Sõjandus valgustusajastul (2)

  Sõjandus valgustusajastul
 
Maailma ajalugu on paljuski sõdade ajalugu. Sõjad on oluliselt mõjutanud ühiskonna poliitilist, majanduslikku, sotsiaalset ja intellektuaalset arengut. Mineviku ühiskondlik arvamus ei suhtunud sõdadesse eitavalt, neid peeti ühiskonna normaalseteks ja vajalikuks osaks. Nii on isegi Martin Luther tõdenud, et ‘sõda on niisama vajalik ja kasulik maailmale nagu söömine ja joomine ja iga teine töö’. Valitses veendumus , et sõdadeta muutub ühiskond lodevaks ja moraalituks. See ei tähenda siiski, et kõiki sõdu oleks õigustatud. Sõda peeti põhjendatuks vaid siis, kui seda alustati enesekaitseks, õigusepärase omandi tagasinõudmiseks või karistamiseks. Teistel motiividel sõdimist peeti ebaõiglaseks.
 
     Palgaarmee
 
Juba 15. sajandil hakkas keskaegse rüütlimaakaitseväe osatähtsus Euroopa sõjanduses oluliselt vähenema ning seda asendas palgaline sõjavägi. Taolise protsessi tagamaaks oli ühiskonna üldine majanduslik edenemine ning kuningavõime tugevnemine – rikkuse kasv ühiskonnas võimaldas sõdureid palgata, samal ajal vajas kuningavõim tugevat ja valitseja kontrolli all olevat sõjaväge. Palgaarmee komplekteerimine tugines esialgu eraettevõtlusele. Sõja eel pakkus riik (kuningas) teada-tuntud eraettevõtjale rügemendiülema patenti. Rügemendiülem omakorda jagas välja patendid kompaniide komplekteerimiseks kompaniiülematele, viimased aga saatsid välja värbajad meeste kogumiseks. Üldiselt värvati vabatahtlikke. Lisaks palgale võis sõdur arvestada ka sõjasaagiga. Enamasti loodi palgasõdurite väeosad üksnes sõja ajaks.
Palgaarmeesse astujad kuulusid väga erinevatesse sotsiaalsetesse kihtidesse. Nende hulgas oli vabu talupoegi, laostunud rüütleid, linlasi, teiste seisuste esindajaid ja välismaalasi – eriti hinnatud olid šveitslased, šotlased ja mitme Saksa riigi elanikud. Palgaarmee komplekteeriti seega nii siseriigist kui ka välismaalt värvatud meestest, kusjuures viimaste osa oli küllalt suur. Seetõttu ei olnud palgasõjavägi otseselt seotud konkreetse riigi ja rahvaga, mis tegi selle suhteliselt ebausaldusväärseks – palgasõdur oli huvitatud eelkõige heast teenistusest.
Palgaarmee peamiseks väeliigiks oli jalavägi, selle kõrval eksisteerisid ka ratsavägi ja suurtükivägi. Jalavaelaste relvastuses oli oda, sõjakirves, mõõk, arkebuus ja musket (2 viimast tulirelvad ). Tulirelvade kasutamine oli siiski keeruline ,sest nende lahingukorda seadmine eeldas ligi 100. erineva võtte sooritamist. Sõdurite relvastusest olenevalt jagunes jalavägi kaheks raskejalaväelased (külmrelvadega) ja kergejalaväelased (tulirelvadega). Ratsaväe ja suurtükiväe osatähtsus oli jalaväe kõrval väike. Ratsaväe varustusse kuulusid mõõgad, piigid , püstolid ja arkebuusid. Suurtükiväe struktuur ei olnud veel välja kujunenud ja see oli täielikult eraettevõtjatest inseneride käes. Suurtükke valmistasid üksikud meistrid, kes töötasid omaette , ja seetõttu oli ka iga suurtükk ainulaadne.
 
     Alaline armee
 
Ajutine palgaarmee ei olnud tugevnevale riigivõimule – absolutismile – kindlaks toeks välispoliitiliste eesmärkide realiseerimisel. Valitsejad vajasid ka ustavat püsiorganisatsiooni siseriikliku korra tagamiseks. Lõpuks loobuski riigivõim eraettevõtjate vahendusest ning asus ise sõjaväge korraldama . Viimane muutus alaliseks institutsiooniks, miks eksisteeris nii sõja- kui ka rahuajal, ja selle lahingukorda viimiseks ei vajatud enam pikka aega.
Alalise armee peamiseks komplekteerimisviisiks jäi endiselt vabatahtlike värbamine, hiljem lisandus sellele sundvärbamine. Kuid värbamist korraldas nüüdsest juba riik mitte enam eraettevõtja. Lisaks värbamisele rakendati sõjaväekohustust.
Sõjaväeteenistusse astuti mitmetel motiividel. Paljudele pakkus armee elatist ajal, mil tsiviilelu seda ei võimaldanud. Kuid väeteenistusse mindi ka näiteks soovist muuta senist elukorraldust või lihtsalt seiklushimust. Valdav enamik mehi sattus sinna siiski majanduslikel põhjustel – sõjavägi andis võimaluse äraelamiseks.
Ka alaline armee jagunes endiselt kolmeks väeliigiks: jala-, ratsa - ning suurtükiväeks. Täägi kasutusele võtuga kadusid piigid kasutuselt ja jalaväe relvastus ühtlustus. Ratsavägi jagunes kolmeks: raskeratsaväeks, keskmiseks ratsaväeks ja kergeratsaväeks. Suurtükivägi oli ka alalise armee algusaastatel eraettevõtjate pärusmaa, kuid hiljem läks seegi riigi kätte. Kehtestati väeüksuste normkoosseisud, vormiriietus, määrustikud ja autasud.
    Strateegiad
 
