Vastus leiad õppematerjalist: 16-19 sajand euroopas

16-19 sajand euroopas (2)

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mis on valgustus?

16-19 sajand Euroopa suurriikides
Referaat

Sissejuhatus

Selles referaadis käsitlen Kesk-Euroopa, põhiliselt Inglismaa, Saksamaa ja Prantusmaa valgustust ning sõjalist ja teaduslikku arengut 16-19 sajandil. Välja on toodud ka mõndade isukute lühielulugu. Käesolev referaat on kokku pandud kooliõpiku tekstidest ning internetis leiduva info põhjal. Mingil määral sisaldab see ka autori enda teadmisi. Huvitavat lugemist!
Sisukord
Valgustusajastu algus. Valgustus Prantsusmaal

Mis on valgustus?

Valgustusideoloogia eelkäijad elalasid 17. sajandil, nende hiilgeaeg oli aga 18. sajandil. Üheks valgustuse kujunemise eelduseks oli teaduse areng. See pani kahtlema ära kulunud tõdedes ja ülistas eelkõige inimmõistust. Sellist mõtteviisi tõi aga eriti esile Renè Descartes .
René Descartes [rön'ee dek'art], ladinapäraselt Renatus Cartesius. Ta oli prantsuse filosoof ja matemaatik . Descartes õppis jesuiitide gümnaasiumis lugedes seal keelatud raamatuid. Descartes viibis tihti Pariisis, elas 20 aastat Hollandis ja lõpuks oli kuninganna Kristiina õpetaja Rootsis. Seal ta ka suri.
31. märts 1596 – 11. veebruar 1650
Descartese põhiteos ilmus 1637. aastal pealkirjaga „Arutlus meetodist”. Descartes rõhutas, et teadmiste ainus allikas on mõistus. Selgitamaks välja tõde on vaja kahelda kõiges. Tema filosoofia põhiprintsiip oli: ma mõtlen, järelikult olen olemas, mis on tänaseni laialdaselt kasutatav mõte.

Valgustusajastu põhijooned

Valgustusajastu ja sellega kaasneva mõtteviisi põhiidee on väärtustada inimest ja inimmõistust. Ideaaliks sai ratsionalistlik maailmakäsitlus. Valgustajad seadsid inimestele eeskujuks looduse. See tähendas seda, et looduses oli alati kõik õige ja inimene pidi sellest õppima. Valgustusideoloogiale oli omane ka uus humanism , mis tähendas et esiplaanile seati inimene kõigi oma kirgedega ja vajadustega.

Tähtsam valgustajaskond Prantsusmaal

Voltaire :
Tema kodanikunimi oli François Marie Arouet ja ta oli prantsuse deistlik filosoof, kirjanik, ajaloolane ja üks Euroopa valgustusliikumise juhtkujudest. Ta sai kuulsaks näitekirjaniku ja poeedina, hiljem oli tuntud John Locke 'i ja Isaac Newtoni vaadete populariseerijana. Muuhulgas võitles ta sallivuse ja kodanliku avalikkuse eest ning katoliku kiriku piiramatu türannia vastu, ka õpetas ta Preisi kuningat Friedrich II-t.Tema tuntuimad teosed on " Candide ", "Kohtlane", " Mikromegas ", "Filosoofiline sõnaraamat" ja "Zadig". Voltaire on kirjutanud ka tragöödiaid, komöödiaid, epigramme, pilkekirju, ajalooraamatuid ja muud. 21. november 1694 – 30. mai 1778
Charles Montesquieu :
Charles oli valgustusajastu prantsuse poliitiline mõtleja. Ta on tuntud oma võimude lahususe käsitluse poolest, mida peetakse tänapäevases riigiteoorias iseenesestmõistetavaks. Tema populariseeris ka mõisted "feodalism" ja "Bütsants." Tema idee oli luua "Parlamentaarne monarhia ", milles olid eraldatud seadustandlik, täidesaatev ja kohtuvõim.
18. jaanuar 1689 – 10. veebruar 1755
Jean- Jacques Rousseau:
Jean oli prantsuse filosoof ja kirjanik. Aastal 1794 ehk 6 aastat pärast tema surma viidi tema põrm Pariisi Panthéoni.

