporiinid, glükopeptiidid, 
aminoglükosiidid, fluorokiniloonid, nitroimidasoolid ja rifampitsiin ANTIBIOOTIKUMIDE KLASSIFIKATISOON: TOIMEMEHHANISMI ALUSEL
Toimemehhanismi alusel 4 suuremat rühma:
1) Bakteriraku seinale toimivad ained
2) valgu sünteesi pärssivad ained
3) nukleiinhapete (DNA, RNA) sünteesi pärssivad ained
4) mikroobide ainevahetust e. metabolismi pärssivad ained ANTIBIOOTIKUMIRESISTENTSUS olukord, kus antibakteriaalne preparaat ei toimi
mikroobi surmavalt või tema kasvu pidurdavalt MULTIRESISTENTSUS - mikroobitüvi on resistentne 3 või enamasse AB rühma 
kuuluva ravimi suhtes MRSA - metitsilliinresistentne Staphylococcus aureus
VRE - vankomütsiinresistentne enterokokk
ESBL (extended spectrum betalactamases) laienenud spektriga beetalaktamaase 
produtseerivad enterobakterid 12. Immuunsüsteem. Loomulik e.mitteadaptiivne (mittespetsiifiline) ja omandatud e. adaptiivne (spetsiifiline) immuunsus ning nende eripärad. Omandatud 
immuunsuse 4 rühma: aktiivne (loomulik ja kunstlik); passiivne (loomulik ja 


kunstlik). Rakuline ja humoraalne immuunsus ning nende alus. T – ja B - 
lümfotsüüdid ja nende funktsioonid. Mis on antigeen. Mis on antikeha.  IMMUUNSÜSTEEM - Osa organismi kaitsesüsteemide mehhanismidest on pidevas 
valmisolekus, tagades organismi:
LOOMULIKU E. MITTEADAPTIIVSE IMMUUNSUSE (kaasasündinud, 
mittespetsiifiline imm –s) (natural immunity, nonadaptive immunity, innate immunity)
OMANDATUD E. ADAPTIIVNE IMMUUNSUS (spetsiifiline imm-s) (aquired 
immunity, adaptive immunity), millele on omane spetsiifiline vastus kindlale 
haigustekitajale, jaotatakse neljaks rühmaks:
1) Aktiivne loomulik immuunsus – immuunsus, mille inimene omandab pärast  nakkushaiguse põdemist
2) Aktiivne kunstlik immuunsus – immuunsus, mille inimene omandab  vaktsineerimise tagajärjel
3) Passiivne loomulik immuunsus – immuunsus, mille vastsündinu omandab  emalt transplantsetaarselt või rinnapiimaga ülekanduvate antikehadega
4) Passiivne kunstlik immuunsus – immuunsus, mille inimene omandab pärast  antikehade viimist organismi, kas immunoglobuliinide või raviseerumite näol’
ADAPTIIVSE EHK SPETSIIFILISE IMMUUNVASTUSE tulemusena kujuneb 
kahesugune immuunsus:
1) RAKULINE E. TSELLULAARNE IMMUUNSUS - põhineb T-lümfotsüütidel – professionaalselt antigeeni esitlevad rakud:
Tsütotoksilised lümfotsüüdid (CTL) – osalevad vahetult nakatunud rakkude 
hävitamisel
Helperlümfotsüüdid (Th) tegelevad B ja Tlümfotsüütide aktiveerimise, regulatsiooni ja
koordineerimisega
T -lümfotsüütide toimeks on vajalik otsene kontakt sihtrakuga
2) HUMORAALNE  põhineb B – lümfotsüütidel - valgevererakud, mis toodavad  antikeha e. immunoglobuliini molekule
ANTIGEEN - inimorganismile võõras aine, mis põhjustab immuunvastuse
Antigeeniks: 
• Võõrvalgud  • Mikroorganismide pinnal või sees olevad valgud, lipiidid või süsivesikud ANTIKEHA ehk immunoglobuliin (Ig) on kindla antigeeni toimel organismis 
toodetud spetsiaalne immuunsüsteemi valk (glükoproteiin), mis reageerib teda 
esilekutsunud antigeeniga 13. Immuniseerimine: aktiivne ja passiivne immuniseerimine. Loomulik ja kunstlik  aktiivne immuniseerimine ning loomulik ja kunstlik passiivne immuniseerimine.
