Läänemere ökoloogia (0)

TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOL

TALLINN COLLEGE OF ENGINEERING

LÄÄNEMERE ÖKOLOOGILINE SEISUND
REFERAAT
Õppeaines: ÖKOLOOGIA ALUSED
Arhitektuuri ja keskkonnatehnika teaduskond
Õpperühm: TÖ-21
Juhendaja: lektor Viiu Sillaste
Tallinn 2008
Sisukord
TALLINN COLLEGE OF ENGINEERING 1
EESSÕNA 3
SISSEJUHATUS 4
LÄÄNEMERI 5
Läänemere Hüdroloogia 5
Läänemere ökoloogiline seisund 6
Läänemeri – maailma kõige saastunum meri 8
Läänemerd reostav laevade heitvesi 9
Läänemeres ohus olevad isendid 9
LÄÄNEMERE KAITSE 13
ESTMAR 13
HELCOM 14
Läänemere ökoregiooni Tegevuskava esmatähtsad valdkonnad 15
KOKKUVÕTE 18
KASUTATUD MATERJAL 20

EESSÕNA

Vee ringvool algab ja lõpeb meres. Jõgede kaudu merre jõudev vesi kannab jälgi kõigist tehis-ja loomulikest protsessidest, mis teda teel läbi maastiku on mõjutanud. Mitmes paigas maailmas on rannikulähedastes piirkondades reostamine väga levinud. Ka Eestis, mis on tervikuma Läänemere valgalas. Läänemeri on kinnine meri, mille veevahetus maailmaookeaniga on väga aeglane. Väetavatel ainetel ja mürkidel on seepärast tendents sinna koguneda ja üleväetamist ning mürkide, nagu PCB, reostusest tingitud probleemid on suured. Merikotkad on seetõttu palju kannatanud, samuti hallhülged, pringlid , kirjuhahad ning viigrid . Liigne väetis põhjustab orgaanilise aine hulga kasvu ja selle lagunemine hapnikupuuduse merepõhjas. See on kohati tekitanud kahju merepõhja faunale. Tagajärjeks on kalavarude, lindude ning imetajate tunduv vähenemine. Läänemeri on seetõttu üks reostatumaid meresid.

SISSEJUHATUS

Läänemeri on üks unikaalsemaid mereökosüsteeme maailmas. Läänemeri pole ainult koduks rikkalikele bioloogilise mitmekesisuse tasanditele ja ürgsele loodusele, vaid hoiab alal miljonite inimeste elatist ja majapidamisi üheksas rannikumere äärses riigis, kes ühtmoodi kutsuvad Läänemere regiooni oma koduks. Läänemeri on juba maksnud ränka hinda aastaid merel ja meres kestnud inimtegevuse eest - kalavarude rööv- ja ülepüük, vastutustundetu laevandus, kurnamine ja surve põllumajandusest ning tööstusest on jätkuvalt negatiivsete mõjudega nii õrnale merekeskkonnale. Selle tulemusena on Läänemere mereökosüsteem üks kõige ohustatumaid kogu meie planeedil.

LÄÄNEMERI

Eestit piirab põhjast ja läänest Läänemeri ning selle osad — Soome ja Liivi laht. Riigi territoriaalvete laius on 12 meremiili, s.o. umbes 22,2 km. Eesti rannajoon on enamasti tugevasti liigestunud, mandri rannajoone pikkus on 1242 km, saartel 2551 km (sh. suurimal saarel Saaremaal 854 km). Kokku on Eestil ligikaudu 1500 meresaart.
Saaremaast ja Hiiumaast avamere poole jääv meri peidab endas rohkesti laevasõidule ohtlikke rahnusid ja madalaid. Hästi teatakse Hiiumaast 15 km kaugusel loodes Soome lahte viiva meretee lähedal paiknevat Hiiu madalat (varem tuntud ka Neckmansgrundi nime all), kus paepõhja katab kohati vaid meetrine veekiht . Suurtele laevadele liiga madalaid kohti (Mustpank, Uuskuiv) on ka Saaremaast ja Vilsandist 15–20 km kaugusel läänes. Põhjapoolsemad neist on piki Muhu ja Saaremaa põhjarannikut kulgeva pankaderea — Lääne-Eesti paekalda jätkuks. Veealune pangaastang on kohati mitmekümne meetri kõrgune. Eesti vetest lääne suunas muutub meri pikkamööda sügavamaks, ulatudes kesk merd — Gotlandi süvikus 249 meetrini. Soome lahe suurim sügavus Eesti vetes on veidi üle 100 m ja Liivi lahe oma 50–60 m.

