Valgustusajastu (1)

Tartu Kivilinna Gümnaasium
Euroopa 16.-19.sajand
Referaat
Koostaja : Toomas Kaarna 10b
Juhendaja : Piia Jullinen
Tartu 2008
Sisukord
Valgustus Prantsusmaal ja Saksamaal 3
Prantsusmaa 3
Saksamaa 4
Sõjandus 16.-18. sajandil 6
Palgasõjavägi 6
Alaline armee 6
Sõjandus 19. sajandil 9
Tähtsamad muutused 9
19. sajandi teadus 11
Arstiteadus 12
Kommunikatsioon 13

Valgustus Prantsusmaal ja Saksamaal

Valgustusajastu mõiste tuleneb saksa filosoof Immanuel Kant ’i 1784 . aastal ilmunud artiklis, kuid mõtteviisina oli valgustus tekkinud palju varem. Taolise nimetusega taheti väljendada inimkonna väljumist vaimupimedusest, uue maailmakäsitluse tulekut.Esimesed valgustajad ja mõtteviisi kandjad elasid 17. sajandil, selle hiigelaeg langes 18. sajandisse, mida on nimetatud ka valgustussajandiks, kuid mõtteviis jäi ka järgmise sajandi algusesse . Valgustus kujunes teaduse arengust, kui inimesed hakkasid kahtlema varem kindlaks määratud asjades.

Prantsusmaa

Inglise filosoofide mõjul levis valgustus Prantsusmaale. Taustaks oli Prantsusmaal sügavalt juurdunud feodaalkord ja katoliku kiriku väga tugevad positsioonid.Vana maailmakäsitlust peeti mõistusevastaseks, arvati et tulevane ühiskond peab kujunema mõistusepäraseks. Nende ideaaliks sai ratsionalistlik maailmakäsitlus. Valgustajad olid kindlad, et uued ideed võivad avaldada tugevat mõju maailmale. Saadi aru, et ideid on vaja levitada, kuid harimata inimene ei saanud nendest aru. Eeskujuks võeti loodus. Kui mingi nähtus esines looduses , oli see nende meelest mõistlik, aga kõik loodusega vastuolus olev mõisteti hukka. Esile kerkisid inimeste vajadused. Sellega astute vastu kristlikule kirikule, ning tekkisid suured tülid.
Inimmõistust ja kriitilist mõtteviisi tähtsustas eriti prantsuse filosoof Rene Descartes.Tema põhiteoses “Arutlus meetodist” astub Descartes Aristotelese loogika vastu. Tema arvates on vaja kõiges kahelda, et teha tõeline otsus. Tema filosoofia põhiprintsiip oli gogito, ergo sum (ma molten, järelikult olen olemas).Vanema põlvkonna üks silmapaistvamatest valgustajatest oli François Marie Arouet( Voltaire ). Teda on nimetatud filosoofide patriarhiks, kuid tal oli ka mitmeid muid hobisid. Ta võitles katoliku kiriku vastu. Ideoloogia koostamisel lähtus ta samuti loodusest. Tema arust oli õigluse aluseks vabadus ja omand. Isikuvabadust ja sõna- ja trükivabadust rõhutas ta kõige rohkem. Reformides oli palju abi ümberkorraldamises. Tema ideaal oli valitseja liit filosoofidega.
Charles Montesquieu analüüsib oma peateoses “Seaduste vaim” peamisi valitsemisvorme, mis tema arvates olid despootia, monarhia ja vabariik. Konstitutsiooniline monarhia oli tema jaoks ideaalne. Despootia oli tema jaoks sobimatu, ning vabariik sobis ainult väikestele riikidele.Tema raamat mõjutas hiljem paljude riikide riigikorda. Montesquieu vaadetes oli peamine võimude lahususe teooria. Tema meelest pidid seadusandlik, täitesaatev ja kohtuvõim olema eraldatud. Teda peetakse liberalismi üheks isaks.
Jean- Jacques Rousseau põhiteosteks on “arutlus inimestevahelise ebavõrdsuse tekkimiste põhjustest” ja “Ühiskondlik Leping”, milles ta vastandas feodaalkorrale inimeste loodusliku seisundi enne riigi tekkimist. Rousseau mõistis, et ideaali juurde ei saa inimkond tagasi minna. Väljapääs tuli rahva suveräänteedist. Kõige paremini vastas tema põhimõttele vabariik, kuid tal oli ka selle suhtes kahtlusi . Ta pidas ühiskonna aluseks eraomandit koos vajalike abinõudega ebavõrdsuse vastu. Oluline oli ka kasvatuse ja koolihariduse reformimine , need pidid olema looduslähedased.
Valgustuse levimisel haritlaste seas oli eriline tähendus väljaandel “Entsüklopeedia ehk teaduste, kunstide ja käsitööde seletav sõnaraamat”, mille autoriks oli filosoof Denis Dierot. Esimene köide ilmus 1751. aastal. Võitluses kiriku vastu aga kaks köidet hävitati ja selle lugejad saadeti vangi. Dietor jätkas tegevust salaja ning viis selle 28. köitest koosneva teose lõpule. Teose põhimõte oli, et teaduse ja ühiskonna mõisteid käsitleti süstemaatiliselt, uue ideoloogia seisukohalt.Väljaanne koondas erinevaid inimesi, kes ilma “Entsüklopeediata” vaevalt oleksid kokku saanud.

