Eesti asjaajamiskeel ja selle kasutust reguleerivad nõuded (0)

TALLINNA ÜLIKOOL 
EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUT 
 
 
 
 
 
 
Monika Peterson 
EESTI  ASJAAJAMISKEEL  JA SELLE  KASUTUST  
REGULEERIVAD NORMID 
Seminaritöö  
 
 
 
 
Juhendaja professor  Reili  Argus  
 
 
 
 
 
Tallinn 2015 
 
SISUKORD 
Sisukord ............................................................................................................................ 2 
Sissejuhatus ....................................................................................................................... 3 
1 
Eesti asjaajamiskeel ning selle roll ühiskonnas ........................................................ 4 
1.1 
Asjaajamiskeele kujunemine  ja roll Eestis ........................................................ 5 
1.2 
Asjaajamiskeele stiil ........................................................................................... 7 
1.2.1 
Teksti selgus ................................................................................................ 7 
1.2.2 
Konkreetsus ................................................................................................. 9 
1.2.3 
Teksti tihedus ............................................................................................ 10 
2 
Eesti asjaajamiskeele kasutust reguleerivad nõuded ............................................... 11 
2.1 
Nõuded põhiseaduses ....................................................................................... 12 
2.2 
Nõuded keeleseaduses ...................................................................................... 13 
2.2.1 
Eesti kirjakeele normi rakendamise  kord .................................................. 16 
3 
Eesti asjaajamiskeele seisukorrast .......................................................................... 17 
3.1 
Võõrkeelte mõju ............................................................................................... 18 
3.2 
Netikeele  mõju ................................................................................................ 19 
Kokkuvõte ....................................................................................................................... 21 
Kasutatud kirjandus ......................................................................................................... 23 
 
2 
 
SISSEJUHATUS 
Schulz  von Thun on öelnud: “Sõnumil on mõte ainult siis, kui teine seda taipab.”, seega 
tekstid peavad olema kohandatud lugejaskonnale. Eriti tähtis on see kirjutiste puhul, mis 
on  suunatud  väga   paljudele   ja  erineva  taustaga  ühiskonnaliikmetele.  Avalikus  ja 
ametlikus  suhtluses  loodavad tekstid on mõeldud just  eelpool  nimetatud sihtgrupile ning 
kuna  nendes  tekstides  kasutatakse  asjaajamiskeelt,  siis  töö  keskendub  just  sellele 
keelevariandile.  Teema  on  mulle  oluline,  sest  tööl  puutun  kokku  igapäevaselt 
asjaajamiskeelega ning selle keelevariandi probleemidega.  
Seminaritöö eesmärk on: 
–  anda lühiülevaade eesti asjaajamiskeele kujunemisloost ning selle rollist Eestis; 
–  iseloomustada eesti asjaajamiskeele stiili; 
–  välja tuua  eesti asjaajamiskeelele kehtestatud nõuded; 
–  kirjeldada eesti asjaajamiskeele hetkeolukorda ning selgitada põhjuseid, millest 
peatükis nimetatud keeleprobleemid tekkinud on. 
Töö  jaguneb  kolmeks  peatükiks.  Esimene  osa  kirjeldab  tarbekeele  olemust,  annab 
ülevaate  kirja-  ja  asjaajamiskeele  kujunemisloost  ning  selle  rollist  Eestis.  Samuti 
selgitab  eesti  asjaajamiskeele  stiili.  Teine  osa  keskendub  eesti  asjaajamiskeele 
kasutamist reguleerivatele normidele, mis on sätestatud põhi- ja keeleseaduses. Viimane 
ehk  kolmas  peatükk  kirjeldab,  millises  seisukorras  on  hetkel  eesti  asjaajamiskeele 
kasutus  ning  toob  välja  selle  põhjused.  Seminaritöö  keskendub  kirjalikule 
keelekasutusele.  
Töö  tulemused  võivad  olla  kasulikud  kõigile,  kes  töötavad  ametlike   tekstidega   – 
üliõpilastele  ning  erinevates  valdkondades  töötavatele  isikutele,  kes  koostavad 
ametialaseid   tekste .    Seminaritöö annab  aluse  asjaajamiskeelele ning asjaajamiskorrale 
keskenduvale edasisele uurimistööle.  
 
 
3 
 
1  EESTI ASJAAJAMISKEEL NING SELLE ROLL ÜHISKONNAS 
Reet   Kasiku  järgi  on  keelekasutus  sotsiaalne  tegevus  ning  keelekasutaja  on  selle 
protsessi osaline. Vastavalt teksti  eesmärgile  valib teksti autor keelt valikuliselt. Valides 
sõnu,  lausestruktuuri  ning  teksti  retoorilisi  süsteeme,  loob  autor  teatud  tunnuste  ja 
tähendusega  teksti.  (Kasik  2007:  168)  See,  milliseid  keelelisi  vahendeid  teksti  autor 
kasutab,  sõltub  kolmest   aspektist   –  kirjutaja  ja  lugeja  asjatundlikkusest  antud  teemas, 
teksti  keelelisest  ideaalist  ning  teksti  retoorilisest  ja  kesksest  eesmärgist.  ( Hennoste , 
Pajusalu 2013: 37) 
Vastavalt  keeleliste  vahendite  valikule  võib  eristada  erinevaid  tekstiliike  ehk  žanre. 
Kindlat  ja  üldkasutatavat  tekstiliikide  loendit  ei  ole,   teadusalad   ning  tekstiuurijad 
grupeerivad neid mitmel moel. (Kasik jt. 2007: 21-22) Kõige laiemalt liigitatakse tekste 
keelekasutusvaldkondade  järgi  argikeeleks,  ilukirjanduskeeleks  ning  tarbekeeleks 
(Kasik jt. 2007: 22). Kuna seminaritöö keskendub kirjalikule tarbekeelele, siis pikemalt 
käsitletakse vaid seda keelekasutuse liiki.  
 Tarbekeelt  liigitatakse  omakorda   ajakirjandus -,  ameti-  ning  teaduskeeleks.  Kõige 
suuremad  erinevused  nende  keele  variantide  vahel  seisnevad  nende  grammatilises 
ülesehituses  -  kui  palju  kasutatakse  tekstis  isikulist  ja  umbisikulist  tegumoodi, 
lihtlauseid, põimlauseid ja lauselühendiga  lauseid , grammatilist olevikku ja  minevikku , 
sünonüüme, täiendeid, isikulisi asesõnu ning aja- ja kohamääruseid. (Hennoste, Pajusalu 
2013: 34-37) 
Tiit  Hennoste  ning  Karl  Pajusalu  sõnul  varieeruvad  tarbetekstid  väga  laialt  ning  neid 
võib paigutada kahte gruppi.  Esimese grupi moodustavad tekstid, milles on oskuskeele 
kasutamise 
tase 
kõrge: 
asjaajamistekstid, 
juhendtekstid, 
teadustekstid, 
populaarteaduslikud  tekstid,  haridustekstid  ja  teatmetekstid.  Teine  rühm  moodustub 
tekstidest,  milles  oskuskeele  kasutamine  on  madal  ning  sellesse  rühma  kuuluvad 
ajakirjandus- ning jutustavad mitteilukirjanduslikud tekstid.  Eelnevast  võib järeldada, et 
tarbekeelel   on  ühiskonnas  kanda  väga  oluline  roll,  sest  ta  laieneb  väga  paljudele 
valdkonnakeeltele. (Hennoste, Pajusalu 2013: 32) 
4 
 
