Füüsika 12kl astronoomia

Q: Miks prootonid ja neutronid ei liitu tohutult suurte tuumajõudude tulemusel?

Vastus leiad õppematerjalist: Füüsika 12kl astronoomia

Q: Miks osakesed millel pole välispinda ei lähene rohkem üksteisele?

Vastus leiad õppematerjalist: Füüsika 12kl astronoomia

Q: Miks elektronid on üle kogu aatomi laiali jagunenud?

Vastus leiad õppematerjalist: Füüsika 12kl astronoomia

Saarm, Gert

Füüsika 12kl astronoomia (1)

Keskkool - Füüsika - Füüsika

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Miks prootonid ja neutronid ei liitu tohutult suurte tuumajõudude tulemusel?
Miks osakesed millel pole välispinda ei lähene rohkem üksteisele?
Miks elektronid on üle kogu aatomi laiali jagunenud?

TUUMAFÜÜSIKA
1.Tuuma ehitus,
Miks prootonid ja neutronid ei liitu tohutult suurte tuumajõudude tulemusel?
Miks osakesed millel pole välispinda ei lähene rohkem üksteisele?

Põhjus on sama, miks elektronid on üle kogu aatomi laiali jagunenud?

Vastuse annab mitteklassikaline füüsika – KVANTMEHAANIKA
Tähtsaim osa on ENERGIAL

Kehtivad ranged reeglid

Siin on oma osa mitmel füüsikalisel suurusel. :
Osake saab omada vaid teatud kindlaid energiaväärtusi (lubatud energiatasemed )

Ühel energiatasemel saab olla vaid kindel piiratud arv osakesi (igal tasemel on see arv erinev)
2.tuuma jõud prooton neutron ,
Kuna nukleonid on neutraalse värvilaenguga, siis ei saa nende vahel olla tugevat vastasmõju (kuigi prootonid ja neutronid koosnevad kvarkidest, ei saa nad vahetada omavahel gluuoneid). Nukleonide vahelist jõudu vahendav osake peab ise olema samuti neutraalse värvilaenguga, kuid koosnema siiski kvarkidest, millel on värvilaeng.umajõud Prooton,
3. nucleon,
Nucleon on kollektiivse nime kaks baryons: neutron ja prooton füüsikas. Need komponendid aatomituum ja kuni 1960 oli arvatavasti elementaarne osakesi. Neil päevil nende vastasmõjusid (nüüd nimega internucleon kontaktis ) määratletud tugev vastasmõju. Nüüd nad on teadaolevalt komposiit osakesed, mis on valmistatud quarks. Mõistmise omadused nucleon on üks peamisi eesmärke quantum chromodynamics, kaasaegse teooria tugeva vastasmõju.
Prooton on kergema baryon ja selle stabiilsust mõõdab baryon arvu säilitamiseks. Prooton eluajal seega paneb tugeva piiranguid spekulatiivsete teooriatega, mis püüavad laiendada Standardmudel osakeste füüsika. Neutron laguneb arvesse prooton kaudu nõrk vastastikmõju. Kaks on liikmed isospin vammus (I = 1 / 2).
4. laenguarv ,
Tuuma laenguarv on prootonite arv keemilise elemendi tuumas. ... Neil isotoopidel on küll fikseeritud järjekorranumber tabelis (seega ka kindel laenguarv).
5. massiarv ,
Massiarv on nukleonide (prootonite ja neutronite) koguarv aatomi tuumas
6 keemiline element,
Keemiline element ehk element on aatomituumas sama arvu prootoneid omavate (ehk sama aatomnumbriga) aatomite klass.
Teise definitsiooni järgi on keemiline element sama aatomnumbriga aatomite kogum.
Kolmanda definitsiooni järgi on keemiline element aine, milles esinevad ainult ainult ühe ja sama aatomnumbriga aatomid .
(Need kolm definitsiooni leiduvad ka IUPAC -i "Keemilise terminoloogia käsiraamatus"[1]: "1. Aatomite liik; kõik aatomid sama prootonite arvuga aatomituumas. 2. Puhas keemiline aine, mis koosneb aatomitest, millel on aatomituumas sama prootonite arv. Mõnikord nimetatakse seda mõistet elementaaraineks erinevana punkti 1 all defineeritud keemilisest elemendist, kuid enamasti kasutatakse terminit "keemiline element" mõlema mõiste puhul.")
Need kolm definitsiooni vastavad küll lähedastele, kuid erinevatele mõistetele. Mitme definitsiooni olemasolu tuleneb väljendi "keemiline element" erinevatest kasutusviisidest.
Klassikalise definitsiooni järgi on keemiliseks elemendiks nimetatud ainet, mida ei saa keemiliste (varasemas sõnastuses: ja ka füüsikaliste) meetodite abil lihtsamateks aineteks lahutada.
Klassikaline definitsioon on instrumentaalne ega eelda keemilise elemendi olemuse tundmist. Kui avastati, et erinevate elementide olemasolu tuleneb aatomite aatomnumbrite erinevusest ning see omakorda prootonite erinevast arvust aatomituumas, siis osutus, et klassikalise definitsiooni tagapõhjaks on asjaolu, et keemilised ained koosnevad aatomitest, mille aatomnumber keemiliste reaktsioonide ega muude tavaliste muundumisprotsesside käigus ei muutu. Aatomnumber muutub ainult tuumareaktsioonides.
Eri keemiliste elementide olemasolu tuleneb sellest, et ainete keemilised omadused olenevad põhiliselt nende molekulide koosseisus olevate aatomite aatomnumbrist.
7. isotoop
Mingi keemilise elemendi isotoobid on selle aatomite tüübid, mis erinevad massiarvu (A) poolest. Järjenumber ehk aatomnumber ehk laenguarv (Z) langeb neil kokku. Sõna tuleb kreekakeelsest sõnast isotopos 'samal kohal olev': isotoobid on perioodilisustabelis ühel ja samal kohal.
Järjenumber vastab prootonite arvule aatomis. Seega langeb ühe ja sama elemendi isotoopidel prootonite arv aatomis kokku. Massiarvude erinevus tuleneb erinevast neutronite arvust aatomituumast. Isotoope määratletakse elemendi nimega, millele järgneb sidekriips ja nukleonide (prootonite pluss neutronite) arvuga aatomituumas (näiteks raud-57, uraan -238, heelium -3). Sümbolkujul lisatakse elemendi keemilise sümboli ette ülaindeksina nukleonide arv (näiteks 57Fe, 238U, 3He).
Erandeid sellele tähistamisele on kaks:

Vesiniku isotoopidel on erinimetused: prootium ( vesinik -1), deuteerium (vesinik-2) ja triitium (vesinik-3). Deuteeriumil ja triitiumil on eraldi keemilised sümbolid: D ja T; prootiumil erisümbolit pole.
Radioaktiivsetes ridades olevatel isotoopidel on erinimetused.

Isotoopide keemilised omadused on sarnased, kuna elektronkatete ehitus on ühesugune. Isotoopide füüsikalised omadused on aga erinevad, eriti väikese järjenumbriga elementidel.
Eristatakse stabiilseid ja mittestabiilseid (radioaktiivseid) ning looduslikke ja tehislikke isotoope. Ebastabiilsed isotoobid püüdlevad stabiilsuse poole ja lagunevad aja jooksul mõneks stabiilsemaks elemendiks.
Looduses esinevad elemendid enamasti isotoopide segudena. Tehislikult on tuumareaktsioonide abil saadud peaaegu kõikide elementide isotoope
8. Radioaktiivsus Radioaktiivne element,
Radioaktiivsus, ehk tuumalagunemine on ebastabiilse (suure massiga) aatomituuma iseeneselik lagunemine . Selle protsessiga kaasneb radioaktiivne kiirgus. Samuti nimetatakse radioaktiivsuseks ebastabiilsete elementaarosakeste (nt neutron) lagunemist.
Kõik vismutist suurema prootonite arvuga elemendid on radioaktiivsed. Radioaktiivse lagunemise käigus muutub sageli üks radioaktiivne element teiseks, mistõttu esinevad "radioaktiivse lagunemise read". Tuntakse kolme radioaktivse lagunemise rida:
9. poolestusaeg
Poolestusaeg on aine lagunemise (eeskätt radioaktiivse, kuid ka keemilise lagunemise) kiirust iseloomustav suurus. See näitab, kui pika ajavahemiku möödumisel muutub aine kogus poole väiksemaks.
Mida suurem on poolestusaeg, seda kauem aine säilib. Stabiilsete isotoopide poolestusaeg radioaktiivsel lagunemisel loetakse lõpmata suureks

Poolestusaeg keemilisel lagunemisel

Keemilistes reaktsioonides ei ole keemilise lagunemise kiirust iseloomustav poolestusaeg konstantne , sest keemilise reaktsiooni kiirust mõjutavad temperatuur, ainete puhtus ja peenestatus, katalüsaatorite juuresolu jm asjaolud .
10.Tuumareaktsioonid.
Tuumareaktsioon on kahe aatomituuma või elementaarosakese ja aatomituuma kokkupõrge, mille tulemusena tekivad uued aatomituumad ja/või elementaarosakesed . Teoreetiliselt võib tuumareaktsiooni põhjustada ka kolme osakese kokkupõrge, kuid sellise sündmuse toimumine on ülimalt ebatõenäoline.
Kui peale kokkupõrget kokku põrganud osakesed ei muutu, ega anna teineteisele üle olulisel määral energiat (muudavad ainult oma liikumise suunda), siis on tegemist elastse hajumisega, mitte tuumareaktsiooniga. Aatomituuma spontaansel lagunemisel on tegemist tuumareaktsiooniga ainult sellisel juhul kui lagunemine on põhjustatud kokkupõrkest mõne elementaarosakesega (näiteks neutroniga).

