Euroopa 16.- 19. sajand (0)

Tartu Kivilinna Gümnaasium
Euroopa 16.—19.sajand
referaat
Tartu 2008
Sisukord

• Sisukord…………………………………………………………………………………………………………...2
  
• Sissejuhatus……………………………………………………………………………………….......................3
  

Prantsusmaa 4
Saksamaa 6
Palgasõjavägi 8
Alaline armee 9
Muutused sõjaväes 12
Arstiteadus 18
Telekommunikatsioon 19
Kokkuvõtte 21
Sissejuhatus
Valgusajastu mõiste võttis kasutusele saksa filosoof Immanuel Kant ühes oma 1784 . aastal ilmunud artiklis, kuid valgustus kui mõtteviis oli kujunenud välja juba tunduvalt varem. Taoliste nimetustega taheti väjendada inimkonna väljumist vaimupimedusest, uue maailmakäsitluse tulekut. Valgustusideoloogiaeelkäijad ja esimesed valgustajad elasid 17. sajandil, selle hiilgeaeg langes 18. sajandisse, mida on nimetatud ka valgustussajandiks, kuid vastav mõtteviis ulatus ka 19. sajandi algusesse .
            Valgustuse kujunemise eelduseks oli teaduse areng, mis pani kahtlema vanades tõdedes ja tõstis esile inimmõistuse. Mõistuse ja kriitlilise mõtlemise tähtsust rõhutas eriti prantsuse filosoof René Descartes . Seega oli valgustus kirjanduslik ja filosoofiline liikumine, mille juured olid 17. sajandi teadusalastes saavutustes. 18. sajandil mõjutas see liikumine oluliselt viisi, kuidas valitsejad nägid oma kohustusi alamate suhtes, ja veelgi enam seda, kuidas alamad nägid iseennast ja oma õigusi ühiskonnas.
Sõnadade on oluliselt mõjutanud inimese ja ühiskonna arenut.Sõdu on peeti normaalseks ja vajalikuks,et vallutada endale uusi valdusi ja kooloniaid.Matrin Luther on tõendanud,et sõda on niisamavajalik ja kasulik nagu söömine ja joomine või iga teine töö.Kuigi peeti põhjendatuks vaid siis,kui soda alustati õiguspärase omandi tagasinõudmisel või enesekaitseks.15.sajandil hakkas keskaegse rüütlikaitseväe osatähtsus Euroopas vähenema selle asemel tuli palgaline sõjavägi.18.sajandil Euroopas domineerisid sõjad.Sõda oli tollal väga tugevalt seotud ühiskonna arengule.
Teaduses tehti palju uusi avastusi ja leiutati väga palju uusi asju,mis on ka kasulikud ja vajalikud tänapäeval.
Valgustus Prantsusmaal ja Saksamaal
Valgustusajastu mõiste võttis kasutusele saksa filosoof Immanuel Kant ühes oma 1784. aastal ilmunud artiklis, kuid valgustus kui mõtteviis oli kujunenud välja juba tunduvalt varem. Taolise nimetusega taheti väljendada inimkonna väljumist vaimupimedusest, uue maailmakäsitluse tulekut.Valgustusideoloogia eelkäijad ja esimesed valgustajad elasid 17. sajandil, selle hiigelaeg langes 18. sajandisse, mida on nimetatud ka valgustussajandiks, kuid vastav mõtteviis ulatas ka 19. sajandi algusesse. Valgustuse kujunemise eelduseks oli teaduse areng, mis pani kahtlema vanades tõdedes ja tõstis esile inimmõistuse.

Prantsusmaa

Prantsuse valgustuse tekkele avaldasid mõju inglise filosoofid . Taustaks oli Prantsusmaal sügavalt juurdunud feodaalkord ja katoliku kiriku väga tugevad positsioonid. Valgustajate jaoks oli kõigi hinnangute peamine kriteerium inimmõistus.Vana maailmakäsitlust peeti mõistusevastaseks, arvati et tulevane ühiskond peab kujunema mõistusepäraseks. Nende ideaaliks sai ratsionalistlik maailmakäsitlus. Valgustajad olid veendunud et ideed muudavad maailma. Sellest tulenes ka arusaam et on vaja levitada uusi ideid, nendest arusaamine eeldas aga teadmisi ja haridust. Võitluses vana mõtteviisi vastu seadsid valgustajad eeskujuks looduse. Kui mingi nähtus esines looduses , oli see nende meelest mõistlik aga kõik loodusega vastuolus olev mõisteti hukka. Valgustusideoloogiale olio mane ka uus humanis . Esile seati inimene oma vajaduste ja kirgedega. Sellega astuti välja kristliku asketismi vastu, mida oli eriti rõhutanud katoliku kirik . Valgustajatel tekkisid suured konfliktid kirikuga
Inimmõistust ja kriitilist mõtteviisi tähtsustas eriti prantsuse filosoof Rene Descartes.Tema põhiteoses “Arutlus meetodist” astub Descartes välja Aristotelese loogika kui meetodi vastu ning rõhutab, et teadmiste ainus allikas on mõistus. Et jõuda tõsikindla teadmiseni on tema arvates vaja kõiges kahelda. Tema filosoofia põiprintsiip oli gogito, ergo sum (ma mõlten järelikult olen olemas).Valgustajate vanema põlvkonna silmapaistvaim ideoloog oli François Marie Arouet( Voltaire ). Teda on nimetatud filosoofide patriarhiks, kuid kuid ta oli ka kirjanik, poeet, dramaturg , jurist ja ajaloolane . Kesksel kohal Voltaire`i ühiskondlikus tegevuses oli võitlus katoliku kiriku vastu, mida ta pidas peavaenlaseks. Poliitilise ideoloogia väljatöötamisel lähtus ta loodusõiguse teooriast, mille kohaselt peab inimühiskond lähtuma loodusseadustest. Voltaire`i arvates oli õiglane ühiskonnakord, mille alusteks on vabadus ja omand. Ta rõhutas isikuvabadust, kuid ka sõna- ja trükivabadust. Ühiskonna ümberkorraldamises nägi Voltaire abi reformides. Tema ideaal oli valgustatud absolutism, mille all mõtles ta valitseja liitu filosoofidega.
Prantsuse kirjanik Charles Montesquieu analüüsib oma peateoses “Seaduste vaim” kolme peamist valitsemisvormi, mis tema arvates olid despootia, monarhia ja vabariik.Tema arvates oli konstitutsiooniline monarhia ideaalne riigikord . Despootiat nimetas ta aga koletuks ning vabariik sobis tema arvamuse järgi ainult väikese territooriumi puhul.Tema raamat tõlgiti paljudesse euroopa keeltesse ja see etendas olulist osa riigiteooria kujunemisel, hiljem aga mõjutas see paljude maade riigikorda . Montesquieu vaadetes oli kesksel kohal võimude lahususe teooria. Tema meelset pidid seadusandlik, täitesaatev ja kohtuvõim olema eraldatud. Valgustaja rõhutas kodanike vabaduste kaitset ning seetõttu peetakse teda liberalismi üheks isaks.
1750. aastal ilmunud traktaadiga “Arutlus teadusest ja kunstidest” äratas Jean— Jacques Rousseau tähelepanu kui ühiskonna probleemide käsitleja. Tema põhiteosteks on aga “arutlus inimestevahelise ebavõrdsuse tekkimiste põhjustest” ja “Ühiskondlik Leping”, milles ta vastandas feodaalkorrale inimeste loodusliku seisundi enne riigi tekkimist. Rousseau mõistis aga väga hästi, et ideaali juurde ei saa inimkond tagasi pöörduda. Väljapääsu nägi ta aga rahva suveräniteedis, mis tähendas, et võim pidi lähtuma rahvast. Kõige paremini vastas tema põhimõttele vabariik, kuid tal oli ka selle suhtes kahtlusi . Ta pidas ühiskondliku korra aluseks eraomandit, kuid mõistis ,et vajalikud on ka abinõud ebavõrdsuse vastu. Väga oluliseks pidas ta ka kasvatuse ja koolihariduse reformimist. Kasvatus ja õpetus pidid olema looduslähedased: mängude ja spordiga pidid kaasnema õpetlikud kõnelused.
Valgustusideede levimisel haritlaskonna seas oli eriline tähendus väljaandel “Entsüklopeedia ehk teaduste, kunstide ja käsitööde seletav sõnaraamat”.Tema alusepanija ja väljaandja oli filosoof Denis Dierot, kelle eestvedamisel ilmuski esimene köide 1751. aastal. Väljaande vastu asusid katoliku kirik ja ametivõimud, selle kaks esimest köidet hävitati. “Entsüklopeedia” keelati ning selle trükkimise jalevitamise eest määrati vanglakaristus. Dietor jätkas tegevust salaja ning viis selle 28. köitest koosneva teose 1772. aastal lõpule. Väljaande tähtsus seisnes eelkõige selles, et teaduse ja ühiskonna mõisteid käsitleti süstemaatiliselt, uue ideoloogia seisukohalt. Vana feodaal-absolutistliku korra poliitilistele, õiguslikele ja religioossetele mõistetele anti hävitav hinnang.Väljaanne koondas oma aja eesrindlike, kuid samas siiski erinevaid inimesi, kes ilma “Entsüklopeediata” vaevalt oleksid kokku saanud.

