Valgustusajastu (3)

Tartu Kivilinna Gümnaasium
Valgustusajastu , sõjanduse ja teaduse areng
Referaat
Nimi: Ron Türnpu
Klass:10b
Õpetaja: Piia Jullinen
Tartu 2007
Üleminek keskajast uusaega tõi kaasa palju muudatusi. Hakati teistmoodi mõtlema, teaduslikud uurimustööd läksid põhjalikemaks ja avastused olid kiired tulema. Ka sõjandus arenes. Sõjad muutusid lühikeseks ja ainult kindlal eesmärgil. Uusaeg tõi endaga kaasa ka valgustuse kui inimesed hakkasid riigi heaks reforme tegema ja uut mõttelaadi levitama.
Mõiste valgustusajastu võttis kasutusele ametlikult saksa filosoof Immanuel Kant 1784 aastal kuigi selle mõtteviis oli alguse saanud juba tükk maad varem. Selle lähteks oli eelnenud ajastu seisuslikku ühiskonna ideoloogia teravalt vastustanud uus inimesekäsitus, mille kohaselt inimese põhiolemuseks on mõistus. 18. sajandit nimetatakse valgustussajandiks kuigi esimesed valgustajad olid juba 17 sajandil. Valgustuse kujunemise põhieelduseks loetakse teaduse arengut, mis tõstis esile inimmõistust.
Kõigele sellele pani aluse filosoof René Descartes . Ta astus vastu Aristotelese loogikale ja rõhutas, et teadmiste allikas on mõistus ja mitte midagi muud. Descarteselt pärineb ka lause ma mõtlen, järelikult olen olemas. Valgustajate jaoks oli peamine kriteerium inimmõistus .Vana korda ja maailmakäsitust peeti mõistusvastaseks ja lubamatuks , tulevane ühiskond pidi aga kujunema mõistuspäraseks . Valgustajad uskusid mõistuse kõikvõimsusesse ja olid veendunud ,et ideed võivad muuta maailma. Sellest tulenes arusaam , et on vaja levitada uusi ideid kuigi nende mõistmine eeldab haridust ja teadmisi .
Saksa valgustuse erines Prantsusmaa valgustusega eelkõige asjaolus , et saksa mõtlejatele ei olnud omane vaenulikkus kiriku vastu ja seejuures usu eitamine kuid see oli prantslastel. Saksa valgustusideoloogia lähtus enamasti pietismist – luterliku kiriku sees kujunenud voolust , mis pööras tähelepanu ja mis rõhutas kõigi kristlaste võrdsust .
Pietismi rajajaks oli Philipp Jakob Spener . Paljud loevad pietismi liikumise ametlikuks alguseks Speneri raamatukese Pia Desideria (vagad soovid) ilmumist aastal1635. Spener ei hüljanud luterlikku õpetust, kuid kritiseeris selle praktikat, kutsudes inimesi üles "südame usule". August Hermann Francke oli pietismi organisaator. 1687 elas ta läbi pöördumise, kui oli jutlust ette valmistamas. Francke tegi oma pöördumiskogemusest omamoodi "tõelise kristluse mõõdupuu", kuigi kindla pöördumiskuupäeva "ettenäitamine" polnud nõutav. Francke ühines Speneri programmiga, mille eesmärgiks oli luterliku kiriku ümberkorraldused. 1690 aitas ta organiseerida pietistliku Halle ülikooli. Ümberkorralduste käigus asutati koole , hooldekodusid ning saadeti esimesed protestantlikud misjonärid Indiasse . August Hermann Francke toonitas koolide rajamise vajadust . Pietismi peeti ühiskonnakorra täiustamist usu abil mitte aga selle muutmist .
18 sajandil tekkinud väljaanne Entsüklopeedia ( teaduste , kunstide ja käsitööde seletav sõnaraamat ) omas erilist tähtsust valgustusideede levitamist haritlaskonna seas. Entsüklopeediale pani aluse filosoof Denis Diderot , kelle toimetuse ilmuski 1751 . aastal esimene köide . Uue väljaande vastu astus katolik kirik ja ametivõimud ning selle esimesed 2 köidet määrata hävitamisele. Kuigi entsüklopeedia oli ära keelatud jätkas Diderot selle välja andmist illegaalselt.
