Kirjandusteooria (0)

18. okt. 05
Narratiiv
Benedict Anderson „Mõttelised kogukonnad “
Seostab kirjanduskultuuri teket rahvusühiskondade tekkimisega . Tekib ühtne inforuum – inimesed hakkavad lugema ühtesi ja samu uudiseid, samas keeles. Kaasaaegne romaan tekkis ajakirjanduse pinnal. Romaanid olid seotud reaalsete sündmustega. Nad on üles ehitatud paljude tegelaste ja (paljude) paralleelsete tegevusliinidega, erinevad sellepoolest luuletustest ja lühijuttudest. Tegevusliinid ja tegelased põimuvad omavahel ainult natukene. Kõik (tähtsad) tegelased ei pea omavahel tuttavaks saama, seega on tegemist nagu osaga ühiskonnast.
Virginia Wolf „Mrs. Dalloway “ näiteks. Kuulevad sama kellalööke ja tunnetavad teineteist. Kui varasemas ühiskonnas olid tähtsad hierarhiad, siis rahvusühiskonnas ei oma see niivõrd suurt tähtsust. Rahvuskollektiividel on kõigil kesksed lood enda kohta.
Lugu: Me oleme siin Eestimaal olnud juba viimased 10 000 aastat. Vs Me oleme pidevalt uuenev ja dünaamiline maa. Progressi narratiiv. Sealt tuleb ka arengumaade mõiste (nemad lähevad veel kuskile, kus meie juba oleme). Marksistlik narratiiv. Ohvri narratiiv – me olene nii erilised, et keegi meid ei mõista, seega me peame kannatama ; Parim kaitse on rünnak jne.
Ühiste narratiivide loomine nõuab omavahelist kokkulepet, solidaarsust.
Olude muutumisel võib muutuda ka lugude tõlgendamine, näiteks Jaan Krossi teosed.
Keel
Kirjanduslik keelekasutus.
Proosa puhul rääkisid vene formalistid narratiivi võttest. Luule puhul oli kummastava võtte allikaks luule spetsiifiline keel, häälikute asetus ja kõnekuju, jaotamine värssideks.
Poeetika – Aristotelese teos luulekunstist, oligi vana-kreeka keeles Poeetika. Luule oli tema jaoks matkimiskunst. Uurib kuidas on kirjandusteosed tehtud (lähtub retoorilisest ideest – võtab efekti aksioomiks ja hakkab uurima kuidas see efekt saavutati). Näiteks: Mis muudab selle jutustaja mitteusaldusväärseks? Miks tundub see lause irooniline? St. me aktsepteerimine selle iroonilisust aga uurima kuidas. Missugune on gooti kirjanduse ruum jne. Ei jaga hinnanguid, vaid uurib ja kirjeldab.
Retoorika – ( Aristoteles ) – veenmiskunst. Uurib kuidas kirjandusteosed mõjuvad. Näiteks: Luule ülendab. 20saj retoorika uurib keelekasutuse strateegiaid , teda huvitab praktiline efekt. Uurib kuidas effekt saavutatakse . Diskursus analüüsib kuidas praktikas toimib ja mida saab saavutada. Tihti analüüsib lisaks kirjandusele ka ajakirjanduskeelt, poliitikute kõnesid, teaduskeelt, juriidilist keelt. Tihti on uusretoorika ideoloogiakriitiline. 90% uusretoorilistest analüüsidest võtavad analüüsiks endale tekste mida nad tahavad kritiseerida (on küll objektiivne uudis, kuid nende kujundite abil on subjektiivset sõnumit edastatud või a’la naispoliitik = blond ) Retoorika on viis muuta maailma keelekasutuse kaudu, vastandatuna maailma muuta mingisuguse füüsilise tegevuse kaudu.
Stilistika – (stylus kirjutuspulk kreeka k) – seega erinev käekiri. Samas ka stiil mida tuleb õppida ja korralikult teha (stiilne kirjutamine vs stiilitu kirjutamine) Keeleteaduslik stilistika uurib käekirja poolega seotud poolt. Uurib konkreetset teksti aspektidest: kas ta on sidus, kuidas ta loob seesmist sidusust, kuidas mingisuguserid objekte nimetatakse. Esimeses lauses on Mari, teises tema kolmandas naine jne. Kas/kui palju/missuguseid omadussõnu on kasutatud ja kas nad on tähenduslikult omavahel seotud. Kui me arvame, et iga element on tähenduslik on vaja vaadata millises tähendusväljas on mingisuguse tegelase iseloomustavaid sõnu kasutatud. ( Dostojevski puhul äkki)
Keele kujundlikkus – piltlik keel. Ülemus möirgas nagu lõvi (kujundlik keel). Kujund on ka viis keelt ilusaks muuta. Troopid (tähenduskujundid – metafoorid ja metanüümia) + kõlaeffektid (riim) – lõppriim, algriim, onomatopoeetiline (loodushelide matkimine a’la sisisema). Pahakõla. Markeeritud keel, eristub üldisest tekstimassist ( lauajalg , kinganina, saapajalg )
Troop (kreeka k) pöörak või käänak. Võrdlus. Eseme või nähtuste kõrvutame mingite ühiste asjade kaudu. Turgu on Tartuga ühesuurune linn. Murtud võrdlus: Küülik nagu künnivagu.

