Putukate välisehitus (0)

Putukate välisehitus
Hoolimata sellest, et putukad on väga liigirikas loomarühm, kelle hulgas kohtame suurt hulka erineva eluviisi ja väljanägemisega loomi, on nende kehaehitus üldplaanis siiski sarnane.
Putukate keha jaguneb kolmeks tavaliselt hästi eristatavaks osaks: pea, rindmik ja tagakeha. Kõik need kehaosad koosnevad hulgast eri kujuga lülidest. Nagu kõigil lülijalgsetel, on ka putukate keha kaetud kergest, kuid kõvast kitiinist koosneva välisskeletiga. Välisskeletist saavad alguse ka mitmesuguseid keha pinnal olevad jätked, nagu ogad, karvad , harjased , soomused jne. Kehapikkus ulatub 0,2 millimeetrist parasiitsetel kiletiivalistel kuni 30 sentimeetrini raagritsikatel, tiibade siruulatus mõnest millimeetrist 30 sentimeetrini.
Pea koosneb kuuest lülist, mis on omavahel kokku kasvanud ning moodustavad ühtse ja tugeva peakapsli ehk -kihnu. Pea küljes on rida olulisi meeleelundeid ning suised .
Putuka suised. 1 - ülahuul, 2 - ülalõuad, 3 - alalõuad, 4 - alalõua kobijad, 5 - alahuul , 6 - alahuule kobijad.
Suised on evolutsiooni käigus tekkinud muundunud jäsemetest. Nende ehituse järgi saab üsna kergesti kindlaks teha, millest see või teine putukas toitub. Vaatleme suiste ehitust kõigepealt prussaka näitel. Kohe torkavad silma massiivsed saagja servaga ülalõuad, mille ülesandeks on toiduosakeste haaramine ja tükeldamine. Neist allpool paikneb suuava. Viimast piiravad külgedelt alalõuad, mis kannavad enda küljes lülilisi alalõua kobijaid. Suuava alumiselt küljelt leiame alahuule koos selle küljes olevate alahuule kobijate paariga. Ülalõuad on paljudel putukatel väga tugevad, näiteks puu sees elavad mardikate vastsed suudavad nendega puidu sisse käike puurida. Putuka suiste juurde kuulub ka suuava kohal asuv ülahuul, mis ei ole moodustunud jäsemetest, vaid kujutab endast lihtsalt putuka pea katete kurdu.
Sellise ehitusega suiseid nimetatakse haukamissuiseteks ning need esinevad putukatel, kes toituvad tahkest toidust. Peale prussakate on haukamissuised veel näiteks mardikatel, kiilidel, sihktiivalistel (rohutirtsudel ja ritsikatel) ning liblikate röövikutel (aga mitte liblikate valmikutel ).
 
Kaugeltki mitte kõik putukad ei toitu tahkest toidust. Näiteks liblikate valmikud toituvad enamasti õites leiduvast nektarist , mida nad imevad oma pika imilondi abil. See koosneb kokkupandud ja väga pikaks veninud alalõugadest. Ülalõuad ja ülahuul, tihti ka alalõua kobijad on peaaegu kadunud. Toitumise ajaks sirutatakse imilont välja, muul ajal on ta spiraalikujuliselt kokku keritud. Selliseid suiseid nimetatakse imemissuisteks.
 