Saksamaa

Saksa valgustuse eripära võrreldes Prantsusmaaga ilmnes eelkõige asjaolus, et saksa mõtlejatele ei olnud omane selline vaenulikkus kiriku vastu ja usu eitamine nagu paljudel prantslastel. Saksa valgustusideoloogia lähtus suurel määral pietsismist— Luterliku kiriku sees kujunenud voolust, mis pööras erilist tähelepanu vagadusele ja rõhutas kõigi kristlaste võrdsust. Pietismi rajajaks oli Philipp Jakob Spenser , ning silmapaistvaks liidriks oli August Hermann Francke . Piestid taotlesid ühiskonna moraalset parandamist inimeste harimise ja kõlbelisemaks muutmise teel. Poliitika valdkonnas panid saksa valgustajad põhilootused valgustatud valitsejale, kes viib läbi reforme ühiskonna heaks. Selleks pidi valitsejal olema täielik võim.
Saksa valgustuse üks tugisambaid oli filosoof ja matemaatik Gottfried Wilhelm Leibniz .Tema vaadete lähtekohaks oli kujutlus monaadidest. Need on looduse vaimsed alged, mida on lõputult palju, kusjuures iga monad on ka kogu universumi peegeldus. Kõige krooniks on Jumal, kes aga ei olnud maailma loomisel vaba, vaid pidi lähtuma temast mitteolenevatest igavestest ideedest. Majandusliku ja ühiskondliku arengu suunajaks pidas ta riigivõimu.Leibniz arvas , et just riigi abiga saab parandada töötajate olukorda, seejuures hoolitseda ka vaeste eest. Rahva valgustamiseks kavandas suur filosoof kollektiivseid söömaaegu, mille käigus inimesed vestlevad kunstist ja kirjandusest, naudivad sõprust ja armastust.Leibniz pidas vajalikuks Saksamaa ühendamist.Lõppeesmärgiks pidi aga olema maailma rahvaste harmoonia. Suurt tähelepanu pööras Leibniz teadusele. Tema meelst pidi teadus tooma praktilist kasu ning sellepärast püüdis Leibniz konstrueerida mitmesuguseid instrumente ja tegeles mäendusega. Teaduse arenguks oli Leibnizi arvates vaja teadlaste koostööd, selleks omakorda aga teaduslikke seltse ja akadeemiaid. Ta oli Preisi Teaduste Ühingu asutajaid 1700. a. ja selle esimene president . Neli korda kohtus ta Peeter I-ga, veenmaks viimast teaduste akadeemia vajalikkuses . Nii on Leibniz osaline ka Peterburi Teaduste Akadeemia sünniloos.
Christian Thomasius oli valgustaja kelle meelest pidi filosoofia olema üldarusaadav ja tooma praktilist kasu. Valgustuse ülesannetest rõhutas ta just eriti hariduse andmist õpetatuse asemel. Sellest lähtudes hakkas ta ülikoolis loenguid andma saksa keels , kuid 1678. aastal saadeti ta selle eest linnast välja. Kuigi Thomasius oli usklik rõhutas ta südametunnistuse vabadust ning väitis et mõistel ketserlus puudub juriidiline sisu. Ta astus välja ka tol ajal sagedaste nõiaprotsesside vastu ja kritiseeris teravalt ühiskonda.Thomasius sai tuntuks kui kõlbusfilosoof, kes arvas, et ühiskonna ümberkorraldamine eeldab kõlbluse parandamist.
Christian von Wolfi peetakse ratsionalismi üheks rajajaks saksamaal. Thomasiuse eeskujul hakkas temagi esitama oma töid saksa keeles ning lõi sellega seoses hulga termineid, milleta tänapäeval saksa teaduskeelt oleks raske ette kujutada. Wolf arvas et loodus on inimesele kaasa andnud vaid ühelt poolt kalduvused ja teisalt ülesanded, kusjuures kalduvuste poolest on inimene enesearmastaja aga tema ülesanne on armastada teisi nagu iseennsat. Ühiskonna ümberkorraldamisel lootis Wolf valgustatud absolutismile.Teoreetiliselt põhendas ta seda sellega, et kui riik on isikute üksus siis võib seda vaadelda kui üht inimest. Ta rõhutas et riigi kõrgeim kohustus on rahva heaolu. Ühiskonna arenguvõimalused peituvad tema meelest kodanlikus ettevõtlikuses.
Johan Gottfried von Hederist kujunes kultuuriajaloolane ja –teoreetik. Heder pooldas progressi ideed, mille järgi ühiskonna kõrgeim seisund on humaansus. Ta arendas edasi Gotthold Ephraim Lessingi väited selle kohta, et inimkonna vabastamine eeldab riigi hävitamist. Riiki nimetas ta masinavärgiks ja arvas, et rahval on vaja isandaid ainult seni, kun ital endal jab puudu mõistusest. Heder taunis sõda ning kangelaste kummardamist. Ta püüdis hajutada aupaistet vallutajate ja sõdades välja paistnud valitsejate ümbert. Tema arvates tuli kasvatada võltsimatut patriotismi ja sisendada õiglustunnet teiste rahvaste suhtes. Piibli uurimine viis Hederi rahvaloomingu tähtsuse tunnetamisele. Kaheosalises teoses “Rahvaste laulud” avaldas ta ka 13 Eesti rahvalaulu.