Saksamaa

Saksa valgustuse eripära võrreldes Prantsusmaaga ilmnes eelkõige asjaolus, et saksa mõtlejatele ei olnud omane selline vaenulikkus kiriku vastu ja usu eitamine nagu paljudel prantslastel. Saksa valgustusideoloogia lähtus suurel määral pietsismist— Luterliku kiriku sees kujunenud voolust, mis pööras erilist tähelepanu vagadusele ja rõhutas kõigi kristlaste võrdsust. Pietismi rajajaks oli Philipp Jakob Spenser , ning silmapaistvaks liidriks oli August Hermann Francke . Piestid taotlesid ühiskonna moraalset parandamist inimeste harimise ja kõlbelisemaks muutmise teel. Poliitika valdkonnas panid saksa valgustajad põhilootused valgustatud valitsejale, kes viib läbi reforme ühiskonna heaks. Selleks pidi valitsejal olema täielik võim.
Saksa valgustuse üks tugisambaid oli filosoof ja matemaatik Gottfried Wilhelm Leibniz .Tema vaadete lähtekohaks oli kujutlus monaadidest. Need on looduse vaimsed alged, mida on lõputult palju, kusjuures iga monad on ka kogu universumi peegeldus. Kõige krooniks on Jumal, kes aga ei olnud maailma loomisel vaba, vaid pidi lähtuma temast mitteolenevatest igavestest ideedest. Majandusliku ja ühiskondliku arengu suunajaks pidas ta riigivõimu.Leibniz arvas , et just riigi abiga saab parandada töötajate olukorda, seejuures hoolitseda ka vaeste eest. Rahva valgustamiseks kavandas suur filosoof kollektiivseid söömaaegu, mille käigus inimesed vestlevad kunstist ja kirjandusest, naudivad sõprust ja armastust.Leibniz pidas vajalikuks Saksamaa ühendamist.Lõppeesmärgiks pidi aga olema maailma rahvaste harmoonia . Suurt tähelepanu pööras Leibniz teadusele. Tema meelst pidi teadus tooma praktilist kasu ning sellepärast püüdis Leibniz konstrueerida mitmesuguseid instrumente ja tegeles mäendusega. Teaduse arenguks oli Leibnizi arvates vaja teadlaste koostööd, selleks omakorda aga teaduslikke seltse ja akadeemiaid. Ta oli Preisi Teaduste Ühingu asutajaid 1700. a. ja selle esimene president . Neli korda kohtus ta Peeter I-ga, veenmaks viimast teaduste akadeemia vajalikkuses . Nii on Leibniz osaline ka Peterburi Teaduste Akadeemia sünniloos.
Christian Thomasius oli valgustaja kelle meelest pidi filosoofia olema üldarusaadav ja tooma praktilist kasu. Valgustuse ülesannetest rõhutas ta just eriti hariduse andmist õpetatuse asemel. Sellest lähtudes hakkas ta ülikoolis loenguid andma saksa keels , kuid 1678. aastal saadeti ta selle eest linnast välja. Kuigi Thomasius oli usklik rõhutas ta südametunnistuse vabadust ning väitis et mõistel ketserlus puudub juriidiline sisu. Ta astus välja ka tol ajal sagedaste nõiaprotsesside vastu ja kritiseeris teravalt ühiskonda.Thomasius sai tuntuks kui kõlbusfilosoof, kes arvas, et ühiskonna ümberkorraldamine eeldab kõlbluse parandamist.
Christian von Wolfi peetakse ratsionalismi üheks rajajaks saksamaal. Thomasiuse eeskujul hakkas temagi esitama oma töid saksa keeles ning lõi sellega seoses hulga termineid, milleta tänapäeval saksa teaduskeelt oleks raske ette kujutada. Wolf arvas et loodus on inimesele kaasa andnud vaid ühelt poolt kalduvused ja teisalt ülesanded, kusjuures kalduvuste poolest on inimene enesearmastaja aga tema ülesanne on armastada teisi nagu iseennsat. Ühiskonna ümberkorraldamisel lootis Wolf valgustatud absolutismile.Teoreetiliselt põhendas ta seda sellega, et kui riik on isikute üksus siis võib seda vaadelda kui üht inimest. Ta rõhutas et riigi kõrgeim kohustus on rahva heaolu. Ühiskonna arenguvõimalused peituvad tema meelest kodanlikus ettevõtlikuses.
Johan Gottfried von Hederist kujunes kultuuriajaloolane ja – teoreetik . Heder pooldas progressi ideed, mille järgi ühiskonna kõrgeim seisund on humaansus. Ta arendas edasi Gotthold Ephraim Lessingi väited selle kohta, et inimkonna vabastamine eeldab riigi hävitamist. Riiki nimetas ta masinavärgiks ja arvas, et rahval on vaja isandaid ainult seni, kun ital endal jab puudu mõistusest. Heder taunis sõda ning kangelaste kummardamist. Ta püüdis hajutada aupaistet vallutajate ja sõdades välja paistnud valitsejate ümbert. Tema arvates tuli kasvatada võltsimatut patriotismi ja sisendada õiglustunnet teiste rahvaste suhtes. Piibli uurimine viis Hederi rahvaloomingu tähtsuse tunnetamisele. Kaheosalises teoses “Rahvaste laulud” avaldas ta ka 13 Eesti rahvalaulu.
Sõjandus 16.—18. sajand
Maailma ajaloos pole vist ühtegi perioodi kui ei peetud sõda. Sõjad on oluliselt mõjutanud ühiskonna poliitilist, majanduslikku, sotsiaalset, ja intellektuaalset arengut. Mineviku ühiskond soosis sõdu, neid peeti ühiskonna normaalseks ja isegi vajalikuks osaks.Valitses veendumus , et sõdateta muutub ühiskond lodevaks ja moraalituks.See ei tähendanud aga siiski, et kõiki sõdu oleks õigustatud. Sõda peeti põhjendatuks siis kui seda alustati enesekaitseks, õiguspärase omandi tagasinõudmiseks või karistamiseks.Teistel motiividel sõda peeti ebaõiglaseks.