Peatükk käsitleb tarbekeele ühte  alaliiki  ehk asjaajamiskeelt. Nimetatud keelevariandil 
on mitme sajandi pikkune  kujunemislugu  ning kindel roll ühiskonnas. Vastavalt sellele 
rollile  on  välja  kujunenud  ning  paika  pandud  teatud  tunnused,  mis   toetavad   selle 
keelevariandi eesmärki. 
1.1  Asjaajamiskeele kujunemine  ja roll Eestis 
Asjaajamiskeel on eesti kirjakeele üks väga suur ja oluline osa ning tähistab kirjakeele 
kindlat  käibevaldkonda.  Asjaajamiskeelele   laienevad    ühelt   poolt  normitud  kirjakeele 
ning   teisalt   oskuskeele  põhimõtted.   Kirjakeel   on   keelekuju ,  mis  kuulub  kogu  eesti 
rahvusele  ning  mida  on  teadlikult  ja  sihipäraselt  arendatud.  Kirjakeelt  kasutatakse 
haridusasutustes, ametlikus suhtluses ning seda keelt kasutavad ka teabevahendid. ( Kull  
2000: 11) 
Kuigi eesti keele üksikuid sõnu võis leida juba XIII sajandi muukeelsetest  kroonikatest  
ja  dokumentidest,  siis  kõige  vanem  ja  pikem  sidus  tekst  on  pärit  XVI  sajandist. 
Tegemist  on  Kullamaalt  pärit  käsikirjaga,  kus  on  toodud  katoliku  kiriku    kolme 
tähtsama  palve  eestikeelsed  tõlked.  Kuna  gesimesed  kirjakeelsed  teosed  puudutasid 
religiooni, siis võib oletada, et tollel ajal oli kirjakeele peamine roll seotud just kiriku ja 
usuga. ( Erelt  jt. 2007: 30) 
XVII  sajandil  koostati  esimene  eesti  keele   käsiraamat   ning  alates  sellest  ajast  võib 
arvestada, et hakati normima eesti kirjakeelt. Käsiraamat kirjeldas põhjaeesti kirjakeelt 
ning  selle   autoriks   oli   Kadrina   pastor  Heinrich  Stahl.  Kuigi  eesti  keele  käsiraamatuid 
koostati nii sellel kui ka järgneval (XVIII) sajandil mitmeid, siis on oluline välja tuua 
August  Wilhelm   Hupeli   käsiraamat  „Ehstnische  Sprachlehre   für   beide  Hauptdialekte, 
den  revalschen  und  den  dörptschen;  nebst  einem  vollständingen  Wörterbuch“  (eesti 
keeleõpetus  mõlema peamurde tarvis), sest  see võttis  kokku kõik  seniajani  saavutatud 
eesti keele alase töö tulemused. (Erelt jt. 2007: 31) 
Järgmiseks  oluliseks   perioodiks   võib  lugeda  Eesti  keele  valgustusideede  jõudmist 
Eestisse  XIX  sajandi  esimesel  poolel.  Sel  ajal  hakkas  eesti  keele  ja  kultuuri  vastu 
suuremat  huvi  tundma  eesti  päritolu  haritlaskond  ning  hakkas  ilmuma  esimene  eesti 
5 
 
keele ja kultuuri rahvaajakiri. Seda sajandit võib lugeda eesti keele grammatika ajaloos 
murdepunktiks,  sest  just  siis  lõi  eesti  keeleteaduse  suurkuju   Ferdinand   Johann 
Wiedemann   kaks  tööd  –  “Ehstnisch- deutsches   Wörterbuch”  ja  „Grammatik  der 
Ehstnischen  Sprache“  –,  mida  loetakse  esimeseks  eesti  keele  teaduslikuks 
grammatikaks. (Erelt jt. 2007: 32-33) 
Pärast  1905.  aastal  toimunud  revolutsiooni,  kui   tsaarivalitsus   pidi  venestushaaret 
lõdvendama,  hakati  eesti  keelt  rohkem  kirjeldama  ja  korraldama.    Et  kirjakeel  oleks 
ühtne ning seda saaks lugeda üldkasutatavaks keelekujuks, oli oluline jälgida, et tekstid 
vastaksid  õigekeelsusallikates  määratud  normidele.  Ühtlustatud  kirjakeele  levik  ning 
Eesti iseseisvumine 1918. aastal võimaldas hakata kasutama keelt haridusasutustes ning 
esimeseks eestikeelseks ülikooliks sai Tartu Ülikool (1919). (Erelt jt. 2007: 34-36) 
Viimaste  sündmustega  hakkas  üha  enam   muutuma   tähtsaks  asjaajamiskeele  roll,  sest 
eesti  keelest  oli  saanud   riigikeel   ning  haridus-  ja   teaduskeel .  Tekkis  vajadus  luua  ja 
korrastada  keele  oskussõnavara  kõrgharidus-  ja  teaduskeele  tasemel.  Eestikeelse 
teadussõnavara rajamisel ning erialase terminileksika väljaarendamisel on oluline koht 
Johannes 
Voldemar  
Veskil, 
sest 
just 
tema 
mõjusale 
tegevusele 
terminoloogiakomisjonides  fikseeriti  eestikeelsete  oskussõnade  süsteem  paljudel 
erialadel. (Kull 2000: 56-67) 
Jõudsalt  areneva  eestikeelse  terminoloogia  arengu  katkestas  Teine  maailmasõda  ning 
paljud kartoteegid ning materjalid hävisid või läksid kaotsi.  Terminoloogiatööga hakati 
taas  rohkem  tegelema  alles  1960.  aastate  keskpaigast.  Terminoloogiatöö  oli  viljakas 
ning  1990.  aasta  alguseks  oli  Eestis  koostatud  ja  välja  antud  umbes  120  sõnastikku, 
millele lisandub kümmekond tõlke-oskussõnastikku. (Kull 2000: 59-61) 
Eesti  asjaajamiskeele  roll  muutus,  kui   taastati   Eesti  Vabariigi  iseseisvus  1991.  aastal. 
Eesti 
riigikord 
muutus 
vastavalt 
1992.  aastal  vastuvõetud  põhiseadusele 
demokraatlikuks  ning  kõrgeima  riigivõimu   kandjaks   sai  rahvas  (Nutt  2010).  Sellest 
tulenevalt on rahvas kaasatud riigiellu ning selleks, et inimesed saaksid riigis toimuvas 
kaasa  rääkida,  peaks  neil  olema  võimalik  aru  saada  riigi  toimimisega  seotud 
dokumentidest (nt seadused, haldus- ja kohtudokumendid jms).   
6 
 
Pärast Eesti taasisesisvumist hakati austama inim- ja kodanikeõigusi, mida reguleerivad 
erinevad seadused ja haldusdokumendid. Kuna õigused (ja ka kohustused) puudutavad 
kõiki Eesti  ühiskonnaliikmeid , siis asjaajamiskeele ühtne  ja normeeritud keelekasutus 
võimaldavad  kõigil  liikmetel   nendest   aru  saada.  Selleks,  et  asjaajamiskeelest  oleks 
ühtne arusaam, kehtestas Vabariigi Valitsus 2011. aastal määruse„Eesti kirjakeele normi 
rakendamise kord“, mille sisu käsitleb seminaritöö II peatükk.  
Eesti normitud kirjakeele roll on viimase sajandi jooksul väga palju muutunud. Kui XX 
sajandil pöörati selle kasutusele erilist tähelepanu vaid haridusasutuses, siis nüüdseks on 
see   laienenud   ka  kõikidesse  riigiasutustesse,  kohalikesse  omavalitsustesse  ning 
muudesse  institusioonidesse.  Et  antud  keelevariant  on  tarvitusel  nii  laialdaselt,  siis 
sellele on omased teatud stiilitunnused. 
1.2  Asjaajamiskeele stiil 
Asjaajamiskeele  peamine  eesmärk  on  anda  informatsiooni   suurele   inimhulgale. 
Inimestel  on  tihtipeale  aga  väga  erinev  taust  nii  elukoha  staatuse,  hariduse  kui  ka 
majandusliku  taseme  mõttes.  Kuna  asjaajamiskeelt  kasutatakse  avalikus  ja  ametlikus 
suhtluses,  siis  tekstid,  milles  on  kasutatud  nimetatud  keelevarianti,  peavad  olema  üht 
moodi mõistetavad kogu sihtgrupile.  
Et teksti oleks võimalik kõigil üheselt mõista, peab see põhinema faktidel ning olulisel 
kohal on kirjutaja asjatundlikkus käsitletavas teemas. Mida pädevam on mingi kirjutise 
autor,  seda  läbimõeldum  on  teksti  stiil.  Kasiku  järgi  on  hea  tarbestiil  selge,  tihe  ning 
konkreetne (Kasik jt. 2007: 29).  
1.2.1  Teksti selgus 
Selge keel ei tähenda, et keel on lihtsustatud, vaid et see on lugejakeskne (Hallik 2011: 
1). Heigo Sooman leiab, et keeleselgus on justkui  meeldetuletus , et tuleb mõelda lugeja 
peale  (Sooman  2014:  136).  Reet  Kasiku  järgi  on  selge  tekst  terviklik  nii  sisu, 
ülesehituse kui ka keelekasutuse poolest (Kasik 2007: 66).  
Tervikliku  ja  selge  sisu  all  mõeldakse  seda,  et  tekst  peab  olema  sidus.  Tekst  on 
7 
 