Voltaire kelle pärisnimi on François Marie Arouet oli prantsuse deistlik filosoof, kirjanik, ajaloolane ja üks Euroopa valgustusliikumise juhtkujudest. Ta sai kuulsaks näitekirjaniku ja poeedina, hiljem oli tuntud John Lockei ja Isaac Newtoni vaadete populariseerijana. Muuhulgas võitles ta sallivuse ja kodanliku avalikkuse eest ning katoliku kiriku piiramatu türannia vastu. Poliitilise ideoloogia väljakujunemisel lähtus Voltaire loodusõiguse teooriast , kus inimühiskond peab lähtuma loodusseadustest. Voltaire arvates oleks õiglane ühiskond, mille aluseks oleks vabadus. Ta rõhutas isikuvabadust , mille all ta mõtles trükivabadust ning sõltumist ainult seadustest , mis on ette antud. Tema ideaal oli valgustatud absolutism . Selle all mõtles ta tihedat liitu valitseja ja filosoofide vahel. Valgustatud monarhideks on peetud Preisimaa kuningat Friedrich II Suurt, Saksa- Rooma keisrit Joseph II-t, Rootsi kuningat Gustav III-t, Venemaa keisrinnat Katariina II-t, Hispaania kuningat Carlos III-t ja mitmeid Saksa väikevürste. Samuti viisid valgustusliku sisuga reforme ellu ka mitmed teised monarhid , näiteks Austria valitsejanna Maria Theresia, keda mõnikord on samuti arvatud valgustatud monarhide hulka.
Charles Montesquieu oli liberalismi üks suurimaid algusepanijaid. Tema lõi aluse võimude lahususele. Ta arvas , et seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim peavad olema eraldi. Seadusandlik võim kuulugu parlamendile, täitesaatev võim jäägu kuningale ning kohtuvõim vaid sõltumatutele kohtutele. See takistab ühte võimu omavolitsemast ning kodanike õigused on nõnda paremini kaitstud - seda pidas ta ideaalseks riigikorraks.
Gottfried Wilhelm Leibniz oli filosoof ja matemaatik, kelle vaadete lähtekohaks oli kujutlus monaadidest. Need on looduse vaimsed alged, mida on lõputult palju, kusjuures iga monaad on ka kogu universumi peegeldus . Kõige krooniks on Jumal, kes aga maailma loomisel polnud vaba, vaid pidi lähtuma temast mitteolenevatest igavestest ideedest. Leibnizi arvates ei olnud mõistuse- ja faktitõdesid küllaldaselt eristatud seega ta kirjeldas nad ise uuesti lahti. Mõistusetõed on nt geomeetria ja aritmeetika väited. Leibnizi arusaama järgi taanduvad matemaatika teoreemid analüüsi tulemusel definitsioonidele, aksioomidele ja postulaatidele. On olemas geomeetria ja aritmeetika lihtideed, mida ei saa defineerida ning aksioomid ja postulaadid, mida ei saa tõestada – nad on meie hinges sünnipäraselt olemas. Kuid, rõhutas Leibniz, me ei arutleks nende üle, kui me poleks kunagi midagi näinud või muud moodi meeltega kogenud. Meie hinges on järelikult ideed ja printsiibid , mis ei pärine meelelisest kogemusest, kuid mille teadvustamist viimane ajendab. Faktitõed on aga väited konkreetsete faktide kohta – näiteks Praegu sajab vihma – või üldistused faktide alusel (st induktiivsed järeldused) – näiteks Vesi keeb saja kraadi juures. Kogemusest võime Leibnizi arvates saada teadmisi selle kohta, mis on, kuid mitte selle kohta, kas nii on paratamatu. Meie kogemus on piiratud ning seetõttu võivad paljud meie üldistused osutuda ekslikeks. Leibniz tõi sellise näite: väide, et vesi on alati vedelas olekus, on tõene maades, kus vesi ei külmu kunagi, kuid see ei väljenda vee olemust ning selles võib veenduda, sõites külmemale maale. Meil pole kunagi garantiid , kas meie kogemus on piisavalt laiahaardeline. Kuna Jumal on (nagu traditsiooniliselt väidetakse) kõikvõimas, -tark ja -hea, siis on maailm, milles me elame Leibnizi arvates parim võimalikest. Jumal ei saa rikkuda loogikaseadusi, kuid siiski oli Tal maailma luues tohutu suur valikuvõimalus erinevate loogiliselt võimalike maailmade vahel. Kuna Jumal antud maailmale siiski eksistentsi andis, siis Leibnizi arvates see tõestabki, et meie maailm on parim võimalikest.