nov. 05. a.
Metafoor – (kreeka k tähenduse ülekanne). Tähenduse ülekanne sarnasuse alusel (varjatud võrdlus). Keel on täis kulunud metafoore (kulunud jalg – jalg on seotud tegelikult inimkehaga) Aeg kulub, aeg jookseb – metafoorid. Metafoor tõuseb keelest esile (kunstiline metafoor). Aja jooksmine või kulumine on tähendus keeles fikseerunud. Luule on täis uusi ja värskeid metafoore. Romeos ja Juulias ütleb Romeo Juuliale „öö küünlad on lõpuni põlenud“ (tähed hakkavad taevast ära minema, hakkab valgeks minema) „ Julia on Päike“ on ka avatud metafoor. Sära, elu, kuumus, ohtlik, soe.
Metafoor .vs. Sümbol
Ühe tähendus on fikseerunud (sümbol) ja teisel muutuv (metafoor)
Laiendatud metafoor, teos on üles ehitatud ühele metafoorile ja teose käigus tuleb juurde uusi avatud metafoore. Jaan Kross „Taeva kivi“ – uuritakse mitut tähendust, ei kasutata tavalist väljendit meteoor ; Luuletuste tõepärasus.
Isikustamine e. Personifikatsioon – elutust asjast räägitakse justkui elusast.
Antropomorfiseerimine – isikustamine, asjadele inimeste omaduse andmine nende paremaks mõistmiseks.

• Läheme läbi mere
  

Mis tõuseb me vastu tige

• Sügise tuul
  

Raputab puul,
Küürutab kõveral kõrrel
Kui sandike!

• Kord öeldi õnn tuli õuele
  

Ja õu sai õnne täis
Õnn tuuli siis ka kambrisse
Ja kamber sai õnne täis
Viimaks õnn tuli sahvrisse
Lauta ja aita ka
Rõivad veel mahtusid kohvrisse
Siis pidi minema ( iroonia )
Metonüümia (kreeka k – nimevahetamine ümber nimetamine)
Tähenduse ülekandmine mingi tähendussuhte (ajaline, ruumiline, tähenduslik) alusel. Asjad ei sarnase omavahel aga on kuidagi seotud.
Näiteks: Seinal rippus Viiralt (mõeldud on ta pilti); Joo ka üks klaas (tähenduse ülekanne anumalt sisule ); Tal on osav sulg (inimene on osav, mitte ta kasutatud sulg)
Tuntuim alaliik sünekdohh – kvantiteedi suhe: osa terviku asemel – kroonitud peal kogunesid pidustusele, või tervik osa asemel eesti võitis Slovakkia jalgpallis (tegelikult võitis ainult meeskond )
Metonüümiat seotakse realistliku kirjandusega.
Iroonia – öeldakse üht, ent mõeldakse vastupidist. Eeldab ühist teadmist mingist alusest , tegemist väga kontekstuaalse kujundiga. (Aadu on kindlasti väga taktitundeline inimene – who the fck is Aadu?:)); Sügav kui kaev või suur nagu kiriku uks (hüperbool) ta ei ole, aga sellest piisab – ta teeb oma töö ära ( litootes )
Hüperbool – kunstiline liialdus
Litootes – kunstiline vähendus (kuid siiski hüperbool, kuna äärmus)
Sellest kas tisleri talus suvitamine on hea idee või mitte, sõltub kas inimesele meeldib läbilaskev katus või mitte.
Luule .vs. Proosa.
Kujundid mida seostatakse luule ja proosaga, aga kontsertratsioon on luules / proosas väiksem. On tunnuseid millega luulet proosast eristada: rütm, värss, riim. Vanasti räägiti luulest kui seotud-, proosast kui sidumata kõnest. Luule jaotatud värsiridadeks, proosa peatükkideks. Küsimus: Kuidas luule erineb proosast – eeldaks, et me peame proosat „normaalseks“ ja luulele omistame mingi „nõksu“, ajalooliselt oli see suhe teistsugune (J. Lotman ), luule on märksa vanem kunstiline vorm kui proosa. Varasema aja kõne (luulelisem). Luulekeel erineb loomulikust keelest. Loomuliku keele all mõtleb Lotman igapäevast keelekasutust või laiemalt grammatilisi süsteeme nagu keeled (Vene, Saksa, Prantsuse jne). Tekivad sekundaarsed modelleerivad süsteemid. Luule, proosa, kujutav kunst on sekundaarsed modelleeringud. Värsskõne on esmane kunstiliik , mis tekib loomuliku kõne baasil. Foto- ja filmikunst . Fotot ei mõeldud esialgu kunstiks, see oli nö. Tarbeese . Uute võimaluste tekkimisel (filmikunst, montaaž) andsid uusi võimalusi seda modifitseerida. Luule oli esimene aktsepteeritud kunstivorm . 19saj lõpul ei olnud proosa veel kunst. Luule muutus eriliseks kirjanduseks.
