Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kirjandusteooria". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kunst, modernism, metafoor, narratiiv, kirjandusteos, luuletuse, semiootika, kirjandusajaloo, realism, värss, bart, lingvistika, kristeva, kaasaaegne, retoorika, diskursus, tekste, mingite, proosas, realistlik, omaette, intertekstuaalsus, lõputu, erineval, balzac, viiteid, autoreid, analüüsid, autorite, kirjanduslik, uurima, jutustaja, irooniataustast erinevatel ajaperioodidel Keelteoskus (võime lugeda kirjandustekste originaalkeeles) Süvateadmised erinevatest kirjandustraditsioonidest, kirjanduspraktikatest ja žanritest Võime tajuda tekstides sisalduvat intertekstuaalsust (viiteid teistele tekstidele) Erinevate žanrite analüüsimeetodite (nt. narratiivianalüüs, värsiõpetus) ja kirjanduslike võtete (nt. metafoor, metonüüm, iroonia, paradoks) tundmine, Intuitsioon , võime tajuda kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid Mis on kirjandusteooria? Analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui teatud tüüpi metodoloogiat ning on võimeline selle metodoloogia(te) üle reflekteerima ja neid problematiseerima Aristoteles “Tõlgendusest” (Περὶ Ἑρμηνείας, De Interpretatione,350 eK).
Süvateadmised kaanonisse kuuluvate autorite loomingust, biograafilisest ja kultuurilisest taustast erinevatel ajaperioodidel Keelteoskus (võime lugeda kirjandustekste originaalkeeles) Süvateadmised erinevatest kirjandustraditsioonidest, kirjanduspraktikatest ja zanritest Võime tajuda tekstides sisalduvat intertekstuaalsust (viiteid teistele tekstidele) Erinevate zanrite analüüsimeetodite (nt. narratiivianalüüs, värsiõpetus) ja kirjanduslike võtete (nt. metafoor, metonüüm, iroonia, paradoks) tundmine, Intuitsioon , võime tajuda kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid Mis on kirjandusteooria? Analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui teatud tüüpi metodoloogiat ning on võimeline selle metodoloogia(te) üle reflekteerima ja neid problematiseerima Aristoteles "Tõlgendusest" ( , De Interpretatione,350 eK). Millised küsimused võivad kerkida kirjandusteooriate rakendamisel ja
kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel,
subjektiivne, isiklik. • Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium, libreto, stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon. • Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik. Autor: autori tahe, tema maailmavaade ja elukogemus. Teos: toimib kui iseseisev tervik; kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik. Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja ‘loob’ teose.
Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus, novell , muinasjutt , laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia . Klassikalises määratluses värsivormis (nt. Homerose eeposed ), tegelasteks kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamasti ‘temavormis’ ( kolmandas isikus ), pikem narratiiv ; keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm ); huvi keskmes objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus; teise ehk “tema” ja “nende” järgimine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused.
kujundisüsteemis?) (1) epiteet - kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde. (punastav taevas) (2). oksüümoron ehk vastandväljendus (kriiskav vaikus) (3) võrdlus (poiss on priske kui pirukas) (4).parallelism struktuurikordus? (silmad silmudeks, tissid turskadeks, sääred särgedeks, varbad vaalaskaladeks P-E.R) (5) metafoor peidetud võrdlus (puhkama puust palitus B.A); sh. kinnismetafoor (elukevad etc) (6) sümbol - (täht süttib ehk taevas su üle veel J.L), sh personifikatsioon (viletsus luurab meid ringauditooriumi pinkide all) (7) perifraas ehk ümberütlus (Lauluisa) (8) allegooria ehk mõistukõne (abstraktne tegelane) (9) sünestees - (päiksevalguse lämmatav lõhn levis üle linna) (10) metonüümia ülekanded (Mul on Tammsaare lugemine pooleli)
kirjandus kui fiktsioon kirjandus kui esteetilist väärtust kandev objekt kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel ,,lüüriline mina", mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor-tekst-lugeja. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose.