IMMUNISEERIMINE on sihipärane tegevus organismi immuunsuse 
esilekutsumiseks. Immuniseerimise (vaktsineerimise) eesmärk on saavutada organismi
kaitsevõime nakkushaiguse vastu ohutumalt s.t. ilma haigust läbi põdemata. Immuniseerimine jaotatakse:


1) Aktiivseks - Organism peab ise antikehi tootma haigustekitaja vastu (kokkupuude  haigustekitaja või vaktsiiniga) 2) Passiivseks - Organismi viiakse antikehad sisse (lühiajaline kaitse); (kanduvad üle  emalt transplantsetaarselt või antikehad viiakse sisse) 3) Loomulik – kokkupuude haigustekitajaga, emalt lapsele ülekanne
4) Kunstlik – vaktsineerimine ja antikehade sisseviimine 14. Vaktsiinid ja nende jaotus: elusvaktsiinid ja inaktiveeritud vaktsiinid (anatoksiin e. toksoidvaktsiinid).   NÕRGESTATUD ELUSVAKTSIINID - Valmistatakse mittevirulentsetest 
nõrgestatud elusatest haigustekitajatest. Saadakse elus, kuid nõrgestatud ja inimesele 
mittepatogeenne vaktsiiniviirus või -bakter, millel on säilinud organismis paljunemise 
võime, kuid on kadunud haigustekitavad omadused. Nt: Tuberkuloos INAKTIVEERITUD VAKTSIINID - valmistamisel paljundatakse vaktsiiniviirusi või 
-baktereid koekultuuridel või söötmetel ja seejärel „surmatakse“ kõrgel temperatuuril 
ja/või keemilise ühendiga, mistõttu on need ohutud, s.t. valmistatakse surmatud 
haigustekitajatest
Jaotatakse: Viiruse-vaktsiinid (Gripp) ja Bakteri – vaktsiinid (läkaköha). ALLÜHIK VAKTSIINID - on inaktiveeritud vaktsiinid, s.t nad ei sisalda eluvõimelisi 
haigustekitajaid.
Erinevad inaktiveeritud täisrakulistest vaktsiinidest selle poolest, et nende koostises on
ainult haigustekitaja teatud osad. Nt: Siberi katku vaktsiin TOKSOID – VAKTSIINID - valmistamiseks muudetakse bakteri (näiteks difteeria ja 
teetanuse tekitaja) toksiin kahjutuks toksoidiks, mida kasutatakse antigeenina 
immuunsuse esilekutsumiseks vaktsineeritava inimese organismis. Kuna toksoid ei ole
kõrge immunogeensusega, lisatakse selle tõstmiseks toksoidile adjuvanti ning püsiva 
immuunsuse kujundamiseks on vaja manustada mitu annust vaktsiini. Difteeria ja 
Teetanuse vaktsiinid. Elusvaktsiinid – valmistatakse nõrgestatud haigusetekitajatest (tuberkuloos, leetrid, 
mumps, punetsed, kollapalavik, rõuged, tuulerõuged, laste halvatus, rotaviirus jne.) 
Surmatud ehk inaktveeritud vaktsiinid- (gripp, haemophilus infuenzae B (hib), A ja
B hepatiit, Jaapani entsefaliit, läkakoha, katk, koolera, N. meningitdis, marutõbi, S. 
Pneumoniae, puukentsefaliit jne.) 
Inaktveeritud vaktsiinide alla kuuluvad ka anatoksiin (e.toksoid) – vaktsiinid – need 
on bakterite endo/eksotoksiinid, mis on töödeldud keemilise või füüsikaliste 
meetoditega, nii, et toksiin on kaotanud oma toksilised omadused, säilitades 
immunogeensed omadused (kasut. Nt. Teetanuse puhul) 
Anatoksiin- kahjutuks tehtud eksotoksiin.