Proosa (realistlik romaan) rütmiline vabaluuletus, proosa, värss Luule (sonett)
Ju toome helbed jätnud jumalaga
Ja sirelite õitseaeg on käes
Rütmiline proosa – Atlandi laine käib vaikselt , loodest ta tuleb. Roheka turja küünitab kummina kõrgele, valkavaks pääks selle veeretab, tüünelt ja laisalt. Õhk ei haiguta tuult ; üksikuid kaadraid ja kakjaid kannab ta soolane avarus . Ookean ringutab rammetuid liikmeid.
Laia ja tugevat vett läbistab mõtlikult laev, pisike putukas ulguvee mõõtmatul pinnal.
Vabavärss –
Meie ei taha olla, ei ole
Vaikiv, ununev lehekülg
Aegade raamatus:
Meie otsaette on kirjutatud
Elusõna!
Luuletusel on õigus eksida tavalise grammatika vastu. Saab ka sõnadejärjekorda muuta. Proosa puhul tundub see eksperimentaalne. Luulel on õigus eksida tavapärase semantika (tähenduse loomise reeglite) vastu.
Rohelised (värvitud?) ideed magavad raevukalt. Kui seda võtta luuletusena, unenäolise ja alateadlikkuse vahel, pannaksegi tähendused teisiti kokku. Avardab meie arusaama tähistatava ja tähistaja kokkukäimisest.
Tähistaja ja tähistatava seos on arbitraarne, see ei ole sisemine seos, vaid on välja kujunenud, et mingit mõistet väljendatakse mingi häälikukombinatsiooni kaudu. (auh, vs bark , vs vaf)
Visnapuu onomatopoeetilised väljendid.
See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu ja teisiti ja hoopis teisiti.
Nii palju naeru, londe, lolli’t hoi!
Ja päikest, meeletumat päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah!
Oh-oi!
Paar prahvangut veel rõõska äikest
Mürr-Mürr! Mürr-mürr! Trahh -trahh!
8. nov. 05. a.
Luule jaotub värsiridadeks. Värsiridade lõpus olevatel sõnadel on suur tähenduslik rõhk.
Siire – kui lõhutakse loomuliku lausetakti ja viiakse mingi sõna üle (J. Kaplinski ME PEAME JU VÄGA TASA KÄIMA)
Mu juurde tuli vihmavarju käevangus hoidev välismaa teatraal (Jüri Üdi)
Kuidas erinevad luule- ja proosa informatiivsused. Umberto Ecco ja J. Lotman on uurinud luulet informatsiooniteooria kaudu, mille kaudu sisaldab ta rohkem informatsiooni ja vähem üleliigset materjali kui ajalehetekst. Informatsiooniteoorias informatsioon on miski mis lisandub olemasolevatele teadmistele (...) uudsuse mõõtmiseks kasutatakse tõenäolisuse võimalusi. Kui info on väga üllatav, keeruline, kompleksne e. uudne, siis võib olla adressaadil raskusi selle vastuvõtmisega.
Kontekst
Kanal
Saatja Tekst Adressaat
Kood
Saatja ja adressaadi koodimõistmine ei kattu kunagi 100% ja osa infost läheb kaduma. Igasuguse info vastuvõtmise puhul on alati mingeid takistusi – kuuldavus, nähtavus. Et sõnum jõuaks kohale, tuleb arvesse võtta paratamatu infokadu. Osa liiasusest on sisse programmeeritud ka keelde endasse. Kui kõigil adressaatidel ei ole infot „vaja“ siis informatiivsus väheneb. On ka kokkuleppelisi koode, nt. lühendid. Hääliku tasandil vaadatakse, millist osa sõnast suudab vastuvõtja tajuda/ära arvata. Luuleteksti puhul võiks arvata, et äraarvamine kergem – häälikuharmoonia, riim (mida me ootame ), kuid Ivan Fonangy katse näitas vastupidist, kus ühe luuletaja pealkirjadest oli välja lugeda 40, kuid ajalehtede pealkirjadest 60%+. Paari luulerida võib lahti seletada pikalt, võttes sealt uut ja uut infot.
Mis küsib elulahkmel heitlik maru !
Kuid sina enesele annad endast aru.
Ja olgu öö kuitahes pikalt pime
Sa otsaeest ei pühi oma nime.
Puulehtki vaatab valgust, vajub vette
Koos teistega. Ja siiski omaette .
(Betti Alver )
Luuletused on lühemad ja tihedamad, sellest ka infohulga suurus. Luuletuse teeb heaks pinged ja uudsus . Luuletuse info ei aegu (hetkesündmus: tramm ei peatu täna selles peatuses, vs sümbolid nt. Visnapuu luules).
Tekst, kontekst, intertekstuaalsus .
Lad. k (põiming texere?)- võib omistada talle struktuurilise ühtsuse. Raamat võib olla tekst, osa tema ühtsusest moodustab juba see, et ta on ühtede kaante vahel. Sammuti jutlus või retsept. Tekstide uurimisest võib rääkida keeleajaloo kontekstis.