Saksa valgustus

Saksa valgustuse eripära

Saksa valgustuse eripära Prantsusmaaga võrreldes seisnes selles,et saksa mõtlejatele ei olnud omane vaenulikkus kiriku vastu ja usu eitamine nagu Prantsusmaal. Saksa valgustus lähtus enamasti pietismist – luterlikus kirikus kujunenud voolust, mis pööras erilist tähelepanu vagadusele ja rõhutas kristlaste võrdsust.

Saksa tähtsam valgustajaskond

Gottfried Wilhelm Leibniz:
Saksa filosoof ja matemaatik. Veenas Peeter I Teaduste Akadeemia asutamiseks. Tema vaadete lähtekohaks oli kujultus monaadidest. Need on looduse vaimsed alged, mida on lõputult palju, kusjuures iga monaad on universumi peegeldus . Tema arust oli kõige krooniks Jumal. 1. Juuli, 1646 – 14. November, 1716
Christian Thomasius:
Ta oli valgustaja , kes arvas , et filosoofia peab olema olema kõigile arusaadav ja tooma praktilist kasu. Valgustamise kõige tähtsam ülesanne tema arust oli hariduse andmine. Christian kritiseeris teravalt oma aja ühiskonda.
Christian von Wolff :
Tema esitas nn terve mõistuse filosoofia, mille tõttu teda peetakse ratsionalismi rajajaks Saksamaal. Ühiskonna aregnuvõimalused peitusid tema arust kodanlikus ettevõtlikkuses.Wolff rõhutas aga eriti töö vajadust.
Johann Gottfried von Herder :
Ta oli saksa filosoof, kirjanik ja folklorist. Johann Gottfried sündis Ida- Preisimaal . Tal tekkisid sidemed Balti valgustajatega. Siiski viisid tema reisid teda Pariisi, kus sai luterliku kiriku superintendendi koha. (1744 – 1803)

Sõjandus

Maailma ajalugu on paljuski sõdade ja nendega kaasnevate sündmuste ajalugu. Sõjad on oluliselt mõjutanud ühiskonna poliitilist, majanduslikku, sotsiaalset ja intelektuaalset arengut. Sõdu on peetud ühiskonna normaalseks ja vältimatuks osaks. Sõdu peeti põhjendatuks vaid siis, kui seda alustati enesekaitseks, õiguspärase omandi tagasinõudmiseks või karistamiseks. Muudel juhtudel peeti sõdu põjendamatuteks ja ebaõiglasteks.

Palgaarmee teke

Rüütlimaakaitseväe osatähtsus hakkas 15. Sajandil vähenema ning asemele hakkas tekkima palgaline sõjavägi ehk palgaarmee. Selle tagamiseks oli aga vaja õitsvat majandust, et palgaarmeele nende teenistuse eest tasuda. Palgaarmee tugines alguses eraettevõtlustele. Alguses sõlmiti leping, mille sõlmija võttis kohustuse moodustada teatud tasu eest sõjavägi ja see ülal pidada. Lisaks palgale võis sõdur arvestada ka sõjasaagiga. Palgaarmees olid aga koos väga erinevad inimesed erinevatest ühiskonnakihtidest. Nende hulgas leidus ka palju välismaalasi. Välismaalased aga ei olnud seotud selle maa ega rahvaga ning neil oli maa ja rahva saatusest ükskõik. Nende ainsaks motivatsiooniks oli raha mis moraalse motivatisooni puhul kipub alla jääma.