15. Mis on prioon? Teada nelja inimestel esinevat prioonhaigust.  PRIOON - infektsioossed proteiinid (valgud), mis paljunevad organismi teiste 
proteiinide konversiooni teel
Prioonhaigused:
Creutzfeldt-Jakobi tõbi (CJD) (0.5 - 1 haigusjuht/1 miljoni kohta) - kesknärvisüsteemi 
kahjustus , progresseeruv dementsus, ataksia ja müokloonused. (pärilik ja/või 
nakkuslik) Gerstmanni-Strässleri-Scheinkeri tõbi (GSD) – kirjeld. 1936 (veelgi harvem 1/15 
miljoni kohta) - autosoom dominantne, tserebellaarsed häired (pärilik) Kuru - Paapua Uus-Guinea fore suguharu liikmetel - Aplersi sündroom- laste aju 
käsnjas degeneratsioon ja maksa rasvväärastus. Fataalne perekondlik insomnia (unetus) (fatal familial insomnia, FFI). - ainult pärilik, 
20 suguvõsas maailmas, avastati 80-ndate keskel - autosoom dominantne, une ja 
ärkveloleku häired (pärilik) Prioon- infektsioosne proteiin. Prioonhaiguste ühiseks tunnuseks on, et aju hallolluse 
rakkudes kuhjuvad aegamööda amüloidsed valguladestused, mis lõpuks kahjustavad 
närviraku normaalset talitlust ja paljudel juhtudel põhjustavad nende surma. 
1) Creuzfeldt-Jakobi tõbi (''hullu lehma tõbi'') (0.5-1 haigusjuht/1 miljoni kohta) – 
kesknärvisüsteemi kahjustus , progresseeruv dementsus, ataksia ja müokloonused. 
(pärilik ja/või nakkuslik) 
2) Gerstmanni-Strässleri-Scheinkeri tõbi (1/15 miljoni kohta) – autosoom 
dominantne, tserebellaarsed häired (pärilik) 
3) Fataalne perekondlik insomnia (unetus) – autosoom dominantne, une ja 
ärkveloleku häired (pärilik) 
4) Kuru-Paapua Uus-Guinea suguharu liikmetel – Aplersi sündroom- laste aju 
käsnjas degeneratsioon ja maksa rasvväärastus. 16. Teada põhilisi bakteritest põhjustatud infektsioone, tunda nende haigustekitajaid ja nende ülekandeteid (tuberkuloos, difteeria, teetanus, läkaköha, 
puukborrelioos, kopsuklamüüdia, kopsu mükoplasma, botulism, süüfilis, 
gonorröa, siberi katk, salmonelloos, streptokokk infektsioonid , stafülokokk 
infektsioonid, shigelloos e.düsenteeria, listerioos). TUBERKULOOS- Seda põhjustavad inimestel M.tuberculosis, M. Bovis ja 
M.africanum. Levib süljepiisakeste abil (köhimine, aevastamine, laulmine jne). DIFTEERIA- corynebacterium diphteriae. Nakatumine peamiselt süljepiisakeste 
kaudu, kuid ka nahakontakti kaudu nahahaavandite puhul.


TEETANUS - Haigustekitaja on eostega bakter Clostridium tetani, mis organismi 
sattununa toodab anaeroobsetes tingimustes toksiine (teetanusetoksiini). 
Haigustekitaja satub organismi haava kaudu. LÄKAKÖHA - tekitajaks on kurgus ja ninaneelus paljunev bakter Bordetella 
pertussis. Läkaköha tekitaja levib inimeselt inimesele piisknakkusena. PUUKBORRELIOOS E.LYME'I TÕBI- Borrelia burgdorferi. Satub organismi puugi 
süljest. Borrelia looduslik reservuaar on mitmed metsloomad: hirved, põhjapõdrad, 
paljud linnud. Kahjustab primaarselt nahka, närvisüsteemi, südant ja liigeseid, aga ka 
neerusid. KOPSUKLAMÜÜDIA - Kopsuklamüdioos on infektsioonhaigus, mille tekitajaks on 
kopsuklamüüdia (Chlamydia pneumoniae). Haigus levib piisknakkusena, kuid mitte 
kõik inimesed ei haigestu. Iseloomulik on ülemiste hingamisteede põletik ja 
haigusepisoodide kordumine. SÜÜFLIS – Trepoema pallidum, on patogeensetest treponeemidest olulisim. Sugulisel
teel. Ei läbi tervet nahka seega on vaja nakatumiseks nahavigastust. Bakter paljuneb 
selle koha lähedal, kust ta sisenes ja 2 nädala kuni 2 kuu möödudes moodustub 
haavand. BOTULISM - Haigustekitajaks on eoseid omav ja tugevatoimelist närvimürki tootev 
Clostridium botulinum, mille põhilised serotüübid on A, B, E, F.
