Eetika kursus 10. klassile (1)

Mis on eetika ? Kust ja kellest alguse sai?
Eetika on teadus Vana-Kreekast, mille loojaks on Aristoteles 4. sajandil eKr. Eetika on oma olemuslikult normatiivne teadus, mis tähendab, et ta ei ole lihtsalt vaatlev, vaid vaatleb inimeste omavahelisi suhteid, samas ka uurib nende käitumist ning püüab selgitada, kuidas peaks õigesti toimima . Eetika uurib, mis on hea ja mis vale. Kõike vaadatakse läbi moraali ehk normidekogumi.
Kolmemõõtmeline eetika
Esimene mõõde:
Tegeleb sellega, kuidas kaks inimest (mina ja keegi teine) omavahel suhtlevad. Selgitab, mis on hea ja mis mitte. Selgitab, kuidas tegelikult olema peaks, kui midagi valesti on.
Teine mõõde:
Õpetab, kuidas inimene peaks iseendasse suhtuma . Näiteks võib olla kõigi teiste vastu hea, aga enda vastu halb, mis on vale.
Kolmas mõõde:
Selgitab välja inimkonna eesmärki ehk mis on inimeste eksistentsi eesmärk.
Eetika kriis
Eetika kriis tekib siis, kui vanadest eetikanormidest kinni ei peeta, kuid ei ole loodud ka uusi moraalinorme, millest kinni pidada. Samas on eetika mõõdupuu, mille järgi mõõdetakse head ja valet välja, vaieldav.
Eetika jaotus
Teoreetiline eetika:
Kuidas me teame, mis on hea võib halb? Kas hea ja halb on inimese enda välja mõeldud või on nad kaasa sündinud omadused?
Praktiline eetika:
Kuidas lahendada teoorias tekkinud küsimusi?
Psühholoogiline egoism
Psühholoogilise egoismi teooria järgi on hea see, mis aitab üksikisikul massist eristuda. See on teoreetiline abstraktsioon ehk püüe luua täiuslik olukord. Tavaolukorras ei saa ennast ühiskonnast välja tõsta, sest me peame suhtestuma ühiskonnaga. Isegi eraldi, indiviidina me suhtestume ühiskonnaga. Seega ei saa olla erak, kui pole olemas kedagi või midagi, mille või kelle suhtes erak olla.
Eetika moraal
Eetika moraali eesmärk on ühiskonnaga tegutsedes püüelda heaolu poole. See aitab kogu ühiskonnal liikuda ühtse süsteemina õnne ja heaolu suunas. Samas on erinevad ühiskonnad selles küsimuses erimeeled.
Thomas Hobbes 'i teooria
Thomas Hobbes iseloomustab oma teoses loodusseisundit. See tähendab, et inimene sünnib maailma ja tal puuduvad normid, moraal, igasugune eetka, riiklikud struktuurid – seega on ta tõeline looduslaps. Loodusseisund on kõikide sõda kõikide vastu. Loodusseisundi ainsaks tungiks on ellu jääda. Elu loodusseisundis on üksildane, vaene, räpane ja kohati ka brutaalne, sest selles seisundis puuduvad reeglid, kuidas hakkama saada, kuigi eesmärk on ellu jääda.
Moraal
Moraal aitab hoida ühiskonna tervikuna koos. Moraal on ühiste arusaamade kogum. Selle eesmärgiks on inimkonna kannatuste vähendamine ning püüdlemine parema elu suunas, kuigi püüdlemine ise võib kaasa tuua kannatusi. Moraali ülesanne on jagada nii kiitust, laitust kui ka tunnustust, karistust ja süüd.
Normid/reeglid
Norm on reegel, mis ütleb inimesele, mida ta peab tegema või tegemata jätma. Normid on kohustuslikud kõigile ning nende täitmist saab nõuda. Eetikateooriad tegelevad nende normide põhjendamisega. Kehtivad kolme sorti normid: moraalinormid ja õigusnormid, religiooninormid . Õigusnormid on seadused, mis on seadusandluse poolt kehtestatud ja mis tagatakse riiklike süsteemide ja institutsioonidega, näiteks kohus või vangla . Õigusnormid on piiritletud riigipiiriga ehk kehtivad vaid antud riigi piires. Kas need normid on moraalsed ? See oleneb inimesest ja tema arvamusest. Religiooninormid kehtivad ühe religioosse grupi piires. Selles viidatakse jumalikule autoriteedile või ilmutusele. Kõik, mida usutakse ja mida järgitakse on pühakirjas kirjas. Piibel on nii vana, mistõttu võib tekkida küsimusi, kuidas see puutub meie tänapäevasesse ellu või kuidas tagatakse religiooninormide täitmine. Religiooninormide on sisemised motivaatorid, see tähendab, et asja ei tehta seetõttu, et saab midagi jumalalt, vaid tajutakse, et nii on õige. Inimene saab siis ka oma eksimused jumalalt andeks, mitte sellepärast, et ta nii hea on, vaid et jumal soovib nii. Kui inimene saab aru sellest põhimõttest, siis tema käitumismotiiv on jumalale tema kingituste või tegude eest nii-öelda vähima tagasitasumine. Kõigel ja kõigil on omad reeglid. Näiteks etiketireeglid inglastel tee tegemise puhul. Moraalinormid-reeglid on mitteformaalsed , mis erineb religiooninormidest, sest nende täitumist ei tagata riigi poolt. Riik ei saa kuidagi moraalinorme kehtestada ega teegi seda. Moraalinormid kehtivad tänu sisemistele sanktsioonidele ehk ühiskonnast väljatõrjumise oht, häbi, südametunnistuse piin. Igasugune moraalinorm on kokkulepe. Moraalinorme saab tagada ka väliste sanktsioonidega ehk teiste reaktsiooni ja suhtumisega. Moraalinormid on seetõttu universaalsed , üldkehtivad ja peaks olema võimalik rakendada kõigile sõltumata inimste moraalist, rahvusest või kodakondsusest. Norme on vaja, et suurendada ühiskonnas mõistuslikkust ja kasu. Näiteks on üks väärtus võrdsus (geiabielude legaliseerimine muudaks geid heterotega võrdväärseteks.
Moraaliprintsiip
Moraaliprintsiip on põhimõte, millest lähtutakse ühiskonnas. Need on nii juhtnöörid indiviididele kui ka gruppidele, et oma tegevust hinnata või korraldada, näiteks nagu ausus või au. Au tuleb kaitsta – islamis on aumõrv moraalne ehk peetakse õigeks. Aga näiteks Hiinas ja Jaapanis on enda au kaotamine automaatselt oma positsiooni kaotamine ühiskonnas. Moraaliprintsiipide abiga hindame kuidas meil ühiskonnas läheb. Moraaliprintsiipidel on 5 tingimust või tunnust, mis neid iseloomustavad.