Kapitalistlike suhete juurdumine tõi kaasa ka tõsiseid muudatusi sõjakunstis – vägede oskuslikus juhtimises, mille eesmärgiks on võit. Tulirelvade kasutuselevõtuga kujunes välja joontaktika . Tüüpiliseks muutus lahingukord , mille puhul jalavägi jagati kolmeks ning asetati viirgudena. Lahingus oli otsustavaks peamiselt jalaväerünnak, mille löögijõu moodustasid tulirelvadega jalaväelased, kes pidasid võitlust kogupaukudega. Alalise armee loomisega selline korraldus üldjuhul kadus. Uus lahingukord jagunes tsentrumiks ja tiibadeks: tsentrumi moodustasid jala- ja suurtükivägi, tiivad aga valdavalt ratsavägi. Tollase sõjapidamise ülim strateegiline saavutus oli vaenlase territooriumi haaramine ühegi lahinguta. Vastase manööverdamise takistamiseks ja piiride kaitseks rajati tugevaid kindlusi ja garnisone. Strateegiat nimetati kurnamisstrateegiaks: sõjavägi oli jaotatud ühtlaselt kindlustuspunktidesse.
 
    Ohvitserkond ja väljaõpe
 
Alaline armee vajas professionaalseid juhte – ohvitsere. Vägede juhtimine nõudis konkreetseid teadmisi ja oskusi, mis tõstis päevakorda vajaduse ohvitseride ettevalmistamise ja sõjaväelise hariduse järele. Esimesed Euroopa sõjakoolid loodi 15. sajandil Itaalias. Pigem oli tegu õppeüksusega, kus kogenud sõjamehed juhendasid algajaid. 16.-17. sajandil hakati Saksamaal ja Taanis rajama rüütliakadeemiaid, kus üldainete kõrval õpetati vehklemist, fortifikatsiooni, ratsutamist. Rüütliakadeemiad valmistasid ette õpilasi ülikooli astumiseks, aga ka väeteenistusse minemiseks. Esimesed puhtsõjalised kasvatusasutused olid kadetikorpused, mis arenesid välja Louis XIV ajal Prantsusmaal. Saksamaal asutas esimese kadetikooli Brandenburgi kuurvürst Friedrich Wilhelm, esimese kadetikorpuse aga 1716. aastal Preisi kuningas Friedrich Wilhelm I. Järgmist etappi sõjaväelise hariduse arengus tähistavad kõrgemad sõjakoolid, mis asutati 18. saj keskel. 19.sajandi alguseks oli ohvitser muutunud professionaalseks sõjaväelaseks, kelle väeteenindus tähendas elukutset ja andis elatist ning kes oli saanud süstemaatilise hariduse.
Sõjanduse reformaatorid
Sõjanduses aset leidnud muudatused olid tingitud ühiskonna üldisest arengust, milles olulist rolli etendasid tehnilised uuendused ja teadussaavutused . Sõjanduse reformimisel etendasid tähtsat osa eelkõige:
Gustav II Adolf
 
Rootsi kuningas aastatel 1611-1632. Gustavi ehk Põhjamaa Lõvi võidud tegid Rootsist suurriigi. Tema sõjalisele edule oli kaasa aidanud relvastuse uuendamine: ta võttis kasutusele kergemad hargita püssid (need tulistasid senistest mitu korda kiiremini), lühemad piigid ja kerged nahka mähitud pronkssuurtükid.
Markii de Louvois
Prantsuse armees kehtestati range kontroll ja distsipliin, sõduritele ja ohvitseridele hakati regulaarselt palka maksma. Oluliselt parandati väljaõpet, tõhustati hooldusteenistust ning ehitati kasarmuid. Et sõdurid kaotasid teenistuse tõttu sideme tsiviileluga, pöörati tähelepanu sõjainvaliididele ja –veteranidele: Pariisi rajati Invaliidide Varjupaik. Sõjaväes kasutatavate suurtükkide ja tulirelvade kaliibrid ühtlustati. Võttis kasutusele täägi ja rauast laadimisvarda, lõi erilise sõjaväeinseneride korpuse.
Friedrich II
Juurutas armees range distsipliini nn. Preisi korra, mis tähendas ohvitseride piiramatut võimu sõdurite üle, peksukaristust ning kohati mõttetut drilli. Samas muudeti sõjavägi mobiilseks, suurendati jalaväe tulistamiskiirust ning arendati ja täiustati suurtükiväge­ loodi väli- ja ratsasuurtükivägi.