Läänemere Hüdroloogia

Avamerega nõrgalt ühendatud, madala ja väikese veeväljaga Väinameri ja Liivi laht erinevad oma hüdroloogiliste tingimuste poolest tunduvalt Saaremaast läände jäävast merest ja Soome lahe lääneosast. Neis on nõrgem lainetus, suuremad veetemperatuuri ja -taseme kõikumised, väiksem vee soolsus ja läbipaistvus ning paksem ja püsivam jääkate kui avameres. Läänemere hüdroloogiliseks iseärasuseks teiste meredega võrreldes on vete selgepiiriline kihistumine madala soolsusega (5–7‰) pindmise ja suhteliselt suure soolsusega süvakihi vahel (u. 8‰ soolsuse juures). See takistab oluliselt vee vertikaalset segunemist (veevahetust), mille tõttu paljud hüdroloogilised, keemilised ja bioloogilised protsessid avalduvad neis kihtides erinevalt. Vee pinnatemperatuur on talvel mere keskosas 1–2°C, jääga kaetud lahtedes ja rannavetes veidi alla 0°C (Eesti rannikumere vesi külmub –0,2 kuni –0,4°C juures). Maksimumi saavutab veetemperatuur juulis-augustis, mil see on saartest läänes ja Soome lahe suus 16–17°C, sügavast merest eraldatud Väinamere ja Liivi lahe rannikuvetes 18–19°C.
Eesti rannikumeri jäätub igal talvel. Esimese jää tekkimise, samuti kõigi teiste jäänähtuste esinemise kuupäevad kõiguvad talve iseloomust sõltuvalt väga suurtes piirides. Mõnel aastal on Eesti kõige karmimate jääoludega lääneranniku lahed osaliselt jäätunud juba oktoobri lõpul või novembri algul, väga sooja sügise järel aga alles jaanuari lõpul, Vilsandil ja Ruhnus isegi märtsi algul. Väga karmidel talvedel võib Väinameri kinni külmuda juba detsembri esimesel poolel, enamasti toimub see aga kuu aega hiljem. Avamere suunas kasvab jääkate aeglaselt ning ainult külmadel talvedel kaanetub avameri rannast 5–10 km kauguseni. Üleni on meri jäätunud vaid erakordselt karmidel talvedel (1939/1940, 1941/1942, 1946/1947). Jää hakkab lagunema tavaliselt märtsis ja kaob Eesti rannikuvetest aprilli lõpuks. Soojadel talvedel võib see toimuda ka märgatavalt varem ning külmadel talvedel hiljem.
Läänemere hoovused olenevad tuule suunast ja tugevusest. Sagedamini esineb veevool piki Eesti rannikut ida suunas. Veetaset tõstavad tugevad läänekaarte tuuled, seda alandavad idatuuled. Äärmusjuhtudel on kõikumised olnud 2–2,5 m üle ja 1,2 m alla keskmise veetaseme. Looded on Läänemeres alla 10 cm. Lainekõrgus on enamasti 1–2 m, maru ajal küünib see avamerel kümne, Soome lahes kuue ja Liivi lahes kolme–nelja meetrini.
Läänemere elustik on isenditerohke, kuid liigivaene. Vee soolsus ei ole sobiv ei magevee - ega ookeaniliikidele. Peamised püügikalad on räim, kilu, tursk ja lest .

