Valgustusaeg Euroopas

Kaasik, Katri-Helena

Valgustusaeg Euroopas (2)

3 HALB

Tartu Kivilinna Gümnaasium
Valgustusaeg Euroopas
referaat
Nimi: Katri-Helena Kaasik
Klass: 10a
Juhendaja : Piia Jullinen
Tartu, 2007
Sisukord

Sissejuhatus..............................................................................3.

Valgustusaeg............................................................................6.
Prantsusmaa.....................................................................6.
Saksamaa.........................................................................7.

Sõjandus...................................................................................8.

Palgaarmee ...............................................................................8.

Alaline armee ...........................................................................9.

Sõjaväe eliit ..............................................................................9.

Massiarmee loomine ja tehnika areng.....................................11.

17.-19.saj Teadus...................................................................13.

Astronoomia ja füüsika..........................................................13.

Keemia ja arstiteadus .............................................................14.

Evolutsioon............................................................................15.
10. Elektri avastamine................................................................16.
11. Kokkuvõte............................................................................18.
12. Kasutatud kirjandus..............................................................19.
Sissejuhatus
18. sajandil, kui inimkond astus uude ajastusse, milles hakkas usu ja religiooni asemel suurt rolli omama tehnoloogia , teadus, mõistus. Kuna inimeste mõttetegevus suundus jumalast kaugemale, siis tekkisid sellega koos ka uued filosoofia mõtted ja paljude inimeste mõttemaailm muutus. Neid mõtteid ja maailmapilti kujundasid valgustusaja filosoofid , kellest kuulsamad olid: François-Marie Arouet ( Voltaire ), Thomas Paine , Jean- Jacques Rousseau , David Hume... Filosoofide teostes avaldub soov ise mõtelda ja pani kahtluse alla paljud seni dogmadeks peetud, kasvõi igapäevased nähtused. Rõhutati isemõtlemist ja kriitilist mõtlemist, sest just see võib võimendada ja kiirendada tehnilist arengut. Seetõttu sai maailmavaate ideaaliks ratsionalistlik maailmakäsitlus. Individualismi tekkimise tõttu hakkas esile tõusma ka kodanlus. Siin läksid ka filosoofide arvamused maailmakorralduses lahku. Osad väärtustasid looduse tähtsust inimese ja tehnika arengus, nimelt just loodusressursse mis aitavad progressil edasi liikuda . Mõned soosisid riigi arengut ja inimestele paremate võimaluste loomist, mis on ka alus tänapäeva ühiskonnale.
Rahulolematus feodaalkorraga, kodanluse esiletõus, hariduse levik ja teaduse areng olid aluseks uue ideoloogia tekkele. Sellele ideoloogiale pani nime saksa filosoof Immanuel Kant , kes kasutas 1784 . aastal selle tähistusena sõna „ valgustus “.
Valgustajad olid haritlased ja filosoofid, kirjanikud , teadlased. Nende vaated filosoofiale, poliitikale ja ajaloole olid erinevad, kuid olid ka ühised jooned:

Kõigi hinnangute peamine kriteerium oli inimmõistus, mis suutis kriitiliselt mõtelda

Valgustajad kasutasid loodus- ja täppisteaduste saavutusi, et arendada uusi tehnoloogiaid