20saj. Algusel hakati teksti tarvitama samas kontekstis mis Teos. Formalistid ja uuskriitikud ütlesid, et uurivad „sõnu paberil “, mis viitavad rohkem autorile. Seda kuidas teksti seesmine ühtsus töötab hakkas lahti seletama keeleteadus 60-ndatel. Tekkis tekstilingvistika (saksa ja hollandi autorid), mis sai keeleteaduses väga oluliseks. Varem uuriti keelt sõnade ja lausete tasandil, muid üksusi väga ei tunnistatud . Saussure ütles, et tuleb teada keele üldist süsteemi ja struktuuri, selle teadmisel saab moodustada lõputu hulga õigeid lauseid . Tekstilingvistika ja semiootika hakkasid nägema probleemi, et lausete õigsus ja vastuvõetavus ei sõltu vaid lausest vaid kontekstist (kotekstist). Elliptilised laused tunduvad valed, kuid olles osa dialoogist normaalsed. („Kas soovid kohvi?“ „Ei, teed“) Vastus „Ei teed“ kõlaks dialoogist väljaspool veidralt. Ka tekstilingvistika arenemisel oldi ideel, et lause on see mida on vaja analüüsida. Arvati et lausete vahel on seos, mis moodustavad teksti. Teksti moodustamine sõltub kasutusolukorrast ja funktsioonist, mitte keele üldisest struktuurist. Tekst on koht kus keele tähendus realiseerub. Püüti koostada tekstigrammatikaid sarnaselt keelegrammatikale, millega saaks eristada normaalseid tekste ebatavalistest. Teksti moodustamine sõltub kommunikatsiooniolukorrast.
Kasutatakse tagasiviiteid, struktuurilist sidusust – asesõnu ja sünonüüme.
Mari on minu õde, ta töötab siin. Struktuuriline sidusus (grammatiline & lingvistiline) erineb semantilistest sidususest.
Tekst ei pea olema tingimata ainult sõnaline, töötab ka mõnes muus süsteemis.
Linnasemiootika – uuritakse milliste tähenduste abil loob linn tähendusi (tegelikult linnaelanikud). Monumendid, linnaosad, haljasalad , tänava nimed. Biosemiootika.
R. Bart
Kirjutas moe-keelest artikleid ja selles keeles loodavatest tekstidest. Mitte ainult mood kui kõrgmood. Märgiline riietumine . Väiksemad eesmärgid on külmakartus etc, peamised eesmärgid on mingite sõnumite saatmine (vormid – koolis, ametnike [politsei]), ettekirjutamata vorm (paljud õpilased käivad siiski samamoodi riides), kirjutamata reeglid (õppejõud ei tule tihti teksastega tundi).
15. nov. 05. a.
R. Bart uuris ühtlasi toidu-valdkonda. Toidul ei ole ainult „me peame sööma selleks, et elada“ funktsioon vaid vahel sööme ka siis kui kõht ei ole tühi. Mingeid toite süüakse kindlal ajal (jõuludel piparkoogid laual isegi kui keegi neid ei söö). Haigetele viiakse puuvilju , isegi kui nad on nende suhtes allergilised . Tegelikult jälgitakse mingit kollektiivset identiteeti (rahvuslik toidukultuur). Hamburger on seotud tihedamalt poliitilise diskursusega, söömine-mittesöömine kuni hamburgeri restoranide lõhkumiseni välja.
Kaasaaegne tervisliku toitumise diskursus (rasvase söömine on patt, šokolaadi söömisest loobumine annab vooruslikkuse tunde). Söögipattude kahetsemise aeg, peale jõule. Toit mängib rituaalides suurt rolli – paastud, juutide kombestik. Protestandi ja puritaani usuvoolud seisavad toidule tähelepanu osutamise vastu, kuna tegemist on siiski materiaalse asjaga. Religioon ja usk on seotud vaimu ja hingega.
Tegelikult järgitakse reegleid lähtudes kõrgemale autoriteedile – meditsiinile. Tervisliku toitumise diskursus on Itaalias ja Prantsusmaal suhteliselt puudulik.
Semiootika uurib märgisüsteeme üldiselt, lingvistika keelega seotud märgisüsteeme. Klassikaline lingvistika rõhutab tekstide seotust teatud kontekstis, semiootilised vaatlused märkavad kuidas ühes tekstis võivad olla erinevad tekstid on omavahel interaktsioonis, ei saa vaadata tekste täielikult üksteisest eraldi. Nt reklaam ühendab kuuldava ja nähtava (pesupulber ja Mozarti muusika ).
Semiootika avastas, et iga tekst peab olema vähemalt kahekordselt kodeeritud, et teda mõista. 1. loomulik keel 2. läbivam või vähem läbiv kodeeritus (nt juriidiline keel), seega me peame oskama eesti keelt + mõistma muid elemente, sõnu millel ei ole tavalises eesti keeles kuigi suurt tähendust või on erinev tähendus. Teovõime juriidilises keeles ei tähenda mitte, et inimene ei ole võimeline tegudeks vaid ei vastuta nende eest. Iga inimkultuuris suhtleja peab seega olema semiootiline polüglott. Mingites valdkondades on teisesed kodeeringud laiemalt levinud nn. köögikeele kodeering, kuid võib raskusi valmistada inimesele, kes ei ole sellega varem kokku puutunud.
