Kehakunst (1)

Jõhvi Vene Gümnaasium
Kehakunst.
Tätoveerimine ,
Augustamine .
2012
Sisukord
Sissejuhatus....................................................................................................................................3
1.Tätoveeringutest.................................................................................................................4
1.1. Tätoveerimise lühiajalugu.......................................................................................4
1.2. Tätoveeringu tegemine..........................................................................................11
1.2.1. Erinevad tatoveerimisvahendid.............................................................................12
1.2.2. Mida peaks teadma tätoveerimisest.......................................................................13
1.2.3. Tätoveerimisega seotud ohud................................................................................13
1.3. Tätoveeringute eemaldamine.................................................................................14
1.3.1. Meetodid tätoveeringute eemaldamiseks...............................................................14
1.4. Tätoveeringute tähtsus...........................................................................................16
1.5. Tatoo ja religioon ...................................................................................................17
2.Augustamisest...................................................................................................................18
2.1. Augustamise ajalugu..............................................................................................18
2.2. Nina augustamine...................................................................................................18
2.2.1. Septum ....................................................................................................................20
2.3. Keele augustamine..................................................................................................21
2.4. Kõrvade augustamine.............................................................................................22
2.5. Naba augustamine...................................................................................................23
2.6. Huulte augustamine................................................................................................25
2.7. Kõrvade venitamine ................................................................................................26
2.8. Kulm .......................................................................................................................27
2.9. Bridge .....................................................................................................................29
2.10.
Nibu ........................................................................................................................29
2.11. Elementaarne hooldus ............................................................................................32
2.12. Valu roll..................................................................................................................33
3. Kokkuvõte.........................................................................................................................35
4. Kasutatud kirjandus...........................................................................................................36
Sissejuhatus
Inimene on ainus olend, kes teadlikult eristab ennast ja oma keha. Seetõttu saab nahk erilise tähenduse – see on viimane kiht, mis eristab inimest välisest ilmast . Nahk on piir mis määrab minu ja mitte-minu, oma ja võõra. Seega on nahk omamoodi semiosfäär – kiht või filter, mis ühtaegu eristab inimest muust ilmast, ent samas kannab endal ja endas märke inimise suhtest välisesse, tema kuuluvuse, eneseteadvuse ja loomingulisuse tähistusi. Nahk on inimese kõige suurem ja tundlikum organ ning füsioloogilises mõttes tõesti tõlkefilter välise ja sisemise vahel. Inimene tuleb ilmale paljalt ning veedab siis pea terve ülejäänud elu, et end dekoreerida, maskeerida, muuta, kohandada ja muundada – riided, kosmeetika, ehted , soengumood ja parukad, tätoveeringud , kehamoonutused jne.
Darwin on öelnud, et inimene imetleb ja laiendab seda, mida loodus talle on andnud. See kehtib nii geograafiliste territooriumite, looduse ja omandi suhtes kui ka isikliku ruumi köige isiklikuma ruumilise üksuse osas, mis meil on — meie kehad. Kui asi puudutab meie kehasid, siis inimene mitte ainult ei laienda seda, vaid täiesti readlikult ja tahtlikult moonutab, sageli äratundmatuseni, torkab läbi ja põletab, armistab ja väänab ning talub vabatahtlikult ja isegi teatud uhkusega seda valu, mis keha sellise kohtlemisega kaasneb. Selle valu mõttekus seatakse harva kahtluse alla, kuigi valu ei ole üldjuhul eesmärk omaette .
1.Tätoveeringutest
1.1. Tätoveerimise lühiajalugu
Kahjuks me ei tea, kust tätoveerimine pärit on või millal see algas, sest enamikku kehakunsti vorme käsitlevad ajaloolised ja arheoloogilised allikad on ebatäielikud. Kuigi skelett võib olla säilinud kümneid tuhandeid aastaid fossiilsetes vormides, säilib inimese nahk vaid tahtliku või juhusliku mumifitseerumise korral. Arvestades vajamineva tehnika lihtsust ning arvukaid tõendeid tätoveerimisest üksteisest kaugel asuvais paikades, siis tõenäoliselt arenes tätoveerimiskunst iseseisvalt paljudes erinevates kohtades. Me teame ka seda, et mõnedes maailma paikades levis see rahvaste seas, kes olid üksteisele väga lähedal. Siinse peatüki eesmärk on tutvustada selle ulatusliku teema sügavust ja mitmekülgsust.
Kõige varasemad tõendid tätoveerimisest on ka kõige ebaselgemad. Artefakte, mis leiti arheoloogilistel kaevamistel ning mis pärinevad hilisemast kiviajast Euroopas (38 000 kuni 10 000 a eKr), on tõlgendatud kui torkeriistu ja pigmendi mahuteid. Teravad luust nõelad , mida võidi kasutada naha läbistamiseks, võisid olla ka teiste eesmärkide tarbeks, näiteks üldkasutatavad naasklid. Koos nende luust tööriistadega on leitud väikesi savi- ja kivikujukesi, millele graveeritud mustrid võivad märkida tätoveerimist. Samuti võib olla mõeldav, et luust tööristu kasutati savikujukeste modelleerimisel. Arvestades kunstilist töötlust ja taset, mis on omased kivijale (nagu Lascaux’ tuntud koopamaalingutel), siis on loogiline oletada, et paleoliitikumi inimesed praktiseerisid tätoveerimist.
Tätoveeritud muumiad pakuvad varaseimat konkreetset tõendusmaterjali tätoveeringuist ning neid on leitud maailma eri paigust, Nuubiast Peruuni. Mõned neist kõige tähelepanuväärsematest tätoveeritud inimestest on saanud kuulsaks mitte ainult oma tätoveeringute poolest, vaid ka nende avastamise erakordsete asjaolude tõttu. Tõenäoliselt on neist tuntuim pronksiaja mees, keda teatakse kui Otzi pärineb umbkaudu aastast 3300 eKr. Ta nahal esines selgeid märke mitmes piirkonnas paiknevaist sinistest tätoveeringuist: paralleelsete joonte kogumid selja nimmepiirkonnas ja ka pahkluudel ning ühe põlve sesseküljel asuv rist . Nende märkide eesmärk on ebaselge , ent on oletatud, et need võisid olla rahvuse märkijaks või tähistajaks, teine võimalus on, et need toimisid ravina haiguste vastu, mis jätsid mehe luudele . Kahekümne esimesest Egiptuse dünastiast (2160-1994 a eKr) pärit naist nimega Amunet, jumalanna Harhori preestinnat Teebas, oli tätoveeritud paralleelsete punktiridadega. Mõned neist tätoveeringuist on õlavatel, kuid enamik paikneb kõhul kaare- ja ellipsikujuliste joontena naba all – seda mustrit on peetud sensuaalseks. Võimalik, et mõned kõige suurejoonelistmatest tätoveeritud muumiatest on pärit rauaaajastu Siberist , Pazõrõki kultuurist, kes kujutasid endast rühma rändatsnikke, jahimehi ja sõdalasi, kes elasid stepis kuuendast kuni teise sajandini enne meie ajaarvamist. Eriti üks mees, keda peeti pealikuks ning keda ümbritsevad luksulikud matmistarbed, oli viimistletult ja ohtralt tätoveeritud fantastiliste ja ka tõeliste loomadega, kelle hulgas olid jäärad, hirved ja kalad . Mõned ringikujulised tätoveeringud piki mehe selga meenutavad siiski kummaliselt Otzit ning võisid olla olemuselt raviotstarbelised. Siberi kiltmaal avastati sarnane, ent eraldi asuv sellesse kulturi kuuluva noore naise matmispaik. Tema juurde kuulusid samamoodi suure meisterlikkusega valmistatud ehteasjad ning ta käsivarred olid tätoveeritud sarnaste kujunditega. Nende mõne varase näite mitmekesisus viitab tohutule hulgale tätoveerimiskujutistele, mida tänapäeval leida võib. Tätoveeringute otstarve, kuigi see pole meile teada, oli tõenäoliselt erinev ja vähemalt mõned neist tätoveeringuist on sümboolses mõttes ülimalt paljutähenduslikud. Kui inimnahal säilinud varaseimad tätoveeringud on punktide ja joonte kombinatsioonidest koosnevad abstraktsed mustrid, siis varaseimad konkreetsed kujutised kujutavad loomi. Ilmselt pole see kokkusattumus, et loomatätoveeringud on täanaüpäeval tehtavaist populaarseimad . Tätoveerimiskunsti arengut saame jälgida peaaegu kõigis maailma piirkondades. Üks varasemaid ja kuulsaimaid lääne kultuuri kokkupuuteid tätoveerimisega leidis aset Polüneesias.
