Liblikate elu. Liblikate sünd. Putukad. (0)

LIBLIKAD
SISSEJUHATUS
Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülilised kehajätked ning kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne.
Lülijalgsed
 
KOORIKLOOMAD
(vähid, krabid , langust)
ÄMBLIKUD
(ämblikulaadsed)
PUTUKAD
(liblikad, mardikad , ristämblik, kile-ja kahetiivalised )
 
Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi.
Liblikate välisehitus
Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust .
Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid . Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad , saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma.
Liblikate  rindmik  koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel rohkem või vähem keerukaid mustreid. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad.
Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või miskitpidi lapik moodustis . Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid ( kuulmiselundid ). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid .
 
Liblikate areng
Liblikas areneb täismoondega- nende areng on neljajärguline: muna, vastne (röövik), nukk ja valmik.
Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema. Liblikad munevad oma munad sellistele taimedele, millest toituvad nende röövikud. Munade areng võtab tavaliselt aega kuni paar nädalat, vaid munastaadiumis talvituvatel liikidel jääb muna munemise ja rööviku koorumise vahele mitu kuud.
Liblikate röövikud on silindrilise kehaga , neil on olemas silmad ning tugevad haukamissuised. Keha eesosas on kolm paari jalgu ning tagapool veel 2 - 5 paari ebajalgu. Keha võib olla nii paljas kui kaetud kõikvõimalike ogade, karvatuttide või harjastega. Röövikud ei sarnane liblikatega. Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad. Täiskasvanud röövik roomab varjulisse kohta ja nukkub.
Liblikate nukud on muumianukud. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõnikord teeb vastne enne nukkumist veel siidniidist nn. nukuhälli või koob tugeva kookoni. Nukk on liblika liikumatu arengujärk. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas.
Täiskasvanud liblikat nimetatakse valmikuks.
 
Liblika toitumine
Kus on taimi, seal on ka liblikaid (välja arvatud kõige külmemad alad). Värvikirevaid päevaliblikaid kohtame sageli lilleõitel, kuhu nad toituma laskuvad. Jalgadel oleva maitsmistundlaga tunneb liblikas nektari maitset . Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus jt. jahusaadustes.
 
Liblikate levik
Liblikate valmikute aktiivsus sõltub suuresti õhutemperatuurist ning valgusest. Päevaliblikaid tuntakse ööliblikatest paremini, sest nad tegutsevad valgel ajal. Ometi on ööliblikaid maailmas palju rohkem- u. 105 000-, päevaliblikaid aga  15 000 liiki. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad (näiteks satelliitöölane - Eupsilia transversa) või hilissügisel lendavad (külmavaksikud - Operophthera) liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on pisut alla 0°C.
 
Liblikate siseehitus
Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju . On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel (putukatel) puudub eritusava.
Liblikatel on avatud vereringe . Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku.
Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed . Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad  putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks.
Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised.
 
Erinevad liblikaliigid
Maailmas on teada üle 165 000 liblikaliigi, neid ei leidu vaid igilumega kaetud aladel ja kõrbete kõige kuumemates piirkondades.
 
Admiral
Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65- 70mm . Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel , mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni ). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all.
 
 
Pääsusaba
Pääsusabad on kergesti äratuntavad. Nad on suured, must-kollase tiivamustriga liblikad. Tagatiibadel on kannused, „sabad“, mis on liblikale nime andud, ja punased täpid. Pääsusaba on Eesti suurim päevaliblikas. Tiibade siruulatus on 65-95mm. Pääsusabasid võib leida luhtadel, tee-ja metsaservadel, taluaedadest. Lendab mai lõpust juuli keskpaigani, harva teine põlvkond ka augustis. Pääsusaba lendab kiiresti ning tõuseb tihti väga kõrgele.
 
Mustlaik -kidaöölane
Eestiibade värvus on pruun. Tiiva muster on nagu kõigile öölastele iseloomulik tähniline, laikude ja vöötide kombinatsioon. Tiiva siruulatus on 35-41 mm. Elupaigaks on niidud, kultuurmaastikud , metsalagendikud. Mustlaik-kidaöölane on levinud kõikjal Eestis. Eestis elab u 350 liiki öölasi. Öölased ei vaja kirevaid värvikombinatsioone, sest valdav enamik neist lendab ringi pimedal ajal. Päeval saab ennast aga oma halli kehakatte varju ideaalselt peita . Kidaöölasi võib pidada tüüpilisteks öölasteks. Mustlaik-kidaöölane lendab kesksuve soojadel öödel meie aedades.
 
Koiliblikas
Koiliblikad on kuldselt või hõbedaselt läikivate tiibadega tillukesed liblikad. Kitsad esitiivad on pehmelt narmastunud. Tiibade siruulatus on 15mm. Koliliblikaid võib leida inimelamutes ja laoruumides aasta ringi. Röövikute toiduks on esmapilgul lootusetult seeditav materjal kui ka looduskiud . Valmikud ei toitu üldse.
 
KOKKUVÕTE
 
Liblikad on paljude arvates maailma kaunimad loomad. Oma värvidelt ja säralt võistlevad nad troopikataimedega.
Nektariinitoiduliste putukatena on nad teiste putukate kõrval olulised taimede tolmeldajad. Mõni liblikaröövik toitub ka ollustest ja villast.
Liblikate hulgas on palju kahjureid , näiteks kapsaliblikas , riidekoi, männimähkur jt.  Mõne liblika röövikud on suured aia -ja põllukultuuride kahjurid. Köögis võib kohata leedikuid, kelle vastsed elavad jahusaadustes. Nende olemasolust annavad teada röövikute valmistatud võrgendist torukesed toiduainete sees.
Siidiliblika kookonist saab siidi. Siidiussikasvatus on tänapäevalgi oluline tööstusharu paljudes Aasia maades, eriti Hiinas, aga ka Vahemereäärsetes riikides.
Selgrootud on kõige vormi– ja liigikirevam rühm Eestimaa looduses ning kahtlemata ka kogu maakeral. Selgrootute maailm on põnev ning pakub avastamisrõõmu kõigile, kes võtavad vaevaks sellega lähemalt tutvuda.