Kultuurisemiootika on algusest peale tähtsaks pidanud kunstilist teksti, mis täidab erinevaid funktsioone (laul, tants) ja sisaldab elemente ka ajaloost + pakub esteetilist naudingut. Kunstilistes tekstides ei üritada sekundaarset tähendust liiga lihtsaks muuta.
. Romaanid mis ei püüa end keeruliseks teha, sisaldavad tegelikult siiski väiksemaid tekste (tegelaste vahelised kirjad, juriidilised tekstid, noodistikud, muidugi ka luuletused).
Kunsti tekstis on ühest küljest olemas endast väljumine, paljusus ja mitmekesisus , kuid traditsiooniline kunstitekst rõhutab oma piire , sellega et rikuvad piiristamise reegleid. Lõpp ja algus on tähenduse mõistmisel väga olulised osad teosest. Tihti kasutatakse alguseks kindlaid vormeleid – muinasjutt : ennemuistsel aal... Lõpp on veel eriti oluline, kuna teksti käigus muutuvad tähendused. Kirjandusteos elab omaette ajas ja kangelane sureb või abiellub (igaveseks) just siis kui meie raamatu lõpetame, seega kasutatakse kirjanduslikke konventsioone. Palju on nende teoste rikkumisi, teiste osade kirjutamisega, ent seda tajutakse juba kui teist lugu. Konventsiooniks on saanud ka rõhutatud lõputa lõpetamine, kus peale põnevat sündmustekäiku ei juhtu eriti midagi. Variant on ka mitme lõpu pakkumine.
Teose piiritlemine on omaette kunstiteos.
Teatrietenduse puhul on enamasti tegemist verbaalse tekstiga, millel on ühtlasi omad konventsioonid, kuid sarnaneb visuaalse kunstiga. Justkui neljas sein teatritegijate ja vaatajate vahel. Eesriie alustamiseks ja lõpetamiseks. Piirid muudavad teksti omaette maailmaks, kuid ei vähenda teksti seesmist semiootilist paljusust, kuna seal võivad olla erinevad keeled ja koodid.
Kommunikatsioon kultuuritraditsiooni ja publiku vahel. Klassikalise ja paljutõlgendatud teksti on salvestatud paljud tähendused ja assotsiatsioonid.
Tekstikriitika muudab lugeja enda suhet teiste lugejatega. Erineval ajal lugemine annab uut kogemust, muutunud on elukogemus ja kultuuriline kogemus. Kirjandusteos ei ole seega passiivne, ent vajab lugejat aktualiseerumiseks. Sub kultuurid võivad teksti erinevalt vastu võtta, tõlgendada. Kariibidel asuvad inimesed loevad Jane Airi teistmoodi kui Inglased .
R. Bart alustab oma arutelu Balzac „Sarasine“ analüüsiga, ei tea mida Balzac oma arutelus mõtleb. Autor on surnud, tekstis räägivad igasugused muud hääled , koodid ja märgisüsteemid.
R. Bart „S/Z“ uurimus.
Saussure: „keeles ei ole positiivseid elemente, keeles on ainult erinevused“. Sõnade tähendused sõltuvad nende suhtestumisest kontekstiga keelesüsteemis. Pole ühte stabiilset märki, vaid tuleb sukelduda keelesüsteemi rägastikku uurimaks kuidas need süsteemid omavahel toimivad .
Bahtin vaatab ka keeleelemente suhtelisena ja üksteisest mõjutatuna, kuid tema jaoks ei teki tähendus kui üldises struktuuris vaid sotsiaalsetes kontekstides . „Sõna saab tähenduse erinevates kõnemomentidel, stiilides ja allkeeltes, hetkedel ja kohtadel kus inimesed üksteisega suhtlevad või dialoogi peavad, seotud keelekultuuridega“ Keelekasutus on alati kommunikatiivne. Inimene suhtestub loetud tekstiga, lugemist seostab oma varajasemate arusaamadega (nt tõeline naine |Balzac|). „Igas sõnas on kaks häält, minu oma ja teise oma.“
Bahtin rõhutab tähenduste paljususe teket – keel on miski mida ei saa suruda kindlatesse raamidesse, isegi etteantud teksti võime sisse panna mõttelise iroonia. Juriidiline, matemaatiline keel püüab võimalikult vähe ruumi jätta mänglevaks kasutuseks ja vaidlustuseks, kuna need jõud on alati vastastikkuses seoses, ei saa neid siiski päris ära kaotada. Nt seadustel on alati „suurem“ sisu kui pealtnäha, seega täielik monologiseerimine ei ole võimalik.
Kristeva lähenemine Bahtinile on mõnevõrra erinev. Tekstid ühilduvad ühtsesse kultuuritekstide võrgustikku, kõik maailmatekstid on omavahel ühendatud. Väidab, et ongi ainult intertekstuaalsus ja omavahelised seosed. Tema jaoks on tekst pigem stiihia, maailma muutev jõud mida ei ole võimalik ära tarbida. Kuid Kristeva jaoks kaovad ära kultuurilised momendid kuidas teksti kasutatakse.
