Saaremaa maastik (0)

Eesti Maaülikool
Saaremaa maastik
Referaat
Viktor Škunov
PK.0216 Esti loodusgeograafia
Tartu 2011

Sisukord

Sisukord 2
Demograafilised näitajad 3
3
Ajalugu 3
4

Demograafilised näitajad

Arvestuslikult seisuga 1. jaanuar 2009 oli Saare maakonnas 34 723 elanikku. Neist 46,90% oli mehed ning 53,10% oli naised. Sündimuse üldkordaja oli 10,43‰, suremuse üldkordaja 12,70‰ ja loomulik iive -2,28‰. 98,32% elanikest oli eestlased ja 1,00% venelased . Alaealisi (vanuses 0-14) oli 14,37%, tööealisi (vanuses 15-64) 67,35% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 18,28%. Töötuse määr] oli 7,0%. Elanike tihedus oli 11,9 in/km².Saare maakonnas on 1 linn, 8 alevikku ja 493 küla.Linnad:Kuressaare,AlevikudAste - Kihelkonna - Kudjape - Kärla - Leisi - Orissaare - Salme - Valjala

Ajalugu

Muinas- ja keskajal oli Saaremaa tuntud kui Eysysla - Osericta - Osilia – Oesilia - Ozel - Ösel – Oesel, vene ajaloolises sõjanduses ja merenduses ka Эзель.Muinasaja lõpus olid saarlased tuntud meresõitjad ja mereröövlid. Nende alistamine oli ristisõdijatel eestlaste muistses vabadusvõitluses ka kõige keerukam , see saavutati 1227. aastaks.
Järgnevalt jagati Saaremaa Liivi ordu, {{Riia]] linna ja {{Saare-Lääne piiskop]]i vahel kolmeks. Esialgu polnud maaisandate võim saarel kuigi kindel, tõenäoliselt alles pärast Jüriöö ülestõusu jagati piirkond lõplikult ordu ja piiskopi vahel ja määrati kindlaks nende valduste piir. Ordule kuulus Muhu saar, Ida-Saaremaa ja Kihelkonna kihelkond , piiskopile ülejäänu.
Liivi sõja alguses langes Saaremaa Taani võimu alla, aastatel 1560 –1572 valitses seda hertsog Magnus. 1645. aastal läks Saaremaa Brömsebro rahuga Taanilt Rootsile. 1710. aastal vallutasid Saaremaa venelased, ametlikult liideti see Venemaaga Uusikaupunki rahuga 1721. aastal.
Kuni 19. sajandini lõpuni oli Saaremaal olnud eristaatus. Taani ajal oli ta eraldi provints , Rootsi ajal kuninganna Kristiina isiklik valdus ja hiljem samuti pigem eraldi provints kui maakond (kreis). Ka Peeter I tunnustas osaliselt Saaremaa eristaatust, jättes alles Saaremaa rüütelkonna ja superintendendi (kõrgeim kiriklik ametnik ). 19. sajandil sai Saaremaast Liivimaa kubermangu kuuluv maakond. Superintendendi koht kaotati, kuid rüütelkond jäi alles.
Saare maakond eksisteeris kuni 1950. aastani, mil see nimetati Kuressaare rajooniks, alates 1952. aastast kandis see nime Kingissepa rajoon . Hiljem moodustati ka Orissaare rajoon, mis hõlmas endise maakonna idaosa , kuid 1959 . aastal liideti see Kingissepa rajooniga. 1990. aastal Saare maakond taastati .
Kuressaare
Kuressaare on Saaremaa ainus linn.2006 ndal aastal ela seal 15 000 elanikku.Kuressaare suurim vaatamisväärsus on piiskopilinnus,mille ringmüüri rajamist alustati 13.sajandil.Eesti keskaegsete linnade seas on Kuressaare noorim,linnaõigused sai ta 1563 .aastal.Vana linnatuunik asus praegusest keskusest linnuse suunas,tänapäevases asukohas on linnasüda alates 17.sajandi esimesest poolest.17.sajandi teisest poolest on säilinud linna vanimad baroksed hooned,näiteks raekoda .Tänu kohaliku ehitusmaterjali rohkusele oli Kuressaare 1820.aastatel Eesti linnade seas kivihoonete suhtarvult esikohal-peaaegu pooled hooned olid kivist.Kuressaare vanalinna on ka nimetatud väikelinnade klassitsismi pärliks.
Kuressaare vanalinn on muinsuskaitse ala,mis hõlmab linnust koos looduskaitse aluse lossipargiga,ajaloolist linnasüdamikku ja seda ümbritsevaid
ajalooliselt,arhitektuuriliselt ja arheloogiliselt väärtuslikke piirkondi.1861 a.rajati linnuse ümbrusse mahajäänud surnuaia kohale linnapark ,mis nüüd on kujunenud üheks kenamaks Eestis.