• Preskriptiivsus ehk ettekirjutis
  

See tähendab, et moraaliprintsiipe väljendatakse käskivatena, näiteks „Ära tapa!“ või „Kuula sõna!“. Need pole palved.

• Universaliseeritavus
  

Moraaliprintsiipide rakendamine peab olema kõigile võimalik, kes on sarnases situatsioonis. Kui pidada enda tegu heaks, tuleks pidada ka teiste samasugust tegu heaks, kuigi kipub juhtuma, et endale lubame liberaalsust, teiste suhtes ollakse konservatiivsed.

• Ülimuslikkus
  

Peab olema ülem õiguslike printsiipide suhtes.

• Avalikkus
  

Moraaliprintsiibid peavad olema kõigile teada, et need saaks juhtida kõigi inimeste tegevust, et nende alusel hinnata nende tegusid . Samas peab teadma ka inimese situatsiooni asjaolusid.

• Rakendatavus
  

Peavad olema kõigile jõukohased ja reaalselt täidetavad. Inimloomusega ei tohi vastuolus olla.
Eetika ajalugu
Sokrates saab tuntuks lausega „Don“ ehk „Tunne iseennast“. Alguses tegelesid Kreeka filosoofid esemete tekke otsimisega ehk arhé. Selle asemel oleks pidanud õppima inimest tundma, mitte näiteks maailma teket. Sokratese mõte oligi inimese tundmaõppimine eelkõige.
Sokrateselt pärineb veel „Ma tean, et ma midagi ei tea“. Sellest tuleneb kahtlus , läbi mille saab inimene jõuda elus edasi. Selleks peab ta küsima endalt pidevalt küsima küsimusi ja seletama põhjuseid. Inimene peaks nii-öelda olema endaga dialoogis. Sest ainult läbi arutluse, vaidluse ja dialoogi saab inimene jõuda tõeni. Sokrates kasutas ka irooniat ehk piinas teisi küsimustega, mis pani inimesi oma senistele maailmavaadetele järele mõtlema, kas need ikka on õiged. Sokratese iroonia ei meeldinud riigitegelastele, kellele ei meeldinud inimeste kahtlus, sest see võis mässu vms tõsta. Selline käitumisviis viis Sokratese surma. Sokrates uskus, et piisab sellest, kui inimene teab midagi heast ja õigusest, siis ta ka tegutseb vastavalt. Tegelikult ei pruugi see nii olla. Keskaegsetest arutlustest vaba tahte kohta võib järeldada, et see on vale, kuna inimene valib ise, mis on talle hea võib halb. Ettevalmistus, vastutusvõime, ühiskonna aktsepteerimine on kutse-eetika alused (Hippokratese arstieetika ).
Vooruste eetika
Vooruste eetika pärineb Aristoteleselt, eriti oma teosega „Nicomachose eetika“, mis tegeleb vooruste eetikaga. Voorused on omadused, mis asuvad inimese äärmuslike iseloomuomaduste vahel. Äärmus on näiteks hulljulgus ja teine äärmus on argus – nende kuldne kesktee ja voorus on vaprus, mis on hea ja õige. Vooruste eetika kohaselt on peamine hüve, mille suunas inimene peaks liikuma, õnn ja õnnelikuks saamine. Inimesed tahavad elada õnnelikku elu. Kõik algab kasvatusest, sest laps võib olla nii hea kui halb ja kasvatusest oleneb, kas ta on tulevikus hea või halb. Kui last kasvatada maast madalast vooruslikult, kujunevad tal välja harjumused ehk mõistuspärane käitumine ehk ta nii-öelda mõtestab endale erinevate asjade moraalsust ja vooruslikkust läbi. Vooruste eetika kohaselt peab inimene elama mõõdukalt, mitte liialdades, näiteks liigsöömine ja näljutamine on äärmused, aga mõõdukas söömine on kuldne kesktee ja voorus. Vooruste eetika on üks kolmest suuremast eetikateooriate kimbust, mille järgi moraali lahti mõtestatakse. Selle teooria järgi on inimene loomult neutraalne . Vooruste läbi jõutakse õnneni. Näiteks raha pole elueesmärk, vaid vahend. Õnn on lõppeesmärk ja õnnelikkus on seotud inimesele iseloomulike võimete täieliku ja vaba teostamisega. Inimesel pole tegelikult mingit funktsiooni, kuid inimestena me eristume. Ratsionaalsuse tõttu me üksteisest erinemegi – meil on mõistuspärane käitumine. Selleks, et olla õnneli, tuleb välja arendada eetiliselt intellektuaalsed voorused. Ja et olla õnnelik, tuleb tegutseda, ola aktiivne. Tegutsemine peaks olema eluaegne. Vaja on sõpru, võimu ning vooruslikku toimimist. Õnnelik olemine sõltub ka vedamisest, kuhu ja millisena nätieks sünnid. Inimene teab, mis on hea või kuri. Sokrates arvas , et kui inimene teab headust, siis ta käitubki nii. Aristoteles arvas, et ta võib ka headuse rajalt kõrvale kalduda ning reegleid rikkuda. Aga et käituda õigesti, võib vahel eirata reegleid, kui lõpuks see hea eesmärgini viib. Vooruste arendaja oskab konkreetses situatsioonis õigesti käituda. Vooruslik inimene ei saa seega olla väga noor. Võib teada, mis on vooruslikkus, kuid et saada vooruslikuks, peab tegutsema vastavalt ning ennast arendama. Aristotelese sõnul on mõned teod alati valed (7 voorust ja 7 surmapattu). Vooruste eetika kujunes välja juba keskajal. Siis tähendas õigsus ja moraalsus kristlikkus mõttes jumalale allumist. Augustinus toob sisse mõtte, et mõistust ei tohiks usaldada , vaid tuleb usaldada ainult vaimu, seega hüljatakse filosoofia. Inimene on primaarsena hing ehk selles elus polegi tegelikult õnn saavutatav, vaid pärast surma saavutatav.