Sõjandus 16.-18. sajandil

Maailma ajaloos on pidevalt peetud sõdasid. Need on tugevalt mõjutanud inimkonna arengut. Minevikus olid sõjad olulised ja vahel isegi vajalikud. Arvati, et ilma sõdadeta muutub inimkond laisaks. See aga ei tähendanud, et kõiki sõdu oleks õigustatud. Sõda oli põhjendatud siis, kui seda alustati enesekaitseks, õiguspärase omandi tagasinõudmiseks või karistamiseks.

Palgasõjavägi

Juba 15. sajandil hakkas rüütliväge asendama palgavägi. Selle põhjuseks oli majanduslik edenemine ning kuningavõimu tugevnemine millega kaasnes rikkuse kasv ühiskonnas ja see võimaldas sõdureid palgata, sest kuningavõim vajas tugevat ja ustavat sõjaväge. Sõja eel pakkus riik tuntud eraettevõtjale rügemendiülema patenti, mis sisuliselt oli leping, mille sõlmija võtab kohustuseks moodustada kindla summa eest sõjavägi ja seda üleval pidada. Rügemendiülem jagas omakorda välja patente kompaniiülematele. Viimased aga saatsid välja värbajad. Sõdur andis vande kuid pidi enda eest ise hoolt kandma. Lisaks palgale sai sõdur osa sõjasaagist. Palgaarmee liikmeid oli erinevatest seisustest. Nende hulgas olid vabu talupoegi, laostunud rüütleid, teiste seisuste esindajaid ning kindlasti ka välismaalasi. Armee pandi kokku üle maailma värvatud meestest, seega ei olnud palgasõjavägi otseselt seotud ühegi riigi ja rahvaga, see aga tegi sõjaväe ebausaldusväärseks.
Varasema palgasõjaväe peamiseks väeliigiks oli jalavägi. lahingus jagati jalavägi kolmeks eri rühmaks: eel-, pea- ja jalaväeks. Relvastuses leidus erinevaid relvi. Tulirelvade kasutamine oli keeruline ja tülikas. Nende lahingukorda seadmine eeldas umbes 100 võtte sooritamist. Varustusest olenedes jagati sõjavägi kaheks. Raskejalaväelased olid varustatud külmrelvadega ning raske kaitsevarustuse ja kiivriga. Kergejalaväelased olid varustatud tulirelvadega ning kandsid kaitseks vildist kübarat. Jalaväe kõrval olid ka väikse tähtsusega ratsa- ja suurtükivägi. Ratsavägi oli jaotatud samamoodi rügementideks, need omakorda kompaniideks. Ratsaväe relvastuses olid olulised mõõgad, piigid ja püstolid. Suurtükivägi ei olnud välja kujunenud ja selle eksisteerimine olenes ettevõtjast.