Palgaarmee struktuur ja varustus

Algse palgaarmee põhiliigiks oli jalavägi, mis koosnes rügementidest ja kompaniidest. Jalavägi jagati tavaliselt kolmeks: eel-, pea- ja järelväeks. Jalaväelastel oli mitmesuguseid relvi, nii tuli- kui ka külmrelvi. Tulirelvadeks olid tavaliselt musketid ja arkebuus, mis olid 1 lasuga ja neid pidi kaua laadima. Külmrelvadeks olid oda, sõjakirves ja mõõk. Sõdurid olid tavaliselt jaotatud kaheks nende varustuse järgi. Ühed, kellel olid külmrelvad ja raske kaitsevarustus ja teised, kellel olid tulirelvad ja väga nõrk kaitsevarustus. Neil peaaegu polnudki teist. Jalaväe kõrval eksisteerisid ka ratsa - ja suurtükivägi , kuid nende osatähtus oli väiksem. Suurema töö tegid ära ikka jalaväelased. Ratsavägi jagunes samuti rügementideks ja kompaniideks. Ratsaväe relvastusse kuulusid mõõgad ja musketid, enam-vähem samad relvad mis jalaväeski. Suurtükiväe struktuur polnud veel välja arenenud ja tollal oli see täielikult eraettevõtjatest inseneride käes. Suurtükke valmistasid üksikud meistrid, kes töötasid omaette ja seetõttu oli iga suurtükk ainulaadne.

Alaline armee

Alaline armee polnud tugevnevale riigivõimule just kõige ustavamaks toeks oma eesmärkide realiseermisel. Lõpuks loobus riik eraettevõtjate vahendusest sõjaväe suhtes ning asus ise sõjaväge korraldama . Alalise armee peamiseks koplekteerimisviisiks jäi ikkagi vabatahtlike värbamine, hiljem lisandus sundvärbamine. Tuli ka ette võidetute sõjaväkke värbamist. Sõjaväkke astuti erinevatel põhjustel. Paljudele pakkus armee elatist. Sõjaväkke mindi ka seiklushimust ja muidugi ka selleks, et saaks hõlpsamini ära elada. Teenistusse võeti lepingu alusel ja suhteliselt pikaks ajaks. Tihtipeale oli nii, et sõdur unustas tsiviilelu ja keskendus elu lõpuni ainult armeele ja sellega seonduvale.
Armee jagunes kolmeks väeliigiks: jala-, ratsa- ja suurtükiväeks. Jalavägi oli varustatud piikidega ja musketitega. Jalaväe peamiseks organisatsiooniliseks üksuseks oli rügement, mis koosnes 2-3 pataljonist. Ratsavägi jagunes kolmeks: raskeratsavägi, keskmine ratsavägi, kergeratsavägi. Pärast kolmekümnendaid hakkas ratsaväe osatähtsus vähenema, kuna see oli kallis. Aja möödudes läks riigi kätte ka suurtükiväe majandamine . Loodi tsentraalne sõjaväe juhtimine. Käsutamine oli täiesti riigi käes. Toitlustamisvaldkonnas juurutati magasinisüsteem. Need kujutasid endast suuri toiduladusid, kus sõdurid said endale sõja ajal süüa võtta.
Tõsised muudatused aga leidsid aset sõjakunstis. Selle moodustavad kaks põhikomponenti: taktika ja strateegia. Tänu tulirelvade massilisele kasutuselevõtule kujunes välja joontaktika . Jalavägi jaotati kolmeks (eelväeks, peajõududeks ja järelväeks) ning asetati ühele joonele. Ratsavägi paiknes tavaliselt tiibadel ja suurtükivägi kõige ees. Uus lahingukord jagunes tsentrumiks ja tiibadeks. Lahingukord võeti sisse väljaspool vaenlase laskeulatust ning siis hakati ühise rindena vaenlase poole liikuma. Üks huvitavaim tolle aja strateegia oli aga kurnamisstrateegia. Selle strateegiaga püüti takistada vastase manööverdamist ja kaitsta piire . Sõjavägi jagati ühtlaselt mingi piirkonna peale ära. Joontaktika ja kurnamisstrateegia jäid valdavaks sõjapidamisviisideks 18. sajandi lõpuni.
Ohvitserid, keda sõjavägi vajas, võrsusid sageli valitsevate seisuste hulgast. Vägede juhatamine nõudis aga oskust ning sellepärast loodigi sõjakoole. 16-17. sajandil hakati Saksamaal ja Taani rajama rüütliakadeemiaid, kus õpetati kõike sõjandusega kaasnevat, nii füüsilist, kui vaimset tegevust. Esimesed puhtsõjalised kasvatusasutused olid kadetikorpused. Järgmist etappi sõjaväelises hariduses tähistavad juba kõrgemad sõjakoolid. Venemaal hakkas ohvitserkod uuenema 17. sajandil kuid lõpliku ilme sai koolivõrk alles 19. sajandi alguses. Sõjaväeline uuendus venis nagu enamus asju Venemaal.
Tähtsaim sõjanduse reformaator Rootsis oli Gustav II Adolf, kes tänu tugevale sõjaväele tuginedes tegi Rootsist suurriigi. Sõjaväelasele anti maatükike ja maja. Markii de Louvois nime all tuntakse Prantsusmaa sõjareformijat, kelle tegelik nimi oli Michel Le Tellier. Kehtestati range distsipliin ning hakati palka maksma. Preisi sõjareformaatoriks oli Friedrich II , kes kehtestas range distsipliini ning arendas kogu sõjatehnikat pidevalt.

