TALLINNA ÜLIKOOL
Kasvatusteaduste Instituut
Selts kiletiivalised : mesilased , kimalased , herilased Referaat
Tartu 2011
Sisukord
Sisukord 2
Sissejuhatus
Antud referaadi teemaks on „Selts kiletiivalised:
mesilased ,
kimalased, herilased“. Referaat jaguneb viieks peatükiks.
Esimeses peatükis kästilen lülijalgsete hõimkonda.
Teises peatükis on ülevaade putukate
klassist , nende
kehaehitusest ning elutsüklist.
Kolmandas peatükis on
kiletiivaliste kehaehitusest ja toodud välja
nende rühmad.
Neljandas peatükis on väljatoodud
mesilaste perekonnad, eristamise
viisid,
kehaehitus ning milliseid
mesilasi on olemas.
Viiendas peatükis käsitlen herilasi, nende kehaehitust ja eluviisi.
Kuuendas peatükis on ülevaade kimalastest. Kehaehitust seekord ei
vaadelnud, kuna see kordub eelmistega. Selle asemel vaatlesin, kuidas
kimalasi saab eristada.
Selts kiletiivalised (
Hymenoptera) kuuluvad loomade riiki,
lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi. Kõik lendlevad putukad on
kilejate tiibadega, kuid kiletiivaliste seltsi kuuluvatel
putukatel on teatud tunnused.
Lülijalgsete hõimkond
Lülijalgsed ehk atropootide (
Arthropoda) alla kuulub üle 80%
tänapäeva
loomaliikidest . Lülijalgsete
kehaehituse iseloomulikumateks tunnusteks on kitiinist välisskelett ja lüliline
kehaehitus.
Lülijalgsed on jagatud 5 alamhõimkonda. Lülijalgsete suurim klass
on putukate klass.
Trilobiidid (Trilobita) on tänaseks väljasurnud loomade klass. Nad olid merelised lülijalgsed, kellest enamik kuulusid põhjaelustiku hulka.
Lõugtundlased (Chelicerata), kuhu alla kuuluvad ämblikulaadsed ( skorpionilised , ämblikulised, lestalised).
Heksapoodid (Hexapoda), kuhu alla kuuluvad putukad ja siselõugsed.
Hulkjalgsete (Myriapoda) alla kuuluvad sadajalgsed, tuhatjalgsed, harvjalgsed, harusabased.
Vähid (Crustacea), kuhu alla kuuluvad lõpusjalgsed, mõlajalgsed, pimevähid, aerjalgsed, karpvähid, kõrgemad vähid.
(Vikipeedia1)
Putukate klass
Kehaehitus
Putuka keha koosneb kolmest osast: pea, rindmik ja tagakeha.
Pea koosneb 6 lülist. Pea tagumine osa on kukal , eesmises osas on
kiirmik, tundlate vahel on laup ning tundlate all asub näokilp. Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi ehk
aluslüli abil kinnitub tundel pea külge. Peale seda on pöördlüli,
millel on Juhnston´i elund , mis annab informatsiooni putuka
kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Peale pöördlüli
tuleb tundlapiug, millel asub erineva arvuga tundlalülisid. Putuka
pea alaosas asub suu, mille ümber asuvad suised . Suiseid on nelja
tüüpi: haukamissuised , libamissuised, pistmissuised ja
imemissuised. ( Teder )
Haukamissuised on kohastunud tahke toidu manustamiseks.
Haukamissuistega putukate ülalõugade ülesanne sõltub
toitumistüübist. Taimtoidulistel putukatel on ülalõugadel teravad servad ja mälumispinnad. Röövtoidulistel on ülalõuad
teravatipulised ja kohastunud saagi kinnihoidmiseks, surmamiseks ning
tükkide rebimiseks. (Teder)
Libamissuised on kohastunud nii vedela kui ka tahke toidu
vastuvõtmiseks. Alahuul ja alalõug on pikenenud ning sellist
moodustist nimetatakse imikärsaks. (Teder)
Pistmissuised on putukatel, kes toituvad taimede ja loomade
koemahladest. Nende alalõuad ja ülalõuad on muutunud
pisteharjasteks, mis asuvad alahuulest ja ülahuulest moodustunud
rennis. Pisteharjastega läbistatakse looma või taime pealmised koed , mis võimaldavad putukal seejärel pumbata suhu koemahlu.