Palgasõjavägi

Juba 15. sajandil hakkas keskaegse rüütlimaakaitseväe osatähtsus Eurooopa sõjanduses oluliselt vähenema ning seda asendas palgaline sõjavägi. Taolise protsessi tagamaaks oli ühiskonna majanduslik edenemine ning kuningavõimu tugevnemine-rikkuse kasv ühiskonnas võimaldas sõdureid palgata, samal ajal vajas kuningavõim tugevat ja valitseja kontrolli all olevat sõjaväge. Palgaarmee komplekteerimine tugines esialgu eraettevõtlusele. Sõja eel pakkus riik teada- tuntud eraettevõtjale rügemendiülema patenti, mis sisuliselt oli leping, mille sõlmija võtab kohustuseks moodustada teatud rahasumma eest kindlaks ajaks mingi väeüksus ja ühtlasi tagada selle ülalpidamine. Rügemendiülem jagas omakorda välja kompanii komplekteerimise patente kompaniiülematele. Viimased aga saatsid välja värbajad meeste kogumiseks. Sõdur andis vandetõotuse ning pidi end ise riietama ja ära toitma. Lisaks palgale sai sõdur osa sõjasaagist. Palgaarmeesse astujad olid erinevatest seisustest.Nende hulgas olid vabu talupoegi, laostunud rüütleid, teiste seisuste esindajaid ning kindlasti ka välismaalasi—eriti hinnatud olid šveitslased ja šotlased.Armee komplekteeriti nii siseriigist kui ka välismaalt värvatud meestest, seega ei olnud palgasõjavägi otseselt seotud ühegi riigi ja rahvaga, see aga tegi sõjaväe suhteliselt ebausaldusväärseks.
Varasema palgasõjaväe peamiseks väeliigiks oli jalavägi, mis koosnes rügementidest ja kompaniidest. lahingus jagati jalavägi kolmeks eri rühmaks: eel-,pea- ja jalaväeks. Relvastuses leidus nii külmrelvi kui ka tulirelvi. Tulirelvade kasutamine oli keeruline ja tülikas, kuna nende lahingukorda seadmine eeldas ligi 100 võtte sooritamist. Varustusest olenedes jagati sõjavägi kaheks. Raskejalaväelased olid varustatud külmrelvadega ning raske kaitsevarustuse ja kiivriga. Kergejalaväelased olid varustatud tulirelvadega ning kandsid pea kaitseks vildist kübarat. Jalaväe kõrval olid olemas ka ratsa- ja suurtükivägi, kuid nende osatähtsus ei olnud eriti suur. Ratsavägi oli samuti jaotatud rügementideks, need omakorda kompaniideks. Ratsaväe relvastuses mängisid olulist osa mõõgad, piigid ja püstolid.Suurtükivägi ei olnud veel kindlalt välja kujunenud ja tollel ajal oli see täielikult eraettevõtluse käes. Suurtüki valmistajaid oli vähe ning nad hoidsid omaette ning sellepärast on iga suurtükk ainulaadne.