Valgustajad astusid välja katoliku kiriku vastu

Suurem osa valgustajatest astus välja eraomandi kaitseks feodaalse vägivalla vastu
Valgustusaja levik algas Saksamaal ja Prantsusmaal, kust levis hiljem edasi üle terve euroopa.
Suurt rõhku pandi ka haridustaseme tõstmisele ja koolide ning haridussüsteemide tekitamisele. Tehti ka materjale, 18 saj keskel hakkasid Entsüklopedistid tegema entsüklopeediaid mis pidid seletama lahti paljud nähtused ja esemed, ning seda uue maailmapildi läbi, mitte vanade ja iganenud religioossete vaadete kaudu. Mis ei meeldinud alguses kirikule ja iganenud maailmavaadetega ametivõimudele. Mistõttu toodeti entsüklopeediaid alguses illegaalselt ja nö. “põranda all”.
Saksa valgustusmõtlejad ei olnud nõnda kirikuvaenulikud, ning võeti ka kiriku ja valitsuse poolt kergemini vastu. Saksa valgustatud filosoofid ja mõtlejad soosisid ka töölissõbralikku ühiskonda mis pidi muutma maailma palju inimsõbralikumaks ja lõpuks looma koha, kus kõik rahvad elavad harmoonias. Selle harmoonia tekitamisel pidi aitama ka teadus, mis peab tooma praktilist kasu.
Tänu uutele avastustele teaduses , tekkisid pinged ka valgustatute ja usklike vahel, sest kummutati palju seni vankumatult usutuid tõdesid, näiteks: tõestati palju kosmilisi teooriaid .
Kirjeldati ka ühiskondlikke eripärasid (Entsüklopedistide poolt), tehti ka analüüse inimmõistusele. Muutus ka inimese iluideaal, ning muutus riietusstiil.
Valgustatud hakkasid vähendama ka dogmasid mida inimesed oleks lihtsalt uskuma, kui uus teadus on tõestanud nende vastuolulisust. Väärtustati kindlaid ja sügavamaid teadmisi üldistele ja pinnapealsetele teadmisetele. Tähtsamaks peeti tõestatavaid fakte kui oletusi.
Tänu dogmade kadumisele, pidid need asenduma uute vaadetega. Näiteks tõestati, et Maa keerleb ümber päikese ja päike on maailma keskpunkt, kuid enne revolutsiooniliste avastuste ja mõtete laialdast levikut oli nende avalikustamine ja realiseerimine keeruline ülesanne. Said paljud ka oma tõekspidamisi levitades ja kuulutades ka surma.
Nimelt ei soovinud senised võimukandjad oma tõekspidamisi muuta, sest just sellised tõekspidamised olid nad sinna paigutanud ja püüdsid kartuses teadmatuse ees selliseid püüdeid takistada tihti ka väga ekstreemsetel viisidel. Selliseid viise kujutati ka eeskujuna järgnevatele teisitimõtlejatele. Üheks uuenduslikuks teadlaseks, eriti täheteaduse vallas oli Galileo Galilei (1564-1642), kes oli haritud mees ja lükkas ümber palju väiteid. Selline drastiline uute teooriate lagedale toomine tõi talle isegi inkvisitsioonikohtu kaela. Surmanuhtlusest päästis ta ainult oma vaadetest loobumine, mida ta ka tegi, kuigi ääretult vastumeelselt.
Üheks 17. saj kuulsamaks füüsikuks ja astronoomiks on peetud Isaac Newtoni ( 1643 -1727), kes leiutas peegelteleskoobi ja avastas selle kaasabiga valgusspektri. Newton jõudis ka järeldusele, et planeedid liiguvad ümber päikese mööda elliptilisi trajektoore.
Füüsika vallas oli tähtsamaks avastuseks elektri kasutuselevõtt, sest kasutatakse seda ju meie igapäevaelus ju väga laial tasandil. Leiutati esimene generaator , elektrielement, mis sai oma elektrienergia keemilisest reaktsioonist. Juba 19. saj ehitati esimene elektromagnet ja elektrimootor.
Hakati ka suurendama uurimistöid looduses, nimelt ei olnud varem loomade kohta kindlaid andmeid üles tähendatud, kuid 18 saj esimesel poolel hakati süstematiseerima ka looma- ja taimeriiki. Loomad ja taimed jaotati perekondadesse ning neile anti ladinakeelseid nimed. Avastati ka loomade ja inimese sigimise saladusi, nimelt avastas Karl Ernst von Baer (1792-1876) imetajate munaraku ja pani selle avastusega ka aluse embrüoloogia arengule. Tekkisid ka uued teooriad elu tekkimise kohta Maal, mis tekitas väga palju vastuolusid, kuna oli see ju senise usuga sügavas vastuolus , ning inimesed ei soovinud oma seniste dogmadega hüvasti jätta, kuid uus aeg surus peale.
Kuna hakati süstematiseerima loodusteadusi, hakkas arenema ka keemia, ning nimelt selle flogistoniteooria pool. Varem arvati ju Maa olevat koosnenud vaid neljast elemendist: Õhk, Tuli, Maa ja Vesi, kuid Antoine Laurent de Lavoisier (1763-1794) suutis tõestada, et elemente on rohkem, oma raamatus “Keemia elemendid” tõestas ta 33 elementi. Avastati ka fakt, et taimed võtavad mullast keemilisi ained, et kasvada. Mispeale jõuti järeldusele, et kui neid aineid mulda tagasi panna, siis mulla omadused paranevad ning taimed saavad paremini kasvada. Hakati tegema esimesi katseid kunstväetiste toomiseks.
