Veereostus ja Läänemeri (0)

Rapla Ühisgümnaasium

10. r klass

LOODUSHOID

Uurimistöö

Juhendaja : õpetaja Maarika Laanisto

Rapla 2010

SISUKORD
Rapla Ühisgümnaasium 1
10. r klass 1
LOODUSHOID 1
Uurimistöö 1
Juhendaja: õpetaja Maarika Laanisto 1
Rapla 2010 1
Sissejuhatus 3
1. Vee reostus 4
1.1. Sinivetikad 5
1.2. Nafta reostused 6
1.3. Põhjavee reostus 7
1.4. Vee puhastamine 8
Rannikumere reostumine on sageli põhjustatud tööstuse ja linnade reovetest. Sellist reostus võib leida tiheda inimasustusega ja suure tööstuskontsentratsiooniga piirkondades. Reovesi jääb mere pinnakihti ning kandub tuule ja lainetuse mõjul rannale, siis on kõige reostatum just rannalähedane meri. Selleks, et hoida rannikualasid puhtamana ja heitvett paremini hajutada, on kasutusele võetud süvalasud. Süvalaskudes kasutatakse mere põhja pandud 1-3 meetrise läbimõõduga torusid , mis ulatuvad rannast mõne kilomeetri kaugusele. Süvalasust väljuv heitvesi on mereveest kergem ja hakkab ülespoole tõusma. Ülespoole ja eemale liikudes heitvesi ja selles olevad reoained hajuvad. Süvalaskude kõrval on soojuselektrijaamades ja küttesüsteemides, kus vesi tehnoloogilises protsessis otseselt ei reostu, kasutusel ka jahutusvee korduvkasutamine. 8
Looduses toimub orgaaniliste reostuste lagunemine keemilistes ja bioloogilistes protsessides aeglaselt ning seetõttu ehitatakse veekogude ja selle elustiku kaitseks reoveepuhasteid. Põhiliselt on kasutusel mehaaniline , bioloogiline ja keemiline puhastamine. 8
Mehaanilise puhastamise käigus eraldatakse reoveest ujuv praht ja muud jämedad tahked osakesed, naftasaadused või muud õliproduktid, mis kerkivad puhastis pinnale või settivad põhja. Puhastusprotsessi käigus juhitakse reovesi läbi võrede, sõelade ning liivapüüniste. Liiva ja muu prahi eemaldamise mõte on selles, et see ei ummistaks puhastusseadmeid. Edasi toimub pisemate osakeste setitamine või nende eemaldamine flokulatsiooni teel. Flokulatsioon on agregaatide moodustamine vees olevast heljumist, selle settimise kiirendamiseks. Selleks lisatakse veele koaguleerivaid aineid ehk flokulante näiteks lupja, raua- või alumiiniumsooli. 8
Keemilisel puhastamisel kasutatakse reoaine eemaldamiseks erinevaid kemikaale. Enamlevinud on happeliste reovete neutraliseerimine ja mürgiste ühendite oksüdeerimine klooriühendite või osooni abil. Samas on kasutusel ka keemiline sadestamine. Keemilise sadestamise alla kuluvad protsessid, kus kemikaale kasutades saadakse vees olevast lahustunud ainetest eraldusvõimeline heljum ehk sete . Otsesadestusel saadakse keemilise reaktsiooni tulemusena vähelahustuv ühend. 8
Bioloogilisel puhastamisel lagundavad mikroorganismid reovees olevat orgaanilist ainet. Protsessi käigus toimub orgaanilise aine oksüdeerimine vees lahustunud happe abil. Vees oleva hapniku sisaldust on vaja suurendada ehk teisisõnu on vaja aereteerida basseinides olevat reovett, sest orgaanilist ainet lagundavad mikroorganismid nagu bakterid , seened - kes vajavad hapnikku. Sel juhul on tegemist aeroobse lagundamisega. Peale aeroobsete bakterite osalevad ja tõstavad lagundamise protsessi efektiivsust anaeroobsed bakterid. Bioloogilisest puhastusetapist voolav vesi edasi järelsetititesse, kus aktiivmuda settib ning puhas vesi voolab välja reoveepuhastist. Bioloogiliselt puhastatud veest saab veel täiendavalt eemaldada fosfori- ja lämmastikuühendeid, et vähendada veekogude reostumist biogeenidega. Biogeenide nagu fosfaatide, nitraatide, nitritite, ammooniumsoolade suur kogus põhjustab veekogu rikastumist toitainetega ehk eutrofeerumist. Eutrofeerumise tagajärjel hakkavad veetaimed vohama, tekib hapniku puudus ning kalad surevad. Sellega kaasneb vee läbipaistvuse vähenemine, põhjasetete mudastumine ja veekogu kinnikasvamine. 9
1972. aastal 57 maa poolt alla kirjutatud rahvusvahelise kokkuleppega kehtestati tööstusjäätmete merre juhtimise tingimused. Heitained jaotati kolme kategooriasse. Esimene kategooria hõlmab neid, mille merre juhtimine on kindlalt keelatud. Nende hulka kuuluvad halogeenühendid , elavhõbe , kaadmium , toornafta , bensiin , mõned plastmassid ja radioaktiivsed ained (Repossi 1984: 42). Teise kategooriasse kuuluvad ained, mida võib merre lasta vaid eriloal. Sellised on heitained, mis sisaldavad arseeni, pliid , tsinki, vaske, kroomi ja teised pestitsiidid. Kolmandasse kategooriasse happelised ja leeliselised ained, kanalisatsiooni veed , mille merre juhtimine on kogu maailmas lubatud. 9
2. Läänemere reostus 9
2.1. Radioaktiivsed ained Läänemeres 11
2.2. Reostuse mõju mereelustikule 12
2.3. Läänemere kaitsmine 13
Kokkuvõte 15
Kasutatud allikmaterjalid 16
1. Kaasik , T. 1990. Keskkonnasündmus 1983-1987. Tallinn: Olion. 16
2. Repossi, G. 1984 Elu ja surma küsimus. Tallinn: Valgus. 16
3. Seidenberg, S. 1998 Ökoloogia ja loodushoid. Tallinn: Koolibri. 16
4. Velner, H. 1998 Keskkond ja tehnika. Tartu: Eesti Loodusfoto. 16
5. Wirdheim, A. 1992. Läänemeri muutustes. Tallinn: AS Detlar. 16
6. . http://kultuur.elu.ee/ke482_keemiapomm.ht m, 17.5.2010. 16
7 http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=19123 , 17.5.2010. 16
Lisad 17
17
Lisa 5 Helsingi Komisjoni liikmesriigid 18
18