Johann Gottfried von Herder oli saksa filosoof, kirjanik ja rahvaluuleteadlane. Herderist kujunes kultuuriajaloolane ja kultuuriteoreetik. Ta pooldas progressi ideesid, mille järgi ühiskonna kõrgeim seisund on humaansus, ta arendas edasi Gotthold Ephraim Lessingi vaateid selle kohta, et inimkonna vabastamine eeldab riigi hävimist. Riiki nimetas ta masinavärgiks ja arvas, et rahval on vaja isandat kuni endal saab mõistus otsa. Ta kujundas inimestes vastikustunde sõdade vastu. Ta oli rangelt tapmise ja sõdade vastu. Hender taunis kangelaste kummardamist ning püüdis hajutada aupaistet vallutajate ja sõdades silma paistnud valitsejate ümbert. Protestantliku eetika mõjul pidas Herder vajalikuks käsitleda ajalooõpetuses sõdade asemel rohkem tööga seonduvat. Christian Thomasius oli kõlbusfilosoof. Ta oli ka üks valgustajatest, kes arvas, et filosoofia peab olema arusaadav ja kasu toov. Ta rõhus haridustasemele , südametunnistuste vabadusele, tema jaoks polnud ketserlusel tähendus, oli rangelt nõiaprotsesside vastu.
Teaduse areng oli valgustusajastul suur. Füüsika valdkonnas arenes kõige rohkem astronoomia . Astronoomiale pani aluse Galileo Galilei. Galilei tõestas esimesena Koperniku maailmasüsteemi kehtivuse, selle kohaselt tiirlevad Maa ja teised planeedid ümber Päikese. Niisuguse väite pärast ähvardas 16. sajandil elanud Galileid vangistus või isegi surm. Alles 1992. aastal tunnistas katoliku kirik ametlikult, et Galileil oli olnud õigus. 1609. aastal tegi ta oma teleskoobi et kergendada taevakehade vaatamist. Olles koduarestis jätkas ta oma uuringuid kuid kesistes tingimustes ta midagi uut ja põhjapanevat ei leidnud ega avastanud.
Veel üks tuntumaid füüsikuid oli Isaac Newton. Üks esimesi leiutisi oli peegelteleskoop, mis suurendas astronoomiliste vaatluste efektiivsust ja mille eest ta valiti Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks. Avastas ka, et Päike koosneb paljudest värvidest. Ta pani aluse ka gravitatsiooniseadusele. Mis tahes kaks keha tõmbavad teineteist jõuga, mis on võrdeline nende kehade massidega ja pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga. 1703. aastal valiti Newton Londoni Kuningliku Seltsi eesotsa ja 2 aastat hiljem tõsteti ta aadliseisusesse.
Karl von Linné oli rootsi loodusteadlane ja arst, kaasaegse elusaorganismide süstemaatika ja taksonoomia rajaja. Ta huvitus juba lapsest peale loodusest ja korraldas uurimisretki Rootsis igas võimalikus piirkonnas. Linné asus loodust süstematiseerima. Ta jagas taime- ja loomariigi sugukondadesse ja neisse kuuluvatesse liikidesse, andes neile kõigile ladinakeelsed nimetused(üldjuhul olid need taimed).
Valgustusajastul tekkis ka keemia. Keemia on alguse saanud avastusest, et tule mõjul võib üks aine muunduda teiseks.Egiptuses Hiinas ja Indias osati juba mitu tuhat aastat eKr sulatada maakidest metalle ning valmistada nende sulameid , klaasi ja emaili.Keskajal püüdis alkeemia avastada tarkade kivi (millega loodeti väheväärtuslikke metalle kullaks muuta, leida universaalset lahustit ning valmistada nooruse eliksiiri .Murrang keemia arengus toimus 16. sajandil, kui haigeravis hakati kasutama keemilisi aineid. Tekkis iatrokeemia, mis põhjendas haigusi mõne elemendi vähesuse või liigsusega organismis. Laienes keemia rakendamine tööstuses.Lõplikult vääras alkeemia seisukohad 1710 tekkinud flogistoniteooria : arvati, et ainest eraldub oksüdeerumisel (põlemisel) ja ainega liitub redutseerumisel flogiston (tuleaine).Flogistoniteooria hääbus alles 18. sajandi teisel poolel, kui hakati rakendama kvantitatiivseid uurimismeetodeid. Võeti kasutusele aatommassi (aatomkaalu) mõiste, keemiliste elementide tähistamise süsteem ning uus keemiaterminoloogia, esitati orgaaniliste ühendite struktuuri teooria põhiseisukohad, avastati perioodilisusseadus ja koostati keemiliste elementide perioodilisussüsteem.