Haigustekitaja eosed on levinud pinnases, veekogudes ja veekogude setetes. Pinnasest 
võivad eosed sattuda kõikjale – neid on leitud põllumajanduslikes toiduainetes, 
loomade, kalade ja lemmikloomade (näiteks kilpkonnade, roomajate) seedetraktis, 
mees jm. Toidutekkeline botulism: haigustekitaja paljuneb ja eritab toksiini 
toiduainetesse/toitudesse, mida on puudulikult kuumtöödeldud või valmistoitu 
säilitatud mittelubataval temperatuurirežiimil. Tekitaja paljuneb hästi vähesoolastes, 
väikese suhkrusisaldusega, madala happesusega/leelisusega, suitsetatud toitudes ja 
konservides (sagedamini kodus valmistatud puu- ja köögivilja konservides ning seente
hoidistes). Nakatumist soodustavad soole mikrofloora talitluse häired. Haigustekitaja 
ei levi inimeselt inimesele.
Väikelapse botulism: esineb väikelastel esimese eluaasta jooksul. Tekib 
haigustekitajate eoste allaneelamisel toidu või veega või pinnasest pärit tolmuga; 
haigustekitajad ise paljunevad jämesooles. KOPSU MÜKOPLASMA - Mükoplasma-pneumoonia tekitajaks on Mycoplasma 
pneumoniae. Haigusetekitajad levivad: haigelt tervele inimesele piisknakkuse teel ja 
kokkupuutel haige röga või sellega saastunud pindadega.


GONORRÖA E. TRIPPER – tekitajaks N.gonorrhoeae. Peamiselt seksuaalkontakt 
kaudu. Ründavad suguteede, silma, pärasoole ja neelu limaskesta, põhjustades ägedat 
mädapõletkku. SIBERI KATK E. ANTRAKS – Bacillus anthracis, põhjustab haigestumist inimesel 
ja koduloomadel, levivad loomade kaudu (rohusööjad loomad, raipesööjad linnud), 
kui spoorid satuvad nende verre nt. vigastuste kaudu suuõõne epiteelis/hingamisteede 
kaudu). Inimestele levib, kui inimene töötleb haigete loomade nahku, keresid jne. 
Spoorid satuvad nahavigastuse kaudu epidermise alumisse kiht, idanevad ja toodavad 
toksiini. Kui ei ravita on suremus 20%. SALMONELLOOS E. SALMONELLA-ENTERIIT E. ENEROKOLIIT. Tekitavad 
S.typhimurium ja S.enteritdis. Levivad fekaalidega saastunud toiduainete kaudu. 
Kõhulahtsust tekitab enterotoksiin ja palavikku endotoksiin. Elab peamiselt inimese ja 
loomade sooles. STREPTOKOKK – streptococcus (gram-positiivsed kokid või kokobatsillid) 
Streptococcus pyogenes – mädatekitajad steprokokid – põhjustab kõripõletkke, 
keskkõrvapõletkke, angiini, rinnapõletkku, roosi, reumat, sarlakeid. 
Oraalsed Streptokokid. S.salivariud, S.mutans, S.mits, S.oralis, S.pneumoniae, 
S.gordonii – elavad inimese ja loomade suus ja ülemistes hingamisteedes – tekitavad 
hambakaariest. STAFÜLOKOKK – Staphylococcus (gram positiivsed). 
