Platon (referaat) (0)

Platon
Kui Sokrates aastatel 399 eKr suri, oli tema andekaimõpilane Platon (427-347eKr) 28-aastane.Õpetaja traagiline surm vapustas sügavalt noort ateenlast, kes asus oma vaieldava kuulsusega õpetajat kaitsma suurepärastes, stiililt ja vaimult veenvates kirjutistes. Mõnes neist käsitles Platon Sokratese tegevust ja saatust; mõnes aga, varjudes Sokratese tegelaskuju taha, arendas ta omaenda seisukohti, mis filosoofiat suuresti muutsid. Kõrgest soost Platon on mitmes mõttes oma ebamäärase mainega õpetaja vastand . Vastupidiselt Sokratesele kirjutas Platon palju; tema kirjutised on meieni täielikult säilinud. Vastupidiselt Sokratesele ei olnud ta niivõrd filosoofiline “ämmaemand “, kes aitas teistel sünnitada, kui pigem sünteesiv, terviksrtuktuuri poole püüdlev filosoof . Plaatoni idee-õpetus on senini üks õhtumaise intellekti väljakutsuvaimaid ja vaieldavaimaid visioone.
Platoni rajatud Akadeemia tegutses 900 aastat ja selle mõju õhtumaise enesetunnetuse ja teaduse arengule on olnud tohutu. Selle piires töötas algusaegadel sedavõrd geniaalseid teadusetegijaid, et “ praegu ei saaks ka eri maade uurijatest kokku panna samasugust akadeemiat, millel oleks teaduse arengule sama suur tähendus”.
Platoni tekstid on hämmastavad oma kirjandusliku vormi poolest. Platon kirjutab innustunult ja kirglikult, ta on haarav ja värvikas –meeleolukas. Platoni tekstid on dramaatilised ja lõbusad, tihti kirjutatud näidendlikus dialoogivormis. Ajaloo suhtes, mis Platoni tekstidele järgneb, on nad karjuvalt ebasobivad, puudub täielikult akadeemiline ballast. Platon on intellektuaalse vaimutsemise suurmeister. Ta nägi end eelkõige õpetajana, kes enda rajatud Akadeemias elava sõna kaudu mõju avaldas. ”Sarnaselt Sokratesega tahtis ka Platon olla ennekõike õpetaja, teisisõnu mees, kes äratab inimesi iseseisvale mõtlemisele ja vabastab neid kammitsevaist eksiarvamustest”. Platon lähtub Sokratesest, kuid möödub peagi oma õpetajast. Platon alustab mõistemääratlusest ning liigub edasi tunnetusteooriasse ja ontoloogiasse, eetikasse, psühholoogiasse ja pedagoogiasse, ühiskonnafilosoofiasse ja seadusandlusesse, esteetikasse ja kosmoloogiasse, lõpuks loodusteadusessegi. Maailm muutub tema haardes – esimest korda kirjapandud sõna ajaloos – filosoofiliseks süsteemiks.
Kuigi Platon kirjanikuna on rõõmus ja mänguline, on tema filosoofia lähtekohad ülevad. Ta on valusalt teadlik oma aja inimlikust ja poliitilisest allakäigust. Ta tahab esitada inimesekäsitluse ja riigiõpetuse, mis näitaks teed välja sellest ummikust. “Jõudsin sellisele järeldusele “, kirjutab Platon oma nn seitsmendas kirjas,” et eranditult kõik tänapäeva riigid on poliitiliselt laokil, kuna kogu seadusandlus on sellises olukorras, mida vaevalt muu kui ime ja õnnelik kokkusattumine üheskoos võivad parandada. Ja nii pinin ma asetama esikohale filosoofia, mille kohta sain öelda, et see on nii ühiskonda kui üksikut inimest puudutav tõe allikas”. Need sõnad osutavad eelkõige platoni suures dialoogis Riik arendatavale ühiskonnautoopiale. See on Platoni mõjusaim saavutus ideeõpetuse kõrval, millega riigiõpetus põimub. Platoni kujule annab seejuures värvingu kindel moraalne hoiak. Mis on hüve, mis õiglus? Need on tema jaoks elu ja surma küsimused.
Sokratese mõistuseteenimine muutus peaaegu et koomiliseks. Mingist keskmisest mõõdukusest talle ei piisanud, kui kõne all oli mõistuse argument ja seda toetav järeldus. Sokratese meetodi eeltingimus oli, et vestluskaaslased usaldavad end mõistuse kanda ja lasevad end juhtida põhjenduste loogikast. Inimmõistus on väljakutsuvalt suveräänne; selle põhiaksioomi võttis Platon üle Sokrateselt.
Platon pooldab ka Sokratese intellektuaalset eetikat, mille järgi keegi ei toimi tahtlikult vääralt. Voorus on teadmine ja teadmine voorus – vääralt sooritatud tegu paljastab tegija teadmatust. Kui niimoodi ühendada õpetus õigest elamisest teadmistega, on aru ja mõistuse tiivad valmis kandma ennenägematult kaugele.