Merriam-Websteri sõnaraamatu põhjal jõudis sõna "tätoveering" inglise keelde 1777 . a ning see sisestati sõnaraamatusse, tähistamaks tindiga joonistatud kujutisi nahal. Kuigi sõna tuletamine on ebaselge, võime jälile jöuda tõenäolisele allikale. Me teame kapten James Cooki 1769 . aastal Vaikse ookeani lõunaossa toimunud ekspeditsiooni kirjapanekuist, et seal esines tahiti sõna tatau, mis tähendas "märkima". Ometi oli sõnakuju tattoo * olemas enne Cooki ja ta reise umbes 150 aastat varem. Huvitava kokkusattumusena oli selle sõna varasem tähendus "kiire, rütmiline koputamine" ja seda mõistet kasutasid sõjaväelased (nagu Cook ja ta meeskond), kui viitasid kutsungile, mis eelnes öörahusignaalile. Kokkusattumus tuleneb asjaolust, et see heli, millega Tahitil tätoveeringut tehti, oli tõesti kiire koputamine, kui nõeltekogumit, mis nägi välja nagu väike reha , löödi kepikesega, et juhtida tinti naha alla. Kuigi tahitilased nimetasid seda tatau'ks ning Cook kirjutas selle "tattaw", võib olla, et tema ja ta mehed asendasid lõpuks kõlaliselt sarnase sõna neile lähedase sõnaga. Alates nende varaste avastusretkede ajastust on Polüneesia tätoveerimiskunst lummanud Läänemaailma inimesi, ja seda õigustatult.
Tätoveerimist praktiseeriti paljudel, kui mitte enamikul Vaikse ookeani lõunaosa saarestikel. Hawaiil, Markiisaartel, Samoal, Borneol ( Kalimantan ), Uus- Meremaal , Marshalli saartel, Tahitil, Melaneesias, Mikroneesias, Lihavõttesaarel, Fidzil, Tongal ja mujal jõudis tätoveerimine erakordselt kõrgele tasemele ning neis erinevates kultuurides olid paljud tunnusjooned samad. Nii arheoloogilised kui ka antropoloogilised uuringud osutavad varastele rännetele Kagu-Aasiast (mis algasid vähemalt 30 000 aastat tagasi), mis pillutasid rahvast Vaikse ookeani lõunaossa, ning inimesed võtsid tõenäoliselt kaasa tätoveerimise tehnoloogia, rituaalid ja sümbolites peituva sisu. Nagu eespool märgitud varaseimad tõendid, hõlmavad Polüneesiast leitud esemed nii kaunistatud inimkujukesi kui ka tätoveerimisriistu, mis on pärit umbes aastast 1000 eKr. Näiteks Samoal, kus tätoveerimisel on õnnestunud Euroopa kultuuri sissetungi mõjudest takistamatult jätkuda, teostatakse tänapäevalgi meeste vöökohast põlvini ulatuvat silmapaistvat tätoveeringut traditsioonilisel viisil ja mõnikord traditsiooniliste riistadega (löögiga hambulise kammi seljale , et suruda tindiga kaetud nõelu naha alla). Sotsiaalselt ja rituaalselt olulisena, sest eesmärgiks on nii ilu kui ka välispidine küpsuse märgistamine, jääb see protsess ikka piinavaks. Borneo, mis asub samuti Vaikse ookeani lõunaosas, on kuulus dajaki rosett-tätoveeringu poolest, mida tehakse tüüpiliselt õla esiosale. Dajakkidel võisid mõned tätoveeringud olla seotud peadeküttimise ja teiste hingedega seotud oluliste asjadega. Kuid võib-olla esinevad kõige tuntumad Polüneesia tätoveeringute näited Uus-Meremaal. Maoori tätoveeringud on kuulsad moko poolest, mis tähendab tõelist naha lõigetega kujundamist, mis saavutatakse peente meislitega enne pigmendi kasutamist. Kahtlemata on see protsess ebatavaliselt valus ja kauakestev ning veel tahelepanuväärsem selle poolest, et see tehakse peamiselt näole. Keerukas, sümmeetriline ja mönikord terve näo töötlemine, eriti meestel, on tuntumaid tätoveeringute tüüpe maailmas. Moko koosnes kõverjoontest, spiraalidest ja teistest kujundeist ning kätkes endas paljusid tähendusi, millest ainult mõned on tänapäeval mõistetavad . Me teame siiski, et see oli kas eristamise märk, saavutuste kuulutaja, übiskondliku seisundi teataja ning näitas ka hõimu- ja perekondlikku kuuluvust. Nii nagu paljude maailma paikade puhul, on suur osa Polüneesia tätoveeringute sümboolikast ajaga kaotsi läinud ja maksnud lõivu erinevate kultuuride kokkupõrgetele ning sallimatutele poliitilistele ja religioossetele süsteemidele. Ühesuguse ja hirmutava malli järgi on tätoveerimistraditsioonid kõikjal maailmas langenud korduvalt, ilma eranditeta, nende jõudude ohvriks.
Vaikse ookeani lõunaosa muutis igaveseks tänapäeva läänemaailma, kui varased maadeuurijad ja meremehed vaimustusid sellest Polüneesia kultuuri osast, ning viisid endaga ühes tätoveeritud pärismaalasi ja lasksid ka ennast tätoveerida. Loomulikult ei olnud Euroopas varasem tätoveeringute kasutamine võõras, kuigi nende maadeuurija -te ajaks oli see mälust kadunud. Constantinus I, esimene ristiusku tun-nistanud Rooma keiser , keell istas näo tätoveerimise 4. sajandi algul, sest seda võidi tõlgendada kui jumala näo järgi loodu rüvetamist. Põhja-Euroopas toimus keelustamine 787. a Calcuthi kirikukogul (Northumberlandis) ning kahtlemata laideti tätoveerimist mitmel tagasihoidlikumal viisil kõikjal maailmas, kus ristiusk oli tõusuteel, püüdes nii võidelda ebausu ja paganlusega. Need varakristlased olid sihikul oma uskurm ise tõttu, et tätoveerimine on seotud rituaalide ja sümbolismiga. Rooma ajaloolane Herodianos kirjeldas tähelepanekuid esimesest sajandist, mil keltide loomi kujutavad kehamärgistused jäeti sihilikult riietega katmata . Tegelikult nimetati Põhja-Britannia rahvast piktideks just niisuguste kujutiste eksponeerimise järgi. Isegi Julius Caesar kirjeldas neid 55. a eKr oma Gallia sõdade ülevaates. Taanlastel, norralastel, anglosaksidel, gallialastel ja germaanlastel olid kõigil tätoveerimise traditsioonid, mis keskendusid perekonna- ja hõimusümbolitele. Tätoveerimine polnud tundmatu ka teistes Euroopa mandri iidsetes kultuurides. Vahemere piirkonnas praktiseeriti seda Kreekas (võeti üle pärslastelt) ja Roomas (võeti üle kreeklastelt ). Neis ühiskondades seostati seda tava siiski barbaritega ning tätoveeringuid kasutati orjade, kurjategijate ja palgasõdurite eristamiseks ning mõnikord tehti seda ka karistu.seks. Tegelikult oli ladinakeelne sõna tätoveeringu kohta stigma .
Mujal maailmas, eriti idamaades , niisugustes paikades nagu Filipiinid , Birma; Tai, Kambodia, Laos, Hilna ja Jaapan, peeti tätoveerimist kunstiliseks ja hingeliseks taotluseks. Paljudes Kagu- Aasia paikades on tätoveeringud suuresti usuga läbi põimunud. Tai on tuntud selle poolest, et budistlikud mungad tegelesid enda ja teiste tätoveerimisega, mida saatsid palved ja ohvriannid. Need tätoveeringud olid kui talismanid heaks eluteekonnaks. Üldiselt täidavad tätoveeringud paljudel neil Aasia aladel sarnast eesmärki, s.t kaitseülesannet. Alates sümboleist, mis omavad imepärast jõudu, kuni niisugusteni, mis lihtsalt hoiavad õnnetused eemal, sisaldavad need iidseid kujundeid, mis on pärit kalligraafiast, numeroloogiast, loomade maailmast, ka müütiliste loomade omast, näiteks draakonid . Lääne-Aasias ja Põhja- Jaapanis elavad ainud on tuntud suu ümber tehtavate tätoveeringute poolest, mis nagu lisaksid huultele suurust, kuid nad kasutasid tätoveeringuid ka põskedel, laubal ja kulmudel. Need täitsid mitut eesmärki, ent peamiselt sümbaliseerisid vooruslikkust ja süütust, teenides samal ajal ka kosmeetilisi taotlusi ning andes teada sugulisest küpsusest. Hiinas oli tätoveerimine karistamise pärusmaaks ja mõnda aega käibis see ka Jaapanis, hoolimata varasemast mittekaristuslikust kasutusest, millel on eelajaloolised juured. Lõpuks tõusis tätoveerimine Jaapanis kunsti-liselt kõrgele tasemele, saades jälle kord kannustust Hiina mõjudest.