Tuumareaktsioonide tüübid

Põhilised tuumareaktsioonide tüübid on järgmised:

Tuumasüntees on tuumade loomine varemeksisteerinud nukleonidest. Tuumasüntees võib toimuda kas tuumafusiooni (tuumaühinemise) või tuumafissiooni (tuumalõhustumise) teel.
Tuumafusioon (ehk tuumaühinemine) on reaktsioon , milles kaks kergemat tuuma ühinevad raskemaks. Näiteks toodud reaktsioon ongi tuumafusioon.
Tuumafissioon (ehk tuumalõhustumine) on reaktsioon, milles raske tuum laguneb kergemateks tuumadeks. Kui see toimub ilma välise mõjutuseta, siis nimetatakse seda spontaanseks lõhustumiseks ja tegemist ei ole tuumareaktsiooniga. Tänapäeval kasutatav tuumaenergia põhineb just tuumalõhustumise protsessil.
Tuumapurunemine on reaktsioon, milles suure energiaga osake lööb raskest tuumast välja nukleone või kergemaid aatomituumi ise tuumas neeldumata.
Indutseeritud gammakiirgus on tuumareaktsioon, milles peale aatomituuma osalevad ainult footonid (γ). Gammakiirguse neeldumisel tuumas läheb tuum ergastatud seisundisse. Ergastatud seisundist saab tuum väljuda kiirates gammakiirgust.

11.Tuumade lõhustumine Seosenergia ,
Termotuumareaktsioon on väga kõrgel temperatuuril toimuv kergete tuumade liitumine (sünteesireaktsioon)
1H2 + 1H3 = 2He4 + 0n1
Kuna reaktsioon toimub väga kõrgel temperatuuril, on tehniliselt raske saavutada juhitavat reaktsiooni.
Esialgu kasutatakse vaid termotuumapommides
12. massidefekt ,
Tuuma mass on alati teda moodustavate prootonite ja neutronite masside summast väiksem.
Mt p + Nmn
Masside vahet M = Zmp + Nmn – Mt nimetatakse massidefektiks. Massidefekti põhjus on suure hulga energia kiirgamine tuuma moodustumisel.  E = M c2 on tuuma seosenergia.
13. Einsteini velem,
Tuumajõud ja seose energia. Einsteini valem .
Kui 1932 avastati neutron ja tekkisid tuumamudelid, mille järgi tuum koosneb prootonitest ja neutronitest , siis kerkis väga terav küsimus, kuidas on võimalik, et tuumas püsivad nii tugevalt koos samanimeliselt laetud tõukuvad prootonid.
1935 esitas jaapanlane Yukawa tuumajõudude hüpoteesi, st mingite täiesti uut tüüpi jõudude hüpoteesi, mis kehtib tänaseni. Need on erakordselt suured jõud, mis hoiavad nukleone koos tuumas väga tihedalt pakituna. Siiski pole tuumajõud jõud selle klassikalises tähenduse, nt tal on küllastumise omadus, mis tähendab seda, et erinevalt klassikalistest jõududest suudab ta mõjutada ainult teatud arvu nukleone. Tuumajõud mõjuvad ainult tuuma piirkonnas, kuid seal erakordselt tugevad. Tuumajõud väljapoole tuuma ei ulatu.
Tuntud Einsteini valemi järgi , mis väljendab energia E ja massi m ekvivalentsust (samaväärsust), saame aru tohutust energia vabanemisest tuumaprotsessides (c2 on valguse kiiruse ruut ehk ). Esialgu avastati üks kummaline „massidefekt“ Δm, mis ilmnes selles, et tuuma moodustavate osakeste massides summa on väiksem kui nende mass tuumana koos olles. Selgus aga, et
on kooskõlas selle tohutu energia vabanemisega tuuma jagunemisel. Energiat ΔE nimetatakse seose energiaks, mida võime võtta samuti massina.
14 kriitiline mass,
Põhimõtteliselt on energia kättesaamine aatomist lihtne. Joonisel mõjutab neutron uraani tuuma poolduma ja muunduma kaheks uueks elemendiks, seejuures aga vabaneb 2-3 neutronit. Need tungivad omakorda uutesse uraani tuumadesse jne – protsess kujuneb laviiniks, mida nimetatakse ahelreaktsiooniks: energia vabanemine on plahvatuslik. Tegelikkuses kujuneb protsess plahvatuseks, kui lõhustuva aine mass ületab kriitilise massi. Kriitiline mass on väikseim lõhustuva aine mass, mille puhul on võimalik iseeneslik aatomituumade lõhustumise ahelreaktsioon . Kui lõhustuva aine mass on väiksem kui kriitiline mass, siis osa neutroneid väljub lõhustuvast ainest ilma, et kohtaks ühtegi uut tuuma – ahelreaktsioon ei kujune plahvatuseks. Kui aga lõhustuva aine mass on suurem kui kriitiline mass, siis iga eralduv neutron kohtab uut tuuma ja protsess kujuneb plahvatuseks.
15 aatomipomm ,
Tuumapomm ehk aatomipomm (ka: aatompomm) on suure plahvatusjõuga lõhkekeha, kus energia vabaneb raskete aatomituumade lõhustumisel. Lisaks tavalisetele tuumapommidele on olemas termotuumapommid (ehk vesinikupommid), neutronpommid ja kombineeritud tuumarelvad. Termotuumapommis kasutatakse tuumalõhustumisel tekkivat energiat termotuumareaktsiooni süütamiseks. Neutronpommi puhul on tegemist väikese lõhkejõuga kombineeritud tuumapommiga, mille puhul ei kasutata neutronpeeglit, vaid pommi eesmärk ongi võimalikult suure hulga neutronite vabastamine, et tekiks surmav neutronkiirgus. Kombineeritud tuumarelvade puhul võimendatakse termotuumareaktsiooni energiat tuumalõhustumisega, mille käivitamiseks kasutatakse termotuumareaktsioonil tekkinud kiireid neutroneid (kiirete neutronitega on võimalik lõhustada ahelreaktsiooni mittetekitavaid tuumakütuseid).
Tuumapommi plahvatusel vabaneb palju energiat; mitu suurusjärku rohkem kui tavalise lõhkeaine plahvatusel. Näiteks tänapäeva termotuumapomm , mis kaalub umbes üks tonn , vabastab lõhkedes energia, mis on võrdne umbes miljoni tonni tavalõhkeaine plahvatusega. Tuumapomme loetakse massihävitusrelvadeks ning nende kasutamise tõkestamine on tänapäeva rahvusvahelise poliitika üks peaeesmärke.
Tuumapommi ülesehitus