Läänemere ökoloogiline seisund

Läänemeri on kümmekond tuhat aastat vana. Inimasustuse ajalugu siin kallastel ei saa merest vanem olla, kuid inimpõlvega võrreldes on meil auväärselt pikk ühine minevik . Aastatuhandeid oli meri rannikul elavate rahvaste ühendaja ja lahutaja, kaubatee ja kalalett. Merega kõrvu elamine just kerge ei olnud – vetevallale maksti andide eest laevades, meremeestes ja uputatud linnades maksu. Merele ei läinud meie toimetamine eriti korda, kuna jõuvahekorrad olid ilmselgelt veekogu kasuks.
Olukord muutus ootamatult sadakond aastat tagasi. Soodsa tuule asemel hakkasid laevu lükkama söe ja naftaga köetavad aurumasinad, tööstuse ja tehnoloogia areng tõi Läänemere kallastele endisest ahnemad kalapüügimeetodid. Ka linnade solgitorustik suunati Läänemerre. Sajandeid kõrgelt hinnatud mereelukaid, hülgeid, hakati küttima. Kalapüügile saadeti aina suuremaid traale, Stralsundi meremuuseumis Saksamaal on tänagi imetleda „jägerneti“ makett , millesse suuruse võrdluseks pandud rongimudel on kui armetu ussike. Nähtamatu ohuna sattusid põldudelt sademetega merre ka käega külvatud kunstväetise tonnid. Koos olmesolgis lahustunud pesuvahenditega soodustas mere selline „väetamine“ kasvuainetele tundlike vetikate kiiret vohamist . Mitmekesise elustikuga madalamad merelahed kaotasid oma liivapõhjad või põhjataimestiku vetikatele, kalade kudealad ahenesid või kasvasid sootuks kinni.
Möödunud sajandi seitsmekümnendateks aastateks olid Läänemere tervise halvenemise märgid juba ilmselged – kotkad trampisid pesades katki oma munad, sest reostunud toit tegi munakoore hapraks, kaheksakümmend protsenti viigerhüljestest olid keskkonnamürkide organismi ladestumise tõttu poegimisvõimetud. Ka adruvallid asendusid lahesoppides plastikuvaaludega.
Teadvustades Läänemere majanduslikku, kultuurilist ja ühiskondlikku väärtust kõigile rannikul elavatele rahvastele, sõlmisid seitse toonast Läänemereriiki 1974. aastal riikidevahelise Läänemere kaitse konventsiooni. Seda rahvusvahelist lepet seati juhtima alaline rahvusvaheline komisjon peakorteriga Helsingis. Nii ongi see 1980ndal aastal jõustunud ja tänaseni kehtiv konventsioon rohkem tuntud Helsingi komisjoni ehk HELCOM leppena. Poliitiliselt ja sisuliselt ajakohastatud uue, 1992 aasta leppega liitusid kõik tänased 9 läänemereriiki ja Euroopa Ühendus, tänane Euroopa Liit.
HELCOMi töö jaguneb viide valdkonda: laevandus, mereohutus, maismaalt pärinev reostus, eluslooduse kaitse ja keskkonnaseire. Lepingupoolte ametnike ja teadlaste koostöös valmivad soovitused, mis näitavad kätte viisid olulisemate teemade ja valupunktidega tegelemiseks , tegudeni peaks jõutama läbi rahvusliku seadusandluse. Selliseid soovitusi on viimastel kümnenditel välja töötatud ligi kakssada, tänasest sajakonnast jõusolevast keskendub valdav enamik Läänemere tervise peamisele lörtsijale- reostusele. Lahti on kirjutatud erinevate saasteallikate olemus, mõjud ja vältimise viisid, reeglid ohtlike ainete ohutumaks veoks, keskkonnakatastroofide ärahoidmiseks ja tagajärgede kõrvaldamiseks. Kuna mere seisund mõjutab ka elu meres ja mere kallastel, leiame soovituste seast ka juhised, kuidas kaitsta pringleid, hülgeid ja lõhekala ning kuidas korraldada turismi ja puhkemajandust loodust säästval ja jätkusuutlikul moel.
Merre valguvad mürgid kogunevad aja jooksul kaladesse, Läänemere räime ja lõhe kudedes on seda kohati piisavalt, et kalad ei mahu inimtoiduks lubatu raamidesse. Rootsis ei soovitata lapseootel naistel Läänemerest püütud kala väga tihti pruukida, et vähendada loote ajukahjustuse riski. Hinnatud lõhe aga kogub röövkalana endasse meres toitudes vähkitekitavat dioksiini . Kogused on küll imeväikesed, kuid mitte olematud. Turgudel müüakse palju rohkem kala, kui on kokku püügi ja tollideklaratsioonides.Selle tõttu on alust arvata, et kvootidest, seadustest ja kokkulepetest ei peeta kinni, võetakse rohkem kui mõistlik ja säästlik. Püütakse ka seda mida turule tuua ei saagi – võrkudes kaotavad elu kaaspüügina kaitsealused linnud, loomad ja kalad, kus ja kui palju, ei tea keegi.
HELCOM koostab merele soodsama tuleviku kindlustamiseks tegevuskava, kus eeldatakse kõigilt Läänemerega seotud tegevustelt senisest suuremat tähelepanu keskkonnamõjudele. Elustiku kaitse paremaks tagamiseks on plaanis luua looduslikult seotud ja mitmekesiste merekaitsealade kogu merd kattev võrgustik.

Läänemeri – maailma kõige saastunum meri

Merehaigus ei vaeva vaid inimest. Kui meri jääb haigeks, siis kannatavad lisaks veel väga paljud elusolendid. Inimeste mõtlematu tegutsemine mõjutab mere tervist. Eesti randa loksuv Läänemeri usutakse täna olevat maailma kõige saastunum meri.
Põhjuseks on üheltpoolt Läänemere aeglane veevahetus, teiseltpoolt mõjutab Läänemere tasakaalu inimtegevus. Vihmaveed toovad linnadest ja teedelt mürgiseid aineid, mis taimede ja loomade kudedes kuhjudes mõjutavad mere-elukate tervist. Jõgede kaudu merre voolav solk ja keemia põhjustab mere väetamist, mille tagajärjel suureneb vetikate hulk, mere süvakihtidest kaob hapnik, madalad lahed kasvavad kinni ja põhjasetted muutuvad mürgiseks mudaks. Ühtlasi muutuvad ka paljud teised vee omadused ja halvenevad kalade kudemistingimused. Üha kasvavaks probleemiks on ka Läänemerel tihenev laevaliiklus .