Kardinaalsed voorused on arukus, mõõdukas, meelekindlus ja õiglus. Neid saab inimene ise välja arendada. Aga on 3 teoloogilist voorust, mida ise välja arendada ei saa, vaid jumal on need inimesele kinkinud – usk, lootus, armastus. Aquino Thomas üritab ühendada Aristotelese ja kristluse mõtteviise. Õnn seostub jumala armastamisega, seega pole maises elus seda võimalik lõplikult kätte saada, vaid see on piiratud. Kuid inimene peab elu jooksul ikkagi vooruslikult elama ehk häid oskusi oma elu jooksul arendama. Moraalne on jumalale allumine.
Kristlik eetika
Kristlik eetika sünnib antiikmaailmas, kus keskkonnaks oli erinevaid mõtteviise. Kristlus on üks suuremaid inimestevahelisi kokkuleppeid ehk eetilisi põhimõtteid. Kristlus on mõjutanud kõiki. Ka Eestit, mis kuulub Lääne protestantlikkusse ruumi. Näiteks 10 käsku selle kohta, mida peab tegema ja mida ei tohi teha. Kristlikus eetikas on põhimõte „silm silma vastu“ ehk eesmärk on piirata omakohust ja kriitikat teiste suhtes aga enda suhtes mitte. Selle teooria järgi on inimene loomult halb.
Kultuuriline relativism
Kultuurilise relativismi järgi sõltub hea ja halb moraalne praktika inimvajadustest ja sotsiaalsetest tingimustest. Koht, kus inimesed elavad, paneb kultuurilise relativismi paika.
Selles teoorias puudub universalalne „peaks“, mis on kultuuriti erinev. Moraalsed kombed om kultuuriti täiesti erinevad ja ka inimajaloos on need täiesti erinevad. Moraalid muutuvad ajas.
Kõik moraalinormid ei ole nii suhtelised. On olemas sarnaseid reegleid, aga need avalduvad eri nurkade alt. Teatud tabud on igas kultuuris samad. Näiteks mõrv on mis tahes kultuuris vale, aga vaieldav on põhjus. Kõikides kultuurides on intsest ehk verepilastus keelatud. Kõikjal on eraomand kaitstud ja väärustatakse sarnaseid asju, näiteks elu, pere, tervist ja abielu. Neid väärtustatakse, et luua korrastatud ühiskond. Kultuuriline relativism ei aita konfliktide puhul, sest kultuuriline relativism ütleb, et me oleme nagunii kõik erinevad ega peagi üksteist mõistma. Kultuuriline relativism ei anna selles suhtes üheselt mõistetavaid lahendusi, sest seisukohad on erinevad. Selles teoorias on ka sõltuvuse tees, mis ütleb, et moraal ei saa olla sõltumatu ratsionaalne otsus, vaid on sõltuv kultuurilises kontekstis. Konkreetses kultuuriruumis on mingisugune moraal, mida ei saa ega tohigi muuta. Igas kultuuris on ka teisitimõtlejaid, kuid sealt ei saa tõusta prohveteid. Inimese kriitiline mõtlemine toob välja vastuolude lahendamise vajaduse. Kultuuriline relativism lähtub ainult meie endi huvidest, seega on selline teooria veidi egoistlik .
Psühholoogiline egoism lähtub enesekesksusest, sest see on eelkõige teoorias eesmärk enda piire laiendada. Selle peamine motiiv on enesekesksus, mis ütleb, et inimene oma tegevustes lähtub kõrgematest hüvedest ja kõrgematest eesmärkidest. Nende teostamiseks tuleb anda maksimaalne vabadus ega tohi piirata inimest tema enese huvide saavutamisel. See eetika on kõige austavam inimese suhte, sest see on inimloomusele loomupärane. Selle teooria rajaja oli F. Nietzsche . Tema meelest on inimese peamine tunnus elul võimutahe. See pole muud kui ühe inimkonna osa soov orjastada või piirata teisi. Karjas suruvad nõrgemad tugevamatele peale teatud voorusi , mistõttu tugevad eristuvad massist. Nietzsche süüdistas kristlust kõiges. Näiteks uskus ta, et kristlusga käivad kaasas halvad kombed ja üksikisiku saatuse ärarikkumine. Kristlus pidavat loomulikku moraali alavääristama, öeldes iniminstinktidele „ei“. Kristlus pidavat inimesi kohandama ümber teiste tingimustega, mis võivad olukorda raskendada, kuid sellega tuleb harjuda. Tema arvates tuleb kõike muuta, kuigi