Kuigi abstraktsed tätoveerimiskujundid võivad Jaapanis pärineda ajast 10 000 aastat eKr, on võimalik, et dekoratiivne kujunduslik tätoveerimine ei hakanud õltsema mitte enne kaheksateistkümnendat sajandit. Suurejooneline ja mõnikord peaaegu kogu keha kattev tätoveering, mis on tuntud kui " trikoo ", pärineb umbes 1700. aastast kui reaktsioon rametele seadiistele, mis puudutasid jõukuse siImatorkavat näitamist. Ainult ülikuil oli lubatud kanda peeneid rõivaid ja seepärast valisid need keskklassi inimesed (peamiselt töölised), kes soovisid end ehtida, mõnikord tätoveeringu. Kogu keha katva tätoveeringu idee võib pärineda samurai sõdalaste käisteta sõjarüüdest, millele olid iseloomulikud selja peal kujutatud kangelaslikud kujundid, julguse ja uhkuse sümbolid , kaitsvad jumalused või draakonid. Tätoveeringud said alguse seljakaunistustest ning järk-järgult laienesid õlgadele, käsivartele, reitele ja lõpuks oli kaetud kogu keha. Tätoveering, mis kattis ülakeha esikülge, kus erandiks oli vaid vertikaalne riba rinnast kõhuni, tekitas mulje kinninööpimata vestist. Trikoo väljakujunemine langes siiski kokku ka väljamõeldud tätoveeritud kangelaste populaarsusega. Kaheksateistkümnenda sajandi lõpus ja üheksateistkümnenda aIgul tekitas Hiinast sissetoodud illustreeritud ilukirjandus nii seninägematut inspiratsiooni kui ka tätoveeringute ihalust. "Suikoden" (tõlkes " Veepiir ") oli Robin Hoodi lugude tüüpi jutt, mis jutustas 108 kangelase, kellest paljud olid tätoveeritud, vägitegudest. Selle populaarsus kasvas plahvatuslikult, kui Utagawa Kuniyoshi illustreeris selle kangelased ning see lugu avaldati trükis üheksateistkümnenda sajandi algupoolest keskpaigani. Need joonistused olid tätoveerimismustrite maailmas ülimalt mõjukad ja on kasutusse jäänud tänase päevani.
Mitmetes teistes maailma paikades on traditsiooniline tätoveerimine ikka veel kasutusel. Nepalis , Põhja-Aafrikas, Indias ja Jeruusalemmas on traditsioonilist tätoveerimist uuritud ja jäädvustatud. Nepalis on hinduismi jumalad ja jumalannad igikestev temaatika , nagu ka linnud ja lilled. Kirde-Indias Gudzaratis on tätoveeringud iseloomulikud kombinatsioonid punktidest ja sümbolitest, mis moodustavad must- reid , mis peavad kindlustama viljakust, eemale tõrjuma kurja silma ja pakkuma igal moel kaitset. Kuigi kopti kiriku keskus paikneb põhiliselt islamiusulises Egiptuses, on ka Jeruusalemmas enklaave, kus püha linna külastajaile kehtib palverännakute tätoveeringute traditsioon. Paljud neist kujundeist, millest mõnedel on kristliku tätoveerimiskunsti ikonograafia seas vasted, kogus kokku John Carswell, kes sai need 1956. a Jeruusalemmas ühe tätoveerija puulõikemiistritelt.
Tõendid tätoveerimisest Uues Maailmas piirduvad peaaegu täielikult varaste maadeuurijate etnograafiliste ülevaadetega ning mõnede kujukeste olemasoluga, mille kujundus sarnaneb tätoveeringutega. Põhja-Ameerikas oli tätoveerimine pärismaalaste hulgas valdav ning evis samasugust kultuurilist, vaimset ja sümbolistlikku tähendust, mida on täheldatud teiste kultuuride juures. Virginiast Californiani ja Arktikast Louisianani olid mehed ja naised kõikmõeldavall viisidel tätoveeritud. Esinduslikest peremärkidest või tomahookidest kuni abstraktsete lõuatriipude ja punktikogumiteni kasutasid põlisrahvad tätoveeringuid identiteedi ja saavutuste näitamiseks, vaimujõu ja kaitse omandamiseks, surmajärgsesse ellu pääsu saavutamiseks ning kehaliste hädade leevendamiseks. Meie päevini on säilinud väga vähe nende tätoveeringutega seotud sümbolite ja tähenduste levikust ja sügavusest. Erandiks on Vaikse ookeani ranniku loodeosas haida ja kvakiutli hõimude hulgas teostatud tätoveeringud. 16. sajandi maadeuurijad tundsid vastumeelsust tätoveeringute suhtes, mis nad avastasid Kesk- ja Lõuna-Ameerika rahvaste juures, ning selle tulemusena on meil kahjuks väga vähe teavet. Asteekide , maiade ja inkade hulgas levinud kujutised võisid olla keerukad ning ilmselt esinduslikud, tähistades saavutusi, ent võib-olla kasutati neid vahetevahel ka karistuslikel eesmärkidel.
Charles Darwin täheldas oma "Inimese põlvnemises": "Ei ole võimalik nimetada ühtegi suurt maad polaarpiirkondadest põhjas kuni Uus-Meremaani lõunas, kus pärismaalased end ei tätoveeriks." Kuigi nende sõnade kirjapanekust on möödas üle sajandi, kõlavad nad tõesemalt kui eales varem, leides tuge uurimustest , ajaloost ja tõlgendustest. Näib, et nii iidsed kul ka tänapäeva rahvad kõikjal maailmas on kasutanud tätoveeringuid abinõuna lõputult arvukate eesmärkide saavutamiseks.
1.2. Tätoveeringu tegemine
Tätoveeringu tegemine algab kavandist - selleks sobib iga foto, postkaart või omajoonistatud kavand. Enamik salongides on olemas ka kataloogid , kust saab valida omale sobiva pildi. Tätoveerimine toimub naha vigastamise teel terava esemega, milleks on tänapäeval hästi peenike ja teritatud nõel . See kastetakse värvainesse ja üheaegselt torkega viiakse naha alla soovitud värv. Värvimiseks ja varjutamiseks on erinevad nõelad. Värvitoonid tulevad erinevatest ainetest, mis kõik saadakse loodusest, näiteks taimedest ja kivimitest. Värv torgitakse nõeltega naha sisse ja nahapigment muutub siis vastavat värvi. Tihtipeale alustavad tätoveerijad piirjoonte kandmisest nahale ja hiljem täiendavad seest. Suuremate tööde puhul ei tohi siiski üle 6 tunni tätoveerida ja jätkatakse tööd hiljem, kui nahk on täielikult paranenud ehk umbes nädala pärast. Tätoveeringut ei soovitata teha rasedatele kõhule ja puusadele. Enamjaolt venib tehtud pilt välja ja vajab ümbertegemist. Teada-tuntud müüt, et kaalu vähenemine ja musklite pumpamine muudab tätoveeringut, ei vasta tõele. Inimesi, kes on aasta jooksul teinud omale tätoveeringu, ei võeta doonoriks.
1.2.1. Erinevad tatoveerimisvahendid
Tätoveerimisvahendid jagatakse looduslikeks ja inimese valmistatuteks. Looduslikud on näiteks astlad , kalaluud, marmortükid, merekarbid. Inimese valmistatud on mehaanilised või automaatsed . Mehaanilistest on levinumad nõel, tätoveerimispress ja nuga. Automaatseteks on vahendid, mis on ümber ehitatud vastavatest tarbeesemetest (näiteks mehaanilised ja elektrilised pardlid). Tätoveerimiseks kohandatud elektriline pardel ei leidnud laia kasutamist: praktika näitas, et vaatamata võimele kiiresti pilt nahale kanda, ei luba suur kiirus teha kontrastset pilti ja suurenes nahapõletikkude tekkimise oht. Mehaaniline pardel on kasutuses tänapäevani. Esimesteks tätoveerimisvahenditeks on teravad astlad ja kivitükid. Need ei garanteerinud aga kontrastsust ega piirjoonte täpsust. Eelnimetatud vahendid olid ka haprad ja kippusid kiiresti nürinema.