Alaline armee

Ajutine palgaarmee ei olnud üha tugevnevale riigivõimule kindlaks toeks vöälispoliitiliste eesmärkide realiseerimisel. Valitsejad vajasid vajasid ustavat püsiorganisatsiooni siseriikliku korra tagamiseks. Lõpuks loobuski riik eraettevõtjate vahendusest ja hakkas ise sõjaväge korraldama . Sõjavägi muutus alaliseks institutsiooniks, mis eksisteeris nii sõja- kui ka rahuajal, ja selle lahingukorda viimiseks ei läinud enam pikka aega. Alalise armee komplekteerimisviisiks jäi endiselt vabatahtlike värbamine, hiljem lisandus ka sundvärbamine. Kuid värbamist teostas nüüdsest riik ja mitte enam eraettevõtja. Lisaks värbamisele rakendati mitmel pool riigialamate rekuteerimiseks väeteenistusse ka sõjaväekohustust. Sõjaväeteenistusse astute mitmetel motiividel. Paljudele pakkus ta elatist ajal mil tsiviilelu seda ei võimaldanud. Kuid väeteenistusse mindi ika elu muutmise eesmärkidel või lihtsalt seiklushimust. Valdav enamik mehi sattus sinna siiski majanduslikel põhjustel. Teenistusse võeti mehi kindla lepingu alusel ja suhteliselt pikaks ajaks.Mõningates riikides hoiti mehi armees kuni vanaduseni.See aga tähendas, et sõdur kaotas kontakti tsiviileluga ning tema ainsaks elatusallikaks oli armee.
Alaline armee jagunes endiselt kolmeks väeliigiks.Jalavägi oli varustatud piikide ja musketitega.Täägi kasutuselevõtuga kadusid piigid ning jalaväe relvastus ühtlustus. Jalaväe peamiseks organisatsiooniliseks üksuseks oli rügement, mis koosnes 2.-3. pataljonist .Ratsavägi jagunes raskeratsaväeks, reskmiseks ratsaväeks ja kergeratsaväeks.Peale 30 aastase sõja lõppu hakkas ratsaväe osatähtsus vähenema, kuna ratsaväe ülalpidamine oli kallis, pealegi seisnes tollane sõjategevus põhiliselt kindluste piiramisest. Suurtükivägi oli ka alalise armee algusaegadel eraettevõtjate pärusmaa, kuid hiljem läks seegi riigi kätte. Loodi ka sõjaväe tsentraalne ehk riigi käes olev juhtimisaparaat ning ühtlustati kogu sõjaväeelu.Sõjaväe varustamine ja toitlustamine reorganiseeriti ning juurutati magasinisüsteem.
Kapitalistlike suhete juurdumine tõi kaasa ka tõsiseid muudatusi sõjakunstis. Sõjakunsti moodustavad kaks komponenti: taktika ja strateegia. Uusajal muutus valitsevaks joontaktika ja kurnamisstrateegia. Tulirelvade kasutuselevõtuka sündis ka joontaktika. Tüüpiliseks kujunes olukord kus jalavägi jaotati kolmeks ning asetati viirgudena ühele joonele. Jalaväe tiibadele , vahel ka väeosa vahele, paigutati ratsavägi, suurtükivägi paigutati aga väikeste gruppidena lahingukorra ette ja tiibadele. Rivistamisel asetati külmrelvakandjad keskele ja tulirelvakandjad tiibadele. Lahingus oligi otsustavaks jalaväerünnak, mille löögijõu moodustasid tulirelvadega jalaväelased, kes pidasid võitlust kogupaukudega. Alalise armee loomisega kogupaukude süsteem kadus . Uus lahingukord jagunes tsentrumiks ja tiibadeks.Tsentrumi moodustas jala- ja suurtükivägi, tiivad aga valdavalt ratsavägi. Lahingukord pidi võimaldama tugeva hoobi andmist ja ei rivikord ei tohtinud segi minna ning seetõttu võeti lahingukord sisse väljaspool vastase tuleulatust. Tollase sõjapidamise ülim strateegiline saavutus oli vaenlase territooriumi haaramine ilma ühegi lahinguta. Vastase manööverdamise takistamiseks ja piiride kaitsmiseks rajati tugevaid kindlusi ja garnisone. Eesmärgiks oli kõikide suundade kaitsmine, mis tähendas seda, et sõjavägi oli jagatud ühtlaselt kõigi kindlustatud punktide vahel. Sellist strateegiat nimetati kurnamisstrateegiaks. Selle strateegia võidulepääsu soodustas asjaolu, et sõjad muutusid järjest rohkem koalitsioonisõdadeks ning iga riik püüdis end võimalikult vähe kahjustada, et peale sõda tugevndada oma positsioone.Samuti aitas strateegia levikule kaasa tulirelvade laiaulatuslikuma kasutuselevõtmisega seotud kaotuste kasv ning magasinisüsteem. Joontaktika ja kurnamisstrateegia jäid valitsevaks 18. sajandi lõpuni.
Alaline armee vajas professionaalseid juhte-ohvitsere. Need võrsusid üldjuhul valitsevast seisusest. Varauusaegne ohvitserkond kandis edasi rüütlite sõjalisi traditsioone ja psühholoogiat ning oli sotsiaalses, ideelises ja psühholoogilises mõttes rüütliseisuse otsene ning vahetu pärija. Selline areng oli igati loogiline. Euroopa kultuuritraditsioonis oli kõik enamasti seotud relvastatud jõududega, lahingutega ja sõdadega. Ühiskonna kõrgkiht formeeruski kui sõjaväeline seisus. 17 sajandi palgasõjavägiarauusaegses Euroopas peeti aadlikele seisukohaseks üksnes sõjaväeteenistus ning alles 18. sajandil muutus aadel teenistusseisuseks laiemas plaanis ning leidis rakendust tsiviilaladel. Tänutäheks sõjaväeteenistuse eest vabastati aadel riigimaksudest, kuna arvati, et aadlikud maksavad seda verega. Oli juurdunud mõte et väejuht peab olema aadel. Vägede juhtimine nõudis ka kindlaid oskusi ja teadmisi, mis tõstis päevakorda vajaduse ohvitseride ettevalmistamise ja sõjaväelise hariduse järele.Esimesed sõjakoolid loodi 15. sajandil algul oli tegemist õppeüksusega kus kogenumad sõjamehed õpetasid nooremaid. 16.-17. sajandil hakati looma rüütliakadeemiaid, kus üldainete kõrval õpiti ka sõjanduslikke distsipliine. Esimesed puhtsõjaväelised kasvatusasutused olid kadetikorpiused mis arenesid välja Louis XIV ajal Prantsusmaal rajatud kadetikompaniidest, kus noored aadlikud teenisi seni kuni nad said ohvitseripatendi.Saksamaal asutas esimese kadetikorpuse Preisi kuningas Friedrich Wilhelm I. Järgmist etappi sõjaväelises arengus tähistavad kõrgemad sõjakoolid, mis asutati 18. sajandi keskel ja II poolel Prantsusmaal,Austrias ja Preisis. 19. sajandi alguseks oli ohvitser muutunud professionaalseks sõjaväelaseks, kellele väeteenistus tähendas elukutset ja andis elatis , ning kes oli saanud süstemaatilise hariduse.
Sõjanduses aset leidnud muudatused olid tingitud ühiskonna üldisest arengust, milles olulist rolli etendasid tehnilised uuendused ja teadussaavutused . Kuid nende muudatuste ellurakendamiseks sõjanduse vallas oli vaja inimesi-sõjaväereformaatoreid. Sõjaväe reformimisel 16.-17. sajandil etendasid suurt osa eelkõige Gustav II Adolf, markii de Louvois ja Friedrich II.
Sõjandus 19. sajandil
Prantsuse revolutsiooniga algas vana korra lagunemine . 18. sajandi Euroopas domineeris korrastatus: piirid olid selged, paljusid riike juhtis absoluutse võimuga riigipea , maade suhtlemine toimus ka kindla etiketi alusel. Ka sõdimisel peeti kinni kindlatest tavdest ja reeglitest. Sõjapidamine oli väga tugevalt seotud ühiskonna üldise arenguga ning igasugune muutus poliitilises korralduses tõi paratamatult kaasa muudatused sõjanduses. Revolutsioon ühes valdkonnas kutus selle esile ka teises.

Muutused sõjaväes

Prantsuse revolutsiooni ajal ei olnud enam võimalik rakendada vanu sõjapidamispõhimõtteid mitmel põhjusel.Revolutsioonil oli vaja end kaitsta, kuid selles osas ei saanud toetuda kuninglikule sõjaväele, mille enamik revolutsiooni ei tunnistanud. Kindlate põhimõtete alusel väljaõppinud mehi ei olnud kusakilt võtta ning ainuke väljapääs peitus vabatahtlike värbamises. Vabatahtlike värbamine tähendas aga senisest sõjaväekorraldusest loobumist.Vabatahtlikuna teenistusse astunutel polnud ettekujutust sõjast ja sõjapidamise eesmärkidest.Nad olid armeega liitunud kui vabad inimesed, kes tulid oma priiust kaitsma, omamata sageli elementaarseidki teadmisi sõjandusest.Seetõttu kujunes revolutsiooniarmee peamiseks võitlusviisiks üksikvõitlejate ja massiliste rünnakute kombinatsioon. Samas tegutsesid vabatahtlikud kaardisõjaväelaste juhtimise all. Muutunud olukord andis ka nendele võimaluse enda näitamiseks ja tegutsemiseks, eriti kõrgaristokraaita poolt põlatud väeliikides. Revolutsiooniarmeede loomine ei tähendanud siiski vana korra aegse sõjapidamisviisi eitamist. Vastupidi nende tugevus peitus tegelikult tollest ajast pärit professionaalsuse ühendamises rahva entusiasmiga.Sõjanduses rakendatud uuendused muutsid sõjaväe mobiilsemaks ja effektiivsemaks— olulist osa hakkas etendama vabalt liikuvate ja tulistavate laskurite tegevus, suurtükitule paindlik kasutamine ning rünnakukolonnid ahelike asemel.
Uuendusi võimaldas läbi viia eelkõige jalaväerelvade täiustumine, mis tegelikult oli toimunud juba 17. sajandil. Sel ajal kasutusele võetud ränilukuga püssid ning bajonetid võimaldasid üksiksjalaväelasele rohkem tegevusvabadust nii tulistamisel kui ka enese kaitsmisel.
Silmapaistva Prantsuse sõjaväereformaatori Lazare Carnot `I sõnul tuli vaenlast luau massiga.Sõjapidamine muutus jälle äärmiselt halastamatuks ja julmaks ning inimelu säilitamine polnud oluline—esmatähtis oli vaenlase lõplik hävitamine mis tahes hinnaga.
Sarnaselt varasemate sajanditega kujundasid sõjad ka suurest19. sajandi Euroopa poliitilist ja sotsiaal-majanduslikku arengut.Erilist rolli etendas 18. sajandi lõpul peetud revolutsioonisõjad ning Napoleoni sõdade ajastu, mis pani aluse uuele poliitilisele korraldusele Euroopas. Mitmed 19. sajandi sõjad olid seotud nn. Idaküsimustega. Silmatorkavalt aktiivne oli selles vallas Venemaa, kes oli Türgiga sõjajalal aastatel 1806- 1812 , 1828-1829 ja 1877 -1878. Ka 19. sajandi suurim sõjaline konflik Krimmi sõda ( 1853 - 1856 ) peeti Idaküsimuste lahendamiseks. Rahvusluse ideede levik Euroopas vallandas mitmed nii-öelda ühendamissõjad. Viimaste hulgast võib esile tuua need, mida seoses Saksamaa ühendamisega pidas Austri ja Preisimaa. Nendest olulisemad olid 1864. aastal peetud Austria-Preisi ja 1870-1871 aset leidnud Prantsuse-Preisi sõda.
Põhimõttelised muudatused toimusid ka relvajõudude komplekteerimises: algas üleminek üldisele sõjaväekohustuseleja selle alusel massiarmee loomine. Napoleoni ajastu sõdadesse kaasati juba enneolematud inimhulgad. Seetõttu pidid kõik rigid, kes etendasid Euroopas keskset rolli, sõjaväge moderniseerima. 18. sajandi viimase veerandiga võrreldes kasvasid eriti märgatavalt just Prantsuse ja Venemaa regulaararmeed. Suurriikidest oli mõneti erilises seisundis Suurbritannia, kellel geograafilise asendi, koloniaalvalduste, ühiskonna sotsiaalse struktuuri ning välispoliitilise konseptsiooni tõttu ei olnud vaja hoolitseda niivõrd maavägede, kuivõrd sõjalaevastiku võitlusvõime pärast. Seetõttu ei toimunud Suurbritannias ka põhjalikke ümberkorraldusi relvajõudude komplekteerimisel.
Massiarmee koostamise võti peitub komplekteerimisviisi muutuses.Varasema palgasõdurite värbamise asemel kaasati riigi rahvastik senisest hoopis laiaulatuslikumalt sõjaväekohustuse täitmisesse ehk teisisõnu kehtestati uus sõjaväekohustus, mis hõlmas kõiki meeskodanikke. Uue süsteemi olemus seisnes selles, et suhteliselt väikesearvulist rahuaegset regulaararmeed oli võimalik sõja korral tõrgeteta ning lühikese ajaga väljaõpetatud reservide alusel oluliselt suurendada.
Sõjaväe komplekteerimine muutus alates 18. sajandi lõpust kõige olulisemalt just Prantsusmaal ja Preisimaal.Mõlema riigi relvajõudude ümberkorraldamises oli tähtsal kohal välisfaktor. Prantsusmaal algasid ümberkorraldused juba 1789. aastal, kuid murrang toimus alles pärast Euroopa riikide interventsiooni algust­— uus rahvuslik armee kujunes välja revolutsioonisõdade ajal. Sarnane välistegur mõjutas ka Preisimaad, kus kuni 1806. aastani usuti Friedrich II aegse sõjaväe tugevusse, ning alles pärst Jena ja Auerstedi katastroofi algas armee ümberkorraldamine. Muudatuste läbiviimiseks pidi loomulikult täidetud olema ka vastavad sotsiaal-majanduslikud tingimused nagu näiteks vaba kodanikkonna olemasolu. Seega oli pärisorjuse kaotamine eelduseks rahva kaasamisele riigikaitsesse. Kõigi muudatuste puhul oli oluline osa ka reformaatorite ideedepagas ja sihikindel tegevus.
Venemaal said põhjalikud muudatused toimuda alles pärast pärisorjuse kaotamist 1861. aastal. See andis võimaluse ühiskonna uuenemisele ning sealhulgas ka ulatuslikeks reformideks sõjaväes, mille võttis kokku üldise sõjaväekohustuse kehtestamine.
1870. aastate keskpaigaks oli kõigis Mandri-Euroopa võtmeriikides kehtestatud üldine sõjaväekohustus.
Tehnika areng mõjutas sõjanduse arengut mitmeti ja samal aja ka vastuoluliselt. Ühest küljest muutus sõjapidamine efektiivsemaks, seega ohvriterohkemaks.Teisalt tõid paljud uuendused sõja tsiviilühiskonnale lähemale ning aitasid osaliselt sõjakoledusi leevendada. Napoleoni sõdade järel andis aurumasina kasutusele võtt oma panuse maa- ja meretranspordi ümberkujundamisele.Sõjanduse seisiukohalt oli raudteede ehitamine äärmiselt oluline, kuna armee ümberpaigutamine mööda raudteid tegi lõpu pikaajalistele ja kurnavatele marssidele ning sõjavägi jõudis lahinguväljale puhanuna. Raudtee sõjaline tähtsus ilmnes juba 1859 . aastal toimunud Prantsuse-Austria sõjas, kus Prantsusmaa suutis 120 000 mehelise armee transportida lahinguväljale 11 päevaga, mis tolle aja kohta oli uskumatult kiire. Kuid ühteaegu tõi see konflikt esile ka raudteega seotud probleemid — mehed suudeti küll kiiresti kohale transportida, kuid nende varustamine jäi soiku. Puudustest võttis kiirelt õppust aga Preisi armee, kes suutis lühikese ajaga moodustafda kiirelt toimiva varustusteenistuse.
Tänu raudteele muutusid lahingud pikemaajaliseks, kuna oli võimalus pidevalt mehi juurde transportida. Mitmed teisedki tehnilised leiutised leidsid rakendust sõjaväes- täpsemalt öeldes viidi uuendused ellu esmalt militaarsetel eesmärkidel ning alles hiljem võeti nad kasutusele tsiviilelus. Revolutsiooniline areng side valdkonnas muutsid küll sõjaväe juhtimise küll senisest tõhusamaks aga teisalt tõid nad sõjasündmused lihtrahvale otse koju kätte. Esimene relvakonflikt mida media ulatuslikumalt kajastas oli Krimmi sõda. Sel ajal hakkas ajalehtede juurde kujunema uus amet- sõjakorrespondent.
Teadus 16.—18. sajand
16. sajandil oli Mikolaj Kopernik väitnud, et Maa tiirleb umber Päikese, ja esitanud seega Päikese keskse maailmasüsteemi idee. 1600. aastal põletati tuleriidal Giordano Bruno, kes jõudis järeldusele, et universum ei ole loodud vaid eksisteerib igavesti .17. sajandil jätkasid teadlased universumi ehituse uurimist . Uuel sajandil sai astronoomias teerajajaks Galileo Galilei.Galileo õppis algul arstiteadust, seejärel pühendus ta matemaatikale, oli matemaatika professor Pisa ja Padova ülikoolis, seejärel filosoof ja matemaatik Toscana hertsogi õukonnas. Kuulnud et keegi hollandlane on konstrueerinud kiikri, mis toob kauged seemed lähemale, valmistas ta 1609. aastal teleskoobi ja alustas esimesena taevavaatlusi. Uurides Kuud avastas ta seal mäed ja arvas nägevat ka meresid. 1610 aastal avastas Galilei 4 Jupiteri umber tiirlevat kuud ning leidis, et Kopernikuse väited olid tõesed. Galilei avastas ka vaba langemise seaduse ja inertsi. 1632. aastal avaldas ta raamatu “ Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi kohta” mille eest anti ta inkvisitsioonikohtu alla. Elu päästmiseks oli ta sunnitud lahti ütlema oma vaadetest ja paluma andestust. Galilei pääses inkvisitsiooni käest, kuid suruti tegelikult koduaresti. Ta jätkas siiski uurimustööd, rõhutades meelelise kogemuse ja eksperimendi tähtsust.
Isaac Newtonit on peetud 17. sajandi suurimaks füüsikuks, astronoomiks ja matemaatikuks. Üks tema esimesi leiutisi oli peegelteleskoop, mis suurendas astronoomiliste vaatluste efektiivsust ja mille eest ta valiti Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks. Teleskoobi abil avastati, et päikesevalgus koosneb paljudest eri värvustest, mis moodustavad spektri. Uurides planeetide liikumist umber päikese, jõudis Newton järeldusele, et see toimub eptilisi trajektoore mööda. Tema teadustööd üldistab kõige paremini raamat “ Loodusteaduste matemaatilise printsiibid ”, milles on sõnastatud Newtoni seaduste nime all teaduse ajalukku läinud mehhaanika põhialused ja gravitatsiooniseadused.Leibnizist sõltumata leiutas ta diferentsiaal- ja integraalarvutuse. Juba 1703. aastal valiti ta Londoni Kuningliku Seltsi presidendiks ja aastal 1705 tõsteti ta aadliseisusesse.
Rootslane Karl Linné on teadusajalukku läinud botaanikuna kes süstematiseeris looduse. Linné leidis et kogu loodus jaguneb kolmeks: taime-, looma- ja kiviriigiks. Kujutlus kiviriigist kui elavloodusest tekkis sellest, et Linné pani tähele, kuidas põldudel ja aedades üha uued kivid maapinnast kerkivad. Taimeriigi puhul rõhutas ta sugulist paljunemist.Ta jagas taime- ja loomariigi sugukondadesse ja neisse kuuluvatesse liikidesse, andes ladinakeelsed nimetused 5900. taimele.
Mitmeid sajandeid ravisid inimesi peamiselt targad ja nõiad. Veel 17. sajandil olid tavalised ravimeetodid aadrilaskmine ja klistiir , millega taotleti vere ning soolte puhastamist. Praktilist abi osutasid ämmaemandad ja habemeajajad.18. sajandil tegi arstiteadus siiski juba nii suuri edusamme, et inimesi suudeti terveks ravida ja paljudel juhtudel surmast pasta.Sellega tõusis ka usaldus arstide vastu. Hirmsamaid nakkushaigusi katku kõrval oli sajandeid rouged. Rõugeepideemiate ajal oli surevus väga suur, ellujäänute ihule jättis haigus inetud armid . Sageli tekkisid tüsestused, tihti jäid inimesed rõugete tagajärjel pimedaks.Tervishoiu suurimaks savutuseks võib pidada kaitsepookimist rõugete vastu. Edward Jennertöötas arstina ning ta puutus kokku rahva arvamusega, et inimesed kes on põdenud rõugeid ei haigestu enam neisse.Jenner juurdles rõugete vältimise probleemi üle 20 aasta ennem kui julges ideid inimeste peal katsetada.
Tema meetod levis Läänemaailmas kiiresti ning laste kaitsepookimised tegid lõpu rõugeepideemiatele.
18. sajandi suurimaid leiutisi on elekter , mille kasutuselevõtt uue jõuallikana 19. sajandil muutis oluliselt nii majanduselu kui ka inimeste teadvust. Esimese elektripatarei ehitas 1782 . aastal itaallane Alessandro Volta. See koosnes kahest metallplaadist mille vahel oli väävelhappega immutatud vildikiht. Järgnevalt ehitasid ka teised teadlased elektripatareisid ehk genreaatoreid, mis muutsid keemilise energia elektriliseks.
Teadus 19. sajandil
1782. aastal oli itaallane Alessandro Volta ehitanud esimese elektripatarei. 1820 aastal märkasHans Christian Ørsted, et elekter sünnitab magnetismi. Inglise teadlane Michalel Faraday tuli mõttele, et magnetism tekitab elektit. Hiljem ehitas Faraday elektrigeneraatori, mis oli aluseks ka ameeriklase Joseph Henry elektrimootorile.
19 sajandi II poole teaduslikule mõttele avaldas suurt mõju 1830.-1840. aastali välja töödatud uus filosoofiline sound- positisv, mille rajaja oli prantsuse filosooof Auguste Comete. Comete eraldas inimmõistuses ja seega ka teaduse arenguloos kolme astet. esimene oli teoloogiline, mis tähendas maailma mõistmist usu abil. Teiseks oli metafüüsiline-sel etapil üritati seletada maailma filosoofiliselt , otsides nähtustes seoseid arutluse abil. Teaduse arengu eesmärk on aga kolmas etapp-positiivne stadium, mil teadus tegeleb ainult olemasolevate faktide ja konkreetsete nähtustega.Positivistide arvates oli positiivsesse staadiumi juba jõudnud matemaatika, mingil määral ka astronoomia , füüsika ja mõned teised loodusteadused.
Valdav osa inimesi oli 19. sajandil usklikud ning võtsid sõna-sõnalt Piibli jutustusi sellest, kuidas Jumal lõi maa ja kogu eluslooduse. 1809. aastal avastas prantslane Jean-Baptiste de Lamarck evolutsiooniõpetuse,milles väitis, et organismide otstarbekohase tegevuse mõjul tekkinud muudatused pärandatakse järglastele ja nii toimubki areng. Uue teooria liikide tekke kohta esitas inglane Charles Darwin .Viie aastase uurimustöö kestel kogus ta suurel hulgal erinevaid taimi ja loomi ning tegi mitmesuguseid vaatlusi.Darwin väidab oma peateoses “Liikide tekkimisest loodusliku valiku teel”, et arengu aluseks on looduslik valik: ellu jäävad vaid tugevamad ja need, kes kohanevad muutuvate elutingimustega. 1871. aastal avaldas Darwin oma teise raamatu “Inimese põlvnemine”, milles ta väitis, et inimene on tekkinud loomariigist pikaajalise arengu-evolutsiooni teel. Viidates inimese sarnasusele ahviga, väitis ta, et inimene ja ahv põlvnevad ühisest esivanemast.

Arstiteadus

1676. aastal oli hollandlane Anthony van Leeuwenhoek avastanud mikroskoobi abil bakterid , kuid läks veel kaua aega, enne kui tuldi mõttele, et bakteritel võib olla mingi seos haigustega. Varem kasutasid arstid ühtesid ja samu tööriistu, ilma et oleks neid peale ühe patsiendi ravimist pesnud või desifitseerinud.
Desifitseerimisele pani aluse inglise kirurg Joseph Lister .Olles alustanud 1852 . aastal arstipraksist, puutus ta kokku küsimusega,miks haavad mädanema lähevad.Probleem oli muutunud eriti aktuaalseks seoses kirurgia tähtsuse kasvuga pärast tuimestuse kasutuselevõttu. Teda pani mõtlema asjaolu, et kiiremini paranesid kinniseotud haavad. Leeuwenhoek järelda, et õhus leidub midagi, mis satub haava ning põhjustab mädanemist ja surma.Kui prantsuse teadlane Louis Pasteur esitas 1865. aastal teooria selle kotha, et haigused on seotud bakteritega , hakkas Lister haavu puhastama karboolhappega, mi saga oli liiga tugevatoimeline. Mõni aeg hiljem hakati haavasidemeid steriliseerima kuuma auruga, haavu aga jooditinktuuriga . Tartu Ülikooli kirurgiaprofessor Werner Zoege von Manteuffel koos kolleegidega võtsid kasutusele steriliseeritud kummikindad .1900. aastal tuli kasutusele veel kirurgi näomask, mis kaitses haava arsti suus ja hingetorus olevate bakterite eest. Louis Pasteur otsis moodust otsis moodust toidubakteritest vabanemiseks ning avastas, et kui kuumutada ainet mingi temperatuurini, siis vabaneb bakteritest.Sellist moodust hakati kutsuma pastöriseerimiseks. Baktereid uurides puutus ta kokku ka viirustega, mis ei olnud mikroskoobi all nähtavad, kuid mille olemasolu oli aimatav. Üks hirmsamaid viiruseid tollel ajal oli marutõbi, millesse nakatanud looma hammustus tõi inimesele kaasa kindla surma. Pasteur avastas vastabinõu ning aastal 1885 pääses tänu sellele juba ka esimene marutõvve nakatanud inimene.
19. sajandi levinuimaid haigusi oli tuberkuloos . Seda põhjustas nakkus, kuid selle levikut soodustasid ka noore industriaalühiskonna viletsad korteriolud ja kehv toit. Aastal 1882 avastas saksa teadlane Robert Koch mikroskoobi all tuberkuloosi tekitaja-bakteri, mida hakati avastaja järgi kutsuma Kochi kepikeseks.
Tehnika ja arstiteaduse ühissaavutuseks oli röntgeniaparaat.Tõuke selle leiutamiseks andis füüsikutele katsed klaastoruga, mis oli mõlemast otsast suletud ja millesse kahe metallvarda abil juhiti elektrivool . Torust õhu välja pumpamisel avastati eriline kiirgus- katoodkiired. Uurides neid kiiri, kattis Wilhem Conrad Röntgen klaastoru musta paberiga. Selgus et toru kiirgab veel teistgi valgust Röntgen hakkas katsetama, millest need kiired läbi suudavad tungida .Kiirte ette jäi käsi ning ekraanile ilmus käe kujutis, kuid nii, et luud olid tumedamad ja ülejäänud koed heledamad . Röntgeni avastus osutus arstiteaduse jaoks väga tähtsaks.

Telekommunikatsioon

Pärast mitmeid katseid anda märkide kaudu edasi teateid, oli ameeriklasest leidur Samuel Finley Breese Morse see, kes töötas välja mooduse edastamaks tekste elektrivoolu abil. Ta votes kasutusele telegraafvõtme, millele vajutades võis katkestada vooluringi ning sel moel edastada punkte ja kriipse. Sellega seoses koostas ta telegraafkoodi, mis sai tuntuks kui Morse tähestik. Morse telegraaf ei levinud kuigi kiiresti, kuna paljud pidasid sellega kaasnevaid kulutusi pillamiseks. Esimene telegraafliin avati aga 1848. aastal Washingtoni ja Baltimore´i vahel.Pärast seda tuli saksa kooliõpetaja Philip Reis mõttele hakata otsima võimalusi inimkõne otseseks edastamiseks traati mööda.Ta pidas vajalikuks ehitada kaks eraldi aparaati :Tehiskõrv, kuhu rääkida ja kuuldetoru.1861. aastal paigutas ta mikrofoni oma koju, valjuhääldi aga klassiruumi, ise võttis aga viiuli ja hakkas mängima, peagi kuulsid lapsed klassis viiulimängu. Oma leiutist nimetas ta telefoniks. Järgmisel aastal pidas ta Frankfurdi füüsikaseltsis ettekande oma leiutise kohta, kuid füüsikud pidasid tema leiutist laste mänguasjaks. Praktiliselt kasutuskõlbliku telefoni leiutas Alexander Graham Bell1876. aastal.Tema esialgse telefoniga sai rääkida 100 meetri kauguselt.Kõne salvestamise mooduse leiutas 1877 aastal ameeriklane Thomas Alva Edison , kes nimetas enda leiutist fonograafiks. See aparaat oni 1877. aastal leiutatud grammofoni eellane.
Saksa füüsik Heinrich Rudolf Hertz leiutas mooduse elektromagnetlainete edastamiseks. Ta tegi kindlaks et lained liiguvad valguskiirusel ning arvutas välja nende lainepikkuse. Hertzi uurimustöö oleks viinud radio leiutamiseni, kuid varadse surma tõttu jäi ta töö pooleli . Raadio leiutamsiel on omavahel võistelnud Aleksander Popov ja ja Guglielmo Marconi . 1894. aastal esitlesid mõlemad oma elektromagnetsignaalide vastuvõtjat, mida Popov kasutas algul äikesemärkijana.Popov leiutas ka antenni eelkäija, Marconi aga maaühenduse.1896. aastal esitles Popov traadita telegraafi aga Marconi esitas samal aasta mais morsesignaali 5km kaugusele.Traadita telegraaf oli radio eelkäija.Marconi sai 1909. aastal Nobeli preemie
Fotograafia eelkäijaks on aga pimekamber .Algul nimetati pimedat ruumi, mille sees oleva augu abil saadi vastasseinale selle ees oleva eseme kujutis.Esime püsiv foto saadi aga 1822. aastal. Fotograafia algust tähistab prantslase Jacques Daguerre´i 1839. aasta leiutis , mis võimaldas kinnistada kujutis hõbetatud vaskplaadile. Samal aastal võttis ta ka kasutusele läätsega fotoaparaadi ja esitas meetodi fodotde ilmutamiseks hõbejodiidpaberile. Esimese kasutuskõlbliku kinematograafi aparaadi, mis võimaldas näidata liikuvaid pilte, võtsid kasutusele vennad Lumiéred, kes 1895 . aastal avasid Pariisis esimese kino.

Kokkuvõtte

Valgustus oli liikumine, mille juured olid 17. sajandi teadusalastes saavutustes. Tänapäeva maailmale on see ajastu palju kasu toonud. 18. sajandil mõjutas see liikumine oluliselt viisi, kuidas valitsejad nägid oma kohustusi alamate suhtes, ja veelgi enam seda, kuidas alamad nägid iseennast ja oma õigusi ühiskonnas. Tänapäeva ühiskonnaski tuleb ette palju küsimusi seoses teaduse, universumi, usu ning riigi valitsemise kohta. Paljudele valgustusaja küsimustele ei ole vastust leidud, omakorda on arenenud need nüüdisajaprobleemideks, näiteks milline on tegelikult universum ning kuidas ei ole kujunenud välja ideaalset riigikorraldust, kus kõik pooled oleksid eluga rahul. Valgustusajastu üks tähtsamaiks tahuks oli teaduse areng.Sellest ajast on palju väiteid väidetud,mis ka tänapäeval kehtivad nt. Maa tiireleb ümber päikese.Selles ajastus leiutati asju Valgustusajastu oli oma teadusalaste saavutustega sellepärast edasi liikunud, sest varasemate filosoofide, näiteks Aristotelese, mõtted ja ideoloogiad heideti kõrvale ja lükati ümber. Arenesid välja filosoofide ja teadlaste uued ideed ning et neid realiseerida, tõestati neid mitmesuguste katsetega. Samas olid nt Aristotelese ideed ja teooria valgustusajastu inimeste mõtteviisile põhjapanevaks aluseks. Valgusajastu teadlaste eeskujul võiksime meie, tänapäeva inimesed, mõelda välja uusi teooriaid ja mõtteid seoses nt milline on tegelikult elu universumis, heites kõrvale varasema mõjutusterohke teadmise õpikuist – mitte et teadmised ei oleks vajalikud, need panevad ometigi põhja meie arengule ja mõistusele.
Kasutaud Kirjandus

• http://www.teacheroz.com/france.ht m
  
• http://www.napoleonguide.co m
  
• Mitchell Beazley. John Stevenson. “Euroopa ajalugu”
  
• http://www.teacheroz.com/france.ht m
  
• http://www.wsu.edu:8080/~brians/hum_303/enlightenment.html
  
• http://www.napoleonguide.co m
  

23