Sissejuhatus

Maailmameri moodustab 71% maakera pindalast. Mõõtmed on hiiglaslikud ning seetõttu on inimestel kujunenud ekslik arvamus, et maailmamere ressursid on ammendamatud. Igale inimesele ei ole puhas vesi kättesaadav, ent samas leidub neid, kellele on vee kättesaamine väga kerge. Veekogude reostus on olnud tõsiseks ökoloogiliseks probleemiks juba aastakümneid ja on seda ka tänapäeval. Iga päev sattub maailmas jõgedesse, järvedesse ja teistesse veekogudesse mürgiseid ained, mis reostavad vett. Kõikidele organismidele on vesi eluks hädavajalik loodusvara ning selle reostumise tagajärjel muutub meie kõigi elukeskkond halvemaks. Vett ei kasutata ainult joogiks , vaid ka tehastes jahutitena, põllumajanduses niisutamiseks. Vesi on küll taastuv energia, kuid selle ebakompetentne kasutamine tekitab probleeme: mitmete looma- ja linnuliikide hukkumise või koguni välja suremise, sealhulgas muutub aina raskemaks puhta joogivee kättesaamine. Seetõttu on oluline kaitsta seda vähest magevett reostuste eest.
Töö peamise probleemina on käsitletud reovee , nafta ja teiste saastavate ainete sattumist veekogudesse. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on uurida, mis tekitavad ohtu hüdrosfääri saastumisel ning millised võimalused on välja töötatud reovee puhastamiseks .
Eesti on maailmamerega ühendatud Läänemere kaudu ja selle veevahetus on aeglane. Aastate jooksul on Läänemerre sattunud nii tahtlikult kui ka läbi õnnetuste naftat ning teisi kemikaale. Kuna Läänemeri on olnud mitmete reostuste ohvriks, on uuritud ka lähemalt, millised reostused on muutnud Läänemere tundlikuks, kuidas on see kaasa toonud mõjutusi vees elavatele taimedele, loomadele ning lindudele ja millised konventsioonid on loodud selle elustiku kaitseks.
Loodust on viimasel ajal palju reostatud, mistõttu on kasvanud ka selle mõju hüdrosfäärile Uurimistöö teema on valitud eelkõige huvi keskkonnakaitse vastu ja looduses toimuvate huvitavate pakkuvate muutuste tõttu.
Töö on üles ehitatud kahes peatükiks : Veereostus ja Läänemere reostus. Esimeses peatükis on uuritud, kuidas on tekkinud veereostused, mis omakorda jaguneb alapunktideks: sinivetikad, nafta reostused, põhjavee reostus, veepuhastamine.
Teises peatükis on käsitletud Läänemerd kui ühe kõige enam reostatud merena. Välja on toodud eraldi alapunktid: Radioaktiivsed ained Läänemeres, Läänemere kaitsmine. Lisadena on kasutatud pilte, et muuta töö sisu arusaadavamaks.