Intertekstuaalsus – kirjandusteoses viitamine teistele kirjandusteostele, ühe teksti(osa) sisaldumine teises; märgiliste elementide ühest märgisüsteemist teise kandmine, millega kaasneb nende tähenduse muutmine

• Kogu keele ja keelekasutuse, märgisüsteemide eksisteerimise viis. Kõik tekstid on dialoogis teiste tekstidega ja ka ise dialoogilised.
  
• Uuritakse allikaid , mõjutusi, vihjeid ja viiteid . Nt Dostojevski on Tammsaaret mõjutanud – kuidas?
  

22. nov. 05. a.
Intertekstuaalsus uurib kuidas tekstid on üksteise sees vastuolus . Kristeva väidab, et kõik tekstid on intertekstuaalsed. Erinevad tekstiosad on intertekstuaalsed erineval viisil.
Vastuolu: kirjandustekst markeerib oma piire vs. tekst on midagi lõputut ja piiritut. Tava intuitsioon ütleks pigem, et tekstid on eraldi – me süveneme korraga ühte teksti, raske on ette kujutada ilma lõpu ja alguseta hiiglaslikku tekstiruumi. See mida Kristeva ja Bart kasutavad metafoorina ja abstraktselt, on tänapäeval tõelisuseks saanud, kasvõi interneti kaudu (vihjed ja viited).
Georg G. Landow „hypertext“ – varieeruva teksti põhimõte. Lugemisprotsess muutub vastavalt linkidele mida me vajutame. Kirjeldab James Joyice „Mysses“ interneti tekstina – viiteid varasematele tekstidele – üks tekst viib antiikmüütide juurde, teine raamatu kohta kirjutatud massiliste kommentaaride poole. Selle tagajärjel kaotab kirjandusteos oma keskse positsiooni. Me võime sinna lisada ka oma kommentaare, seega võib teksti mõiste meie jaoks muutuda. Kõik ideed mida Kristeva propageeris , tekst on lõpuni tarbimatu – on teoks saanud. Samuti, et lugeja võib aktiivselt osaleda mingis teksti loomise protsessis.
Neid uusi võimalusi on ka kirjandusteoste loomisel ära kasutatud. Michael Joyice „The Afternoon“ – koosneb 500 tekstilõigust ja umb. 1000 lingist, jutt isast kes otsib oma kadunud poega. Lugejal on võimalik koostada see lugu nagu ta ise tahab, koostada erinevaid lugusid ja ka erinevalt lõpetada. Palju viiteid on ka James Joyice tekstidele, viitab postmodernistlikele tekstidele. Viib tagasi küsimusele: tõlgendamine, tähendus, lugeja ja autori roll. Iga kord, kui me otsustame kuidas mingit konteksti mõista, lisame me selle automaatselt tekstile .
Saussure: tähistaja, tähistatav mis on omavahel konventsiooniga seotud.
Jacques Derrida : „tähendus on lõputus libisemises“ ...tekst ja kontekst jätkuvad koguaeg (1 loll jõuab rohkem küsida kui 100 tarka vastata). Kuidas on võimalik üldse mingisugune tähendusest aru saamine? Meil on peas mingisugune tava-stsenaarium. Pange aken kinni – 1. tahab, et panna aken kinni 2. näitelause, et inimesed mõtleksid lause üle, mitte ei sööstaks teda kinni panema . Lõputus kontekstis võib lausele anda ka täiesti metafoorseid tähendusi. Aken võib olla ka „aken euroopasse“. Kooperatsiooni põhimõte – harilikult suhtlussituatsioonis teevad inimesed omavahel koostööd, vastavalt stsenaariumile valitakse kõige sobivam tegevus – võidakse küll üle küsida, kuid kui keegi ei taha meelega jonnakas olla, siis püütakse aru saada mida teine inimene tegelikult tahtis öelda. Kõik see on palju lihtsam on kui on ühtlane kultuurikontekst, sellele tuleb tähelepanu pöörata, mida pragmaatikud väga ei tee.
Kirjandusteadus
Kirjandus teooria
Kirjandus kriitika
Kirjanduse ajalugu
Viimasel ajal on kirjandusajaloo küsimus (taaskord) aktuaalseks muutunud. Ajaloo uurimine ise muutus aktuaalsemaks, vaadates mida kirjanduse ajalugu on kirjatunud. Vaadati ajalugu ka „loona“, mis toetub mingitele retoorilistele raamidele. Kirjandusajalugu peab tegelema kirjandustekstidega, mitte ainult sündmustega mis toimuvad kirjanduselus ( Nobel prizes vms) Küsimused, mida hakati kirjandusajaloo kohta kirjutama, käisid enamasti 19saj kohta, mis on siiani kõige levinumad. Mitte kirjandusajaloo kirjutamine sai kindlad põhimõtted 19saj (objektiivne). Toetuvad suures osas Hegelile, võtavad aksioomina, et ajalugu on järjepidev ja sidus ning toimub mingisugune areng ja jõutakse eesmärgini – et toimus pro- või regress . Kirjandust on raske võrrelda, st öelda kas asi läks „paremaks“ või „halvemaks“. Kirjandusajaloos on justkui tegelane, kellega midagi juhtub. Rahvuskirjanduse ajaloo puhul on selleks tegelaseks Eesti rahvuskirjandus . Kirjanduse ajalugu peegeldab ka ajastuvaimu. Kirjanduse jaotus: Euroopas alustatakse antiik-kirjandusest, siis tulevad keskaeg, renessanss , modernism , post-modernism jne. 19saj. on tekkinud ka vähemusgruppide kirjandusajalood nt. Naiskirjandus 19saj, Briti geide kirjutuste ajalugu jne. Seal on teemaks pigem identiteedi teema – oma loo ja narratiivi kujundamine. Viimasel ajal on kirjandusteoreetikud uurinud kirjandusajalugusid nagu White uurib ajalugusid.. (?) David Perkins „Kas kirjandusajalugu on võimalik?“ Kirjeldab erilisi retoorilisi malle millega kirjandusajalugu on kirjeldatud.