1.2.2. Mida peaks teadma tätoveerimisest
* Tätoveering ehk tattoo on püsiv nahakaunistus, mis koosneb torkeaukudest, millesse kantakse värviline tint. Tätoveeringu muudab kauakestvaks see, et tinti ei süstita epidermisesse ehk marrasknahka, vaid sügavamale – dermisesse.
* Tätoveerimise torkeaugud on umbes kolme millimeetri sügavused. Liiga sügavale tehtud tätoveering võib põhjustada verejooksu , pinnapealne tätoveering on aga lõpptulemusena ebakvaliteetne.
* Tätoveeringuid tehakse põhiliselt spetsiaalsete masinatega. Protseduuri kestus sõltub tätoveeringu suurusest .
* Kui sul on mõttes lasta end tätoveerida, tuleks enne lõpliku otsuse tegemist meeles pidada, et see võib olla valus (sõltub kohast, kuhu tätoveering tehakse), tätoveeringute eemaldamine on väga kallis ja tihti ka võimatu. Kõige levinum häda, mis tätoveeringutega kaasneb, on kahetsus . Nii mõnigi soovib hiljem, et poleks end tätoveerida lasknud.
* Kui oled kindlalt otsustanud lasta end tätoveerida, tuleks kindlasti leida stuudio , mis on puhas, ohutu ja professionaalne, sõbral või tuttaval seda teha lasta ei tasu, veel vähem ise pusima hakata.
1.2.3. Tätoveerimisega seotud ohud
* Kui tätoveerimisel kasutada uusi, ühekordseks kasutamiseks mõeldud steriilseid vahendeid, siis pole riski nakatuda näiteks HI-viiruse või hepatiidiga – kokkupuude võõra verega puudub.
* Allergilised reaktsioonid, näiteks värvainetest (India tint, sinine tint, punane tint). Allergia võib sügeleva lööbena avalduda ka pärast kehakaunistuse tegemist. Eriti tundlikud on nahakaunistuste suhtes allergikud, südamehaiged, nahahaigustega inimesed. Võimalikud vastunäidustused nahakaunistuste puhul ongi näiteks nahahaigused , allergilised haigused ja astma. Kui sul on nahaekseem, võib see tätoveeringu tõttu ägedamaks minna.
* Harva võivad mõnel inimesel tätoveerimisel tekkida tihked armid , mida nimetatakse keloidideks.
* Kui sulle tehakse tätoveering, pead selle eest hoolt kandma, kuni see täielikult terveneb. Tätoveering on lahtine haav , seda tuleb siduda ja määrida antibiootilise salviga, päikese kätte sattudes tuleb kindlasti kanda kaitsekreemi või katta see koht kinni. Kaitsekreemi tuleb tarvitada elu lõpuni, sest tätoveeringu piirkond jääb päikese kahjulikule kiirgusele vastuvõtlikuks.
1.3. Tätoveeringute eemaldamine
Tätoveeringu eemaldamine on tervisele ebameeldivam, kui ilupildi jäädvustamine ja seega tuleks nii enne tegemist kui eemaldamist hoolikalt läbi mõelda, kas see on tõesti sooviks. Paljudel juhtudel on tätoveeringupildi eemaldus tekitanud nahale arme ja nahahaigusi. Vähe sellest on see protseduur mitu korda kallim kui ilupildi loomine kehale. Eemaldamise hind sõltub meetodist ja nagu tegeminegi, tätoveeringu suurusest. Edukas eemaldustöö sõltub tätoveeringu ulatusest, asukohast kehal, individuaalsest paranemisprotsessist ja sellestki, mil moel on ta nahale joonistatud ja kui kaua ta nahas on olnud.
1.3.1. Meetodid tätoveeringute eemaldamiseks
* Kirurgiline eemaldamine- sobib teha, kui tätoveeringuga kaetud nahaala on võrdlemisi väike. Protseduur ise näeb välja selline: tätoveeringu alune pind tuimestatakse ja tätoveering eemaldatakse kirurgilise lõikusega. Opereeritud nahaääred tõmmatakse kokku ja õmmeldakse kinni. Veritsemine eemaldamise järel on minimaalne. Tulemuseks on tätoveeringust täielikult puhastatud nahk, aga lõikusest võib jääda pisike arm.
* Laseriga eemaldamine- seda peetakse kõige edukamaks meetodiks . Enne laseriga töötlemist kantakse nahale tuimestavat kreemi või tehakse süstiga kohalik tuimestus . Laserkiirte võngetega lõhutakse nahaalune tätoveeringu tindipigment ja seejärel puhastab paari nädala jooksul organism ise tätoveeritud piirkonnas naha surnud rakukestast ja pigmendijäänustest. Arme lasermeetod üldjuhul ei jäta, ent kõik sõltub nahatüübist.
*Dermabrasioon- tätoveeritud nahaosa kaetakse ainega, mis külmutab tätoveeringu areaali , et vähendada veritsust. Nahk tuimestatakse ja abrasiivpoleerimise ajal liigub äärmiselt teravate pöörlevate terasharjakestega instrument kuni tätoveeringupildi tindini ja eemaldab tätoveeritud koed . Lõpptulemus sarnaned laserlihvimise omale.
*Kreemid- Uusim , odavaim, valutuim, aga samas ka ebaefektiivseim meetod. Kreem muudab tätoveeritud pinnale hõõrudes tätoveeringu aja jooksul üha heledamaks kuni tätoveeringu täieliku kadumiseni. Kreemid ei aita suurte ja tumedate piltide eemaldamisel . Meetod ei põhjusta arme ega nahaärritusi.
*Salabrasioon-vanim tätoveeringu eemaldamise viis, mida kasutatakse veel tänapäevalgi. Kodustes tingimustes seda järele proovides on suur rist haigestuda infektsioonidesse, seetõttu jäägu see võigas meetod salabrasiooni aastasadu kasutanud loodusrahvastele. Kasutatakse kohalikku tuimestust nii tätoveeringualal kui nahal selle ümber. Naha alla kantakse soolalahust, mis oleks muidu äärmiselt valulik. Tätoveering eemaldatakse nahalt spetsiaalse instrumendiga või marli sisse mässitud puutükiga nahka kraapides. Kui nahk on muutunud tumepunaseks, mässitakse kunagine tätoveeringuala sidemesse.
1.4. Tätoveeringute tähtsus
Tätoveeringutel on järgmine praktiline tähtsus: informatsiooniline, kriminaalregistrasiooniline ja isiksuslik .
Informatsiooniline tähtsus seisneb selles, et tätoveering kantakse kehale kindla sõnumi edastamiseks. Narkomaanid kannavad nahale kindlasisulise märgistuse, et saatusekaaslased tunneksid nad kergemini ära. Sunniviisilisi märgistusi tehakse katmata kehaosadele pederastidele, kaebajatele ja varastele. Nimelt punkt diameetriga mitte üle 2 mm kõrva või nina piirkonnas annab tead, et tegemist on pederastiga. Märgistusi tehakse toimepandud kuriteo liigi, sünniaasta, armastatud inimese nime jms tätoveerimisega.
Tätoveeringute kriminaalregistratsiooniline tähtsus johtub tätoveeringu kui püsiva isikukirjelduslikust sisust. Isiku registreerimisel kantakse registrisse kõik tema kehal olevad tätoveeringud. Kehamärgistuste tõene ja ammendav kandmine kaardile hõlbustab identifitseerimist ja tundmatute laipade isiku kindlakstegemist.
Tätoveering on isiksuse teatud eneseavaldus. Sellega antakse edasi teatavaid hoiakuid, arusaamisi, väärtushinnanguid, püüdlusi ja muud. Neid märgistusi, nende vormi ja sisu ei valita alati sihipäraselt ja teadlikult. Neis võib olla hetkemeeleolude mõju, grupiga kaasaminemist, tätoveeringute valiku piiratust jne., kuid siiski on neis suur osa isiku hoiakutel, ning päris sisutu ja põhjusetu pole ükski tätoveering.
1.5. Tatoo ja religioon
Paljude kristlaste seas on see keelatud tätoveering suure rõõmuga vastu võetud. Olles inimestel üle kogu keha. Siin pole midagi imestada kuna kristlaste tätoveeringute taga on kristlik rock muusika ühiskond. Jäljendades oma rock –iidoleid, tuhanded noored kristlased on ennast märkinud „Jeesuse“ jaoks tätoveeringuga. Maailmas kiiresti kasvav trend on toonud turule kristlikud tätoveeringute salongid .