teisi loeb ta vähe teab vaid kaude Mart Veske 2. anagramm 3. palindroom 4. akrostihhon 5. piltluule (konkreetne luule jm) (Raul Meel) C. Kõnekujundid ehk troobid 1. epiteet punastav taevas 2. oksüümoron ehk vastandväljendus (vrd epiteet, metafoor jm) kriiskav vaikus 3. võrdlus poiss on priske kui pirukas 4.parallelism (vrd lausekujundid) Silmad silmudeks tissid turskadeks
teistest tekstidest? a. Kirjandus on seotud keelega b. Tavaliselt kirjalik c. Ilukirjandus kuulub kunstide hulka d. Ilukirjanduslikul teosel on esteetilised või poeetilised funktsioonid e. Kunstiline fenomen tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA f. Ilukirjandus - Lugeja poolt tekib lisaväärtus g. Kirjandus on keele funktsioon (poeetiline ja integreeritud keel). Kirjandus on fiktsioon. Kirjandusteos on objekt, mis kannab esteetilist väärust. Kirjandus on intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon. 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja? 141 a. Autor - tekst - lugeja - see trio moodustab kirjandussituatsiooni tuuma b. tekst lähtub nii kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest);
libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Milline on zanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? uuritakse zanrilisust eraldi ilukirjanduses ja massikirjanduses Milline on zanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus)? Populaarsed zanrid (detektiivromaan, vestern, kriminaalromaan jne). Need on justkui traditsiooniülesed, kosmopoliitsed ja kättesaadavad kõigile, ka neile, kes pole lugenud kõrgkultuuri valda kuuluvat ilukirjandust.
Jutustus -- + -- Kõneviis Seotud kõne Sidumata kõne Dialoogiline Väljendusviis Lüüriline Eepiline Dramaatiline 4. Iseloomust vcxage luule, proosa ja draama omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Mismoodi suhestub see jaotus traditsiooniga jagada kirjandust lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks? Luule- värss ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur; sõna "poeesia" kasutatakse ka lüürika tähenduses. Proosa- igasugused kirjanduslikud tekstid, millel puudub rütm, kuuluvad siis: anekdoodid, muinasjutud, muistendid, kroonikad, näidendid, stsenaariumid. Draama- tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend, zanrina kujunes draama välja 18-
- Kirjanduslikele tekstidele on iseloomulik eripära võõritus e. kummastus. Selles väljendub ka nende erinevus tarbetekstidest, ajakirjanduslikest tekstidest. Traditsiooniline e. klassikaline arusaam (enne 20. sajandit) on, et nt. luuletus on eriline (kujundite kaudu) maailma tajumise viis. 20. sajandil pööratakse rohkem tähelepanu vormile, kirjanduslikele võtetele (20. saj. modernismi algus) Näiteks 20. saj. algul tegutses vene vormikoolkond (Viktor Shklovski). Formuleeritakse, et kunst on kujunditega mõtlemine. Kunstivõtted" raskendavad", ,,pikendavad" asjade tajumist. Kunsti ülesanne on KUMMASTAVALT mingit objekti tajuda. Seepärast on ka suhteliselt raske suuremat osa 20. sajandi kirjandusest lugeda.Kummastuse puhul on harjumuspärane vaatepunkt nihutatud nt.inimese teadvusest looma tasemele ja see paneb asju märkama ja mõtestama teisiti, uudselt. Harjumuslik ,,rebitakse" lahti tavapärasest kontekstist, vaadeldakse teistel tasanditel. Eesmärgiks on
olema kommunist). Lugeja ei pea kartma teksti valesti tõlgendada. Vana kontseptsioon autor=jumal, võib teha tegelasega, mida vähegi soovib. Tegelikult sõltub tegelase elukäik kõigist kõrvalmõjudest, autor ei tea kõike ette. 5. Tekst kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis Kirjandusliku teksti suhe reaalsusega on vastuoluline. Kirjandust on nähtud tegelikkuse reproduktsioonina (jäljendusena) - realism, kuid samas on väidetud, et reaalsusega pole sellel mingit pistmist. Vanimad käsitlused pärinevad antiikajast: Platon ( teos kui idee koopia, kõik mida inimene teeb, on ideede koopia, ideede maailm on tegelikkus ja muu on koopia) ja Aristoteles (teos kui mimesis, inimene on jäljendav olend, jäljendamine toimub kõik inimese/tegelikus maailmas) Jäljendus- ja peegeldusteooriad: · Klassikaline poeetika (antiik, renessanss, klassitsism) väidab, et kirjandus peab
, enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega;
Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu
Luuletaja kogemuse vahendus, Sisemaailma elamused, Subjektiivne, isiklik, Lüüriline luule: üks mulje, idee või sündmus), Narratiivne luule (lüroeepika): süsteemselt arendatud süžee 2) eepika (proosa). Nii proosa kui värsivorm Žanrid: nt. eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast, Proosažanrid: romaan, novell, laast, essee, autobiograafia, Klassikaliselt värsivorm, tegelased: kangelased. Kolmandas isikus, pikem narratiiv, Välismaailma kirjeldamine, Keskmes objektiivne > väline pilt, olnud või arenev sündmus 1 3) dramaatika (tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia) Algne struktuur > vaatused ja stseenid, Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog, Tegelaste kõne >
saj vana. Enne 1800 oli kirjandus kirjutised, kirja pandud teadmised. Al 18. saj kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon. Kirjanduse määratlemine erineb kultuuriti, nt lääne kultuur vs mittelääne kultuurid. 2. Kirjanduse kui mõiste määratlemise 4 põhisuunda a) poeetiline keel – kirjandus kui keele funktsioon; muudab igapäevast keelekasutust, fookus keelel; b) väljamõeldis/fiktsioon; c) esteetilise väärtusega objekt – kirjandusteos kannab esteetilist väärtust; d) intertekstuaalne konstruktsioon. Minu jaoks olulisim esteetiline väärtus ja poeetiline keel. 3. Kirjanduse uurimise otstarve Eesmärk täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest, kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid: teadmised – kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; žanritest ja
FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Kevadsemester 2018: kordamisküsimused eksamiks 1. Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 195665. Tugev tsensuur. Eestis on Nõukogude võim, suured repressioonid, esteetiline kaanon, eeltsensuur toimib endiselt, kuid leeveneb. Mängitakse peitust, nagu oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa. Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism, võlts optimism. Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks. Psühholoogilised armastuslood ei tõuse esile, vaid ühiskondlikud panoraamid ja sotsiaalse väljakäiguga realism), dokumentaalsuse taotlusi (võlts dokumentaalsus muutub päris dokumentaalkirjanduseks, nt Smuuli ,,Jäine raamat"), romantilisi jooni (pärisrealistlikud taotlused põimuvad romantilise esteetikaga),
dehumaniseerimine "Kirjanduse" etümoloogia Euroopa keeltes: lad. littertra Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus "Kirjanduse" mõiste ajalooline kujunemine Kirjavara (Schrifttum, ) Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos; narratiiv) / nonfiction Nonfiction (mittefiktsioon) Emmanuel Carrcre "L'Adversaire" (2000), eesti k. "Vaenlane" (2002) Jean-Claude Romand Kirjanduse määratlused Neoplatonlik esteetika- kunst kui ülev ja kaunis Formalism, strukturalism- kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon Funktsionaalne määratlus (J. Mukaovski) Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks) Kirjanduse funktsioonid Hedonistlik- kumsti võime naudingut pakkuda Informatiivne- Modelleeriv-kunsti võime maailma luua Prohvetlik-ennustav Sotsiaalne- suunatud inimese mõjutamisele
Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on rahvaluule, näidendid (draamakirjandus). ,,Dekameron" Renessansi ajal kirjutatud. Proosavormis. Kuulub madalamasse kirjanduszanrisse. Realistliku kunstimeetodi arenemisega ja realistliku kirjandusliigi tekkega on hoogu juurde saanud proosa. Kui kunst oli selleks, et näidata idealistlikku maailma, siis realistlik kirjandus püüab näidata maailma sellisena nagu ta on. 2 kergemat definitsiooni: Ilukirjandus on kirjanduse ilusti kirjutatud osa (nt. Ajakirjandus ei ole kirjandus, seal puudub ilukategooria). Kirjandus, see on õiged sõnad, õiges järjekorras. TUNNUSED: Ilukirjanduse tähtsamad jooned: esteetiline eesmärk. 20. Sajand loob sellise asja, mida võiks nim. inetuse esteetikaks. Nt. slängid, kasutused ühes ja teises teoses