1. Vee reostus

Maailmas on vett kõikjal, kuid sellest väga väikest osa on kõlblik inimestele kasutamiseks. (Lisa 1). Tarvitusel olev magevesi on peamiselt kätte saadav pinna- ja põhjaveevarudest ning suurem osa sellest on tugevasti saastunud. Maailmamere bioloogilise produktiivsuse vähenemine ei tulene ainult suurest ja ebaühtlasest vee kasutamisest, vaid ka liigsest kalapüüdmisest ning veereostamisest. Rahvaarvu pidev kasv soodustab tööstuse kiiret arengut, kuid sellega kaasnevad reostused, mis muudavad puhta joogivee kättesaadavuse raskeks. Täiesti puhast vett, mis oleks ka joogiks kõlblik, leidub looduses väga vähe. Suurem mageveevaru asub sügaval maapõues või esineb liustike ja jäämägede kujul (Lisa 2). Liustikes esineb vesi jää kujul ning selle sulatamine ja tarvitusele võtt nõuab palju raha.
Tööstused ohustavad mageveeallikate puhtust suunates tööstusest läbi käinud veed tagasi loodusesse: jõgedesse, järvedesse, merre. Kõige enam ohustavad kummi, bensiini, paberi ja kemikaali tööstused, mis vajavad tootmistsüklis suuri veekoguseid. Vabrikute heitveed sisaldavad kahjulikke soolasid, elavhõbedat ja kroomi - need tehastest kord läbikäinud veed, lastakse tagasi veekogusse. Tööstusettevõtete reoveele lisanduvad ka linnade reoveed, mis peavad sammu rahvastikukasvuga. (Repossi: 27)
Mõned aastad tagasi lasti kasutatud vett tagasi samasse veekogusse, kust oli see algselt võetud. Jõgi kandis reovee järve või merre, kus see ajajooksul taas puhtaks muutuks. Kuid jõed , järved ja ookeanid suudavad reovees sisalduvaid mürke lõhustada ja kahjutuks muuta teatud piirini . Kui see piir ületatakse saastub veekogu, kuhu reoveed juhitakse. Seetõttu on paljud vesistud maailmas mürkidest üle küllastunud ning need ei muutu kunagi enam endiseks. Hävib looduslik elukeskkond kaladele , taimedele ning levima hakkavad solgikraavidele omased eluvormid .
Suurel hulgal vett läheb vaja reaktorite jahutamiseks tuumaelektrijaamades. Vett võetakse jõgedest ning peale selle kasutamist jahutusseadmetes lastakse see tagasi loodusesse. Jõgedesse, järvedesse või merre naaseb see vesi küll puhta ja selgena, kuid tavaliselt mõningate kraadide võrra soojemana. Kõrge temperatuur põhjustab vetikate vohamist ja moodustab palju orgaanilist ainet. Seda lagundavad bakterid kasutavad ära kogu vees oleva hapniku, mille tagajärjel muutub vesi hapniku vaeseks ja elamiskõlbmatuks veeloomadele. Hapnikutaseme langusega väheneb ka veekogu isepuhastusvõime. On teada, et enamike toksiinide toksilisus madala hapnikusisalduse korral on suurem ning seetõttu peavad kalad piisava hapnikukoguse saamiseks rohkem vett läbi lõpuste pumpama . Sel moel suureneb ka lõpustega kontakteeruvate toksiinide kogus ja need võivad sealtkaudu kalasse imenduda. Mitmed reovees leiduvad ained on organismis akumuleeruvad mürgid : kord organismi sattunud, jäävad nad sinna püsima ning nende kogus suureneb pidevalt. Paljudest järvedest on leitud elavhõbedat, mis ladestub kalades . Kuna kala ei asu toiduahela tipus, on ta söögiks nii teistelegi loomadele. Kala sööv loom omastab ka elavhõbedat, mis omakorda ladestub organismis tuues kaasa kahjustusi ajurakkudes ja neerudes.
Vees elavad organismid toodavad 70% hapniku. Kui maismaal olevaid taimi on hulgaliselt hävitatud, siis seda enam sõltub meie hingamine nendest veeorganismidest. Heitveega juhitakse merre umbes pool miljonit saasteainet, millest ühed on vetikatele surmavad, teised aga moodustavad veepinnal kile, mis ei lase hapnikku läbi.(Repossi: 31-33)

1.1. Sinivetikad

Sinivetikad ehk tsüanobakterid esinevad peaaegu kõikjal meie elukeskkonnas, ka vees ja niiskes mullas. Vetikad põhjustavad vee lõhna- ja maitsemuutusi, umbes pooled neist vetikatest toodavad ka toksiine, mis on maksa- ja närvimürgid. Sinivetikate poolt toodetud toksilised ühendid jagatakse maksa kahjustavateks mürkideks ning närvisüsteemi mõjutavaks alkaloidideks. Üldjuhul võivad toksiinid seedekulglasse sattuda siis, kui tarbida nendega saastatud joogivett või neelata ujudes suhu sattunud vett. Sinivetikad ei ohusta ainult inimesi vaid ka koduloomi, mis peale organismi sattumist võivad põhjustada maksa-soolepõletikku.
Sinivetikate vohamise tagajärjel toimub ulatuslik ööpäevane vee hapnikusisalduse kõikumine. Päeval, kui fotosüntees on intensiivne, võib hapniku küllastus vees ulatuda kuni 200 protsendini. Selline pikemat aega kestev kõikumine avaldab halba mõju eelkõige kaladele, mis võib põhjustada kalade hulgi hukku.
Lahustunud vetikatoksiinid on tavalisel veepuhastamisel halvasti eemaldatavad, sest neile ei mõju keetmine ega kloorimine . Mürgiste vetikate levimise peatamiseks on veekogude eutrofeerumise takistamine. Olulisemaks on fosfori sisalduse vähendamine, sest see soodustab sinivetikate esinemist .