Tavalise (tuumalõhustumisel põhineva) tuumapommi puhul kasutatakse tuumkütusena tavaliselt plutoonium -239. Esimeste tuumapommide tuumkütuseks kasutati ka uraan-235, kuid sellised tuumapommid on oma massi kohta oluliselt väiksema purustusjõuga.
Tuumapommis olev tuumakütus tuleb pommi plahvatamiseks viia üle ahelreaktsiooni tekitamiseks vajaliku kriitilise massi. Kriitiline mass ei ole tegelikult seotud tuumapommi tuumkütuse massiga, vaid määrab ära kütuse koguse, mis on vaja, et piisavalt palju tuumalõhustumisel tekkivaid neutroneid algataks uue tuumalõhustumise reaktsiooni. Tuumkütuse kriitilist massi on võimalik alandada näiteks tuumkütusest välja kiiratud neutronite tagasipeegeldamisega neutronpeegli abil ja tuumkütuse tihendamisega, mis tõstab tõenäosust, et vabanenud neutron tabab mõnda tuumkütuse tuuma.
Uraan-235 tüüpi pommides kasutatakse tuumareaktsiooni algatamiseks tavalõhkeaine plahvatust, mis lükkas kaks kriitilisest massist veidi väiksema massiga uraani poolkera teineteise vastu. Plutoonium-239 pommides kasutatakse kriitilise massi ületamiseks alakriitilise plutooniumi tihendamist ülekriitiliseks sissepoole suunatud plahvatuse (implosiooni) abil. Implosioon tekitatakse 32–96 väikse läätsekujulise tavalõhkeaine tüki üheaegse plahvatusega kerakujulise tuumapommi pinnal.
Tuumapommides kasutatavad neutronpeeglid tehakse paari cm paksusest berülliumi kihist (neutroneid peegeldab berüllium kogu kihi paksuselt, mitte ainult oma välispinnaga nagu tavaline peegel). Ilma neutronpeeglita 239Pu kriitiline mass on 11kg. Be neutronpeeglitega 239Pu minimaalne kriitiline mass on 190g
Neutronpeegli ja implosiooni koos kasutamisel on saadud 239Pu kriitiliseks massiks isegi kuni 50 grammi. Implosioonil põhineva tuumapommi koostisosade valmistamisel on äärmiselt oluline töötlemise täpsus. Sellega võrreldes on isegi prilliklaaside lihvimine "liiga robustne " tegevus.
Kriitilise massi vähendamiseks on oluline 239Pu puhastamine neutronmürkidest(238Pu, 242Pu, 243Am, 245Cm). Neutronmürgid on aatomituumad, mis neelavad neutroni ilma lõhustumata. Kriitilist massi vähendab ka 239Pu jahutamine absoluutse nulli lähedale, suurendamaks lõhustumise ristlõiget.
16. tuumareaktor
Tuumareaktor ehk aatomireaktor on seade, milles leiab pidevalt mikroskoopilises, tehnilises mastaabis aset tuumareaktsioon.
Üle maailma on levinud tuumareaktorid , mis toodavad uraani või plutooniumi aatomi tuuma lõhustumisest kõigepealt soojust ning seejärel enamasti elektrienergiat ( tuumaelektrijaamad ). Teised rakendused on näiteks vabade neutronite tootmine (näiteks materjalide uurimiseks) ning teatud radioaktiivsete nukliidide tootmiseks, näiteks meditsiinilisel otstarbel .
Püütakse välja töötada ka termotuumareaktorit, mis toodab energiat termotuumasünteesist.
17.Tuumade süntees e. termotuumareaktsioonid Tuumaenergeetika,
Tuumade liitumine ehk süntees – kahe kerge tuuma kokkupõrge ja ühinemine, mille
tulemusena tekib raskem, stabiilsem tuum, seejuures vabaneb suur hulk energiat.
Tuumade ühinemiseks on vajalik kõrge temperatuur (10 000 000 ŗC) ja ülikõrge rõhk. Seetõttu
nimetatakse neid reaktsioone ka termotuumareaktsioonideks. Toimub Päikese ja teiste
tähtede tuumades.
Näide: H H He 1n energia
0
42
3
1
2
1 
2H
1 - deuteerium (vesiniku isotoop) ehk raske vesinik
3H
1 - triitium (vesiniku isotoop) ehk üliraske vesinik
Et deuteeriumi leidub looduses piisavalt, on see suurepärane alternatiiv eeskätt fossiilkütustele
ja ka tuumajaamade uraanikütusele. Näiteks leidub ühes liitris vees 33 mg deuteeriumi.
Triitiumi on looduses vähem, seda on otstarbekas toota liitiumist viimase tuumade
pommitamisel neutronitega. Liitiumi on Maal piisavalt: umbes 20 mg kilogrammi kohta
maakoores ja sada korda vähem ookeanivees.
Kahjuks ei ole aastakümneid õnnestunud muuta termotuumareaktsiooni juhitavaks, et saadavat
energiat kasutada rahuotstarbeliselt. Kuigi termotuumareaktsioone pole suudetud kasutada n-ö
rahuotstarbeliselt, siis termotuumarelv on olemas juba 1950-ndate algusest. Termotuumarelva
ehk vesinikupommi sütikuks on aatomipomm, mis loob vajaliku temperatuuri, et saaks
toimuda vesiniku tuumade süntees.
18. vesinikupomm ,
Vesinikupomm
Tuumade lõhustumisel rajaneva pommi võimsust ei saa eriti suurendada, sest raske ja ka ohtlik on hoida pommis tuumamaterjali, mille üldkogus ületab kriitilise. Ka pommi lõhkejõud on väike, sest enne ahelreaktsiooni lõppemist paiskub selles olev tuumaaines laiali. Esimestel pommidel kulus plahvatuseks ainult alla kahe protsendi võimalikust koguenergiast. Seetõttu hakati kohe pärast esimeste taoliste lõhkekehade valmistamist konstrueerima tuumapomme, mis töötaksid kergete tuumade ühinemisel ja mis võimaldaksid plahvatusel vabanevat energiat oluliselt suurendada. Tuumade ühinemis- ehk sünteesireaktsiooni saamiseks on aga vaja ülikõrgeid temperatuure – kümme kuni sada miljonit kraadi, ning suurt aine kontsentratsiooni. Selle ülikõrge temperatuuri tõttu nimetatakse vastavaid tuumareaktsioone termotuumareaktsioonideks. Nagu teada, tekib ka Päikese ja teiste tähtede energia nende sisemuses kulgevate termotuumareaktsioonide tõttu.
Termotuuma- ehk vesinikupommi loomine võttis palju aega. Esimene niisugune lõhati 1. novembril 1952. Pommi teine nimetus tuleneb sellest, et tuumaainena kasutatakse selles vesiniku isotoope või vesiniku isotoope ja liitiumi. Termotuumapommi idee töötasid välja Ungari päritolu USA füüsik Edward Teller ja Poola päritolu matemaatik Stanislaw Ulam.
19. tuumareaktsioonivõrrandid
Tuumareaktsioonide võrrandeid võib kirjutada täpselt nagu keemiliste reaktsioonide võrrandeid. Iga reaktsioonis osalev aatomituum kirjeldatakse tema keemilise elemendi tähisega, mille ette kirjutatakse (üles) tuuma nukleonide koguarv ning (alla) tuuma prootonite arv. Näiteks alfaosake on 42He. Kui reaktsioonis osaleb elementaarosakesi, siis neid märgitakse osakese sümboliga. Näiteks footon on γ ja elektron e–.
Liitiumi 63Li ja deuteeriumi 21H ühinemisreaktsioon näeb välja selline:
63Li + 21H → 42He + 42He (või)
63Li + 21H → 2 42He
Ülaltoodud reaktsioonivõrrandisse on kindlasti tarvis märkida kaks alfaosakest, kuna vastasel juhul ei oleks võrrandi parema ja vasaku poole massid tasakaalus.
19.1Kiirguskaitse.
Kiirguskaitse . Radioaktiivse kiirguse eest kaitsmiseks on kolm võimalust:

Kiirguse ekraneerimine: inimene eraldatakse kiirgusallikast kiirgust tugevasti neelava kaitsekihiga. Jämedas joones võib öelda, et kiirgust nõrgendav toime on võrdeline kaitsekihi kogutihedusega: kergemat ainet tuleb võtta paksem kiht, kui raskema aine korral. Heaks kaitsekihiks on rasketest metallidest (tavaliselt pliist ) ekraanid; läbipaistvad aknad tehakse kuni 50% pliioksiide sisaldavast flintklaasist.

Kaitse radioaktiivsete ainete organismi tungimise eest. Sel otstarbel kasutatakse kaitseülikondi, gaasimaske, vee- ja õhufiltreid. Kiirguskahtluse korral tuleb läbi viia vee ja toiduainete radioaktiivsuse kontroll.

Ravimid. Kui kiirgusoht on reaalne või on tekkinud kahtlus ohtliku doosi saamise võimaluse suhtes, tuleb tarvitada kiiritustõve arengut pärssivaid medikamente. Levinuimaks kiiritusravimiks on joodi sisaldavad tabletid; nende toime seisneb organismi koguneva radioaktiivse joodi väljaviimises tavalise ainevahetuse teel. Kui joodi on ülehulgas, algab selle eritumine , mille käigus radioaktiivne jood asendub tablettidest saadava ohutu isotoobiga.
20.Elementaarosakesed
Dosimeeter , Dosimeeter on mõõteriist kiirgusdooside mõõtmiseks
Elementaarosake on aatomituumast väiksem osake. Täiesti korrektselt peaks kasutama siinkohal mõistet subatomaarne osake, kuid jääme hetkel igapäevakõnes levinuma termini juurde ja kasutame mõistet fundamentaalosake, kui räägime täiesti elementaarsest osakesest, millel puudub meile teadaolev alamstruktuur.
Fundamentaalosakesed on leptonid , kvargid ja vastasmõjusid vahendavad vaheosakesed, kõik teised elementaarosakesed on liitosakesed. Näiteks aatomituuma moodustavad prooton ja neutron on liitosakesed ja koosnevad kvarkidest, samas kui aatomituuma ümber tiirlevad elektronid on fundamentaalosakesed (leptonid).
Elementaarosakeste uurimisega tegeleb elementaarosakeste füüsika, samuti on elementaarosakestel tähtis roll nii tuumafüüsikas kui kvantmehhaanikas.
20.1 siivert,
Siivert (Sv) on ekvivalentse kiirgusdoosi mõõtühik. Sv=J/kg (=J·kg-1). Siivertites mõõdetakse kiirguse kahjulikku mõju biolooglistele kudedele. Siivert on tuletatud SI mõõtühik.
Erinevalt kiirgusühikust grei, mida mõõdetakse samuti džauli kilogrammi kohta, on siivert korrigeeritud kiirguse "kvaliteediindeksiga", mis sõltub kiirguse tüübist ja muudest asjaoludest.
Ühik on nimetatud rootsi meditsiinifüüsiku Rolf Maximilian Sieverti auks.
20.2 kvark
Kvargid on fundamentaalsed elementaarosakesed. Et neutronid ja prootonid koosnevad kvarkidest ja elektronid (mis on leptonid) on samuti fundamentaalosakesed, siis võib öelda, et kvargid ja leptonid on praegu teadaolevalt aine vähimad ja jagamatud osakesed.
21. KOSMOLOOGIA ,
Kosmoloogia on füüsika seadustel ja astronoomilistel vaatlustel põhinev teadusharu , mis uurib Universumi ehitust ja muutumist.
22. NÜÜDISAEGNE MAAILMAPILT Tähistaevas,
Muutumatu tähistaeva taustal liikuvat ja oma kuju muutvat Kuud jälgides märkasid vana-aja tähetargad teisigi "rändavaid tähti", mida hakati nimetama planeetideks (kr astbar er planbar etes, ekslev täht). Nagu Kuu ja Päikese puhul, püüti siingi seostada rändtähtede liikumist maapealsete sündmustega. Tänapäeva teadus eitab planeetide mõju, sellele vaatamata kasutavad astroloogilised süsteemid praegugi ennustuste - horoskoopide tegemisel planeetide asendit taevas. Rändavate tähtede keeruline ja raskesti ennustatav liikumine oli sajandite vältel suureks stiimuliks mitte üksnes astronoomia , vaid ka füüsika ja matemaatika arengule.
Palja silmaga nähtavaid planeete on viis, lugedes Päikese poolt: Merkuur, Veenus , Marss, Jupiter ja Saturn .
Kõige heledam planeetidest on Veenus, järgmine on Jupiter. Ülejäänud vahetavad kohti edetabelis sõltuvalt asukohast Maa ja Päikese suhtes.
Planeetide liikumine on erinev: Veenus ja Merkuur püsivad alati Päikese lähedal, olles vaadeldavad kas enne päikesetõusu (koidutäht) või pärast loojangut (ehatäht). Ülejäänud kolm rändavad Päikesest sõltumatult, muutes perioodiliselt oma liikumissuunda. Kui kanda planeedi tee taevakaardile, näeme, et see meenutab silmust.
Planeetide liikumist uurib taevamehaanika, nende asukoha täpne leidmine mistahes ajahetkel pole tänapäeval enam probleemiks.
23. tähtkuju,
Astronoomia ajalugu hõlmab ajaliselt inimkonna kogu kultuuriloo . Astronoomia on algselt kujutanud endast teadmisi tähistaevast ja selle tsüklitest, arenenud klassikaliseks geomeetriliseks astronoomiaks, mille vanimad valdkonnad on positsiooniastronoomia ja efemeriidide arvutamine, ning lõpuks astrofüüsikaks, mis püüab taevakehi endid füüsikaliselt tundma õppida.
24. taevakaart
Taevakaart näitab ülevaatlikult taevakehade asetust taevavõlvil sõltuvalt etteantud ajast ja kohast.
25.Päikesesüsteemi koostis.
Päikesesüsteemi koostis