Kõljala Kaali järv
Kõljala kandi tuntuim koht on Kaali järv.Kaali järv ja teised väiksemad meteoriidikaatrid selle lähedal on ühed tõestatud meteoriidikraatrid Eestis.Praegu seletatakse nende teket 7500.aasta eest maapinnale langenud rauameteoriitidega,varem on neile omistatud ka muid tekkepõhjusi.Kaali peakaatri läbimõõt on 110 meetrit ja suurim sügavus 16 meetrit. Kraatri põhja on tekkinud 6 m sügavune järv.kaali järve ümbritseb kuni 7 m kõrgune dolomiidist ja savirähast koosnev vall,millel kasvavad lehtpuud .
Põhja-Muhu
Muhu saar on otsekui sissejuhatus Saaremaa maastikuloole-kehva kivise pinnasega tasane kadakane maa mõjub ometigi veetlevalt.Muhu saare maastiku valdavad lamedad paekõrgendikud,kohati leidub aluspõhja paljandeid.Muhu saare suurim ja tuntuim paepaljand on saare põhjarannikul asuv Üügu üank,mida on võrreldud Vhemere rannakaljudega ning selle kadakaid lõunamaise küpressidega. Pank kõrgub kuni 12 meetrini merepinnast.Tema suhteline kõrgus on kuni kuus ning pikkus 440 meetrit.Saare põhja-ja looderannikul on sagedased suured klibu ja kruusavallid.
Sõrve
Poolasaare lõunaosas asub Sääre Suurranna nime kandev väärtuslik märgala.Tegemist on maastikuliselt (roostikud,sooniidud,kadastikud,solakulaigud, rannavallid )ja liigiliselt kooseisult mitmekesise rannaniidu alaga,mida on varem kasutatud karjatamiseks.Sõrve ppoolsaare kõige kaugemale merreulatuv tuletorniga maatipp moodustab pika aheneva sääre,mis lõpeb laidude ja madalikega.Esimene puidust tuletorn ehitati siia 1646.aastal.1770.a.püstitati neljatahuline kivitorn ,mis hävis 1944.Jämajas edelas auv Ohesaare on tüüpiline Sõrve rannikuküla.Loodusobjektikidest väärib tähelepanu eelkõige neli meetrit kõrge Ohesaare pank ,kus paljandub eesti noorm siluri lade .Panga kaitseks on asustatud Ohesaare maastikukaitseala.
Viidumäe
Viidumäe asubüksjagu Saaremaa kõrgemail osal-Lääne-Saaremaa kõrgustikul.See on see osa Saaremaast,mis esimesena umbes 10 000 aastat tagasi merest kerkis.Tollase saare edelarannikule murrutas meri järsu astangu ,hiljem kuhjas juurde liivaluiteid.Enide rannaastang poolitab praegulooduskaitseala pikisuunas kaheks isesuguseks osaks,Astangust kõrgemale jääb kuivem ,omaaegste rannavallide ja liigestatud ala.Astangust madalamal maad on rohkete allikate tõttu liigniisked,kuid siingi looad maastikus vaheldust endised rannamoodustised.
Sellises vahelduvas maastikus ongi võimalik,et leidub väga erinevate niiskus-,mulla- ja mikromaatiliste oludega elupaiku,mis omakorda võimaldab kasvada paljudel liikidel.Kõige kuulsam neist on ilmselt kunagi Lääne-Saaremaa soistel aldel välja kujunenud Saaremaa robirohi,mida ei kasva kusagil mujal maailmas.Viidumäe puisniitude uhkus on kaunis kuldking .Viidumäe ilmet kujundavad kõige rohkem palumännikud.Mitmel pool võib mändide all kohata kõverikke tammesid.
Vilsandi
Maastikuliselt kõige mitmekesisemal Vilsandi saarel annavad eriti põhja-osas tooni ulatuslikud looalad.Iseloomulikuna esineb ka rannavalle.Saare lõunaosas valdavad mereliivatasandikud.Aastasadu kasutatud vanad põllusiilud ning heina-ja karjamaad on sööti jäänud.Kaitsealaga piirnev Kurevere ja Kehila ümbrus on hästi säilinud maastikustruktuuri ja küladega piirkond.Vilsandi rahvuspark Saaremaa ja kogu Eesti äärmises lääneosas on Vilsandi saarest seda ümbritevatest laidudest ning kihelkonna,Kiirsaare,Kuusnõmme ja Arla lahe rannikulaladest koosnev kaitseala .Lahustükina kuulub rahvusparki ka Tagamõisa poolsaare loodeotsas merest kerkiv poolsaar Harilaid .Vilsandi läänerannikul tõusevad kaljudena merest väikesed Vaika saared,mis võeti juba 1910.aastal huvitava linnustiku pärast pärast looduskaitse alla,seega oliloodud Baltimaade vanim kaitseala.
Panga
Räägitakse,et Panga pank ehk Mustjala pank Saaremaa põhjarannikul saare kõige tähtsam huviobjkt.Saarlased on sellesse väga kiindunud .Kohaga on seotud palju legende.Näiteks olnud Panga kõrge paekallas merejumalale lepitusohvri toomise paigaks.Saaremaa kõrgeim(21m) paeastang ääristab randa umbes 2,5 kilomeetri ulatuses.Panga alumine osa koosneb õhukesekihilisest merglitest,millel lasuvad paksukihilised tugevasti lõhenenud savikad dolomiidid ja kõrgemal rahkjas paas .Mõnesaja meetri kaugusel meres peitub teine järsak.Kui puhub tugev tuul,on astangu kohal näha murdlainetust.