1.2. Nafta reostused

Seoses suure rahvaarvu kasvamisega on kasvanud ka vajadus kaupade transportimiseks ning kõige odavam viis kaupu ühest kohast teise viia on mööda mereteid, kuid sellega kaasneb ka naftareostuste oht. Seitsmekümnendatel aastatel ulatus nafta merre sattumine õnnetuste läbi kokku ligi 2 miljonit tonni naftat nüüdseks on see arv vähenenud (Lisa 3).
Naftareostuse üks peamisi põhjuseid on nafta ja selle jääkide merre pumpamine tankerite ja teiste laevade tankide tavapärase pesemise käigus või õnnetuse tagajärjel. Sageli satub naftat merre ranniku lähedal, sealjuures on tihti tegemist nafta merre pumpamist piiravate seaduste sihiliku rikkumisega. Vette tekkinud õli moodustab veepinnale õhukese õlikihi, mis võib laotuda väga suurele alale .(Seidenberg 1998: 31)
Merre sattunud nafta ja õlid põhjustavad veelindude hulgihukkumist. Suure tankeriõnnetuse korral hukub kümneid tuhandeid merelinde. Õlise ainega kokku puutudes lagunevad sulgede märgumist takistavad rasvad, püüdes seda puhastada satub õli ka seedeelundkondadesse. Hävinud õhkkaitsekiht keha ja sulestiku vahel, mille terviklikkuse puhtal linnul tagab mittemärgatav eritis ja sulgede ehitus, rikub linnu soojusregulatsiooni. Saastunud lindude päästmiseks on tehtud palju katseid. On loodud vastavad rannikuäärsed päästejaamad – eriliselt sisustatud rehabilitatsioonikeskused. Sinna toodud lindude sulestik pestakse õlist puhtaks, neid hoitakse alajahtumise vältimiseks soojas, diagnoositakse ja ravitakse haigused, toidetakse (vajaduse korral ka veeni kaudu või otse makku), jälgitakse pidevalt nende seisundit ning diagnoositakse ja ravitakse nende haigusi. Õnnetuseks kaob aga pesuainete toimel, eriti siis, kui pesuvesi on liiga kare ja pesuained valesti valitud, sulgede pealmise kihi veekindlus ja kogu sulestik muutub märguvaks. Seetõttu ei saa linde kohe vabastada. Neid tuleb pidada vangistuses pikemat aega, vahel järgmise sulgimiseni. Seega on lindude päästmine, puhastamine ja ravi kallis (Repossi 1984: 36-38)
Merre sattunud nafta lahustub või hajub mitmete füüsikalis-keemiliste või bioloogiliste protsesside toimel. Veemasside liikumine soodustab nafta kergete fraktsioonide lendumist ja raskemate osakeste kiiret pankumist ja põhjavajumist. Järele jäävad vaid inertsed , keemiliselt raskestilagunevad naftaproduktid, mis kogunevad põhjasetetesse. Sõltuvalt setete iseloomust ning aeroobsete või anaeroobsete protsesside intensiivsusest võib nafta inertsete osakeste lagunemine kesta aastaid. (Kaasik 1990: 33-34)
Nafta reostuste ärahoidmiseks tuleb tagada rahvusvaheliste nõuete täitmine, mille üheks osaks on tanklaevadelt nafta ja selle jäätmete merre pumpamise keelustamine lähemal kui 50 miili kaugusel rannikust . „Selleks, et naftajääkide merre valamist peatada või vähemalt piirata, tuleb muretseda vahendeid neist vabanemiseks.“ (Repossi 1984: 45)

1.3. Põhjavee reostus

Põhjavee all mõistetakse maakoore ülaosa kivimite ja setete poorides ja lõhedes olevat vett, mis võib liikuda raskusjõu või rõhu toimel. Põhjavesi on üks peamisi joogiveeallikaid ning väga oluline on selle hoidmine puhtana. Põhjavee seisundi kontrolliks teostataksegi põhjavee seiret, mille abil saab teada näiteks põhjavee nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi kohta.
Inimtegevus on aastate jooksul mõjutanud infiltratsiooni ehk sademetevee imbumist põhjavette. Põhjaveerežiimi mõju võib avalduda veetaseme alanemise või veekvaliteedi halvenemise näol. Põhjavee väljapumpamiseks rajatakse puurkaevud. Veetaseme alanemine on hästi märgatav intensiivsel vee väljapumpamisel, kui kuivaks jäävad peamiselt madalad kaevud . Suure veevõtu korral kujuneb kaevu ümber alanduslehter, kus sügavamate kaevude jaoks vett jätkub, kuid madalamate jaoks mitte. Kui alanduslehter tekib merelähedasel alal, võib soolane merevesi hakata liikuma maa põhjaveekihti ja põhjustada põhjavee sooldumist. Maa sisse imbuv vesi võtab endaga kaasa mitmesuguseid reoaineid. Reostusallikateks võivad olla lekkivad reoveetorustikud, sõnnikuhoidlad, prügilad ja liigne väetiste ja mürkkemikaalide kasutamine. Vee puhastumine on seda parem, mida kauem on vesi aeratsioonivööndis ehk mida aeglasemalt ta liigub maapinnalt põhjaveekihti. Seega mida kiiremini vesi kivimites saab liikuda, seda suurem on põhjavee reostusoht. Kõige paremini on põhjavesi kaitstud savika pinnasekattega aladel.
Sademed suudavad linna poolt tarbitavast veekogusest taastada vaid 35%. Põhjuseks on sademetena langeva ja põhjaveehorisontidest väljapumbatava veekoguse ebavõrdsus. Kuid märksa olulisemaks mõjutajaks on üleni asfalteeritud , betoneeritud, tihedalt hoonestatud linnade tehismaastik, mis ei lase sel napil veekogusel, mis vihmana langeb, pinnasesse imbuda. Mõningates kohtades maailmas on peamiseks joogiveeks põhjavesi ning suure pumpamise tagajärjel on hakanud linna hoonestik vajuma. (Kaasik 1990: 86-88)

1.4. Vee puhastamine

Rannikumere reostumine on sageli põhjustatud tööstuse ja linnade reovetest. Sellist reostus võib leida tiheda inimasustusega ja suure tööstuskontsentratsiooniga piirkondades. Reovesi jääb mere pinnakihti ning kandub tuule ja lainetuse mõjul rannale, siis on kõige reostatum just rannalähedane meri. Selleks, et hoida rannikualasid puhtamana ja heitvett paremini hajutada, on kasutusele võetud süvalasud. Süvalaskudes kasutatakse mere põhja pandud 1-3 meetrise läbimõõduga torusid, mis ulatuvad rannast mõne kilomeetri kaugusele. Süvalasust väljuv heitvesi on mereveest kergem ja hakkab ülespoole tõusma. Ülespoole ja eemale liikudes heitvesi ja selles olevad reoained hajuvad. Süvalaskude kõrval on soojuselektrijaamades ja küttesüsteemides, kus vesi tehnoloogilises protsessis otseselt ei reostu, kasutusel ka jahutusvee korduvkasutamine.

Looduses toimub orgaaniliste reostuste lagunemine keemilistes ja bioloogilistes protsessides aeglaselt ning seetõttu ehitatakse veekogude ja selle elustiku kaitseks reoveepuhasteid. Põhiliselt on kasutusel mehaaniline, bioloogiline ja keemiline puhastamine.