Läänemerd reostav laevade heitvesi

WWF (Maailma Looduse Fond) ja ELF (Eestimaa Looduse Fond) kutsuvad Läänemerel tegutsevaid laevandusettevõtteid loobuma laevade heitvee laskmisest Läänemerre. Sellejaoks kutsutakse laevanduskompaniisid ühinema vabatahtliku leppega mitte lasta heitvett merre ka rahvusvahelistes vetes, kus see on hetkel seaduslik. Laevanduskompaniid peaksid kindlustama, et heitveed puhastatakse pardal või tuuakse kaldalasuvatesse puhastusseadmetesse.
Reisi- ja kruiisilaevadel sõidab Läänemerel igal aastal umbkaudu 80 miljonit reisijat. Reisijateveo mahud on pidevalt kasvamas. Laevadelt lastavad heitveed sisaldavad iga-aastaselt kuni 460 tonni lämmastikku ja 150 tonni fosforit , mis soodustavad mürgiste vetikate õitsemist ja vee kvaliteedi halvenemist. Laevadelt lastav heitvesi sisaldab ka baktereid, viiruseid ja teisi haigustekitajaid, nagu ka puhastusvahendeid ja raskemetalle.
See puhastamata heitvesi soodustab Läänemere eutrofeerumist - toitainete liigküllust, mis põhjustab vetikate vohamist. See omakorda kahjustab vee hapnikusisaldust ja kokkuvõttes võib põhjustada teiste veeorganismide, sealhulgas kalade surma. Toitainete liiasus on tõsiseks ohuks Läänemere bioloogilisele mitmekesisusele ja seepärast kutsub WWF ja ELF laevanduskompaniisid üles kaitsma merekeskkonda, lõpetades laevadelt heitvee merre laskmise. Sellekohase vabatahtliku piiranguga saavad laevafirmad näidata üles huvi säilitada ja taastada Läänemere unikaalset bioloogilist mitmekesisust.

Läänemeres ohus olevad isendid

Hülged
ELFi töö hüljestega on suunatud hüljeste seisundi ja elukäigu selgitamisele. Jälgitakse ka, et rakendatavad looduskaitse ja -kasutuse meetmed täidaksid tõhusalt püstitatud eesmärki - kindlustada Läänemere hüljestele tulevik tänasest tervislikumas elukeskkonnas .
 