koostatud  omavahel  korrektselt  seotud  lausetest,  tekstil  on  kindel  teema  ning  see 
moodustab  tekstist  temaatilise  ja  sisulise  terviku  (Kutsehariduskeskus  2015).    Sidusus 
aitab lugejal aru saada, kuidas on kirjutises käsitletavad teemad üksteisega seotud, ilma 
et  ta  peaks  ise  seda  hakkama  välja  mõtlema.  Kõige  tüüpilisemad  sidususvahendid  on 
sidesõnad  (ja,  et,  kuna)  ning  muud  sidendid  (kas,  küll,  seetõttu,  peale  selle,   niisiis ). 
(Erelt jt. 2007: 14) 
Võib öelda, et teksti „skeleti“ moodustavad tuumlaused. Nende eesmärk on anda edasi 
teksti  peamine  sõnum.  Tuumlausete  mõtet  aitavad  edasi  kanda  tugilaused,  mis 
põhjendavad,  arutlevad  kirjutatu  üle  ja/või  arendavad  teemat  edasi  järgmise 
tuumlauseni.  
Nagu eelpool  mainitud , on oluline osa teksti ülesehitusel. Kirjutisest on hea ja lihtne aru 
saada, kui selle ülesehitus on loogiline ja järjekindel. Kasiku sõnul on vastavalt kirjutise 
eesmärgile hea kasutada järgnevaid teema käsitlusviise: 
–  kirjeldav  ja  seletav,  kui  soovitakse  lugejale  avada  teemaks  oleva  nähtuse 
olemust; 
–  hindav  ja  kritiseeriv,  kui  töö  eesmärk  on  analüüsida  teemaks  oleva  nähtuse 
väärtust ja kvaliteeti; 
–   võrdlev  ja vastandav, kui töö eesmärk on kõrvutada nähtusi või probleeme ning 
tuuakse välja nende  sarnasusi  ja erinevusi; 
–  suhetele ja seostele keskenduv, kui teemaks olev nähtus moodustab osa tervikust 
ning töös tuuakse välja seosed terviku, tausta või teiste  nähtustega ; 
–   suhtumist   väljendav,  kui  väljendatakse  oma  suhtumist  mingi  nähtuse  kohta. 
(Kasik 2007: 66) 
Tarbetekstis  on  otstarbekas  kasutada  ka  info  järjestusviise,  mis  toetaksid  kogu  teksti 
loogilisust ja terviklikkust. Info järjestamisel on mitmeid viise: 
–  ajaline ehk kronoloogiline järjestus (enne-nüüd-tulevikus); 
–  ruumiline  (kohast  lähtuv)   liigendus   (meil-mujal,  lähedal-kaugel,  esiplaanil-
tagaplaanil); 
–  loeteluliigendus (olulisest vähem oluliseni, üldisest üksikuni ja vastupidi); 
8 
 
–   temaatiline  liigendus (teemat vaadeldakse osade kaupa või eri aspektidest); 
–  tuntusliigendus (tuttavast tundmatuni, lihtsast keerulisemani); 
–  võrdlev liigendus (kahe nähtuse süsteemne võrdlemine punkt-punktilt); 
–   seostav liigendus (põhjus-tagajärg, nähtus-põhjus); 
–  probleemikeskne  liigendus  (küsimus-vastus,  probleem-lahendus,  õige-väär). 
(Erelt jt. 2007: 66) 
Suurt  rolli  teksti  oluliste  mõtete  väljatoomisel  mängib  ka  nende   paigutus   kirjutises. 
Selleks, et kõige tähtsam informatsioon lugejale kergelt silma hakkaks, paigutatakse see 
kas teksti algusesse või lõppu. (Erelt jt. 2007: 30)  
1.2.2  Konkreetsus 
Asjaajamiskeele  kasutus  peab  olema    arusaadav  ja  sõnade  tähendus  võimalikult 
konkreetne.  Selliselt   toimivad  tekstid lugejatele usaldusväärselt, sest kogemused sõnade 
tähendustega on ühesugused või vähemalt sarnased. Lisaks sellele on konkreetsed sõnad 
näitlikud ning väljendusrikkad. (Erelt jt. 2007: 35-36) 
Stiililt  on  asjaajamiskeel   neutraalne .  See  on  oluline,  et  väljenduslaad  oleks 
ühemõtteline.    (Erelt  jt.  2007:  22-23)  Tuleb  vältida  sõnu  või  väljendeid,  mis  on 
intensiivsed,  hinnangulised  või  väga  eriala  spetsiifilised,  kui  sõnal  on  ka  lihtne 
neutraalne  sõna  ( Kuhhi   2006:  12).  Kui  aga  tekst  tõepoolest  nõuab  mõne  spetsiifilise 
sõna kasutust, siis on mõistlik see alati pisut lahti seletada. 
Tähtis on jälgida, et mõiste ja sõna tähendus vastaks üks ühele (Erelt jt. 2007: 23).  Kulli  
järgi  on  tarbetekstis  sünonüümide  ehk  samatähenduslike  sõnade  tarvitamine  piiratud 
ning reguleeritud (Kull 2000: 12).  
Kui  eelnev  puudutas  teksti  sõnavara  kasutust,  siis  sellega  teksti  konkreetsus  ei  piirne. 
Sama  nõue  kehtib  ka  grammatikalistele  vahenditele.  Soovituslik  on  kasutada  ainsuse 
vormi ja seda eriti liigimõistetest rääkides. Lisaks on hea kasutada isikulist tegumoodi, 
sest  selle  väljenduslaad  on  mõjusam  ning  isikulises  tegumoes  esitatud  tegevusverbid 
muudavad teksti elavaks ja dünaamiliseks.  
9 
 
1.2.3  Teksti tihedus 
Eelnevatest alaosadest  selgub , et hea tekst on selge ja konkreetne, mistõttu tuleb vältida 
lugeja  tarbetu  informatsiooni ülekuhjamisega. Selle all mõeldakse, et kirja tuleb panna 
vaid need mõtted, mis on seotud konkreetse  teemaga , mida käsitletakse. Kasik selgitab, 
et liigsõnalisus tekib peamiselt kolmel põhjusel: 
-  kirjutaja selgitab lugejale niigi teadaolevaid asju; 
-   kirjutatakse  teemaväliseid asju;  
-  esitatakse  tarbetuid  üksikasju  ning  omapoolseid  märkusi,  millest  saab  lugeja 
nagunii  aru, kui teksti loeb.  
Ülaltoodud põhjuste tõttu valgub teksti mõte laiali ning muudab selle lugejale raskesti 
mõistetavaks. Selleks, et  taolisi  olukordi vältida, tuleks tekstist välja jätta kogu see info, 
mida lugeja juba teab, mis ei ole antud teemas oluline ning mida on võimatu kirjutatust 
mitte välja lugeda. (Kasik 2007: 75-76) 
Liigsõnalisuse  vältimiseks  on  otstarbekas  kasutada  tegu-  ja  nimisõnu,  sest  tarbetud 
määr- ning  omadussõnad  viivad lugeja tähelepanu eemale. Viimaste all ei ole mõeldud 
selliseid  omadussõnu,  mis  piiravad  või  täpsustavad   põhisõna   tähendust  (nt  hall   vaip ), 
vaid  selliseid,  mille  tähendust  väljendab  põhisõna  (nt  vapper  kangelane).  Ka 
ebamäärased  kaassõnad   nagu  abil, alal, arvel,  osas,  poolt jms.  tekitavad liigsõnalisust 
ning ähmastavad mõtet. (Kasik 2007: 76-77) 
 