Tekstile on omane piiritletus - Struktuursus. Tekstile on omane seesmine organiseeritus, mis muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks. - Kunstipärane keelekasutus - Fiktsionaalsus - Fikseeritus (littera ´'täht' Literatur; kirjandus kui midagi kirjutatut) - Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. 3. Mida tähendab J. Lotmani lause "Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem"? - Poeetiline kõne on palju keerukam loomulikust keelest. Jutustades luuletuse ümber tavalises kõnes, rikume me teksti struktuuri ja järelikult ei edasta vastuvõtjale enam sugugi seda informatsioonimahtu, mis temas sisaldus. - Primaarsed (loomulik keel) ja sekundaarsed modelleerivad süsteemid (kunstide, religiooni, müütide, kirjanduse vms. keeled). [modelleeriv süsteem = elementide ja nende ühendamise reeglite struktuur]. Loomulik keel modelleerib maailma. Kultuuri ja teiste keelte alus. Teiste
Kuidas saab kirjandusajalugu periodiseerida? Otsige vähemalt kaks kirjandusajalugu ning mõelge läbi, millisel alusel on nendes moodustatud perioodid. (Kirjandus) ajalugu struktureerib teadmisi, selekteerib, annab hinnangu, loob kaanoni ning samuti loob maitse-eelistusi ning võimaldab meeldejätmist. Kirjanduse ajalugu oluline ka rahvuse mõiste kujunemisel. Kirjanduslugu ei ole homogeenne ja püsiv areng, pigem iseloomustavad seda murrangud ja lüngad. Kirjandus on mitmeti seotud ajalooga: kirjandusteos on teatud ajaloolise konstellatsiooni produkt, talle on avaldanud mõju tema ajastu ideoloogilised, esteetilised jm tingimused. Periodiseeritakse erinevate kriteeriumite järgi. Näiteks: poliitilise ja sotsiaalse ajaloo, kunstivoolude, ideede ajaloo, aastate jne järgi 15.Miks on kirjandusajalugu alati konstrukt ja nii või teisiti ideoloogiline? See on alati kirjutatud mingitest eeldustest lähtuvalt. 16.Kuidas saab tekste (kirjandust) liigitada? 1. Taseme põhjal: Kõrge - keskmine - madal
toimuda ja on võimalik ka tõenäosusele või paratamatusele vastavalt. Sest ajaloolane ja luuletaja ei erine mitte selle poolest, kas nad kõnelevad värssides või värssideta, vaid selle poolest, et üks kõneleb toimunust, teine aga sellest, mis võib toimuda. Esteetikas käsitas Aristoteles kunsti jäljendamisega. Ta püüdis kunste liigitada ja määrata kunstiliikide ühiskondlikku tähendust. Hiljem on mõjukas olnud Aristotelese rõhutatud katarsis. Platon leiab, et igasugune kujutav kunst püüab tekitada mingisugust nähtavat või tunnetatavat tulemust ja esitada seda kui tõde. Kui mingid jäljendused on tehtud väga veenvalt, siis inimene hakkab uskuma, et need ongi tõelised ja sattub nende mõju alla. See tähendab, et ta ei kasuta enam mõistust ja on kunstiliste vahenditega manipuleeritav. Rõhutab kunsti kasvatuslikku funktsiooni. Jäljendav kunstiteos kui varju vari. Aristotelese filosoofilised vaated erinesid Platoni omadest. Ta
Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon o Kirjandus kui intertekstuaalne ja enesereflektiivne konstruktsioon o Eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise o Tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes o Eelnevate teoste kordamine, problematiseerimine, muutmine Mis on kirjanduse uurimise otstarve
ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku keelega, pole see enam kirjandus. Kuid ka teaduse keel võib olla kujundlik ja metafoorne
romaan, novell, jutustus. Positivistlik kirjandusteadus. muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks.” Hermeneutika. Kirjanduse psühholoogilise analüüsimise (Juri Lotman: Kunstilise teksti struktuur, 2006, lk 93jj) võimalused. Kirjanduse käsitlemine sotsioloogilisest aspektist. Strukturalism. Semiootika. Uuemad kirjandusteaduslikud suunad: „Inimkonda ajaloolist olemasolu on saatnud kunst. Elatist poststrukturalism, dekonstruktsioon, feministlik kirjandusteadus hankides, võideldes oma elu eest [...] on inimene ikka leidnud aega jt meetodid. kunstiloominguks, on tajunud selle vajalikkust
lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. Kirjanduse tunnused: kunstipärane keelekasutus, fiktsionaalsus, fikseeritus, suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. Mida tähendab Lotmani lause "Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem"? Poeetiline kõne kujutab endast suure keerukusega struktuuri. Ta on palju keerukam loomulikust keelest. Kunst on märgisüsteem. Miks on kirjandusteose vorm oluline? Antud informatsioon (sisu) ei saa eksisteerida ja teda ei saa edastada väljaspool antud struktuuri. Jutustades luuletuse ümber tavalises kõnes, rikume me teksti struktuuri ja järelikult ei edasta vastuvõtjale enam sugugi seda informatsioonimahtu, mis temas sisaldus. Milliseid erinevaid võimalusi pakuvad kirjandusele erinevad meediumid? Kirjandus kasutab erinevaid meediume: tekst võib olla paberkandjal, samas