Päikesesüsteemi põhikomponent on Päike, suhteliselt tavaline väikese massiga täht, mis siiski moodustab 99,86% Päikesesüsteemi massist ning on gravitatsiooniliselt domineeriv. Peale selle on Päikese sisemus Päikese suure massi tõttu jõudnud termotuumareaktsiooni jaoks vajaliku tiheduseni ja temperatuurini ning vabastab tohutul hulgal energiat, millest suurem osa kiirgub kosmosesse elektromagnetkiirguse kujul. Suurem osa sellest kiirgusest on nähtav valgusena. Päike kiirgab ka laetud osakesi, mille voogu nimetatakse päikesetuuleks. Päikesetuul avaldab tugevat mõju planeetidele, millel on magnetosfäär, ning lükkab tolmu ja gaasi Päikesesüsteemist välja.
Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti (Merkuur, Veenus, Maa, Marss, Jupiter, Saturn, Uraan ja Neptuun ) ning nende kaaslastest ja rõngastest. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid (näiteks veel hiljuti planeediks peetud Pluuto ), asteroidid, komeedid , Neptuuni-tagused objektid ja Kuiperi vöö objektid, teoreetiline Öpiku-Oorti komeedipilv ning planeetidevaheline tolm ja gaas . Tahkete kehade kogupindala Päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2.
26.Päike.
Päikese läbimõõt on 1,392 miljonit kilomeetrit (109 Maa läbimõõtu) ja mass 1,9891×1030 kg (332 950 Maa massi). Päikese raadius on 6,9599×108 m ja keskmine tihedus on 1409 kg/m³.
Päikese efektiivne pinnatemperatuur on 5778 K, kuid märksa kuumemad on Päikese kroon (kuni 5 miljonit kelvinit) ja tuum (umbes 15,7 miljonit kelvinit).
Päike koosneb peamiselt vesinikust (73,46% massi järgi) ja heeliumist (24,85% massi järgi), kõiki ülejäänud elementide panus on 1,67% massi järgi. Päikese keskmes, kus tihedus on 150 000 kg/m³, toodetakse termotuumareaktsioonides vesinikust heeliumit. Igas sekundis muundatakse termotuumareaktsioonis 3,4×1038 prootonit (vesiniku aatomi tuuma) heeliumi tuumadeks. Selle käigus tekkivate suure energiaga gammakvantide kujul vabanev energia jõuab peale kümneid kuni sadu tuhandeid aastaid, miljoneid kordi toimuvaid neeldumis- ning kiirgumisprotsesse, Päikese fotosfääri ning edasi kosmilisse ruumi. Fotosfääris kiiratakse suurel hulgal nähtava valguse footoneid, mis jõuavad valgusena Maa pinnale. Füüsikud tekitavad Päikese tuumas toimuvatele sarnaseid protsesse vesinikupommis ning eksperimentaalsetes termotuumareaktorites.
27. Maa tüüpi planeedid
Täht,
Täht on astronoomias ise valgust kiirgav plasmast koosnev taevakeha , mille kiirgusenergia pärineb tema sisemuses aset leidvast tuumasünteesist. Tähtede hulka arvatakse ka tuumasünteesi lõpetanud taevakehad (näiteks valged kääbused ja neutrontähed), mis kiirgavad jääksoojuse arvel.
planeet,
Planeet on suure massiga taevakeha, mis tiirleb ümber tähe ega tooda termotuumasünteesi abil energiat.
planeetide kaaslased,
Planeedi kaaslane (igapäevaelus lihtsalt kuu) on planeedi looduslik kaaslane. Päikesesüsteemis on kuud kuuel planeedil, kahel - Merkuuril ja Veenusel - kuud puuduvad
varjutused
Varjutus tähendab varju jäämist, varju sattumist. Päikesevarjutuse ajal varjab Kuu Päikese (vaatleja jääb Kuu varju), kuuvarjutuse ajal katab Maa vari Kuu (pole tähtis, kus asub vaatleja; peaasi , et ta Kuud näeks).
Hiidplaneedid .
Hiidplaneetideks nimetatakse Päikesesüsteemi suure massiga planeete, mis koosnevad valdavalt erinevatest gaasidest ning jääst. Hiidplaneetidel pole tahket pinda, vaadeldav on vaid pilvkatte välispind. Sisemuses asub tõenäoliselt vedelas olekus mineraalidest ja gaasidest tuum.
Päikesesüsteemis on neli hiidplaneeti , kauguse järgi Päikesest järjestatuna:
28. Päikesesüsteemi väikekehad
Asteroid ,
Asteroidideks nimetatakse väikesi planeedisarnaseid taevakehi, mis tiirlevad Kepleri seadustele vastavatel orbiitidel ümber Päikese'
komeet ,
Komeet on Päikesesüsteemi äärealadelt pärinev taevakeha, mis koosneb peamiselt jääst, tahkest süsinikdioksiidist ja mitmesugustest anorgaanilistest ja orgaanilistest lisanditest
meteoriit ,
Meteoriit (kreeka keeles meteooros 'õhus hõljuv') on planeetidevahelisest ruumist Maa pinnale langenud tahke keha ( meteoorkeha ) jääk.
Kui meteoorkeha atmosfääri allosa tihedates kihtides puruneb, võivad meteoriidid langeda meteoriidisajuna.
meteoor
Meteoor (rahvakeeles "langev täht") on Maa atmosfääri sattunud meteoorkeha poolt põhjustatud valgus-, heli-, elektri- jm. nähtuste kompleks. Kui keha põlemise jääk langeb maale, nimetatakse seda meteoriidiks
Tähtede tekkimine,
Suur Pauk (inglise keeles Big Bang ) oli hüpoteetiline sündmus umbes 13,7 miljardit aastat tagasi: universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult paisuma . Seda loetakse kosmoloogia standardmudelis universumi alguseks.
tähtede liigid ja tähesüsteemid.
Andromeeda galaktika ehk Andromeeda tähesüsteem ehk Andromeeda udu (varasem ja tavakeelne nimi: Andromeeda udukogu ) on meie Galaktika ( Linnutee ) naabergalaktika, 2,9 miljoni valgusaasta ehk 920 kiloparseki kaugusel asuv spiraalgalaktika tähistusega M31 või NGC 224. Ta asub Andromeeda tähtkujus.
29. Tähtede uurimine Spektraalanalüüs,
Spektraalanalüüs

Pidev spekter näitab et tähe kiirgusspekter sõltub temperatuurist, ioniseerunud plasma
Neeludmisjooned tekivad tähe atmosfääris
Joonte intensiivsus ja lainepikkus näitab tähe keemilist koostist
Doppleri efekt – spektrijooned nihkuvad
Joonte laienemine väljendab pöörlemist
Saab kindlaks teha veel atmosfääri paksust, magnetvälja tugevust ja kas aine voolab välja.