ta suhtus Kristusesse tegelikult hästi. Ta vihkas kristluse järgimist, sest see oli ebaoriginaalne. Ta vihkas inimesi, kes toetasid kristlikku kultuuri, kuid ise polnud kristlased. Tema arvates pole olemas universaalset moraali. Tugev inimene loob ise endale moraalikoodeksi, mille järgi elada. Tugev inimene on mõistetest „hea“ ja „halb“ üle või kehtestab ise uued reeglid. Ta vastandab apollilist ja dionüüsilist ellusuhtumist . Dionüüsiline on ürgne ja loomulik seisund, mida pole võimalik kontrollida ja see avaldub elujõus nagu võimutahe isandamoraalis. Apolliline kutsub inimest ennast ohjeldama, et hoida koos ühiskondlikku vormi ja korda, et luua ennast kontrolliv orjamoraal. Nietzche sõnul tuleb lahti öelda moraaliväärtustest, kuna kõike, mis on hetkel keelatud, peaks tegelikult jaatama hakkama. Tegelikult ei ründa ta moraali, vaid lihtsalt ei võta seda arvesse ja annab moraalile meditsiinilise tähenduse. Tema arvates on moraali tagamõte elule kättemaksmine kontrollimatu oleku eest. Moraal on nii-öelda piirav pildiraam , millest üle minna ei tohi ja mis takistab meil teha asju kergemaks, mida me võib-olla tahaks. Jumal on lihtsalt vahend, kuidas inimesi rikkuda teispoolsuse ja muu hetkese maailma alavääristamisega. Nietzsche sõnul tunneb inimene ainult ära iseennast teises inimeses. Enda eneseimetluses näeb ta ka endale sarnast inimest ehk portreerib iseennast. Tema arvates ei kehti üliinimestele moraalinormid. Nietzsche filosoofiat on mõjutanud darvinism , mis pani olelusvõitlusega inimesi teisiti mõtlema. Teatakse , et on olemas nõrgemad ja tugevamad, haigemad ja tervemad. Nõrgemad hävivad, sest looduses neid ei aidata. Tema filosoofia on antisotsiaalne (mõõdukuse ja ühtsete väärtuste vastu), antikristlik, antimoraalne, antifeministlik (pidas naist nõrkuse sümboliks).
Etnotsentrism on teooria, kus keegi peab enda kultuuri teisest kultuurist paremaks. Suurrahvastele on taoline mõtteviis omane. Nad peavad oma rahvust, moraali, ratsionaalseid selgitusi ja kultuuri maailma parimaks. Mõnedes kultuurides on hoopis selline mõtteviis: ubi bene ibi patria = kus on hästi, seal on kodumaa.
Emotivism tuleneb sõnast „emovere=tundma“. Meie eetiline käitumine ei ole uud kui emotsionaalsed reaktsioonid meie füüsilisele ja sotsiaalsle keskkonnale. Meie moraal väljendab ka teatud tundeid ja põhjustab tundeid. Ei saa öelda, kas miski on hea või halb, tõde või vale. Saaks öelda ainult, kas miski on minu arvates nii, kuid see on nagu oma arvamuse peale surumine . Kui emotsioone mitte välja näidata, on see eisegees ehk mõtete juurde mõtlemine (1. inimene mõtleb, 2. mõtleb, mida 1. mõtleb, 2. inimene mõtleb ise juurde ideid). Kui fakti sõnastada, anname erinevad hinnangud . Õiget ja vale ei saa empiiriliselt eraldada. Empirism tähendab tõde kogemist läbi meeleelundite.Näiteks kui katsun mingit eset, on see olemas, sest empirismi järgi on see olemas, kuna ma saan seda katsuda ja kogeda, aga emotivism seletab, et tõde ei saa empiiritleda, ainult tunnetada saab.
Eetiline egoism
Eetiline egoism on teooria, kus õige ja vale sõltuvad sellest, kui palju need toovad mingisugust tagajärge isikule. Seda teooriat selgitatakse läbi hedonismi ehk elul pole sügavat mõtet, vaid tuleb seda lihtsalt nautida. Hedonism on mõtteviis, kus eelistatakse intellektuaalseid naudinguid ehk mis suurendavad naudingut, on head. Hea külg on eneseteostuse tingimus, kuid halb on et näiteks perekonnas ei toimiks antud mõtteviis.
Nartsissism on mõtteviis, kus hea on see, mis suurendab omakasu ja eneseimetlust. See hea, mis mu enda eneseimetlust aitab tõsta. Antud teoorias on eneseteostus oluline. Selleks, et ennast tõestada, peab olema enda edulugu .
Schopenauer jõuab järeldusele, et maailm on enda ettekujutus. Tahe pidavat olema kogu maailma algne olemus. Vaba tahe on illusioon ning meie praegune maailm on kõigist olemasolevatest kõige kehvem. Tema eetika põhineb kaastundel ja kaaskannatamisel, saanud mõjutusi darvinismist. Tema eetika vastand on altruism .
Eetiline teleoloogia