Prantsuse teadlane Antoine Laurent de Lavoisier tuli aga järeldusele et metalli roostetamisel toimub küll metalli ühinemine hapnikuga, kuid ei toimu mingit flogistonit. Järgmises uurimustöös väitis ta aga, et õhk ei koosne ainult hapnikust vaid, et seda on seal vaid 20% ja 80% on seal lämmastikku.
Inglise teadlane Henry Cavendish avastas aga, et hapniku ja vesiniku sünteesil on võimalik teha tavaline vesi. 1789. aastal ilmus Lavoisieri raamat „Keemia elemendid“, milles ta loetles 33 põhielementi, lükates lõplikult ümber kujutluse et planeet Maa koosneb vaid 4 elemendist. Ta hukati läbi giljotiini seoses sellega et ta kogus tollimakse , selle tõttu ei valminud ka tema viimane uurimustöö.
Palju sajandeid ravisid inimesi peamiselt targad ja nõiad. Veel 17. sajandil olid tavalised ravimeetodid aadrilaskmine ja klistiir , millega taotleti vere ning soolte puhastamist. Praktilist arstiabi osutasid ämmaemandad ja ka habemeajajad. Sajand hiljem tegi arstiteadus siiski juba nii suuri edusamme , et inimesed suudeti terveks ravida ja paljudel juhtudel päästa surmast. See tõstis ka usaldust arstide ja muude ravijate vastu.
Üks hirmsamaid haigusi, mis veel katku kõrval levisid olid rõuged. Rõugeepideemiate korral oli suremus väga suur, ellujäänute ihule ja näole jättis see haigus hirmsad armid , mida oli maalidele väga kohatu panna. Haiguse tagajärjel tekkisid sageli tüsistused ning tihti jäid inimesed pimedaks . Edward Jenner studeeris arstiteadust Londoni ülikoolis ning asus seejärel tööle arstina oma kodukandis. Ta puutus kokku rahva seas levinud arvamusega et inimesed, kes on põdenud läbi veiserõuged ei haigestu pärisrõugetesse. Veiserõugete haiguskulg oli palju kergem ning ei jätnud suuri arme. Jenner juurdles rõugete vältimise probleemi üle 20 aasta enne kui ta oma ideed 1796 aastal julges inimeste peal katsetada. Jenneri meetod levis Läänemaailmas kiiresti ning laste kaitsepookimised tegid lõpu rõugeepideemiatele. Kuna kaitsepookimine tuli kasutusele lehmade kaudu, hakati seda nimetama vaktsineerimiseks.
18. sajandi üks suurimaid leiutisi oli elekter , mille kasutuselevõtt uue jõuallikana muutis maailma majanduselu kui ka inimeste teadvust. Esimese elektripatarei ehitas 1782. aastal itaallane Alessandro Volta. See koosnes kahest metallplaadist, mille vahel oli väävelhappega immutatud vildikiht. Järgnevalt ehitasid ka mitmed teised teadlased elektripatareisid ehk generaatoreid, mis muutsid keemilise energia elektriliseks. Katsetele tuginedes ehitas Faraday elektrigeneraatori, mis oli aluseks ka ameeriklase Joseph Henry konstrueeritud elektrimootorile.
Šotimaal Aberdeeni ülikoolis töötanud professor James Clerk Maxwell esitas 1863. aastal avaldatud töös väite, et elekter ja magnetism levivad lainetena samamoodi nagu vesi ja sinna sisse visatud kivi. Elekter ja magnetism mitte ainult ei põhjusta teineteist, vaid on ka lahutamatult seotud, mistõttu on õige rääkida elektromagnetismist.
19. sajandi teise poole teaduslikule mõttele avaldas suurt mõju 19 sajandil välja töötatud uus filosoofiline suund. Seda hakati kutsuma positivismiks ja selle rajas prantsuse filosoof Auguste Comte . Comte eraldas inimmõistuse ja vastavalt sellele ka teaduse arenguloos kolme astet. Esimene neist oli teoloogiline ehk usuline, mis tähistas maailma mõistmist ja seletamist usu abil. Teist astet nimetas ta metafüüsiliseks. Sellel etapil püüti maailma seletada filosoofiliselt , otsides nähtuste seoseid ja põhjusi arutluste abil. Teaduse arengu eesmärk on aga kolmas etapp milleks oli positiivne staadium, mil teadus tegeleb ainult positiivsete ehk olemasolevate faktide ja konkreetsete nähtustega. Positivismi pärast loodi kõikjal laboratooriume. Positivistide arvates oli positiivsesse staadiumi jõudnud matemaatike, osalt ka astronoomia, füüsika ja mõned teised loodusteadused. Kõige kaugemal sellest staadiumist oli sotsioloogia. Selle mõiste võttis kasutusele samuti Comte märkimaks teadust ühiskonnas. Positivism aitas välja kujundada realismi kunstis ja kirjanduses.