(Teder)
Imemissuiste alalõuad pikenevad ning moodustub imilont, mille abil
ollakse võimeline toituma ka kõige sügavamalt õitest. Alahuulest
saab keemilise meele elund . (Teder)
Putukate rindmik koosneb kolmest lülist, mis on tavaliselt
üksteisega liikumatult ühendunud. Rindmiku esimesele lülile ehk
eesrindmikule kinnituvad esijalad, teisele lülile ehk keskrindmikule
keskjalad ja kolmandale rindmikule ehk tagarindmikule tagajalad .
(Teder)
Tiibade olemasolul saab jagada putukad kahte rühma: tiivulisteks ja
tiivututeks. (Teder)
Tiivulistel putukatel ehk pterügootidel on tavaliselt kaks paari
tiibu. Sageli üks või teine paar tiibu on enamarenenud. Näiteks kahetiivalistel (sääsed, kärbsed) on ainult üks paar arenenud
tiibu, teine paar on säilinud kepjate sumistitena. (Teder)
Tiivutud putukad e. apterügoodid on valdavalt ürgsed vormid ja neil
pole evolutsiooni käigus tiibu kujunenudki.
Putukate tagakeha koosneb 11 lülist, mis osaliselt on evolutsiooni
käigus kadunud. Tagakehal asuvad suguelundid . Putukate jalad
tagakehalülidel on taandarenenud. (Teder)
Enamik putukaid läbib elutsükli jooksul moonde. Moone on
organismide käigus toimuv põhjalik kuju ja eluviisi muutus.
Putukatel on kahte sorti moonet: täismoone ehk holometaboolia ja
vaegmoone ehk heminetaboolia. Täismoone puhul läbib putukas järgmised faasid : muna, vastne , nukk ja valmik . Vaegmoone puhul
võivad osad etapid vahele jääda. (Vikipeedia2)
Kiletiivalised
Kiletiivalistel on kaks paari kilejaid lennutiibu, tagatiivad on
väiksemad ning seotud esitiibadega konksukeste abil. Tiiva soonestus
on hõre ning sooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu.
Kiletiivaliste suised on haukamistüüpi või libamistüüpi.
Libamistüübi puhul on alahuul ning alalõuad veninud pikaks ja
moodustanud imikärsa. Selliseid suiseid kasutatakse õitest nektari imemiseks. Kiletiivalistel on ülalõuad hästi arenenud ning nad on
võimelised närima tahket toitu, kaevama või pesamaterjali koguma.
Kiletiivaliste peas on tundlad, mis talitlevad peamiselt kompimise ja
haistmise elundina. Tundlate lülide arv on kolmest kuni
seitsekümmeni. Peas on paar liitsilmi ning kolm lihtsilma.
Kiletiivaliste jalad on enamasti lihtsad jooksujalad. Kiletiivalste
käpad on viie lüliga. Paljude kiletiivaliste tagakeha tipus on muneti , mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud
mürgiastlaks.
Kiletiivaliste emased munevad nii haploidseid mune, millest arenevad
alati isased kui ka diploidseid mune, millest arenevad ainult emased
või ühiseluliste kiletiivaliste puhul ka töölisisendid.
Kiletiivaliste vastsed on erinevad. Nende hulgas on nii jalutuid
konuseid kui ka liblikaröövikuid meenutavaid ebaröövikuid.
Kiletiivalistel esineb tihti polüformismi, mis tähendab, et emastel
on mitu vormi. Näiteks ühiselulistel kiletiivalistel, kelleks on
mesilased, herilased või sipelgad on viljatud emased töölised.
Kiletiivalistel on mitmekesine eluviis. Paljud neist elavad puidus,
mitmed neist on putukate või teiste lülijalgsete parasiidid .
Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased,
sipelgad, lehevaablased, käguvamplased. Kiletiivalised moodustavad
kolm rühma.
- Pidevkehaliste alla kuuluvad näiteks lehevaablased. Nende tagakeha liitub rindmikule laialt ning jäigalt. Lehevaablaste vastsed söövad taimevõrseid ning sarnanevad välimuselt liblikate röövikutele. Lehevaablaste vastseid nimetatakse ebaröövikuteks kuna neil on vähem kui viis paari esijalgu .