" siis Leech'i pm oli: "Palun too kolm mutrit." *kaks erinevat strateegiat: 1. läänelik (euroopalik) strateegia - tuleb nimetada asju oma õigete nimedega. st nii nagu mulle sobib. 2. Kõneaktid (pragmaatika alla ikka) 07.11.08 * kõneakti teooria looja John Austin: oxfordi filosoof. Tähtsaim teos" How to do things with words"(avaldati postuumselt. Raamat oli pöördeline ennekõike lingvistilises filosoofias ja ka keeleteaduses ning ka semiootika jaoks.) Austini jaoks on kõnelemine seotud moraalse aktiga. · ,,Three ways of Spilling Ink" (võiks lugeda. Hea teos moraalifilosoofia kohta) · vastutus eelneb vabadusele Austini moraaliteooria. · ,,HTDTWW"- kuidas sõnast saab asja? Peamine Austini küsimus. Kuidas sõnade abil võib saavutada eesmärki? Austin jagab kõneaktid kolmeks: 1) Lokutiivne kõneakt eelneb kõnelemisele,sõnumi loomine, koosneb 2st:
Väga pikad read, vabavärsis tekstid. Kõlamängud, tuletised, poeetilised etümoloogiad, paradoksid, äkkpöörded. Struktuur on pealtnäha amorfne ja laialivalguv. 3. „Kuuekümnendatelikkuse” tähendused eesti kirjanduses. 60.-te alguses oli sulaaeg. Kirjandus oli optimistlik, romantiline, allegooriline (loodusallegooria, ridadevaheline poeetika), avatud, taastamine oli põimunud uuendusega. Avaliku ja varjatud kirjanduselu asünkroonia. Kevadine meeleolu, sulaaja metafoor hakkas kirjanduses ringlema. Helgus, ühemõttelisus. 1964 – sulaaja lõpp. Kultuurile hakatakse tasapisi pidureid peale panema. 60.-te lõpus oli kirjandus raskemeelne, sünge, mitmekihiline. 4. Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1966–72. Almanahhide laine. Eksistentsialismipoleemika, uuenduse ja pessimismi põimumised, iroonia, madaldumine, modernism ja postmodernism, sürrealism. 5. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1966–72. Almanahhide laine
Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus. Jamb. Daktül. Amfibrahh. Anapest. Riim. Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika
põhierinevused Strukt ja poststrukt vahel ei saa selget piiri tõmmata. See on näha ka Barthes’i varajases teoses “S/Z”, varem perifeerias olnu kerkib tsentrumisse, paradigma hakkab muutuma. 60ndate lõpp: ilmuvad dekonstruktivismi esimesed tööd (Derrida “Grammatoloogia”), varane post, aga tegelikult valitseb ikka veel strukturalism. Poststrukt. tekib strukt. kriitikast, pidevast mõõduvõtmisest strukturalismiga. Venemaal strukt. ja semiootika võidukäik , poststrukturalismi sisuliselt ei tekigi. (korüfeed olid liiga kõvad ja võtsid isegi natuke post-mõtteid omaks). Alles pärast korüfeede surma tulevad noored vihased mehed Lacani ja dekonstruktivismiga vehkima (nt Lotmani suunas). Milles seisneb strukt meetodi kriitika? Kõigepealt semantilise struktuuri mõiste kriitika. Kritiseeriti ka strukt. märgikontseptsiooni. Kristeva kritiseeris teksti mõtte
Piltluule on mõeldud rohkem silmadele ja mõistusele kui kõrvadele ( kõrval võib olla pilt ) 9. Kõnekujundid. Kuidas ilmneb metafoori, metonüümia, võrdluse ja epiteedi eriline tähendus kujundisüsteemis? 1. Epiteet kirjeldav või kaunistav lisandsõna e poeetiline täiend ( peamiselt nimisõna ilmestamiseks ) 2. Võrdlus kõrvutamine ühistunnuse alusel ( iseloomustavad sidesõnad: kui, nagu, otsekui, justkui jne ) 3. Metafoor ühendab erinevad nähtusi sarnasuse alusel. Nt sinise taeva silm ( Kujundlikku pilti võib sõna-sõnaliselt edasi arendada ). Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine ( millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine ), ümberütlus ( e perifaas rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes ), tabu ( sõnakeeld ),
Kuid põhirõhk on selle struktuuri realiseerimisel kirjaniku ja lugeja aktiivse "dialoogse vastastikuse mõju" käigus. Esindajad Genette, Eco ning Ricoeur. Retseptiivne esteetika lähtub vastupidiselt strukturalismile subjektist-lugejast ehk vastuvõtjast. Kunstiteos kui "esteetilise kogemuse" intentsionaalne objekt. Uuritakse lugeja reaktsiooni. Jauss, Ingarden. Strukturalism -- semiootika. Eriti kirjandusteaduslikes teatmikes loetakse semiootikat tihti strukturalismi allliigiks. Vrd Fiske: Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Semiootika on strukturalismi vorm -- me ei saa tunnetada maailma tema enda terminites, vaid ainult läbi meie kultuuri kontseptuaalsete ja lingvistiliste struktuuride.
annaabi.ee 