Muutustest Saaremaa rannikumaastikes
Meid ümbritsevat maastikku võib vaadelda kui kildudest koosnevat mosaiiki. Need killud erinevad
üksteisest nii loodustingimuste kui ka kasutuse poolest. Tänapäeva maastikus, mida on suuresti kujundanud eelnevate inimpõlvede tegevus, eristatakse loodus- ja kultuurmaastikku. Viimane on kujunenud pikaajalise inimtegevuse tulemusel. Inimmõju lakates võib see pikapeale taas omandada loodusmaastiku ilme. Inimese jaoks on maastikud seega elu- ja tegevusruumiks , mida ta muudab nii sotsiaal-majanduslikest kaalutlustest kui ka poliitilistest tõekspidamistest lähtudes. Varasemal ajal nähti maastikus vaid inimese elulisi vajadusi rahuldavat ressurssi, hiljem on hakatud hindama maastiku mittemateriaalseid väärtusi .
Rannikud erinevad sisemaistest aladest nii looduse kui kasutuse poolest. Mere mõju ei piirdu ainult otsese üleujutuse ja aktiivsete rannaprotsessidega, soolased veepritsmed kanduvad tuulega kaugemale maa suunas, mõjutades eelkõige taimkatet. Merevee mõju võib avalduda ka pinnasevee kaudu.
Kuigi merevee mõju rannast kaugenedes pidevalt väheneb, on see selgelt tajutav mikrokliimas
ja selle kaudu ka taimede kasvutingimustes . Rannikumaastikus, eriti väikesaartel, on maastiku
oluliseks kujundajaks linnud .
Rannikualad on enamasti tihedalt asustatud ja mitmeti kasutatavad. Peale mereliste ja maismaaliste loodusprotsesside on seal kokku põrkunud ka inimgruppide huvid nende alade kasutusküsimustes.
Sageli on rannikualadel kerkivad probleemid küllaltki spetsiifilised ja neile püütakse lahendusi leida,et siinseid looduslikke väärtusi säästlikumalt ja otstarbekamalt kasutada .
Rannikumaastike hulka kuulub ka kogu Saaremaa, mis pärast mandrijää taandumist jäi hiiglasliku
Balti jääpaisjärve vete alla. Neli saart , kaks praeguse Lääne-Saaremaa kõrgustiku ja kaks
Sõrve poolsaare kohal, kerkisid merest 10 300 aastat tagasi, mil Läänemere nõos kujunes Balti
jääpaisjärvega võrreldes ahenenud Joldiameri . Aastatuhandete jooksul on saarte pindala
pidevalt suurenenud ja need on kokku kasvanud. Samal ajal on merest kerkinud uusi saarekesi.
Osa maismaast on aga Läänemere transgressiivsetel arenguetappidel üle ujutatud ning hiljem
jälle maismaastunud.
Kuigi kogu Saaremaa areng on seotud merega, eristub kitsas rannikuala , mis tänapäeval on merest rohkem mõjutatud ja mille eluolu on tihedalt merega seotud. See eripära on välja toodud ka August Tammekannu ja Kallio Kildema Saaremaa maastikulises liigestuses, kus eristatakse saare siseosa ja rannikumaad. “Meri ja rannajoon ning ranniku iseloom on Saaremaa ääreosis seevõrra määrava tähendusega, et ümber Saaremaa võime eraldada küllaltki iseloomuliku rannikumaastiku, mille laius sisesaare poole võib kilomeetri osast küündida mitme kilomeetrini,” kirjutab Tammekann Saaremaa maakondlikus koguteoses . Tammekann liigestab Saaremaa rannikumaa kuueks: Kihelkonna- Sõrve läänerannik, Mustjala rannikumaastik, Saaremaa kirde- ja Muhu põhjaranniku maastikud, Muhu ja Pöide lõunaranniku maastikud, Lõuna-Saaremaa rannikumaastikud ja Järve-Anseküla rannikumaastikud. Peale looduslike erinevuste peatutakse raamatus lühidalt ka inimasustuse jamaakasutuse erinevustel. Kildema järgi kuulub rannikumaa alla 0,5–5,0 km laiune rannikuala ning rannikumeres asuvad lähissaared. Rannikumaa laiuse erinevus oleneb rannajoone liigestatusest.
Saaremaa (2671 km2) rannajoone pikkus on 854 km ja rannajoone liigestatuse koefitsient on 4,7.
See koefitsient on palju suurem kui sõsarsaarel Muhumaal (2,2) ning ümbritsevatel väikesaartel,
näiteks Vilsandil (2,6), Kõinastu laiul (1,4) ja mujal. Liigestatum on Saaremaa rannajoon nii loode-
kui kaguosas, kus esineb mitmeid kaugele merre ulatuvaid poolsaari ning nende vahele jäävaid
maismaasse lõikuvaid lahtesid. Nendes piirkondades on rannikumaastike osatähtsus palju suurem kui näiteks väheliigestatud rannajoonega Pammana piirkonnas.