Mehaanilise puhastamise käigus eraldatakse reoveest ujuv praht ja muud jämedad tahked osakesed, naftasaadused või muud õliproduktid, mis kerkivad puhastis pinnale või settivad põhja. Puhastusprotsessi käigus juhitakse reovesi läbi võrede, sõelade ning liivapüüniste. Liiva ja muu prahi eemaldamise mõte on selles, et see ei ummistaks puhastusseadmeid. Edasi toimub pisemate osakeste setitamine või nende eemaldamine flokulatsiooni teel. Flokulatsioon on agregaatide moodustamine vees olevast heljumist, selle settimise kiirendamiseks. Selleks lisatakse veele koaguleerivaid aineid ehk flokulante näiteks lupja, raua- või alumiiniumsooli.

Keemilisel puhastamisel kasutatakse reoaine eemaldamiseks erinevaid kemikaale. Enamlevinud on happeliste reovete neutraliseerimine ja mürgiste ühendite oksüdeerimine klooriühendite või osooni abil. Samas on kasutusel ka keemiline sadestamine. Keemilise sadestamise alla kuluvad protsessid, kus kemikaale kasutades saadakse vees olevast lahustunud ainetest eraldusvõimeline heljum ehk sete. Otsesadestusel saadakse keemilise reaktsiooni tulemusena vähelahustuv ühend.

Keemilise puhastuse alla kuulub ka neutraliseerimine, mis tähendab, et puhastus protsessi käigus toimub happeliste või aluseliste omaduste vähendamine. Neutraliseerimismeetoditena kasutatakse happelise reovee filtreerimist läbi lubjakivi kihi, lubja, seebikivi või sooda lisamist. Keemilise puhastusega kaasneb oht, et vee reostus suureneb lisatava kemikaali tõttu. Osa sellest võib jääda vette peale selle sette kõrvaldamist. (Velner 1998: 21-22)

Bioloogilisel puhastamisel lagundavad mikroorganismid reovees olevat orgaanilist ainet. Protsessi käigus toimub orgaanilise aine oksüdeerimine vees lahustunud happe abil. Vees oleva hapniku sisaldust on vaja suurendada ehk teisisõnu on vaja aereteerida basseinides olevat reovett, sest orgaanilist ainet lagundavad mikroorganismid nagu bakterid, seened - kes vajavad hapnikku. Sel juhul on tegemist aeroobse lagundamisega. Peale aeroobsete bakterite osalevad ja tõstavad lagundamise protsessi efektiivsust anaeroobsed bakterid. Bioloogilisest puhastusetapist voolav vesi edasi järelsetititesse, kus aktiivmuda settib ning puhas vesi voolab välja reoveepuhastist. Bioloogiliselt puhastatud veest saab veel täiendavalt eemaldada fosfori- ja lämmastikuühendeid, et vähendada veekogude reostumist biogeenidega. Biogeenide nagu fosfaatide, nitraatide, nitritite, ammooniumsoolade suur kogus põhjustab veekogu rikastumist toitainetega ehk eutrofeerumist. Eutrofeerumise tagajärjel hakkavad veetaimed vohama, tekib hapniku puudus ning kalad surevad. Sellega kaasneb vee läbipaistvuse vähenemine, põhjasetete mudastumine ja veekogu kinnikasvamine.

1972. aastal 57 maa poolt alla kirjutatud rahvusvahelise kokkuleppega kehtestati tööstusjäätmete merre juhtimise tingimused. Heitained jaotati kolme kategooriasse. Esimene kategooria hõlmab neid, mille merre juhtimine on kindlalt keelatud. Nende hulka kuuluvad halogeenühendid, elavhõbe, kaadmium, toornafta, bensiin, mõned plastmassid ja radioaktiivsed ained (Repossi 1984: 42). Teise kategooriasse kuuluvad ained, mida võib merre lasta vaid eriloal. Sellised on heitained, mis sisaldavad arseeni, pliid, tsinki, vaske, kroomi ja teised pestitsiidid. Kolmandasse kategooriasse happelised ja leeliselised ained, kanalisatsiooni veed, mille merre juhtimine on kogu maailmas lubatud.