Patogeensed stafülokokid- s.epidermidis (peanahal), S.saprophytcus (noortel 
seksuaalselt aktivsetel naistel põhjustab tsüstite), S.aureus (nahal ja limaskestadel, 
põhjustab nahamädanikke,furunkleid,karbunkleid, rinna põletkku, toidumürgistusi).
Shigelloos ehk düsenteeria – mustade käte haigus, haigustekitajaks on Shigella 
dysenteriae. Levitab peamiselt haigestunud inimene, kelle kaudu võib haigustekitaja 
toidusse sattuda. Enamasti salatitesse, toore puu- ja köögivilja peale ning vette. LISTERIOOS - Listerioos on bakteri Listeria monocytogenes poolt põhjustatud 
nakkushaigus, mis ohustab eelkõige immuunpuudulikkusega inimesi ning avaldub 
palaviku, meningiidi ehk ajukelmete põletiku või seedetrakti häiretena. Haigustekitaja 
satub organismi eeskätt saastunud loomsete toiduainetega. Loode võib nakatuda 
raseduse ajal haigelt emalt platsenta kaudu või hilise listerioosi puhul nakatub 
vastsündinu sünnituse ajal sünnitusteid läbides. Nahavormi võib inimene nakatuda 
kontaktnakkusena nahavigastuste kaudu. Tuberkuloos- Seda põhjustavad inimestel M.tuberculosis, M. Bovis ja 
M.africanum. Levib süljepiisakeste abil (köhimine, aevastamine, laulmine 
jne).
Difteeria- corynebacterium diphteriae. Nakatumine peamiselt 


süljepiisakeste kaudu, kuid ka nahakontakti kaudu nahahaavandite puhul. 
Salmonelloos e. Salmonella-enteriit e. Enerokoliit. Tekitavad 
S.typhimurium ja S.enteritdis. Levivad fekaalidega saastunud toiduainete 
kaudu. Kõhulahtsust tekitab enterotoksiin ja palavikku endotoksiin. Elab 
peamiselt inimese ja loomade sooles. Shigelloos e. Batsillaarne 
düsenteeria – jämesoole infektsioon, lokaalne haigus. Levib (fekaalidega 
saastunud) toidu ja veega. Põhjustab Shigella bakter.
Gonorröa e. Tripper – tekitajaks N.gonorrhoeae. Peamiselt 
seksuaalkontakt kaudu. Ründavad suguteede, silma, pärasoole ja neelu 
limaskesta, põhjustades ägedat mädapõletkku. 
Puukborrelioos e.Lyme'i tõbi- Borrelia burgdorferi. Satub organismi 
puugi süljest. Borrelia looduslik reservuaar on mitmed metsloomad: hirved,
põhjapõdrad, paljud linnud. Kahjustab primaarselt nahka, närvisüsteemi, 
südant ja liigeseid, aga ka neerusid. 
Süüflis – Trepoema pallidum, on patogeensetest treponeemidest olulisim. 
Sugulisel teel. Ei läbi tervet nahka seega on vaja nakatumiseks 
nahavigastust. Bakter paljuneb selle koha lähedal, kust ta sisenes ja 2 
nädala kuni 2 kuu möödudes moodustub haavand. 
Klamüdioos – Chlamydia trachomatis, nakatub suguelundite limaskest ja 
põhjustab põletkku (võib kaasneda sigimatus), põhjustab silma-, sugu- ja 
hingamisteede haigusi. 
Siberi katk e. Antraks – Bacillus anthracis, põhjustab haigestumist 
inimesel ja koduloomadel, levivad loomade kaudu (rohusööjad loomad, 
raipesööjad linnud), kui spoorid satuvad nende verre nt. vigastuste kaudu 
suuõõne epiteelis/hingamisteede kaudu). Inimestele levib, kui inimene 
töötleb haigete loomade nahku, keresid jne. Spoorid satuvad 
nahavigastuse kaudu epidermise alumisse kiht, idanevad ja toodavad 
toksiini. Kui ei ravita on suremus 20%. 