 
 
 
10 
 
2  EESTI 
ASJAAJAMISKEELE 
KASUTUST 
REGULEERIVAD 
NÕUDED 
Keele  normide  ning  normingute  loomise  ja  arendamisega  tegelevad   keelepoliitika , 
keelekorraldus ning  keelehoole  (Hennoste, Pajusalu 2013: 19).  
Keelepoliitika  kuulub  Eestis  Haridus-  ja  Teadusministeeriumi  valitsemislasse.  Selle 
eesmärk  on  juhtida  keelelist  arengut  ühiskonna  tasandil  soovitud  eesmärkide  suunas 
(Hennoste,  Pajusalu  2013:  19).  Vastavad  eesmärgid  püstitatakse  Eesti  keele 
arengukavas  mitmeks  aastaks,  mis  koostatakse  Haridus-  ja  Teadusministeeriumi  ning 
Eesti keelenõukogu koostöös. 
Tiiu   Erelti  järgi  on  keelekorraldus  teadlik  kirjakeele  arendamine,   rikastamine , 
püsistamine  ja  ajakohastamine.  Keelekorralduse  eesmärk  on  hoolitseda  selle  eest,  et 
eesti  kirjakeel  oleks  hea  ning  kasutajaskonnal  oleks  võimalik  kasutada  seda  nii  oma 
tunnete  väljendamisel  kui  ka  mistahes  muul  elualal.  Keelekorraldusel  on  justkui  kaks 
erinevat  funktsiooni:  ühelt  poolt  ta  kiirendab  keele  muutumist  (rikastab  sõnavara, 
eelistab  liitsõnamoodustuses  s- liitumist )  ning   teiselt   poolt  jällegi  pidurdab  muutumist 
(näiteks  eelistab  järgarvsõnade  kasutust).  (Erelt  2001:  23-24)  Eestis  jaguneb 
keelekorraldus  üld-  ja  oskuskeelekorralduseks  ning  nimekorralduseks  (Hennoste, 
Pajusalu 2013: 20). 
Keelekorraldusega käib käsikäes keelehoole. Kui keelekorraldus annab  soovitusi  keele 
rikastamiseks/arendamiseks, 
siis 
keelehoole 
rakendab 
praktilised 
toimingud  
keelekorralduse  jagatud  soovituste  elluviimiseks  (Hennoste,  Pajusalu  2013:  20).  
Eelnevast nähtub, et keelekorraldust ja keelehoolet üksteisest eraldi käsitleda ei saa. 
Eesti  kirjakeele  normide  kujundamise  eesmärgiks  on  saavutada  ühtne  kirjakeel.  Tiit 
Hennoste  ning  Karl  Pajusalu  sõnul  on  normitud  kirjakeel  ideaalne  süsteem  ehk 
erinevate  reeglite  kogu  ning  kõik  need  reeglid  on  kirjas  kirjakeele  sõnaraamatutes  ja 
grammatikates,  “Õigekeelsussõnaraamatus”  ning  “Eesti  keele  käsiraamatus”  ja  lisaks 
keeleõpikutes (Hennoste, Pajusalu 2013: 22). Kuigi kirjakeele norme ei ole kohustuslik 
järgida  kõikides  tekstides,  siis  tarbetekstid  jäävad  sellest  kindlasti  välja.  Selleks,  et 
11 
 
elanikkonna  kõik  grupid  saaksid  neid  puudutavatest  olulistest  dokumentidest  üheselt 
aru, on oluline, et  avalikus  suhtluses järgitaks  normeeritud  kirjakeelt.  Seetõttu  on  kirja 
pandud ka sätted, mis reguleerivad asjaajamiskeele kasutust Eestis.   
Järgnevad alaosad annavad ülevaate asjaajamiskeele kasutamisele laienevatest nõuetest, 
mis  on  reguleeritud  põhi-  ja  keeleseaduses  ja  Vabariigi  Valitsuse  määruses  “Eesti 
kirjakeele normi rakendamise kord”.  
2.1  Nõuded põhiseaduses 
Eesti  Vabariigi   põhiseadus   (PS)  reguleerib  kõiki  laiemate  valdkondade  põhimõtteid 
(riigikorraldus,  riigivõimu  ja  üksikisiku  suhted,  keelekasutus,   õigusloome   jms.).  See 
seadus käsitleb ainult üldisi põhimõtteid ning seda täiendavad veel lisaks paljud muud 
seadused ja õigusaktid. Kuna põhiseadus on riigi tähtsaim seadus, siis  alapeatükk  toob 
välja paragrahvid, mis määratlevad keelekasutust. 
§  6.  „Eesti  riigikeel  on  eesti  keel“  (Eesti  Vabariigi  põhiseadus  2011).  Riigikeeles 
avaldatakse  seadused  jt  ametlikud   dokumendid ,  ta  on  riigiorganite  töökeel  ning  teda 
kasutatakse  ametlikus  asjaajamises,  samuti  kohanimedes  ja  üldkasutatava  teabe 
allikates ,  ta  on  põhiline  õppekeel  haridusasutustes  ning  riigikeelne  peab  olema  ka 
meedia. Eelneva võib lahti seletada selliselt, et eesti keel on avaliku võimu teostamise 
keel ja Eesti ametlik keel (Merusk jt. 2012: 92).  
§  51. „Igaühel  on  õigus  pöörduda  riigiasutuste,  kohalike  omavalitsuste  ja  nende 
ametiisikute poole eesti keeles ja saada eestikeelseid vastuseid.  
Paikkondades,  kus  vähemalt  pooled   püsielanikest   on  vähemusrahvusest,  on  igaühel 
õigus  saada  riigiasutustelt  ja  kohalikelt  omavalitsustelt  ning  nende  ametiisikutelt 
vastuseid ka selle vähemusrahvuse keeles“ (Eesti Vabariigi põhiseadus 2011).  
Paragrahv  51  eesmärk  on  kaitsta  kõigi  õigust  ametlikule  suhtlusele  eesti  keeles  ning 
samas kaitseb ka vähemusrahvuste õigusi ( Annus  2012: 484). 
Kuigi põhiseadus käsitleb keelekasutust pigem üldises mõttes ning riigi tasandil, siis  § 
52 toob välja ka asjaajamiskeelt  puudutava  regulatsiooni. Seaduse paragarahv ütleb, et 
12 
 
„Riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asjaajamiskeel on eesti keel.  
Paikkondades,  kus  elanike  enamiku  keel  ei  ole  eesti  keel,  võivad  kohalikud 
omavalitsused   seaduses  sätestatud  ulatuses  ja  korras  kasutada  sisemise 
asjaajamiskeelena selle paikkonna püsielanike enamiku keelt.  
Võõrkeelte, sealhulgas vähemusrahvuste keelte kasutamise riigiasutuses ning kohtu- ja 
kohtueelses menetluses sätestab seadus“. (Eesti Vabariigi põhiseadus 2011) 
Vaadeldav  paragrahv  (52)  täpsustab  üle  PS  §  6  väljatoodut,  et  kuna  riigikeel  on  eesti 
keel, siis ka asjaajamiskeel on eesti keel. Teiselt poolt aga kaitseb vähemuste huve ning 
annab õiguse teatud kohalikele omavalitsustele valida ise oma sisemise asjaajamiskeele.  
Asjaajamise  all mõistetakse igasugust  ametlikku  suhtlust ning ametlike dokumentidega 
seonduvat  tegevust.  Asjaajamiskeel  on  reguleeritud  seadusega  või  selle  alusel  antud 
õigusaktides  sätestatud  avalike  ülesannete  täitmisel  teabe  edastamisel  kasutatav  keel. 
(Annus 2012: 484-486) 
2.2  Nõuded keeleseaduses 
Keeleseadus   on  põhiline   õigusakt ,  mis  reguleerib  keeleküsimusi.  Käsitletav  seadus 
täpsustab teistes seadustes olevaid keelesätteid (Kukk 2002: 11).   
Keeleseaduse   §1  sõnastab  õigusakti  eesmärgi.  Selleks  on  keele  arendamine,  kaitsmine 
ning  tagamine,  et  kõikides  eluvaldkondades  toimuks  peamine  suhtlus  eesti  keeles.  §  2 
toob  välja  seaduse  reguleerimisala.  Paragrahv  2  lg  1  puudutab  asjaajamiskeelt  kõige 
enam ning see sätestab, et „Seaduses reguleeritakse eesti keele ja võõrkeelte kasutamist 
suulises  ja  kirjalikus  asjaajamises,  avalikus  teabes  ja   teeninduses ,  eesti   viipekeele   ja 
viibeldud  eesti  keele  kasutamist,  eesti  keele  oskuse  nõudeid  ja  hindamist,  seaduses  ja 
seaduse  alusel  sätestatud  nõuete  täitmise  riiklikku  ja  haldusjärelevalvet  ning  vastutust 
seaduse nõuete rikkumise eest“. (Keeleseadus 2015) 
§  4.  „Ametlik  ja  avalik  keelekasutus  ning  eesti  kirjakeele  norm“.  Vastavalt  sellele 
sättele    kasutatakse  ametlikku  keelt  riigi  ametiasutuses  ja  valitsusasutuse  hallatavas 
13 
 
riigiasutuses,  kohaliku  omavalitsuse  ametiasutuses  ning  kohaliku  omavalitsuse 
ametiasutuse  hallatava  asutuses,  notari,  kohtutäituri  ja  vandetõlgi  ning  nende   büroos , 
muu avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutuses, kogu või isiku dokumentides, 
veebilehel, siltidel, viitadel ja teadaannetes. Tulenevalt sellest paragrahvist peab ametlik 
keel vastama kirjakeele normidele, mille all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste 
ja  sõnavaraliste  normingute  ja  soovituste  süsteemi.  (Keeleseadus  2015)  Kirjakeele 
normide  rakendamise  korda  käsitletakse  lähemalt  Vabariigi  Valitsuse  määruses  “Eesti 
kirjakeele normi kehtestamise kord” (vt. Eesti kirjakeele normi rakendamise kord). 
§ 8.  „Õigus eestikeelsele suulisele ja kirjalikule asjaajamisele ja teabele“. Paragrahvi lg 
1  kordab  osalt  üle  paragrahv  4  lõikes  1  öeldut,  kuid  lisab,  et  igaühel  on  õigus 
eestikeelsele  suulisele  ja  kirjalikule  asjaajamiskeelele  ka  Eesti  välisesindustes, 
kultuuriomavalitsuses 
ning 
Eestis  registreeritud  muus  asutuses,  äriühingus, 
mittetulundusühingus  ja  sihtasutuses.  Lisaks  sellele  reguleerib  vaegkuuljate  ja  kurtide 
õigust saamaks asutuses tõlketeenust suulise asjaajamise puhul ning tagab, et töötajale 
või ametnikule jagataks tööalast informatsiooni eesti keeles, kui seadus ei sätesta teisiti. 
(Keeleseadus 2015) 
§ 10.  „Asjaajamiskeel“. Vastavalt sellele paragrahvile toimub  riigiasutuse  ja kohaliku 
omavalitsuse  asjaajamine  eesti keeles. Lisaks kehtib see nõue ka riigi enamusosalusega 
äriühingule, riigi asutatud sihtasutusele ja riigi osalusega mittetulundusühingule. Samuti 
sätestab, et  Kaitseväe  ning Kaitseliidu teenistus- ja käskluskeel on eesti keel, kohtueelse 
menetluse  ja  kohtumenetluse  keelekasutus  sätestatakse  asjakohaste  seadustega  ning 
riigi-  ja  kohaliku  omavalitsuse   ametnik   esineb  Eesti  eestikeelses  meedias  eesti  keeles. 
(Keeleseadus 2015) 
§  11.   „Püsielanike  keele  kasutamine  asjaajamiskeelena.  Paragrahv  kaitseb 
vähemusrahvuste  huve  ning  annab  õiguse  omavalitsusüksustele,  mille  püsielanike 
enamiku  keel  ei  ole  eesti  keel,  määrata  kohalikus  omavalitsuses  sisemiseks 
asjaajamiskeeleks  püsielanike  enamiku  keele.  Vastava  ettepaneku  esitab  kohaliku 
omavalitsuse volikogu ning otsuse langetab Vabariigi Valitsus“. (Keeleseadus 2015) 
§  23.   „Eesti  keele  oskuse  ja  kasutamise  nõuded.“  Paragrahvi  lg  1  kohaselt  peab 
ametnik, riigiasutuse või kohaliku omavalitsuse  töötaja   valdama  eesti keelt tasemel, mis 
14 
 
on  vajalik  teenistusekohustuste  või  tööülesannete  täitmiseks.  Sama  nõue  laieneb  ka 
avalik-õigusliku  juriidilise  isiku  ja  selle  asutuse  töötajale  ja  selle  liikmele,  notarile, 
kohtutäiturile,  vandetõlgile  ning  nende  büroo  töötajatele.  Vajalik  keeleoskuse  tase  on 
määratud  Vabariigi  Valitsuse  määruses  “Ametniku,  töötaja  ning  füüsilisest  isikust 
ettevõtja  eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded”. (Keeleseadus 2015) 
Vastavalt  ülal  nimetatud  Vabariigi  Valitsuse  määruse  II  peatükis  nimetatud 
keeletasemetele,  on  Riiklik  Eksami-  ja  Kvalifikatsioonikeskus   esitanud   tasemete 
täpsemad iseloomustused: 
-  algtaseme   märgistus   on  A.  Sellel  tasemel  oskab  kasutada  lihtsaid  igapäevaseid 
fraase , saab hakkama igapäevases suhtluses, mille teemad on talle tuttavad. Isik 
oskab  rääkida  oma  perekonnast,  endast,  tööst  jne.  (Riiklik  Eksami-  ja 
Kvalifikatsiooni  keskus  2014)  Seda  taset  peab  valdama  isik,  kelle 
teenistuskohustused  või  tööülesanded  on  kindlalt  piiritletud,  kelle 
keelekasutusolukorrad on  rutiinsed  ning isik, kes peab koostama tüüpdokumente 
ja täidab  planke  (Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele 
oskuse ja kasutamise nõuded 2014); 
-  kesktaseme  märgistus  on  B.  Isik   valdab   keelt  sellel  tasemel,  kui  oskab  rääkida 
ladusalt  ja  spontaanselt,  mõistab  keerukamaid  lauseid  ja  nende  varjatud  mõtet, 
oskab  kirjutada  selget  ja  üksikasjalikku  teksti  ning  põhjendada  oma  seisukohti 
(Riiklik  Eksami-  ja  Kvalifikatsioonikeskus  2014).  Vaadeldav  keeletase  laieneb 
isikutele,  kelle  teenistuskohustused  või  tööülesanded  on  mitmekesised  ning 
võivad  olla  seotud  asjaajamisega,  juhtimisega  või  koostööga  ning  võivad 
sisaldada  tekstide koostamist (Ametniku, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja 
eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded 2014); 
-  kõrgtaseme märgistus on C. Selle taseme valdaja saab aru kõigest  öeldust ning 
kuuldust,  oskab  resümeerida  erinevate  kirjalike  ja  suuliste  allikate  teavet  ning 
edasi  anda  neis  esitatud  põhjendusi  ja  seisukohti.  Oskab  ennast  väljendada 
spontaanselt,  ladusalt  ning  täpselt.  (Riiklik  Eksami-  ja  Kvalifikatsioonikeskus 
2014) Vastavat taset nõutakse teenistujalt või töötajalt, kelle teenistuskohustused 
või  tööülesanded  on  seotud  üksuse  juhtimise,  tegevuse  kavandamise  ja 
koordineerimisega,  samuti  nõustamise,  avalike  ettekannete,  sõnavõttude  ja 
15 
 