Utilitarism on Jeremy Bentam'i teooria, mis seisneb inimeste käitumise selgitamises. Tema sõnul toimivad inimesed naudingu saamise eesmärgil. Inimesed väidetavalt kalkuleerivad pidevalt, kas üks või teine asi toob pigem kasu või kahju. Näiteks kui inimene teab, et varguse eest võib vangi sattuda, ei tee ta seda, sest sellele ei järgneks kasu. Teooria sisu on, et head ja halba tehakse mingi kindla eesmärgi nimel. John Stuart Mill leidis, et mõnutunne on ähmane asi – pole mõõdetav. Mõnu kvantiteedi asemel peaks olema kvaliteet. Tuleb eelistada kergemaid naudinguid madalamatest. Kõige olulisem on selles ühiskonna kasu, sest see peab olema kasulik võimalikult suurele inimhulgale. Naudingu suurust saab välja arvestada tugevuse, kestuse, kindluse, läheduse, viljakuse, rikkumatuse ja ulatuse kaudu. Tuleb välja arvestada, mis tulemuse annab mingisugune tegu. Põhiküsimusteks kujunevad „Millist naudingut me tegelikult tahame? Kas igal teol saab olla ainult üks tagajärg? Kui palju me teame tagajärgedest varem ette?“ Näiteks võib mõni tegu viia soovimatu tagajärjeni. Kas iga inimene peaks käituma utilitarismist lähtuvalt, kui ta tahab moraalselt käituda? Kas see on üldse võimalik ja kui vajalik see on? Jõuda tuleb arusaamani, et mida rohem meil on, seda väiksem kasu on hulgale inimestele. Kõik arvavad erinevalt. Mill'i sõnul saab utilitarism toimida ainult siis, kui on võrdsed õigused kõigil. Teiste õigusi tuleb austada, et suurendada üldist heaolu ühiskonnas. Samas võib võrdseid õigusi ka piirata, kui see hoiab ära suure kasu teistele. Utilitarismil puudub õiglase jagamise printsiip. See ütleb, et kui kõike saaks maksimaalse kasuga maksimaalselt paljudele inimestele jagada, siis sõltub asja õigsus sellest, kui suur on kasusaajate hulk. Inimisiksuse väärtus on kogemused. Rahulolu saab inimene mõõta vaid iseendal. Ka negatiivne teguviis võib olla moraalselt hea, kui see viib praktilise kasuni. Näiteks negatiivne kogemus on rasestumine , mis toob kaasa oksendamise ja kaalu suurenemise, kuid üldkokkuvõttes on ta siiski hea.
Pragmatism on teooria, kus on hea ja õige see, mis on praktiliselt kasulik. John Dewey lähtub mõttest, et tõde tuleb asendada kasulikkusega. Tõeline on kõik see, mis tundub indiviidile kasulik ja tõeline. Pragmatismis loobutakse abstraktsusest ja universaalse tõe õpetamisest, sest oluliseks peetakse tekkivat kasu. William James'i meelest on religioosne usk tõeline ja õige, sest see on praktiliselt kasulik. Need, kes usu hülgavad, neid ootab ees pessimism, mis pole üldse kasulik. Pragmatismi mõõdupuu lähtub sellest, kui kasulik miski inimesele on. Inimene ei ole eelkõige mõtlemisega varustatud olend , vaid tegutsev olend. Peamine on tahe. Inimese intellekt on seotud tahte tegutsemise teenistusse. Pragmatism meetod, mille abil inimene püüab jõuda elu eesmärkideni. Pragmatistide arvates pole reaalsust olemas, sest see on alles tekkimisel. Kõik sõltub inimese loomisvõimest. Tõelised on need mõtted ja ettekujutused, mis aitavad parermini mõista tegelikkust ning mida saab praktiliselt ka kasutada. Pragmatistid ütlevad, et see mis töötab, ongi tõde.
Eksistentsialism
Sören Kirkegaard on eksistentsialismi rajaja. Eksistentsialismi eesmärgiks on tõestada üksikisiku unikaalsus . Selline mõtteviis on omane protestantlikule mõtlemisele. Kirkegaard hakkas indiviidi pidama individuaalseks ja korduvaks, kuid rõhutab tema arenemist. Ta leiab, et inimese vaba tahe muudab eksistentsi seletatava nähtuse nullilähedaseks. Tema meelest on inimese usklikkus eksistentsiaalse ebakindluse tunne. Igaühe eesmärgiks on saada subjektiivseks, aga grupp takistab inimestel jõuda tõeni. Takistab ka see, et keegi teine ei ole võimeline indiviidile samalaadselt mõtlema. Eksistentsi ei saa võtta iseenesestmõistetavana, sest tema sõnul suurema osa ajast inimene ei ela. Eksistents on enda olemasolu teadvustamine ning enda olemasolu tahtmine. Kui inimene nii ei mõtle, siis teda ei eksisteeri. Akadeemiline filosoofia takistab eksistentsi mõistmist. Suurim paradoks inimese elus on seotud ajaga: inimene tunnetab end mitte olevikus , vaid minevikus. Samas peab inimene elama ettepoole suunatult ega tohiks end olevikus tajuda. Tõde on subjektiivne. Ükski inimene ei ole võimeline tunnetama objektiivset tõde. Grupp või ühiskond on tugev siis, kui seal on võimalikult palju subjektiivset tõde leidnud inimesi. Selleks, et subjektiivsuseni jõuda, tuleb indiviidil läbida 3 olemise astet:

• esteetiline tasand
  

Sel tasandil olemise peamiseks eesmärgiks on nauding. Inimene tegelikult ei mõista, et ta on oma meelte vang. Oma tegutsemistes saab ta ajendatud ainult oma tundemaailmast. Sel tasandil ei julge inimene tegeleda iseendale otsa vaatamisega, vaid tegeleb oma soovide, naudingute, ihade ja muu sellise rahuldamisega. Inimene kulgeb, ilma et ta tajuks kõrgemat eesmärki endal.

• eetiline tasand
  

Sel tasandil püüab inimene leida oma tasakaalu kõigis oma elu nähtustes. Ta püüab saavutada iseendaga rahulolu läbi ühiskonnas tunnustatud standardite. Inimene püüab sobituda ühiskonda standardite järgimise abil, et seeläbi leida endas rahu.

• religioosne tasand
  

Sellel tasandil saab inimene jõuda enda tegeliku eesmärgini, milleks on audentseks inimeseks saamine. Inimene peab saama ehedaks ja eksisteerivaks. Ilma usuta ei saada audentseks. Usk on midagi sellist, mis on vaba mõistuslikest põhjendustest. See ei saa olla kunagi ratsionaalne otsus. Usk tõstab inimese üksildusse, kus ka moraal ja normid võidakse tuua ohvriks. Religioosne inimene võib mõnikord käituda täiesti mõistusevastaselt.
Eksistentsialismi kohaselt on kannatus hea ning seda läheb vaja. Läbi kannatuste saab inimene leida tee igavikku, aga naudingud hägustavad igavikupilti. Kannatus selgitab, et kuigi praegu on kehvasti, peab ennast sundima tegutsema tuleviku nimel.
Mõttekas elu on selline elu, kui sul pole vaid need, mille nimel elada, vaid ka need, mille nimel oled valmis surema. Suurim ohver, mida inimene saab teha on anda enda elu kellegi või millegi eest. Tõde peab ise tunnetama, et see saaks olla indiviidi isiklik tõde.
Ilmalik (Profaanne) eksistentsialismi rajaja on Jean-Paul Sartre . Tema ajal hakati seletama asju läbi eksistentsi. Eksistentsialism oli suurim kirjandusvool. Selle eetikateooria põhiküsimus on „Mis teeb elu elamisväärseks?“. Vastus on sobitamine – elu=maalimine, iga pintslitõmme peab sobituma eelmisega . Eetika on subjektiivne, kuigi ta arvab , et õige ja vale on objektiivselt olemas. Ta ütleb, et inimene lihtsalt ei tunneta tõde, sest ta tajub eri olukordi nii erinevalt, mistõttu ta pole võimeline tunnetama seda kindlat objektiivset tõde.. Selles pole kindlaid reegleid. Inimeste valikute õigsus sõltub sellest, millise positsiooni inimene endale valib. Eksisteerimine ei anna vastust küsimusele, mida eluga teha. Väärtused ja normid on sel puhul individuaalsed. Inimene elab oma parimas tõetajumises. Iga inimese jaoks on miski õigeim. Seega ei saa öelda tegude kohta, kas see on kõlbeline või mitte. Avaldada saab vaid oma seisukohta. Siiski tuleks iseenda vastu olla aus ja truu ning tegutseda vabaduse nimel. Kui inimene langeb halba usku ehk teeb tahtliku eksimuse, on ta käitunud valesti. Nimelt ta ei tohi kedagi teist jäljendada. Ta peab oma kutsumuse järgi käituma ega tohi käituda kedagi teist. Surm muudab eksistentsi mõttetuks, sest meil pole aega petta teisi, ainult iseennast, mis poleks õige. Tsivilisatsioon on eksistentsi takistaja. Enesele teadustamine, analüüs ja kaalutlus aitavad asjadest aru saada. Kui mitte teadustada, toimub kõik alateaduslikult. Inimene peab elama heas usus. Kindlustunnet pole, sest ei saa olla miski ega saa endast luua mingit olemust. Inimeksistentsi eesmärk puudub, sest me kõik olema juhused. Kui inimene usub objektiivsetesse tõdedesse, mitte subjektiivsetesse, on ta ülbe. Inimene peab olema spontaanne, mitte selline, et ütlen endale, et nüüd olen hea ja teen head. Õige on olla kogu aeg heategija ja tega spontaanselt häid otsuseid. Inimene valib ise oma maailma ja moraali, milles ta elab. Ta on oma tegude summa ning pidevas muutumises. Inimene muutub, teod muutuvad ja seega ka lõppsumma muutub.
Deontoloogilised eetikad
Deontoloogiline eetika on „peaks“-eetika. Nende motiiviks on „peaks midagi kuidagi tegema“.
„peaks“ eetika. See teooria ütleb, et hea ja kuri asuvad mõlemad inimesest väljaspool. Hea ja kuri pole inimeste välja mõeldud, vaid need on neile antud. „Deon“ tähendab „vaja“, „peaks“. Inimene ei saa määratleda ennast vaid eesmärgi kaudu, näiteks et eesmärk pole vaid õnn. Need on kogemused ja inimene on midagi palju enamat kui kogemuste kogum. Kuidas inimene avastab endas moraalsuse? Kas moraalsus on inimloomingu produkt ?

• Ühismoraal
  

On olemas ühismoraal ehk aegade jooksul tekkinud kogemuste kogum, mis aitab meil jõuda tõeni. Inimkogemus on universaalne, sest sarnaseid olukordi elame me läbi iga päev ja ükskõik kus. Kõik kordub nagunii. Eri kultuuride vahel on ka sarnasusi – need pole siiski drastiliselt erinevad. Kuigi tõde on muutlik.

• Südametunnistus
  

Inimene on jumala poolt varustatud kõlbelise võimega, mis tasakaalustab enesearmastust ja muid pahesid. Südametunnistusele tuginedes võib siiski käituda irratsionaalselt. Südametunnistus sõltub kasvatusest. Probleem on siis, kui see puudub, sest siis ei tea inimene, mis on õige või vale, see tähendab, et ta ei tunneta õiget ja valet. Südametunnistuse järgi võime jaotada asju paremuse järjekorda ning nende põhjal otsusi langetada.