Alaline armee

Ajutine palgaarmee ei olnud piisavalt võimekas tugevneva kuningavõimu huve täide viima ja vaja oli uut organisatsiooni. Loobuti eraettevõtjate teenetest ja hakati ise sõjaväge korraldama . Sõjavägi muutus alaliseks institutsiooniks, mis eksisteeris nii sõja- kui ka rahuajal, selle lahingukorda viimiseks ei läinud kaua aega. Alalise armee komplekteerimisviisiks jäi endiselt vabatahtlike värbamine, hiljem lisandus ka sundvärbamine, mida teostas riik. Lisaks värbamisele rakendati mitmel pool riigialamate rekuteerimiseks väeteenistusse ka sõjaväekohustust. Sõjaväkke mindi põhiliselt raha teenima, mõni üksik liitus ka huvi pärast. Teenistusse võeti mehi kindla lepingu alusel ja suhteliselt pikaks ajaks, mõnikord ka vanaudesni, see aga tähendas, et sõdur kaotas oma tsiviilelu.
Alaline armee jagunes endiselt kolmeks väeliigiks. Jalavägi oli varustatud piikide ja tulirelvadega. Täägi kasutuselevõtuga kadusid piigid, ning jalaväe relvastus ühtlustus. Jalaväe peamiseks organisatsiooniliseks üksuseks oli rügement, mis koosnes 2.-3. pataljonist. Ratsavägi jagunes kolmeks. Ratsaväe tähtsus aga vähenes, kuna see oli kallis ja tavaliselt piirati kindluseid, kus polnud ratsaväest kasu. Suurtükivägi oli ka alalise armee algusaegadel eraettevõtjate korraldada, kuid sellegi võttis riik üle. Kogu sõjavägi ühtsustati ja toitmiseks juurutati magasinisüsteem.
Kapitalistlike suhete juurdumine muutis sõjakunsti. Tähtsaks muutus strateegia ja taktika ja sellekohaselt paigutati ka väeosad lahinguväljale. Tähtis oli anda tugev hoop vastase jalaväele, mis tavaliselt purustas vaenlase lootused lahingut võita. Tollase sõjapidamise ülim strateegiline saavutus oli vaenlase territooriumi haaramine ilma ühegi lahinguta. Vastase takistamiseks või sissepiiramiseks rajati palju kaitserajatisi. Eesmärgiks oli kõikide suundade kaitsmine, mis tähendas vägede võrdset jagamist kõikidesse punktidesse. Sellist strateegiat nimetati kurnamisstrateegiaks. Selle strateegia võidulepääsu soodustas asjaolu, et sõjad muutusid rohkem koalitsioonisõdadeks, ning iga riik püüdis end võimalikult palju säästa, et end kiiresti jalule saada.
Alaline armee vajas aga ohvitsere, kes tulid tavaliselt kõrgematest seisustest, nagu oli juba rüütlite ajal välja kujunenud. Nii kujunes kõrgemast seisusest välja sõjaväeüksus. Ohvitserideks olid tavaliselt aadlid ja tänutäheks vabastati nad maksudest, arvates et nad tasuvad selle verega. Vägede juhtimine nõudis ka kindlaid oskusi ja teadmisi, mis tõstis päevakorda vajaduse ohvitseride ettevalmistamise ja sõjaväelise hariduse järele.Esimesed sõjakoolid loodi 15. sajandil. Sõjakoolide süsteem tekkis juba Louis XIV ajal, kui aadlikud õppisid kuni neile usaldati ohvitseripatent. Saksamaal asutas esimese kadetikorpuse Preisi kuningas Friedrich Wilhelm I. Järgmist etappi sõjaväelises arengus tähistavad kõrgemad sõjakoolid, mis asutati 18. sajandi keskel ja II poolel Prantsusmaal, Austrias ja Preisis. 19. sajandi alguseks oli ohvitser muutunud professionaalseks sõjaväelaseks, kes oli saanud süstemaatilise hariduse.
Teadus 16.-18. sajandil
16. sajandil oli Mikolaj Kopernik väitnud, et Maa tiirleb umber Päikese, ja esitanud seega Päikese keskse maailmasüsteemi idee. 1600. aastal põletati tuleriidal Giordano Bruno, kes jõudis järeldusele, et universum ei ole loodud vaid eksisteerib igavesti.17. sajandil jätkasid teadlased universumi ehituse uurimist . Uuel sajandil sai astronoomias teerajajaks Galileo Galilei.Galileo õppis algul arstiteadust, seejärel pühendus ta matemaatikale, oli matemaatika professor Pisa ja Padova ülikoolis, seejärel filosoof ja matemaatik Toscana hertsogi õukonnas. Kuulnud et keegi hollandlane on konstrueerinud kiikri, mis toob kauged seemed lähemale, valmistas ta 1609. aastal teleskoobi ja alustas esimesena taevavaatlusi. Uurides Kuud avastas ta seal mäed ja arvas nägevat ka meresid. 1610 aastal avastas Galilei 4 Jupiteri umber tiirlevat kuud ning leidis, et Kopernikuse väited olid tõesed. Galilei avastas ka vaba langemise seaduse ja inertsi. 1632. aastal avaldas ta raamatu “ Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi kohta” mille eest anti ta inkvisitsioonikohtu alla. Elu päästmiseks oli ta sunnitud lahti ütlema oma vaadetest ja paluma andestust. Galilei pääses inkvisitsiooni käest, kuid suruti tegelikult koduaresti. Ta jätkas siiski uurimustööd, rõhutades meelelise kogemuse ja eksperimendi tähtsust.
Isaac Newtonit on peetud 17. sajandi suurimaks füüsikuks, astronoomiks ja matemaatikuks. Üks tema esimesi leiutisi oli peegelteleskoop, mis suurendas astronoomiliste vaatluste efektiivsust ja mille eest ta valiti Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks. Teleskoobi abil avastati, et päikesevalgus koosneb paljudest eri värvustest, mis moodustavad spektri. Uurides planeetide liikumist umber päikese, jõudis Newton järeldusele, et see toimub eptilisi trajektoore mööda. Tema teadustööd üldistab kõige paremini raamat “ Loodusteaduste matemaatilise printsiibid ”, milles on sõnastatud Newtoni seaduste nime all teaduse ajalukku läinud mehhaanika põhialused ja gravitatsiooniseadused.Leibnizist sõltumata leiutas ta diferentsiaal- ja integraalarvutuse. Juba 1703. aastal valiti ta Londoni Kuningliku Seltsi presidendiks ja aastal 1705 tõsteti ta aadliseisusesse.
Rootslane Karl Linné on teadusajalukku läinud botaanikuna kes süstematiseeris looduse. Linné leidis et kogu loodus jaguneb kolmeks: taime-, looma- ja kiviriigiks. Kujutlus kiviriigist kui elavloodusest tekkis sellest, et Linné pani tähele, kuidas põldudel ja aedades üha uued kivid maapinnast kerkivad. Taimeriigi puhul rõhutas ta sugulist paljunemist.Ta jagas taime- ja loomariigi sugukondadesse ja neisse kuuluvatesse liikidesse, andes ladinakeelsed nimetused 5900. taimele.
Mitmeid sajandeid ravisid inimesi peamiselt targad ja nõiad. Veel 17. sajandil olid tavalised ravimeetodid aadrilaskmine ja klistiir , millega taotleti vere ning soolte puhastamist. Praktilist abi osutasid ämmaemandad ja habemeajajad.18. sajandil tegi arstiteadus siiski juba nii suuri edusamme , et inimesi suudeti terveks ravida ja paljudel juhtudel surmast pasta.Sellega tõusis ka usaldus arstide vastu. Hirmsamaid nakkushaigusi katku kõrval oli sajandeid rouged. Rõugeepideemiate ajal oli surevus väga suur, ellujäänute ihule jättis haigus inetud armid . Sageli tekkisid tüsestused, tihti jäid inimesed rõugete tagajärjel pimedaks.Tervishoiu suurimaks savutuseks võib pidada kaitsepookimist rõugete vastu. Edward Jennertöötas arstina ning ta puutus kokku rahva arvamusega, et inimesed kes on põdenud rõugeid ei haigestu enam neisse.Jenner juurdles rõugete vältimise probleemi üle 20 aasta ennem kui julges ideid inimeste peal katsetada.
Tema meetod levis Läänemaailmas kiiresti ning laste kaitsepookimised tegid lõpu rõugeepideemiatele.
18. sajandi suurimaid leiutisi on elekter , mille kasutuselevõtt uue jõuallikana 19. sajandil muutis oluliselt nii majanduselu kui ka inimeste teadvust. Esimese elektripatarei ehitas 1782 . aastal itaallane Alessandro Volta. See koosnes kahest metallplaadist mille vahel oli väävelhappega immutatud vildikiht. Järgnevalt ehitasid ka teised teadlased elektripatareisid ehk genreaatoreid, mis muutsid keemilise energia elektriliseks.