Hüljeste juures käimine sai võimalikuks siis, kui rannikumeri 1989. aastal vabanes nõukogudeaegsetest keelutsoonidest. Üheksakümnendate aastate alguse avastusliku loomuga retkedest on saanud tänapäevaks süstemaatiline ja mitmekülgne looduskaitse- ja teadusprojekt. Tähtsamad tööd on läbi viidud rahvusvahelises koostöös. Esimestel aastatel said välitööd võimalikuks peamiselt tänu Soome WWFi hülgetöörühma mehisele ja tehnilisele osalusele, hilisematel aastatel on partneriteks olnud Rootsi ja Norra teaduskeskused. Praegu on Eestil ühena kolmest Läänemere hülgeriigist kandev osa mitmes hüljeste kaitse ja uurimise seisukohast olulistes rahvusvahelistes koostööprojektides, siinsed kogemused leiavad rakendust ka kaugemal- Kaspia mere hüljeste heaks.
Läänemeres elavad viiger -, hall- ja randalhüljes. Kuna hülged asuvad ökoloogilise tasandi järgi kiskjate hulgas toitumisahela tipus , siis akumuleeruvad neis kõikvõimalikud ohtlikud ja toksilised ained. Eriti PCB ja toksiinid . Hülged hukkuvad ka võrkudesse kinnijäämise tagajärjel.
ELFi hülgetöid kavandavad ja viivad ellu kogenud hülgeuurijad, vennad Mart ja Ivar Jüssi. Neile on viimastel aastatel olnud abiks üliõpilased ja vabatahtlikena mitmed merel ja rannikul oma igapäevast tööd tegevad inimesed. Hülgeprojekt on Eestimaa Looduse Fondi vastutusel olnud fondi asutamisest alates ja ka täna tagab ELFi-poolne tugi senitehtu järjepidevuse ning uute ettevõtmiste õnnestumise.
Alates 2004. aastast on riiklikud vahendid hüljeste seireks ja kaitse korraldamiseks suunatud Vilsandi Rahvusparki ja 2006. aastast Riiklikusse Looduskaitsekeskusesse, ELFi rolliks on uuringute tehniline toetamine ja rahvusvaheliste koostööprojektide jätkamine ning arendamine.
Pringlid
Pringel on põhjapoolkera meredes laialt levinud ja tuntud väikene delfiin. Ka Läänemeres oli pringel veel sada aastat tagasi üsna tavaline, kuid umbes viiskümmend aastat tagasi jäid need loomad Läänemere põhjaosas harvaks ja täna kohtame neid valdavalt eksikülalistena.
Väikeste vaalaliste kaitseks Põhja ja Läänemeres on Bonni (e.rändavate liikide kaitse) konventsiooni raames sõlmitud lisalepe, Lääne- ja Põhjamere väikeste vaalaliste kaitse lepe - ASCOBANS.   Eesti liitumine selle leppega on olnud arutluse all juba mitu aastat, kuid seni ei ole see veel teostunud. Üheks olulisemaks takistuseks on peetud teadmatust, kas need loomad üldse Eestis elavad. Igal juhul tuleb kasutuse võtta kõik vahendid, et Eesti rannikumeri ja Läänemeri tervikuna oleks vaaladele ohutu elupaik ja pringel kui ainukene „kohalik“ liik peaks vastu ning taastaks oma ajaloolise elujõu.
Läänemere lõunaosas, Saksas ja Taanis elab püsivalt umbes 600 seda liiki väikest vaala, leidusid ja vaatlusi on ka Lätist ja Soomest. Kuna Eesti jääb nende vaatluste naabrusesse on ELF koostöös IFAWi (Rahvusvaheline Loomade Heaolu Fond) ja Keskkonnainvesteeringute Keskusega toetanud pringli otsingute läbiviimist Eesti rannikul. Kuna loomad on raskesti vaadeldavad kasutati hääli lindistavaid detektoreid. Olgugi et kasutatud aparaatide arv oli väga väike, leiti Eesti vetest pringlid üles.
Läänemere pringlitele, nagu paljudele väikestele vaalalistele on suurimaks ohuks sattumine kalavõrkudesse, see on tõsi ka Läänemere ainsa vaalaliigi puhul. Enim pärinevadki Eesti pringlite leiud kalanduse kaaspüügist. Pringlid kannatavad ka merereostuse tagajärjel.
Kirjuhahk
Viimastel aastakümnetel Eestis pidevalt talvituv kirjuhahk kuulub maailmas ühtede otseselt hävimisohtu sattunud linnuliikide hulka. Ja nagu ikka, seisab liigi kiire hävingu
taga ei midagi muud kui järjest hoogustunud inimtegevus linnu pesitsusaladel ning Läänemere reostus. Eriti ohustab kirjuhahka vette sattunud nafta , mida võimendab kirjuhaha harukordne seltsingulisus, nii on Lääne-Saaremaal korduvalt nähtud mitmetuhandelisi linnusalku. Möödunud talvel talvitus Eestis u 2000 kirjuhahka, mis tähendab, et üks linnusalka tabanud õlireostus võib hävitada kogu Eesti kirjuhaha asurkonna.

LÄÄNEMERE KAITSE

ESTMAR

TÜ Mereinstituut viib koos ELFi ja teiste partneritega Eestist, Lätist ja Norrast ellu projekti " Natura 2000 rakendamine Eesti merealadel - alade valik ja kaitsemeetmed" (ESTMAR - EE0011). Projekti rahastatakse Norra finantsmehhanismidest ning projekti tegevused kestavad kuni aprillini 2011.
Projekti eesmärgiks on kaasa aidata Natura 2000 rakendamisele Eesti merealadel. Eesmärgi saavutamiseks viiakse läbi avamerealade uuringuid - linnustik , kalastik, põhjaelustik - ning koostatakse väärtuslikeks osutunud aladele kaitsekorralduslikud soovitused. Lisaks avamere aladele koostatakse kaitsekorralduskavad ka juba kuuele olemasolevale peamiselt merre jäävale hoiualale.
Projekti raames on plaanis välja anda eesti keelne raamat Eesti vetes olevatest merekaitsealadest. Lisaks korraldatakse mitmeid seminare ja teabepäevi merekaitset puudutavatel teemadel .
Projekti tegevustes osalevad lisaks projekti juhtpartnerile Eesti Mereinstituudile veel ka Balti Keskkonnafoorum, Eesti Ornitoloogiaühing, Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus ning Riiklik Looduskaitsekeskus. Projektile lisaväärtuse andmiseks on
kaasatud ka kaks välispartnerit Baltijas Vides Forums Lätist ning NIVA Norrast.
ELFi rolliks antud projektis on uuritavatel aladel mereimetajate eluolu kohta  hinnangute andmine. Projekti raames töötab ELFis Ivar Jüssi.