19. sajandi kuulsaim bioloog oli Karl Erns von Baer kelle juhtimisel toimusid mitmed geograafilised uurimisreisid . Ta avastas jõgede kallaste uhtumise seaduspärasuse: põhjapoolkeral kulutavad jõed rohkem paremat kallast , mille tõttu see on järsem kui vasak , lõunapoolkeral aga vastupidi. Põhjuseks oli maakera pöörlemisel tekkiv jõud. Baer avastas 1826. aastal imetajate munaraku . Ta uuris pikka aega loomariigi arengut, rajades võrdleva embrüoloogia.
Saksa keemik Justus von Liebig uuris taimede ja mulla keemilist koostist ning tegi kindlaks, et taimekas oleneb pinnase lämmastiku- ja fosforisisaldusest. 1840. aastal avaldatud uurimuses väitis Liebig, et kuna taimed võtavad keemilisi aineid mullast ära, tuleb neid mulda tagasi viia. Niisiis pani ta aluse põldude väetamisele kunstväetistega. Esimene fosforiidivabrik ehitati Inglismaal 1848. aastal. Valdav enamik inimesi olid 19. sajandil usklikud ning võtsid sõna-sõnalt Piibli jutustust sellest, kuidas Jumal lõi maa ja kogu eluslooduse ning kuidas ülemaailmse veeuputuse ajal kõik liigid säilisid Noa laeval. Aeg- ajalt leidsid geoloogid mägedest kivistisi , millest võis aru saada et need on tekkinud vee all.
Prantsuse looduseteadlane Georges Leapold von Cuvier seletas nende olemasolu kauges minevikus toimunud katastroofidega, mille tagajärjel olevat ilmunud uued täiuslikumad liigid. Cuvieri kaasmaalane Jean Baptiste de Lamarck avaldas 1809 aastal tekkinud muudatused pärandatakse järglastele ja nii toimubki areng.
Uue teooria liikide tekke kohta esitas inglise loodusteadlane Charles Darwin . Viis aastat väldanud uurimusreisil kogus geoloogiaalaseid vaatlusi. Darwin väitis, et arengu aluseks on looduslik valik: ellu jäävad tugevamad ja need, kes kohanevad muutuvate elutingimustega. Darwini teooria andis seletuse ka kaelkirjaku täpilisusele: ellu jäid ja järglasi andsid need loomad, kes sulasid ümbritseva loodusega ühte, teised langesid lihtsalt lõvide saagiks . 1871. aastal avaldas Darwin teose „ Inimese põlvnemine“. Selles väitis ta, et inimene on tekkinud loomariigist pikaajalise arengu ehk evolutsiooni teel. Viidates inimese sarnasusele ahviga, väitis Darwin, et inimene ja ahv põlvnevad ühisest esivanematest. Darwini evolutsiooniteooria sai kiiresti tuntus ja igal pool kasutatavaks. Ainult kirik tunnetas, et see õõnestab neid ja asus selle vastu võitlema kuid asjata.
1676. aastal oli hollandlane Antony van Leeuwenhoek avastanud mikroskoobi abil bakterid , kuid läks veel väga kaua aega, kuni tuldi mõttele, et neil võiks olla mingi seos haigustega.
Desinfitseerimisele pani aluse inglise kirurg Joseph Lister . Olles alustanud 1852. aastal arstipraksist, puutus ta kokku küsimuseg, miks haavad mädanema hakkavad. Probleem oli eriti aktuaalne seoses kirurgia tähtsuse kasvuga pärast seda, kui oli kasutusele võetud patsientide tuimastamine kloroformiga. Listerit pani mõtlema asjaolu et kiiremini paranesid kinnised luumurrud , mis polnud kokku puutunud õhuga. Ta järeldas et õhus on midagi mis paneb haava mädanema.
Kui prantsuse teadlane Louis Pasteur esitas 1865 aastal teooria selle kohta, et haigused on tõesti seotud bakteritega, hakkas Lister haavu puhastama fenooliga, mis aga osutus liiga tugevatoimeliseks. Ühe mehe põlveoperatsiooni puhul haavküll paranes, kuid kude haava ümber oli kärbunud. Mõni aeg hiljem hakati haavasidemeid steriliseerima kuuma aurug, haavu aga jooditinktuuriga. Tartu ülikooli kirurgiaprofessor koos kolleegidega võttis opereerimisel kasutusele steriliseeritud kummikindad . 20 sajandil tuli tarvitusele kirurgi näomask, mis kaitses haava arsti suus ja hingetorus leiduvate bakterite eest.