Spektraaluuringud näitavad et tähed on väga mitmekesised . Samas on ka stabiilseid näitajaid nagu keemiline koostis.
90% aatomite arvust on vesiniku aatomid ning ülejäänust 90% on heelium ja 1% raskemaid elemente.
Hea kooskõla on ka tähe värvuse ja kiirgusvõimega.
hiidtähed,
Hiidtähed on suurimad tähed, isegi Päikesest suuremad. Hiidtähti on erinevat värvi ja ka erineva suurusega. Sinised hiiud on umbes 15 korda suurema läbimõõduga kui Päike. Sinised hiiud on noored ning kuumad tähed, Punased hiiud aga hoopis vastupidi – vanad ning külmad. Punased hiiud võivad olla Päikesest umbes 100 korda suurema läbimõõduga. Kõige suuremad tähed – ülihiiud – on Päikesest kuni 1000 korda suuremad.
kääbustähed
Need on maailma kõige väiksemad tähed. Kääbustähed on samuti erineva värvuse ning suurusega. Kõige vanemad kääbustähed on Maaga ühesuurused valged kääbused. Olles Maaga ühesuurused on nad massilt sarnased hoopis Päikesele. Valged kääbused on jahtuvad tähed ning nad jahtuvad kuni muutuvad külmadeks – mustadeks kääbusteks. Punased kääbused võivad olla nii noored kui ka vanad, kuid nad on Päikese massist väiksemad ning jahedad. Punasest tähest väiksema massiga tähtedes ei toimu tuumareaktsiooni ning seega nad ei kiirga valgust, kuid soojust küll. Sellisteks tähtedeks on pruunid kääbused.
, muutlikud tähed
Teine tüüp muutlikke tähti on sellised, mille heledus tõepoolest muutub. Need tähed pulseerivad – paisuvad , tõmbuvad kokku, paisuvad taas jne kindla perioodiga või korrapäratult.
, noovad ,
Täht, milles järsult kasvab energia eraldumine, mis suurendab tema heledust kuni 14 tähesuuruse võrra. Noovad on vanad kettapopulatsiooni tähed. Erinevalt supernoovadest säilivad noovad ka pärast purset kui tähed, kaotades vaid suhteliselt võikese osa oma massist. Kõik tuntud noovad on plahvatanud lähiskaksiksüsteemides, mille ühe komponendiks on külm punane hiid ja teine kuum, vähem massiivne täht, mis ongi ebastabiilsuse allikaks.
supernoovad ja nende tähtsus,
Supernoova on oma arengu lõppjärku jõudnud täht, mille plahvatuse tagajärjel tähe heledus kasvab hetkeliselt miljoneid kordi. Plahvatuse tulemusel võib tekkida ülitihe objekt (neutrontäht, must auk), energiahulk on võrreldav Päikese poolt kogu tema eluea jooksul kiiratava energia hulgaga .
Supernoova võib tekkida vähemalt 8-10 korda Päikesest massiivsemast üksiktähest või kaksiktähest. Massiivse üksiktähe korral on plahvatuse põhjuseks tuumakütuse lõppemine tähe sisemuses, tähe keskmest lähtuv kiirgusrõhk lakkab, järgneb tähe gravitatsiooniline kollaps, mis põhjustabki supernoova plahvatuse.
Kaksiktähe korral on üksikud tähe komponendid väiksema massiga kui supernoova tekkeks vaja. Suurema massiga täht areneb kiiremini, tuumakütus lõppeb ning tekkib valge kääbus ehk tihe ja kuum jäänuktäht, milles enam energiat juurde ei tekki. Kui komponentide vahekaugus on piisavalt väike, hakkab osa teise tähe ainest gravitatsiooni mõjul valgele kääbusele voolama. Aine surutakse kääbuse pinna lähedal tugevas gravitatsioonis kokku ning selle temperatuur tõuseb. Kui aine juurdevoolu jätkudes ületab kääbuse mass 1,4 Päikese massi, algab äkiline kogu kääbust hõlmav termotuumareaktsioon ning kääbus hävib supernoova plahvatuses.
valgusaasta
Valgusaasta on vahemaa , mille valgus läbib vaakumis ühe aasta jooksul.
1 valgusaasta = 9,4605 × 1012 km = 9 460 500 000 000 km = 0,307 parsekit = 63 240 astronoomilist ühikut.
Valgusaasta ligikaudseks väärtuseks võetakse sageli 0,3 parsekit, mis ligikaudu võrdub 9,2 × 1012 kilomeetriga
Galaktikate teke ja evolutsioon Tähtede teke,
Galaktikate teke ja evolutsioon
Galaktikad saavad kujuneda ainult hajusast gaasipilvest gravitatsioonijõu toimel (nii
nagu tähedki), siis on palju sarnast ka nende evolutsiooni teooriates. Elliptilise galaktika
teke on sarnane tähe sünniga, spiraalgalaktika - õigemini küll selle ketta oma aga
planeedisüsteemi kujunemisega. Kokkusurutav gaasipilv võib jaguneda ammu enne
suurte tihedusteni jõudmist tähtedeks.
Planeetide tekkest:
Planeedid on tekkinud koos Päikesega gaasipilve kokkutõmbumisel. Alguses olid kõik
planeedid külmad ja nad pole olnud hõõguv-vedelas olekus. Planeetide moodustumine on
pikaajaline protsess. Planeedile langenud kehad põhjustasid selle soojenemise, millele
lisandus veel radioaktiivsete elementide lagunemise soojus . See viis planeedi sisemuse
ülessulamiseni ja atmosfääri tekkimiseni.
Universumist:
Universum sisaldab ruumina tajutavat nähtust. (kõik astronoomiliste vaatlustega
jälgitavad galaktikad ja nende süsteemid). Universumil on ajaline ja ruumiline piir.
Vanuseks hinnatakse 15-20 miljardit aastat. Universumis vaadeldud kaugeimateks
objektideks loetakse kvasareid (3-10 miljardit ly). Meie Galaktika vanuseks loetakse 10
miljardit aastat.
Tänapäeval valitseb seisukoht, et Universum tekkis Suure Pauguga ning sestsaadik
jätkab laienemist . Arvatakse, et see toimus 17,1 miljardit aastat tagasi. Suur Pauk
tähendab seda, et universum hakkas kujuteldamatult tihedast olekust plahvatuslikult
paisuma. Seda loetakse kosmoloogias universumi alguseks. Väljendi "Suur Pauk" võttis
kasutusele Fred Hoyle.
1
spiraal-,
Kauged täheparved, kus üksikuid tähti pole näha, paistavad meile uduste helendavate laikudena, üks suur helendav udune vöö läbib terve taeva - Linnutee; juba teleskoobi käsutamise algpäevil avastati, et Linnutee vöös on näha eriti palju tähti; mida tugevam pikksilm , seda rohkem neid on näha, ja juba ammu oli selge, et Linnutee on tegelikult miljonite tähtede koondis, mis paistab udusena sellepärast, et silm üksikuid tähti ei näe, vaid tajub nende koguvalgust.
elliptilised -,
Elliptilised galaktikad on miljarditest tähtedest koosnevad sfäärilised moodustised
hajusgalaktikad
Galaktika on nagu miljonite tähtede saar,eraldatud teistest galaktikatest tohutu tühjusega.Selles loos vaatameühest eraldiseisvast galaktikast(milky wayst),sest seda me tunneme kõige paremini,selles galaktikas me elame.Me ei tohiks unustada seda,et on veel palju meile sarnaseid galaktikaid ,selles suures ja laias universumis,mille suurus on suhteline.
Galaktikad on spiraalsed (umbes 70%)või elliptiline(umbes 30%).Mõned on teise kujuga.Spiraalid on arvatavasti enam huvi pakkuvamad kui elliptilised galaktikad,sest tähed on nendes moodustunud lakkamatult.See ongi see,mis lubas elu vormida spiraalses galaktikas,kus meie elame.
30.universumi kärgstruktuur
kärgstruktuur), mis põhines galaktikate ja nende süsteemide ruumjaotusel.
31.Suur Pauk Paisuv universum
Ülevaade

Universumi kolm võimalikku arengusuunda
Et Suurest Paugust sai peale mateeria alguse ka aegruum, siis ei saa Suurt Pauku ennast seni tuntud füüsikateooriate abil kirjeldada.
Suure Paugu teooria järgi hakkas mateeriaga täidetud universum pärast Suurt Pauku paisuma, ning see paisumine jätkub. Kosmoloogia modelleerib universumi paisumist üldrelatiivsusteooria väljavõrrandite abil.
Astronoomiliste vaatluste põhjal hinnatakse universumi vanuseks 13,7±0,2 miljardit aastat.
Galaktikate vaadeldava üksteisest eemaldumise ekstrapoleerimisel ajas tagasi saadakse hetk, mil nende aine oli koondunud väga väiksesse ruumi. Sel ajal pidi temperatuur olema väga kõrge ning kõikide objektide omavaheline kaugus väga väike.
32.Maailmapildi mõiste ja ajalooline areng.
Füüsikaline maailmapilt on mingile ajaperioodile iseloomulik ettekujutus sellest, kuidas materiaalne maailm on üles ehitatud ning millised seosed ja seaduspärad selles kehtivad, vastavalt füüsikateaduse selleks ajaks üldiselt omaks võetud uurimistulemustele.
Füüsikaline maailmapilt tähendab füüsikaliste teadmiste konteksti, millesse uued lisanduvad teadmised kas sobituvad või siis sunnivad maailmapilti muutma .
Füüsikalise maailmapildi aluseks on usk teaduse meetodisse.
Ajalooline areng