Keskaja arstiteadus oli väga vähe arenenud, nimelt ei olnud tuntud peaaegu üldse ravimeetodeid peale kliistri ja aadrilaskmise. Arstide asemel kasutati ämmaemandate, nõidade, šamaanide ja habemeajajate abi, sest vaid nemad suutsid aidata probleemide korral ning sedagi vähesel määral. Keskajal olid suurimaks inimkonna nuhtluseks rõuged ja muud nakkushaigused. 18. saj suurimaks meditsiiniliseks läbimurdeks arvestataksegi rõugete kaitsepookimise avastamine, sest just see aitas päästa lugematu hulga inimelusid. Üheks põhjuseks, miks hakkas arenema arstiteadus just 18. saj oli maailmapildi muutumine. Varem peeti inimkeha uurimist ja lahkamist tabuks, kui uue ajastu saabudes muudeti see arstiteaduse osaks, ning arstid said uusi teadmisi anatoomia vallas, mis andis neile parema arusaama inimese ehitusest ning seeläbi parema võimaluse haigeid inimesi aidata.
Valgustusaeg.
Prantsusmaa.
Valgustusaeg kui selline, sai alguse just Prantsusmaal, kui sellele andis nime saksa filosoof Immanuel Kant oma 1784. aastal ilmunud artiklis, kuid valgustusmeelsed ideed olid tekkinud juba varem. Üheks esimeseks valgustusideede avaldajaks oli filosoof René Descartes (1596- 1650 ), kes rõhutas mõistuse ja kriitilise mõtlemise tähtust. Tema põhiteos “Arutlus meetodist” 1637.a.
Hakati väärtustama inimmõistust, kuid väärtustama hakati ka loodust, nagu seda arvas ka filosoofide patriarhiks kuulutatud Voltaire (1694-1778). Voltaire rõhutas isikuvabadust ja soosis eraomandi teket. Veel oli tema ideaalses maailmas trüki- ja sõnavabadus, ta nimetas seda valgustatud absolutismiks, kus ta pidas tähtsaks valitsejate kontakti filosoofidega.
Liberalismi isaks peetud Charles Montesquieu (1689-1755) pidas ideaalseks riigikorraks konstitutsioonilist monarhiat ja vabariiklust soovitas ta ainult väikestele riikidele. Oma elu jooksul kirjutas ta raamatuid Prantsuse riigikorra kritiseerimiseks. Montesquieu käsitles ühiskonna arengus tähtsaks faktoriks ka geograafilist asukohta , sest kliima ja reljeef muudab ühiskonda.
Jean-Jacques Rosseau ( 1712 -1778) vastandas senist feodaalkorda inimese loodusliku seisundiga enne riigi tekkimist, kuid ta taipas , et sellise elusüsteemi juurde tagasipöördumine oleks võimatu, mispärast pidas ta parimaks lahenduseks oli vabariik ja suveräänsus. Ta pidas ühiskondliku elu aluseks eraomandit, kui leidis, et vajalikud on ka abinõu ebavõrdsuse vastu. Suure Prantsuse revolutsiooni ajal sai Rousseau õpetust jakobiinide ametlik ideoloogia.
Denis Diderot oli prantsuse kirjanik ja filosoof ". Ta oli esimese prantsuse entsüklopeedia (1751-1772) peatoimetaja . Diderot oli ka tunnustatud teatri- ja kunstikriitik, prantsuse vaimuelu juhte. Selle teose vastu astusid katoliku kirik ja ametivõimud, ning selle esimesed kaks köidet määrati hävitamisele. Siiski jätkas Diderot tööd illegaalselt ja viis selle, 28 köitest koosneva väljaande 1772.aastal lõpule. „Entsüklopeedia” uudsus seisnes eelkõige selles, et see käsitles alfabeetilises süsteemis teaduse ja ühiskonna probleeme oma aja eesrindlike ideede seisukohalt, andes samuti hukkamõistvaid hinnanguid feodaal -absolutistliku korra poliitilistele, usulistele ja õiguslikele institutsioonidele ning ideedele.
Saksamaa.
Kuna Saksamaal oli usk südamelähedam ei hakanud valgustusideed nõnda kibedalt kiriku ja usumaailma võimalusi. Ideoloogias oli tähtsal kohal pietism mis õhutas kristlikku armastust ja vagaduse tähtust.
Saksa filosoofi ja matemaatiku Gottfried Wilhelm Leibnizi ( 1646 -1716) vaadete lähtekohaks oli kujutus monaadidest. Matemaatikuna avastas ta Isaac Newtonist sõltumatult diferentsiaal-ja integraalarvutuse. Leibniz pidas riigivõimu väga suureks majandusliku ja ühiskondliku arengu suunajaks. Tema arvates oleks riik saanud parandada töötajate olukorda, samal ajal hoolitsedes ka vaeste eest. Samuti oli tal selline arvamus, et piisab ainult poolest päevast töö tegemisest, mida saadab laul ja õpetlikud kõnelused. Tema meelistegevus oli kollektiivsete pidusöömaaegade korraldamine, kus inimesed vestlesid kunstist ja kirjandusest. Leibniz pidas vajalikuks Saksamaa ühendamist. Tema suurim eesmärk oli aga kogu maailma rahvaste harmoonia. Suurt tähelepanu pööras ta ka teadusele. See pidi tooma praktilist kasu, sellepärast proovis ta ka ise erinevaid instrumente konstrueerida .
Christian von Wolff ( 1679 - 1754 ) oli jurist , matemaatik ja filosoof. Tema esitas nii nimetatud terve mõistuse filosoofia, mille tõttu teda peetakse ratsionalismi üheks rajajaks Saksamaal. Siiski astus ta ka välja ateismi vastu ja arvas, et ühiskond ei tohiks ateiste taluda. Ühiskondlikes ümberkorraldustes lootis ta eelkõige absolutismile. Ta rõhutas, et riigi kõrgeim kohustus on rahva heaolu tagamine ja vaesuse kaotamine. Ühiskonna arenguvõimalused peitusid tema arvates kodanlikus ettevõtlikkuses. Paheline oli kõik, mis sellega vastuolus, sealhulgas luksus ja liigkasuvõtmine. Eriti rõhutas ta töö vajalikkust ja kodanliku ettevõttlust.