ametlike  kirjalike  tekstide  koostamisega  (Ametniku,  töötaja  ning  füüsilisest 
isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded 2014). 
§ 30. „Riiklik ja haldusjärelvalve“. Paragrahvi kohaselt  teostab  keeleseaduses ning selle 
alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise kontrolli Keeleinspektsioon.  
Keeleseaduse  nõuetest  asjaajamiskeelele  ja  selle  kasutusele  nähtub,  kui  laiale 
auditooriumile  see  on  mõeldud  ning  toob  veel  kord  välja  asjaajamiskeel  olulisuse. 
Lisaks  sellele  rõhutab  seadus,  et  antud  keelevariant  baseerub  eesti  keelel  ja  selle 
normeeritud kirjakeele kujul.  
2.2.1  Eesti kirjakeele normi rakendamise kord 
Eesti kirjakeele normi rakendamise kord on loodud keeleseaduse § 4 lõike 2 alusel ning 
selle  all  mõistetakse  õigekirjutuslike,  grammatiliste  ja  sõnavaraliste  normingute 
süsteemi. Kirjakeele normi eesmärgiks  on tagada, et  ametlik keelekasutus oleks ühtne 
ning selge ja soodustada ametlikus keelekasutuses hea tava kasutamist.  
Käsitletav  norm  sätestab,  et  kirjakeele  norm  on  reguleeritud  kõige  uuema 
õigekeelsussõnaraamatuga,  Emakeele  Seltsi  keeletoimkonna  otsustega  ning 
keeletoimkonna poolt heaks  kiidetud  ortograafiareeglistiku, normatiivse käsiraamatu ja 
grammatikaga.  
Vastavalt määruse paragrahv 2 lõikele 3 täiendavad ja täpsustavad oskussõnavara osas 
kirjakeel  normi  oskussõnastikud.  Valdkonnaga  tegelevad  Eesti  Terminoloogia  Ühing 
koos  asjaomaste  ministeeriumide  ja  asutustega,  mille   põhikiri   näeb  ette  eesti  keele 
uurimist  ning  korraldamist.  Eelpool  nimetatud  oskussõnastikud  peavad  olema  heaks 
kiidetud nimetatud asutuste poolt. (Eesti kirjakeele normi rakendamise kord 2011) 
 
 
 
16 
 
3  EESTI ASJAAJAMISKEELE SEISUKORRAST 
Eesti  keel  on  maailmas  üks  väiksemaid  keeli,  mis  on  riigikeele  staatuses  ning  mida 
kasutatakse  kõikides  eluvaldkondades  –  argisuhtluses,  meedias,  ajakirjanduses, 
ametlikus  kontekstis,   teaduses   jne.  Selle  positsioon  tõusis  märgatavalt  pärast  Eesti 
taasiseseisvumist  ning  veelgi  enam  Eesti  ühinemisel  Euroopa  Liiduga.  Ühelt  poolt  tõi 
see  kaasa  väga  positiivsed  muudatused  keelearengus  ning  selle  püsimise  kindluses. 
Teisalt  aga keele üleilmastumine ning infoühiskonna areng on vähendanud eesti keele 
osatähtsust ( Liin jt. 11). 
Suurimaks  ohuallikaks  eesti  keelele  võib  pidada  keelenormide  hägustumist,  mida 
põhjustavad  kõnelejaskonna  vähenemine,  tugev  võõrkeelte  ning  internetikeele  mõju 
(Liin jt. 11).  See  aga puudutab väga olulisel määral  eesti asjaajamiskeelt, mis  põhineb 
eesti kirjakeele normidel. 
Nii on näiteks ametlikus tekstis kasutatud pikad ja paljude täienditega nimisõnafraasid 
ning  mine-  vormidega  nominaalstiil,  võõrsõnade  ning  terminoloogiliste  väljendite 
kasutus tugev võõrkeelte mõju. Peale selle võib lugeda võõrkeelte mõju hulka sõnavara 
abstraktsust, leksikaalse eituse, lauselühendite ning bürokraatlikke kaassõnade kasutust. 
(Kasik 2007: 58) 
Lisaks  eelnevale  on  üha  rohkem  näha,  et  ametlikus  tekstis  kombineeritakse  kahte 
peamist keeleregistrit, mis on puhas e-keele ehk netikeele mõju, sest internetis suheldes 
on  võimalik  väga   lühikese   ajavahemiku  jooksul  vahetada  palju  informatsiooni. 
Hennoste  ja  Pajusalu  järgi  (2013:  39)  on  register   allkeel ,  millel  on  kindlad  korduvad 
jooned,  mis  on  iseloomulik  kindlale  suhtlussituatsioonile  ning  mis  esineb  ühiskonnas 
regulaarselt.  Üldiselt  räägitakse  kahest  pearegistrist:  kõnest  ja  kirjast  (Hennoste, 
Pajusalu  2013:  39).  Kuna internetis suheldes  võib tekkida justkui   dialoog , siis  muutub 
kirjavahetus  emotsionaalseks,  mida  väljendatakse  emotikonidega  (Hennoste,  Pajusalu 
2013: 82).  
Alljärgnevad  alajaotised  annavad  detailsema  ülevaate  ülal  nimetatud  mõjudest 
asjaajamiskeelele.  
17 
 
3.1  Võõrkeelte mõju 
Eesti  keele  arengut  on  mõjutanud  mitmed  suurkeeled  alates  selle  kujunemisest. 
Võõrkeeled  on  mõjutanud  nii  eesti  asjaajamiskeele  lausete  konstruktsiooni  kui  ka 
sõnavara.  Kuigi keelearengu ajaloo esimeses pooles oli peamiseks mõjutaks saksa keel, 
siis asjaajamiskeele laenud pärinevad enamasti vene ja inglise keelest.  
Asjaajamistekstidele 
on 
omane 
nominaalstiil. 
Tegemist 
on 
võõrapärase 
lausekonstruktsiooniga, mis on tulnud vene keelest. Kuigi nominaalstiil ei ole alati halb, 
käsitleb seminaritöö seda kontekstis, kus selline stiil on pigem negatiivne.  
Nominaalstiil  tähendab  seda,  et  lauses  kasutatakse  tühje  tugiverbe,  mine-  või  muid 
tegusõnatuletisi.  Selle  asemel,  et  kirjutada/öelda  näiteks,  et:  „Tegemist  on 
veebiregistriga  ja  kogu  andmetehaldus  toimub  Internetis“,  kirjutab  ametnik: 
„Registriandmete  muutmine  toimub  kasutajanime  ja  salasõna  olemasolu  korral 
veebipõhiselt“. (Kerge 2005: 38-39) Selline lausekonstruktsioon on pikk ja veniv ning 
võib  lugeja  ajada   segadusse .  Nominaalstiili  iseloomustavad  järgmised  tugiverbid:  aset 
leidma,  toimuma,   kuuluma ,  teostama  ja   vajama .  Et  lause  oleks  paremini  mõistetav, 
tuleks tühiverb lihtsalt ära jätta ( Pullerits 2010: 15-17). 
Lisaks  tugiverbidele  on   populaarne   ka  mine-  ja  muude  tegusõnatuletiste  kasutamine. 
Näiteks  selle  asemel,  et  öelda:  „Tugevad  ja  väljapaistvad  ettevõtted  saavad  Tartus 
kujuneda  siis,  kui  avalik  sektor  panustab  oluliselt  üldisesse  loome-  ja  ärikliimasse“, 
kirjutatakse:  „Tugevate  ja  väljapaistvate  ettevõtete  kujunemine  Tartus  eeldab  olulist 
avaliku  sektori  ressursside  panustamist  linna  üldise  loome-  ja  ärikliima  vormimisse“. 
Vältimaks  sellist  lauseehitust,  on  hea  kasutada  da-  tegevusnime  või  des-  vormi. 
(Pullerits 2010: 19-20) 
Ka  poolt-  tarindi  ja  olema  +   kesksõna   kasutust  näeb  tihti.  Vastavalt  poolt-  tarindi 
kasutuseesmärgile on võimalik seda tekstis asendada järgnevalt: umbisikulisest  lausest 
tuleks  teha  isikuline,  tud-  kesksõna  asendada  omastavas  käändes  tegijafraasiga. 
(Pullerits 2010: 21-22) 
Nominaalstiili  kasutatakse  ka  sõnavaras.  Tarbetuid  sõnu  leidub  nii  tegu-,  nimi-, 
18 
 