2. Läänemere reostus

Läänemeri kuulub maailma kõige saastatumate merede hulka, mille põhja on peidetud sõjategevuse jäägid ja tööstusjäätmed. Suurim reostuse oht on suletud merepiirkondades, millel on ookeaniga kitsas mereühendus. Üheks selliseks mereks on ka Läänemeri. Mere saastekoormust suurendab ka see, et Läänemere valgala on suur – neli korda suurem mere enda pindalast ja elab umbes 80 miljonit inimest. Läänemeri on reostuse suhtes väga tundlik, sest veevahetus ookeaniga on aeglane. Vette lastavad keskkonnamürgid jäävad siia kauemaks kui mõnda teise maailmamere ossa. Kogu veemassi vahetumiseks kulub rohkem kui 30 aastat. Nii võivad mürgised ained kaua ringelda ja hapnikuvaene vesi paljudeks aastateks süvikutesse seisma jääda. Mürgid kogunevad vette, setetesse ja elusorganismidesse ning vee suhteliselt madala temperatuuri tõttu on mürkainete lagunemine aeglane. Läänemeri on kaua võtnud vastu suurel hulgal reovett. Üheks suuremaks reostajaks on olnud Rootsi tselluloosi- ja paberitööstused, mis on lasknud merre tagasi elavhõbedajäätmeid ja orgaanilisi heitmeid sisaldavat reovett. Nüüd on seda oluliselt vähendatud. Lisaks orgaanilistele heitmetele leidub veest veel PCB-d ja DDT-d, mille kontsentratsioon Läänemeres on suur. PCB-d ja DDT-d on väga stabiilsed ja kuumuskindlad ained, mida kasutatakse transformaatorites ja kondensaatorites, värvikomponentidena ja tundliku kopeerpaberi valmistamisel. PCB kui ka DDT lagunevad looduses väga aeglaselt, mistõttu akumuleeruvad nad toiduahelas ning püsivad organismi rasvkoes . (Wirdheim 1992: 15-16)
Sundi ja Belti madal väin takistavad efektiivset veevahetust, võimaldades vaid vähese soolase vee sissekandumist ookeanist. Soolane vesi on raskem kui Läänemere pindmised veekihid. Seetõttu segunevad erineva soolsusega veekihid omavahel aeglaselt. Kergema ja soolasema veekihi vahele jääb veekiht , mida nimetatakse halokliiniks. Raske soolane vesi voolab mööda merepõhja ning alles siis, kui üks meresüvik hakkab “üle ajama “, pääseb vesi edasi järgmisesse kihti. (Lisa 4)
Ülemine veekiht on tuultele ja õhutemperatuuri muutustele avatud, mistõttu vesi seguneb kuni hüppekihini ning rikastub hapnikuga, kuid alumise kihi vesi ei segune. Kesise veevahetuse tõttu kasutatakse ära süvikutes kogu vees olev hapnik. Seiskuva süvavee väljasurumiseks läheb vaja palju intensiivsemat soolase vee lisandumist.(Wirdheim 1992: 12-13 )
Veele lisab hapnikku lisaks pinnakihi segunemisele ka vetikate fotosüntees. Vee mineraalühendite, süsihappegaasi ja päikesekiirguse toimel loovad vetikad oma biomassi. Selles protsessis vabaneb hapnik, mis rikastab vett. Surnud vetikad vajuvad koos muude orgaaniliste ühenditega merepõhja. Bakterid lagundavad orgaanilisi ühendeid ja vabastavad toitaineid. Kogu selline protsess vajab hapnikku, ning hapniku tarbimisega kaasneb hapnikutaseme langus.

2.1. Radioaktiivsed ained Läänemeres

Suureks ohuks nii merekeskkonnale kui ka inimestele ning Läänemerd ümbritsevale loodusele on erinevad toksilised ained ning paljud mürkkemikaalid mis kanduvad Läänemerre erinevatel viisidel . Aastakümnete jooksul on Balti merre uputatud suurtes kogustes kõikvõimalikke aineid. Kui palju pomme on Läänemere põhja maetud , selle kohta täpsed andmed puuduvad.
Peale Teist maailmasõda on Läänemere põhja lastud vähemalt 300 000 tonni keemiarelva. Peamisteks uputajateks oli Nõukogude Liit ja Saksamaa. Kahtlemata on ohtlikemaiks neist keemiarelvad ja radioaktiivsed jäätmed. Samuti on uputatud väga suuri koguseid närvigaasi ja fosforsüütepomme. Pahatihti visati jäätmed lihtsalt üle laeva parda , kuid oli levinud ka teine võimalus. Vanad laevad laaditi pomme ja gaasikonteinereid täis ning hiljem uputati alused koos lastiga. Eesti, Läti, Leedu rannikute lähedal tehti radioaktiivsete ainete peitmisi pidevalt, oli siis tegu militaarkola, aegunud mürskude või muu sarnasega. Hiljem uputamiskohtades sooritati veel lahinglaskmisi, ning selle tagajärjel lastid purunevad ja pommide sisud tänu roostetamisele vette tungivad Hoovuste ja tormide tõttu jõudsid kollakad fosforitükid 70 meremiili eemal olevasse Palanga supelranda, kus suvitajad neid katsudes tõsiseid põletushaavu said. ( http://kultuur.elu.ee/ke482_keemiapomm.ht m, 17.5.2010)
Leedu ranniku lähedal Kaliningradi -Palanga- Klaipeda joonel on suur piirkond, millist nõukogude väed kasutasid merepolügoonina. Sinna käisid pomme loopimas lennukid ja kopterid. Tulistati rakettidega, laevade kahuritest, loobiti süvaveepomme, veealuseid laskmisi tegid allveelaevad . Lisaks muule tegevusele on sinna uputatud ainuüksi ühe operatsiooni käigus 5000 tonni keemiarelva. Sügavuses leidub samuti tohutu kogus fosforpomme. Selliseid asju on uputatud metallkonteinerites, aga ka tavalistes laudkastides Kui pommide metallkorpused läbi roostetavad, pääseb mürkaine vette ja lahustamatud toksilised ained ladestuvad merepõhja. Meres toimub kogu aeg mõningane liikumine ja põhjasetted on aja jooksul osa pomme enda alla matnud. Läänemere põhjamudas roostetab aga veel lugematu hulk eri aegadel uputatud mitmesuguseid kemikaale sisaldavaid mahuteid, lisaks meremiinid, mis ohustavad laevu ja nüüd ka Nord Streami gaasijuhtme ehitamist.
( http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=19123 , 17.5.2010 )