Johann Gottfried von Herder (1744- 1803 ) oli kultuuriajaloolane ja -teoreetik. Johann pooldas progressi ideed ning soosis sellega kaasnevad humaansust. Ta arendas edasi Gotthold Ephraim Lessingi vaateid selle kohta, et inimkonna vabastamine eeldab riigi hävitamist. Johann pidas riiki masinavärgiks ja inimestele vajalikuks ainult seni, kuni inimesed hakkavad ise mõtlema. Järelikult vajasid inimesed harimist ja kasvatust. Tema arust tuli kujundada vastikustunnet sõdade vastu. Ta taunis kangelaste kummardamist. Kõige tähtsam oli kasvatada võltsimatut patriotismi ja sisendada õiglustunnet teiste rahvaste suhtes. Kuna ta uuris suutis Gottfried tunda paremini rahvaloomingut.
Sõjandus
Martin Luther ütles, et sõda on niisama vajalik ja kasulik maailmale nagu söömine ja joomine või iga teine töö. Neid peeti ühiskonna ja majanduse kujundajaks, seega normaalseks ühiskonna osaks. Oli veendumus , et ilma sõdadeta muutuvad rahvad ja valitsused nõrgaks. Tunnistati ka ebaõiglaseid sõdu ja õiglaseid sõdu.
Palgaarmee.
15.sajandist alates hakkas rüütlimaakaitseväe osatähtsus Euroopa sõjanduses oluliselt vähenema ning seda asendas palgaline sõjavägi. Rikkuse kasv ühiskonnas võimaldas sõdureid palgata, mida kuningas vajas.
Esialgu tugines palgaarmee komplekteerimine eraettevõtlusele: sõja eel pakkus kuningas kellelegi rügemendiülema patenti , millega lepingu sõlmija võttis endale kohustuse moodustada väeüksus ja tagada selle ülalpidamine. Üldiselt värvati vabatahtlike, kes pidid ennast kokkulepitud tasu eest riietama, toitma ja relvastama. Enamasti loodi palgaarmee salgad ainult sõja ajaks. Armeesse astujad kuulusid väga erinevatesse ühiskonna kihtidesse. Samuti võisid nad olla välismaalased (väga headeks peeti Šveitsi ja Šoti sõdureid) mis muutis palgaarmee kriisikorral suhteliselt ebausaldusväärseks jõuks. Peamiseks palgaarmee väeliigiks oli jalavägi, mis koosnes rügementidest ja kompaniidest. Lahingus jagati see veel omakorda kolmeks: eel-, pea-ja järelväeks. Jalaväelaste relvastuses oli nii külmrelvi kui ka tulirelvi. Viimaste kasutamine oli siiski keerukas ja eeldas ligi 100 võtte sooritamist.
Sõdurite varustuse järgi jagunes jalavägi kaheks: raskejalaväelased, kes olid varustatud külmrelvadega ning raske kaitsevarustuse ja raudkiivriga, ning kergejalaväelasteks, kes olid varustatud tulirelvadega ning kandsid pea kaitseks enamasti vildist kübarat.
Jalaväe kõrval eksisteerisid veel ratsavägi ja suurtükivägi, kuid nende osatähtsus vähenes ajapikku täielikult, vaid suutükivägi muutis sõjaseisukordi juba enne I. maailmasõda.
Alaline armee.
Kuna palgaarmee oli kallis ja väheusaldatav, siis proovisid valitused otsida soodsamat viisi end kaitsta ja vajaduse korral rünnata ning hakkasid ise sõjaväge korraldama . See muutus riiklikuks organisatsiooniks, mis eksisteeris nii sõja-kui rahuajal.
Alalise armee peamiseks komplekteerimisviisiks jäi endiselt vabatahtlike värbamine, millele hiljem lisandus selle sundvärbamine. Valdav osa mehi sattus armeesse majanduslikel põhjustel–see andis neile võimaluse äraelamiseks.
Teenistusse saamiseks sõlmiti meestega üpris pika aja peale leping. Mõnedes riikides hoiti mehi teenistuses kuni vanaduse või invaliidistumiseni. Sellega muutusid mehed professionaalseteks sõjameesteks.
Jagunes kolmeks väeliigiks: jala-, ratsa- ning suurtükiväeks. Jalavägi oli varustatud piikide ja musketitega. Kui võeti kasutusele täägid, kadusid piigid kasutuselt ja jalaväe relvastus ühtlustus. Jalaväe organisatsiooniliseks üksuseks oli rügement, mis koosnes 2-3 pataljonist.
Ratsavägi jagunes raskeratsaväeks, keskmiseks ratsaväeks ja kergeratsaväeks. Veidi hiljem kadus ratsaväe osatähtsus sõjaväes kuna neid oli kallis ülal pidada.
Suurtükivägi oli ka alguses eraettevõtjate käes, kuid hiljem läks seegi riigi kätte. Samuti püüti ühtlustada kogu sõjaväeelu. Kehtestati väeüksuste normkoosseisud, vormiriietus , määrustikud ja autasud . Unifitseeriti ja standardiseeriti relvastus. Ühtlasi reorganiseeriti keskvalitsuse eestvedamisel ka sõjaväe varustamine ja toitlustamine. Selleks kasutati magasinisüsteemi, see tähendas, et juba rahuajal asutati piiridel ja kindlustatud punktides suured toidulaod ehk magasinid. Sõjavägi sai sealt toiduaineid ka sõja puhkedes.
Sõjaväe eliit.
Armee vajas ka tugevaid juhte- ohvitsere kes suudaksid inimesi juhtida ka kõige karmimates olukordades . Varauusajal olid ohvitserid otsekui rüütliseisuse otsene ning vahetu pärija. Nad kandsid endas samu sõjalisi traditsioone ja psühholoogiat.
Kuna armee juhtimine nõudis ka konkreetseid teadmisi ja oskusi, mõeldi sellele, et vajalik on ohvitseride ettevalmistamine ja sõjaline haridus . Esimesed Euroopa sõjakoolid loodi 15. sajandil Itaalias. 16.-17. sajandil hakati Saksamaale ja Taani rajama rüütliakadeemiaid, seal valmistati ette õpilasi ülikooli astumiseks, aga ka väeteenistusse minekuks.