• Intuitsioon
  

Intuitsioon lähtub üldisest heaolust. Sellest tulenevalt me langetame intuitiivselt moraalseid ehk tunnetuslikke otsuseid. Intuitsioon ja emotsioon puutuvad kokku ja nende vahel on ebamäärasus. Intuitsioon ei aita selgitada, miks on miski õige või vale. Me küll tunneme kas asi on hea või halb, kuid mitte seda, miks. Vajadus moraalselt käituda on osa universumi korrast ja struktuurist. Mõnede arvates on intuitsioon vajadus või kohustus moraalselt käituda või teha head, et luua universumis korda.
Kohuste-eetika
Kohuste-eetika loojaks on Immanuel Kant. Tema sõnul piisas maailma tundmiseks teiste rändajate teoseid lugeda. Tema filosoofia on läänemõtlemist mõjutanud. Ta arvas, et inimese moraalne käitumine peaks olema tema kohus. Moraalselt käitumine on mõistusepärane. Moraalsus pole individuaalne. Õiget tuleb teha, sest see on õige ja hea. Eriti kuulsaks saab ta oma kategoorilise imeratiiviga. Alati tuleks toimida neist reeglitest kinni pidada, mida võib enesega vastuollu minekuta universaliseerida. Põhimõte on see, et eetiline käitumine peaks olema alati üldkehtiv. Kitsas mõttes ei mõtet (näiteks öelda, et ei valeta, tähendab, et kunagi ei valeta, mitte et mõnes olukorras ei valeta). Reeglid on üldkehtivad enamasti. Inimesi tuleb kohelda kui eesmärke, mitte kui vahendeid. Teisi inimesi ei saa kasutada enda heaolu suurendamiseks. Reeglitest kinnipidamine ilma inimeseta on kasutu. Näiteks kui valetamine päästakse kellegi elu, siis võib seda teha, sest inimene on eesmärk. Käitumise juures on väga tähtis inimese motivatsioon , miks ta asju teeb. Inimestele on oluline motivatsioon, mis tegutseb oma taju kohaselt hästi.
Loodusseadus
Loodusseadus on loomusseadus. See on ajalooliselt väljakujunenud käitumine. See on idee selle kohta, et kõlbeline käitumine on osa inimese loomusest ning kuulub inimeseks olemise juurde. Sellepärast tulebki kogu loodust valitseda mõistuspäraste seadustega, sest nii saab hoida kõike tasakaalus ja töös. Igal asjal peab olema oma funktsioon ja roll. Loodusseadus lähtub eeldusest. Inimmõistus saab määrata ainult seda, mis on ühiskonna jaoks parim korraldus. Inimesed on jumalikus algolemises võrdsed ehk kõigile kehtivad ühtsed tagatised. Kõik, mis eksisteerib, on oma loomu poolest seotud selle sihiga, mille poole püüeldakse. Iga asi saab olla täiuslik siis, kui see miski tegutseb, milleks ta loodud on ehk oma sihi poole. Inimese kõrgeim siht on elada vastavalt mõistusele. Aquino Thomas tõi sisse kristliku osa. Kuna jumal on inimese pannud püüdlema headuse poole, siis peakski sellest tulenevalt inimene valima headuse, mitte kurjuse. Igas olendis on olemas ka teine eesmärk, mis on enesesäilitus ehk ellujäämine. See on loodusseaduse eesmärk – jääda looduses ellu. Inimest tuleb eelistada looma üle. Eesmärgiks ei tohiks küll saada teiste liikide kõrvaldamine, kuid kui on vaja valida, kas inimene või loom, tuleb valida inimene. Näiteks seksuaaltung ja õpetamisvajadus on head omadused. Seks on seetõttu hea, et liik jääb püsima. Selle eesmärk pole mõnu tunda. Õpetamine on hea, sest inimesel on püüd ratsionaalselt korrastada ühiskonda tõe suunas.
Looja seadus
Moraaliseadused on kirjutatud inimlikku loomusesse jumala poot. Loodu on korrastatud ning seega on ka maailm korrastatud koht, sest siin on kindlad seadused. Juhuseid on vähe. Korrastatuse taga on jumal. Meis kõigis on püüd korrastatuse järele, mis peaks sobima jumala tahtega – olla korrastatud. Loodud asjad on head. Inimesel peab olema hea kavatsus kõige loodu suhtes, sest see on loodud kõik heal eesmärgil. Me pole loodust ise teinud, seega ei tohi me seda ka rikkuda. Inimen saab olla ainult nagu majapidaja, kelle ülesanne on hoolitseda selle eest, et kõik oleks korras. Inimene on enda olemises ajutine – kõigel on lõpp ja algus. Meie ajutisus on põhjus, miks me ei taju universumi korda. Moraaliseadused on selle väljendused inimeses. See ei tähenda, et inimene on ainult üleni hea, sest ta võib tegelikult käituda teadlikult halvasti. Platoni sõnul on kõigel idee – ideedemaailm. Headuse idee on see, kui inimese hing puutub kokku ideega, siis temas toimub muutus. Inimee hing tõuseb illusioonide maailmast ehk praegusest tõelisse maailmasse. Headus on sama mis ideedemaailm. Ilma headuseta ei saaks toimida. On olemas näiteks ülim headus, mis eksisteerib vaid ideede algkujus. See saab olla olemas ainult igavestes ja absoluutsetes asjades. Inimese hing saab ülimat headust vaid kogeda, kuid mitte ise olla. Hing on kehas kinni. Vamine pool inimeses on igavene.
Inimõigused
Need on õigused, mil määral inimesed on kõik omavahel võrsed. Antiigi mõistes nii polnud, näiteks kastiühiskond. Inimõiguste puhul tuleb väärtustada üksikisikut. Inimestel on kaks kaasasündinud õigustekogu: kodanikudeklaratsioon ja usudeklaratsioon. Igal inimesel on õigus vabadusele, õnne taotlemisele, õigus elule, õigus kaitsta oma õigusi. Riigi eesmärk on inimõigusi kaitsta ning vabadusi lubada inimestele. Kõik peavad olema võrdsed – igaühel on õigus olla võrdsena koheldud, sõltumata rassist, religioonist või kuuluvusest. Diskrimineerimine võib olla kellelegi positiivne, kellelegi negatiivne.
On olemas üldinimlikud õigused ja eriõigused. Eriõigused pole universaalsed ja kõigile kohandatavad. Need peavad kuuluma neile, kes täidavad mingeid eritingimusi. Kui inimõigusi ei täideta, on tegu diskrimineerimisega ehk inimõiguste rikkumisega. Näiteks kui ei anta tingimuste täitmisel kodakondsust ikkagi välja.
Inimõigusi on kolme liiki:

elementaarsed
Õigus elule, vabadusele, isikupuutumatusele. Võrdsus seaduse ja seadusliku kaitse ees. Need on üldkehtivad.

kodanikuõigused ja - vabadused
Mõtte- ja usuvabadus .