Piiratud kujul hakkas füüsikaline maailmapilt mütoloogilise maailmapildi rüpes kujunema juba antiikajastul.
Mehaaniline maailmapilt kujunes välja 18. sajandi lõpuks Galilei, Descartes 'i, Huygens 'i ja peamiselt Newtoni tööde põhjal. Mehaaniline maailmapilt peab oluliseks kehi, nende liikumist ja vahetul kontaktil ilmnevat vastastikmõju.
Elektromagnetiline maailmapilt kujunes välja 19. sajando lõpuks Michael Faraday ja Maxwelli tööde tulemusena. Erinevalt mehaaniliselst maailmapildist tähtsustab vastastikmõju vahendit – välja.
Relativistlik maailmapilt tekkis 1905–1916 Albert Einsteini tööde põhjal. Lisas varasemale Absoluutse kiiruse printsiibi. Ilmnes pikkuse ja aja suhtelisus ( relatiivsus ).
Kvantmehaaniline maailmapilt kujunes välja 1924–1930 Niels Bohri, de Broglie , Schrödingeri, Heisenbergi, Pauli ja Diraci tööde tulemusena. Lisandusid dualismiprintsiip ja tõenäosuslikuse printsiip.
Kaasaegne maailmapilt kujunes 20. sajandi teisel poolel seoses spinni jõudmisega statistilisse füüsikasse (fermionide ja bosonite eristamine), tugeva ja nõrga vastastikmõju avastamisega ning algosakeste standardmudeli loomisega.
33.Mateeria põhivormid Aine,väli
Vastasmõju liigid, jäävusseadused, põhiprintsiibid Gravitatsioon, elektromagnetiline-, nõrk- ja tugev vastastikmõju, Laengu, massi ja energia jäävus.
Mateeria põhivormid ja vastastikmõju liigid
Füüsika on loodusteadus, mis täppisteaduslike meetoditega uurib mateeria
põhivormide liikumist ja vastastikmõjusid.
Mateeria põhivormideks on aine ja väli. Aine on see, millest kõik kehad koosnevad.
Väli on see, mille abil üks keha teist mõjutab. Et mõju saab avalduda ainult siis, kui on
rohkem kui üks keha, siis kasutatakse mõistet vastastikmõju. Mateeria põhiomaduseks
on liikumine ehk muutumine. Siia kuulub mehaaniline liikumine (asukoha muutus ruumis
ja ajas), aga ka keemilised reaktsioonid, rakkude teke ja surm, elusorganismide
evolutsioon, jne.
Vastastikmõju on see, mis paneb kehad liikuma. Vastastikmõju liike on tänaseks
teada neli.
Need on:
1. Gravitatsiooniline (kõik kehad)
Gravitatsioonijõud mõjuvad mistahes kahe keha vahel. Seda jõudu vahendab
gravitatsiooniväli.
2. Elektromagnetiline (laetud kehad)
Elektriline jõud esineb ainult elektriliselt laetud kehade vahel. Seda jõudu vahendab
elektriväli. Elektrilise vastastikmõju kirjeldamisel on oluline mõiste elektrilaeng.
Magnetiline jõud esineb liikuvat (kulgevat või pöörlevat) elektrilaengut omavate kehade
vahel. Seda jõudu vahendab magnetväli. Magnetvälja kirjeldamine erineb elektrivälja
kirjeldamisest, sest siiani pole magnetlaenguid avastatud, kuigi aegajalt tuleb teateid
nende avastamisest.
3. Tugev (prooton ja neutron)
Tugev vastastikmõju avaldub peamiselt tuumajõududena. Need on jõud, mis hoiavad
nukleone koos. Selle mõjuraadius on väga väike. Tuumajõud esineb nii elektriliselt laetud
kui laadimata osakeste vahel. Kuid avaldub ka tuumareaktsioonide korral.
4. Nõrk (elementaarosakesed)
Esineb kõikide elementaarosakeste vahel. Selle mõjuraadius on veel väiksem.
1
VI kursus
Kokkuvõte
Vastastikmõju
nimetus
Mõjutatavad
kehad
Mõju
avaldumine
Suhteline
tugevus
Mõjuraadius
(m)
Gravitatsiooniline Kõik kehad Tõmbumine 10-38 
Elektromagnetiline Laetud kehad Tõmbumine
ja tõukumine
10-2 
Tugev Kvargid Tõmbumine
ja tõukumine
1 10-15 – 10-16
Nõrk Kõik
elementaarosakesed
?? 10-15 10-17
Kõik senituntud loodusnähtused seletuvad nelja vastastikmõjuga. Nende toimel mõjutab
üks objekt teist ja selle tulemusena muutub nende liikumisolek. Mõjutamine toimub
reaalsuse (mateeria) vormi kaudu, mida nimetatakse väljaks. Vastastikmõju seob
omavahel kaks mateeria põhivormi: aine ja välja.
2
34. Entroopia
Entroopia kasvu seadus.
Isoleeritud (kinnise) süsteemi entroopia ei kahane.
Kui ei kahane, siis võib ta kas kasvada või jääda konstantseks. Esimene väide käib suvalise, teine ainult pööratavate protsesside kohta. Täpselt niisamuti , nagu oli energiaga kinnises süsteemis: kui jõud olid konservatiivsed, jäi energia konstantseks, kui mitte, siis energia kahanes. Ainult et kui energia tähistas töövõimet, siis entroopia hulk näitab töövõimetust. Et seda häirivat erinevust kaotada, kasutatakse mõnikord negentroopia mõistet - see oleks siis sama, mis entroopia, ainult vastasmärgiga.
Entroopia väljendab ülekantava soojushulga suhet (jahutaja) temperatuuri. Mida kõrgem on keskkonna tempeatuur, seda raskem on toota kasutuskõlblikku energiat.
Termodünaamilised potentsiaalid. Kolm olekuparameetrit moodustavad (matemaatilise) kolmruumi, protsesse kirjeldavad selles pinnad ja jooned. Tekib kiusatus termodünaamikat "geometriseerida". Nagu mehaanikas , saab ka siin konstrueerida potentsiaalivälju, mille kaudu saab lihtsustada protsesside arvutamist.
Kui entroopia välja jätta, kasutatakse nelja potentsiaali:

Siseenergia: ( on ainehulk moolides );

Vabaenergia : - väljendab "kättesaadavat" energiat antud temperatuuri ja entroopia juures;

Entalpia : , ka soojusesisaldus - soojusenergiale lisatakse rõhu potentsiaalne energia;

Gibbs 'i potentsiaal: oleks siis "vabaentalpia", tegelikult võeti käibele võrrandite sümmeetria kaalutlustest.
Tänapäeval on termodünaamika suuresti ajalugu; teoreetilistes uuringutes toetutakse rohkem molekulaarfüüsikale koos kvantteooria elementidega. Et aga termodünaamika lubab lihtsate teisenduste abil arvestada ka keemilist energiat, on paljud siinsed meetodid leidnudki tee keemiasse.
Aga see on juba rohkem, kui üldfüüsikale kohane.

"Tõenäoseim jaotus" ja entroopia. Kujutame kahest võrdsest poolest koosnevat anumat, milles asub osakest. Tõenäosus, et mingi osake asub näiteks vasakpoolses ruumiosas, on 1/2. Sarnaste osakeste korral saame tõenäosuse, et vasakus pooles asub osakest, arvutada binoomjaotuse abil (nagu " kulli -kirja" probleemi puhul.
Arvutame näiteks tõenäosused mõnede väikeste -ide puhul:
Mittepööratav protsess.
Kui kambreid A ja B ühendav kraan avada, ühtlustuvad kambrites nii rõhud kui temperatuurid. Vastupidise protsessi esile kutsumiseks on vaja väljaspoolt tulevat mõjutust (gaas tuleb tagasi pumbata ).
Tõenäosus, et mõlemas pooles on ühepalju osakesi, on alati suurim ja mida rohkem on osakesi, seda väiksemaks jääb ebavõrdsete jaotuste tõenäosus.
L. Boltzmann seostas selle entroopia väärtusega, tõestades valemi
kus on vastava oleku tõenäosus. Seega vastab maksimaalse entroopiaga olekule alati suurima tõenäosusega olek.
Tulemus on universaalne: ta kehtib nii erinevate gaaside segunemisel kui ka erineva kiiruste jaotusega (temperatuuridega) süsteemide ühinemisel. Nimelt selle tõttu toimub temperatuuride ühtlustumine ja soojuse üleminek kuumemalt kehalt külmemale. Ka vastupidised protsessid on statistiliselt võimalikud, kuid molekulide väga suure arvu tõttu ülimalt väikese tõenäosusega.
Entroopia kasvu seadus tähendab süsteemide üleminekut maksimaalse tõenäosusega olekusse. Selles seisnebki termodünaamiliste protsesside pöördumatus. Väidetakse, et just paljukomponendiliste süsteemide üleminek suurema statistilise tõenäosusega olekusse määrabki aja kulgemise suuna - nn. ajanoole. Mida keerukam on süsteem, mida rohkem see erineb korrapäratust (kaootilisest), seda väiksem on tema entroopia ning seda vältimatum tema iseeneslik lagunemine. Keerulised süsteemid ei teki iseenesest (õigemini - nende iseenesliku tekke tõenäosus on kaduvväike), neid saab ehitada ainult ümbritseva keskkonna entroopia kasvu arvel.
Maailm tunneb vaid üht süsteemi, kus toimub struktuuri üleminek lihtsamalt (suure tõenäosusega) olekult keerulisemale (väiksema tõenäosusega) olekule. See on elusloodus . Termodünaamika seaduste ilmne rikkumine eluslooduses on tänapäeva teaduse seisukohalt tingitud informatsiooni kogumisele ja kasutamisele programmeeritud juhtsüsteemist, mis, töötades molekulaarsel tasemel, säilitab (arenemisvõimeliste liikide kujul) just madalama entroopiaga seisundeid.
kasvu,
määramatuse ja relatiivsuse printsiip
määramatuse printsiibi formuleeris W.Heisenberg 1926. aastal. See määras ära võimaliku tunnetuse piirid. Selleks, et määrata mingi osakese asukohta ja impulssi kunagi tulevikus, tuleks tema asukoht ja impulss praegusel hetkel võimalikult täpselt määrata. Mikroosakest kätega ei püüa ning lihtsaim viis tema karakteristikuid mõõta oleks kiirata osakese pihta valguskvant . Aga see valguskvant häiriks paratamatult osakese rahu ning muudaks tema impulssi määral, mida pole võimalik ette näha. Mida täpsemalt õnnestuks meil määrata osakese asukoht, seda ebatäpsemini saaksime määrata osakese impulsi ja vastupidi. Osakese asukoha täpsel määramisel jääb osakese impulss täiesti määramatuks.
Põhjuslikkus ja tõenäosus
Relatiivsusteooria alused Massi ja energia ekvivalentsus
Einsteini üldrelatiivsusteooria