- Munetilised ehk parasiitputukad on näiteks käguvaablased. Käguvaablased munevad oma munad teiste putukate kehasse. Parasiidi vastsed hoiavad peremeeslooma elusana, samal ajal süües tema siseorganeid.
- Astlaliste rühma kuuluvad mesilased, herilased ning sipelgad. Kõigil neil on ülalõuad, millega saab närida tahket toitu või koguda pesamaterjali. Lisaks lõugadele on paljudel neist imikärsa taoline keel, millega imetakse õienektarit. Kõik nad elavad peredena, kus igal liikmel on oma ülesanne.
(Vikipeedia3)
Mesilased
Mesilased kuuluvad lülijalgsete (Arthropoda) hõimkonda,
traheeloomade (Tracheata) alamhõimkonda, putukate (Insecta)
klassi, tiibadega putukate (Pterygota) alamklassi, kiletiivaliste
(Hymenoptera) seltsi, astlaliste (Aculeata) alamseltsi,
mesilaslaste (Apidae) sugukonda ja mesilase perekonda. (Übi,
2000)
Mesilaste tähtsamad perekonnad:
- Pärismesilane ( Apis ), siia alla kuuluvad näiteks meemesilane (Apis mellifica), India hiigelmesilane (Apis dorsata Fabr.), India kääbusmesilane (Apis florea Fabr.), India keskmine mesilane (Apis cerana).
- Kimalane ( Bombus )
- Lehemesilane (Megachile)
- Maamesilane (Andrena) on levinud üle maailma. Teda leidub nii põhja- kui ka lõunakliimas, seetõttu on ta oma suurust, värvi ja hingeomadusi mitmeti muutnud. Põhjamaa kliimas elavad mesilased on suuremad kui kui lõunamaa kliima omad. Nende tagakeha lülid ehk rõngad on laiemad ning meepõis suurem, tänu millele saavad nad suuremaid meekoormaid koju kanda. (Übi, 2000)
Eestis elavad põhiliselt kraini ja itaalia mesilaste järglased.
(Übi, 2000)
Mesilasi jaotatakse ka värvi järgi:
- Algupärastel kollastel mesilastel on tagakeha esimesed rõngad kollased . Sellised on näiteks Itaalia, Erivani ja Küprose mesilased.
- Mustjaskollaste mesilaste tagakeha rõngad on vähem kollased. Siia kuuluvad näiteks Abhaasia mesilased Kaukaasiast .
- Tumedad mesilased, näitkes Kraini, Kabachtapiini ja Svateetsia mesilased.
Buttel – Reepen jaotab kodumesilased kahte liiki:
- Aafrika mesilased, näiteks tumedat värvi Madagaskari mesilane ja kirju Egiptuse mesilane
- Euroopa mesilane
(Mäekala, 1924)
Kehaehitus
Mesilase keha koosneb kolmest omavahel ühendatud osast: pea, rindmik
ja tagakeha.
Mesilase mõlemal pool pead asuvad kaks suurt liitsilma ja laubal kolm väikest lihtsilma. Pea eesosale kinnitub paar lülilisi tundlaid . Tundlad koosnevad lülidest, mis on omavahel ühendatud kilega ning võimaldavad vaba liikumist. Tundlad on põhiliselt
kompamis- ja haistmiselundid. Suuava ümber asuvad suised, ülahuul,
üla- ja alalõuad ning alahuul.
Rindmik koosneb neljast jäigalt ühendatud lülist, mida nimetatakse
segmentideks. Rindmik koosneb kahest poolest, selja- ja kõhulooge
ning need on ühendatud külgedel. Rindmiku esiosa kõhulooke külge
kinnituvad esijalad, keskosa külge keskmised jalad ja eestiivad ning
tagarindmikule kinnituvad tagajalad ja teine paar tiibu. Loogetele
kinnituvate tugevate lihaste abil on mesilane võimeline liigutama
oma tiibasid kuni 190 korda sekundis. Mesilase eestiivad on suuremad
kui tagatiivad.