Asi lõppeb õnnelikult – modernism. Kuhu teha algus ja lõpp-punkt? Sündmus tuleb võtta elust. Miks on kuskilt alustatud ja lõpetatud? Võimalik, et see on määratud ka konventsioonina – on alustatud mingit perioodi kuskilt lugema, kõik teised loevad ka. Saksa romantism 18saj. lõpp, kõik mõnisada a varajasemad eelkäijad loetakse romantismi eelkäijateks. Kirjanduskaanon , kanooniline kirjandus on ametlikult piibli osa – ühe enamasti rahvuskirjanduse traditsiooniliselt tähtsaks peetavate kirjanduse kogum, mida lapsed jne õppima peavad. Selle protsessi mõju inimeste lugemismaitsele on suur. Küsimus lugemise kohta on kultuuripoliitiline – missugused raamatud peavad olema selles kaanonis? – enamasti kohustusliku kirjanduse programmis olevad. Kirjandusajalugu võib olla ajaloona halb, ta ei pruugi öelda midagi, mida mingi teine kirjandusteos ei võiks öelda. Kirjanduse ajalugu võib anda ka pidevalt mingeid kanoonilisi lahendusi – otsitakse võimalusi, kuidas kirjutada teistmoodi kirjanduse ajalugu.
Perkins: Kontseptuaalne ajalugu – ei püüa pealiskaudselt katta suurt arvamuste hulka vaid on teooriad/lähenemine mingile probleemile.
Eystensson „Modernismi mõiste“ – ei kirjenda lugematult autoreid ja teoseid, vaid analüüsib mis modernism on ja mida ta teeb. Sealsed teose analüüsid aitavad modernismi mõistet avada + annavad uut pilti teosesse. Räägib mõiste arengust ajalooliselt.
Sandra Gilbert ? „Hull naine pööningul“ naiskirjanik 19saj kirjanduses, fantaasia (???), raamat on korraga nii kirjandusteooria kui ajalugu – kirjeldab neid omal viisil ja teoretiseerib nende üle + annab 19saj ajalugu.
Burkins? Postmodernistlik entsüklopeedia. Ajalugu ei ole narratiiv, vaid artiklite kogumikud, kus on erinevate autorite esseed ühe kindla teema kohta. Teosed mida analüüsitakse on erinevad, samuti ka meetodid – ent nimi võib olla Saksamaa romantism.
9. ja 16 jaanuar – eksamid
6. dets. 05. a.
Ei maksa võtta ainsa võimaliku võimalusena ühte kirjandusajalugu. Kirjandusajaloo autorid peaksid teadma, miks nad kirjutavad nagu nad kirjutavad ja seletama lugejale oma printsiipe .
Kirjanduskoolkonnad, žanrid (nt Siuru). Pilt mis neist hiljem luuakse võib olla avaram ja neile omistatakse rohkem tähendusi kui ajal, mil rühmitus eksisteeris.
Modernism – ei ole ainult kirjanduslik mõiste (kunst, filosoofia). Seda on lihtsam vaadelda teatud koolkonnana kindla aja perioodil (1890-1930). Modernistlike teoste omaduste, printsiipide järgi defineerides, leidub neid ka hiljem ja varem. Realistlik viis seda vaadata, oleks modernismi kaanoni kaudu.
James Joyce , Virginia Wolf, T.S Eliot , Thomas Mann. Ühtse vooluna hakati temast rääkima 60-ndatel. Enne kasutati teda nimedes ekspressionism , futurism, formalism . Erinevates käsitlustes erineb milliseid autoreid sinna alla liigitatakse.
Sõna ise haakub ennekõike uus, kaasaaegne, ebatraditsiooniline. Enese vastandamine vanale oli kirjanduses suhteliselt innovaatiline nähtus. Modernism leidis, et ongi vaja „uut“ ja „teistsugust“ kunsti. Teosed on keerulised, suurt tähelepanu pööratakse vormile. Lugejat tahetakse šokeerida ja raputada, panna tööd tegema. Tundub, et maailm oleks nagu kriisis . Reaktsioon tehnikale, mis on midagi inimvaenulikku (enne arvati, et on osa progressist mis teenib inimkonna huve). Autoreid ühendabki suures osas seos tehnikaga .