2.2. Reostuse mõju mereelustikule

Kalapüük on järjest muutunud populaarsemaks. Võrreldes eelneva sajandiga on praegusel ajal tõusnud kalapüügi arv ligi kümme korda. Järelikult peaksid kalavarud olema suurenenud Osaliselt on see selletõttu, et kasutusele on tulnud efektiivsemad püügivahendid.
Merevee rikastamine toitainetega võib olla kasulik ühtedele kalaliikidele, ent kahjulik teistele. Üheks kalaliigiks, keda soosib toitainete lisandumine merre on kilu. 1920 aastatel tehtud uuringute põhjal ning 50 aastat hiljem kogutud uute tulemust põhjal tuli välja „väetamise“ mõju. Nii biomass kui ka kalapopulatsioonide arvukus olid avamerel kõvasti kasvanud ainult soolsuse hüppekihist kõrgemal. Sügavamal vees olid muutused vastupidised. Biomass moodustas väikese osa 1920. aastate tasemest. Mõnes kohas oli elustik täielikult hävinud. Toitainete lisandumine soodustab seega biomassi kasvu üksnes siis, kui hapnikku on piisavalt. Merevee reostamine vähendab süvaveekihis hapniku hulka ja põhjustab põhjafauna ehk veekogu põhjas elavate loomade hukkumise. (Wirdheim 1992: 26)
Põhjafauna biomass on küll suurenenud, kuid üldtendents on siiski kahanemise suunas. Üks põhjus on arvatavasti vetikate produktiivsust piirav fosfor , mille sisaldus ei ole mõningatel kohtadel Läänemeres suurenenud. Teiseks põhjuseks võib arvata peituvat jõgedes, mis tõid varem merre rohkelt orgaanilisi setteid. Suur osa merepõhjas settinud ühenditest sai meres olevale elustikule toiduks, kuid pärast hüdroelektrijaamade rajamist satub orgaanilist ainet merre üha vähem. Merre lisandunud toitained kogused on muutnud halvemaks adruvööndis kudeva räime elutingimusi ning tursapopulatsioon on langenud ohtliku piirini. Kuna tursk koeb hõljumina vette, peab olema marjaterade arenemiseks vesi vähemalt 10 promilli ja hapnikusisaldus vähemalt 2 ml/l vee kohta. Sügavamal võib aga hapnikku olla liiga vähe või on hoopiski asendunud väävelvesinikuga, mille tõttu kaob mereelustik. (Wirdheim 1992: 37-38)
Lisaks kalade elutegevuse mõjutamisele on reostunud vesi probleemiks ka adru liikide kasvamisele. Kui 1940. aastatel leidus tähtsaimat adruliiki – põisadru Öregrundi lähistel veel 11 meetri sügavuselt siis nüüdseks leidub seda harva 8 meetri sügavuselt. Ka mujal on uuringute tulemuste võrdlemisega on tulemuseks adruvööndi kitsenemine, mis tähendab et adru ei kasva enam nii sügaval kui varem. Adrude hävimine omakorda halvendab kalade ja teiste organismide elukeskkonda. Adrude vahel leiavad kalad ja muu elustik varjet vaenlaste eest ja mitmed liigid paljunevad just seal. Seega adru arvukuse vähenemine mõjutab ka kala populatsiooni vähenemist. Samaaegselt vetikafloora vaesemaks muutumisega on toitainete lisandumine stimuleerinud mõnede loomaliikide paljunemist, sealjuures on kasvanud rannakarbi arvukus. (Wirdheim 1992: 40-41)

2.3. Läänemere kaitsmine

Varasematel aastatel ei pööratud Eestis keskkonna kaitsele palju tähelepanu. Uute tehaste ja linnade ehitamisel ei rajatud tarvilikul määral veepuhastusseadmeid vaid jäädi lootma veekogu isepuhastusvõimele. Suure reostuskoormuse tagajärjel langes veekogude looduslik tasakaal kriitilise piirini. Loodi Helsingi Komisjon , mille töö aluseks on Läänemere seitset riiki ühendav konventsioon , mille eesmärgiks on tõkestada ja vähendada Läänemere reostamist ning kohustuvad kaitsma ja muutma paremaks merekeskkonda. 1992. aasta jaanuaris liitus selle konventsiooniga ka taasiseseisvunud Eesti, kes võttis kohustuseks tagada mere ja temasse suubuvate jõgede puhtus. Praeguseks kuulub Helsingi Komisjoni 9 riiki (Lisa 5) Helsingi konventsioon põhirõhk on vähendada Põhjamaades raskemetallide , toitainete, orgaaniliste ühendite ja biogeenide sattumist merre. (Wirdheim 1992: 57-61)
Helsingi Komisjon ehk HELCOM tegeleb Läänemere veekeskkonna kaitsmisega kõigi reostusallikate eest. Sealhulgas ka keskkonnaohutute tehnoloogiate rakendamisega tööstuses ja veonduses. Komisjoni juhtimisel on jõutud kokkuleppele keelustada keskkonnale eriti ohtlike toksiliste ainete DDT, DDE, DDD ning kloororgaaniliste ühendite PCB ja PCT kasutamine (Wirdheim 1992: 70-71). Selle tulemusena vähenes toksiliste ainete sisaldus merevees, kalades ja teistes mereloomades. Enne mürgiste ainete keelustamist avaldas mõju DDE, mille tõttu merikotka munade haudumine oli väga madal ja linnuliik oli lähedale väljasuremisele. Peale keelustamist täiskasvanud kotkaste mürgiste ainete sisaldus organismis kahanes ja haudumine muutus tulemuslikumaks (Wirdheim 1992: 17). Läänemere regioonis on ligi 132 saasteallikat, neist 10 Eestis. Eestis kõige enam mõjutavaks faktoriks on soojuselektrijaamade õhusaaste , linnade ja tööstusettevõtete puudulikult puhastatud heitveed ning põllumajanduslik hajureostus.
Lisaks Helsingi Komisjonile on loodud Läänemere päästmiseks töörühm, kuhu peale riikide kuuluvad ka juhtivad pangad : Maailmapank, Euroopa Arengupank, Põhjamaade Investatsioonipank. Töörühma ülesandeks on välja selgitada suuremad valupunktid, mis kõige enam mõjutavad Läänemere seisundit, ning koostada ühtne kava Läänemere kaitseks. Läänemere kaitseabinõude väljatöötamisse on lisandunud valitsusvälised ühiskondlikud organisatsioonid , kuhu kuuluvad Eesti Looduskaitse Selts ja Roheline Liikumine. Eesti Looduskaitse Selts on oma 26 000 liikmega suurim loodus- ja keskkonnakaitset suunav organisatsioon . Eesti Looduskaitse Selts on koos Rohelise Liikumisega Puhta Läänemere Ühenduse (Coalition Clean Baltic - CCB) asutajaliige. Ühendus koordineerib ühiskondlike organisatsioonide vahelist koostööd, mille põhieesmärgiks on edendada regiooni keskkonnakaitset ja loodusressursside säästvat kasutust (Weirdheim 1992: 72).
Tänu sellele komisjonile on jõgede vesi muutunud puhtamaks ja rannikumere reostus vähenenud. Näiteks kui 1990. aastate alguses ei olnud Pärnu lahes suplemine soovitatav, siis nüüd on sealne vesi puhas.
Lisaks vee hoidmisele on loodud ka 1970. aastal Gdanski konventsioon ehk rahvusvaheline kokkulepe kalapüügi kontrollimiseks ja elusressursside säilitamiseks Läänemeres. Selle konventsiooni alusel on tegeldud Läänemere kalapüügikvootide jaotamisega. Läänemerel kalapüügiga tegelevad riigid on kohustatud järgima vastavaid nõudeid ja püügikvoote, samuti tegelema oma majandustsoonis kalavarude uurimisega. Varude järgi jaotatakse igal aastal riikidevahelisi püügikvoote. See on oluline, et oleks tagatud kalavarude piisav uuenemine.