Sõjandus 19. sajandil

Prantsuse revolutsiooniga algas vana korra lagunemine. 18. sajandi Euroopas domineeris korrastatus: piirid olid selged, paljusid riike juhtis absoluutse võimuga riigipea , maade suhtlemine toimus ka kindla etiketi alusel. Ka sõdimisel peeti kinni kindlatest tavdest ja reeglitest. Sõjapidamine oli väga tugevalt seotud ühiskonna üldise arenguga ning igasugune muutus poliitilises korralduses tõi paratamatult kaasa muudatused sõjanduses. Revolutsioon ühes valdkonnas kutus selle esile ka teises.

Tähtsamad muutused

Prantsuse revolutsiooni ajal ei olnud enam võimalik rakendada vanu sõjapidamispõhimõtteid mitmel põhjusel.Revolutsioonil oli vaja end kaitsta, kuid selles osas ei saanud toetuda kuninglikule sõjaväele, mille enamik revolutsiooni ei tunnistanud. Kindlate põhimõtete alusel väljaõppinud mehi ei olnud kusakilt võtta ning ainuke väljapääs peitus vabatahtlike värbamises. Vabatahtlike värbamine tähendas aga senisest sõjaväekorraldusest loobumist.Vabatahtlikuna teenistusse astunutel polnud ettekujutust sõjast ja sõjapidamise eesmärkidest.Nad olid armeega liitunud kui vabad inimesed, kes tulid oma priiust kaitsma, omamata sageli elementaarseidki teadmisi sõjandusest.Seetõttu kujunes revolutsiooniarmee peamiseks võitlusviisiks üksikvõitlejate ja massiliste rünnakute kombinatsioon. Samas tegutsesid vabatahtlikud kaardisõjaväelaste juhtimise all. Muutunud olukord andis ka nendele võimaluse enda näitamiseks ja tegutsemiseks, eriti kõrgaristokraaita poolt põlatud väeliikides. Revolutsiooniarmeede loomine ei tähendanud siiski vana korra aegse sõjapidamisviisi eitamist. Vastupidi nende tugevus peitus tegelikult tollest ajast pärit professionaalsuse ühendamises rahva entusiasmiga.Sõjanduses rakendatud uuendused muutsid sõjaväe mobiilsemaks ja effektiivsemaks— olulist osa hakkas etendama vabalt liikuvate ja tulistavate laskurite tegevus, suurtükitule paindlik kasutamine ning rünnakukolonnid ahelike asemel.
Uuendusi võimaldas läbi viia eelkõige jalaväerelvade täiustumine, mis tegelikult oli toimunud juba 17. sajandil. Sel ajal kasutusele võetud ränilukuga püssid ning bajonetid võimaldasid üksiksjalaväelasele rohkem tegevusvabadust nii tulistamisel kui ka enese kaitsmisel.
Silmapaistva Prantsuse sõjaväereformaatori Lazare Carnot `I sõnul tuli vaenlast luau massiga.Sõjapidamine muutus jälle äärmiselt halastamatuks ja julmaks ning inimelu säilitamine polnud oluline—esmatähtis oli vaenlase lõplik hävitamine mis tahes hinnaga.
Sarnaselt varasemate sajanditega kujundasid sõjad ka suurest19. sajandi Euroopa poliitilist ja sotsiaal-majanduslikku arengut.Erilist rolli etendas 18. sajandi lõpul peetud revolutsioonisõjad ning Napoleoni sõdade ajastu, mis pani aluse uuele poliitilisele korraldusele Euroopas. Mitmed 19. sajandi sõjad olid seotud nn. Idaküsimustega. Silmatorkavalt aktiivne oli selles vallas Venemaa, kes oli Türgiga sõjajalal aastatel 1806- 1812 , 1828-1829 ja 1877 -1878. Ka 19. sajandi suurim sõjaline konflik Krimmi sõda ( 1853 -1856) peeti Idaküsimuste lahendamiseks. Rahvusluse ideede levik Euroopas vallandas mitmed nii-öelda ühendamissõjad. Viimaste hulgast võib esile tuua need, mida seoses Saksamaa ühendamisega pidas Austri ja Preisimaa. Nendest olulisemad olid 1864. aastal peetud Austria-Preisi ja 1870-1871 aset leidnud Prantsuse-Preisi sõda.
Põhimõttelised muudatused toimusid ka relvajõudude komplekteerimises: algas üleminek üldisele sõjaväekohustuseleja selle alusel massiarmee loomine. Napoleoni ajastu sõdadesse kaasati juba enneolematud inimhulgad. Seetõttu pidid kõik rigid, kes etendasid Euroopas keskset rolli, sõjaväge moderniseerima. 18. sajandi viimase veerandiga võrreldes kasvasid eriti märgatavalt just Prantsuse ja Venemaa regulaararmeed. Suurriikidest oli mõneti erilises seisundis Suurbritannia, kellel geograafilise asendi, koloniaalvalduste, ühiskonna sotsiaalse struktuuri ning välispoliitilise konseptsiooni tõttu ei olnud vaja hoolitseda niivõrd maavägede, kuivõrd sõjalaevastiku võitlusvõime pärast. Seetõttu ei toimunud Suurbritannias ka põhjalikke ümberkorraldusi relvajõudude komplekteerimisel.