Rannikumaastike piires saab eristada kiiresti muutuvat nüüdisranda, kus valitsevad looduslikud protsessid,ning vanade rannamoodustistega rannikuala, kus looduslikud muutused toimuvad palju aeglasemalt ja peamised muutused on seotud inimtegevusega. Tänapäeva maastikest jääb Saaremaal mere vahetu mõju alla ainult umbes 1%. Nende kahe rannikumaastiku vööndi vahel on üldjuhul tihe seos, mis on seletatav ühesuguste loodustingimustega viimastel aastatuhandetel mandrijääjärgsel perioodil.
Nüüdisranna maastikuline liigestatus põhineb rannavöönditüüpide vaheldumisel, mille tingib vana
pinnamoe liigestatus, avatus lainetusele, rannikumere sügavus jm.Nüüdisaegsete maismaaliste
maastike iseloomustuses on kõige olulisem rannavööndi osa rand .
Laialdaselt levinud möllirand kujuneb madala rannikumere ääres, kus merelained hääbuvad ega
lõhu kujunevat taimkatet. Möllirandu kohtab sagedamini Saaremaa kaguosas (Kuressaare lähistelt Kübassaareni), Väikese väina ääres jm. Nende alade pinnakate on enamasti liiv, mis sageli katab rähkset moreeni õhukese kihina. Möllirandadel, erineval kaugusel ja kõrgusel merest, on soolakulistel rannamuldadel välja kujunenud mitmed rannaniidu kooslused .Siin asub ka Eesti tähtsaid linnualasid . Tänapäeval inimesed neid alasid enamasti ei kasuta ning need on kinni kasvanud . Minevikus on seda rannatüüpi seevastu kõige enam kasutatud (peamiselt karjamaana).
Sageli toimub ka laugete moreenrandade kamardumine . Neidki alasid on varem karjamaana
kasutatud. Enamasti piirnevad kamardunud rannad moreentasandikega, kus levivad
rähkmullad. Neid on intensiivselt põllunduses kasutatud, näiteks Pöides, Pihtlas, Randkülas, Tiirimetsa piirkonnas jm.
Aktiivsete geoloogiliste protsessidega rannalõikudel esineb pank- ja astangranda. Esimene neist
on seotud peamiselt Saaremaa loodeossa jääva Lääne-Eesti klindiga. Astangrand on kujunenud pinnakatte pudedates setetes ning on kergesti lainetuse poolt murrutatav. Vilsandi põhjaosas ja Vaika saartel kohtab Eestis vähe esinevat kaljuranda. Nende rannatüüpidega piirnevatel aladel on põhiliselt koreserikka lähtekivimiga mullad . Haritavat maad on seal vähe ning põllud väikesed. aladel, kus pagurannas paljanduvad aluspõhja lubjakivid või glatsifluviaalsed setted . Tüüpilist liivaranda esineb Saaremaal piiratult, seda on näiteks Järvel, Sõrves, Harilaiul ja mõnel pool mujal.
Liivarannad piirnevad sageli metsamaistuga, mille kasutamist rekreatsioonis piirab tihti metsa väike koormustaluvus. Nende metsade järjest suurenev kasutamine nõuab hooldusabinõude tõhustamist ning siin esinevatele probleemidele on juba aastakümneid tähelepanu juhitud. Kaunid ja hästi väljakujunenud eelluidetega liivarannad jäävad ka Saare maakonda kuuluva Ruhnu saare idaossa, kus need piirnevad metsamaistuga.
Rannikumaastikud on moodustunud inimese ja looduse pikaajalisel koostoimel ning siinsete väärtuste püsimine eeldab looduse ja inimese harmoonilist tasakaalu .Rannikumaastike muutused on sageli seotud traditsiooniliste tegevuste kadumisega. Seda on aastakümneid mõjutanud püsielanikkonna vähenemine.
Maastike püsivust, looduslikku potentsiaali, kasutustaluvust ning koormusi aitab täpsemalt määratleda ajalooline suundumus . Eri aegadest pärit kaartide analüüsist selgub, et põllumajandusmaistus on maastikuline mitmekesisus olnud suurem 20. sajandi alguses ja oluliselt on see vähenenud 20.sajandi II poolel. See on seletatav traditsioonilise põllunduse hääbumisega. Näiteks on rannikualal esinevates looduslikes ja poollooduslikes ökosüsteemides hakanud vähenema ranna- ja looniitude bioloogiline mitmekesisus (nii liigirikkus kui kooslused) seal karjatamise ja niitmise lakkamise tõttu. Metsamaistu muutused on aegade jooksul olnud oluliselt väiksemad.
Eesti rannikumaastike muutuste üldsuunad on omased ka Saaremaale: põllumaa vähenemine, rohumaade metsastumine ja roostumine, metsamaa asendumine väikeelamumaaga
Need arengusuunad on põhjustanud maastikumustri lihtsustumist, sh rannikumaastiku ökoloogilist vaesumist. Viimasel aastakümnel on rõhuasetus rannikute kasutuses nihkunud märgatavalt puhkemajanduse poole. Paljudel rannikulõikudel on suurenenud suletud maastike pindala, misüldjuhul vähendab rannikumaastike rekreatsioonilist väärtust. Aeg muudab inimeste vajadusi ja loob uusi väärtushinnanguid. Rannikumaastiku peamised väärtused on eelkõige looduslikud,harvem arheoloogilised, ajaloolised ja kultuurilised.