sotsiaalmajanduslikud õigused
Õigus tööle ja puhkusele.
Inimene ei peaks alati oma inimõiguseid nõudma, sest mõnikord peame loobuma enda õigustest, et hoida kedagi teist. Näiteks kriminaalkorras süüdistatuid võib arreteerida, ilma et see oleks illegaalne. Inimõigused on võõrandamatud ja neid ei saa kelleltki ära võtta. Õigused ja vabandused tähendavad, et ka teised peavad mind austama. Inimõiguste tähtsust on üldiselt raske ülehinnata.
Tuleb kehtestada õiglus ehk võrdväärne kohtlemine (sooliselt vms). See on kultuurilisest relativismist eriarvamusel, sest inimõigused on üldinimlikud, pole kultuuriti erinevad. Inimõigused välistavad egoismi, sest nõutakse kõigi inimõiguste täitmist.
Seksuaal- ja abielueetika
Tänapäeval on päevakorras teemad: prostitutsioon, pornograafia , abielu, pedofiilia , abort, homoseksuaalsus . Need eetikad liiguvad eetilise egoismi suunas. Hea on see, mis minu seksuaalset naudingut suurendab. Seksuaalsust on ju vaja, et saada järglasi. Ei teata, kas homoseksuaalsus on kaasa sündinud või mitte. Ühe seksuaalne vabadus on teise vabaduse austamine ehk ei tohi seksuaalsust peale suruda. Mõlemale poolele peab see pakkuma naudingut ja mõlemad peavad olema küpsed. Inimeste seksuaalsust hirmutati halbade tagajärgedega varem (teolt tabamine, rasestumine, haigused). Enam sellist hirmu pole, sest on olemas ennetustöö. Lääne vastutab inimene ise oma keha seksuaalsuse ja kontrolli üle. Seksuaalsus on inimese loomulik osa. Kõik inimesed on kogu aeg seksuaalsed. Seksuaalsus on kahe inimese omavaheline asi, kuid vahel puudutab ka riiki ( iibe positiivseks muutmine emapalkade läbi). See puudutab ka pühaduse sfääri, näiteks ümberlõikamine. „Seks seksi pärast“ ammendub ruttu ja selle võib seada kahtluse alla, sest püsisuhtes muutub see nagunii rutiiniks. Seksuaaleetikas on oluline vastutus. Seksuaalses mõttes küps on see, kes suudab vastutada tagajärgede (näiteks järeltulija) eest. Seksuaalsuse eesmärk on ühendamine. See aitab inimesi psühholoogilisel tasandil üksteisele lähendada. Teine kasu on seksuaalsuses paljunemisvõime. Kõik seksid ei lähenda ega pruugi ka viia paljunemiseni. Sellele on alati potentsiaalne võimalus, kuid mitte alati. Seks võib isegi inimesi võõrandada – vägistamine. Meestel on seksuaalsus pigem vaatamise poole pealt, naistel kuulamise poolelt. Seksuaalsuse eesmärk saab täidetud kõige paremini perekonnasiseselt (mitteformaalne või abielu). Ühiskonna stabiilsus on seotud perede püsivusega. Isa eeskuju puudumine võib muuta lapse religiooni või seksuaalsust. Võib muuta poisi homoseksuaalseks või ateistiks. Killustunud peredes võib lastel kaduda usk abielusse. Peret peetakse ühiskonna elementaarosakeseks. Peresuhte väärtus võib olla seotud seksuaalsusega. Peresuhted on kultuuriti erinevad. Mõnes kohas pole seksuaalsus peres hea või moraalne. Toimivas suhtes peaks see siiski olema üks osa. Homosuhtes on perestruktuur erinev. See põhineb ainult kirel. Seetõttu on homosuhtes ka üldiselt lühiajalised. AIDSi peeti esialgu homohaiguseks, sest neil vahetusid partnerid kiiresti ja seetõttu levis haigus ka ruttu. Abielu on üksteisevahelised kompromissid, vastastikune austus , usaldus, truudus, hoolitsus , armastus. Abieluideaal on usaldus, kirglik armastus, lähedus ja sõprus koos toimivalt. Tänapäeval on abielu lihtsalt nagu paber või leping, sest lihtne on lahutada. Intsest ehk seks õe, venna, ema või isaga on vale ja õigluse puudumine, sest see on ka bioloogiliselt kahjulik.
Armastus
Armastusvormid väärtustavad teineteist ja võivad esineda korraga.

• Eros
  

Eros on seksuaalne armastus, füüsiline kirg või füüsiline lähedus, mille eesmärk on saada rahuldus . Lähedased eros-suhted saavad püsida lühikest aega, näiteks üheöösuhe. Selle taga pole midagi, mis kahte inimest koos hoiaks.

• Storge
  

Storge tähendab heasoovlikkust, meeldivust. Näiteks kui toit on hea, võib öelda, et sa armastad seda kokka toidu pärast.

• Filia
  

Filia on sõprus. See on Platoni arvates kõrgeim armastuse vorm. Intelligentsed inimesed suudavad armastada agape ja filia järgi,

• Agape
  

Agape on armastusevorm ema ja lapse, jumala ja inimese vahel. See on piiritu ja halastav armastus. Agape esineb peredes. Intelligentsed inimesed suudavad armastada agape ja filia järgi.
Õiglus
Agape paneb õigluse taotlema. Peres kehtivad nii armastus kui ka õiglus. Õiglus on abielusolijate ja pere vahel tugevaim. Õiglus tähendab, et inimest ei tohi väärkohelda, eriti seksuaalselt (tahtmatu seks, vägistamine, pedofiilia). Intsestis ei ole õiglust. Prostitutsiooni ja pornograafia puhul on inimene kui vahend, mida ta kindlalt olla ei tohiks. Keskmisest õnnelikku prostituuti pole näiteks olemas, sest seal ahvatletakse inimest vahekorda ja ta nii-öelda orjastatakse. Õigluse tagamiseks on antud reguleerimisõigus riigile, et inimesed saaks abi ja nõustamist ja et kurjategijad saaks oma kariatuse. Õiglus tähendab mehe ja naise vahelist soolist võrdsust, eriti abielus. Naine ei saa olla ei mehe omand ega ka varandus , sest siis saab mees teha naisega ükskõik, mida ta soovib ja see oleks vale. Isegi islamiusus peab kõiki liignaisi kohtlema võrdselt üksteisega. Inimest tuleks kasvatada õiglusprintsiibi järgi.