Platoni ratsionalismi kolmas oluline külg ilmneb tema pürgimuses korra ja seaduspärasuse poole. Platoni õpetus olemisest esitab meile reaalsust kristallselgena, mõistuslikult kantimata. Selles visioonis on olemine täielikult mõistetav, selle skemaatilist kujutist ei varjuta mingi ebamäärasus.
Platon ei ole akadeemiline autor, kes jagab oma mõttetöö eri pealkirjade alla ja arendab süstemaatiliselt iga teemat eraldi. Õpetus ideedest seostub Platoni teiste teemadega, näiteks arutlusega ideaalriigi valitsejaklassist, õiglusest ja filosoofia erijoontest. Mitmed seosed tunduvad nüüdisaegsele lugejale meelevaldsed.
Kui Platon nüüd hakkab arendama ideeõpetust, peab see filosoofiline looming täitma rangeid mõistuslikkuse nõudeid. Vastavalt on Platoni õpetus ideaalsest riigist nii utoopiline , et selle mõistmiseks tuleb kõrvale jätta ka kõige ilmsemad inimese psühholoogilised piirangud. Ideeõpetuse taustaks on tegelikkuse ja näilisuse eristamine filosoofilises ja inimlikus mõttes. See jaotus on argimõtlemises tuntud reserv , esmapilgul täiesti ilmne. Mis sügavust siin võib olla? Vastuse sellel annab Platon .
Sest see tegelikkus, kus ma näen enda ees valget paberilehte, pilku tõstes lumist talvemaastikku, paari mändi ja suurt kivimaja; kus kuulen kaugelt liikluse müra; see meeltega tajutav tegelikkus ei ole Platoni järgi sügavaim, puhtaim olev. Meelte abil tunnetatava maailma taga on tõeliselt olevate ideede tegelikkus, mida meeleline maailm ainult peegeldab. See tõsiolev ideede maailm on tabatav ainult mõistusega ja sellele, mitte näilisele, tuleb tõe otsijal suunata oma tähelepanu.” Kui hing toimetab uurimist omaette , suundub igavese, surematu ja muutumatu poole, ja kuna hing on sellega sarnane ja ühte sugu, püsib ta muutumatu läheduses niikaua kui saab. Hing lakkab ekslemast ja püsib muutumatuna viibides muutumatu naabruses ja sellega kokku puutudes. See ongi hinge seisund, mida nimetatakse tarkuseks.” Meeltega tajutav tegelikkus tähendab Platonile näilisust, mis küll laias laastus võttes on olemas, aga päris tõeliselt ei ole. Näilisus hõljub olemise ja mitteolemise vahepeal . Kui tuleb ilmtingimata meeles pidada, et näilisus ei taga tõelist teadmist.
Platoni ideeõpetuse eri küljed, mida hilisem filosoofia tavatseb käsitada üksteisest sõltumatutena, ei moodusta Platoni enda töödes alasid. Platoni ideeõpetuse moraalifilosoofilised, tunnetusteoreetilised, keelefilosoofilised, metafüüsilised ja ühiskonnafilosoofilised dimensioonid põimuvad tema tekstides ühtseks kimbuks, mille eeliseks mõisteline selgus küll ei ole.
Platon ei usalda meelelist taju, kuna see viib tähelepanu üksikutele ja kaduvatele asjadele neid ühendava püsiva olemuse arvel .Ta rõhutab oma seisukoha seda punkti, et teadmine on lihtsalt suunatud teistele asjadele kui arvamus või usk. Kuna “arvamus on midagi muud kui teadmine” ja “kumbki neist on võimeline eri asjaks”, “neil kummalgi on erinev objekt”. “Vaid teadmine on suunatud olevale, see pürgib oleva olemuse teadmisele“ – ja selleks ei ole arvamus võimeline.
Platoni filosoofilised põhiseisukohti on põhjust nimetada absolutistlikeks. Olevas sisaldub täielikult muutumatu, absoluutne aines – nii mõtleb see filosoof, kellele mingi suhteline reaalsus ei kõlba. Platon eelistab alati üldist ja abstraktset üksikule ja konkreetsele. Ta eelistab püsivat ja ajatut muutuvale ja ajalisele. Nende eri tasanditest algab Platoni ideeõpetus, algul näiliku ja tegeliku eristamine (koopa – võrdlus), siis teadmise ja arvamuse eristamine, ja lõpuks mõtlemise abil tabatav tõsioleva ja meelelise tegelikkuse eristamine.
Ta arvab, et ideed on muutumatud, püsivad ja igavesed. Ideed on väljaspool ruumi ja aega. Tema arvates on muutumine üks näiliku tegelikkuse mõisteid, varjudemaailma nähtus.
KASUTATUD KIRJANDUS:
1.”Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini ”
Esa Saarinen Tallinn 1996