Rannikumaastikus vajavad kaitset eelkõige mitmekesised elupaigad ranna- ja looniitudel ning tallamisõrnad luitemaastikud.
Kaitsealad Saaremaal
Saaremaa rannikulõikudest on paljud kaitse all (Vilsandi rahvuspark,Kaugatuma-Lõo maastikukaitseala, Viieristi looduskaitseala , Järve luitestik, Laidevahe looduskaitseala
jt), kuid ainuüksi kaitsmisest (eriti poollooduslike koosluste esinemisaladel) ei piisa. Vajalikud on
siinseid pärandmaastikke kaitsta aitavad hooldustööd. Maastik on seda stabiilsem ja tervem, mida vaheldusrikkam see on. Vaja läheb ka eri tasandiga planeeringuid, mis aitavad arendada rannikualade eluolu ala looduslikest eeldustest lähtudes.
Oma pehme merelise kliima ja pinnase mitmekesisuse tõttu on Saaremaa floora liigirohke. Seda kinnitab tõsiasi, et kõigist Eestimaal leitud taimeliikidest esineb 80% ka Saaremaal. Saaremaa looduses on säilinud liigirikkaid loopealseid, ranna - ja puisniite ning laialehiseid metsi.
Saaremaal on esindatud ka suur hulk haruldasi loomaliike - alates putukatest ja lõpetades hüljestega. Kõik Lääne Eesti saared jäävad veelindude rännuteele, mis ühendab Kirde - Euroopat Arktikaga ning seetõttu külastavad iga aasta sügisel ja kevadel Saaremaad sajad tuhanded linnud. Paljud neist kuuluvad looduskaitse alla.
Tervikuna on aga Saaremaa erinevate loomaliikide poolest vaesem kui mandriosa. Siin ei ole näiteks mutte, naaritsaid ja saarmaid ning ilves, pruunkaru ja hunt on siin juhukülalised.
Saaremaa tähtsamad maavarad on dolomiit , lubjakivi, ravimuda , mineraalvesi ning kohaliku tähtsusega liivad ja keraamilised savid.
Kaasaegse looduskaitsega on Saaremaal tegeldud juba selle sajandi algusest alates. Saare esimene kaitseala moodustati Vaika saartele 1910 aastal. Tänaseks on sellest välja kasvanud Vilsandi Rahvuspark, kuhu alates 1993 aastast kuulub ka Tagamõisa poolsaare lääneküljel olev Harilaid.
Viidumäe Looduskaitseala moodustati 1957 aastal. Kaiseala asub Lääne - Saaremaa kõrgustiku läänenõlval ja selle pindala on 19,9 km². Siin asub ka Saaremaa kõige kõrgem mäetipp - 51 meetrit üle merepinna.
Suurte kaitsealade kõrval on Saaremaal ka üle 200 kaitsealuse üksikobjekti. Nende hulka kuulub parke, kõrgeid panku, suuri puid, rändrahne, kivikülve, unikaalseid soid, omalaadne on Kaali meteoriidikraatrite rühm.
Kadakate pärusmaa
Oma kodusaare loodusolusid on saarlased kirjeldanud üsna tabavalt laulusalmis: “Seal Saaremaal ei kasva muud, kui kadakad ja männipuud ..”. Saaremaa õhukesed paepealsed mullad ei võimalda künda ja külvata igas ettejuhtuvas paigas: varakevadiste külmakohrutuste ja suvise põua tõttu ei anna kerge muld head saaki. Sellepärast ehk ongi saarlased ajaloos tuntud pigem tublide karjakasvatajate ja visade kalameestena.
Eestis leidub ehk veel lapike maad, kuhu inimese jalg pole kunagi astunud . Tõeliselt puutumatut, ka kaudse inimmõjuta loodust, meil siiski pole. Loodust on inimene oma käe järgi seadnud niisama kaua, kui ta siin on elanud. Suur osa meie kõige tavapärasematest maastikest on saanud oma näo inimese kaasabil ning sealne elustik välja kujunenud ja püsib ainult pideva ühetaolise inimmõju toel.
Pärandkooslused. Peaaegu kõik Saaremaa ja kogu muu Eesti kenad kadakased karjamaad on inimtekkelised , seega poollooduslikud ehk pärandkooslused. Kunagi ammu -ammu kasvas nende asemel loomets. Ainult hiljuti merest kerkinud laiud ja rannamaad on karjamaana kasutusele võetud veel enne, kui mets sinna kasvada jõudis.
Kunagised lootammikud ja tamme-männi segametsad olid madalat kasvu, hõredad ja valgusküllased. Tammede ja mändide all kasvas palju põõsaid: sarapuu, viirpuud , kontpuu, kibuvitsad jt. Ka kadakale jagus sellises loometsas piisavalt valgust ja soojust.
Karjakasvatuse alguspäevadel liikusid loomad neis hõredates metsades vabalt, järk-järgult võeti maha puid. Kariloomad sõid ja tallasid ära puude järelkasvu, nii et pikapeale taandus mets rohumaa ees.