HELCOM

Teisipäeval, 6. märtsil peeti Soomes Helsingi Komisjoni (HELCOM) Läänemere keskkonnakaitse tegevuskava teine rahvusvaheline konverents , kus erinevad huvigrupid said esitada oma seisukohti tegevuskava kohta.
Tänavu juba 28. korda peetaval Helsingi Komisjoni ehk HELCOM-i aastakoosoleku peamiseks teemaks oli samuti Läänemere tegevuskavaga seonduv, lisaks tehti ülevaade seni merekeskkonna kaitseks saavutatust. Läänemere tegevuskava puhul on Eesti juhtinud tähelepanu vajadusele paika panna ühtsed koostööpõhimõtted naftareostuse korral kaldapuhastamise ja määrdunud loomade ja lindude suhtes, samuti vajadusele käsitleda tegevuskavas sadamates laevaheitmete vastuvõtuseadmete piisavuse tagamisega seotud küsimusi.
Läänemere tegevuskava alasel konverentsil osalevad kõikide Läänemere äärsete riikide esindajad, majandus- ja teadusorganisatsioonide ning erinevate ühenduste esindajad, kokku umbes 200 osalejat. Eestit esindavad kohtumisel keskkonnaministeeriumi asekantsler Harry Liiv ja veeosakonna merekeskkonna büroo spetsialist Heidi Käär.
Kohtumise eesmärgiks on tutvuda seni tehtud töödega eutrofeerumise, merenduse, ohtlike ainete ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse peatükkide koostamisel ning arutada, kas või kuidas oleks neid veel vaja muuta. Läänemere keskkonnakaitse tegevuskava on plaanis kinnitada ministrite tasandil käesoleva aasta novembris Poolas.
HELCOM-i kohtumine lõpes mitmete uute meetmete vastuvõtmisega merekaitse edendamiseks, mida osalisriigid peavad seejärel siseriiklikul tasandil rakendama . Helsingi Komisjon ehk HELCOM tegeleb Läänemere merekeskkonna kaitsmisega kõigi reostusallikate eest Euroopa Liidu, Eesti, Leedu, Läti, Poola, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani ja Venemaa ühises koostöös. 2005. aasta suvel otsustasid HELCOM-i liikmesriigid ja Euroopa Liit välja töötada uuendusliku Läänemere tegevuskava, mis sisaldaks meetmeid keskkonnaeesmärkide saavutamiseks ning nende meetmete hindamist.
Läänemere tegevuskava eesmärk on saavutada 2021. aastaks Läänemere hea ökoloogiline seisund.