Prantsuse revolutsiooniga kaasnev sõjandus

Prantsuse revolutsiooni ajal polnud vana sõjapidamisviisi rakendamine enam võimalik ning ainus väljapääs oli värvata sõjaväkke vabatahtlikuid. Vabatahtlikke värbamine tõi paratamatult kaasa muutusi sõjaväekorralduses. Revolutsiooniarmees ühendus vanaaegne professionaalsus rahva entusiasmiga ning sõjandusuuendused muutsid väe mobiilsemaks ja efektiivsemaks. Lazare Carnot , kes oli prantsuse sõjaväeformaator, arvas, et parim taktika on lüüa vaenlast massiga. See taktiga aga ei kujunenud kuigi parimaks, sellepärast, et selle taktika tagajärjel sai surma palju inimesi. Tänapäeval võib sellise nähtuse kohta öelda, et inimesed olid kahuriliha.
19. sajandi sõjad mõjutasid paljuski Euroopa poliitilist, majanduslikku ning sotsiaalset arengut. Eriti olulised olid ka Napoleoni sõjad, mis panid aluse uuele poliitilisele korraldusele Euroopas. Rahvusluse ideede levik vallandas Euroopasmitmed ühendamissõjad. Esile võib tuua need, mida seoses Saksamaa ühendamisega pidasid Austria ja Preisimaa . Nendest olulisim oli 1870-1871 aset leidnud sõda Preisimaa ja Austria vahel. Erinevad vabadussõjad ja vastuhakud puhkesid ka mujal Euroopas.
Muudatusi toimus ka relvajõudude komplekteerimises. Algas üleminek üldisele sõjaväekohustusele ja selle alusel massiarmee loomine. Napoleoni ajal suurenes regulaararmee koosseis peaaegu kõikjal Euroopas. Massiarmee loomise võti peitus komplekteerimisviisi muutuses. Palgasõdurite asemel hakati värbama oma riigi meeskodanikke. Uue süsteemi olemus seisnes selles, et rahuaegset regulaararmeed oli võimalik sõja korral tõrgeteta ning lühikese aja jooksul väljaõpetatud reservide alusel oluliselt suurendada.
Napoleon I ehk Napoleon I Bonaparte (nime prantsusekeelne originaalkuju Napoléon I Bonaparte; sünninimi Napoleone Buonaparte; alates 1796. aastast Napoléon Bonaparte (15. august 1769 Ajaccio Korsikal – 5. mai 1821 Saint Helena saar) oli Prantsusmaa valitseja 11. novembrist 1799 11. aprillini 1814 ja 13. märtsist 1815 22. juunini 1815.11. novembrist 1799 25. detsembrini 1799 oli ta konsul koos Pierre Roger Ducos' ja Emmanuel Joseph Sieyès'iga.
25. detsembrist 1799 18. maini 1804 oli ta esimene konsul.18. maist 1804 kuni 11. Aprillini 1814 oli ta keiser : Jumala armust ja Vabariigi konstitutsiooni kohaselt prantslaste keiser ja alates 1809. aastast Jumala armust ja keisririigi konstitutsioonide kohaselt prantslaste keiser. Napoleoni on peetud lühikeseks inimeseks. Tegelikult oli ta tavalise prantsuse mehe pikkune — umbes 168 cm.
Sõjaväe komplekteerimine muutus enim Prantsusmaal ja Preisimaal. Olulisemad reformaatorid olid Carnot`, Scharnhorst ja Gneisenau. Venemaal said uuenduses sõjanudses teoks alles pärast pärisorjuse kaotamist, mis toimus 1861. aastal. Vene reformaator oli Miljutin. 1870. aastate keskpaigaks oli kõigis Mandri-Euroopa võtmeriikides kehtestatud üldine sõjaväekohustus.
Tehnika areng mõjutas sõnajdust mitmeti. Sõda muutus efektiivsemaks, enamjaolt tähendas see ohvriterohkemaks. Suur uuendus oli raudtee ehitamine. Tänu sellele sai sõjaväge transportida kiiresti ja mugavalt . Sel ajal hakkas kujunema ka uus amet – korrespondent.
Tehnika ja arstiteaduse areng leevendas siiski sõjakoledusi. Sõjaväe teenistus ei täendanud enam tsiviileluga hüvasti jätmist. 1863 loodi rahvusvaheline Punane Rist , millega üritati rahvusvahelisel tasandil reguleerida suhtumist sõjavangidesse ja haavatutesse. Punaste Risti tegevust austati kõikjal.