Osal kadakastest karjamaadest on siiski teine saamislugu: need on kujunenud hüljatud paepealsetele alepõldudele.
Kadaka perekond koondab umbes 70 liiki, peale selle varieteedid ja vormid. Meie kadakas – harilik kadakas, ladinakeelse nimetusega Juniperus communis, on terves maailmas üks laiema loodusliku levilaga puuliike üldse. Ta kasvab nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas. Kadakad võivad sirguda kuni 12 meetri kõrgusteks puudeks, enamasti on nad siiski kolmeneljameetrised põõsad.
Kadakas on kahekojaline – isas - ja emaskäbid arenevad tavaliselt eri taimedel –, ent on leitud ka ühekojalisi põõsaid. Kadakas käbib (nagu kuusk ja mändki, on kadakas paljasseemnetaim , tal pole õisi) mai- ja juunikuus, mil isaskäbide soomustel valmivad kollased tolmuterad. Emaskäbid on helerohelised, väikese punga taolised. Pärast tolmlemist kasvavad emaskäbi soomused kokku ja sellest areneb üht kuni kolme seemet sisaldav käbi, tavakeeles kadakamari, mis Eesti oludes valmib alles järgmise aasta sügiseks. Emaskadaka võras näeb korraga kahte värvi käbisid: rohelised ja kõvad on sama-aastased, sinakasmustad ja pehmed läinud-aastased. Kadakas jõuab käbimisikka viie- kuni kümneaastaselt, toekamat marjasaaki annavad põõsad sobivates oludes iga kolme kuni viie aasta tagant. Heal kadaka-aastal võib üks hektar kadastikku kasvatada ühtedel andmetel umbes 50 kg [2], teistel andmetel lausa 100–200 kg [5] kadakamarju.
Miks kadakale Saaremaal meeldib? Ebatäpne oleks väita, et ta eelistab kasvada kuivades ja kehvades tingimustes. Kõige paremini edeneb kadakas hoopis parasniiskel liivamaal, ent ei põlga ka märgi soomuldi. Küll aga ei talu ta kuivi ja kontinentaalseid tuuli, kadakale meeldib niiske ja mereline kliima. Mulla suhtes vähenõudlikuna tuleb ta toime oludes, kus teised puuliigid elada ei suuda. Loopealsetel ei kasva kadakas üksi: peaaegu alati on tema kõrval türnpuu, paakspuu, lodjapuu , pihlakas, kibuvitsad, vahel ka kukerpuu ja teatud juhtudel magesõstar.
Loometsast kadakaseks karjamaaks. Rohkem kui sada aastat tagasi arvasid mõned loodusteadlased, et pealtnäha steppidega sarnastel loodudel ei kasva puud eeskätt ebasoodsate keskkonnatingimuste tõttu. Aastaid hiljem, kui Eesti loodusid oli põhjalikumalt uuritud, jõuti tänapäevalgi üldlevinud seisukohale, et loo metsatuse on põhjustanud kariloomad pidev karjatamine ei lase mullakihil tüseneda, suure karjatamiskoormuse korral võib rohukamar paiguti täielikult kaduda, nii et paljandub aluskorra paas.
Vanasti, kui peeti rohkesti loomi, oldi arvamusel, et just karjatamise tõttu kasvab loopealsel vähe taimeliike. Iseäranis kahjulikuks peeti taimestiku arenemisele lambaid , kes oma “aplusega hävitavad viimse kui rohukõrre ja -laju”. Teine ülekarjatamise pahe – maapinna kõvakstallamine – pandi süüks hobustele, “kelle jalajälgede raskuse läbi trambitakse maapind plingiks” . Tegelikult on puude kasv tõeliselt takistatud (ehk väga-väga aeganõudev) vaid plaatjal, vähemurenenud pael.
Kadastik ja loopealne pole sünonüümid. Ent nende mõistete ühisosa on praegusajal, mil enamik loodusid on kadakasse kasvanud, sedavõrd laienenud , et nimetades üht, mõeldakse tihti teist, ja vastupidi. Esialgu nimetati looks või loopealseks ainult õhukese mullaga, puudeta alasid pigem plaatjal kui murenenud pael. Hiljem on mõiste laienenud ka tüsedamal ja rähksemal mullal areneva sarnase taimkattega aladele . Tavakõnepruugis nimetatakse loopealseteks lausa igasuguseid kadakaga niite.
Eesti lookadastikud on teadusilmas kuulsad oma taimkatte väikeseskaalalise liigirikkuse poolest: on teada mitmeid loopealseid, kus ruutmeetril kasvab üle 40 soontaimeliigi. Looniitude liigirikkale taimkattele tähendab kadaka piiramatu vohamine karjatamata aladel hukatust. Olukorras, kus lambaid pidada ei tasu ja nende loomade arv on Eestis kõigi aegade madalseisus, kipubki kadakas looaladel võimust võtma. Ja mitte ainult kadakas: tema järel ja kõrval sirgub ka mänd, kes samuti kujuneb liigirikkale looniidule tõeliseks nuhtluseks.