Esimesed kasvatusasutused, kus pandi õhku ainult sõjalisele osale olid kadetikorpused, need arenesid välja Louis XIV ajal Prantsusmaal. Järgmisena arenesid välja juba kõrgemad sõjakoolid, mis asutati 18.sajandi keskel ja II poolel Prantsusmaal, Preisis ja Austrias . Venemaal kujunes vastav koolivõrk välja alles 19.sajandi I pooleks.
19.sajandi alguseks oli ohvitser muutunud professionaalseks sõjaväelaseks, kellele see tähendas elukutset ja andis elatist. Samuti oli ta saanud selleks vastava hariduse. Sellised muudatuse sõjanduses olid tingitud ühiskonna üldisest arengust, uutest tehnika-ja teadusesaavutustest. Nende ellurakendamiseks oli aga vaja inimesi ehk siis sõjaväereformaatoreid. 17.-18. sajandil olid tähtsamad nendest Gustav II Adolf Rootsis, markii de Louvois Prantsusmaal ning Friedrich II Preisimaal .
Gustav II Adolf muutis Rootsi suurriigiks ja seda eelkõige tugeva sõjaväe toel. Rootsis oli kohustuslik teatud hulgal taludel anda teenistusse üks mees, kes oli juba varustatud kõige vajalikuga. Seda nimetati maapalgaliseks süsteemiks. Selletõttu võib Rootsi armeed nimetada paljuski rahvuslikuks armeeks.
Louis XIV püüdlused tugevdada kuningavõimu, samuti aktiivne ja agressiivne välispoliitika vajasid tugevat armeed. Sõjaväe reformi teostajateks olid kaks sõjaministrit Michel Le Tellier ja tema poeg Francois, kes on ajaloos tuntud ka kui markii de Louvois. Armees kehtestati range kontroll ja distsipliin , sõduritele ja ohvitseridele hakati regulaarselt palka maksma. Parandati väljaõpet, samuti loodi kasarmuid. Pariisi loodi ka sõjainvaliidide varjupaik . Relvi hakati professionaalide käe all valmistama relvatehastes. Silmapaistvam sõjaväeinsener oli marssal Sebastian Le Prestre de Vauban. Louvois´i ümberkorralduste tulemuseks oli Prantsuse relvajõudude suurenemine. See oli tolleaegses Euroopas suurim.
Preisi kujunes suurriigiks eelkõige sõdade tulemusena. Sellepärast oli neil ka nii arenenud armee. Sealse sõjanduse edasiarendajaks oli eelkõige kuningas Friedrich II. Ta juurutas armees range distsipliini, mis tähendas ka ohvitseride piiramatut võimu sõdurite üle, peksukaristusi jne. Samas muudeti sõjavägi rohkem mobiilseks, jalaväe laskekiirus suurenes ja loodi väli-ja ratsasuurükivägi. Prantsuse revolutsiooni ajal ei saanud enam kasutada vanu sõjapidamise põhimõtteid. Põhjuseid oli mitu: esiteks ei saanud enam toetuda kuninglikule sõjaväele, kuna see ei toetanud revolutsiooni. Samuti ei olnud kindlate põhimõtete alusel väljaõpetatud megi kusagilt võtta ning ainuke väljapääs peitus vabatahtlike värbamises. See aga tähendas paratamatult loobumist senisest sõjaväekorraldusest.
Vabatahtlikud olid tihti kogenematud ega teadnud sõjandusest midagi. Võitlus põhineski üksikvõitlejate massiliste rünnakukolonnide kombinatsioonis. Samas tegutsesid vabatahtlikud siiski kaadrisõjaväelaste juhtimise all.
Revolutsiooniarmeede tugevus peitus tollest ajast pärit professionaalsuse ühendamises rahva entusiasmiga mis omakorda tõid endaga kaasa sõjaväe parema mobilisatsiooni ja efektiivsuse. Need uuendused oli võimalikud eelkõige tänu jalaväerelvade täiustamisele. Jalaväelastel oli suurem liikumisvõimalus ja oli parem ka ennast kaitsta.
Silmapaistva Prantsuse sõjaväereformaatori Lazare Carnot ´ sõnul tuli vaenlasi lüüa massiga. Sõjapidamine muutus taas äärmiselt halastamatuks ja julmaks ning inimeludel ei olnud tähtsust. Esmatähtis oli vaenlase hävitamine ükskõik mis hinnaga.
Sõjad kujundasid, nagu varemgi, suuresti Euroopa poliitilist ja sotsiaal-majandusliku arengut. Eriti olulisteks võib pidada 18.sajandi lõpul peetud revolutsiooni sõjad ning Napoleoni sõdade ajastut, mis pandi aluse uuele poliitilisele korraldusele Euroopas.
Rahvusluse ideede levik Euroopas vallandas mitmed n-ö ühendamissõjad. Näiteks mis Saksamaa ühendamisega pidasid Austria ja Preisimaa . Lisaks veel mitmed vabadussõjad ja vastuhakud erinevates Euroopa piirkondades: Hispaanias, Kreekas, Poolas, Belgias, Ungaris, Kreetal ja mujal.
Massiarmee loomine ja tehnika areng
Mindi üle üleüldisele sõjaväe kohustusele ja sellega tekkis ka massiarmee. Kuna sõdadesse kaasati väga palju inimesi, pidid ka kõik riigid Euroopas oma sõjaväge moderniseerima.
Eriti märgatavalt kasvasid just Prantsusmaa ja Venemaa regulaararmeed. Suurriikidest erilises seisus oli Suurbritannia , saareriigina pöörasid nad tähelepanu ainult sõjalaevastiku suurendamisele, samuti ei sekkunud nad eriti Mandri-Euroopa küsimustesse.