Mesilase jalad koosnevad viiest osast: puus , pöörel, reis, säär
ja käpp. Käppadel on viis lüli. Jalad kinnituvad rindmikule
pöördliigeste abil, mis võimaldab mesilasel oma jalgu liigutada
igas suunas. Käimisel toetub mesilane kolmele jalale , iga sammuga tõstab mesilane ühelt poolt ülesse kaks jalga ja teiselt poolt ühe
jala.
Mesilase tagakeha koosneb lülidest, mille ülemist poolt nimetatakse
tergiidiks ning alumist kõhupoolset sterniidiks. Tagakeha maht
suureneb talviti pärasoole täitumisel kui ka vee või nektari
imemisel meepõide.
Vahanäärmed asuvad kolmanda, neljanda , viienda ja kuuenda kõhulooke
õhukese kitiinkesta siseküljel. Nende peenikestest pooridest
eraldub vaha.
Mesilase keha katab väljaspoolt kõva ehitusega kate ehk kitiinkest .
(Übi, 2000)
Mesilaste seedekanal koosneb eessoolest, kesksoolest ning
tagasoolest. Suu, neelu ja söögitoru kaudu jõuab nektar meepõide,
milles oleva saagi annab korjelt tulnud mesilane tarumesilasele
(nooremale õele). Kui mesilane ise on söömata, siis liigub toit
meepõiest ventiillehtri kaudu kesksoolde, kus see seedub.
Seedejäägid liiguvad peensoolde ja sealt edasi pärasoolde.
Talvitumise lõpul võib see moodustada pea pool mesilase kaalust .
Organismis elutegevuse tulemusena moodustunud kusihape ja soolad eritatakse kehast Malpighi soonte kaudu. (Übi, 2000)
Mesilasi on kolme erineva kehakujuga:
- Mesilasema on munemisperioodil 18-25 mm pikk ning kaalub 250-280 mg. Ta suudab ööpäevas muneda maksimaalselt 1500-2000 muna. Hooaja jooksul muneb ema kuni 200 000 muna. Mesilasema on peres ainuke täielikult väljaarenenud emaisend. Ema pikk tagakeha ulatub tiibade alt välja, tal on lühem iminokk ning pikemad tagajalad. Ema kasutab munetina astelt. Tema elueaks võib olla kuni 5 aastat.
- Töömesilane on väljaarenemata suguelunditega emane ning nad moodustavad perest põhiosa. Nende pikkus on 12-15 mm ning kaal 90-110 mg. Munema hakanud töömesilasi nimetatakse vääremadeks ning nende munadest sünnivad suguvõimetud kääbuslased. Vääremad tekivad kui peres on ema hukkunud ning pole enam ei kuppu ega mune. Sellised peres tavaliselt aga hukkuvad, juhul kui mesinik ei pane sinna uut ema või emakuppu. Töömesilase elu jaguneb kolmeks perioodiks . Esimesel perioodil (koorumisest kuni 10. päevani) töötab ta tarus, puhastades haudme alt tulnud kärjekanne ning soojendades hauet. Neljanda päevani toidavad teda vanemad mesilased, siis hakkab ta ise toituma ja töötama amm-mesilasena andes vakladele oma süljenäärmete eritist. Perioodi lõpus teeb mesilane orienteerumislende, jättes meelde, milline on tema taru väliskuju ning ümbrus. Teisel perioodil (11.-20. päev) ehitatakse kärgesid. Selleks ajaks on mesilasel täielikult välja arenenud vahanäärmed. Töödeldakse ümber korjemesilaste toodud nektarit ning õietolmu, koristatakse taru prahist ning valvatakse lennuava. Kolmandal perioodil (20. päevast kuni elu lõpuni) korjatakse saaki. Seda tehakse nii kaua kuni jätkub korjet ja tarus on ruumi nektari paigutamiseks.
- Lesed on pere meesliikmed. Lesed on jämeda tagakehaga, kaks korda raskemad kui töömesilased ning nad ei nõela kuna neil puudub astel. Nad pole võimelised korjama mett ning enamasti söödavad neid töömesilased. Suve teisel poolel kui emad on paaritunud siis leski enam ei toideta ning talviti heidetakse nad kui mittevajalikud pereliikmed tarust välja.