Teadus

17. ja 18. sajandil tehti märkimisväärseid avastusi igas teaduse vallas. Enamus avastustega ei läinud kiriku tõekspidamistega kokku ning leituajad ning avastajad kas põletati tuleriidal või karistati kuidagi muud moodi. Karistused teadlasi ei kohutanud.

Galileo Galilei

Galilei õppis alguses arstiteadust. Kuuldes hiljem kiikrist, mis asjad lähemale toob hakkas ta avastama taevakehi. Ta sai ka tõestust Koperniku väitele et Maa tõepoolest tiirleb ümber Päikese. Galileo avastas ka vaba langemise ja inertsi seadused. Oma elu päästmiseks pidi ta oma vaadetest lahti ütlema. Ta suruti koduaresti aga ta jätkas oma uurimistöid.

Rene Descartes

Descartes arvas, et inimhinges on kaks omadust: 1) mõistus, mis võimaldab teaadmisi saada 2) tahtevabadus , mis võimaldab otsuseid langetada ja eksida. Tal alistas elu mehhaanilisele käsitlusele. Tema arvates olid ka loomad mehhanismid .

Isaac Newton

Newtonit on peetud 17. sajandi suurimaks füüsikuks, astronoomiks ja matemaatikuks. Tema üks esimesi leiutisi oli peegeltelesoop. Ta jõudis järeldusele et planeedid tiirlevad ümber Päikesemööda elliptilisi trajektoore. Ta on ajalukku läinud mehaanika põhialuste ja gravitatsiooniseaduste kirjutamistega.

Karl Linne

Karl Linne (1707-1778), kes oli Rootsi loodusteadlane ja arst, kaasaegsete elusaorganismide süstemaatika ja taksonoomia rajaja, süstematiseeris elavat loodust. Ta leidis et elav loodus jaguneb kolmeks: taime-, looma- ja kiviriigiks. Kiviriiki pidas ta eraldi riigiks, sest ta pani tähele kuidas kivid kerkivad maapinnale põldudes ja aedades. Taimeriigi puhul ta rõhutas sugulist paljunemist. Linne jagas taime- ja loomariigi sugukondadesse ja neisse kuuluvasse liikidesse. Samuti andis ta ladinakeelsed nimetused 5900 taimele .