Massiarmee loomisel toetuti komplekteerimisviisi muutmisele. Kehtestati üleüldine sõjaväe kohustus, mis hõlmas kõiki meeskodanike. Uue süsteemi olemus seisnes selles, et suhteliselt väikesearvulist rahuaegset regulaararmeed oli võimalik sõja korral tõrgeteta ning lühikese ajaga väljaõpetatud reservide alusel oluliselt suurendada.
1870. aastate keskpaigaks oli kõigis Mandri-Euroopa võtmeriikides kehtestatud üldine sõjaväekohustus.
Tehnika arenguga muutus sõjandus efektiivsemaks, kuid samas ka ohvriterohkemaks. Teisalt aga tõid paljud uuendused sõja tsiviilühiskonnale lähemale ning aitasid osaliselt ka sõjakoledusi leevendada.
Raudteede ehitamisega kadus ära senine marssimine, mis võis kesta 2-3 päeva, nüüd läbiti sama tee kõigest paari tunniga. Nii oli sõjavägi lahinguväljale jõudes puhanud. Siiski olid sellel ka omad puudused, näiteks Prantsuse-Austria sõjas 1859 . aastal viidi sõjavägi kohale 11 päevaga, aga nende varustamine jäi selle tõttu soiku. Sellest võeti kiiresti õppust ja hakkati looma ka varustusteenistusi. Samuti muutusid sõjad pikemaks ja vajadusel saadi kiiresti uusi väekontingente rindele tuua. Väga pika sõjategevuse ajal said sõduris vahepeal isegi puhkusel käia ja siis naasta.
Sõjanduses hakati kasutama ka palju teisi tehnilisi uuendusi . Side vallas toimus suur läbimurre, millega sõjaväe juhtimine muutus senisest tõhusamaks ning operatiivsemaks. Samuti hakati sõjasündmusi tsiviilinimesele massiteabevahenditega lähemale tooma.
Tehnika areng koos arstiteaduse edusammudega leevendas siiski sõjakoledusi. Inimesi oli võimalik toimetada kiiresti hospidalidesse, mis vähendas oluliselt hukkunud inimeste arvu ja muutis sõda humaansemaks.
Palga- ja alalise armee loomine tähendas inimestele ainult vähest aega sõjas ja nad said elada ka tsiviilelu. 1863.aastal loodi Rahvusvaheline Punane Rist , ning üritati reguleerida rahvusvahelisel tasandil suhtumist eraisikutesse, sõjavangidesse ja haavatutesse. Punase Risti tegevust tunnustati kõikjal. Vaenlasesse suhtuti lugupidavalt ja rahvusvahelise kontrolliga püüti tagada sõjavangide inimlikku kohtlemist mis omakorda hakkas inimesse ja valitsusse juurima halastamist ja humaansust.
17.-19. saj Teadus
Astronoomia ja füüsika.
Alguses õppis Galileo Galilei (1564-1642) arstiteadust , seejärel pühendus matemaatikale ja oli mitmetes nimekates kohtades matemaatika -ja füüsikaprofessor. Olles kuulnud , et on konstrueeritud kiiker, mis toob kauged esemed lähedale, valmistas ta endale teleskoobi ja alustas esimesena taevavaatlusi. Ta avastas Kuu peal mäed ja arvas nägevat ka meresid. 1610 .a. avastas ta Jupiteri ümber tiirlevad kuud ja leidis kinnitust ka Koperniku väitele, et Maa tiirleb ümber Päikese. Galileo Galilei avastas ka vabalangemise seadused ja inertsi.
Siiski anti ta inkvisitsioonikohtu alla selle eest, et ta avaldas raamatu ’’ Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi kohta’’ ja ta pidi lahti ütlema oma vaadetest Maa tiirlemise kohta ümber Päikese. Ta pääses küll hukkamisest aga oli sunnitud olema koduarestis. Sellest hoolimata jätkas ta oma uurisimsitöid ja suutis tõestada nii mõnegi teooria.
Isaac Newtoni (1643-1727) peetakse 17.sajandi suurimaks füüsikuks, astronoomiks ja matemaatikuks. Ta sündis Inglismaal väiketaluniku perekonnas, tema isa suri enne tema sündi ja Newtoni kasuisa saatis ta elama vanaema juurde. Tänu andekusele jõudis ta siiski Cambridge´i ülikooli ja 27-aastaselt sai temast selle ülikooli professor .
Üks esimesi teaduslike leiutusi oli Newtonil peegelteleskoop, mis suurendas astronoomiliste vaatluste efektiivsust . Samuti valiti ta selle eest ka Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks.
Vaadeldes planeetide liikumist ümber Päikese jõudis Newton järeldusele, et see toimub elliptilisi trajektoore mööda. Newton on sõnastanud ka palju seadusi, osad kannavad tema enda nime, mis kirjeldavad mehhaanika põhialuseid ja gravitatsiooniseaduseid. 1703. aastal valiti ta Londoni Kuningliku Seltsi presidendiks ja 1705 tõsteti ta aadliseisusesse.
Karl Linne (1707-1778) Sündis Rootsi kihelkonnavaimuliku peres. Juba noorena oli ta huvitatud loodusest ja taimedest . Kodus tegeles ta lilledega. Linnest sai tänu eraõpetajale arst. Ta oli Rootsi Teaduste Akadeemia asutaja ja ka Rootsi kuninga ihuarst.
Karl Linne oli esimene, kes hakkas loodust süstematiseerima. Ta leidis, et kogu elav loodus jaguneb kolmeks: taime-, looma- ja kiviriik. Samuti jagas ta need veel eraldi sugukondadesse ja neisse kuuluvatesse liikidesse. Ta alustas taimede ja loomade ladinakeelse nimetamise.
Keemia ja arstiteadus.