Putukatel, kes imevad taimemahlu või loomade verd, peavad suised olema piisavalt tugevad, et taimekudesid või nahka läbi torgata. Nendel putukatel esinevad pistmis-imemissuised (nimetatakse ka lihtsalt pistmissuiseteks), erinevatel putukarühmadel on nad kujunenud suiste eri osadest. Näiteks lutikatel ja sarnastiivalistel on alahuulest moodustunud neljalüliline nokk , mida mööda liiguvad neli pisteharjast (need on muundunud üla- ja alalõuad). Sääskedel on kõik suiseosad hästi pikad ja saledad , vaid kobijad on taandarenenud. Kokkupanduna moodustavad nad teravatipulise toru, mille sääsk oma ohvri naha sisse puurib.
Parmud kasutavad oma ohvri naha purustamiseks tugevaid lõugu. Paljud kahetiivalised, sealhulgas ka toakärbes, on aga pistmisvõime hoopis kaotanud. Neil on alahuule tipp muutunud laiaks kanalikestega kaetud keelekeseks, mille kuju muutes saavad kärbsed vedelat toitu imeda. Tahke toidu jaoks on keelekesel veel kitiinhambakesed. Mõnedel parasiitsetel kärbestel on need hambakesed nii tugevad, et nendega saab ka elevandi nahast läbi hammustada.
Ühiselulistel putukatel, nagu mesilastel, esineb omaette suistetüüp, mida nimetatakse haukamis-libamissuisteks. See tähendab, et neil esineb samaaegselt nii imemis - kui ka haukamisaparaat. Imemiseks on neil pikenenud alahuul, mille tipus paikneb väga tundlik laienenud keeleke . Õietolmu kogumise ning hammustamise ajal on imemisaparaat tahapoole painutatud. Herilastel, kes toituvad rohkem loomsest toidust, on lõuad tugevamini arenenud kui imemisaparaat.
Tundlad on samuti evolutsiooni käigus jäsemetest tekkinud. Nad on kompimis- ja haistmiselunditeks. Tavaliselt koosnevad nad suurest hulgast lülidest, vaid mõnedel putukarühmadel on nad lühikesed ja vähese arvu lülidega. Näiteks on kiilide tundlates vaid kolm lüli. Tundlad on lühikesed või puuduvad hoopis ka paljudel putukavastsetel. Samas on putukaid, kelle tundlad on koguni hulga pikemad kui keha. Tundlate ehituse alusel eristatakse tervet hulka tundlakujusid, nagu näiteks niitjad , nuijad, saagjad, kamjad, põlvjad, lameljad jne.
Putukate silmad on kahte tüüpi. Liitsilmad koosnevad suurest hulgast (vahel tuhandetest) osasilmakestest, millest igaüks näeb vaid väikest punktikest. Kokku tekib nendest punktidest aga mosaiikne pilt. Mõnikord võtavad liitsilmad enda alla suurema osa pea pinnast. Lihtsilmad paiknevad tavaliselt laubal , liitsilmade vahel, ning koosnevad vaid ühest osast. Objekte nendega ei näe, nad tajuvad vaid heledust ja tumedust ning liikumist. Lihtsilmi on tavaliselt 2-3.
Rindmik koosneb kolmest lülist. Täiskasvanud putukatel kannab iga rindmikulüli üht lülilist küünistega varustatud jalapaari. Seega on putukatel kuus jalga. Lisaks jalgadele kinnitub enamikul putukatel rindmikule veel üks kuni kaks paari tiibu. Erinevalt lindude ja nahkhiirte tiibadest ei ole putukatiivad tekkinud mitte jäsemetest, vaid kujutavad endast rindmiku kahe tagumise lüli katete lehtjaid väljasopistisi. Putukad on ainsad selgrootud, kellel esinevad tiivad.
Liblika jala ehitus
Putukate jalgade ehitus on seotud nende elupaiga ja eluviisiga . Ühenda jalgade nimetused joonte abil nende õigete kirjeldustega !
Eesjalad tugevamini arenenud, sääred labidakujuliselt laienenud, sageli hambulise servaga. Käpalülid laienenud, omavahel jäigalt ühendatud
Röövjalad
Tagajalad pikenenud, tugevate reite ja pikkade säärtega
Ujujalad
Sääred pikenenud, vastanduvad ühele pikale käpalülile (nagu kokkupandav taskunuga), nende vahele jäävad kitiinist hambakesed
Jooksujalad
Tagajalad pikenenud, säär ja käpalülid moodustavad ühe sirge, tihedate pikkade harjastega, mis jala tahapoole liikudes laiali lähevad
Kaevejalad
Jalad saledad, kõik jalapaarid ühtlaselt arenenud, reied keskmise pikkusega, sääred neist pisut pikemad, käpalülid eri pikkusega
Hüppejalad
Tiivad on kilejad õhukesed moodustised, mida tugevdavad kitiniseerunud tiivasooned. Putuka tiivad pole elutud moodustised. Soontes paiknevad närvilõpmed ja trahheed , seal voolab ka putuka veri ehk hemolümf. Enamusel putukatel on kaks paari tiibu. Kahetiivalistel on tagatiivad evolutsiooni käigus muutunud lühikesteks nuijateks sumistiteks. Mitmed putukad on seoses oma eluviisiga lendamisest loobunud ning tiivad hoopis kaotanud (näiteks kirbud , täid, väivid, lehviktiivaliste ning mõnede liblikaliikide emasloomad jt). Kõige ürgsematel putukatel pole tiibu kunagi olnudki. Mardikate eestiivad on muundunud paksenenud, tugevalt kitiniseerunud kattetiibadeks. Nad kaitsevad putuka õrna tagakeha vigastuste eest. Ka lutikatel on eestiivad tugevamaks, nahkjaks muutunud.
Erinevate putukate lennukiirus on erinev. Kiilassilmad lendavad aeglaselt, vaid 1,5-2 km/h, päevaliblikad 6-8 km/h, kiilid aga võivad sooritada lühiajalisi sööstlende kuni 144 kilomeetrise tunnikiirusega. Putukate kehapikkust arvesse võttes on tegemist väga suure suhtelise kiirusega. Ka tiivalöökide sagedus on varieeruv, ulatudes mõnest kuni tuhande löögini sekundis (kihulastel).
Tagakehasse on koondunud enamik siseelundeid, nagu kesk- ja tagasool, eritus - ja suguelundid jne. Ta koosneb ürgselt 11-12 lülist ning võib olla väga painduv. Vahel kannavad mõned lülid enda küljes mitmesuguseid jätkeid, nagu keha tagaosas paiknevad paarilised urujätked või muneti. Mesilastel on munetist kujunenud mürgiastel. Alamatel putukatel esineb jätkeid ka eesmistel tagakehalülidel.