Tätoveerimisel vabaneb veri . Üks vanimaid ja kõige tuntumaid satanistlik protseduur on verel voolata laskmine või lihasesse lõikamine. Selle rituaaliga usutakse et veri annab väge.
Mõned kaasaegsed tätoveerimise kunstnikud teevad rituaale tätoveerimise ajal, et vabastada üleloomulikud väed. Mõni isegi lakub kliendi verd.
Seal pole just mingit kahtlust, et tätoveeringud pärinevad saatanlikust rituaalist nagu seda kirjeldatakse 1.kuningate18
Fakt on see, et 3. Moosese 19:28 Jehoova mõistab hukka tätoveerimise: “Ärge lõigake oma ihusse surnumärki ja ärge tehke endale söövitatud kriimustusi.” Märka veel seda, mis on lisatud sellesse samasse salmi... Ilmselt, lähtudes kontekstist, Issanda silmis on keelatud “märk” tätoveering -- “Ärge lõigake oma ihusse surnumärki...”
Tähelepanu - tätoveerimise protseduur on saatanliku verel voolata laskmise või lihasse lõikamise harjutamise mood. Väikese tindi või pigmendi hõõrumine sellesse ei muuda seda väidet - sa lõikad oma liha - sa praktiseerid verel voolata laskmist
2. Augustamisest
2.1. Augustamise ajalugu
Läbi ajaloo on inimesed ennast ehtinud ja muutnud oma välimust mitmetel erinevatel viisidel. Keha augustamine on üks vanemaid ja huvitavamaid kehamodifikatsiooni viise, kuigi põhjuseid keha augustamiseks on samapalju erinevaid kui on erinevaid kultuure.
Keha augustamist on praktiseeritud paljudes kultuurides mitmeid sajandeid , mõningatel andmetel juba kuni viistuhat aastat. Augustamist peeti ülikute pärusmaaks ning see näitas julgust ja mehisust. Egiptuse vaaraod augustasid oma nabasid ülemineku riitusena.
Rooma sõdurid läbistasid oma rinnanibusid, et näidata mehisust. Maiad läbistasid oma keeli vaimse rituaalina ning kuninganna Victoria ajal eelistasid mõlemad sugupooled rinnanibude ja genitaalide augustamist.
Meie kultuuris on moodi läinud mõned neist iidsetest tavadest . Suur vahe meie aja ja endisaja vahel on isiklikul valikul . Meie tolerantses ühiskonnas võib igaüks augustada oma keha ükskõik kui paljudel erinevatel põhjustel ning sellel ei ole mingisuguseid reegleid ega takistusi.
2.2. Nina augustamine
Esimene ülestähendus nina augustamisest on pärit Kesk-Idast umbes 4000 aastat tagasi. Seda on mainitud piiblis kus Abraham käskis oma vanal teenijal otsida naine oma pojale Iisakile, teenija leidis Rebeka , kelle üheks pulmakingiks oli " kuldne kõrvarõngas" mille nimetus heebrea keeles oli Shanf, mis mürgib ka sõna "ninarõngas".
Pulmakingina kasutatakse ninarõngast siiani nomaadi barbarite , Aafrika beja-hõimude ja Kesk-Ida beduiinie hulgas, kus rõngas näitab perekonna jõukust. See antakse mehelt naisele, ning on ka naisele materiaalseks kindlustuseks lahutamise korral.
Nina augustamine toodi Indiasse 16. sajandil Kesk-Idast moguli valitsejate poolt. Indias kantakse rõngast tavaliselt vasakus ninasõõrmes. Vahes ühendatakse ninarõngas keti abil ka kõrvarõngaga, ning mõnes piirkonnas augustatakse mõlemad ninasõõrmed.
Vasak ninasõõre on Indias augustamiseks levinum, kuna see tähistavat naissugupoole reproduktiivseid organeid ning pidavat tegema sünnitamise kergemaks ning vähendama valu.
Läänes hakati ninasid augustama hipide hulgas kes reisisid Indiasse hilistel 1960-tel. Hiljem võttis selle üle punk -liikumine 1970 aastatel kui mässu konservatiivsete väärtuste vastu ning siiani võib vanemate inimeste hulgas kohata sellele vastuseisu .
Ninarõnga auk paraneb tavaliselt umbes kuus kuud. Samuti on nina-auk ka kõige kiiremini kinni kasvav auk ja seda isegi peale täielikku paranemist. Ehk siis.. kui arvad , et paar kuud lihtsalt ei kanna rõngast, mõtle parem ümber. Esimese kuue paranemiskuu jooksul ei soovita me isegi rõnga vahetamist. Isegi kui tundub, et auk on piisavalt paranenud, võib teise rõnga paigaldamine põhjustada asjatut valu ja jama.
Rõnga valikul pead kindlasti arvestama ka sellega, et algul on nina pisut paistes. Seega vali ehe, mis augule piisavalt paranemisruumi annab.
Olenemata ehte valikust võib nina- augu paranemine olla pikk ja keerukas protsess. Paranemise ajal peab auku puhastama vähemalt kaks korda päevas ning hoidma mustad käed ja make-up'i eemal. Kui oled suitsetaja, siis oleks mõistlik ka seda harjumust paranemise ajal piirata. Kõige paremini eemaldab mustuse nina-august antibakteriaalne seep .
Kui juhtub, et siiski tekib infektsioon , on sooja soolavee kompressid asendamatud. Tee neid mõned korrad päevas kuni infektsioon taandub. Lihtsalt rõnga ära võtmine ei lahenda probleemi - nahk kasvab pealt kinni ja põletik jääb augu sisse. Ära mängi oma ninarõngaga, see võib ärritada auku ja põhjustada punetust. Vaata ette et rõngas riietesse ega käterättidesse kinni ei jääks . ära maga näo peal.
Kui hoolitsed oma nina-augu eest ja hoiad infektsiooni eemal, ei jää rõngast ära võttes kinnikasvamisel mingit jälge. Kui aga tahad oma auku alles hoida kanna selles kindlasti rõngast!
tagasi
2.2.1. Septum
Septumi auke on tõenäoliselt tehtud kauem kui ühestki kirjalikust dokumendist lugeda võib. See on tüüpiline pärismaalaste augustamisviis, mis juba 17. sajandil hämmastas ja kohutas eurooplastest maadeuurijaid. Paljud on tänapäevalgi shokeeritud, arvates, et auk tehakse läbi kondi . Tegelikult see nii ei ole. Õige augu tegemise koht on allpool ninakonti pehmesse nahka.
Kui sa venitad oma ülemise huule alla hammaste peale (mitte kätega, tobu!), venivad su ninasõõrmed järgi. Kui nüüd sõrmedega katsud, tunned üleval pool konti ja all paksemat nahka. Nende kahe vahel on pehme õhuke nahakiht. Vot sinna see auk tehaksegi - tavaliselt rohkem ninaotsa poole. Kui auk just nii tehakse, peaks see olema üpris valutu ja paranema kiiresti.
Septumi auku on lihtne hooldada - kaks korda päevas antibakteriaalse seebiga - aga see on eluliselt tähtis et sa seda tõesti teed. Esiteks, kuna surnud naharakud auku kogunevad, hakkab see haisema .. ja sina oled esimene kes seda haisu tunneb! Teiseks - kuigi infektsioon selles kohas on harv nähtus, tuleb seda siiski ette, ning see võib olla tõsiste tagajärgedega. Kindlasti pöördu igasuguse infektsiooni korral kohe arsti poole.
2.3. Keele augustamine
Keele augustamisega tegelesid rituaalselt vanad Asteegid , Maiad ja Kesk-Ameerika hõimud . Keel rõngastati, et vere valamisega jumalatelt lepitust saada ning nii tekitati ka teadvusetuse tunne, et preestrid või shamaanid saaksid jumalatega ühendust võtta.
Keele rõngastamine on üks populaarsemaid rõngastamisviise. See on shokeeriv, provokatiivne ning fantastiline oraalseksi abivahend (olenemata soost), kuigi samas ei ole see abivahend tingimata kohustuslik.
Tänapäeval tehtavad keeleaugud läksid moodi viimase 20 aasta jooksul ja on hiljuti tõusnud vaieldamatult vajalike moeaksessuaaride hulka. Keeleaugud tehakse tavaliselt vertikaalselt keele keskossa enne keelt altpoolt suuõõnega ühendavat nahariba. Väga keele otsa rõngast panna ei ole eriti mõistlik, kuna tõenäoliselt hakkab keel rebenema ja rõngas hambaid lõhkuma.