Massiarmee koostamise võti peitub komplekteerimisviisi muutuses.Varasema palgasõdurite värbamise asemel kaasati riigi rahvastik senisest hoopis laiaulatuslikumalt sõjaväekohustuse täitmisesse ehk teisisõnu kehtestati uus sõjaväekohustus, mis hõlmas kõiki meeskodanikke. Uue süsteemi olemus seisnes selles, et suhteliselt väikesearvulist rahuaegset regulaararmeed oli võimalik sõja korral tõrgeteta ning lühikese ajaga väljaõpetatud reservide alusel oluliselt suurendada.
Sõjaväe komplekteerimine muutus alates 18. sajandi lõpust kõige olulisemalt just Prantsusmaal ja Preisimaal.Mõlema riigi relvajõudude ümberkorraldamises oli tähtsal kohal välisfaktor. Prantsusmaal algasid ümberkorraldused juba 1789. aastal, kuid murrang toimus alles pärast Euroopa riikide interventsiooni algust­— uus rahvuslik armee kujunes välja revolutsioonisõdade ajal. Sarnane välistegur mõjutas ka Preisimaad, kus kuni 1806. aastani usuti Friedrich II aegse sõjaväe tugevusse, ning alles pärst Jena ja Auerstedi katastroofi algas armee ümberkorraldamine. Muudatuste läbiviimiseks pidi loomulikult täidetud olema ka vastavad sotsiaal-majanduslikud tingimused nagu näiteks vaba kodanikkonna olemasolu. Seega oli pärisorjuse kaotamine eelduseks rahva kaasamisele riigikaitsesse. Kõigi muudatuste puhul oli oluline osa ka reformaatorite ideedepagas ja sihikindel tegevus.
Venemaal said põhjalikud muudatused toimuda alles pärast pärisorjuse kaotamist 1861. aastal. See andis võimaluse ühiskonna uuenemisele ning sealhulgas ka ulatuslikeks reformideks sõjaväes, mille võttis kokku üldise sõjaväekohustuse kehtestamine.
1870. aastate keskpaigaks oli kõigis Mandri-Euroopa võtmeriikides kehtestatud üldine sõjaväekohustus.
Tehnika areng mõjutas sõjanduse arengut mitmeti ja samal aja ka vastuoluliselt. Ühest küljest muutus sõjapidamine efektiivsemaks, seega ohvriterohkemaks.Teisalt tõid paljud uuendused sõja tsiviilühiskonnale lähemale ning aitasid osaliselt sõjakoledusi leevendada. Napoleoni sõdade järel andis aurumasina kasutusele võtt oma panuse maa- ja meretranspordi ümberkujundamisele.Sõjanduse seisiukohalt oli raudteede ehitamine äärmiselt oluline, kuna armee ümberpaigutamine mööda raudteid tegi lõpu pikaajalistele ja kurnavatele marssidele ning sõjavägi jõudis lahinguväljale puhanuna. Raudtee sõjaline tähtsus ilmnes juba 1859. aastal toimunud Prantsuse-Austria sõjas, kus Prantsusmaa suutis 120 000 mehelise armee transportida lahinguväljale 11 päevaga, mis tolle aja kohta oli uskumatult kiire. Kuid ühteaegu tõi see konflikt esile ka raudteega seotud probleemid — mehed suudeti küll kiiresti kohale transportida, kuid nende varustamine jäi soiku. Puudustest võttis kiirelt õppust aga Preisi armee, kes suutis lühikese ajaga moodustafda kiirelt toimiva varustusteenistuse.
Tänu raudteele muutusid lahingud pikemaajaliseks, kuna oli võimalus pidevalt mehi juurde transportida. Mitmed teisedki tehnilised leiutised leidsid rakendust sõjaväes- täpsemalt öeldes viidi uuendused ellu esmalt militaarsetel eesmärkidel ning alles hiljem võeti nad kasutusele tsiviilelus. Revolutsiooniline areng side valdkonnas muutsid küll sõjaväe juhtimise küll senisest tõhusamaks aga teisalt tõid nad sõjasündmused lihtrahvale otse koju kätte. Esimene relvakonflikt mida media ulatuslikumalt kajastas oli Krimmi sõda. Sel ajal hakkas ajalehtede juurde kujunema uus amet- sõjakorrespondent.