valitseb universumi makro-strukuuride käitumise üle. Kuid ta on klassikaline teooria, sest ta ei arvesta kvantmehaanika määramatuse printsiibiga. Määramatuse printsiip on aga niivõrd fundamentaalne universumi omadus, et edukas teooria peaks seda kindlasti arvesse võtma. Üldrelatiivsusteooria ei ole vaatlustega vastuolus ainult seetõttu, et gravitatsiooniväljad, mida me tavaliselt kogeme, on väga nõrgad. Kuid vähemalt kahel juhul peaksid gravitatsiooni-jõud muutuma väga tugevaks - mustades aukudes ning Suure Paugu ajal. Selliste tugevate väjade korral peaksid kvantmehaanilised efektid muutuma oluliseks. Klassikaline üldrelatiivsusteooria ennustab punkte, mille tihedus on lõpmatu, kvantmehaanika Pauli keelu alusel on aga need võimatud - kaks samasugust osakest ei saa olla ühes kvantolekus. Nõnda ennustab klassikaline üld- relatiivsusteooria oma langemist ette nagu klassikaline mehaanika ennustas oma langemist, kui ta lubas aatomeil variseda lõpmatusse tihedusse.
kinemeetiline tegur
kinemaatiline tegur
Seisva keha massi tähistatakse m0-ga ja nullike tuleb lisada Einsteini valemis ka energiale, mis on siis seisva keha energia. Kiirusega liikuva keha mass avaldub seisumassi kaudu kinemaatilise ehk Lorentzi teguri γ abiga (3). Hollandi füüsik Antoon Lorentz ( 1853 –1928) on klassikalise elektrodünaamika üks loojatest, kelle nime see tegur siis kannabki. Seisumassi ja kinemaatilise kordaja abil võib Einsteini kuulsa valemi nüüd anda uues kujus (4). Kinemaatiline tegur määrab massi käitumise kiiruse suurenemisel. Mass kasvab kiiruse kasvades ja muutub kiirusel c lõpmatuks. “Lohutuseks” massi “jooksutamise” eest jätavad relativistid rahule massi aditiivsuse: ka neil võrdub liitkeha mass osiste masside summaga . (Seoseenergiat me siin ei arvesta.) Mass on jääv suurus. Sest, kui isoleeritud süsteemi energia on jääv, ja mass on sama mis energia, peab ka mass olema jääv. Massituid osakesi relatiivse massi teoorias ei ole. Footonil on mass, mis võrdub footoni energiaga. Siin ei saa olla massi sõltuvust kiirusest, sest kõik footonid liiguvad valguse kiirusega. Energia ei sõltu kiirusest, vaid võnkesagedusest. Mida suurem sagedus, seda kopsakam energia.
Füüsikaline maailmapilt Antroopsusprintsiip
Antroopsusprintsiip on füüsikalise kosmoloogia mudel mis tähendab "inimkeskset universumi".

1970. aastal formuleeris Cambridge 'i Ülikooli professor B. Carter printsiibi, millel on tänaseni kosmoloogide seas suur populaarsus:

Universumi ehitus ja areng on täpselt sellised, et seal saaks eksisteerida inimene (vaatleja).
Antroopsusprintsiip on füüsika kui loodusfilosoofia tipp, küps eneseiroonia nende inimeste poolt, kes on jõudnud äratundmisele tunnetusvõime piiratusest. Kõigi oma püüdluste kiuste suudab inimene tunnetada vaid iseennast ; olles aga osa loodusest, tunnetab ta enda kaudu ka loodust. Ärgem püüdkemgi seda lõpuni mõista.
Elupiirkonna põhiparameetrid on piiratud kolme tingimusega :

vedel vesi,
valkude eksisteerimiseks sobiv temperatuur ning *ioniseeriva kiirguse väga madal tase.

Siit tuleneb omakorda terve hulk nõudeid planeedi massi, atmosfääri rõhu ja koostise, magnetvälja jne. kohta. Ning kõige lõpuks on vaja nende parameetrite väga täpset hoidmist miljardite aastate vältel. See, kaunis raske ülesanne, on "perfektselt teostatud" kosmoloogilise mudeli valikuga: kord käima pandud Universum viib ilma täiendava vahelesegamiseta lõppkokkuvõttes inimese ilmumiseni.
Antroopsusprintsiibi sisu: maailm on selline, et seal saaks olla inimene.
See, esmapilgul üsna ebafüüsikaline lause kannab antroopsusprintsiibi nime. "Inimkeskne Universum" Printsiip lähtub faktist, et maapealse bioloogilise elu füüsikaline tolerants (füüsikaliste parameetrite lubatavate väärtuste vahemik) on samade parameetrite võimalike väärtustega võrreldes ääretult väike. Elupiirkonna põhiparameetrid on piiratud kolme tingimusega: vedel vesi, valkude eksisteerimiseks sobiv temperatuur ning ioniseeriva kiirguse väga madal tase. Siit tuleneb omakorda terve hulk nõudeid planeedi massi, atmosfääri rõhu ja koostise, magnetvälja jne. kohta. Ning kõige lõpuks on vaja nende parameetrite väga täpset hoidmist miljardite aastate vältel. See, kaunis raske ülesanne, on "perfektselt teostatud" kosmoloogilise mudeli valikuga: kord käima pandud Universum viib ilma täiendava vahelesegamiseta lõppkokkuvõttes inimese ilmumiseni.
Religioossete kosmoloogiate Jumal-looja käivitas maailma sõna abil. See, tüüpiliselt idealistlik lähendus (mõiste enne objekti, mille kohta ta käib) on sisemiselt kooskõlaline ja lahendab olemise probleemid universaalse algpostulaadi -- genitori (kr. genos -- sünd, teke) abil. Probleemi saab lahendada ka subjekti seisukohalt lähtudes (igaüks on iseenda jumal).
Füüsikaline kosmoloogia võtab aluseks meid ümbritseva looduse, loob selle põhjal esemeid ja nähtusi kirjeldava loogilis-matemaatilise süsteemi (füüsika) ning püüab selle süsteemi abiga tungida olemise saladustesse. Tulemuseks on eespool kirjeldatud mudelid, mille käik on määratud füüsika seadustega ja neis sisalduvate parameetrite väärtustega. Et see mudel viiks eluks vajalike tingimuste kujunemiseni, peavad füüsika seadused ja -konstandid olema just täpselt sellised, nagu nad on.
Aga see ongi antroopsusprintsiibi sisu: maailm on selline, et seal saaks olla inimene.
Ärgem püüdkemgi seda lõpuni mõista. Antroopsusprintsiip on füüsika kui loodusfilosoofia tipp, küps eneseiroonia nende inimeste poolt, kes läbi tunnetuse raske tee on jõudnud äratundmisele tunnetusvõime piiratusest. Kõigi oma püüdluste kiuste suudab inimene tunnetada vaid iseennast; olles aga osa loodusest, tunnetab ta enda kaudu ka loodust.
Muidugi võib antroopsusprintsiibile anda ka tavapärasema seletuse . Kujutame ette, et tõepoolest eksisteerib selline ürgsubstants, mille nimi on vaakum (loobume hetkeks tema samastamisest tühjusega), mis on võimeline "polariseeruma", tekitades "universumeid". Ja veel oletame, et kõik need universumid on erinevad nii neis valitsevate füüsikaliste tingimuste kui ka neist tingimustest tuleneva evolutsiooni poolest.
Oletame, et osa neist universumitest on viljatud, st. neis ei teki kunagi ei elu ega mõistust. Nii nad jäävadki seesmiselt tunnetamata, nende kohta ei looda kunagi mingeid teooriaid .
Teine osa on viljakad universumid -- neis tekib aja jooksul mõistuse kandja ja sellega seoses ka mõistus, mis viib universumi teooria(te) tekkeni. Me ei kasuta sõna "elu", kuna mõistus ei pea ilmtingimata olema seotud valkainetel funktsioneeriva ajuga. Põhimõtteliselt võivad sellised universumid ja nende kohta käivad teooriad olla hoopis erinevad meie omast.
Kõigil neil hüpoteetilistel universumitel on ühine omadus: nad ei ole meie tunnetusele kättesaadavad. Ainus Universum, mida me näeme-kuuleme, on meie oma. Ta on täpselt selline, et me teda näha saaksime.
Seda ja ainult seda väidabki antroopsusprintsiip.
materjalid
http://hexagon.fi.tartu.ee/~laur/papers/sammuke.html
http://wiki.zzz.ee/index.php/Antroopsusprintsiip
www. wikipeedia .ee
www.google.ee
tosin html aadresse
Hindamine:
Esimene kontrolltöö on tuumafüüsika kohta. Töö sisaldab tuumareaktsiooni võrrandeid, neutronite arvutamist, Einsteini valemit , radioaktiivse kiirguse liike, lõhustumis ja termotuumareaktsioone, nende tähtsust ja kasutusalasid. Tuleb kirjeldada tuumapommi ja vesinikupommi tööpõhimõtet.Õppimiseks kasuta materjale ja näidisülesandeid, mis on materjalide all üleval.
Kosmoloogia (astronoomia) arvestuse võib teha suuliselt või kirjalikult eelpool esitatud teemade põhjal. On võimalik teha ka kodune arvestus (küsimustik tuleb võtta öpetaja käest. või VIKOst.) Kõik küsimused tuleb lühidalt lahti kirjutada. Vastustes ei tohi olla ühtegi nimetust või ühikut mille tähendust te ei tea. Täiesti sarnaste tööde korral saab hinde ainult õpilane kes töö esimesena esitab. Seega ei ole mõtet maha kirjutada ega valmis tööd sõbrale saata. Nüüdisaegse maailmapildi arvestuse teeme seminarivormis.