omadus-,  kaas-  kui  ka  määrsõnade  seas.  Väga  põhjaliku  ülevaate  annab  nendest  Egle 
Pullerits raamatus „Kuidas hoiduda kantseliidist“. Raamat sisaldab palju näiteid.   
Teiseks  kasutatakse  ametlikes  tektides  tihti  abstraktseid  sõnu.  Need  on  sõnad,  mis  on 
väga  üldistavad  ning  muudavad  teksti  mõtte  hägusaks..  Näiteks  ei  tähista  sõna  „täna“ 
enam  ainult  praegust  hetke,  vaid  lähiajal  toimuvat.  See  on  tulnud  sellest,  et  näiteks 
inglise keele „today“ ja vene keele „сегодня“ võivad samuti tähistada nii praegust hetke 
kui ka lähiajal toimuvaid sündmusi. (Erelt jt. 2007: 604) 
3.2  Netikeele  mõju 
Üha enam kasutatakse omavahel suheldes elektroonilisi suhtluskanaleid. Üsna  ammu  on 
taoline suhtlusviis olnud populaarne suhtlusvõrgustikes rääkides sõprade ja tuttavatega.  
Alates  20.  sajandi  lõpust  on  näha  ka  tendentsi,  et   elektroonilisele   suhtlusele  ning 
asjaajamisele  minnakse  üha  rohkem  üle  ka  ametlikus  kontekstis.  Seetõttu  on  netikeele 
kasutus veelgi laialdasem. 
Hennoste  ja  Pajusalu  sõnul  on   netikeel   internetisuhtluses  kasutatav  keel,  mis  sisaldab 
palju  suulise  keele  ja  netikeelsuste  jooni.   Viimased   esinevad  kõigil  keeletasanditel: 
ortograafias, grammatikas ning sõnavaras. (Hennoste, Pajusalu 2013: 81) 
Suulist keelt iseloomustab sõnade lühendamine (siinkohal peetakse silmas eestikeelseid 
sõnu,  mida  inimene  lühendab  nendes  lause  osades,  kus  kõne  tempo  on  kiirem  kui 
muidu): ütlesin > ütsin, mõtlesin > mõtsin, kuule > kle jne; sõnade kokku  hääldamine : 
kes  see  >   kesse ,  aga  siis  ma  mõtlesin,  et  >  a  sis  mõtsin,  et  jms.  Lisaks  on  tüüpilised  
sõnakordused   ning  partiklite  kasutamine:  noh,   mhmh ,  ahah,  kuskil.  Partiklite  hulka 
kuuluvad ka üneemid ehk suhtlushäälitsused: ee, mmm jne. (Hennoste, Pajusalu 2013: 
53-55)  
Netikeelsuse  joonteks  peetakse  aga  emotikonide  (,  )  ja  muude  märkide  kasutamist 
(nt kasutatakse tärni (*) kui tahetakse parandada kirjaviga). Samuti sõnade lühendamist, 
kuid  need  lühendused  erinevad  olulisel  määral  suulises  keeles  sõnade  lühendamisest. 
Nimelt  netikeeles  püütakse  ära  jätta  maksimaalselt  täishäälikuid:  nojah  >  njh, 
hommikust > omk. Peale selle lühendatakse netikeeles palju mitmesõnalisi fraase, mida 
19 
 
korduvalt kasutatakse. Suures osas on need tegelikult ingliskeelsed väljendid nagu:  by 
the way > btw, as soon as possible >  ASAP . Viimast kasutatakse just asjaajamiskeeles 
väga tihti. (Hennoste, Pajusalu 2013: 82-83) 
Netikeele  ortograafia  kattub  osaliselt  suulise  keele  ortograafiaga,  kuid  sellel  on  ka 
erijooni.  Näiteks  selleks,  et  väljendada  emotsioone,  kasutatakse  lisaks  emotikonidele 
sõnades  läbivaid  suurtähti.  Sellega  näidatakse  tihtipeale  välja  kas  oma  pahameelt  või 
tõmmatakse  tähelepanu  mingile  olulisele  mõttele.  Tähtsaid  mõtteid  tuuakse  esile  ka 
mitme järjestikuse hüüumärgiga. Kui aga  millestki  ei saada aru, siis kasutatakse mitut 
küsimärki ning mõnikord lisatakse nende vahele ka hüüumärke (!?!?!?!?). Erinev on ka 
kirjavahemärkide  tarvitus  – teksti lihtsustamiseks jäetakse sellest välja kõik see, mis on 
lause  mõistmiseks  tarbetu.  Kõige  rohkem  jäetakse  ära  kirjavahemärke  ning  suurtähti. 
(Hennoste, Pajusalu 2013: 84) 
Netikeele  grammatilises  osas  leiab  iseloomujooni  nii  kirja-  kui  ka  kõnekeelest.  Selle 
morfoloogia   on  tihedalt  seotud  kirjakeele  morfoloogiaga,  kuid  süntaksi  osa  on  pigem 
kõnekeelne.  See  tähendab,  et  laused  on  üldiselt  lühikesed  ja  sarnanevad  suulise  kõne 
lausetele. (Hennoste, Pajusalu 2013: 85) 
Üks peamisi põhjuseid miks asjaajamiskeeles ning ametlikus kirjavahetuses kasutatakse 
palju  netikeelele   iseloomulikke   jooni  on  see,  et  lühikese  ajavahemiku  jooksul 
vahetatakse  palju  informatsiooni.  See  justkui  tekitab  inimeste  vahel  dialoogi  ning 
vestlus    kipub   muutuma  familiaarsemaks.  Mõtet  soovitakse   edastada   kiiresti  ning 
seetõttu  ei  pöörata  enam  tähelepanu  ei  ortograafiale,  grammatikale  ega  sõnavarale. 
Sellest võib järeldada, et kirjakeele normidest võiks siiski rohkem kinni pidada.  
 
 
 
 
 
20 
 
KOKKUVÕTE 
Seminaritöö  koosneb  kolmest   peatükist .   Esimesest   peatükist  selgub,  et  tarbekeelt 
kasutatakse  väga  paljudes  erinevates  valdkonna  tekstides  ning  see  on  mõeldud  laiale 
sihtgrupile.  Kuigi   tarbekeel   jaguneb  mitmeks  alaliigiks,  keskendub  töö  ühe  alaliigi  – 
asjaajamiskeele  –  kirjeldamisele.  Asjaajamiskeelt  kasutatakse  avalikus  ja  ametlikus 
suhtluses,  seadustes,  juhendmaterjalides  jne.  See  näitab,  et  asjaajamiskeelel  on  suur 
auditoorium ning seega on sellel ühiskonnas oluline roll. 
Asjaajamiskeel põhineb normitud kirjakeelel ning  kuigi viimase kujunemislugu ulatub 
juba  XVI  sajandisse,  tõusis  asjaajamiskeele  olulisus  esile  Eesti  Vabariigi 
iseseisvumisega,  sest  siis  sai  eesti  keelest  riigikeel.  See  tähendas  seda,  et  võõrkeelte 
(eriti  vene  keele  mõju)  taandus  ning  hakati  tegelema  eesti  kirjakeele  arendamisega. 
Teine  tähtis  sündmus  asjaajamiskeele  kujunemisloos  on  Tartu  Ülikooli  muutumine 
eestikeelseks  1919.  aastal.  Asjaajamiskeel  laienes  teaduskeelde  ning  see  pani  aluse 
mitmete  oskussõnastike  valmimisele.  Käsitletava  keelevariandi  roll  muutus  veelgi 
olulisemaks  Eesti  Vabariigi  taasiseseisvumisega  1991.  aastal,  sest  alates  sellest  ajast 
muutus kogu asjaajamine Eestis eestikeelseks ning keelevarianti hakati kasutama peale 
haridusasutuste ka kõikides riigiorganites, ametiasutustes, institutsioonides jne.  
Kuna asjaajamiskeel on mõeldud niivõrd suurele sihtgrupile, siis toob esimene peatükk 
välja  ka  sellele  keelevariandile  omased  stiilitunnused.  Nendeks  on  teksti  selgus, 
konkreetsus ja tihedus.  
Et asjaajamiskeelt kasutatakse seadustes, juhendites, ametlikus suhtluses jne ning need 
puudutavad  kõiki  ühiskonnaliikmeid,  toob  teine  peatükk  välja  asjaajamiskeele 
kasutusele  kehtestatud  nõuded.  On  oluline,  et  ametlikest  dokumentidest  saaksid  aru 
kõik,  keda  need  puudutavad.  Kuna  inimestel  on  tihti  erinev  taust,  on  oluline,  et 
keelekasutus vastaks kehtestud normidele. Peatükk toob välja, et keele normide loomise 
ja arendamisega tegelevad keelepoliitika, keelekorraldus ning keelehoole.  
Vastavalt  keelenormidele  on  reguleeritud  asjaajamiskeele  kasutus  erinevates  seadustes 
ning  Vabariigi  Valitsuse  määrustes.  Teine  peatükk  käsitleb  põhiseaduse  ja 
21 
 
keeleseaduses  kehtestatud  keelenõudeid  ning  kirjeldab  Vabariigi  Valitsuse   määrust  
„Eesti kirjakeele normi rakendamise kord“. 
Peamiselt rõhutavad põhi- ja keeleseadus, et asjaajamiskeel on eesti keel ning kirjakeele 
normidest peavad kinni  pidama  kõik ametiasutused, kohalikud omavalitsused ja muud 
institutsioonid .  Lisaks  on  ära  märgitud,  et  keeleseaduses  toodud  normidest 
kinnipidamist kontrollib Keeleinspektsioon. 
Seminaritöö  viimane  peatükk  keskendub  asjaajamiskeele  hetkeolukorrale  ning  toob 
välja  peamised  põhjused,  mis  on  keelevarianti  mõjutanud.  Peatükist  selgub,  et 
asjaajamiskeele peamine ohuallikas on keelenormide hägustumine. Seda põhjustab eesti 
keele kõnelejaskonna  vähenemine, võõrkeelte ning netikeele mõju.  
Kui  võõrkeeled  on  asjaajamiskeelt  mõjutanud  juba  väga  ammu  ning  neil  on  suur  roll 
eesti  kirjakeele  kujunemises,  hakkas  netikeel  mõjutama  vaadeldavat  keelevarianti 
kõigest  paarkümmend  aastat  tagasi.  Netikeelel  on  asjaajamiskeelele  väga  suur  mõju, 
sest   praeguseks   toimub  peamine  suhtlus  internetis.  Et  eesti  keele  normid  säiliksid,  on 
oluline, et kõik ühiskonnaliikmed pööraksid tähelepanu normidest kinnipidamisele.  
22 
 
KASUTATUD KIRJANDUS 
Annus,  Taavi  2012.  Eesti  Vabariigi  põhiseadus.  Kommenteeritud  väljaanne,  484-486. 
Tallinn: Juura; 
Annus,  Taavi,   Heiki   Lindpere,  Hent  Kalmo,  Kalle  Merusk,  Lauri  Madise,  Lauri 
Mälksoo, Madis Ernits 2012. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 
92. Tallinn: Juura; 
Erelt,  Mati,  Kristiina  Ross,  Tiiu  Erelt  2007.  Eesti  keele  käsiraamat.  Tallinn:  Eesti 
Keele Sihtasutus ; 
Erelt,  Mati,  Reet  Kasik,  Tiiu  Erelt  2007.  Eesti keele  väljendusõpetus  kõrgkoolidele. 
Tartu: Bookmill; 
Erelt, Tiiu 2000. Mida tahab keelekorraldus. – Oma Keel 1, 23-24; 
Hallik, Katrin 2011. Selge keele liikumisest maailmas. –  Õiguskeel 3, 1; 
Hennoste,  Tiit,  Karl  Pajusalu  2013.  Eesti  keele   allkeeled .  Õpik  gümnaasiumile. 
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus; 
Kasik, Reet 2007. Võimu keel: asutus suhtleb kodanikuga. – Eesti rakenduslingvistika 
ühingu aastaraamat 3, 168. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus; 
Kasik, Reet 2007. Sissejuhatus teksiõpetusse. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus; 
Kerge,  Krista 2005. Nominalisatsioon ja nominaalstiil. – Oma Keel 2, 38-39; 
Kuhhi, Merike  2006. Eesti ametikeel. Tallinn: AS Kirjastus Ilo; 
Kull, Rein 2000. Kirjakeel, oskuskeel , üldkeel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus; 
Liin,  Krista,   Kadri   Muischnek,   Kaili   Müürisepp,  Kadri  Vider.  Eesti  keel 
digiajastul. – Valge raamatu sari, 11. Tartu: Springer; 
Sooman, Heigo 2014. Ilus selge ametikeel. – Keel ja Kirjandus 2, 136. 
23 
 
 
Võrgumaterjalid 
Ametniku, töötaja ja füüsilisest ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded. 
(2014). 
Riigi 
Teataja . 
- 
RT 
I, 
28.06.2014,82. 
§3, 
4, 
5 
https://www.riigiteataja.ee/akt/128062014082  (08.03.2015); 
Eesti  kirjakeele  normi  rakendamise  kord.  (2011).  Riigi  Teataja.      –    RT  I, 
14.06.2011, 3. §2, 4  https://www.riigiteataja.ee/akt/114062011003  (08.03.2015) ; 
Keeleseadus. (2015).  Riigi  Teataja.  -  RT  I, 12.07.2014, 61.  §1, 2, 4, 8, 10, 11, 23, 30 
https://www.riigiteataja.ee/akt/112072014061  (07.03.2015); 
Kutsehariduskeskus 2015. 
http://www.eope.khk.ee/ek/2013/funktsionaalne_lugemine/22_teksti_sidusus.html 
(10.03.2015); 
Nutt,  Mart  2010.  Iseseisvuse  taastamine  ja  neljas  põhiseadus  (1992-...) 
http://www.estonica.org/et/Eesti_riigikord_ajaloolises_arengus/Iseseisvuse_taastamine _
ja_neljas_p%C3%B5hiseadus_1992-%E2%80%A6/ (13.03.2015); 
Põhiseadus.  (2011).  Riigi  Teataja.  -  RT  I,  27.04.2011,  2.  §  6,  51,  52 
https://www.riigiteataja.ee/akt/127042011002  (07.03.2015); 
Riiklik  Eksami-  ja  Kvalifikatsioonikeskus  2014.  Eesti  keele  oskuse   tasemed . 
http://www.ekk.edu.ee/101175  (07.03.2015); 
 
 
 
 
 
24