Louis Pasteur uuris ka käärimist. Paljusid huvitas et miks äkitselt hakkasid kuulsad Prantsuse veinid käärima. Selle sama küsimusega pöördus ka Napoleon III tema poole. Mikroskoobi all oli aga näha pärmseeni mis põhjustavad veinihaigusi. Otsides vahendeid bakteritest vabanemiseks avastas ta, et aitab kuumutamine . Sellest kuumutamisest hakati seda nimetama pastöriseerimiseks.
Baktereid uurides puututi ka kokku igasuguste viirustega, mida polnud küll otseselt näha mikroskoobi all kuid mida teati. Hakkas levima uus ja kardetuim viirushaigus. Selleks oli marutõbi. Marutõppe võis nakatuda kui nakatanud koer, hunt või rebane hammustas inimest. Tulemuseks oli kindel surm. Pasteur avastas, et marutaudi surnud küüliku kuivatatud seljaaju on vastuabinõu ja võimaldab päästa nakatunud looma, kuid ta ei teadnud, kas see aitab ka nakatanud inimest. Esimene inimene kelle peale seda prooviti oli 9-aastane Joseph ning ta paranes.
19. sajandi üks levinumaid haigusi oli tubekuloos. See oli nakkav haigus ja seega väga ohtlik kõigile igas eas. Tuberkuloosi uurides avastas saksa arst Robert Koch mikroskoobi all selle tekitaja. Seda hakati nimetama Koch kepikeseks. Röntgeniaparaat oli suur läbimurre nii tehnikas kui arstiteaduses . Uurides 1895 . aastal katoodkiiri, kattis Würzburgi ülikooli professor Wilhelm Conrad Röntgen klaastoru musta paberiga. Selgus, et lisaks valguskiirgusele eraldub torust veel mingit kiirgust ning professor hakkas katsetama, millest need senitundmatud kiired suudavad läbi tungida . Ta pani toru ette raamatu, puutüki, metallplaadi jne. Kui toru ette jäi käsi, ilmus ekraanile selle kujutis, kuid nii , et luud olid tumedamad ja ülejäänud koed heledamad. Röntgen oli teinud avastuse, mis osutus väga tähtsaks arstiteaduses.
Pärast mitmeid katseid anda märkide kaudu edasi teateid, oli ameerika maalikunstnikust leidur Samuel Finley Breese Morse see, kes töötas välja mooduse tekstide edasiandmiseks elektrivoolu abil. Ta võttis kasutusele telegraafivõtme, millele vajutades võis katkestada vooluringi ning sel moel edastada punkte ja kriipse. Seoses sellega koostas Morse telegraafikoodi, mis sai tuntuks kui morsetähestik.
1861. aastal paigutas Philipp Reis oma tehtud mikrofoni oma korterisse ja valjuhääldi klassiruumi. Ta ise läks koju, võttis viiuli ning peagi kuulsid lapsed klassis õpetaja mängu. Oma leiutist nimetas ta aga telefoniks. Järgmisel aastal pidas leidur ettekande Frankfurdi füüsikaseltsis, kuid professorid pidasid telefoni laste mänguasjaks.
Praktiliseks kasutuseks kõlbuliku telefoni leiutas USA-sse emigreerunud šotlane Alexander Graham Bell. Tema esmaleiutatud telefoniga sai kõneleda 100 meetri kauguselt .
Kõne salvestamise meetodi leiutas aga ameeriklane Thomas Alva Edison 1877 . aastal. Ta nimetas seda fonograafiks.
Lähtudes James Clerk Maxwelli elektromagnetlainete teooriast, leiutas saksa füüsik Heinrich Rudolf Hertz mooduse nende lainete edastamiseks. Ta tegi kindlaks, et elektromagnetlained levivad valguse kiirusega ja arvutas välja nende laisepikkuse. Heinzi uurimised viisid ta raadio konstrueerimiseni, kuid varase surma tõttu ei õnnestunud tal midagi realiseerida.