Läänemere ökoregiooni Tegevuskava esmatähtsad valdkonnad

Merekaitsealad
Merekaitsealade loomine on seni looduskaitses olnud tagaplaanil. Vaid pool protsenti maailma meredest ja ookeanidest on kaitse all. Merekaitsealade loomine jäi piisava tähelepanuta ka EL Natura 2000 protsessis ja merelisi liike ja elupaiku on Loodusdirektiivi lisades väga vähe.
Euroopa Komisjonis on nüüd loodud eraldi Meretöörühm ja EL mereekspertide töörühm kelle ülesandeks on merekaitsealade teemaga tegeleda . EL liikmesriigid pidid 2005. aasta lõpuks saatma uusi mereelupaikade ja-liikide ettepanekuid Loodusdirektiivi lisadesse. 2004. aasta lõpuks pidid riikidele tulema juhendid uute merealade kaitse alla võtmiseks. Kuna mere kaitse valdkond on olnud pikka aega unaruses ei ole veel välja kujunenud ühtset lähenemist. Sooviks on, et asjaga tegeletaks süüviti ning oleks suurem selgus erinevatel alustel moodustatavate kaitsealade olemuses.
Eestis peaaegu ei ole merelistel eesmärkidel loodud kaitsealasid. Seni merele märgitud kaitsealade piirid tähistavad valdavalt maismaakaitsealade merelisi osasid või puhvertsoone. Kaitsevajadused on harva esitatud merelooduse vajadustest lähtudes ja nõnda ei ole alati õige neid merealasid tõhusateks merekaitsealadeks pidada. ELFi arvates ei ole oluline mitte niivõrd pindala kui piiridesse jäävate elupaikade ja liikide tegelik kaitsevajadus ja selle tagamine kaitse korraldusega.
Ökoregiooni Tegevuskava eesmärgiks on luua Läänemeres rohkem merekaitsealasid nii riikide territoriaalvetes, kui ka majandusvööndis. Läänemeres kavatsetakse luua merekaitsealade võrgustik koos hästitoimiva kaitsekorraldusega aastaks 2010. ELFi sooviks on merel tehtavaid töid ja pädevate kaitsekorralduslikke ettepanekute väljatöötamist igati toetada, et Läänemere kaitse kavandamine ja elluviimine saaks toetuda kindlatele teadmistele ja kogemustele.
Meretransport
Tegevuskava partnerorganisatsioonide toetusel täitus üks kava suuremaid eesmärke selles vallas: Läänemeri kuulutati Rahvusvahelise Merendusorganisatsiooni (IMO) poolt Eriti Tundlikuks Merealaks (PSSA). Töötatakse edasi selle toetuseks , et rakendataks ka täiendavad kaitsemeetmed, näiteks transpordi ruumiline ja hooajaline korraldamine, transpordile keelatud alade loomine, laevade lootsimine, satelliitjälgimissüteemid jne. Kava eduka elluviimise puhul mõjutab 2015. aastaks meretransport mere keskkonda minimaalselt.
Oluline on riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil teadvustada, et meretranspordi ohutuse, seal hulgas ka mereloodusele tagavad küllaltki lihtsad ja teostatavad meetmed, mille üle otsustamine on antud ministeeriumide ja valitsuste pädevusse. Mereohutuse tagamise vajadus ei ole vaieldav ja ettevaatusele põhinevad lähenemised peaksid olema iseenesestmõistetavad.
Läänemeri on väga tiheda laevaliiklusega meri: kokku liigub Läänemerel päevas keskmiselt 2000 laeva, umbes 200 neist on naftatankerid. Keskkonnainspektsioon on analüüsinud ulatusliku mõjuga naftatankeriavarii toimumise tõenäosust Eesti territoriaalvetes, leides, et see on äärmiselt suur - 3 kuni 5 juhtumit 10 aasta jooksul. Seetõttu on oluline, et riiklikud organisatsioonid oleksid võimelised reostusjuhtumite korral kiiresti ning efektiivselt reageerima , asuma reostuse levikut piirama ning tekkinud reostust koguma.
Naftareostus
Meretransport Läänemere kasvab aasta-aastalt, suurenevad ka naftaveod. Uue ja palju tõsisema naftaõnnetuse juhtumine on paraku vaid ajaküsimus. Ehkki 2006. aasta talvine naftakatastroof oli oma ökoloogilistelt tagajärgedelt ilmselt Eesti kõigi aegade rängim, polnud see naftakoguselt suurim isegi meie ajaloos.
2006. aasta jaanuari viimasel nädalal avastasid Loode-Eesti ranniku  lähedale kogunenud merelinnud end millestki jõledast, mis söövitas silmi ning tegi suled kleepuvaks, nii et need minetasid oma tavapärase vettpidavuse. Mõne järgneva päevaga hukkus neist tuhandeid.  
Kokku hukkus Loode-Eesti naftareostuse tõttu 20 000 – 30 000 lindu . Mõnd linnuliiki, kes Eesti rannikul talvitub , on vaid mõni tuhat isendit.  Kui õnnetus oleks juhtunud Saaremaa rannikul, kus pesitsevad kirjuhahad, siis oleks see võinud tähendada kirjuhaha siinse asurkonna lõppu.
Nafta ei tapa meres ju ainult linde. Oma osa saavad ka vähem nähtavad mereelukad ning mere ökosüsteemi järkjärguline naftareostusega hävitamine võib meile kõigile saatuslikuks saada.
Kalandus
Kindlustada järjepidev Läänemere kalavarude säästev majandamine 2015. aastaks. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja viia kalapüük kooskõlla kokku lepitud kvootidega ning luua võimalused kaladele edukaks sigimiseks läbi püügi ajalise ja ruumilise korraldamise. Tähelepanu tuleb pöörata ka kasutatavate meetodite keskkonnasõbralikkusele, vähendades, kus võimalik, merepõhja lõhkuvate traalide kasutamist ja lindude ning mereimetajate hukkumist kalapüünistes.
Eutrofeerumine ehk toitainete liiast tulenev kahju
Eutrofeerumine on protsess, kus veekogud saavad liigselt toitaineid, põhiliselt lämmastikku ja fosfaate, ja see põhjustab taimede vohamise. Selline suurenenud taimekasv, mida nimetatakse ka vee õitsemiseks, kahandab hapnikusisaldust. Läänemerre jõuab üle poole sellistest ainetest põllumajandusest, liiklusest, tööstusest ja heitvetest. Hinnanguliselt ladustatakse Läänemerre igal aastal üks miljon tonni lämmastikku ja 35 000 tonni fosfaate.
Reovete ja põllumajanduses liiaga kasutatud väetiste merre valgumine on merekeskkonnale suureks ohuks. Selle ohu kõrvaldamine eeldab toitainete loodusesse sattumise tugevamat kontrolli, see on üks kindlatest viisidest keskkonna kahjustamise vältimiseks ja sarnaselt mereohutusega ei ole see vajadus vaieldav. Kuna enamus liigsetest toitainetest pärineb maismaalt, on oluline tegeleda ka valgaladega. Tuleb astuda samme selleks, et 2015. aastaks on kõigis Läänemere riikides kaitse all täiendavad 25000 ha magevee- ja rannikuökosüsteemi ning kaitsekorralduses rõhutatakse jõgikondade ökoloogilist tähtsust.
Toksilised ained
Läänemere ja mere kallastel elavate inimeste tervisele on suureks ohuks mürkkemikaalid. Tuleb teha kõik võimalik, et lähimas tulevikus kõrvaldada või vähendada 15 kõige ohtlikuma aine kogust Läänemeres, pöörates tähelepanu eelkõige püsivatele orgaanilistele reostusainetele (POPs) ja sisesekretsioonihäireid põhjustavatele kemikaalidele (EDC), püüdes vähendada nende laskmist Läänemere keskkonda nullilähedaseks.