Kuna hakati süstematiseerima loodusteadusi, hakkas arenema ka keemia, ning nimelt selle flogistoniteooria pool. Varem arvati ju Maa olevat koosnenud vaid neljast elemendist: Õhk, Tuli, Maa ja Vesi, kuid Antoine Laurent de Lavoisier (1763-1794) suutis tõestada, et elemente on rohkem, oma raamatus “Keemia elemendid” tõestas ta 33 elementi. Avastati ka fakt, et taimed võtavad mullast keemilisi ained, et kasvada. Mispeale jõuti järeldusele, et kui neid aineid mulda tagasi panna, siis mulla omadused paranevad ning taimed saavad paremini kasvada. Hakati tegema esimesi katseid kunstväetiste toomiseks.
Keskaja arstiteadus oli väga vähe arenenud, nimelt ei olnud tuntud peaaegu üldse ravimeetodeid peale kliistri ja aadrilaskmise. Arstide asemel kasutati ämmaemandate, nõidade, šamaanide ja habemeajajate abi, sest vaid nemad suutsid aidata probleemide korral ning sedagi vähesel määral. Keskajal olid suurimaks inimkonna nuhtluseks rõuged ja muud nakkushaigused. 18. saj suurimaks meditsiiniliseks läbimurdeks arvestataksegi rõugete kaitsepookimise avastamine Edward Jenneri (1749-1823) poolt, sest just see aitas päästa lugematu hulga inimelusid.
Juba aastal 1676 oli A. Van Leeuwenhoek avastanud mikroskoobi abil bakterid , kuid keegi ei tulnud mõttele, et neil võiks olla mingit seost haigustega.
Desinfitseerimisele pani aluse inglise kirurg Joseph Lister (1827-1912). Ta jõudis oma uuringutes järeldusele, et õhus leidub midagi. Mis paneb haavad mädanema. Sellest tulenevalt hakati haavu enne puhastama ja desinfitseerima kui neid raviti, mis omakorda vähendas mädanemise hulka.
Tartu ülikooli kirurgiaprofessor Werner Zoege von Manteuffel koos kolleegidega võttis opereerimisel kasutusele steriliseeritud kummikindad. 1900.a. paiku tuli kasutusele kirurgi näomask, kaitsmaks patsiente arsti suust tulevate bakterite eest.
Teadlane Louis Pasteur hakkas uurima , miks Prantsuse veinid hakkavad vahel roiskuma ja tekkitavad haigusi. Nähes mikroskoobis pärmiseeni, mis panevad veini käärima, oli ta veendunud, et need tekitavadki veinihaigusi. Varsti leidis ta sellele lahenduse, veini tuli kuumutada teatud temperatuurini, et bakteritest vabaneda . Seda hakati nimetama pastöriseerimiseks.
Baktereid uurides puutus Pasteur kokku ka viirustega, mis olid mikroskoobi all aimatavad. Üks hirmsamaid nendest oli marutõbi. Pasteur leiutas marutaudi surnud küüliku kuivatatud seljaajust vaktsiini, mis edukalt aitas.
19.sajandi üks levinumaid haigusi oli tuberkuloos . Seda soodustasid eriti kehvad elutingimused . Saksa arst Robert Koch (1843- 1910 ) avastas mikroskoobi all selle tekitaja, bakteri, mida hiljem hakati nimetama Kochi kepikeseks.
Tehnika ja arstiteaduse ühissaavutuseks oli 19. sajandil röntgeniaparaat. Avastati eriline kiirgus katoodkiired. Sellest ajendatuna uuris katoodkiiri Würzburgi ülikooli professor Conrad Röntgen (1845-1923). Ta pani kiirte ette erinevaid esemeid vaatamaks, kas need suudavad sellest läbi tungida . Kui ta pani kiirte ette käe, ilmus ekraanile selle kujutis, ainult nii, et luud olid tumedamad ja ülejäänud koed heledamad .Sellega tegi ta väga suure avastuse just arstiteaduse jaoks.
19.sajandi üks kuulsamaid biolooge Karl Ernst von Baer (1792-1876). Ta sündis Järvamaal Piibe mõisas, õppis Tartu ülikoolis arstiteadust, oli Königsbergi ülikoolis zooloogia ja anatoomia professor ja mõnda aega töötas Peterburis. Elu viimastel aastatel elas Tartus.
1826 .a. avastas Baer imetajate ka inimese munaraku, seejärel uuris pikka aega loomariigi arengut ja rajas võrdleva embrüoloogia. Samuti tõestas ta, et jõgede kallaste uhtumise seaduspärasuse mis lähtus maakera pöörlemisest.
Evolutsioon.
1830.-1840.a. välja töötatud uus filosoofiline suund, mille rajaja oli prantsuse filosoof Auguste Comte ( 1798 -1857). Tema eraldas inimmõistuse ja vastavalt sellele ka teaduse arenguloos kolm astet. Esimene oli teoloogiline, teine oli metafüüsiline ja kolmas positiivne staadium.
Positiivses staadiumis tegeles teadus ainult positiivsete ehk olemasolevate faktide ja konkreetsete nähtustega. Positivistide arvates oli positiivsesse staadiumi juba jõudnud matemaatika, ka astronoomia, füüsika ning mõned muud loodusteadused.
Positivistlik mõtteviis sundis ajalugu, keeleteadusi ning teisi humanitaarteadusi pühendama senisest suuremat tähelepanu uute faktide väljaselgitamisele mitte enam vanade dogmade uskumisele ja soosimisele. Inimesed hakkasid soosima fakte üldarvamustele ja senistele iganditele.
Charles Darwin ( 1809-1882) Esitas uue teooria selle kohta, kuidas liigid on tekkinud. Ta esitas teooria, et arengu aluseks on looduslik valik: ellu jäävad ainult tugevamad ja need, kes kohanevad muutuvate elutingimustega.
1871.a. avaldas ta teose ’’Inimese põlvnemine’’, milles ta väitis, et inimene on tekkinud loomariigist pikaajalise arengu- evolutsiooni teel. Darwin väitis, et inimene pärineb ahvist. Tema teooriale oli aga vastu kirik, kes teda raevukalt ründas. Loodusteadlased võtsid tema teooria siiski omaks ja see omandas maailmavaatelise tähenduse.