Charles Darwin

Charles Robert Darwin (1809–1882) oli inglise loodusuurija, kes pani aluse evolutsiooniteooriale ning esitas loodusliku valiku mõiste, mille kontseptsiooni esitas ta 1859. aastal raamatus "The Origin of Species". Darwini evolutsiooniteooria põhineb viiel tähelepanekul ja nendest tehtud järeldustel. Darwin arvas, et kogu elu on tekkinud ühest liigist ning DNA uurimine kinnitab seda mõtet.

Keemia

Aina enam tekitasid probleeme põlemisprotsessid. Alguses arvati, et raua roostetamine on raua aeglane põlemine. Lavoisier arvas, et õhk koosneb gaasidest . Cavendish avastas vesiniku ning sünteesis 1781 . aastal tavalise vee.1789 ilmus Lavoisieri raamat 23 elemendiga, millega lükkas ümber väite, et maa koosneb neljast elemendist.

Arstiteadus

Sajandeid on inimesi ravinud peamiselt targad ja nõiad. Üks hirmsamaid nakkushaigusi oli rõuged. Rõugete vastu hakkas vaktsiini otsima Edward Jenner. Ta teadis lihtrahva arvamust, et kui inimene põeb läbi veiserõuged, siis ta päris rõugetesse ei haigestu. Pärast 20 aastat kestnud tööd katsetas ta 8-aastase poisi peal seda teooriat. Ta nakatas poisi veiserõugetea ja kuus nädalat hiljem ta proovis poissi nakatada pärisrõugete limaga. Poiss aga ei haigestunud ja pärast katseid vabatahtlikega oli see hüpotees kinnitatud. Jenneri meetod levis kiiresti Läänemaailmas ja tegi lõpu rõugeepideemiatele. Sellist tegutsemisviisi hakati nimetama vaktsineerimiseks. Kuna tollel ajal ei peetud lugu puhtusest tegid kirurgid operatsioone paljakäsi ja instrumente pesti harva. See põhjustas patsientide suremist haavapalavikku ja väga tihti tuli ette ka lapsevoodipalavikku.

Elekter

Elekter oli 18. sajandi suurleiutis, mida hakati peamiselt kasutama 19. sajandil. Esimese patarei ehitas Volta. See koosnes kahest metallplaadist ja nende vahel olevast väävelhappega immutatud vildikihist. Avastati ka, et elekter mõjutab kompassinõela, järelikult ka magnetiga saab teha elektrit. Faraday ehitas 1831 generaatori. Maxwell aga tuli lagedale väitega, et elekter ega magnet kumbki mitte ainult ei mõjuta teineteist, vaid on ka üksteise lahutamatud osad. Sellepärast sai teadus endale uue suuna: elektromagnetism.

Telegraaf , telefon, grammofon , fotograafia

Elektri abil tekstide edastamise leiutas mees nimega Morse, leööe järgi on saanud nime ka teatud sümbolitest koosnev Morse kood. Ta võttis kasutusele telegraafivõtme. Telefoni leiutas Graham Bell aastal 1876. Philadelphia maailmanäitusel sai selle telefoniga kõnelda 100m kauguselt . Kõne salvestamise meetodi leiutas Thomas Alva Edison , kes nimetas selle fonograafiks. Fonograaf oli grammofoni eelkäija. Fotograafia eelkäijaks oli pimekamber . Seda kambrit kasutati vastasseinale kujutise saamiseks. Hiljem kasutati selleks kumerläätsa abi. Fotograafia algust tähistab Daguerre 1839. aasta leiutis , millega õnnestus kinnitada kujutis hõbetatud vastkplaadile. Esimese kõlbuliku kinematograafi (seade, mis võimaldas näidata liikuvaid pilte) leiutasid vennad lendurid Lumiere`d. 1895 avasid nad Pariisis oma kino .