19. sajandi teadus

1782. aastal oli itaallane Alessandro Volta ehitanud esimese elektripatarei. 1820 aastal avastas Hans Christian Ørsted, elektromagnetismi. Inglise teadlane Michael Faraday tuli mõttele, et magnetism tekitab elektit. Hiljem ehitas Faraday elektrigeneraatori, mis oli aluseks ka elektrimootorile.
19 sajandi II poole teaduslikule mõttele avaldas suurt mõju uus filosoofiline suund. Suuna rajaja Comete eraldas inimmõistuses ja teaduse arenguloos kolme astet. Teoloogiline, mis tähendas maailma mõistmist usu abil, metafüüsiline - üritati seletada maailma filosoofiliselt , otsides seoseid arutluse abil. Teaduse arengu eesmärk on aga kolmas etapp - positiivne staadium, mil teadus tegeleb olemasolevate faktide ja konkreetsete nähtustega.
Valdav osa 19. sajandi inimesi olid usklikud, ning võtsid sõna-sõnalt Piibli jutustusi sellest, kuidas Jumal lõi maa ja kogu eluslooduse. 1809. aastal lõi prantslane Jean- Baptiste de Lamarck evolutsiooniõpetuse. Uue teooria liikide tekke kohta esitas inglane Charles Darwin . Viie aastase uurimustöö kestel kogus ta suurel hulgal erinevaid taimi ja loomi, ning tegi mitmesuguseid vaatlusi. Darwin väidab oma peateoses “Liikide tekkimisest loodusliku valiku teel”, et arengu aluseks on looduslik valik. 1871. aastal avaldas Darwin oma teise raamatu “Inimese põlvnemine”, milles ta väitis, et inimene on tekkinud loomariigist pika evolutsiooni järel. Viidates inimese sarnasusele ahviga, väitis ta, et inimene ja ahv põlvnevad ühisest esivanemast.