Raadio leiutamise võtsid enda peale vene füüsik Aleksandr Popov ja itaallane Guglielmo Marconi . 1894. aastal valmistasid mõlemad elektromagnetilised vastuvõtjad, mida Popov äikesemärkijana kasutas. Popov leiutas ka antenni eelkäija, Marconi aga maaühenduse. 1896. aastal demonstreeris Popov traadita telegraafi , andes 250 meetri kaugusele edasi sõnad Heinrich Hertz. Marconi variant aga andis signaali 5 km taha. 1909. aastal sai ta selle eest ka Nobeli preemia. Fotograafia eelkäijaks oli keskajast tuntud pimekaamera. Algul nimetati nii pimedat ruumi, mille seinas oleva väikese ava kaudu saadi selle ees olevast valgustatud esemest vastasseinale kujutis. Hiljem asendas pimeda ruumi kumerläätsega varustatud kast.
Fotograafia algust tähistab prantsuse kunstlik Louis Jacques Daguerre 1839. aasta leiutis, mille abil õnnestus kinnistada kujutis hõbetatud vaskplaadile. Samal aastal võttis Daguerre kasutusele läätsega fotoaparaadi ja esitas meetodi piltide tekitamiseks hõbejodiid paberile. Esimese kasutuskõlbliku kinematograafi ehitasid prantsuse leidurid vennad Auguste ja Louis Lumiere . See oli aparaat mis võimaldas näidata liikuvaid pilte. Esimest korda nähti kino 1895. aastal Prantsusmaal.
Läbi aega on sõjad mõjutanud ühiskonna poliitilist, majanduslikku , sotsiaalset arengut. Mineviku ühiskond pidas sõdu vajalikuks osaks ja täiesti normaalseks. Oli valitsenud veendumus, et sõdadeta oleks ühiskond moraalitu ja puuduks au . Kuid õigustati ainult neid sõdu, mille motiiviks oli enesekaitse , õigusepärase omandi tagastamine või karistamine. Teisted motiivid olid mitte aksepteeritavad. Sõjad olid igapäevane nähtus ka uusajal , vähenes ainult sõja-aastate pidamise arv . 15. sajandil hakkas palgaarmee asendama keskaegset rüütlimaakaitseväge ja vähendama selle osatähtsust. Ühiskond edenes majanduslikult ja kuningavõim tugevnes . Kuna rahvas muutus rikkaks said nad endale palgaarmeed lubada.
Palgaarmee komplekteeriti eraettevõtete poolt, kellele kuningas pakkus patenti. Teenistusse värvati alguses vabatahtlikke, kes pidid andma vandetõotuse ning kokkulepitud summa eest end riietama , relvastama ja toitlustama. Lisaks palale võis sõdur arvestada ka sõjasaagiga .
Palgaarmeesse astunud kuulusid aga erinevatesse sotsiaalsetesse kihtidesse. Need võisid olla vabad talupojad , laostunud rüütlid, linlased või välismaalased . Kuna palgaarmee üksused ei olnud seotud konkreetse riigi või rahvaga , muutus see suhteliselt kahtlaseks, sest ta võis olla selle poolt kes talle vaid rohkem maksis.
Kuna palgaarmee oli niiöelda isemajandav saatsid neid sõjakäikudele tihti kaupmehed ja naistehulgad . Kui kaupmehed varustasid neid tarbeesemetega ja naised tegid neile süüa. Sõjaväe peatuspaikades korraldati isegi laatu.
Varasema palgaarmee peamiselt komponendiks oli jalavägi, mis koosnes rügementidest ja kompaniidest. Jalavägi aga jagati tavaliselt kolmeks : eel-, pea- ja järelvägi . Jalaväe peamiseks varustuseks olid nii külmrelvad kui ka tulirelvad . Tol ajal oli siiski tulirelvad kasutamine keeriline ja tülikas. Tulirelvi oli ka raske saada kuna see oli ikkagi veel arenev tehnoloogia. Jalavägi oli jagatud kaheks seotud nende varustusest . Olid raskejalaväelased ,kes kandsid külmrelvi ja raske kaitsevarustuse koos raudkiivriga ja olid ja kergejalaväelased kes olid tulirelvadega. Teised palgaarmee sisumoodustajad olid ratsavägi ja suurtükivägi . Nende osatähtsus oli väiksem . Ratsavägi samuti jagunes rügementideks ja omakorda kompaniideks . Ratsaväe relvastuseks olid mõõgad, piigid , püssid ja arkebuusid .
Suurtüki struktuur oli aga väljakujunemata ja oli täielikult ettevõtjate inseneride käes. Suurtükke valmistasid üksikud meistrid ,kes töötasid omaette ja seetõttu oli iga suurtükk omapärane. Palgaarmee ei olnud aga tugevnevale absolutismile kindlaks toeks välispoliitiliste eesmärkide realiseerimisel . Valitsejad vajasid püsiorganisatsiooni siseriikliku korra tagamiseks.