Streptokokk – streptococcus (gram-positiivsed kokid või kokobatsillid) 
Streptococcus pyogenes – mädatekitajad steprokokid – põhjustab 
kõripõletkke, keskkõrvapõletkke, angiini, rinnapõletkku, roosi, reumat, 
sarlakeid. 
Oraalsed Streptokokid. S.salivariud, S.mutans, S.mits, S.oralis, 
S.pneumoniae, S.gordonii – elavad inimese ja loomade suus ja ülemistes 
hingamisteedes – tekitavad hambakaariest.
Stafülokokk – Staphylococcus (gram positiivsed). 
Patogeensed stafülokokid- s.epidermidis (peanahal), S.saprophytcus 
(noortel seksuaalselt aktivsetel naistel põhjustab tsüstite), S.aureus (nahal 
ja limaskestadel, põhjustab nahamädanikke,furunkleid,karbunkleid, rinna 
põletkku, toidumürgistusi). 17. Teada põhilisi viirustest põhjustatud infektsioone, haigustekitajaid ja nende  ülekandeteid (HIV, hepatiit A, B, C; herpesviirused, tuulerõuged, punetised, 
leetrid, mumps, rotaviirus, puukentsefaliit). HIV - HIV ehk HI-viirus (Human Immundeficiency Virus) ehk inimese 
immuunpuudulikkuse viirus. Põhjustab inimesel AIDS-i. Viiruse ülekanne toimub 


osade kehavedelike kaudu: seemnevedelik, tupesekreet, rinnapiim, veri. Nakatumine 
võib toimuda ka emalt lootele platsenta kaudu. Viirus levib ka meditsiiniliste 
instrumentide vahendusel. HEPATIIT A  - haigustekitaja on Picornaviridae (ümbriseta RNA). Fekaal - oraalne 
nakkus (2-6 nädalat). Üldnähud - ikterus, nahasügelemine HEPATIIT B  - haigustekitaja on Hepadnaviridae (ümbrisega DNA). Eritised (veri, 
sülg, rinnapiim, uriin, sugulisel teel-30-150 päeva). Üldnähud (lööve, 
glomerulonefriit, artriit,
vaskuliit jne.), ikterus HEPATIIT C – haigustekitaja on Togaviridae (ümbrisega RNA). Levib verega, 
sugulisel teel. Nähud on sarnased B-hepatiidiga. HERPESVIIRUSED
1) Alfaviirused, mis põhjustavad villilist löövet nahal ja limaskestadel (püsivad  neuronis, levivad lähikontaktil ja hingamisteede kaudu)
•Herpes simplex 1 (HHV-1)
•Herpes simplex 2 (HHV-2)
•Varizella zoster (HHV-3; tuulerõuged) 2) Beetaviirused •Tsütomegaloviirus CMV (HHV-5, monotsüütides, levik süljega)
•Laste roseooli ( 3 päeva palavik) tekitajad (HHV-6, 7; T-rakkudes, levik 
lähikontaktil, hingamisteede kaudu) 3) Gammaherpesviirused, seostatakse kasvajate tekkega •Epstein-Barri viirus (HHV-4, B-rakkudes, levib lähikontaktil,
siirdamised, kaasasündinud)
•Kaposi sarkoomiga (lümfi , veresoonte seinte pahaloomuline kasvaja) seotud 
viirus (HHV-8, B-rakkudes, levib lähikontaktil) TUULERÕUGED  - haigustekitaja on Varizella zoster. Respiratoorne nakkus (12-21 
päeva) – piisknakkus, naha haavandid. PUNETISED – Haigustekitajaks on Paramyxoviridae (RNA). Kaasasündinud 
punetiste sündroomiga vastsündinud võivad levitada viirusi kuud pärast sündi. 
Enamikul juhtudest levib viirus piisklevi teel. Raseduse ajal, kui ema põeb punetisi, 
levib punetiseviirus lootesse transplatsentaarselt (vertikaalne ülekandumine). LEETRID – haigustekitajaks on Paramyxoviridae (RNA), iseloomulikud Kopliki 
laigud põskede sisepinnal. Nakatumine piisknakkuse ja kokkupuutumise teel. MUMPS ehk parodiidiviirus - Mumpsi tekitajaks on paramüksoviiruste sugukonda 
kuuluv RNA-viirus. Mumpsiviirus levib respiratoorsel teel piisknakkusena, kuid ka 
otsesel kontaktil mumpsihaigega.