Modernsus – maailm, kus feodaalkord laguneb ja tekib „uus“ aeg, ka informatsiooni levik. Modernism = reaktsioon modernsusele. Inimesed näevad, et tohutu kiirusega toimub teaduse ja tehnika areng, muutunud on tarbimine, perekondlikud suhted ja ühiskondlikud suhted, ning kõik see ei ole nii positiivne kui varem arvati (muidugi jääb autoreid, kes leiavad, et see kõik on positiivne). M tahab panna inimesi tundma, et tegemist on kriisi mitte arenguga. Modernismi kriitiline tahk on olnud esiplaanil , kuna enamus kirjandusest on tulnud nt inglismaalt. Sellega kontseptualiseeritakse nähtust vastavalt sellele, kes sellest kirjutavad.
T.S. Eliot („Raisk maa“) – kirjanduskriitikuna propageeris seisukohta, et kunst ei pea mitte ainult inimesi hirmutama vaid andma neile ka uusi lahendusi, võimalusi selles olukorras edasi elada ja maailma uuesti mõtestada. Kritiseerib essees Joyce’i „ Ulysses Kord ja Müüt“. Kaose all on vanad antiik, inimteadvust korrastavad müüdid. Ühelt poolt öeldakse, et ajalugu on justkui unenägu millest tahaks üles ärgata, kuid antakse ka kaudselt mingid korrastamise printsiibid . Viis kuidas reguleerida ja korrastada seda mõttetut anarhiat, mida kujutab endast kaasaaeg ja ajalugu. Too essee väljendab pigem siiski Elioti enda ideid, mitte Joyce’i omi.
Oli ka kriitikuid, kes arvasid, et modernism ei ütle midagi maailma kohta ja juhib inimeste mõtted eemale tõelistelt probleemidelt (Marxistlikud kriitikud)
Realismi ja Modernismi erinevus.
Realism sarnaneb rohkem romantilise kirjandusega – müütiliste tegelaste jne. Realism püüab kirjeldada maailma igapäeva elu võimalikult detailselt (maju, tube, maastike). Efekt on teose maailma nägemises, nagu maailma meie ümber. Tekib tunne, et me oleme enesele tuttavas kohas, isegi kui see maailm on umb. 2saj vanem. Välised kirjeldused. Õpime tunda tegelasi, nagu tunneks neid päriselt. Klassikaline realism kirjeldab tegelaste mõtteid väga pikalt, annab seega äratundmisrõõmu. K ka ühiskondliku tausta, harjumusi, elulugu. Balzac, O. Luts, E. Vilde . Asjad peavad olema nagu elus, tegelane muutub osaks olustikust. Sündmused püüavad olla samuti nagu elus (A. Karenina sobrab enne rongi alla hüppamist oma kotis , see on lihtsalt loomulik sundtegevus). Jutustajal on tugev autoriteet, me ei kahtle tema ütluses, mis tekitab läbipaistvuse efekti, turvalisuse tunde – meil on võimalik asju analüüsida ja lahendada.
Modernismi loodud maailm on märksa kaootilisem, raskem jälgida mis toimub – ajas liigutakse edasi ja tagasi. Püütakse sisse tuua maailmakäsitluse subjektiivsust, kui realism püüab objektiivselt ( illusoorne , st müüakse teatavate võtetega) luuakse. Modernism tahab, et me loobuksime illusioonist, tegelikult ei liigu me punktist punkti sujuvalt . Võte: Näidata maailma läbi tegelaste mõtte. Nimetatakse teadvuse võtteks. Me ei näegi maailma paikapandud narratiivina, vaid see ongi õigem viis näidata maailma tegelikku olemust.
Georg Lukacs: Realistlik romaan peab näitama inimestele nende eesmärki siin elus, samas kui modernism räägib naise tunnetest kui ta poodi läheb.
Palju on modernismi kaasatud naisi.
Modernism Postmodernismi silmade läbi
Modernism tõstis teema üles, et realismi ei pea kujutame ühel viisil. M pakkus välja uue variandi kuidas reaalsust kirjeldada. PM rõhutab, kuivõrd tehislikud on Kõik maailma kujutamise võtted. Luuakse illusiooni, kuid näidatakse ka kuidas see on tehtud. „Prantsuse leitnandi tütar“ – lugeja saab valida ise lõppu. Mängiks muuhulgas ideega, et muidu autor teaks mis ideega ta lõpetab, kuid too raamat paneb mõtlema just sellepeale, et autoril oli mitu võimalust seda raamatut lõpetada, seega paneb meid mõtlema ka Kuidas on võimalik sellest kirjutada. PM dekonstrueerib jutustaja kuju- annab talle autoriteeti, kuid võtab selle jälle ära. Me jutustame, öeldes et see on jutustus – soovitades järele mõelda enne kui midagi omaks võetakse. PM teosed on tihti seotud mingisuguse varajasema teosega („Roosi nimi“ Vs „Sherlock Holmes “). Modernism tahtis öelda, me oleme uued – PM konstateerib fakti, et siin maailmas ei olegi enam midagi uut.