Looniidust taas metsaks. Saaremaa tihedate 40–50-aastaste kadastike tekkelugu on üsna proosaline. Veel pärast viimast sõda olid need maad kasutusel karjamaana, või, kus mullakihi tüsedus seda võimaldas, ka põllumaana. Kadakas levib seemnetega, mis idanevad mulda sattunult alles teisel aastal. Kõige kiiremini võtab ta pikkust nooruses, 5–20 aasta vanuselt. Just selle ajaga jõuab kadakas hävitada liigirikka lootaimkatte. Õhemal mullal on häving aeglasem , tüsedamal kiirem. Valgust armastavad looliigid peavad halvenenud valgusoludes mõnda aega vastu. Ka umbes 40 aastat tagasi hüljatud niitudel , nüüdsetes kadastikes, võivad mõnes imekombel püsinud hõredamas kohas kasvada veel eriti visad lootaimed. Kuid looniitudele omane liigirikkus on ka sel juhul ammu minevik . Kaheksakümneaastastest kadakatihnikutest niidutaimi enam ei leia. Kadakaokaste varis on muutnud mulla happelisemaks, selleks ajaks on esimesed männid juba kadakatest läbi kasvanud ja teised ootavad järge.
Laialdased lookarjamaad kaotati läinud sajandi keskel ette võetud loodude taasmetsastamise kampaaniaga: tüsedamal mullal, puude kasvuks soodsama veereþiimiga lool läksid tookord ridadena istutatud männid rahuldavalt kasvama. Suur üritus ebaõnnestus vaid seal, kus plaatjat paasi katab üliõhuke mullakiht ja kuhu ajuti koguneb ka pinnavett . Kokku metsastati Saaremaal pool sajandit tagasi üle 6000 hektari loopealseid kadastikke . Teine osa samast ajast pärit loometsi kasvab kolhoosikorra ajal maha jäetud põldudel ja karjamaadel. Vanu, looduslikke loometsi leidub tänapäeva Saaremaal vaid üksikute tukkadena.
Kadakas ja äri. Viimastel aastatel on korduvalt juttu olnud stiihilisest kadakaärist. Räägitakse isegi kadakavargustest. Häda tõuseb sellest, et kaubandusliku väärtusega kadakatüvesid pole kadastikus just rohkesti ja neid varudes kipub järele jääma ebaharilikult palju “laaste”. Kaubaks lähevad tüved, mille ladvapoolne läbimõõt on neli-viis sentimeetrit . Mahajäetud okste ja latvade tõttu on kadakaraiesmik aastaid tuleohtlik, sest tihke ja sitke kadakapuu oksad mädanevad-kõdunevad aeglaselt .
Kadakapuidust huvitatud ärimehed ning liigirikkusest lummatud pärandkoosluste kaitsjad võiksid püüelda mõlemat rahuldava koostöö poole. Ihaldatud kadakatüvesid leidub ka sellises kadastikus, kus liigirikka taimkattega looniidulagendikud täiesti hävinud pole: seal oleks ehk harvendusraiest kasu ka niidule. Tiheda ja eaka kadakatihniku hõrendamine ei anna erilist lootust, et ihaldatud liigirikas taimkate kiiresti taastub : enamiku lootaimede seemned mullas üle paari aasta eluvõimelisena ei säili. Karjatatava kadastiku vanad ja silmatorkavad puud on aga karjamaa ehe ja neid mõne seekli saamiseks langetada ei tee kellelegi au.
Kadakat on Eestis alati kasutatud nii tarbepuuna kui ka marjaandjana . Tänapäevalgi on kadakamarjad tunnustatud rahva- ja teaduslikus meditsiinis. Kadakamarjad tekitavad närbadel söögiisu ja on head köha vastu. Hollandlaste leiutatud kadakamarjaviina ehk dsinni, mille inglased on täiuslikkuseni arendanud, tuntakse nüüd terves maailmas.
Saartel on kadakas muude puude nappuses olnud alati pliidipuu. Kadaka jämedamatest tüvedest on valmistatud tarbeesemeid: kadakased puunõud olid hinnatud, sest ei andnud toidule kõrvalmaitset; sitkest kadakapuust sai ja saab häid poste ja teibaid karjatarasse. Veinimaadel toetasid vanasti just kadakast postid viinamarjavääte ja valmivat marjasaaki. Meeldiva välimuse ja lõhnaga kadakapuu on tänini väga hinnatud meenematerjal. Kadakased kuumaalused on olemas vist küll igas eesti kodus.
Kadastikud kui loodusväärtused. Vahel mõistavad mingi nähtuse, ka lookadastike väärtust paremini need, kel neid priipäralt võtta pole. Nii ongi meie kadastike säilitamise ja kaitse korraldamisel abi loota Euroopa Liidu looduskaitseprogrammist Natura 2000, kus peale haruldaste ja ohustatud liikide elupaikade või kasvukohtade väärtustakse ka elupaigatüüpe kui selliseid. Et põhjendada kadakase karjamaa kaitset, ei pea enam toetuma mõnele haruldasele taime- või loomaliigile. Väärtuslik on kogu kadastik tervikuna, koos oma elustikuga.