(Übi, 2000)
Herilased
Herilased kuuluvad astlaliste kiletiivaliste alla. Nad jagunevad
eluviisilt kaheks: üksielavad ehk solitaarsed ning ühiselulised ehk
sotsiaalsed herilased.
Eestis elavad herilased kuuluvad põhiliselt ühisherilaste
sugukonda, millest suurim on vapsik.
Kehaehitus
Herilase keha koosneb peast , rindmikust ning tagakehast.
Herilase pea on hüpognaatne ning selle külgedel asuvad suured
liitsilmad. Liitsilmade siseservas on silmasämp, mis annab neile
neerja kuju. Kiirmik on pea ülemine ning horisontaalne osa
liitsilmade vahel, mille taha jääb kukal. Kiirmikul paikneb kolm
täppsilma. Pea esiküljel, tundlate kinnituskohast allpool asub
näokilp. Tundlad koosnevd isaherilastel 14 lülist ja tööherilastel
ning emaherilastel 13 lülist. Esimene aluslüli on ümmargune ja
väike. Teine lüli on tundlavars, mis on pikenenud, veidi kõver ja
suunatud pea külje poole. Ülejäänud lülid on ühetaolised ning
moodustavad tundlapiu. Pea alaosas asuvad tugevate ülalõugadega
libamissuised. Õlalõugu kasutatakse kookoni läbinärimiseks nukust
väljumisel, pesa ehitamisel , saagi haaramisel, kinnihoidmisel ning
mälumisel. Herilase alahuul ja alalõuad pikenevad, moodustades
imikärsa vedela toidu vastuvõtmiseks. ( Remm , 1983)
Herilase ees-, kesk- ja tagarindmik on tihedalt kokku kasvanud.
Rindmikuga on liitunud ka tagakeha esimene lüli. Rindmiku ülakülje
moodustavad eesselg ja keskselg. Keskselja tagumist osa nimetatakse
kilbikeseks. Kesk- ja tagarindmikul asuvad ees- ja tagaiivad, mis on
omavahelpaarikümne kidakesega ühendatud. Igale rindmiku lülile
kinnitub üks paar jalgu. Jalad koosnevad puusast, pöörlast,
reiest, säärest ning 5 lülilisest käpast. (Remm, 1983)
Tagakeha koosneb emaherilasel ja tööherilasel kuuest lülist ning
isaherilastel seitsmest lülist. Iga lüli koosneb seljalookest ehk
tergiidist ning kõhulookest ehk sterniidist. Tagakeha viimastes
lülides asuvad emaherilastel ja isaherilastel suguorganid.
Tööherilased on emased, kelle suguelundid pole täielikult
väljaarenenud. Emaherilaste ja tööherilastel asuvad tagakehas veel
ka mürginäärmed ning astel. Ühisherilased kasutavad astelt ainult
kaitseks. (Remm, 1983)
Emaherilastel hakkavad peale talvitumist arenema munasarjad ning
umbes paar nädalat peale seda hakkab ta pesa rajama. Monogüümiaks
nimetatakse seda kui emasherilane rajab pesa üksinda. Monogüümiat
esineb rohkem parasvöötmes elavatel liikidel. Kui pesa rajab mitu
emast on see polügüünia, mida esineb rohkem troopiliste liikude
puhul. Veel on olemas kahe tüübi vahepealset, milleks on
sekundaarne polügüünia. Selle tüübi puhul rajab pesa küll üks
emaherilane, kuid peale järelkasvu ilmumist ühineb enamiku
emasherilastega 2-6 talvitunud emaherilast, kellel pole mingil
põhjusel õnnestunud pesa rajada. (Remm, 1983)
Kui pesa jaoks on sobiv koht leitud ehitatakse kõige esimesena pesa kinnitus vars, mille külge emaherilane hakkab esimest kärge
ehitama. Igasse kärjekannu munetakse üks muna, millest umbes 5
päeva pärast koorub vagla taoline vastne. Vastset toidab emaherilane läbinäritud putukatega. Vastse areng munast valmikuni
kestab umbes kuu aega, mille jooksul ta kestub kolm korda. Enne
esimeste valmikute koorumist lõpetab emaherilane pesakatete
ehitamise ning enne tööliste ilmumist kärjekannude ehitamise.