Kokkuvõte

Vee reostumine on meile kõigile suureks probleemiks. Inimene on muutunud keskkonda kogu oma eluaja jooksul. Pidev tehnika edasi arenemine on kaasa toonud mitmesuguseid reostusi meie looduses. Üheks kõige suuremaks probleemiks on hüdrosfääri reostumine. Veekogude reostus mõjub erinevatele organismidele isemoodi. Merevee rikastamine toitainetega põhjustab sinivetikate suurt vohamist. Sinivetikad toodavad toksiine ning on organismile kahjulikud, tekitades erinevaid haiguseid. Eutrofeerumise tagajärjel muutub kalade elukeskkond halvemaks, kuna vees olevate vetikate hulk kasvab, muutub vesi hapniku vaeseks. Hapniku kätte saamiseks peavad kalad rohkem vett läbi lõpuste pumpama. Kui veekogu sisaldab palju toksilisi aineid, siis satub kalade organismi rohkem mürke. Merre lisandunud toitained kogused on muutnud halvemaks ka adruvööndis kudeva räime elutingimusi ning tursapopulatsioon Läänemeres on langenud ohtliku piirini. Lisaks kalade elutegevuse mõjutamisele on reostunud vesi probleemiks ka adru liikide kasvamisele. Kõige hullemini mõjub naftareostus lindudele, muutes nende sulestiku veepidavuse halvaks, mis omakorda põhjustavad veelindude hulgihukkumist.
Veereostustest lahti saamine nõuab palju raha. Suurte summade eest ehitatakse veepuhastusjaamu, mis on erinevate puhastusviisidega. Põhiliselt on kasutusel mehaaniline, bioloogiline ja keemiline puhastamine, mille käigus eraldatakse veest mürgised ained.
Läänemeri kuulub maailmas kõige enam reostunud veekogude hulka. Teise maailmasõja ajal on sinna uputatud mitmeid keemiarelvi ja teisi radioaktiivseid jäätmeid, mis aastate möödudes ei lagune vaid võivad kanduda hoovustega edasi ja muuta laevaliiklust keeruliseks Suurte mürkide koguste tõttu on loodud Helsingi Komisjon ehk HELCOM. Komisjoni juhtimisel on kokkuleppele jõutud keelustada ohtlike toksiliste ainete ja ühendite kasutamine ning põhirõhk on suunatud takistamaks Põhjamaades raskemetallide, toitainete ja biogeenide sattumisele merre.
Töö valmimisel on suuresti kaasa aidanud juhendaja Maarika Laanisto. Tänud meeldiva koostöö eest.

Kasutatud allikmaterjalid

1. Kaasik, T. 1990. Keskkonnasündmus 1983-1987. Tallinn: Olion.

2. Repossi, G. 1984 Elu ja surma küsimus. Tallinn: Valgus.

3. Seidenberg, S. 1998 Ökoloogia ja loodushoid. Tallinn: Koolibri.

4. Velner, H. 1998 Keskkond ja tehnika. Tartu: Eesti Loodusfoto.

5. Wirdheim, A. 1992. Läänemeri muutustes. Tallinn: AS Detlar.

6. . http://kultuur.elu.ee/ke482_keemiapomm.ht m, 17.5.2010.

7 http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=19123 , 17.5.2010.

Lisad

Lisa 1 Maakera veevaru
Maht (tuh. km³)
% üldmahust
Üldvaru
1 454 000
100
Maailmameri
1 370 000
94,20
Põhjavesi ( Ligikaudne hinnang)
60 000
4,12
Jääliustikud
24 000
1,65
Järved
230
0.016
Mullavesi
75
0,005
Atmosfäärivesi
14
0,001
Jõed
1,2
0,0001
Masing 1992: 77
Lisa 2 Vee jaotus maakeral
http://ga.water.usgs.gov/edu/graphics/estonian/earthwheredistribution.gif , 20.3.2010
Lisa 3 Õnnetusjuhtumite läbi merre voolanud nafta kogus aastate kaupa
Lisa 4 Soolase vee segunemine
Wierdheim 1992: 14

Lisa 5 Helsingi Komisjoni liikmesriigid

http://finland.fi/finfo/images/korpela_pantzar/baltic1_b.gif 22.4.2010
18