KOKKUVÕTE

Läänemere ökoloogiline seisund on üsna halb. Eesti randa loksuv Läänemeri usutakse täna olevat maailma kõige saastunum meri. Põhjuseks on üheltpoolt Läänemere aeglane veevahetus, teiseltpoolt mõjutab Läänemere tasakaalu inimtegevus. Läänemere ökoloogilise seisundi parandamiseks on loodud komisjone, keskkonnakaitse tegevuskavasid ja seireprogramme.
Aastati läbiviidav seire kuulub Läänemere Kaitsekomisjoni e. Helsingi Komisjoni (HELCOM) poolt koordineeritavasse rahvusvahelisse kogu Läänemerd hõlmavasse seireprogrammi. Läänemereriikide vahel on kokku lepitud peamised vastutusalad . Seire kogub materjali nii inimtegevuse kui looduslikue tegurite mõjul tekkivate Läänemere ökosüsteemi pikaajaliste muutuste ja kõikumiste põhjuste selgitamiseks. Mõõdetakse Läänemere füüsikalisi, keemilisi ja bioloogilisi omadusi. Hüdrograafiliste mõõtmiste abil jälgitakse veevahetust, vee kihilisust ja eelkõige süvikualade põhjalähedase vee hapnikusisaldust eri aasta-aegadel. Keemiliste ja bioloogiliste mõõtmiste abil jälgitakse eelkõige eutrofeerumisest tingitud muutusi ning raskemetallide ja orgaaniliste mürkide sisaldust.
Vihmaveed toovad linnadest ja teedelt mürgiseid aineid, mis taimede ja loomade kudedes kuhjudes mõjutavad mere-elukate tervist. Eriti ohustatud on seetõttu hülged, pringlid, kirjuhahad ja merikotkad. Jõgede kaudu merre voolav solk ja keemia põhjustab mere väetamist, mille tagajärjel suureneb vetikate hulk, mere süvakihtidest kaob hapnik, madalad lahed kasvavad kinni ja põhjasetted muutuvad mürgiseks mudaks. Ühtlasi muutuvad ka paljud teised vee omadused ja halvenevad kalade kudemistingimused. Merre valguvad mürgid kogunevad aja jooksul kaladesse, Läänemere räime ja lõhe kudedes on seda ohtlikult palju.Üha kasvavaks probleemiks on ka Läänemerel tihenev laevaliiklus, mis on põhjustanud ka naftareostusi. Probleemiks on ka laevade heitveed, mis sisaldavad lämmastikku ja fosforit, mis soodustavad mürgiste vetikate õitsemist ja vee kvaliteedi halvenemist. See puhastamata heitvesi soodustab Läänemere eutrofeerumist.
Läänemere ökoloogilise seisundi parandamiseks tuleks inimestel kinni pidada keskkonnanõuetest ning mitte reostada meid ümbritsevat maad ja merd. Läänemeres ohus olevaid isendeid tuleb kaitsta, et nende niigi liigivaene olukord veelgi ei väheneks. Tulemuseks oleks muidu ökosüsteemi tasakaalust väljaviimine, mis võib tuua traagilisi tagajärgi läbi keskkonna ka inimkonnale.

KASUTATUD MATERJAL

• Keskkonnainfo (www.keskkonnainfo.ee)
  
• Keskkonnaministeerium (www.envir.ee)
  
• Eestimaa Looduse Fond (www.elfond.ee)
  
• H. Pleijel, 1993, Ökoloogiaraamat, Tln, Kirjastus „HUMA“, 67lk.
  
• Postimees , 15.11.2007
  
• Postimees, 29.02.2007
  
• Postimees, 24.08.2007
  
• Postimees, 17.03.2007
  
• Postimees, 21.11.2006
  
• Postimees, 22.02.2006
  
• Postimees, 02.02.2006
  
• Postimees, 03.01.2006
  
• Postimees, 02.12.2005
  
• Postimees, 25.01.2005
  

20