(Remm, 1983)
Kimalased
Kimalased kuuluvad lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi,
kiletiivaliste seltsi, rippkehaliste alamseltsi, mesilaste sugukonda
ja kimalaste perekonda.
Kimalased jagunevad värvuse järgi 4 rühma:
Pruunid kimalased – Eestis esineb 8 liiki. Tuntuim neist on roostekarva pruun põldkimalane (Bombus pascuorum), kelle tagakehal on musta värvi lai nö sametpael ning keha neljas ja viies lüli on jälle mustad. Talukimalasel (Bombus hypnorum) on tagakeha tipp valge. Ristikukimalasel (Bombus distinguendus) on tiibade vahel must vööt kuid ülejäänud värvus on oliivkollane. Samblakimalane (Bombus muscorum) ja jaanikimalane (Bombus humilis) on värvuselt üleni pruunid.
Hallid kimalased – Eestis leidub neist kahte liiki. Hallkimalane (Bombus veteranus) on värvuselt valkjas - või kollakashall. Metsakimalane (Bombus sylvestris ) on kollakashalli rindmikuga, tema tiibade vahel on must vööt, tagakeha esimesed kaks lüli on rohekaskollased, kolmas enamasti must, neljas ja viies kollakaspunased ning kuues keskelt paljas ja ääristatud punaste karvadega.
Mustad kimalased – Eestis leidub kolme liiki. Musta värvi kimalastel on tagakeha tipp punane. Kivikimalasel (Bombus lapidarius) on suirakorvikest ümbritsevad pikad karvad süsimustad. Tumekimalasel (Bombus ruderarius) on suirakorvikestest ümbritsevad pikad karvad punased. Mustad kimalased, kellel on kollased triibud jagatakse omakorda triipude järgi. Niidukimalasel (Bombus pratorum) on rindmikul üks kollane triip ja tagakeha tipp punane. Maamesilasel (Bombus lucorum) on kaks kollast triipu , üks rindmiku esiosas ja teine tagakehal. Tagakeha tipp on valge. Maakimalasel (Bombus terrestris), on tumekollane rindmiku triip. Aedkimalasel (Bombus hortorum) on kokku kolm triipu, rindmikul kaks triipu ja tagakehal üks.
(Mänd, 1999)
Kokkuvõte
Mesilased, herilased ja kimalased kuuluvad kiletiivaliste seltsi,
putukate klassi ja lülijalgsete hõimkonda.
Nende keha koosneb omavahel ühenduses olevast peast, rindmikust ja
tagakehast.
Pea tagumine osa on kukal, eesmises osas on kiirmik, tundlate vahel
on laup ning tundlate all asub näokilp. Tundlad koosnevad tavaliselt
kolmest osast. Basaalsegmendi ehk aluslüli abil kinnitub tundel pea
külge. Peale pöördlüli tuleb tundlapiug, millel asub erineva
arvuga tundlalülisid. Putuka pea alaosas asub suu, mille ümber
asuvad suised. Suiseid on haukamistüüpi või libamistüüpi.
Putukate rindmik koosneb kolmest lülist, mis on tavaliselt
üksteisega liikumatult ühendunud. Rindmiku esimesele lülile ehk
eesrindmikule kinnituvad esijalad, teisele lülile ehk keskrindmikule
keskjalad ja kolmandale rindmikule ehk tagarindmikule tagajalad.
Tagakeha koosneb 11 lülist, mis osaliselt on evolutsiooni käigus
kadunud.
Kasutatud kirjandus
Mäekala, K. 1924. Mesilane ja tema elu. Kirjastuse OÜ
„Tähe“. Võru.
Mänd, M. 1999. Kimalane - teda me teame küll... Eesti Loodus.
4.
Remm, K. 1983. Eesti ühisherilased. Abiks loodusevaatlejale. Nr
83. Tartu
Teder, T. Putukate välisehitus. http://www.zbi.ee/satikad/putukad/klass/
Vikipeedia1 http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%BClijalgsed
Vikipeedia2 http://et.wikipedia.org/wiki/Putukad
Vikipeedia3 http://et.wikipedia.org/wiki/Kiletiivalised
16
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 17 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-04-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
35 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
merilin87
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid