Tartu Kivilinna Gümnaasium


Euroopa 16.-19.sajand
Referaat

Koostaja : Toomas Kaarna 10b
Juhendaja : Piia Jullinen

Tartu 2008
Sisukord
Valgustus Prantsusmaal ja Saksamaal 3
Prantsusmaa 3
Saksamaa 4
Sõjandus 16.-18. sajandil 6
Palgasõjavägi 6
Alaline armee 6
Sõjandus 19. sajandil 9
Tähtsamad muutused 9
19. sajandi teadus 11
Arstiteadus 12
Kommunikatsioon 13

Valgustus Prantsusmaal ja Saksamaal

Valgustusajastu mõiste tuleneb saksa filosoof Immanuel Kant ’i 1784 . aastal ilmunud artiklis, kuid mõtteviisina oli valgustus tekkinud palju varem. Taolise nimetusega taheti väljendada inimkonna väljumist vaimupimedusest, uue maailmakäsitluse tulekut.Esimesed valgustajad ja mõtteviisi kandjad elasid 17. sajandil, selle hiigelaeg langes 18. sajandisse, mida on nimetatud ka valgustussajandiks, kuid mõtteviis jäi ka järgmise sajandi algusesse . Valgustus kujunes teaduse arengust, kui inimesed hakkasid kahtlema varem kindlaks määratud asjades.

Prantsusmaa

Inglise filosoofide mõjul levis valgustus Prantsusmaale. Taustaks oli Prantsusmaal sügavalt juurdunud feodaalkord ja katoliku kiriku väga tugevad positsioonid.Vana maailmakäsitlust peeti mõistusevastaseks, arvati et tulevane ühiskond peab kujunema mõistusepäraseks. Nende ideaaliks sai ratsionalistlik maailmakäsitlus. Valgustajad olid kindlad, et uued ideed võivad avaldada tugevat mõju maailmale. Saadi aru, et ideid on vaja levitada, kuid harimata inimene ei saanud nendest aru. Eeskujuks võeti loodus. Kui mingi nähtus esines looduses , oli see nende meelest mõistlik, aga kõik loodusega vastuolus olev mõisteti hukka. Esile kerkisid inimeste vajadused. Sellega astute vastu kristlikule kirikule, ning tekkisid suured tülid.
Inimmõistust ja kriitilist mõtteviisi tähtsustas eriti prantsuse filosoof Rene Descartes.Tema põhiteoses “Arutlus meetodist” astub Descartes Aristotelese loogika vastu. Tema arvates on vaja kõiges kahelda, et teha tõeline otsus. Tema filosoofia põhiprintsiip oli gogito, ergo sum (ma molten, järelikult olen olemas).Vanema põlvkonna üks silmapaistvamatest valgustajatest oli François Marie Arouet( Voltaire ). Teda on nimetatud filosoofide patriarhiks, kuid tal oli ka mitmeid muid hobisid. Ta võitles katoliku kiriku vastu. Ideoloogia koostamisel lähtus ta samuti loodusest. Tema arust oli õigluse aluseks vabadus ja omand. Isikuvabadust ja sõna- ja trükivabadust rõhutas ta kõige rohkem. Reformides oli palju abi ümberkorraldamises. Tema ideaal oli valitseja liit filosoofidega.
Charles Montesquieu analüüsib oma peateoses “Seaduste vaim” peamisi valitsemisvorme, mis tema arvates olid despootia, monarhia ja vabariik. Konstitutsiooniline monarhia oli tema jaoks ideaalne. Despootia oli tema jaoks sobimatu, ning vabariik sobis ainult väikestele riikidele.Tema raamat mõjutas hiljem paljude riikide riigikorda. Montesquieu vaadetes oli peamine võimude lahususe teooria. Tema meelest pidid seadusandlik, täitesaatev ja kohtuvõim olema eraldatud. Teda peetakse liberalismi üheks isaks.
Jean- Jacques Rousseau põhiteosteks on “arutlus inimestevahelise ebavõrdsuse tekkimiste põhjustest” ja “Ühiskondlik Leping”, milles ta vastandas feodaalkorrale inimeste loodusliku seisundi enne riigi tekkimist. Rousseau mõistis, et ideaali juurde ei saa inimkond tagasi minna. Väljapääs tuli rahva suveräänteedist. Kõige paremini vastas tema põhimõttele vabariik, kuid tal oli ka selle suhtes kahtlusi . Ta pidas ühiskonna aluseks eraomandit koos vajalike abinõudega ebavõrdsuse vastu. Oluline oli ka kasvatuse ja koolihariduse reformimine , need pidid olema looduslähedased.
Valgustuse levimisel haritlaste seas oli eriline tähendus väljaandel “Entsüklopeedia ehk teaduste, kunstide ja käsitööde seletav sõnaraamat”, mille autoriks oli filosoof Denis Dierot. Esimene köide ilmus 1751. aastal. Võitluses kiriku vastu aga kaks köidet hävitati ja selle lugejad saadeti vangi. Dietor jätkas tegevust salaja ning viis selle 28. köitest koosneva teose lõpule. Teose põhimõte oli, et teaduse ja ühiskonna mõisteid käsitleti süstemaatiliselt, uue ideoloogia seisukohalt.Väljaanne koondas erinevaid inimesi, kes ilma “Entsüklopeediata” vaevalt oleksid kokku saanud.

Saksamaa

Saksa valgustuse eripära võrreldes Prantsusmaaga ilmnes eelkõige asjaolus, et saksa mõtlejatele ei olnud omane selline vaenulikkus kiriku vastu ja usu eitamine nagu paljudel prantslastel. Saksa valgustusideoloogia lähtus suurel määral pietsismist— Luterliku kiriku sees kujunenud voolust, mis pööras erilist tähelepanu vagadusele ja rõhutas kõigi kristlaste võrdsust. Pietismi rajajaks oli Philipp Jakob Spenser , ning silmapaistvaks liidriks oli August Hermann Francke . Piestid taotlesid ühiskonna moraalset parandamist inimeste harimise ja kõlbelisemaks muutmise teel. Poliitika valdkonnas panid saksa valgustajad põhilootused valgustatud valitsejale, kes viib läbi reforme ühiskonna heaks. Selleks pidi valitsejal olema täielik võim.
Saksa valgustuse üks tugisambaid oli filosoof ja matemaatik Gottfried Wilhelm Leibniz .Tema vaadete lähtekohaks oli kujutlus monaadidest. Need on looduse vaimsed alged, mida on lõputult palju, kusjuures iga monad on ka kogu universumi peegeldus. Kõige krooniks on Jumal, kes aga ei olnud maailma loomisel vaba, vaid pidi lähtuma temast mitteolenevatest igavestest ideedest. Majandusliku ja ühiskondliku arengu suunajaks pidas ta riigivõimu.Leibniz arvas , et just riigi abiga saab parandada töötajate olukorda, seejuures hoolitseda ka vaeste eest. Rahva valgustamiseks kavandas suur filosoof kollektiivseid söömaaegu, mille käigus inimesed vestlevad kunstist ja kirjandusest, naudivad sõprust ja armastust.Leibniz pidas vajalikuks Saksamaa ühendamist.Lõppeesmärgiks pidi aga olema maailma rahvaste harmoonia. Suurt tähelepanu pööras Leibniz teadusele. Tema meelst pidi teadus tooma praktilist kasu ning sellepärast püüdis Leibniz konstrueerida mitmesuguseid instrumente ja tegeles mäendusega. Teaduse arenguks oli Leibnizi arvates vaja teadlaste koostööd, selleks omakorda aga teaduslikke seltse ja akadeemiaid. Ta oli Preisi Teaduste Ühingu asutajaid 1700. a. ja selle esimene president . Neli korda kohtus ta Peeter I-ga, veenmaks viimast teaduste akadeemia vajalikkuses . Nii