.DOC Laadi alla originaalfail 26 lk · .doc · 99 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 26 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-04-20 Kuupäev, millal dokument üles laeti

99 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Gert Saarm Õppematerjali autor

saab kasutada 12kl materjalina kursuse töö tegemisel

astronoomia tuumafüüsika einstein

Kasutatud allikad

https://www.google.ee

Sarnased õppematerjalid

pptx

Tuumafüüsika ja elementaarosakeste füüsika

Poolestusaeg (mõned näited) 3 1 H 12,3 a 14 6 C 5730 a 226 88 Ra 1622 a 235 92 U 8,9*108 a 238 92 U 4,5*109 a 234 90 Th 24,1 päeva Lühidalt... Alfa osake on heeliumi aatomi tuum. Beeta osake on elektron. Gamma kiirgus on suure energiaga footonite voog. 21 Radioaktiivsuse avastamine 1896. a. märkas prantsuse füüsik Antoine Becquerel, et valguskindlas pakendis fotoplaadid riknesid, kui nende lähedale asetati kolb uraanisooladega. Katsete seeria abil tegi ta kindlaks, et uraaniühendeist lähtub suure läbitungimisvõimega kiirgus, mis mõjub fotoplaadile analoogiliselt valgus või röntgenikiirtega. 22 Radioaktiivsuse avastamine Kuna uraani kiirguse intensiivsus ei sõltunud välistingimustest, vaid üksnes uraani kogusest, luges ta selle

Füüsika

docx

Füüsika konspekt - aatomifüüsika, aatomimudelid

kiirgamisel. Kui elektron, liikudes ümber tuuma, kiirgab pidevalt elektromagnetilisi laineid, siis aatomi energiavaru peab vähenema. Aatomi energia vähenemisel peab tiirlev elektron pidevalt lähenema tuumale ja elektriliste tõmbejõudude tõttu kukkuma lõpuks tuuma. Aatom kaotab oma elektronkatte ja koos sellega ka oma füüsikalised ja keemilised omadused. Aatomid on aga väga püsivad süsteemid. 1913. a. lõi taani füüsik Niels Bohr teooria, mis käsitleb aatomite energia kiirgamist ja neelamist. Bohri postulaadid: ( postulaat põhieeldus, teooria või mõttekäigu aluseks võetav väide, mille kehtivust eeldatakse.) 1) Aatom võib püsivalt viibida ainult erilistes statsionaarsetes ehk kvantolekutes, millest igaühele vastab kindel energia E. Statsionaarses olekus aatom ei kiirga ega neela energiat. 2) Aatom kiirgab footoni suurema energiaga Ek / J / statsionaarsest olekust

Füüsika

doc

Füüsika – Tuumafüüsika

Ande Andekas-Lammutaja Füüsika Tuumafüüsika Tuum on kerataoline keha aatomi keskmes, mille ümber tiirlevad elektronid, tema läbimõõt on suurusjärgus 10 -15 m. Tuuma on koondunud enamus aatomi massist, tema tihedus on 10 18. Tuuma tähtsaim koostisosa on positiivse laenguga prooton, mille arv tuumas määrab keemilise elemendi. Aatomnumber e. laenguarv e. laeng z näitab tuuma laengut e. prootonite arvu. Neutron on elektriliselt neutraalne osake, mis vastavalt suurendab tuuma massi

Füüsika

docx

Füüsika 12kl

1. Tahkise ehitus ja ülekandenähtused tahkistes molekulide vahel on tugev vastastikmõju, mille tõttu molekulid paiknevad korrapäraselt moodustades kristallstruktuuri Ülekandenähtused: 1) soojusjuhtivus - tavaline omadus, toimib hästi (molekulide vastastimõju tulemusena. Kõrge ja madala temperatuuri vahe); 2) difusioon - võimalik ainult kristallstruktuuri lõhkumisel (ühe aine molekulide tungimine teise aine molekulide vahele); 3) konvektsioon (ainevoolud ei teki) 4) sisehõõre (tahkes kehas ei saa mingi keha selles liikuda) puuduvad. 2. amorfne aine - on sellised tahked ained, millel puudub korrapärane kristallstruktuur ehk kristallivõre. Näiteks klaas,pleksiklaas, enamik plastmasse, kumm, 3. isotroopia - aine füüsikaliste omaduste (nt elastsuse ja elektrijuhtivuse) sõltumatus suunast. Isotroopsed on vedelikud, gaasid ja amorfsed ained. anisotroopia - kui vähemalt mõned selle aine omadused sõltuvad suunast. Enamasti kristalse struktuuriga tahked ained 4. Sulami

Elektriõpetus

doc

Füüsika: olekud, aatomid, tuumareaktsioonid, universum

FÜÜSIKA SUULINE ARVESTUS (viimane) 6.kursus 12. klass 1. Kirjelda vedeliku ehitust ja üldisi omadusi, mis eristavad vedelikku gaasist ja tahkisest. Vedelik gaas: Vedelikud on palju tihedamad; molekulid palju lähemal. Vedelik tahkis: Vedeliku molekulid on korratus liikumises (vahetavad kohti) - voolavus 2. Mis on märgamine ja mittemärgamine? Märgamine on olukord, kus vedelik mööda pinda laiali voolab. Mittemärgamine on olukord, kus pindpinevuse tõttu võtab vedelik kera kuju. 3. Võrdle ja põhjenda difusiooni ja soojusjuhtivust vedelikes ja gaasides. Difusioon on vedelikes väiksema kiirusega, sest vedelik on palju tihedam ja seega molekulid põrkuvad ajaühikus tunduvalt rohkem. Vedelike soojusjuhtivus on gaaside omast parem, kuna soojusjuhtivus oleneb ka aine tihedusest ja erisoojusest, siis tänu nendele on vedelike soojusjuhtivus parem. (Vedelike tihedus on u. 1000 korda suurem ning ka erisoojus on suurem.) Difusioon ühe aine molekulide

Füüsika

doc

Poska füüsika suuline arvestus

FÜÜSIKA SUULINE ARVESTUS – ROUND 2 1. Kirjelda vedeliku ehitust ja üldisi omadusi, mis eristavad vedelikku gaasist ja tahkisest. Vedelik – gaas: Vedelikud on palju tihedamad; molekulid palju lähemal. Vedelik – tahkis: Vedeliku molekulid on korratus liikumises - voolavus 2. Mis on märgamine ja mittemärgamine? Märgamine on olukord, kus vedelik mööda pinda laiali voolab. Mittemärgamine on olukord, kus pindpinevuse tõttu võtab vedelik kera kuju. 3. Võrdle ja põhjenda difusiooni ja soojusjuhtivust vedelikes ja gaasides. Difusioon on vedelikes väiksema kiirusega, sest vedelik on palju tihedam ja seega molekulid põrkuvad ajaühikus tunduvalt rohkem. Vedelike soojusjuhtivus on gaaside omast parem, kuna soojusjuhtivus oleneb ka aine tihedusest ja erisoojusest, siis tänu nendele on vedelike soojusjuhtivus parem. (Vedelike tihedus on u. 1000 korda suurem ning ka erisoojus on suurem.) Difusioon – ühe aine molekulide tungimine teise aine mole

Füüsika

docx

12. klassi kordamisküsimused füüsikas

See tekitab monokromaatilist elektromagnetkiirgust spekter optilises osas. Laserkiirgus tekib kui aatomeid sunnitakse sähvatama kooskõlastatult, koherentselt, see on suunatud kitsasse vihku ja võib küündida ülivõimsusteni. 50. Milline on valgus laseri kiirgusvihus? Laseri kiirgusvihus olev valgus on ainusageduslik ja ühevärvuslik. 2. osa ,,Relatiivsusteooria. Tuumafüüsika. Elementaarosakeste füüsika." 1. Millega tegeleb relatiivsusteooria? Relatiivsusteooria jaguneb kaheks: üldrelatiivsusteooriaks ja erirelatiivsusteooriaks. Esimene käsitleb aega, ruumi ja raskusjõudu, teine sirgjooneliste liikumiste mehaanikaga. Relatiivsusteooriat vajame suurte kiiruste puhul. 2. Milles seisneb kiiruse suhtelisus. Kiiruse suhtelisus seisneb liikuvale objektile vastassuunas vastu liikumises. 3. Milliseid süsteeme nimetatakse inertsiaalsüsteemideks?

Füüsika

doc

Relatiivsusteooriad, Tuumareaktsioonid, Kiirgused, Vastastikmõjud

RELATIIVSUSTEOORIAD ERIRELATIIVSUSTOORIA ÜLDRELATIIVSUSTEOORIA peamiselt LIIKUMISE KOHTA LIIKUMINE+GRAVITATSIOON (kiirus)v<>C(valguskiirus) Ruumikõverus: suure massiga taevakeha juures potents.auk valguskiirusel liikudes muutub aeg aeglasemaks- kaksikute paradoks kehade mõõtmed tõmbuvad kokku taustsüsteemi jaoks Ei kehti meie matemaatika- nurkade liitmine teistsugune nii saab valgus meieni tulla päikese tagantki-valg.-> mass= E=mC2 energia suurenedes mass kasv ruumikõv. Taustsüsteem- ei liigu/liigub sirjooneliselt Aja dilatatsioon- Liikuvates süsteemides toimuvate protsesside aeglustumine paigalseisva vaatleja jaoks (kaksikute paradoks) Pikkuse kontraktsioon-valguskiirusele läheneval kiirusel liikuv keha tõmbub liikumissuunas kokku.(kui võrdselt kiirusega-muutub olematu

Füüsika

Rohkem sarnaseid