Valitsus loobus eraettevõtlikest vahendustest ja asus ise sõjaväge konstrueerima. Sõjavägi muutus riiklikuks institutsiooniks ja eksisteeris nii rahu kui ka sõja ajal. Selle viimine lahingukorda ei vajatud enam pikka aega. Sõjaväe teenistusse mindi aga mitmetel motiividel. Paljudel pakkus sõjavägi elatist mida tsiviilelu ei võimaldanud . Paljud läksid teenistusse ka selleks, et muuta oma elukorraldust või siis lihtsalt seiklushimust . Valdav osa mehi ikka sattus sinna majanduslikel põhjustel, kuna sõjavägi andis võimaluse äraelamiseks.
Teenistusse võeti mehed kindla lepingu alusel ja tavaliselt pikemaks ajaks . Mõningad riigid hoidsid mehi teenistuses seni kuni viimased vananevad või muutuvad teovõimetuks. See tähendas et sõdurid kaotasid kõik oma sidemed tsiviileluga ja peamiseks elatusallikaks oli armee . See muutis sõdurit professionaalseks sõjameheks. Suurt rolli hakkas mängima ka taktika ja strateegia. Tulirelvade kasutuselevõtuga kujunes välja joontaktika . Tüüpiliseks muutus lahingukord, mille puhul jalavägi jagati kolmeks ning asetati viirgudena ühele joonele. Tollase sõjapidamise ülim strateegiline saavutus oli vaenlase territooriumihaaramine ühegi lahinguta. Vastase manööverdamise takistamiseks ja piiride kaitsmiseks rajati tugevaid kindlusi ja garnisone. Eesmärgiks oli kõikide suundade võrdne kaitsmine, mis tähendas, et sõjavägi oli jagatud ühtlaselt kõigi kindlustatud punktide vahel. Sellist strateegiat nimetati kurnamisstrateegiaks. Gustav II Adolf oli kuningas, kes tegi Rootsist euroopa suurriigi ja seda just eelkõige distsiplineeritud ja ettevalmistatud sõjaväele tuginedes. Rootsi armee komplekteerimisel kasutati lisaks vabatahtlike värbamisele välismaalt ka oma armee elanike teenistusse kutsumist. Seda teostati maapalgalise süsteemi kaudu: teatud hulgal taludel oli kohustus anda teenistusse üks sõjamees ja too ka kõige vajalikuga kindlustada. Seetõttu oli Rootsi armee paljuski rahvuslik armee. Sõjanduse vallas suutis Rootsi maksimaalselt ära kasutada oma piiratud materiaalseid ja inimressursse.
Sõjaväes kasutatavate suurtükkide tulirelvade kaliibrid ühtlustati. Relvi hakati valmistama riiklikes relvatehastes. 17. sajandi lõpus võeti kasutusele tääk ja 18. sajandi alguses rauast laadimisvarras. 1677. aastal asutati eriline sõjaväeinseneride korpus. Varem olid inseneriasjandusega tegelenud jalaväe riviohvitserid. Prantsuse kõige silmapaistvamaks sõjaväeinseneriks oli marssal Sebastian Le Prestre de Vauban.
Preisi kujunes suurriigiks eelkõige pidevate sõdade tagajärjel, mistõttu oli ka sealse ühiskonna militariseerituse aste teiste riikidega võrreldes tunduvalt kõrgem. 18. sajandil oli Preisi sõjaasjanduse edasiarendajaks kuningas Friedrich II, kelle valitsemisajal kasvas riigi territoorium 1,6 võrra. Friedrich II juurutas armees range distsipliini , mis tähendas ka ohvitseride piiramatut võimu sõdurite üle, peksukaristusi ning kohati mõttetut drilli. Samas muudeti sõjavägi mobiilseks, suurendati tunduvalt jalaväe tulistamiskiirust ning arendati ja täiustati suurtükiväge.
Uusajal toimus palju muudatusi, mis meid ka tänapäeval mõjutavad nagu elekter näiteks. Tehti muudatusi riikides, et kõik rahvale paremaks muutuks ja võideldi väga kindlatel eesmärkidel või üldse mitte. Võib öelda et uusaeg oli täis muutusi ja täis ideid mis on kujundanud meie tänapäevast maailma.
Kasutatud kirjandus
http://www.hot.ee/indrme/auguste.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Voltaire
http://www.hot.ee/indrme/leibniz.ht m
http://www.ene.ee/index.php?view=raamatud&type=1&sid=21
X klassi ajaloo õpik
VIII klassi ajaloo õpik
EE 10, 6, 9
ENE 1,3,4
13