Arstiteadus

1676. aastal avastas Anthony van Leeuwenhoek bakterid, kuid alles hiljem hakati baktereid seostama haigustega.
Desifitseerimisele pani aluse inglise kirurg Joseph Lister. Ta oli esimene, kes hakkas uurima, miks haavad mädanema lähevad.Probleem muutus tõsiseks kirurgia kasvava tähtsusega. Leeuwenhoek järeldas, et õhus leidub midagi, mis satub haava peale, ning põhjustab mädanemist. Kui prantsuse teadlane Louis Pasteur esitas 1865. aastal teooria bakterite kui haiguste kandjate kohta, prooviti haavu puhastada karoolhappega, kuid sellel oli liiga tugev toime. Mõni aeg hiljem hakati haavasidemeid steriliseerima kuuma auruga, haavu aga jooditinktuuriga . Tartu Ülikooli kirurgiaprofessor Werner Zoege von Manteuffel koos kolleegidega võtsid kasutusele steriliseeritud kummikindad . 1900. aastal tuli kasutusele kirurgi näomask, mis kaitses haava arstide suus ja higetorudes olevate bakterite eest. Louis Pasteur otsis moodust toidubakteritest vabanemiseks, ning avastas, et kui kuumutada ainet kindla temperatuurini, siis bakterid surevad. Seda moodust hakati kutsuma pastöriseerimiseks. Pasteur avastas ka vastabinõu marutõve vastu, ning aastal 1885 pääses tänu sellele juba ka esimene marutõvve nakatunud inimene.
Aastal 1882 avastas saksa teadlane Robert Koch mikroskoobi all tuberkuloosi tekitaja, mida hakati avastaja järgi kutsuma Kochi kepikeseks.
Tehnika ja arstiteaduse ühissaavutuseks oli röntgeniaparaat. Wilhem Conrad Röntgen avastas kiirguse mis võimaldas kujutada ekraanile luid, luud olid tumedamad ja ülejäänud koed heledamad .

Kommunikatsioon

Ameeriklasest leidur Samuel Finley Breese Morse oli esimene, kes töötas välja mooduse edastamaks tekste elektrivoolu abil. Ta võttis kasutusele telegraafvõtme, millele vajutades võis katkestada vooluringi ning sel moel edastada punkte ja kriipse. Sellega seoses koostas ta telegraafkoodi, mis sai tuntuks kui Morse tähestik. Kooliõpetaja Philip Reis tuli mõttele hakata otsima võimalusi inimkõne edastamiseks traati mööda.Ta ehitas kaks eraldi seadet: Tehiskõrv, kuhu rääkida ja kuuldetoru. Oma leiutist nimetas ta telefoniks. Järgmisel aastal pidas ta Frankfurdi füüsikaseltsis ettekande, kuid füüsikud pidasid tema leiutist laste mänguasjaks. Kasutuskõlbliku telefoni leiutas Alexander Graham Bell 1876. aastal. Kõne salvestamise mooduse leiutas 1877 aastal ameeriklane Thomas Alva Edison, see aparaat oli grammofoni eellane.
Heinrich Rudolf Hertz leiutas mooduse elektromagnetlainete edastamiseks. Hertzi uurimustöö oleks viinud radio leiutamiseni, kuid kahjuks suri ta enne seda. Raadio leiutamisel on omavahel võistelnud Aleksander Popov ja ja Guglielmo Marconi . 1894. aastal esitlesid mõlemad oma elektromagnetsignaalide vastuvõtjat. 1896. aastal esitles Popov traadita telegraafi , samal ajal esitas Marconi morsesignaali 5km kaugusele.Traadita telegraaf osutus raadio eelkäijaks.
Esime püsiv foto saadi 1822. aastal. Fotograafia algust tähistab prantslase Jacques Daguerre´i 1839. aasta leiutis , mis võimaldas kujutada pilti hõbetatud vaskplaadile. Samal aastal võttis ta ka kasutusele läätsega fotoaparaadi. Esimese kasutuskõlbliku kinematograafi, mis võimaldas näidata liikuvaid pilte, võtsid kasutusele vennad Lumiéred, kes 1895 . aastal avasid Pariisis esimese kino.
13