Väga peenikest ehet me ei soovita, kuna peenemad ehted kipuvad keelt rebima ja lõikama kui augus liiguvad. Seda just eriti neil kes suitsetavad, nätsu närivad või ehtega mängivad. Algul peaks otsustama ka pikema ehte kasuks mis paistetanud keelele ruumi annab.
Keeleaugu ehe võib kahjustada hambaid ja igemeid, eriti kui seda närida või vastu hambaid klõbistada. Metall on tugevam kui kui hambavaap või nahk - kui need omavahel võistlema sundida, jääb metall kindlasti peale.
Hambaarsti juures käies ei ole kohustuslik rõngast ära võtta. Kuigi hambaarstile ei pruugi su "uuendus" meeldida, ei sega see teda siiski rohkem kui augustamata keel. Eriti paaril esimesel paranemiskuul peaks ehet igal juhul keeles hoidma - auk võib kinni kasvada juba 20 minutiga ja nii võid august hoopis ilma jääda.
2.4. Kõrvade augustamine
Arvatavasti oli kõrvanibu augustamine esimene inimese katsetus augustamise vallas - kasvõi seetõttu, et kõrvanibu on ülimalt kergesti läbistatav. Maailma vanim muumia leiti jäätununa Austraalias Glacier'is aastal 1991, testid näitasid, et muumia on üle 5000 aasta vana. Surnukehal olid kõrvad augustatud ning augud olid venitatud 7-11 mm diameetriga avadeks. Kõrvu hakati augustama arvatavasti maagilistel põhjustel. Paljud primitiivsed hõimud on uskunud, et deemonid pääsevad inimese kehasse läbi kõrva. Kuna metall pidavat deemoneid peletama, rõngastati kõrvanibud deemonite käest pääsemiseks. Meremehed augustasid kõrvu silmanägemise parandamiseks, ning kui nende surnukehad kuskil randa uhtusid, maksid kõrvarõngad korralike kristlike matuste eest.
Paljudes kultuurides on kõrvade augustamine puberteedirituaal. Borneos augustavad ema ja isa lapsel kumbki ühe kõrva sümboliks sellest, et laps on oma vanematest sõltuv.
Kõrvade augustamine on universaalne nii meeste kui naiste juures. Läänelik kultuur on selle küll põlu alla pannud , kuid kasvõi kuninanna Elizabethi ajal kandsid paljud kuulsad mehed nagu Shakespeare, Sir Walter Raliegh ja Francis Drake oma kõrvades kullast rõngaid.
2.5. Naba augustamine
Esimesed ülestähendused naba augustamisest on vanast Egiptusest. Nabasid võisid augustada vaid vaaraod ja nende perekonnad. Lihtinimesi ootas selle reegli rikkumise korral surm. Siiski, kui lihtinimese tütar sündis 'täiusliku nabaga' lubati tal vahest see augustada ning seeläbi tõsta oma sotsiaalsest staatust ühiskonnas.
Praegusel ajal on naba augustamine üks populaarsematest augustamise viisidest . Nabasid on rõngastatud üle terve maailma juba väga ammustest aegadest . Miks just nabarõngas? Oleneb kas küsid antropoloogilt või vihaselt lapsevanemalt - vastused võivad olla väga erinevad. Kui küsid keskmiselt inimeselt , kuuled tõenäoliselt, et nabarõngas lihtsalt tundub kuidagi seksikas. Rõivadisainerid teavad seda. Ega siis mood niisama ei nõua madala vöökohaga pükse ja seelikuid. Idee on ikka oma ilusat naba näidata.
Millisel põhjusel sa omale nabaauku tahad, on sinu asi, kuid pea meeles, et nabaauk on kõige raskemini paranev auk üldse. Paranemisaeg võib olla kuuest kuust kuni aastani ning infektsioonid ja armid on vale kohtlemise puhul tavalised . See ei tähenda, et sul kindlasti probleemid tekkivad . Kaks peamist põhjust nabaaugu probleemide puhul on a) naba mis ei ole augu tegemiseks sobiv ja b) vale hooldus. Põhjaliku informeerituse ja augule pühendumisega on ka sinul võimalik saada perfektne nabaauk.
Esiteks - igasse nabasse ei sobi rõngas. See on tõsine jutt. Sinu naba ei pruugi olla ehte kandmiseks sobiv. See ei tähenda, et su nabal või kehal oleks midagi viga. Pärilikkuse vastu lihtsalt ei saa.
Mida peaks jälgima kui tahad nabarõngast: Sul peaks olema pisut väljaulatuv nahariba nabast üleval või allpool ning piisavalt ruumi selle riba taga, et ehe ilusti nabas istuks . Kui väljaulatuv nahariba on pigem ümmargune kui selgepiiriline, siis tõenäoliselt kasvab see kiiresti välja. Kui nahariba taga ei ole piisavalt ruumi ehtele, siis ehe venib väljapoole ja jätab armi. Kui istudes naba vajub kinni (nagu silm), siis auk ei parane ilma armistumata ja probleemideta. Sa ei peaks seda auku tegema.
Need kirjeldused võivad tunduda segadusseajavad, kuid vaata korra juuresolevaid pilte ja sa mõistad millest on jutt. Alati võid läbi astuda professionaali juurest ja lasta oma naba üle vaadata. Tema ütleb kas on mõistlik auku teha või mitte.
Kui sul soovitatakse auku mitte teha, siis ära solvu. See ei tähenda, et su kehaga on midagi valesti. See ei tähenda ka et sa ei saa mingil juhul nabarõngast. Igaüks võib sulle nõela kehasse torgata. Sinu augu paranemine ja välimuse eest ei saa ju keegi vastutada. Me ei taha võtta sinu raha ja piinata sind aastase või pikema paranemise ja ebamugavusega ainult selleks et sul lõpuks auk armistuks ja jääks kole või üldse välja kasvaks. Aasta on pikk aeg, pea see meeles.
Ehet valides otsusta jämedama ehte kasuks. Peenike ehe hakkab riietesse kinni jäädes auku rebima ja lõikama ning jätab armi.
Teine suur probleem nabarõngaaugu puhul on puhtuse hoidmine. Kõige tähtsam reegel on: hoia käed eemal! See ei ole mänguasi . Pea meeles, et see auk on lahtine haav pool aastat kuni aasta aega. Isegi kui oled avalikus tualetis just käed puhtaks pesnud ja ukselinki katsud.. mätle kas inimene, kes enne sind sealt väljus, pesi oma käed puhtaks. Ja korruta see mõte nende inimeste arvuga kes seal enne sind veel võisid käia.
2.6. Huulte augustamine
Suu ja huuled on keha sensuaalne osa ja võim on erutav, seega on ainult loomulik, et Asteekide ja Maiade kõrgemad kastid kaunistasid oma huuli puhtast kullast ehetega. Malawi Makololo hõimu naised Aafrikas kandsid ülahuultes plaate , et erutada oma sugukonna mehi.
Kesk- ja Lõuna-Ameerika hõimud augustasid oma alahuuli ning venitasid neisse auke puust plaatide tarvis.
Nüüd on huulte augustamine moodne pigem keskmise inimese jaoks. Enamasti augustatakse alahuul .
Traditsioonilised huuleaugud tehakse ükskõik kuhu huulejoonele, tavaliselt alumisel huulel. Tihti tehakse see pigem külje poole ja nii, et rõngas jääb ümber huule. Võib teha ka rohkem huule peale, kuid see võib jällegi elamist segama hakata.
Nagu keel, nii ka huul läheb pisut paiste paaril esimesel päeval. Seega oleks mõistlik valida pikem ehe mis annaks augule paranemiseks ruumi. Kui auk on paranenud, võib paigaldada lühema ehte. Auk paraneb lõplikult umbes kahe kuuga . Kui hakkad ehet vahetama enne kui auk on täiesti paranenud, võib huul jälle üles paistetada. Seepärast oota parem pisut kauem ehte vahetamisega.
2.7. Kõrvade venitamine
Kõrvade (ja ka teiste piercingute) venitamine on erinevaist keha modifitseerimisega seotud protsessidest üks aeganõudvamaid. Venitamine seisneb suuremate ja suuremate ehete sisestamises, kuni jõutakse soovitud suuruseni . Meetodeid on erinevad, ja mis sobib ühele, ei pruugi olla kõige parem variant teisele. Venitada tohiks ainult paranenud auku.