Elektri avastamine.
Esimese elektripatarei ehitas 1782 .a. itaallane Alessandro Volta (1745-1827). See koosnes kahest metallplaadist, mille vahel oli väävelhappega immutatud vildikiht.
1820.a. pani taanlane Hans Christian Orsted (1777- 1851 ) tähele, et elektrivool mõjutab kompassinõela- järelikult sünnitab elekter magnetismi. Inglise teadlane Michael Faraday (1791-1867) tuli mõttele, et kui elektri ja magnetismi vahel on selline seos, peaks kehtima ka vastupidine väide: magnet tekitab elektrit. Sellele tuginedes ehitas Faraday elektrigeneraatori, mis oli aluseks ka ameeriklase Joseph Henry konstrueeritud elektrimootorile.
Samuel Breese Morse (1791-1872), oli esimene kes töötas välja mooduse tekstide edasiandmiseks elektrivoolu abil. Ta võtis kasutusele telegraafivõtme, millele vajutades võis katkestada vooluringi ning sel moel edastada täppe ja kriipse. Sellega seoses koostas ta telegraafikoodi, mis sai tuntuks kui morsetähestik.
Peale teda hakkas Philipp Reis (1835- 1874 ) otsima võimalusi, kuidas edastada inimkõnet. Ta pidas vajalikuks ehitada kaks aparaati , üks millesse rääkida ja teine millest kuulata. 1861.a. see tal ka õnnestus, oma leiutist hakkas ta nimetama telefoniks.
Esimese praktiliseks kasutuseks kõlbuliku telefoni leiutas šotlane Alexander Graham Bell (1847-1922) 1876.a. Sellega sai kõnelda kuni 100m kauguselt.
Kõne salvestamise mooduse leiutas 1877 .a. ameeriklane Thomas Alva Edison (1847- 1931 ), ta nimetas selle fonograafiks, mis oli omakorda grammofoni eelkäija.
Saksa füüsik Heinrich Rudolf Hertz (1857-1894) leidis mooduse, kuidas edastada elektromagnetlaineid. Ta tegi kindlaks, et need levivad valguse kiirusega ja arvutas välja nende lainepikkuse. Tema varajase surma tõttu jäi aga raadio konstrueerimata.
Tema tööd jätkasid vene füüsik Aleksandr Popov (1859-1906) ja itaallane Guglielmo Marconi (1874-1973), mõlemad valmistasid 1894.a. elektromagnetsignaalide vastuvõtja . 1896.a. demonstreeris Popov traadita telegraafi , andes 250m kaugusele edasi sõnad Heinrich Hertz. Sama aasta mais edastas Marconi morsesignaale traadita 5 km taha. Traadita telegraaf oli raadio eelkäija.
Esimene püsiv fotokujutis saadi 1822.aastal camera obscura abil, see oli kumera läätsega kast, mille ees oli väike ava.
Fotograafia algust tähistab prantsuse kunstniku Louis Jacques Daguerre´i (1789-1851) 1839.a. leiutis, mille abil õnnestus kinnitada kujutis hõbetatud vaskplaadile.
Esimese kasutuskõlbliku kinematograafi - aparaadi, mis võimaldas näidata liikuvaid pilte. Leiutasid prantsuse leidurid vennad Auguste ( 1862 -1954) ja Louis (1864-1948) Lumiere . 1895.a. avasid nad Pariisis esimese kino mis näitas väga algelisi filme.
Kokkuvõte
Valgustusaeg on periood, mis tõstis Euroopa, hiljem terve maailma välja keskaja tumeda loori alt. Inimeste igapäevane energia, mida seni kasutati usule , sai nüüd uue suuna. Maailm ei olnud enam nõnda usukeskne vaid ilmalik ja ühiskondlikum, kuigi soositi veel vagadust ja nö. madalat profiili. Hakati väärtustama inimest ja au sisse toodi teadus ja selle saavutused.
Kuna teadlased avastasid uusi tehnoloogiaid ja esemeid, siis kasutati neid ka hoolsalt igapäevaelus ära kasutama, need tõid nii parandusi igapäevaellu kui ka surma sõjatandritel.
Olgugi, et kõigil valgustajatel ei olnud täpselt samad maailmavaated ja nad nägid valgustust erinevalt on valgustusajastust on jäänud kandma paljude teadlaste , filosoofide, kirjanike ja teiste mõte, et inimene peab ise mõtlema ja tegema kõik selleks, et ta suudaks oma ideid ja unistusi täide viia.
Üheks märkimisväärsemaiks arenguks võib märkida arstiteaduse arengu, mis suutis lausa inimesi ravima hakata, ning seni surmalemääratuid taas elule aidata. Suudeti hoida ära rõugeid, mis olid siiani väga suur ja laialdaselt levinud haigus, mis võttis palju inimelusid, ning jättis allesjäänutele koledaid arme.
Inimelusid hakati päästma ka sõjatandritel, nimelt soositi haavatute ravimist, mida korraldas Punane Rist. Samas vaadati üle ka sõjaseadused, ning kuulutati välja milline sõda on õiglane ja milline mitte.
Valgustusajastu idee tulemuseks võib pidada valgustatud absolutismi, Ameerika Iseseisvussõda ja Suurt Prantsuse revolutsiooni.
Kasutatud kirjandus

http://en.wikipedia.org/wiki/Age_of_Enlightenment

http://www.ucl.ac.uk/philosophy/LPSG/contents.ht m

http://www.sullivan-county.com/nf0/y2k/age_enl.ht m

http://www.ut.ee/REAM/Teadusajalugu.htm#_Toc93805032

http://miksike.ee/docs/referaadid/valgustusajastu_liina.ht m
6. http://www.tg.tln.edu.ee/oppematerjalid/Kirjandus11kl_valgustus.rtf
7. http://www.htg.tartu.ee/klassid/c5/op/Ajalugu_-_valgustus_Prantsusmaal.pdf

19

.DOC Laadi alla originaalfail 19 lk · .doc · 52 allalaadimist