ROTAVIIRUS - Rotaviirus kuulub reoviiruste perekonda. Inimestel põhjustavad 
haigestumist peamiselt A, B ja C rühma rotaviirused ning loomadel – A, B, C, D, E ja 
F rühma viirused. Rotaviirused levivad fekaal-oraalsel teel ja osalt piisknakkusena – 
kõige sagedamini haige väljaheitega saastunud käte, toidu või vee vahendusel. PUUKENTSEFALIIT – haigustekitaja on Flaviviiruste rühma kuuluv RNA viirus, 
levib puukidega 18. Mükoos e. seeninfektsioon. Teada põhilisi seenhaigused, haigustekitajaid ja  nende ülekandeteid (kandidoos, aspergilloos). Dermatofüüdid ja dermatofüütia.
MÜKOOS E. SEENINFEKTSIOON – patogeensed seened, mis põhjustavad nakkust 
ja paljunevad kudedes.
KANDIDOOS - Peamine tekitaja Candida albicans – pärmseen. Autoinfektsioon 
endogeense nakkusega. Kandidoosi võib esineda nii seedetraktis, nahal, küüntel, suus 
kui suguelunditel. Põletik tekib teatud tingimustel organismi vastupanuvõime 
vähenemisel.
ASPERGILLOOS - tekitaja Aspergillus fumigatus, Aspergillus flavus – 
hallitusseened. Produtseerib toksiine. Esineb tolmus, siseõhus, ka toidus. Hein 
olulisim allikas. Aspergillust leidub kõikjal: maa peal, õhus ja vees. Nakatumine 
toimub siis, kui seente spoor siseneb hingamisteedesse koos sissehingatava õhuga.
DERMATOFÜÜTIDEKS nimetatakse aeroobseid seeni, mis on võimelised 
lagundama ja omastama sarvainet ning parasiteerima inimeste ja loomade 
keratiniseerunud kudedes.
DERMATOFÜÜTIA on dermatofüütseente põhjustatud pindmine infektsioon nahas, 
karvades ja küüntes. 19. Tunda põhilisi algloomadest põhjustatud infektsioone, haigustekitajaid ja nende  ülekandeteid (malaaria, toksoplasmoos, trihhomonoos, amöbiaas) MALAARIA - tekitajaks on algloomad - plasmoodiumid, 5 (6) liiki:   Plasmodium falciparum (peamine)  Plasmodium vivax (noored erütrotsüüdid),  Plasmodium malariae (küpsed erütrotsüüdid),  Plasmodium ovale (noored erütrotsüüdid) – eraldatud 2 alaliiki – P. ovale curtisi ja
wallikeri  Plasmodium knowlesi Malaaria-plasmoodiumide ülekandjateks inimesele on nakatunud emased Anopheles-
sääsed. Sääsed toituvad ja hammustavad inimest öösiti, videvikus, pärast päikese 
loojumist ja varahommikul enne päikese tõusu. TOKSOPLASMOOS - Haigustekitaja on ainurakne parasiit Toxoplasma gondii. 
Haigustekitaja levimine toimub suukaudu ehk alimentaarselt.


TRIHHOMONOOS - Trihhomonoos on maailma kõige rohkem levinud kuse- ja 
suguteede haigus, mille tekitajaks on algloom Trichomonas Vaginalis. Trihhomonoosi 
nakatutakse peamiselt sugulisel teel, võimalik on nakatuda ka teiste väga intiimsete 
kontaktide kaudu. Harvemini tuleb ette nakatumist läbi riiete ja voodiriiete. AMÖBIAAS - tekitajaks algloom Entamoeba histolytica. Levib kuumas kliimas, 
parasiidil histolüütiline toime – hävitab rakke, levib fekaal-oraalselt, makroorganismi 
siseneb parasiit tsüstidena, seal areneb amöbioidne vorm – trofosoid.