Korraga ei soovitata venitada üle kahe millimeetri, iga venituse vahele peaks jätma ka kolm kuni kuus nädalat.
Meetodid:
„Venitajad“-ilmselt kõige levinum ja populaarsem viis kõrvade venitamiseks. Venitaja on pulk mis on ühest otsast peenem , kui teisest, augu laienemine saavutatakse venitaja läbi augu lükates. Olgu siinkohal öeldud , et venitaja peab olema mittepoorsest materjalist; kas metallist või akrüülist.
Teipimine – veidi uuem ja vähemlevinum meetod. Teipimine seisneb selles, et ehte kantavale osale (see, mis kõrvas sees on) mässitakse teatud ajavahemike järel üks või mitu tiiru teipi. See teeb ehte tasapisi järjest suuremaks . Teipima saab hakata alles umbes kuuest millimeetrist-sellest väiksemale ehtele on lihtsalt äärmiselt keeruline korralikku teibitiiru ümber saada. Enamusele sobib see meetod alates teatud suurusest paremini kui venitajad – venitajad üle kümne millimeetri võivad kõrva „rullida“, mis on kõrvalestadele väga kahjulik ja võib teha edasise venitamise väga valulikuks või koguni võimatuks.
„Dead stretching“ - Lihtsalt, ilma abivahendita suurema ehte sisestamine. Seda võib üritada ainult siis kui eelmine venitus on paranenud ja „lõdvaks“ muutunud – selleks võib minna mitu kuud.
Raskustega venitamine – aegunud meetod, mis seisneb lihtsalt raskete ehete kõrva panemises. Enam eriti ei kasutata-soovitata, kuna venitus tuleb ebaühtlane-raskus mõjub ainult kõrvalesta allosale, venitades ainult seda.
Nagu näha, siis meetodeid on erinevad, ja igaüks peaks katsetades ja oma keha kuulates endale sobiva leidma. Meeles tuleks pidada, et kui kõrvu õigesti venitada, siis ei tohiks see valus olla.
2.8. Kulm
Kulmuaugud paranevad 6-8nädalat ja on hõlpsad hoolitseda. Reeglina ei tohiks komplikatsioone esineda kui hoiad haava puhta ning mustad käed, meigi ja juuksed eemal. Kui haava satub infektsioon, paistetab kulm tavaliselt üles ja/või tekib augu sisse vesine punn . Sooja soolaveega mõned korrad päevas loputades paraneb see kiiresti. (Kui paistetus esineb paaril esimesel päeval peale augu tegemist, ei ole tegu infektsiooniga.)
Kulmuauk võib pisut üles paistetada kohe peale augustamist, mõnel tekib tugevam paistetus, vahel ka veritsus või isegi sinikas . Seda juhtub tihemini inimestel, kellele tulevad kergelt sinikad või kelle verejooks ei peatu kiiresti. Pole vaja karta , et seda kindlasti sinuga juhtub, aga kui juhtubki, siis pole vaja muret tunda. Kohtle paistetust nagu igat teistki - pane külma peale ja maga kõrgema peaalusega. Väldi verd vedeldavaid aineid nagu alkohol , stimulandid, aspiriin , tylenol. Reeglina kaob paistetus mõne päevaga, sinikaga võib paar päeva rohkem minna. Kõigi nende probleemidega on selline lugu, et mida rohkem sa auku näpid, seda hullemaks see läheb ja seda pikemaks venib paranemise aeg. Võta asja rahulikult ja lase kehal paraneda.
Enamus kulmurõngaid kipub aja jooksul välja kasvama. See tähendab, et rõngas liigub aina lähemale ja lähemale nahapinnale, kuna keha kasvatab uusi nahakihte rõngast tahapoole. Välja kasvamises augu tegijat süüdistada ei ole mõtet. On paar trikki kuidas kulmuaugu eluaega pikendada. Igasugune rõngaga mängimine, sikutamine, vastu nahka surumine, infektsioonid ja puhastamine kangete vahenditega panevad rõnga kiiremini välja kasvama. Samuti ka liiga õhuke, kitsas või raske ehe võivad seda protsessi kiirendada. Seega, kanna normaalset ehet ja ära näpi seda.
Lõplik pilt peale augu tegemist ei olene ainult ehte valikust vaid ka paigutusest. Kulmu välimisse kolmandikku paigutatud ehe paneb silmad paistma rohkem üksteisest eemal asetsevana ja suuremana. Sisemise kulmukolmandiku peale paigutatud ehe lisab näoilmele pisut tõsidust. Kõige tavalisem paigutus on välimises kulmu servas . Samuti mõjutab augu kaldenurk näoilmet. Vertikaalselt paigutatud ehe tõmbab tähelepanu ehtele, umbes 45 kraadise kaldega silmale suunatud ehe rõhutab silmi.
Kokkuvõtvalt - kulmurõngas on reeglina kõige kasutajasõbralikum näorõngas. Tegemine ei ole eriti valus, lihtne on hooldada ning sobib peaaegu kõigile.
2.9. Bridge
Bridge ehk sild on viimase viie aasta jooksul järjest populaarsemaks muutunud. See tehakse ninajuurele umbes silmade vahele. Auk paraneb umbes 8-10 nädalat ja hooldus on põhimõtteliselt sama nagu kulmuaugu puhulgi. Samuti kui kulmurõngas, võib ka see välja kasvada kui saab vigastada või infektsiooni. Pigem ära näpi.
Auk tehakse läbi ninajuurel oleva pehme naha. Seda ei saa igaühele teha, kuna kõigil ei ole selle koha peal nahk 'lahti'. Seda auku ei ole valus ega keeruline teha.. aga rahvamassi hulka sulanduda sellega ei õnnestu . Mõtle enne kui otsustad!
2.10. Nibu
Rinnanibudes on ehteid kantud väidetavalt juba vanas roomas, kuid see on olnud pigem meeste pärusmaa. Esimesed reaalsed ülestähendused niburõngastest on pärit vaid 25 aasta tagusest ajast. Liigub kuulujutte , et Viktooria-ajastu kõrgklassi naised kandsid niburõngaid, kuid see on siiski kuulujutu tasemel.
Ehte paigutus on sama nii meeste kui naiste rinnanibude puhul ning paigutus ise on äärmiselt tähtis. Ebaõige paigutus võib viia koledate armide ning piinarikka paranemiseni. Auk tuleb teha täpselt rinnanibu ja areola (see pruun pigmendilaik) vahele. Kui auk tehakse sügavale, võib paranemine väga pikale venida ja põhjustada ka armistumist ning rinnanibu ümberpaigutumist ebanormaalsesse asendisse. Kui auk tehakse liiga nibu otsa, on väga suur tõenäosus, et ehe kasvab välja. Kui aug tehakse õigesti, hoiab ehe rinnanibu kenasti kikkis ja pisut suuremana, andes selle toreda just-külmast-tulnud-välimuse ning muudab nibu ka tundlikumaks.
Meestele võib paigaldada pisut õhema ehte kui naistele, kuid väga õhuke see ei tohiks olla, kuna vastasel juhul võib keha ehte välja lükata ning on ka armistumise oht kui ehtega mängida. Mida jämedam ehe, seda parem. Arvestama peab ka muidugi sellega, et see liiga jäme ei oleks. Kui otsustatakse rõnga kasuks, ei tohiks see olla väga väikese diameetriga. " Kont " on igati hea alternatiiv .
Naiste niburõngaste puhul on valik rõnga ja "kondi" vahel eriti oluline. Mõne rinnakuju juures on mõlemad ehtetüübid hea valik ning "kont" kaalub rõnga üles ainult siis kui teed sporti. Suurte rindade või allapoole vaatavate rinnanibude puhul on parim valik "kont". Lõppude lõpuks peab rõngas jääma paralleelselt kehapinnaga, mitte selle vastu ning seda ka siis kui kannad rinnahoidjat. Kui rõngas liibub vastu keha, surub rõngas ennast august välja läbi nibunaha ja võib tekitada peale armide ka kõiksugu muud jama. Selle vastu aitab ka paranemise ajal kokkukeeratud vatipadjakese asetamine rõnga alla et see paralleelselt hoiaks.
Nibuaugud paranevad meestel umbes 2 - 4 kuud, naistel vähemalt 4 - 6 kuud. Need on ligilähedased paranemisajad. Mõnel inimesel eritavad augud kuni aasta jooksul rakumahla . Selle saab sooja soolaveega kenasti puhtaks. Rakumahla eritus suureneb ka stressi, haigestumise, mittepiisava une või ka alkoholi ning nikotiini liigtarvitamise puhul. Nagu kõigi aukude puhul - keha annab igast immuunsüsteemi häirest aukude kaudu teada.