Tagasilööke mõnede kadakaste elupaigatüüpide hoidmisel on karta maaomanikelt, keda kammitsevad liig kasinad teadmised oma varanduse tõelise väärtuse kohta. Enamik hästi säilinud ja tõeliselt väärtuslikke kadastikke jääb eramaadele, see ei peaks poollooduslike koosluste päritolu teadjat üllatama. Mittemetsamaal, kus kadastikud laiuvad, üritavad maaomanikud talitada oma äranägemist mööda. On põhjust karta, et mõnel juhul võivad üldrahvalikud looduskaitsehuvid taas erahuvidele alla jääda. Ütleme välja: meie kadastikke ohustab päev-päevalt hoogustuv kinnisvaraarendus ning planeerijate ebakindlus ja peataolek loodusväärtuste käsitlemisel.
Seeneriik Saaremaal
Uurijate seenereidid. Saaremaa on oma veidi erilise staatuse tõttu mitmeski loodusvaldkonnas põhjalikumalt uuritud kui Mandri-Eesti. See käib tinglikult ka seente kohta. Mükoloogias, nagu mitmes teiseski valdkonnas, oleneb uuritus uurijate arvu ja ruutkilomeetrite suhtest . Ometi peab tõdema, et Saaremaa ligi 2700 ruutkilomeetril ei ela ühtegi kutselist mükoloogi.
Eelmise sajandi esimese poole seeneteadlaste uurimused käsitlevad põhiliselt mikroseeni. Makroseente süstemaatilise uurimise alguseks võib pidada 20. sajandi teist poolt. Viimase 35 aasta jooksul on Tartu mükoloogid korraldanud hulga uurimisreide Saaremaale, et koguda herbaarmaterjali, mille alusel on koostatud Saaremaa seenestiku nimekirjad. Oma panuse Saaremaa seente uurimisse on andnud ka ühisekspeditsioonidel osalenud Soome ja Rootsi mükoloogid. Paarikümne aasta jooksul olen lehikseente kohta materjali kogunud ka ise.
Saaremaa oma seened. Saaremaal armastatakse eriti harilikku kukeseent (Cantharellus cibarius). Soodsal aastal võib ,,Saaremaa kukeseent” leida eksportartiklina suurtes kogustes ka meie põhjanaabrite turulettidelt (kindlasti ei unustata hinnasildi juurde lisamast sõna Saaremaa). Kahjuks ei tunne suur osa seenelistest hariliku kukeseene lähiliike kollakat kukeseent (Cantharellus aurora) ja lehter -kukeseent (Cantharellus tubiformis). Ent soomlaste seas on nad eriti nõutavad, kuna ületavad maitseomaduste poolest harilikku kukeseent. Soodsal aastal võib kollakat ja lehter-kukeseent leida suurte kolooniatena külmade tulekuni.
Cantharellus cibarius
Mandri-Eesti ja Saaremaa seente väga subjektiivse võrdluse alusel võiks väita, et kümneid uusi liike Eesti seentenimistus on siiani leitud vaid Saaremaalt . Kindlasti leitakse osa nn. Saaremaa liike ajapikku ka mandrilt, kuid mingi osa jääb eelistama Saaremaa ökoloogilist eripära.
Üks selliseid Saaremaa oma seeni on kahvatu kukeseen (Cantharellus pallens) oma valkjas -beeþi kübara ja kollase eoslavaga. Ta on hea söögiseen ning kasvab hilissuvel kohati hulgi segametsades ja puisniitudel.
Saaremaa tähelepanuväärseim söögiseen on hiidvöödik (Cortinarius praestans). Maitselt võib teda võrrelda kivipuravikuga. Kasvult hiiglaslik hiidvöödik kasvab sageli suurte seeneringidena segametsades ja puisniitudel. Teda on kerge ära tunda, kuid ettevaatlikkusele manitseb mõningane sarnasus violetsete vöödikutega. Vöödikute perekond on erakordselt liigirikas ja Eestis kasvab neid üle paarisaja liigi. Suurem osa meie vöödikutest pole söödavad, mitu on aga surmavalt mürgised.
Lausa saaremaine seeneperekond on aga punalehik (Entoloma). Seni leitud ligi sajast liigist on üle poolte esmaleiukoht Saaremaal, nende seas kaheksa uut liiki maailma seenenimistus. Üks nimetatud kaheksast liigist on tõeliselt Saaremaa oma seen ka nime poolest – viidu punalehik (Entoloma viiduense).
Viimasel aastakümnel on Saaremaal leidnud poolehoidu ka kultuuris kasvatatav austerservik. Seenekasvatus soodustab huvi teket seente kui põnevate loodusobjektide vastu. Seente tutvustamisel on oma osa olnud botaanik Sirje Azarovi eestvedamisel korraldatud iga- aastastel seenenäitustel Kuressaares.
Endastmõistetavalt pole kõiki Saaremaa seenharuldusi võimalik ritta seada, ja suur osa neist on ju veel leidmata ...
Kasutatud materjalid
Egle Kaur ,Maila Kuusik .Kalev Sepp ,,Eesti Maastikud’’ 2008
http://et.wikipedia.org/wiki/Saare_maakond
http://www.saaremaaloodusretked.ee/retked #
http://www.seit.ee/failid/776.pdf
http://www.eestiloodus.ee/artikkel729_728.html
http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=49&Itemid=78&lang=et
16