Nii seksikad ja ihaldusväärsed kui su uued rõngad ka välja ei näeks, ära mingil juhul neid mustade kätega katsu (ära lase ka partneril katsuda ). Enne ei tohiks auguga mõngida kui see lõplikult paranenud on. Kui liiga varakult liiga julgeks lähed, läheb auk väga suure tõenäosusega mädanema. Kui käitud oma aukudega viisakalt, saad lõpuks omale fantastiliselt ilusad ning tundlikud rinnanibud.
2.11. Elementaarne hooldus
Paraneva augu puhastamise mõte on eemaldada surnud rakud ning päeva jooksul kogunenud mustus ja bakterid . Sa ei pea oma keha medikamentidega ravima vaid hoidma augu puhtana, et keha saaks ise paraneda. Elementaarne puhtus ja mõistlikkus koos mõningase tähelepanuga paranevale augule on kõik mida tegelikult vaja on. Pane tähele oma keha - see ütleb sulle kui midagi valesti on.
Värsket auku peaks puhastama umbes kaks korda päevas. Samuti peaks puhastama peale ujumist, higistamist, suitsetamist jne. Pea meeles, et ka liigne puhastamine või liiga paljude erinevate puhastusvahendite tarvitamine võib paranevat auku ärritada.
Kasuta ühte järgmistest toodetest:

• Antibakteriaalne seep - Protex, Safeguard - või looduslik seep (nt. lavendli või teepuuõliga). Kasutamine - pese esmalt käed. Siis seebita augustatud koht sisse ja liiguta pisut rõngast edasi-tagasi et seep ka augu sisse pääseks. Loputa hoolikalt samuti rõngast liigutades.
  
• Soe soolavesi - asi mis võib teha imet paraneva auguga. Tõmbab välja põletiku, eemaldab rakkudest bakterid ja ennetab infektsiooni. Samuti stimuleerib vereringet ja kiirendab paranemist. Võid soolaveega ravida ka vähest infektsiooni ja õrritust. Soovitame augu loputamist mitu korda nädalas, infektsiooni puhul kuni mitu korda päevas.Kõige parem on kasutada meresoola, kuna see on kõige puhtam. Enamik söögisoolasid sisaldavad lisakemikaale ( alumiinium , magneesium, jood jne.) mis võivad ärritada ja augu kipitama panna, ning suhkrut, mis võib põhjustada infektsiooni. Loe soolapaki infolehte. Kui see sisaldab ainult sodium chloride'i (soola) ja võibolla kaltsiumfosfaati või kaltsiumsilikaati, siis seda võib rahulikult kasutada. Kasutamine - lisa kas 1/4 tassi meresoola puhtale vanniveele või pane 1/4 tl meresoola tassitäie sooja (soovitavalt destilleeritud) vee hulka. Hoia augustatud kohta vees 5-15 min. (kuni vesi jahtub). Näo või kõrvaaugu puhul kasuta vatipadjakest. Loputa auku soolaveega mõned korrad nädalas, infektsiooni ravimiseks paar korda päevas.
  

ÄRA KASUTA JÄRGMISI TOOTEID:

• Alkohol - ärritab ja kuivatab nahka ning võib paranemisaega pikendada. Samuti ka põletab ja paneb kipitama ning ei pruugi olla nii tõhus bakterite vastu kui arvatakse.
  
• Vesinikrepoksiid - peroksiid tapab küll bakterid, aga samuti tapab ka terve naha augu ümber. Pikaajalisel kasutamisel söövitab nahka ja ei lase augul paraneda. Seda ära kindlasti kasuta!
  
• Cutasept(ja muud meditsiinilised vahendid) - on liiga kanged . Esmaabiks ja kirurgilise haava puhul väga hea, kuid kui liiga tihti kasutada, võib see hakata elavaid naharakke tapma. Samuti võivad kanged puhastusvahendid rikkuda kulla värvi.
  

2.12. Valu roll
Augustatud koht võib tugevasti veritseda.Sageli tekib augu ümbrusse põletik, isegi mädapõletik. Augustatu kaebab valu, kipitus - või põletustunnet, vahel naha sügelemist. Ilmub punetus, ka turse . Paranemisel jääb järele arm.Keeleneet võib põhjustada keelepõletikku ehk glossiiti. Esineb valu-, kõrvetus- või ebamugavustunne keeles. Keel võib paistetada koguni nii palju, et suus muutub kitsaks. Teinekord tekib eluohtlik keeleturse, mis vajab kiiret arstiabi .
Keeleneet võib segada söömist ja rääkimist, kahjustada hambaid. Kui neet pole valmistatud kvaliteetsest materjalist (nn kirurgilisest metallist), põhjustab see paljudel juhtudel mürgitusnähte. Korralikult desinfitseerimata needi panek võib olla lausa eluohtlik, kui tekib nakkusveresus ehk sepsis , rahva keeli veremürgitus. Sel juhul on tegu üldinfektsiooniga, millele on iseloomulik bakterite leidumine ja paljunemine veres, palavik , elundite tegevushäired.
Võib nakatuda haigustesse , mis levivad inimeselt inimesele vere kaudu: HIV, nakkuslik maksapõletik (B- ja C- hepatiit ). Välistatud pole muudki tõved: teetanus, süüfilis , tuberkuloos, leepra .Harvad pole allergilised reaktsioonid. Lööve tekib algul needi piirkonnas, kuid võib levida ka kaugemale. Ühel hetkel leitakse, et needipanek oli viga. Selle kõrvaldamisel võib aga jääda inetu arm või isegi halvasti paranev haavand . Aastas satub augustamise tüsistuste tõttu Tallinna Lastehaiglasse 50-100 noort patsienti. Tegelikult tekib tüsistusi rohkemgi, sest osa lastest pöördub perearsti poole ja osa ravitakse kodus.
Kokkuvõte
Kehamuutmispraktikatest rääkides on oluline isikliku põhjenduse leidmine ja selle enda jaoks sõnastamine, et selline tegevus ei manduks pelgalt kopeerimiseks, järgiaimamiseks ja sel moel isegi sümboolseks varastamiseks. See on osa rituaalsest protsessist, mille puhul ennast selgelt positsioneeritakse, paigutatakse traditsiooni, aega ja ruumi.
Tätoveeringu tegemine on protsess, mille tagajärgi likvideerib vaid aeg. Pilt, mis nahale graveeritud, jääb aastakümneteks, vahel eluajaks. Ometi on neid, kes lasevad täis joonistada mõne kehapiirkonna ja ihkavad veel enamat.
Tätoveering on püsiv nahakaunistus, mis koosneb torkeaukudest, millesse kantakse värviline tint. Tätoveeringu muudab kauakestvaks see, et tinti ei süstita epidermisesse ehk marrasknahka, vaid sügavamale – dermisesse.
Augustamine ei ole ainult dekoratiivne praktika. Augustamine võib olla seotud ka karistamise (füüsilise valu ja piina tekitamisega võimalikult suurel kehapinnal) või meditsiiniliste eesmärkidega (nt aadrilaskmine).
Keha augustamine on kaunistamise viis, mille puhul surutakse nõel läbi augustatava kehaosa ja seejärel asetatakse paigale soovitud ehe. Augustamist teostatakse tavaliselt ilma tuimestuseta. Mõningates salongides võidakse kasutada ka spetsiaalseid püstoleid, kuid neid on raske steriliseerida. Püstolid võivad ka nahka kahjustada, kuna torkeaugu servad võivad rebeneda ja paranevad seetõttu halvemini.
Kui oled kindlalt otsustanud lasta end tätoveerida augustada, tuleks kindlasti leida stuudio, mis on puhas, ohutu ja profesionaalne, sõbral või tuttaval seda teha laste ei tasu.
Kasutatud kirjandus
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/7156/alekandkatrin.pdf;jsessionid=02993C2313B02ADAD81791DDC55D1466?sequence=1
http://buduaar.ee//Article/article/3453
http://pupsik.onepagefree.com/?id=4458&onepagefree=q4fmct3i262a80k4deor02dt95
http://www.kool.ee/?9961
http://piercings.onepagefree.com/?id=14730&onepagefree=cec5dc01bc311463a4939c48b3934769
http://www.maaleht.ee/news/tarbija/tervis/kehaneedid-ohustavad-tervist.d?id=23964671
http://www.piercing.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8%3Ahooldus&Itemid=8&lang=et
36